Obsah (6)

§ 23§ 233§ 36§ 34§ 35§ 22

3-07-453 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2007. a Tallinn Haldusasja number 3-07-453 Haldusasi J.I.e kaebus Koe

) § 233 lõikega 1 kasutusvaldusesse antava vaba põllumajandusmaa plaanide ja maatükkide registreerimislehe avalik väljapanek. Muuhulgas oli võimalik esitada avaldusi vaba põllumajandusmaa – maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saamiseks. 1

1. 29.11.2004.a. esitas avalduse Koeru vallas vaba põllumajandusmaa maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saamiseks Abaja Põllumajandusühistu (edaspidi Abaja) ning 08.12.2004.a. esitas vastava avalduse J.I. (tl 58-59).
2. Koeru Vallavalitsuse 27.12.2004 korraldusega nr 191 „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kinnitamine“ kinnitati maatüki nr 3 taotlejateks Abaja ja J.I. (tl 154).
3. 28.04.2005.a. võttis Koeru Vallavolikogu vastu otsuse nr 26 „Ettepaneku tegemine vaba põllumajandusmaa maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks“ (tl 60). Otsuse kohaselt tegi Koeru Vallavolikogu Järva maavanemale ettepaneku kinnitada Koeru vallas maatüki nr 3 suurusega 3,8 ha kasutusvaldusesse saajaks Abja PÜ. 25.08.2005.a. võttis Koeru Vallavolikogu vastu otsuse nr 36 „Koeru Vallavolikogu 28.04.2005.a. otsuse nr 26 „Ettepaneku tegemine vaba põllumajandusmaa maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks“ muutmine“ (tl 65).
4. 02.06.2005.a. esitas J.I. Tallinna Halduskohtule kaebuse Koeru Vallavolikogu 28.04.2005.a. otsuse nr 26 tühistamiseks ja 03.10.2005.a. esitas J.I. Tallinna Halduskohtule kaebuse Koeru Vallavolikogu 25.08.2005.a otsuse nr 36 tühistamiseks.
5. Tallinna Halduskohtu 28.11.2006 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-414 tühistati Koeru Vallavolikogu 28.04.2005.a. otsus nr 26 „Ettepaneku tegemine vaba põllumajandusmaa maatüki nr 3 kasutusvaldusse saaja kinnitamiseks“ ja 25.08.2005.a. otsus nr 36 „Koeru Vallavolikogu 28.04.2005.a. otsus nr 26 „Ettepaneku tegemine vaba põllumajandusmaa maatüki nr 3 kasutusvaldusse saaja kinnitamiseks“ muutmine“ ning kohustati Koeru Vallavolikogu maa kasutusvaldusse andmiseks maavanemale ettepaneku tegemist uuesti otsustama (tl 13-18).
6. 25.01.2007.a. võttis Koeru Vallavolikogu vastu otsuse nr 1 „Ettepaneku tegemine vaba põllumajandusmaa maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks“ (edaspidi Otsus). Otsuse kohaselt tegi Koeru Vallavolikogu Järva maavanemale ettepaneku kinnitada Koeru vallas maatüki nr 3 suurusega 3,8 ha kasutusvaldusesse saajaks Abja PÜ, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ning kasutab tegelikult sama maatükki õiguslikul alusel (tl 20-27).
7. 01.03.2007.a. esitas J.I. Tallinna Halduskohtule kaebuse Koeru Vallavolikogu 25.01.2007.a. otsuse nr 1 tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse 12.03.2007.a. määrusega menetlusse. Sama määrusega tunnistas kohus vastustajaks Koeru Vallavolikogu ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna Abaja Põllumajandusühistu (registrikood 10100300).
8. 23.03.2007 määrusega kõrvaldas kohus menetlusest Abaja Põllumajandusühistu (registrikood 10100300) ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna Abaja Põllumajandusühistu õigusjärglase Abaja Farm OÜ (registrikood 10508030, asukoht Abaja küla Koeru vald Järvamaa). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9. Kaebaja taotleb Koeru Vallavolikogu 25.01.2007.a. otsuse nr 1 tühistamist.
10. Kaebuse kohaselt rikub Otsus kaebuse esitaja õigust saada maatükk nr 3 (asukoht Koeru vald, Abaja küla suurus 3,8 ha) enda kasutusvaldusesse. Kaebeõiguse põhjendamiseks tugineb kaebaja Tallinna Halduskohtu 28.11.2006.a. otsusele haldusasjas nr. 3-05-
11. Kaevatud 2 Otsus välistab kaebaja õiguse saada antud maatükile kasutusvaldust ja kuna maavanema juures puudub õiguslikult võimalus kaebaja õiguste üle otsustamiseks (maavanem kas nõustub või ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga), siis ei saa maavanema juures toimuvas menetluses enam kaebaja oma rikutud õigusi kaitsta ja tema õiguste üle selles menetluses enam ei otsustata. Kaevatud volikogu otsus kehtestab kasutusvalduse saamiseks kõik sisulised eeldused ja antud juhul on selle vaidlustamine ainus viis kaebaja õiguste kaitseks.
12. Maareformi seaduse (edaspidi

