← Eesti

3-07-2101/18

Obsah (4)§ 31§ 22§ 37§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2008, Tartu Haldusasja number 3-07-2101 Haldusasi AS I

§ 31

lg 8 ja 9 tulenevalt ei oma maksuotsuses nimetatud äriühingute olemine kaupade tegelikeks saatjaks ja teenuste osutajateks käibemaksukohustuse kindlakstegemisel tähtsust, sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks vajalikud tingimused olid täidetud. Täiendava tulumaksusumma arvutamisel kasutab maksuhaldur ebaõiget metoodikat ning selle põhjuseks on käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse normide kollisioon. Kaebajalt nõutakse käibemaksusumma sisse ning sellest summast arvutatakse tulumaks ja nõutakse täiendavalt temalt sisse, see on vastuolus tulumaksuseaduse üldmõttega. Topeltarvestuse vältimiseks tuleb käibemaksu puudutav osa käsitleda kulu tõendava dokumendina TuMS § 51 3 lg 2 p 3 tähenduses. Seega moodustaks tulumaksuga maksustatav summa (150 000 – 22 881) 127 119 krooni ning tulumaks sellest summast (127 119 * 24/76) 40 143 krooni. Jõustunud kohtuotsuse alusel J. Põrõtsevale mittevaralise kahju hüvitisena tehtud väljamaksed summas 226 334 krooni on ettevõtlusega seotud kulu. Au ja hea nime teotamise tõttu mittevaralise kahju nõude esitamine on üks kirjastustegevuse majandusriskidest.

  1. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud. J. Põrõtsevale tehtud väljamaksete osas oli tegemist tahtliku maksusumma deklareerimata ja tasumata jätmisega, mistõttu maksusumma määramisele rakendub 6-aastane aegumistähtaeg. Kaebaja pidi teadma, et kohtuotsusega väljamõistetav moraalse kahju hüvitis ei ole ettevõtlusega seotud kulu, kuna kahjuhüvitise väljamaksed ei ole tehtud ettevõtlustulu saamise eesmärgil ega ole ka vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks. Hinnates tõendeid kogumis, on maksuhalduril põhjendatud kahtlus tehingute reaalses toimumises ning ostja osalemises maksupettuses, kuna arvetel näidatud ettevõtted kaebajale kaupa ei müünud ega teenust ei osutanud. Maksuhaldur on omapoolse tõendamiskoormuse täitnud ning tõendanud arvetel näidatud tehingute mittetoimumise. Kaebaja ei ole varasemas menetluses väitnud, et tegemist on ettemaksuarvetega ega ole selle kinnituseks esitanud ka ühtegi tõendit. Kui tegemist on ettemaksuarvetega, tuleb kaebajal esitada tõendeid selle kohta, millal oli tema poolt saadud arvetel näidatud isikutelt kaup või teenus, mille eest antud arvega tasuti. Kuna tehingut kaebaja ja OÜ Avigana vahel ei toimunud, siis väljamaksed kuuluvad maksustamisele vastavalt TuMS §-le 51 lg 2 p
  2. Maksuotsuses esitatud käibemaksunõude aluseks on sisendkäibemaks, mille mahaarvamiseks kaebajal õigus puudus, tulumaksunõude aluseks on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse, seega ei ole tegemist topeltmaksustamisega. Au ja hea nime teotamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju nõude esitamine ei ole kirjastustegevuse tavapäraseks majandusriskiks, mille kandmist saaks käsitleda ettevõtlusega seotud kuluna. Kahjuhüvitise väljamakse ei olnud põhjustatud mitte ettevõtte tavapärasest majandustegevusest, vaid õigusvastasest käitumisest. Tulenevalt Tulumaksuseaduse kommenteeritud väljaande lisaköite § 51 lg 2 kolmandast kommentaarist (lk 156) ja Eelnõu nr 566 seletuskirjast oleks taoline väljamakse mittemaksustatav ning seda loetaks ettevõtlusega seotuks üksnes juhul, kui see on tehtud ettevõtlustulu saamise, ettevõtluse säilitamise või arendamise eesmärgil võetud kohustuste täitmiseks. HALDUSKOHTU LAHEND
  3. Tartu Halduskohus jättis 19.02.2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus maksuhalduri seisukohaga, et kaebajale
  4. a jaanuaris ja veebruaris tekkinud maksukohustuse määramise aegumistähtaeg ei ole saabunud. Tulenevalt 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 172 lg 2, 4 näitab asjaolu, et kaebajalt on kahjuhüvitis välja mõistetud, ka seda, et kaebaja on kahju tekitamises süüdi. Tahtluse olemasolu või puudumine kaebaja tegevuses tulumaksu arvestamisel, deklareerimisel ja tasumisel ei sõltu sellest, kas kaebaja tegevus J. Põrõtseva suhtes oli süüline või mittesüüline. Maksuhaldur ei ole lähtunud tahtlusküsimuse lahendamisel isiku süüst, vaid on tuginenud sellele kulutuse ettevõtlusega seotuse hindamisel. Kohus leidis, et kaebaja pidi teadma, et kohtuotsusega väljamõistetava moraalse kahju hüvitise puhul ei ole tegemist ettevõtlusega seotud kuluga, kuna kahjuhüvitise väljamaksed ei olnud lähtuvalt TuMS § 32 lg 2 tehtud ettevõtlustulu saamise eesmärgil ega vajalikud ka ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks. 4 Seega pidi kaebaja teadma, et neid ei saa ettevõtlustulust maha arvata, millest tulenevalt tuleb need deklareerida ettevõtlusega mitteseotud kuludena ning tasuda tulumaks. Antud kohustuste täitmata jätmine taolistel asjaoludel viitab kaebaja tahtlikule tegevusele. Kaebaja väide, et mittevaralise kahju nõude esitamise risk on üks kirjastustegevuse tavapärastest riskidest, on alusetu. Ettevõtja peab oma tegevuses järgima seadust ning tegema kõik endast oleneva, et vältida kahju tekitamist teistele isikutele. Antud juhul tulenes kahjunõue kaebaja õigusvastasest käitumisest, milline ilmselgelt väljub ettevõtluse nn tavapärase riski raamidest. Kohus leidis, et kaevatav maksuotsus on seaduslik. Kaebaja on rikkunud kuni 30.04.2004 kehtinud