) § 23³ lg 6 sätestab, et juhul kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on vaba põllumaa kasutusse andmisel õigus eelistada taotlejat kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Diskretsiooniõiguse kohaselt on eelnimetatud sättes toodud ühtlasi diskretsiooni piirid (loetletud ülal eraldi välja toodud kolmes punktis) ehk tegemist ei ole täiesti vabalt rakendatava diskretsiooniõigusega. Järelikult tuleb diskretsiooni kohaldamisel kaaluda seaduses etteantud piirides ülima põhjalikkusega mõlema kandidaadi omadusi, eelkõige neid põhjalikult kõrvutades. 13. Kaebuse kohaselt puudub vaidlus Otsuses toodud järgmiste asjaolude üle: mõlemad kandidaadid vastavad seadusega taotlejate kohta esitatud nõuetele (järelikult on nende taotlused võetud õigesti volikogu menetlusse); volikogu arvestab J.I.e taotlust, kui füüsilisest isikust ettevõtja (edaspidi FIE) poolt esitatud taotlust; mõlemad taotlejad on jätkusuutlikud, st. selle omaduse poolest võrdsed; mõlema taotleja omandis oleva maatükiga piirneb vaidlusalune maatükk nr. 3, järelikult on taotlejad ka selle omaduse poolest võrdsed. Ainsaks

§ 23

³ lg 6 sätestatud kaalutlusaluseks, mille kohaldamisel volikogu arvates kaaluvad Abaja PÜ (tänaseks õigusjärglane Abaja Farm OÜ, mõlemad edaspidi Abaja) õigused kaebaja õigused vaba maatüki nr 3 kasutusvaldusse saamiseks üles on see, et Abaja kasutab volikogu arvates väidetavalt nimetatud maatükki tegelikult õiguslikul alusel. Kaebuse esitaja leiab, et Abaja ei kasuta maatükki nr 3 tegelikult õiguslikul alusel

§ 23³ lg 6 tähenduses ning sellel põhjusel ongi Otsus õigusvastane.

1. Volikogu otsuses on põhjendatud, et Abaja on kasutanud maatükki nr 3 üle 10 aasta valla organite teadmisel ja heakskiidul. Selle asjaolu põhjal ongi volikogu eelistanud Abajat. Volikogu otsus peab olema põhjendatud ja kontrollitav. Kui mingi tegevus toimub valla organite teadmisel ja heakskiidul, siis tekib küsimus, millega on see teadmine ja heakskiit on fikseeritud? Kas tegemist on haldusaktiga või toiminguga? Milline organ on andnud heakskiidu ja millal ning millise otsuse või toiminguga? Kas need võimalikud otsustused või toimingud on kontrollitavad ja ka kaevatavad? Kohalik omavalitsus peab ja saab haldusmenetluses otsuseid vastu võtta üksnes seaduse poolt ettenähtud korras ja vormis. Ilma konkreetse haldusaktita on põhjendus – „teadmisel ja heakskiidul“ - haldusõiguse tähenduses sisutühine ehk kehtetu.
2. Kaebusele lisatud Maa-ameti õiguslik analüüs ja ka

-s selgelt väljendatud mõte ning seadusandja tahe seisneb aga hoopis selles, et vaidlusalust maad ei saanudki anda 10 aastaseks ega pikemaaegseks kasutuseks. Ükski õigusakt ei näinud ette maakasutusõiguse tekkimist selliseks tähtajaks. Maksimaalne tähtaeg oli 3 aastat. Ammugi ei saa selline õigusliku aluseta kasutusõiguse tähtaeg anda isiku suhtes mingeid eelistamise aluseid haldusmenetluses tehtavas otsuses.

1. Otsuses on viidatud ka Riigikohtu 08.11.2004.a. otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-04 põhjendusega, et asja tegelik kasutamine võib teatud juhtudel asendada puuduvat kirjalikku 3 dokumentatsiooni. Nimetatud Riigikohtu otsuses käsitleti ebaseadusliku ehitisega seonduvat ja järeldati, et vaatamata ehitise püstitamist käsitletava dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele ei saa ehitist pidada ebaseaduslikuks. Ebaõige on viidata eelnimetatud Riigikohtu otsusele kaevatud otsuses ja põhjendada sellel alusel kasutusvalduse saaja sobivust. Viidatud asjas nr 3-3-1-43-04 puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et kioskit kasutati pidevalt 40 aasta jooksul kioskina. Käesolevas vaidluses ei ole aga tõendatud konkreetne tegevus või tegevusetus, mille läbi vald aktsepteeris maatüki nr 3 kasutamise. Samuti on maatüki nr 3 pidev ja tegelik kasutamine antud asjas alates 1993.a. tõendamata. Väidetavalt on seal viibinud Abaja veised aeg-ajalt. Ebaseadusliku ehitise kasutusse saab kohalik omavalitsus sekkuda, küll aga pole reaalselt võimalik sekkuda olukorda, kui veised käivad maatükil, mida looduses pole võimalik eristada. Vastustaja tsitaadid nimetatud lahendist ja nende sidumine käesoleva vaidlusega on Riigikohtu lahendi sisust kunstlikult välja tõstetud ja ei saa seetõttu olla Otsuses kasutatavad. Lisaks ei saa vastustaja olla antud juhul erinevatel teineteist välistavatel seisukohtadel. Ühelt poolt väidab vastustaja nagu eksisteeriks maatüki kasutamisel mingi õiguslik alus (seda alust küll eraldi nimetamata), kuid viidatud Riigikohtu lahend käsitleb vaidlust õigusliku aluseta püstitatud ehk ebaseadusliku ehitise üle. Seega väidab vastustaja kaudselt samas ka seda, et maakasutus toimuski õigusliku aluseta, kuid see väidetavalt ei tähenda nagu ei saaks eelistada Abajat.
2. Kaevatud otsuse põhjal saab asuda seisukohale, et volikogu arvates kasutab Abaja maatükki nr 3 õiguslikul alusel, kuna ta kasutab seda faktiliselt. Samas ei ole volikogu nimetanud ühtegi seaduses toodud õiguslikku alust, mille alusel see maakasutus on tekkinud ja mitte ühtegi õiguslikku alust, mille alusel maakasutus eksisteeris kaevatud Otsuse tegemise ajal. Sellega on volikogu sisuliselt möönnud, et konkreetne õiguslik alus antud maakasutusel puudub, millele saaks

-sele tuginedes viidata. Volikogu arvates on faktiline maakasutus samaväärne

§ 23³ lg 6 sätestatud õiguslikul alusel maakasutusega.

Selline põhjendus haldusaktis on lubamatu ja eksitav. Haldusakt ei ole kohtule esitatav hagiavaldus või kaebus, milles on võimalik tuua välja alternatiivseid selgitusi ja põhjendusi vormis, et isegi juhul kui see alus ei eksisteeri, on väide õige mingil muul alusel jne (vt. kaevatud otsuse lk. 7 p. 2.2.5).

1. Abaja maakasutus on dokumentaalselt tõendamata. Abaja tegelikku maakasutust on antud haldusasjas tõendatud üksnes Abaja seadusliku esindaja ütlustega, kes aga ei tööta Abajas alates 1993.a. Asjas ei ole esitatud maakasutuse kohta ühtegi dokumentaalset tõendit peale maamaksu tasumise tõendite alates 2005.a. augustist. Esmane maamaksu teade on 2005.a. kohta väljastatud 09.08.2005.a., seega ajal, millal kaebaja oli esmase otsuse juba halduskohtus ja maavanema juures vaidlustanud. Tavaliselt väljastatakse maamaksu teateid aasta alguses järgneva aasta kohta. Kaebaja on seisukohal, et õigusliku aluse hindamisel ei saa neid maamaksu teateid arvestada, kuna need on tehtud ajal, millal on toimunud jätkuvalt õiguslik vaidlus maatüki nr 3 kasutusvaldusse andmise üle erinevates haldusmenetlustes, kuid sisult samadel alustel. Need tõendid tõendavadki seda, et kuni 2005.a. augustini maamaksu teateid ei esitatud, järelikult ei olnud toimunud ka valla organite poolt aktsepteerimist selle maatüki kasutamiseks. Vaidlustatud Otsuses on märgitud, et Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi PRIA), kontrolliaruande alusel kontrolliti 2004.a. Abaja maakasutusi ja kontrolliti ka maatüki nr 3 kasutust. Selline kontrollaruanne ei saa tõendada maa kasutust õiguslikul alusel. Ainus asjaolu, mida saab selline aruanne tõendada on see, et Abaja on taotlenud teatud põllumajandusmassiivile toetusi ja maatükk nr 3 võis olla selle massiivi koosseisus. PRIA ei kontrolli ega järelda, kas maakasutus toimub õiguslikul alusel või mitte. Äärmisel juhul saavad need tõendid tõendada Abaja maakasutust 2004.a. Kaebaja on esitanud PRIA 4 põllumassiivide kaardid 2005.a. kohta. Ühelt kaardilt on näha, et 2005.a. kohta taotles maa kasutajana toetust maatükile nr 3 OÜ Lynx ja teiselt kaardilt nähtub, et 2005.a. ei taotlenud Abaja maatüki nr. 3 kohta PRIA-lt toetust. Järelikult on nende tõenditega tõendatud, et 2005.a. ei kasutanud Abaja maatükki nr
3. Volikogu on kahe kandidaadi võrdlemisel järeldanud Otsuse punktis 2.2.5., et

§ 23³ lg 6 sätestatud eelistamise kriteeriumidele vastavad mõlemad taotlejad.

Selline järeldus ei ole piisav, eriti otsuse õiguslike järelduste kõige olulisemas osas. See on ka eksitav, kuna ei ole täpselt arusaadav, kas volikogu arvates on maa faktiline kasutamine Abaja kasuks kaaluv lisakriteerium või on see

§ 23³ lg 6 sätestatud normi sisene kriteerium.

Tegelikult on Abaja eelistamisel võimalik nii faktilist (tegelikku) kui ka õiguslikul alusel toodud maakasutust esile tuua üksnes

§ 23

³ lg 6 sätte raames, sest selles on sätestatud mõlemad alused koos – „sama maatüki tegelik kasutamine õiguslikul alusel“. Seega ei saa faktiline maatüki kasutamine anda faktilise kasutaja kasuks otsustamisel mingit lisakaalu või lisa argumenti

§ 23³ lg 6 väliselt.

Juhul kui Abajal eksisteeris

§ 23

³ lg 6 toodud esimesest alusest üksnes üks pool – tegelik maakasutus, siis ta tegelikult ei vasta

§ 23³ lg 6 toodud alusele „sama maatüki tegelik kasutamine õiguslikul alusel“.

Kuna väidetavalt eksisteerib ainult faktiline kasutamine, siis ei saa Abaja suhtes

§ 23

³ lg 6 esimese lõikes toodud alust rakendada ja üksnes

§ 23

³ lg 6 kohaldades tulnuks eelistada FIE-t J.I.t, kuna temal esineb

§ 23³ lg 6 põhjal normi siseselt üks alus rohkem kui Abajal.

Maatüki faktiline kasutamine, kui kaalutlusalus saab esineda üksnes

§ 23

³ lg 6 väliselt ja seda saaks rakendada üksnes juhul, kui taotlejad oleks normi sees antud aluste põhjal võrdsed. Antud juhul aga ei ole, sest J.I.el esineb antud normis eraldi toodud alus – ta on FIE, seetõttu ei saaks normi väliseid aluseid rakendada, kuna juba normi sees toodud aluste täpne rakendamine pidanuks viima J.I.e eelistamisele. Antud asjas tuleb

§ 23³ lg 6 etteantud kaalutluse piire rakendada täpselt.