§ 22

lg 1 ja alates 01.05.2004 kehtiva

§ 31

lg 1 nõudeid, kuna arvestas sisendkäibemaksu maha arvete alusel, mille järgi teenust ja kaupa ei ole saadud arvel näidatud maksukohustuslaselt. Tulenevalt maksuotsuse punktides 1.1, 1.2, 1.3, 1.4, 1.5 ja 1.6 tuvastatud asjaoludest puudus kaebajal perioodil 01.01.2003 – 31.07.2005 õiguslik alus maha arvata sisendkäibemaksu kokku summas 370 961 krooni AS Betox Group ning OÜ-te Alifort, Polimestor, Pointcom, Maxcell, Trankviti ja Avigana nimel esitatud arvetelt, kuna nimetatud äriühingud ei ole tegelikult teenuseid ja kaupu müünud. Arvet, mille taga puudub reaalne majandustehing, ei saa lugeda raamatupidamise algdokumendiks ning algdokumendi formaalne vastavus raamatupidamise seadusele ei tõenda kauba soetamist tegelikkuses. Maksuotsuses on analüüsitud kõiki kogutud tõendeid ning antud neile õiguslik hinnang. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis kooskõlas MKS § 150 lg 1 lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma on määratud valesti. Kaebaja seda teinud ei ole. Maksuotsuses on käsitletud arvete tasumist nendes näidatud müüjate pangakontodele, kuid on teiste tõenditega piisavalt tuvastanud, et arvetel näidatud tehinguid ei ole neis näidatud poolte vahel tegelikkuses aset leidnud; arvetel näidatud äriühingute ning kaebaja vahel liikusid ainult arved ja raha. Ainuüksi arved ja arvete eest tasumine ei tõenda tehingute toimumist. Nii näiteks kaebaja juhataja D. Smirnov ei mäleta OÜ-te Alifort ega Polimestor puhul isikuid, kellega ta läbirääkimisi pidas ning tehinguid tegi, samuti isikuid, kes vahetult teenuse osutamisega tegelesid. OÜ Avigana puhul on tuvastatud, et juhatuse liikmel Natalja Kisljakoval polnud võimalik võtta kaebajalt raha vastu viibimise tõttu Ida-Viru Keskhaiglas. AS Betox Group ning OÜ-d Pointcom, Maxcell ja Trankviti tegutsesid kõik V. Životnikovi juhtimise ja kontrolli all ning tõendid viitavad sellele, et antud äriühingute pangakontodele laekunud raha tagastati kaebajale. V. Životnikovi juhitud äriühingute puhul on viidatud ka V. Životnikovi 01.11.2006 maksumenetluses antud ütlustele, milles viimane analoogiliselt kriminaalmenetluses antud ütlustele tunnistab, et arvetel näidatud teenuseid ei osutatud ja kaupa ei müüdud ning pangakontodele laekunud raha tagastati kaebajale. Kaebaja viidatud V. Životnikovi ütluste protokoll töötajate arvu kohta AS-s Betox Group ning OÜ-tes Tailers, Trankviti ja Maxcell ei tõenda teenuste osutamist ega kaupade müümist kaebajale. Mingil ajal võisid näidatud ettevõtted ju tegutseda, kuid see ei tähenda, et ettevõtetes oli nimetatud arv töötajaid ja reaalne majandustegevus perioodil, kui toimusid fiktiivsed majandustehingud, ning töötajate arv äriühingus ei saa olla tõendiks mingi konkreetse tehingu toimumise kohta. Maksuhaldur on tuvastanud, et S. Mamalyga ei tea AS-st Inforing kedagi, kusjuures OÜ-l Alifort puudusid ka transpordivahendid transporditeenuse osutamiseks. S. Mamalyga ütlused ei kinnita, et transporditeenust kaebajale osutas OÜ Alifort või viimase nimel U. Tomingas, vaid viitavad üksnes, et viimane tegeles ajakirjanduse transportimisega ning käsutas OÜ Alifort pangakontot. Maksuhaldur on õigesti leidnud, võttes arvesse vastuolusid väidetavat transporditeenust kajastavate arvete ning D. Smirnovi, Georgy Svintsovi ja S. Mamalyga ütluste vahel ning muid kogutud tõendeid, et ei ole tõendatud asjaolu, et kaebaja on arvetel näidatud teenuse soetanud OÜ-lt Alifort. OÜ Alifort rekvisiitidega arvete kasutamine oli kaebajale vajalik selleks, et luua võimalus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. 5 OÜ Polimestor seadusjärgne esindaja Ruslan Murtazin küll ei eitanud tehingute toimumist kaebajaga, kuid samas ka ei kinnitanud. Viimase 06.09.2006 antud ütluste kohaselt seisneb tema tegevus firmade asutamises ja müügis. Tehinguid kaebajaga ta ei mäleta, samuti ei mäleta ta, kas tal slaide oli. Kaebaja juhatuse liikme D. Smirnovi 31.08.2006 ütluste kohaselt tegeles slaidide tellimisega tema, samas isikut, kellega ta sellest firmast suhtles, ta ei mäleta. Kohus nõustus maksuhalduriga, et arvestades kahe väidetava tehingu kogumaksumust 367 950 krooni, on taoline mittemäletamine ebatõenäoline, sest tavapäraselt hoolas ettevõtja teab oma äripartnerite nimesid ja kontakte, et viimastega oleks vajadusel võimalik ühendust võtta. D. Smirnov on väitnud, et on andnud slaidid rendile Euroopa riikidesse, ei ole aga selle väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Maksuhaldur ei ole rajanud järeldust tehingu tegelikust mittetoimumisest mitte R. Murtazini seletustele, vaid tõenditele kogumis. OÜ Avigana puhul on D. Smirnovi väitel tehinguid teostatud kellegi Volodjaga, kelle isikut pole maksumenetluses tuvastatud, samuti on väidetava tehingu eest makstud sularahas 150 000 krooni tundmatule isikule. Väär on kaebaja väide, et kaebaja on tegutsenud heauskselt ning üles näidanud piisavat hoolsust tehingute dokumenteerimisel. Kaebaja ei ole olnud tehinguid sooritades heauskne. Vastustaja on õigesti leidnud, et tehingute tegelikuks eesmärgiks oli teha majandusliku sisuta sooritusi, mis võimaldas kaebajal viia ettevõttest raha välja. Hinnates tõendeid kogumis, on maksuhalduril põhjendatud kahtlus tehingute reaalses toimumises ning ostja osalemises maksupettuses, kuna tõendite kohaselt arvetel näidatud ettevõtted kaebajale kaupa ei müünud ja teenust ei osutanud. Kaebaja ei esitanud täiendavaid tõendeid tehingute tegeliku toimumise kohta. Väär on kaebaja väide, et temale tõendamiskoormuse panemine oleks taolises olukorras seadusvastane. MKS § 150 lg 2 kohaselt on määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase poolt maksuhalduril tõendamiskoormus nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur. Maksuhaldur on omapoolse tõendamiskoormuse täitnud ning tõendanud maksuotsuses arvetel näidatud tehingute mittetoimumise. Riigikohtu Halduskolleegium on oma lahendites korduvalt märkinud, et käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata. Kohus nõustus kaebajaga selles, et tulenevalt

§ 31lg 9 on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaks maha arvata ka ettemaksust.

Maksuhaldur on õigesti leidnud, et selline sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei laiene isikule, kes osaleb maksupettuses või on rikkunud hoolsuskohustust ning ei suuda tõendada tegelikku tehingu toimumist ja kauba või teenuse saamist arvetel näidatud isikutelt. Kaebaja ei ole varasemas maksumenetluses väitnud, et tegemist on ettemaksuarvetega ega esitanud selle kinnituseks ühtegi tõendit. Kaebaja seniste väidete kohaselt on ta arveid tasunud talle müüdud kauba ja osutatud teenuste eest. Kui tegemist on ettemaksuarvetega, tuleb kaebajal esitada tõendeid selle kohta, millal oli tema poolt saadud arvetel näidatud isikutelt kaup või teenus, mille eest arvega tasuti. Kuna 07.01.2005 maksti väidetavalt OÜ Avigana esindajale sularahas 150 000 krooni, oli kaebaja tulenevalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-dest 5 lg 1 ja 6 lg 5 kohustatud tuvastama isikusamasuse. Hea raamatupidamistava kohaselt märgitakse kassa väljaminekuorderile ka selle konkreetse isiku andmed, kellele raha üle antakse. Kassa väljaminekuorderil olid N. Kisljakova isikuandmed. Kaebaja juhataja D. Smirnovi 03.04.2006 ja 31.08.2006 ütluste kohaselt maksis sularaha D. Smirnov ise kellelegi Volodjale. Volodja passikoopiat ega volikirja kaebaja esitanud ei ole. Küsimusele, kuidas on võimalik, et kassa väljavõtuorderil on naisterahva isikuandmed, vastas D. Smirnov 03.04.2006, et ei mäleta täpselt, vist ikka Juliana Roi maksis. J. Roi 31.05.2006 ütluste kohaselt tegi väljamakse direktor. 11.04.2007 andis D. Smirnov ütlusi, mille kohaselt tehti väljamakse N. Kisljakova sarnasele naisterahvale, kes esitas N. Kisljakova passi. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et N. Kisljakova viibis väidetava väljamakse toimumise päeval raskes üldseisundis statsionaarsel 6 ravil Ida-Viru Keskhaiglas, kus ta 18.01.2005 suri. Seega ei saanud N. Kisljakova raha vastu võtta ja kaebaja tema isikusamasust tuvastada. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-43-03 on märgitud, et „samuti võib suure summa tasumine sularahas olla üheks tõendiks selle kohta, et tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada tehingu mittetoimumine ning seega ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine.“ Lisaks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumisele seoses väidetavalt OÜ-ga Avigana teostatud tehinguga, on maksuotsusega määratud ka tulumaks 07.01.2005 teostatud väljamakselt. Kuna maksuhalduri kontrolli tulemusel ilmnes, et tehingut tegelikult kaebaja ja OÜ Avigana vahel ei toimunud, siis selliste arvete alusel tehtud väljamaksed kuuluvad maksustamisele vastavalt TuMS § 51 lg 2 p 3, sest algdokumendil näidatud tehingul puudub majanduslik sisu. OÜ Avigana ei ole arvel näidatud teenust osutanud ja väljamakse on tehtud tundmatule kolmandale isikule, seega ei ole teada, mille eest ja kellele maksti. Riigikohtu Halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-34-07 märkinud: „Raamatupidamise seaduses reguleerivad majandustehingute dokumenteerimist ja algdokumenti §-d 6 ja