20. Maakasutuse õigusliku aluse hindamiseks

§ 233lõike 6 tähenduses tuleb hinnata, mis alusel tekkis see nn.

senine maakasutus. Õigusliku staatuse poolest oli maatükk nr 3 alates

kehtestamisest 01.11.1991.a. kuni kompensatsiooni otsuseni 28.02.1997.a. õigusvastaselt võõrandatud maa. Seda tõendavad antud haldusasjas esitatud tõendid - Koeru vallavalitsuse korralduse 28.02.1997.a. nr. 53 koopia, mille alusel määrati endise Mihkli A-52 maatüki eest kompensatsioon H. V.le ning H. V. kohta subjektiotsus Mihkli A-52 maatüki suhtes. Juhul, kui Abaja oli väidetavalt

vastuvõtmise hetkel nn. senine maakasutaja, tulnuks Otsuses ja antud haldusmenetluses haldusorgani poolt nimetada ja tõendada - millisel õiguslikul alusel Abaja kasutas seda õigusvastaselt võõrandatud maad ja millisel alusel oli Abaja maakasutus tekkinud enne

kehtestamist (st. enne maareformi algust) ja mis õiguslikul alusel see sai jätkuda.

§ 36lg.

2. esialgne redaktsioon sätestas, et maa tagastamiseni või muul viisil eraomandusse andmiseni jätkub maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel. Milline oli Abaja seni kehtinud kasutusõigus enne 01.11.1991.a., Otsusest ei selgu. Kuna Abaja erastas oma hoonete ja rajatiste juurde, seega nn. senise maakasutajana, teenindusmaa piires Mihkli maaüksuse kõrval asuva Vigla maaüksuse ja mitte Mihkli maaüksuse, siis Mihkli maaüksuse (maatükk nr 3 ) osas Abajal mingit kasutusõigust ei saanudki olla. Seega antud maatükil, mis kuulus subjektile tagastamisele, ei saanud senine maakasutus jätkuda tähtajata ja ilma maakasutuse lepinguta. 5 28.aprillil 1993.a. jõustunud

-i ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse §-iga 18 muudeti ja täiendati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsust “Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ (edaspidi MRSKO), mille punkti 3 kohaselt tuli lõpetada (igasuguse) maa tähtajata kasutamiseks andmine. Sama seaduse p.

1. sätestas, et õigusvastaselt võõrandatud maad, mille kohta on subjekti otsus ja juhul, kui subjekt ise ei soovi seda maad enda kasutusse saada, sai teisele isikule anda kasutada üksnes tähtajaga kuni kolm aastat. Tähtajaga üle kolme aasta (antud juhul Abajal tähtajatut) maakasutust antud maatükil ei saa lugeda maa kasutamiseks õiguslikul alusel. Aga vaidlustatud Koeru vallavolikogu otsus põhistabki Abaja õigusi saada maatükk nr 3 enda kasutusvaldusse mingi väidetava tähtajatu kasutusõiguse alusel. Maatükil võimaliku õiguslikul alusel maakasutusõiguse tekkimiseks on oluline MRSKO p. 10, milline sätestas, et õigusvastaselt võõrandatud maa, mille tagastamise või ostueesõigusega erastamise taotlust ei ole esitatud, samuti 1940.aasta 16.juuni seisuga riigi- või munitsipaalomanduses olnud maa antakse tähtajaliseks lepinguliseks kasutamiseks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. MRSKO p. 10 saab ühtlasi olla peamine säte, mis kehtib maatüki nr 3 suhtes põhjusel, et esialgselt oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud maaga (kuna selle maatüki kohta on subjektiotsus) ja subjekt ei taotlenud maa tagastamist 28.04.1993.a. Järelikult sai alates 28.04.1993.a. maatükki nr 3 anda tähtajaliseks lepinguliseks kasutamiseks üksnes Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Kuni
2. aprillini 1993.a. kehtinud

esialgse redaktsiooni § 32 sätestas, et maa lepingulise kasutamise õigus on isiku õigus kasutada maad maaomanikuga sõlmitud lepingu alusel, mis on tähtajaline ning tasuline või tasuta.

§-id 34 ja 35 sätestasid maa kasutusse andmise võimalused, milleks olid maa kasutamine rendilepingu ja maa tasuta kasutamise lepingu alusel.

§ 34

sätestas, et maad võis rendile anda maa omanik ning et maareformi käigus tagastamisele, asendamisele või ostueesõigusega erastamisele kuuluvat maad rendile ei anta.

§ 35

sätestas, et maad võis anda teisele isikule tasuta kasutamise lepingu alusel ning et riigi- ja munitsipaalmaad võis anda tasuta kasutamiseks Eesti Vabariigi Valitsuse poolt määratud tingimustel ja korras. Vastavalt

§ 36

lõikele 1 olid isikud, kes soovisid senist maakasutust jätkata, kohustatud sõlmima maa omanikuga rendi- või tasuta kasutamise lepingu.