  1. Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Järelikult võib selline asjaolu olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3.“ Väär on kaebaja seisukoht nagu oleks käibemaksu ja tulumaksu ühelt summalt sissenõudmine vastuolus tulumaksuseaduse üldmõttega. Maksuotsuses esitatud käibemaksunõude aluseks on sisendkäibemaks, mille mahaarvamiseks kaebajal õigus puudus, tulumaksunõude aluseks aga ettevõtlusega mitteseotud väljamakse, seega ei ole tegemist topeltmaksustamisega. Käibemaksu puudutavat osa ei saa käsitleda kulu tõendava dokumendina, sest käibemaksu tasumise kohustus on isikul ainult teisele käibemaksukohustuslasele, kellelt ta kaupa või teenust soetab. Kui kaupa või teenust tegelikult ei soetata või see soetatakse mitte käibemaksukohustuslaseks olevalt isikult, puudub isikul nii arvel näidatud isikule käibemaksu tasumise kohustus kui ka tasutud käibemaksu mahaarvamise õigus. Kuna kaebaja ei ole OÜ-lt Avigana teenust soetanud, siis ei ole fiktiivse arve alusel tehtud väljamakse puhul tegemist kulu tõendava dokumendiga TuMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses. Kohus möönis, et J. Põrõtsevale tehtud väljamaksete puhul on tegemist juhtumiga, mida seadusandja ei ole osanud konkreetselt maksuseaduses ette näha. Kohus leidis, et kohtuotsuse alusel makstud hüvitis ei ole seotud ettevõtlusega ning see on õigesti maksustatud kui ettevõtlusega mitteseotud kulu TuMS § 51 lg 2 p 5 mõttes ja on saaja jaoks maksuvaba. Kohus ei näe siin äriühingu jaoks mingit erilist majandusriski vahet võrreldes mõne muu äritegevusala ja riskiga. Mittevaralise kahju hüvitamist ei saa käsitleda tavapärase majandusriskina, kuna hüvitatav kahju oli põhjustatud ettevõtja õigusvastasest käitumisest, mis seisnes avaldamisele mittekuuluva info avaldamises ajalehes. Kohus märkis ka, et Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond menetleb kriminaalasja nr 04930000184 tunnustel, kus V. Životnikov väljastas varifirmade nimel fiktiivseid arveid tegutsevatele äriühingutele, võimaldades viimastel kanda arvete alusel raha varifirmadesse, kust omakorda võetakse raha pangaautomaatidest varifirmade pangakaartidega välja ja tagastatakse tegutsevate äriühingute juhatuse liikmetele. Tegutsevad äriühingud kajastavad fiktiivseid arveid oma raamatupidamises ning deklareerivad käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu, mille tulemusel viiakse äriühingutest maksuvabalt välja raha ning tasutakse riigile ettenähtust vähem käibemaksu. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud äriühingud, sh kaebaja, millised on kasutanud varifirmade, sh AS Betox Group, OÜ-te Maxcell ja Trankviti väljastatud arveid majandustehingute kohta, mida nimetatud äriühingud ise ei ole teostanud, ning kandnud samade varifirmade pangakontodele erinevaid summasid. 7 Maksuotsuses ei ole kaebaja tegevust seostatud nimetatud kriminaalasjaga, vaid kasutatud kriminaalasja uurimise käigus AS Betox Group ning OÜ-te Maxcell ja Trankviti juhatuse liikmete antud seletusi. Kõigi eelnimetatud äriühingute juhatuse liikmed kinnitavad seletustes korduvalt, et ostjad ei ole saanud neilt arvetel näidatud kaupu. Maksuhaldur on analüüsinud eraldi kõiki maksuasjas tähendust omavaid tõendeid ja motiveerinud nende arvesse võtmist või arvestamata jätmist ning kohus leidis, et käsitletud tehingute puhul on tõendatud, et kaebaja ei ole soetanud kaupu ega ostnud teenust arvetel näidatud käibemaksukohustuslastelt. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  2. AS Inforing taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega AS Inforing kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et kaebaja poolt tulumaksukohustuse
  3. a veebruaris ja märtsis deklareerimata jätmine oli tahtlik. Kohus on segi ajanud mõisted „tahtlus“ ja „süü“. Haldusõigus ei anna tahtluse ja süü definitsioone. Tsiviilõiguses on need kategooriad lahti mõtestatud järgnevalt (VÕS § 104): süü esineb õigusruumis hooletuse, raske hooletuse ja tahtluse näol (st süü kui õiguslik kategooria on tahtlusest laiem), tahtluse puhul eeldatakse, et isik teab või vähemalt möönab teokoosseisule vastava asjaolu saabumist. Seega süü tuvastamine isiku teos ei vii automaatselt järeldusele, et isik pani teo toime tahtlikult. Süü võis olla tingitud ka ettevaatamatusest. Tahtluse olemasolu kaebaja teos on kohustatud tõendama maksuhaldur. Maksuotsuses ega kohtuotsuses ei ole viidatud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et kaebaja oli
  4. a veebruaris-märtsis teadlik või möönis, et esineb TuMS § 51 lg 2 p 5 tõlgendus, mille kohaselt jõustunud kohtuotsuse alusel J. Põrõtsevale
  5. a jaanuaris-veebruaris tehtud väljamakseid tuleb käsitleda aktsiaseltsi ettevõtlusega mitteseotud kuludena. Kaebaja oli
  6. a kindel, et need väljamaksed on seotud tema ettevõtlusega, alles revisjoni lõpus sai ta teada maksuhalduri seisukohast. Kuna ei ole esitatud tõendeid tahtluse olemasolu kohta kaebaja tegudes, mis seisnesid J. Põrõtsevale
  7. a jaanuaris-veebruaris tehtud väljamaksete ettevõtlusega mitteseotud kuludena deklareerimata jätmises, siis tuleb kohaldada üldist 3aastast aegumistähtaega ning
  8. a veebruari-märtsi eest määratud tulumaksukohustusele vastav tulumaksu maksunõue summas 24 291 krooni on aegunud enne revisjoni algust; 2) halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Tehingute puhul AS-ga Betox Grupp ning OÜ-tega Maxcell ja Trankviti tuginevad maksuhalduri ja kohtu järeldused nende äriühingute esindajate poolt kriminaalmenetluses ja maksumenetluses antud ütlustele ja seletustele. V. Životnikov kriminaalasjas antud ütlustes kaebajat „arvevabriku“ teenuste kasutajana maininud ei ole. Täiesti alusetu on kohtu väide, et kriminaalmenetluses on tuvastatud, et kaebaja on kasutanud AS Betox Grupp ning OÜ-te Maxcell ja Trankviti väljastatud arveid majandustehingute kohta, mida nimetatud äriühingud ise ei ole teostanud. Maksumenetluses andis V. Životnikov vastuolulisi seletusi, st erinevatel aegadel kas kinnitas või eitas tehingute toimumist. 01.11.2006 seletas V. Životnikov küll, et kaebajalt AS Betox Grupp pangakontodele laekunud raha tagastas ta kaebaja esindajale, kuid mitte D. Smirnovile. Samas varasemas seletuses (23.08.2006) V. Životnikov väitis, et AS-st Inforing tunneb ta üksnes D. Smirnovi. Maksuhaldur ei pidanud 8 vajalikuks raha saaja isikut kindlaks teha, kuid ilma selleta kujutavad väited raha tagastamisest kaebajale ning kaebaja esindaja osalemisest maksupettuses endast oletust. OÜ Alifort seadusjärgne esindaja S. Mamalyga sisuliselt kinnitas, et tema nõusolekul osutas osaühingu nimel kaebajale transporditeenuseid U. Tomingas, osaühingu pangakontole on laekunud transporditeenuste osutamise eest raha. Maksuhalduri esindaja kinnitas kohtuistungil, et OÜ Alifort deklareeris transporditeenuste käibeid ja tasumisele kuuluvat käibemaksu, mis on näidatud kaebajale transporditeenuste eest esitatud arvetes. Taolistel asjaoludel on loogikavastane kohtu järeldus, et OÜ Alifort rekvisiitidega arvete kasutamine oli kaebajale vajalik selleks, et luua võimalus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Tehingute puhul OÜ-ga Polimestor on loogiline, et R. Murtazin ja D. Smirnov ei mäletanud