§-is 35 ning

KO punktides 6 ja 10 sätestatud volitusnormi alusel kehtestatud korraks, mille kohaselt võis kasutamiseks anda üksnes põllumajandusmaad põllumajandusliku tootmise eesmärgil tähtajaga kuni kolm aastat, on Vabariigi Valitsuse 15.veebruari 1993.a. määrusega nr. 48 „Põllumajandusliku maakasutuse kohta“ kinnitatud „Põllumajandusliku maa kasutada andmise kord“ (alates 27.08.2006.a. kehtetu). Ei oma tähtsust, et nimetatud kord oli Otsuse vastuvõtmise hetkel kehtetu, kuna on oluline, et Abaja maakasutusõigus saanuks varem tekkida üksnes tuginedes viidatud korrale. Järelikult maatükki nr 3 sai anda üksnes lepingulisse kasutusse maaomanikuga sõlmitud tähtajalise lepingu alusel. Kuivõrd maatüki nr 3 suhtes kehtis MRSKO p. 10 pidi Abaja, kui ta soovinuks nn. senist maakasutust jätkata (juhul, kui tal eksisteeris selline õigus), sõlmima maa rendi- või tasuta kasutamise lepingu. Muul viisil maakasutus tähendab omavolilist maakasutust, kindlasti aga ei saa muul viisil maakasutus olla maakasutus õiguslikul alusel. Kokkuvõtvalt saab märkida, et maatüki nr 3 õiguslikul alusel kasutamise all saab ja tuleb mõista maa kasutamist nii MRSKO-s sätestatud isikutele ja tingimustel Vabariigi Valitsuse 15.veebruari 1993.a. määrusega nr. 48 „Põllumajandusliku maakasutuse kohta“ kinnitatud „Põllumajandusliku maa kasutada andmise korra“ alusel sõlmitud tähtajaliste põllumajandusmaa kasutamise lepingute kui ka maa(era)omanikega sõlmitud maarendi- või maakasutuslepingute alusel. Juhul, kui isikud kasutavad maaüksust vallavolikogu teadmisel ilma kasutuslepinguta, siis ei saa vallavolikogu eelistada eelnimetatud isikuid maatüki õiguslikul alusel kasutamise kriteeriumi alusel. 6 21. Volikogu otsuse põhjenduste lõpuosas on toodud väidetava tegeliku kasutuse kohta õiguslikul alusel lisapõhjendus, et maatüki tegelik kasutamine on äärmiselt oluline kaalutlus, mida tuleb arvestada isegi juhul, kui see ei toimu õiguslikul alusel. Nimetatud seisukoht on ilmselges vastuolus

§ 23

³ lg 6, mille alusel on otsustamiseks etteantud kriteerium – tegelik kasutus õiguslikul alusel. Ei ole määratletud eraldi alust - tegelikku kasutust järelikult ei ole võimalik üksnes ühel alusel põhjendada. Volikogu on ise möönnud, et otsuse tegemise ajaks on Vabariigi Valitsuse määrus nr. 48 15.02.1993.a. tühistatud alates 17.08.2006.a. Järelikult ei ole volikogul võimalik maatüki kasutuse õigusliku aluse määramisel tugineda isegi nimetatud 1993.a. määruses toodud määratlusele nn. senisest maakasutajast. Aga ka selle määratluse aluseks võtmisel ei ole volikogu toonud otsuses ühtegi kehtivat õiguslikku alust (viidet õigusnormile või õigusnormidele, mille alusel saab pidada Abaja maakasutust õiguslikul alusel toimuvaks maakasutuseks). Ainsaks vaieldamatuks õiguslikuks aluseks antud olukorras saab olla tähtaegne kirjalik maakasutuse leping (mis sai olla sõlmitud siis, kui 15.02.1993.a. määrus veel kehtis). Vastavat lepingut aga Abajal pole. Asjaolu, et Abajal puudub antud maatüki suhtes kirjalik maakasutuse leping ja puudub ka vallale esitatud sellekohane taotlus, samas kui teiste maatükkide suhtes on Abajal kasutuslepingud sõlmitud, tõendab juba iseenesest, et antud maatüki suhtes ei saanudki tekkida lepingulisel alusel maakasutusõigust. 22. Volikogu otsus on õigusvastane põhjusel, et volikogu ei ole järginud

§ 23³ lg 6 ettenähtud diskretsiooni aluseid.

Ja see on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Kõigepealt tulnuks kaalutleda

§ 23

³ lõikes 6 eraldi välja toodud esimese etteantud kaalutluse piirides mõlema kandidaadi vastavaid omadusi. Seadus toob kaks alust ühendatuna sõnaga ”ja”, mis tähendab mõlema aluse samaaegset esinemist. S.t. õigus on eelistada taotlejat, kelle tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel. Abajal puudub antud maatüki nr 3 suhtes maakasutus õiguslikul alusel. See puudub ka J.I.el selle maatüki suhtes. Kuna üks alus puudub mõlemal taotlejal, ei ole järelikult võimalik üldse analüüsitud esimest alust rakendada.

§ 23

³ lõikes 6 sätestatud teise aluse kohaldamisel on teatavasti mõlemad kandidaadid võrdsed (mõlema taotleja omandis oleva maatükiga piirneb vaidlusalune maatükk nr 3 nagu on ka volikogu otsustes märgitud. Järelikult ei ole selle aluse alusel otsustamine võimalik. Järele jääb üksnes eraldi väljatoodud

§ 23

³ lõikes 6 sätestatud kolmas alus – võimalik on eelistada taotlejat, kes on füüsilisest isikust ettevõtja. Antud juhul on kaebaja FIE ja teine taotleja seda ei ole. Kuna etteantud diskretsiooni piirides ei ole võimalik otsustada Abaja kasuks, tulnuks otsus teha kaebaja kasuks. Antud olukorras saab maatüki nr. 3 kasutusvalduse saaja kohta ettepaneku tegemisel eelistada ainult füüsilisest isikust ettevõtjat, kelleks on kaebaja. 23. Otsuses on jäetud kaalutlemata, mille poolest kaalub Abajal, volikogu arvates esinev ainus alus - tegelik maakasutus õiguslikul alusel - üles selle, et I. esineb täiesti iseseisvana eraldi

§ 23³ lg 6 toodud alus – ta taotleb seda maatükki FIE-na.

Volikogu ei ole põhjendanud, miks antud otsuse tegemisel FIE-na taotlemine ei saa kaaluda Abaja õigust üles. Võrreldes Abajaga on FIE J.I. väiketootja, kellel on oma põllumajandusliku tootmise elushoidmiseks ja arendamiseks hädavajalik oma maakasutusõigust suurendada. Selline võis olla muuhulgas ka seadusandja tahe

§ 23³ lg 6 eraldi FIE kohta sätte sissetoomisel.

1. Maatüki kasutamise õiguslik alus peaks tagama ka tsiviilõiguslikus tähenduses Abajale oma õiguste kaitse. Kui kolmas isik asuks ise maatükki nr 3 kasutama, siis Abaja ei saaks oma õiguste väidetavat rikkumist kaitsta, kuna tema väidetav maatüki nr 3 kasutamine valla organite teadmisel ja heakskiidul ei annaks talle võimalust oma väidetava õiguse kaitseks. 7
2. Vastustaja on korduvalt viidanud, et Abaja senine maakasutusõigus peab jätkuma kuni selle ümbervormistamiseni maareformi käigus, st. kuni maareformi lõpuleviimiseni, milleks on antud maa osas maa kasutusvaldusse andmine. Kuid vastustaja ei ole kordagi nimetanud

-is või sellega seotud õigusaktides sätestatud alust, millel põhineb Abaja senine maakasutusõigus, mida saaks ümber vormistada. Vaidlustatud Otsuse lõpus on toodud põhjendus, et faktiliselt tähendaks kaebaja eelistamine Abajalt maatüki äravõtmist. Kuid Abajale ei kuulu antud maatükk nr 3, s.t. see ei ole tema valduses ega ka omandis. Ära saab võtta seda, mis kellelegi kuulub. Nimetatud põhjendus on meelevaldne ja ei saa olla haldusakti vastuvõtmisel määrava tähtsusega. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja vaidleb J.I.e kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
2. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal puudub kaebeõigus, kuna Otsus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Otsuse näol on tegemist üksnes maavanemale esitatava ettepanekuga vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise otsuse langetab

§ 233lg 6 kohaselt maavanem.

Seejuures ei ole maavanem vastustaja ettepanekuga seotud, vaid võib ettepaneku vastustajale uueks arutamiseks tagasi saata. Maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmise menetluses on Järva maavanem seda korra ka teinud. Otsus ei keela ega välista ühegi kaebuse esitaja õiguse kasutamist ei osaliselt ega täielikult, ei sea õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi ega raskenda oluliselt õiguse kasutamist. 28. Vastustaja on Otsuse tegemisel õigesti rakendanud diskretsiooni piire.

§ 23

³ lg 6 kohaselt oli vastustajal maavanemale maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saaja osas ettepaneku tegemisel õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat.

§ 233

lg 6 sätestab seega kolm võrdset alust, millest vastustaja maavanemale vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise eelistamise ettepaneku tegemisel pidi lähtuma: jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine ja tegelik sama maatüki kasutus õiguslikul alusel; jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine ja taotletava maatükiga piirneva maatüki omamine; füüsilisest isikust ettevõtjaks olek. 29. Vastustaja on juba oma vaidlustatud otsuses selgitanud, et ei nõustu kaebuse esitaja käsitlusega, mille kohaselt on põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkus oluline üksnes sama maatüki õiguslikul alusel toimuva tegeliku kasutuse hindamisel. Vastustaja on seisukohal, et sätte grammatilisest ülesehitusest ning selle eesmärgist lähtuvalt tuleb põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust käsitleda täiendava tingimusena nii maatüki tegeliku kasutuse kui ka piirneva maatüki omamise puhul. Samuti nähtub vastustaja tõlgenduse õigsus

§ 23

³ lg-st 2, mille kohaselt saabki taotlejaks olla üksnes selline isik, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega. 30. Ükski

§ 23

³ lg-s 6 nimetatud alusest ei ole teisest olulisem, kuivõrd need on eraldatud sõnadega „või“. Samuti ei saa

§ 23

³ lg-s 6 sätestatut tõlgendada selliselt, et eelistada tuleb taotlejat, kes vastab suuremale hulgale alustele. Kõik

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud taotleja eelistamise alused on võrdsed ning olukorras, kus kõik taotlejad vastavad vähemalt ühele

§ 23³ lg-s 6 sätestatud alusele, on tegemist võrdsete taotlejatega.

Ka Tallinna Halduskohus on oma 2811.2006.a. otsuses Koeru Vallavolikogu eelnevaid samas küsimuses langetatud otsuseid analüüsides märkinud, et

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud alused on vallavolikogu jaoks maavanemale ettepaneku tegemisel võrdse kaaluga ning ühe aluse teisele eelistamiseks puudub alus. 8 31. Kuna kõik

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud eelistuskriteeriumid on võrdse kaaluga, ei oleks põhjendatud kaebuse esitaja eelistamine põhjusel, et tegemist on ainsa füüsilisest isikust ettevõtjast taotlejaga olukorras, kus

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud muud ning kõnealuse alusega võrdsed kriteeriumid on täidetud ka teise taotleja poolt. Juhul, kui taotlejaid on mitu ja igaüks nendest vastab vähemalt ühele ülalnimetatud

§ 23

³ lg 6 tunnusest, ei anna

§ 23³ lg 6 mingit suunist selle kohta, millist taotlejat eelistada.