  9. a midagi tehingutest, mis on sooritatud
  10. a. Samas maksumenetluse käigus on tuvastatud, et kaebaja on tasunud kaupade eest OÜ Polimestor pangakontole ning osaühing on deklareerinud käibeid ja tasumisele kuuluvat käibemaksu vastavalt kaupade eest esitatud arvetele. Tõendeid ega väiteid selle kohta, et OÜ Polimestor pangakontole kantud raha tagastati kaebaja esindajale, ei ole maksuhaldur esitanud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et OÜ-lt Polimestor ostetud slaidid on antud rendile Euroopa riikidesse, kuid maksuotsuses ei ole seda kahtluse alla seatud. Kui maksuhalduril on tekkinud selles osas kahtlused, on tal õigustus ja kohustus seda tuvastada aktsiaseltsi raamatupidamisdokumentide põhjal. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isikul on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus välistatud, kui ta eeldas, et arve esitaja ei ole kauba tegelik müüja (st eelkõige kui selle isiku esindaja osales maksupettuses), või isik ei käitunud tehingu sooritamisel äris nõutava ja tavapärase hoolsusega. Tehingute puhul OÜ-tega Alifort, Polimestor ja Pointcom ei ole kohus esitanud ühtegi väidet osalemisest maksupettuses või hoolsusnõuete rikkumises ega viidanud ühelegi tõendile selle kohta. Ka tehingu puhul OÜ-ga Avigana ei ole toodud ühtegi tõendit selle kohta, et tehingu sooritamisel ei tegutsenud D. Smirnov heauskselt, st oli nt teadlik osaühingu juhatuse liikme N. Kisljakova viibimisest haiglas. Kaebaja esindaja on näidanud üles äris nõutavat tavapärast hoolsust – sularaha kätte saanud isik oli tuvastatud isikut tõendava dokumendi põhjal ning väljamaks dokumenteeritud viisil, mis on enamlevinud kassaoperatsioonide teostamisel (kassa väljamineku orderile oli lisatud fotot sisaldava passilehekülje koopia). Eeltoodust tulenevalt puudub alus OÜ-te Alifort, Polimestor, Pointcom ja Avigana esitatud arvetes näidatud sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse välistamiseks. TuMS § 51 lg 2 p 3 osas on kohtupraktikas samuti asutud seisukohale, et normi kohaldamiseks on maksuhaldur kohustatud sisuliselt tõendama tahtluse olemasolu maksukohustuslase tegudes tehingu dokumenteerimisel, st maksukohustuslane pidi eeldama, et raamatupidamise algdokument tehingu kohta ei ole nõuetekohane, st selles ei kajastu tehingu tegelik majanduslik sisu. Kohtuotsuses on küll toodud OÜ-ga Avigana ja selle juhatuse liikmega seotud asjaolud, kuid ei ole väidetud ega tõendatud, et kaebaja esindaja oli või pidi olema nendest asjaoludest teadlik. Sellest tulenevalt puudub alus osaühingu esitatud arve käsitlemiseks mittenõuetekohase algdokumendina TuMS § 51 lg 2 p 3 mõistes, samuti puudub alus täiendava tulumaksu summas (150 000 * 24/76) 43 368 krooni määramiseks. Lisaks ülaltoodule kinnitas maksuhaldur kohtuistungil, et AS Betox Grupp ning OÜ-d Alifort, Polimestor, Pointcom, Maxcell, Trankviti ja Avigana deklareerisid käibeid ning tasumisele kuuluvat käibemaksu vähemalt nendes summades, mis on näidatud kaebajale esitatud arvetes. Kohus ignoreeris seda teavet tehingute toimumise kohta, mis kujutab endast menetlusnormi olulist rikkumist. TsMS § 442 lg 8 alusel peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta kaebuse väite ebaõige metoodika kasutamisest tulumaksusumma arvutamisel, mille põhjuseks on käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse normide kollisioon. Maksuhaldur peab ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks sularahas 9 tasutud 150 000 krooni ning see esineb maksuotsuses maksubaasina tulumaksu arvestamiseks määraga 24/76 (150 000 * 24/76 = 43 368 krooni). Samas see summa sisaldab endas 22 881 krooni täiendavat käibemaksu. Sel moel tekib topeltarvestus – kaebajalt nõutakse käibemaksusumma sisse ning siis sellest summast arvutatakse tulumaks ja nõutakse täiendavalt temalt sisse, see on vastuolus tulumaksuseaduse üldmõttega. Topeltarvestuse vältimiseks tuleb käibemaksu puudutav osa käsitleda kulu tõendava dokumendina TMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses ja maksubaasi tulumaksu arvutamiseks vähendada sissenõudmisele kuuluva käibemaksusumma võrra. Lähtudes eeltoodust moodustaks tulumaksuga maksustatav summa (150 000 – 22 881) 127 119 krooni ning tulumaks (127 119 * 24/76) 40 143 krooni; 3) kohus on ebaõigesti kohaldatud käibemaksuseaduse norme. Maksuotsuse põhjendamisskeem ei tugine vahetult käibemaksuseaduse normidele, käibemaksuseaduses ei sisaldu mõisteid nagu fiktiivsed tehingud, fiktiivsed arved, riiulifirma, variisik, osavõtt maksupettusest jne, mida kasutatakse maksuotsuse motiveerimisel (selliste kategooriatega ei opereeri ka maksuõigus tervikuna). Maksuhalduri põhjendamisskeem baseerub Riigikohtu praktikal (otsused haldusasjades nr 3-3-1-40-03, 3-3-1-21-04, 3-3-1-50-04, 3-3-1-34-06). Nimetatud kaasuste juures kohaldati kuni 01.01.2002 kehtinud käibemaksuseadust. Kehtiva käibemaksuseaduse tingimustes muutub maksuotsuse põhjendamiskonstruktsioon absurdseks. Kehtiva seaduse keskseks põhimõtteks on korrespondeerivuse põhimõte. Kehtiv käibemaksuseadus arvestab majanduspraktika mitmekesisusega ning möönab, et reaalselt võivad kaubad ja teenused pärineda ka kolmandatelt isikutelt, st tehingupooled võivad vabalt kujundada omavahel majandussuhteid, ning käibemaksuarvestuse vaatenurgast ei ole oluline, kes on teenuse tegelikuks osutajaks ja kauba tegelikuks müüjaks (omanikuks müügi hetkel), oluline on see, et üks maksukohustuslasena registreeritud tehingupool, kes väljastas teisele poolele arve koos käibemaksuga, võtab endale käibemaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse, ning vastavalt korrespondeerivuse põhimõttele selle arve saanud teisel maksukohustuslasena registreeritud tehingupoolel tekib samal perioodil sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Toodut kinnitab muuhulgas kehtiva käibemaksuseaduse regulatsioon, mis võimaldab käibemaksukohustuse tekkimise teokoosseisu ja sellele vastava sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimise teokoosseisu saabumist ka sõltumatult kaupade ja teenuste liikumisest tehingupoolte vahel.