Seega peab vallavolikogu ühe taotleja teisele eelistamise üle otsustamisel kasutama kaalutlusõigust (diskretsiooni). Seejuures ei saa vallavolikogu diskretsioon sellises olukorras enam olla piiratud üksnes

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud alustega, kuivõrd selleks hetkeks on tuvastatud, et taotlejad on

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud alustele vastavuse osas võrdsed.

§ 23

³ lg-st 6 ei tulene, justkui peaks vallavolikogu sellises olukorras hakkama

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud aluseid enda jaoks järjestama ning eelistama taotlejat, kes vastab vallavolikogu arvates kõige tähtsamale

§ 23³ lg-s 6 sätestatud alustel.

Olukorras, kus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejaid on mitu ja igaüks nendest vastab vähemalt ühele

§ 23

³ lg-s 6 tunnusest, on maavanemale ettepanekut tegeval vallavolikogul seega õigus võtta arvesse

§ 23³ lg-s 6 nimetamata asjakohaseid ja mõistlikke kaalutlusi.

Kasutusvaldusesse antava maatüki faktiline kasutamine ühe taotleja poolt on kahtlemata üheks selliseks asjakohaseks ja mõistlikuks kaalutluseks ning sellist kaalutlust on vastustaja oma Otsuses ka arvesse võtnud. Vastustaja on leidnud, et maatüki nr 3 faktiline pikaajaline kasutamine Abaja poolt on selline kaalutlus, mida tuleb arvestada isegi sõltumata sellise maakasutuse õigusliku aluse olemasolust (Otsuse punkt 2.2.5, 4. lõik). Ühtegi muud asjakohast ja mõistlikku kaalutlust väljaspool

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud aluseid, mis oleks põhjendanud kaebuse esitaja eelistamist, vastustajale Otsuse tegemisel teada ei olnud. Selliseid kaalutlusi ei ole ei Otsuse andmisele eelnenud haldusmenetluses ega ka käesolevas kohtumenetluses toonud välja ka kaebuse esitaja. Kuna vastustajale teadaolevalt ei eksisteerinud Otsuse tegemise ajal mõistlikke ja asjakohaseid kaalutlusi, mis oleks põhjendanud kaebuse esitaja eelistamist, ent eksisteeris mõistlik ja asjakohane kaalutlus, mis põhjendas Abaja eelistamist, oli Otsuse langetamine Abaja kasuks põhjendatud.

1. Koeru valla organid on maatüki nr 3 faktilisest kasutamisest Abaja poolt olnud teadlikud üle 10 aasta. Seda, et Abaja on maatükki nr 3 pikaajaliselt (alates
2. aastast) faktiliselt kasutanud, kinnitas vastustajale Otsuse vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetluses korduvalt ka Abaja seaduslik esindaja Kalle Adler. Samuti nähtus maatüki nr 3 faktiline kasutamine Abaja poolt vastustajale esitatud väljavõttest PRIA kontrollaruandest nr 04012-51-
3. Väljavõttest nähtub, et Abaja põldude kontrollimisel on muuhulgas kontrollitud põllumassiivi nr
4. Abaja esitatud põllumassiivide kaardist nähtuvalt kuulub maatükk nr 3 põllumassiivi nr 61453334180 koosseisu. Kaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei saa viidatud kontrollaruanne tõendada maatüki nr 3 kasutust õiguslikul alusel, ei ole asjakohane. Vastustaja ei olegi kontrollaruandest teinud järeldust maatüki nr 3 kasutuse õigusliku aluse, vaid üksnes faktilise kasutuse kohta. Paljasõnaline ja tõendamata on ka kaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei kasutanud Abaja maatükki nr 3 ajavahemikus 1999.a. kuni 2003.a. Vastupidist on vastustajale korduvalt kinnitanud Abaja seaduslik esindaja, kelle sõnades puudub vastustajal alus ja põhjus kahelda. Sõltumata öeldust märgib vastustaja samas, et isegi kui kaebuse esitaja väide vastaks tõele, ei muuda see asjaolu, et alates
5. aastast, s.o 4 aasta vältel enne Otsuse tegemist on Abaja maatükki nr 3 faktiliselt kasutanud.
6. Asudes seisukohale, et Abaja on maatükki nr 3 kasutanud õiguslikul alusel, on vastustaja oma Otsuses tuginenud Riigikohtu 8.11.2004.a. otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-04 ning

§-le

1. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et teatud tegevuse pikaajaline tolereerimine avaliku võimu poolt võtab avalikult võimult hiljem võimaluse väita, et selline 9 tegevus on olnud ebaseaduslik. Vastupidine avaliku võimu käitumine oleks tegevuse aktsepteerimisele tugineda võiva isiku suhtes sõnamurdlik ning seega vastuolus hea haldusega. Riigikohtu lahendist tulenevalt ei ole oluline, kas tegevusel, mida avalik võim vaikimisi aktsepteerinud on, on tsiviilõiguslik kaitse või mitte. Oluline on üksnes see, et avalik võim oleks isiku sellisest tegevusest teadlik, ent ei ole sellesse selle võimalikule õigusvastasusele vaatamata sekkunud. Seejuures ei pea sellise käitumise aktsepteerimine avaliku võimu poolt Riigikohtu arvates olema kirjalikult fikseeritud, vaid piisab ka avaliku võimu tegevusetusest. Kaebuse esitaja vastupidine seisukoht, mille kohaselt peaks kohaliku omavalitsuse teadmine ja heakskiit teatud tegevusele olema kindlasti vormistatud haldusaktina, on Riigikohtu 8.11.2004.a. otsusega otseses vastuolus. Antud juhul on Koeru valla organid olnud pikaajaliselt teadlikud maatüki nr 3 kasutamisest Abaja poolt. Seetõttu ei olnud vastustajal Riigikohtu 8.11.2004.a otsusest tulenevalt maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmise üle otsustamisel võimalik Abaja kasutuse õiguslikku alust kahtluse alla seada.
2. Lisaks toetab vastustaja seisukohta maatüki nr 3 õiguslikul alusel kasutamisest Abaja poolt ka

.