§-de 11 lg 1 p 2; 31 lg 1, 9; 37 lg 2 (koostoimes) alusel ka ilma teenust osutamata ja/või kaupa üleandmata tekib üheaegselt maksukohustuslasena registreeritud ühel tehingupoolel käive ja vastavalt käibemaksukohustus ning maksukohustuslasena registreeritud teisel tehingupoolel õigus sisendkäibemaksu mahaarvamisele järgnevate teokoosseisuliste elementide kokkulangemisel: - esimene tehingupool on väljastanud teise tehingupoole nimele vorminõuetele (

§ 37

lg 1) vastava arve, millel teenuse ja/või kauba hinnale on lisatud eraldi näidatud käibemaks; - teine tehingupool on tasunud esitatud arve. Teenuse edaspidi kas osutamine või osutamata jätmine (või kauba üleandmine või üleandmata jätmine) iseenesest ei muuda midagi käibemaksuõigussuhetes (käibemaksuõigussuhetes endise olukorra taastamiseks teenuste osutamata jätmise või kauba üleandmata jätmise puhul tuleb teha järgnevaid toiminguid: esimesel tehingupoolel lasuv käibemaksukohustus langeb ära pärast arve tasuna laekunud rahasumma teisele tehingupoolele tagasimaksmist, teise tehingupoole sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus langeb ära pärast arve tühistamist esimese tehingupoole poolt). Kaebaja väidab, et on saanud AS-lt Betox Grupp ning OÜ-telt Alifort, Polimestor, Pointcom, Maxcell, Trankviti ja Avigana kaupu ja/või teenuseid ning koos kaupade ja/või teenuste saamise ning nimetatud äriühingute väljastatud arvete kättesaamisega tekkis tal arvetes näidatud käibemaksu mahaarvamise õigus. Maksuhaldur väidab, et kaebaja ei saanud eelnimetatud äriühingutelt arvete esemeks olevaid kaupu ja/või teenuseid. Samas arved iseenesest vastavad käibemaksuseaduses sätestatud 10 vorminõuetele ning kaebaja on need tasunud. Eeltoodu viib vältimatult järeldusele, et koos arvete tasumisega tekkisid nimetatud äriühingutel käibed ja sellele vastavad käibemaksukohustused ning

§-de 11 lg 1 p 2; 31 lg 1, 9; 37 lg 2 (koostoimes) alusel tekkis kaebajal käibemaksukohustustega korrespondeeruv käibemaksu mahaarvamise õigus. Paikapidamatu on kohtu etteheide, et kaebaja ei ole varasemas maksumenetluses väitnud, et tegemist on ettemaksuarvetega, ega ole selle kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Kaebaja oli maksumenetluse algusest peale seisukohal, et on kätte saanud kaupu ja/või teenuseid arvetes müüjatena märgitud isikutelt. Täiendava argumendina apellant üksnes rõhutab, et kui see niimoodi ei ole, siis jääb talle siiski sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, kuna

§-de 11 lg 1 p 2; 31 lg 1, 9; 37 lg 2 (koostoimes) ettenähtud teokoosseis on täidetud; 4) kohus on ebaõigesti tõlgendanud tulumaksuseaduse norme kaebaja tulumaksukohustuse kindlakstegemisel seoses väljamaksetega J. Põrõtsevale. Kohtu seisukoht on vastuoluline (ühelt poolt kohus ei näe mingit erilist majandusriski vahet, teiselt poolt aga mittevaralise kahju hüvitamist ei saa pidada tavapärase majandusriskina) ja seda ei saa lugeda motiveerituks, kuna see kujutab endast üksnes konstateeringut (kohus leiab, et kulud ei ole ettevõtlusega seotud), samas TsMS § 436 lg 1 alusel peab kohtuotsus olema põhjendatud. Hüvitise väljamakseid kaasa toonud artikkel avaldati kaebaja välja antavas ajalehes Infopress aktsiaseltsi tulundustegevuse raames, mille tulude ainusaajaks on kaebaja. Ka selle turundustegevusega seotud majandusriskide ainukandjaks on kaebaja. Au ja hea nime teotamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju nõude esitamine on üks kirjastustegevuse majandusriskidest, mida kannab ajalehe väljaandja. Seega ei saa väljamõistetud kahjuhüvitist käsitleda kaebaja ettevõtlusega mitteseotuna. Maksuõiguslikus aspektis tuleb teha vahet kahe õigusvastase käitumise vahel. Esimene on selline, mille eest on ettenähtud karistusõiguslik või haldusõiguslik (maksuintressid, sunniraha jms) vastutus, teine on selline, mille eest on ettenähtud tsiviilõigusliku vastutuse võimalus. Esimene on teokoosseisu, karistuse viisi ja ulatuse poolest kindlalt määratletud ja selle tagajärg on selgesti etteprognoositav. Teine on iseenesest raskesti identifitseeritav õigusvastase käitumisena (nt käsitletavas tsiviilasjas selgus alles Riigikohtu tasandil, et kannatanu eesnime ja perekonnanime esitähtede avalikustamine artiklis, arvestades Jõhvi kui väikelinnaga, kujutab endast eraelu puutumatuse rikkumist, kuna see võimaldas kannatanu identifitseerimist; kui artikkel oleks taolisel viisil avaldatud nt Tallinnas, siis tsiviilõiguslikku vastutust suure tõenäosusega ei järgneks). Seega taolise käitumise tagajärge (tsiviilõiguslik vastutus) ei ole võimalik prognoosida nii tagajärje saabumise kui ka tsiviilvastutuse viisi ja ulatuse osas, kuna see kujuneb privaatautonoomia põhimõttel paljude erinevate tegurite toime tulemina (nt sõltub kannatanu suvast, väljakujunenud kohtupraktikast jms). Selles mõttes vastutus, mis tuleneb lepinguvälistest võlasuhetest, on oma olemuse poolest väga lähedane tsiviilvastutusele, mis tuleneb lepingulistest võlasuhetest (nt leppetrahv). Viimast aga üldtunnustatult peetakse ettevõtlusega seotud kuluks. Süü küsimus ei ole antud juhul primaarne – ka leppetrahvi kohustus võib tekkida isiku süülise tegevuse tõttu, kuid see ei muuda leppetrahvi ettevõtlusega mitteseotuks kuluks.

  1. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväited: 1) kaebajale
  2. a jaanuaris ja veebruaris tekkinud maksukohustuse määramise aegumistähtaeg ei ole saabunud. Kohus on leidnud, et tahtluse olemasolu või puudumine kaebaja tegevuses tulumaksu arvestamisel, deklareerimisel või tasumisel ei sõltu sellest, kas kaebaja tegevus J. Põrõtseva suhtes oli süüline või mittesüüline; maksuhaldur ei ole lähtunud isiku süüst tahtlusküsimuse lahendamisel, vaid on tuginenud sellele kulutuse ettevõtlusega seotuse hindamisel. Kohus on tuvastanud, et kaebaja pidi teadma, et kohtuotsusega 11 väljamõistetava moraalse kahju hüvitise puhul ei ole tegemist ettevõtlusega seotud kuluga, kuna väljamaksed ei olnud tehtud ettevõtlustulu saamise eesmärgil ega vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks. Ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimiskohustuse täitmatajätmine taolistel asjaoludel viitab kaebaja tahtlikule tegevusele. Maksuotsuses oli kaebaja tahtlus deklareerimiskohustuse täitmatajätmisel tuvastatud ning tõendatud faktiliste asjaoludega. Kuna maksuotsuses oli tahtluse olemasolu tuvastatud ja motiveeritud, peab kaebaja MKS § 150 lg 1 kohaselt esitama tõendeid ka tahtluse puudumise kohta. Ebaõige on apellandi seisukoht nagu peaks maksuhaldur tõendama asjaolu, et kaebaja oli
  3. a veebruaris-märtsis teadlik TuMS § 51 lg 2 p 5 tõlgenduse olemasolust või seda möönma. Kulutus on ettevõtlusega seotud üksnes juhul, kui selle tegemise eesmärgiks on ettevõtlustulu saamine, ettevõtluse arendamine või säilitamine. Kuna kohtuotsuse alusel J. Põrõtsevale tehtud moraalse kahju hüvitise väljamakse ilmselgelt selliseks kulutuseks ei olnud, pidi kaebaja teadma, et neid kulusid ei saa ettevõtlustulust maha arvata, millest tulenevalt tuleb need väljamaksed deklareerida ettevõtlusega mitteseotud kuludena ning tasuda tulumaks, millise kohustuse täitmatajätmine on tahtlik tegevus; 2) apellandi väide kohtu poolt tõendite ebaõige hindamise kohta on alusetu. Asjaolu, et V. Životnikov ei ole kriminaalmenetluses antud ütlustes kaebajat „arvevabriku“ teenuste kasutajana otsesõnu maininud, ei oma tähtsust. V. Životnikov kinnitab asjaolu, et kaebajale ei ole ta kaupa müünud ega teenuseid osutanud, ka maksumenetluses. Kuigi V. Životnikov on maksumenetluses andnud vastuolulisi ütlusi, kattuvad tema ütlused selle kohta, et kaupa ei müüdud ja teenuseid ei osutatud ning tasutud summad tagastati kaebajale, kriminaalmenetluse käigus saadud üldist iseloomu ütlustega ning teiste tõenditega. Nii V. Životnikov, A. Vaik kui W. Lutsar on andnud kriminaalmenetluses ütlusi V. Životnikovi juhitud varifirmade tegevuse kohta, mis seisnes arvete väljastamises kaupade ja teenuste kohta ilma tegelikult kaupu müümata ja teenust osutamata. Maksuotsus tugineb tõenditele kogumis, seejuures ei ole oluline, milline kaebaja nimel tegutsenud füüsiline isik konkreetselt võttis vastu kaebajale V. Životnikovi ja Hugo Jervani poolt tagastatud rahasummad. V. Životnikovi 01.11.2006 seletusest tuleneb, et raha üleandmine, sh see, milline auto järgi tuleb, lepiti alati kokku telefoni teel. Maksumenetluses ei peagi maksuhaldur tuvastama maksupettust, vaid piisab põhjendatud kahtlusest. Väidetavate tehingute osas OÜ-ga Alifort tõendavad S. Mamalyga ütlused seda, et OÜ Alifort oli varifirma; transporditeenuseid väidetavalt teostanud ja OÜ Alifort pangakontot käsutanud U. Tomingase nimelist isikut ei ole maksuhalduril õnnestunud tuvastada. Maksuhalduri esindaja kinnitas kohtuistungil üksnes seda, et OÜ Alifort nimel on sel perioodil käivet deklareeritud. Asjaolu, milliste tehingute osas käibemaksukohustuslane on käivet deklareerinud, on võimalik tuvastada käibemaksukohustuslase raamatupidamisdokumente kontrollides. Kuna OÜ Alifort puhul on tuvastatud, et tegemist oli ettevõttega, kus majandustegevust ei toimunud, ei ole võimalik väita, et OÜ Alifort on kaebajale teenuseid osutanud ning vastavat käivet deklareerinud. Seega esitati OÜ Alifort nimel käibedeklaratsioone üksnes eesmärgiga näidata näilikku majandustegevust. Väidetavate tehingute puhul OÜ-ga Polimestor vastustaja nõustub, et isikud ei pruugi taolise aja möödudes mäletada kõiki tehingutega seotud nüansse, kuid samas lasub maksukohustuslasel nii kaasaaitamiskohustus kui ka hoolsuskohustus majandustehingute dokumenteerimisel. Maksumenetluse käigus on tuvastatud, et OÜ-t Polimestor oli samamoodi kasutatud varifirmana; kelle käes ja kus asuvad OÜ Polimestor raamatupidamisdokumendid, ei õnnestunud maksuhalduril tuvastada. Maksukohustuslane oleks saanud esitada täiendavaid tõendeid tehingute toimumise kohta, sh tehingutega seotud kauba edasimüügi kohta ka juhul kui maksuotsuses ei olnud slaidide olemasolu ja edasimüüki otseselt kahtluse alla seatud. OÜ-te Alifort ja Polimestor puhul eraldivõetuna ei ole kohus tõepoolest väiteid osalemisest maksupettuses või hoolsusnõuete rikkumisest esitanud. Samas on kohus kõigi maksuotsuses 12 mainitud tehingute osas leidnud, et vastustaja on õigesti seisukohal, et tehingute tegelikuks eesmärgiks oli teha majandusliku sisuta sooritusi, mis võimaldas kaebajal viia ettevõttest raha välja, ning et hinnates tõendeid kogumis, on maksuhalduril põhjendatud kahtlus vaidlustatud tehingute reaalses toimumises ja ostja osalemises maksupettuses, kuna kogutud tõendite kohaselt arvetel näidatud ettevõtted kaebajale kaupa ei müünud ja teenust ei osutanud. Seoses OÜ-ga Pointcom on kohus tuvastanud viimase seotuse V. Životnikoviga ning käsitlenud seda koos teiste V. Životnikovi poolt juhitud varifirmadega. Kohus on põhjalikult analüüsinud OÜ-le Avigana tehtud väljamaksega seonduvat. D. Smirnov on erinevatel aegadel andnud erinevaid ütlusi nii isiku kohta, kellele raha üle anti, kui väljamakse tegija kohta, kusjuures maksumenetluse käigus on tuvastatud, et isik, kellele raha väidetavalt üle anti, ei saanud raha vastu võtta. Viimatinimetatud asjaolud kogumis välistavad isiku heauskse ja hoolsuskohustust järgiva käitumise. Täiendava tulumaksu määramise puhul on oluline, kas maksukohustuslane teadis või pidi teadma, et kauba tegelikuks müüjaks ei ole arvel näidatud isik. Isegi kui videoklipi ostmine tegelikkuses aset leidis, siis kaebaja juhatuse liige teadis või pidi teadma, et väidetava tehingu pooleks ning isikuks, kellele sularaha üle antakse, ei ole OÜ Avigana. Kaebaja juhatuse esimehe D. Smirnovi 03.04.2006 ütluste kohaselt valmistas OÜ Avigana nendele reklaamiklipi, mida nad näitasid televisioonis paljudel üritustel. OÜ-t Avigana esindas umbes 35-aastane Volodja, kellele D. Smirnov maksis videoklipi eest sularahas. Samas on D. Smirnov hiljem varasemalt antud ütlusi korduvalt muutnud ning ka OÜ Avigana seadusliku esindaja N. Kisljakova passikoopia esitati maksuhaldurile alles 08.09.
  4. Teave selle kohta, kas isikud on esitanud käibedeklaratsioone ning deklareerinud käivet, ei ole tõendiks selle kohta, kas antud isikud on müünud kaupu või osutanud teenust kaebajale. Käibedeklaratsioonide varifirmade nimel esitamise eesmärgiks on näiliku majandustegevuse näitamine selleks, et võimaldada teistel isikutel ebaseaduslikult maha arvata sisendkäibemaksu arvete alusel, millistel näidatud kaupu ja teenuseid tegelikult ei müüda. Tulenevalt HKMS § 16 lg 1, TsMS § 229 lg 1, 2 ei ole vastustaja kui menetlusosalise poolt kohtuistungil esitatav teave, kui see ei ole antud vande all võetud seletusena, käsitletav tõendina, vaid poole esitatud faktiväitena, mida kohus ei pea tingimata analüüsima. Kohus on leidnud, et väär on kaebaja seisukoht, nagu oleks käibemaksu ning tulumaksu ühelt summalt sissenõudmine vastuolus tulumaksuseaduse üldmõttega. Kaebajale maksuotsuses esitatud käibemaksunõude aluseks on sisendkäibemaks, mille mahaarvamiseks kaebajal õigus puudus, tulumaksunõude aluseks aga ettevõtlusega mitteseotud väljamakse, seega ei ole tegemist topeltmaksustamisega; käibemaksu puudutavat osa ei saa käsitleda kulu tõendava dokumendina, sest käibemaksu tasumise kohustus on isikul teisele käibemaksukohustuslasele, kellelt ta kaupa või teenust soetab. Kui kaupa või teenust tegelikult ei soetata või see soetatakse mitte käibemaksukohustuslaseks olevalt isikult, puudub isikul nii arvel näidatud isikule käibemaksu tasumise kohustus kui ka tasutud käibemaksu mahaarvamise õigus. Kuna kaebaja ei ole OÜ-lt Avigana teenust soetanud, siis ei ole ka fiktiivse arve alusel tehtud väljamakse puhul tegemist kulu tõendava dokumendiga TMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses; 3) nii maksuotsus kui ka halduskohtu otsus tuginevad vahetult käibemaksuseaduse normidele ning Riigikohtu praktikale on viidatud üksnes täiendavalt. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse seisukohast ei ole käibemaksuseaduse põhimõtted muutunud. Seda on leidnud ka Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-34-
  5. Korrespondeeruvuse põhimõte tulenes ka vanast käibemaksuseadusest. Nii käibemaksuseadus kui ka Riigikohtu praktika on kogu aeg olnud seisukohal, et tehingu teise poole kindlakstegemine on sisendkäibemaksu mahaarvamise seisukohast määrava tähtsusega. Apellandi seisukoht, nagu ei sõltuks käibemaksukohustuse tekkimise teokoosseis ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse teokoosseis kaupade ja teenuste liikumisest tehingupoolte vahel, oleks vastuolus maksuõiguse üldtunnustatud 13 põhimõtetega, sh majandusliku tõlgendamise põhimõttega. Nii sätestab ka MKS § 83 lg 4, et teeseldud tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Iseenesest õige on väide, et

§ 31

lg 9 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaks maha arvata ka ettemaksust. Samas nii antud säte kui ka

§ 11

lg 1 reguleerib üksnes juhtumeid, mil kaup müüakse või teenus osutatakse ning kauba või teenuse eest makse laekumine toimuvad erinevatel maksustamisperioodidel. Seega on käibe tekkimise aluseks ning ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks ikkagi asjaolu, et üks käibemaksukohustuslane müüb teisele käibemaksukohustuslasele ettevõtluses kasutatavat kaupa või osutab teenust. Ka taolisel juhul peab maksukohustuslane sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse tõendamiseks esitama tõendeid selle kohta, kas ja millal on maksukohustuslane kätte saanud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse; juhul aga, kui sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust kontrollitakse perioodil, mil ettemakse on tehtud, kuid kaupa ja teenust ei ole veel saadud, tõendeid selle kohta, et makstud summa on ettemaks soetatava kauba või teenuse eest ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust kasutanud käibemaksukohustuslase tehingupartneril on tekkinud kohustus kauba tarnimiseks või teenuse osutamiseks. Samuti ei laiene taoline ettemaksult sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus isikule, kes osaleb maksupettuses või on rikkunud hoolsuskohustust ning ei suuda tõendada tegelikku tehingu toimumist ning kauba või teenuse saamist arvetel näidatud isikutelt; 4) J. Põrõtsevale tehtud väljamaksetega seoses on kohus sisuliselt tuvastanud, et kaebajat tuleb käsitleda kulutuse ettevõtlusega seotuse hindamisel samamoodi kui iga teist ettevõtjat. Kohus on leidnud, et kaebaja väide, et mittevaralise kahju nõude esitamise risk on üks kirjastustegevuse tavapärastest riskidest, on alusetu. Ettevõtja peab oma tegevuses järgima seadust ning tegema kõik endast oleneva, et vältida kahju tekitamist teistele isikutele. Antud juhul tulenes kahjunõue kaebaja õigusvastasest käitumisest, milline ilmselgelt väljub ettevõtluse nn tavapärase riski raamidest. Samas on kohus hinnanud seda, milliseid kulutusi saab käsitleda ettevõtlusega seotuna. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
  2. veebruari 2008 otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata AS Inforing kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse
  3. oktoobri 2007 maksuotsuse nr 12-5-/141 tühistamiseks osas, millega määrati täiendavalt tulumaks
  4. a jaanuari ja veebruari kuude eest summas 24 291 krooni. Selles osas kuulub kaebus rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väidetuga, et kohtuotsusest ei nähtu, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et apellandi poolt
  5. a veebruaris ja märtsis tulumaksukohustuse deklareerimata jätmine oli tahtlik. Halduskohus on ka ise leidnud, et tegemist on juhtumiga, mida seadusandja ei ole osanud konkreetselt maksuseaduses ette näha. Seega ei ole alust väita, et kaebuse esitaja pidi teadma, et kohtuotsusega väljamõistetava moraalse kahju hüvitise puhul ei ole tegemist ettevõtlusega seotud kuluga. Maksuotsuses pole välja toodud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja oli
  6. a veebruaris-märtsis teadlik või möönis, et esines TuMS §51 lg 2 p 5 tõlgendus, mille kohaselt jõustunud kohtuotsuse alusel J. Põrõtsevale
  7. a jaanuaris-veebruaris tehtud väljamakseid tuleb käsitleda aktsiaseltsi ettevõtlusega mitteseotud kuludena. Kaebaja on kogu aeg leidnud, et need väljamaksed on seotud tema ettevõtlusega, kuna on olnud seotud ajalehe Infopress väljaandmisega. Seega ei ole tõendatud kaebaja tahtlus jätta väljamaksed deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud kuludena ja kohaldamisele kuulub 3-aastane aegumistähtaeg ning tulumaksunõue summas 24 291 krooni oli enne revisjoni algust aegunud. 14 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid. Asjaolu, et apellant ei nõustu kohtu hinnangutega kogutud tõenditele, ei anna veel alust väita, et kohus on hinnanud tõendeid valesti. Kogutud tõendite kogumi alusel on kohus õigesti tuvastanud, et AS Betox Group, ning OÜ-d Pointcom, Maxcell ja Trankviti tegutsesid kõik V. Životnikovi juhtimise ja kontrolli all ning antud äriühingute pangakontodele laekunud raha tagastati kaebajale. V. Životnikov, A. Vaik ja W. Lutsar on kinnitanud seda, et varifirmade tegevus seisnes arvate väljastamises kaupade ja teenuste eest ilma tegelikult kaupa müümata ja teenust ostmata. Asjaolu, et mingil hetkel võisid need firmad ka reaalselt tegutseda, ei anna veel alust väita, et konkreetsed tehingud toimusid. V. Životnikov on kinnitanud, et see, kellele raha üle anda, lepiti kokku telefoni teel ja seega ei ole oluline kindlaks teha isikut, kellele reaalselt raha üle anti. Piisab maksuhalduri poolt ainult põhjendatud kahtluse tuvastamisest. OÜ Alifort puhul on tuvastatud, et S. Mamalyga ei tunne AS-st Inforing kedagi ja OÜ-l Alifort puudusid transpordivahendid transporditeenuse osutamiseks. OÜ Alifort puhul on maksuhalduri poolt tuvastatud, et ettevõttes majandustegevust ei toimunud ning seega ei olnud tal võimalik ka kaebajale teenuseid osutada. Halduskohus on õigesti nõustunud maksuhalduri seisukohaga, et OÜ Alifort rekvisiitidega arvete kasutamine oli kaebajale vajalik selleks, et luua võimalus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. OÜ Alifort nimel esitati käibedeklaratsioone eesmärgil näidata näilikku majandustegevust. OÜ Polimestor seadusjärgse esindaja R. Murtazini ütluste kohaselt seisneb tema tegevus firmade asutamises ja müügis. D. Smirnov on kinnitanud, et slaidide tellimisega tegeles tema, kuid OÜ Polimestor esindajat ta ei mäleta. Halduskohus on õigesti leidnud, et arvestades kahe tehingu maksumust summas 367 950 krooni, on selline mittemäletamine ebaloogiline ja ebatõenäoline, mis viitab samuti sellele, et neid tehinguid ei ole toimunud. D. Smirnov on väitnud, et slaidid on antud rendile Euroopa riikidesse, kuid ei ole esitanud sellekohaseid tõendeid ja seega puudub alus väita, et need slaidid on tõepoolest olemas. OÜ-ga Aviagna toimunud tehingute kohta on D. Smirnov andnud erinevaid ütlusi. Algselt ta kinnitas, et raha maksti kellelegi Volodjale, kelle passikoopiat ja volikirja esitatud ei ole. Kassa väljaminekuorderil on kirjas N. Kisljakova isikuandmed. Hiljem on D. Smirnov väitnud, et väljamakse tehti Kisljakova sarnasele naisterahvale, kes esitas passi. Maksuhalduri poolt on tuvastatud, et N. Kisljakova viibis väidetava väljamakse tegemise ajal raskes üldseisundis statsionaarsel ravil Ida-Viru Keskhaiglas ja ei saanud raha vastu võtta ning kaebaja ei saanud tema isikusamasust tuvastada. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-43-03 märkinud, et suure summa sularahas tasumine võib olla üheks tõendiks selle kohta, et tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada tehingu mittetoimumine ning seega sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine. Apellant ei ole suutnud esitada tõendeid, mis annaksid alust väita, et tehing on toimunud ja seega on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et tal puudub antud juhul sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kohus on ebaõigesti kohaldanud käibemaksuseaduse norme. Ringkonnakohus nõustub seejuures vastustajaga, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse seisukohast ei ole põhimõtted muutnud. Nii käibemaksuseadus kui kohtupraktika on kogu aeg olnud seisukohal, et tehingu teise poole kindlakstegemine on sisendkäibemaksu mahaarvamise seisukohalt määrava tähtsusega. MKS § 83 lg 4 kohaselt ei võeta maksustamisel arvesse teeseldud tehingut.

§ 31

lg 9 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus sisendkäibemaks maha arvata ka ettemaksust. Käibe tekkimise aluseks ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks on asjaolu, et üks käibemaksukohustuslane müüb teisele käibemaksukohustuslasele ettevõtluses kasutatavat kaupa või osutab teenust. Maksukohustuslane peab sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse tõendamiseks esitama 15 tõendid selle kohta, kas ja millal on ta kätte saanud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse. Kui sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsust kontrollitakse perioodil, mil ettemakse on tehtud, kuid kaupa või teenust pole veel saadud, on maksukohustuslane kohustatud esitama tõendid selle kohta, et makstud summa on ettemaks soetatava kauba või teenuse eest ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust kasutanud käibemaksukohustuslase tehingupartneril on tekkinud kohustus kauba tarnimiseks või teenuse osutamiseks. Taoline ettemaksult sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei laiene isikule, kes osaleb maksupettuses või on rikkunud hoolsuskohustust ning ei suuda tõendada tegelikku tehingu toimumist ning kauba või teenuse saamist arvetel näidatud isikutelt. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 jäävad apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Viivi Tomson Maili Lokk 16 Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.