§ 36

lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt lõpeb senine maakasutusõigus maakasutuse ümbervormistamisega

is või riigivaraseaduses sätestatud alustel. Seega seadustab

olemasolevate kasutajate poolt maa kasutamise seni, kuni maa on n.ö lõplikult reformitud. Antud juhul ongi reformimise lõplikuks etapiks tagastamise ja ostueesõigusega erastamise nõueteta põllumajandusmaa kastusvaldusesse andmine (

§ 22lg 2).

Kaebuse esitaja viited sellele, milline on

§ 36sõnastus olnud 10 ja rohkem aastat tagasi, ei oma tähendust.

Samuti ei oma tähendust kaebuse esitaja viited Vabariigi Valitsuse 15.02.1993.a. määrusele nr 48 „Põllumajandusliku maa kasutada andmise kord“. Otsuse tegemise ajaks oli

§ 36eelnevalt kehtinud sõnastus muudetud ning määrus kehtetuks tunnistatud.

Tulenevalt haldusmenetluse seaduse §-st 54 oli vastustaja haldusorganina Otsuse tegemisel kohustatud arvestama

§ 36Otsuse vastuvõtmise ajal kehtiva redaktsiooniga.

Otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud (ja ka praegu kehtiva)

§ 36

lg-ga 1 oli kooskõlas Abaja maakasutuse lugemine õiguslikul alusel maakasutuseks.

1. Vastuväidetes täpsustatud kaebusele leidis vastustaja täiendavalt järgmist: 35.
2. Abaja kaebuse esitajale eelistamise põhjus ei olnud mitte maatüki nr 3 faktiline kasutus õiguslikul alusel, vaid üksnes maatüki nr 3 faktiline kasutamine Abaja poolt. See, et vastustaja eelistas Abaja nimelt faktilise kasutamise tõttu, on selgelt välja öeldud ka vaidlustatud otsuse punkti 2.2.5 neljandas lõigus. Maatüki nr 3 tegelik kasutamine on faktiküsimus, mis ei sõltu sellest, kas maatüki nr 3 tegelik kasutamine Abaja poolt on dokumenteeritud või mitte. Muuhulgas ei ole maatüki nr 3 tegeliku kasutamise eelduseks vastavasisulise maakasutuslepingu olemasolu. Ka HMS § 38 lg-st 2, mis sätestab tõendite liigid haldusmenetluses (ega ka HKMSist), ei tulene, justkui peaks asjaolud, millele haldusorgan otsust tehes tugineb, olema just dokumentaalselt tõendatud. Kaebaja väide, justkui oleks vastustaja maatüki nr 3 faktilise kasutamise osas saanud tugineda üksnes dokumentaalsetele tõenditele, on seega kohatu ja põhjendamatu. Taganemata eelöeldust, märgib vastustaja, et maatüki nr 3 faktiline kasutamine Abaja poolt alates
3. aastast oli ja on HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõenditega piisavalt tõendatud. Peamiseks tõendiks, millele vastustaja Abaja tegeliku pikaajalise maakasutuse osas tugines, olid Abaja seadusliku esindaja Kalle Adleri haldusmenetluses antud ütlused. Lisaks kinnitas maatüki nr 3 faktilist kasutamist Abaja poolt kaudselt ka asjaolu, et kaebuse esitaja ei olnud ei eelnevas haldus- ega halduskohtumenetluses maatüki nr 3 faktilist kasutamist alates
4. aastast Abaja poolt vaidlustanud. Küsimuse, kas Abaja maatükki nr 3 ka faktiliselt kasutab, tõstatas kaebaja esmakordselt alles käesolevas halduskohtumenetluses. Kaebuse esitaja väide dokumentaalsete tõendite puudumise kohta on väär ka sisuliselt. Alates
5. aastast tõendavad maatüki nr 3 faktilist kasutamist Abaja poolt nii PRIA 10 kontrollaruanne
6. aasta osas kui ka maamaksuteated
7. jj aastate osas. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, justkui ei kinnitaks maamaksuteated maatüki nr 3 faktilist kasutamist Abaja poolt seetõttu, et esimene maamaksuteade esitati Abajale alles pärast esimese maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmise üle käiva kohtuvaidluse algust. Maatüki nr 3 lülitamata jätmine kolmanda isiku poolt kasutatavate maade hulka Maksu- ja Tolliametile saadetavas teatises enne
8. aastat toimus vastustaja vea tõttu ja seetõttu ei olnud vastustajal vaidlustatud otsust langetades võimalik seda asjaolu Abaja vastu kasutada. Sõltumata eelöeldust tuleb lisaks arvestada, et alates
9. aastast on maatükk nr 3 Maksu- ja Tolliametile saadetavas teates lülitatud kolmanda isiku poolt kasutatavate maade nimekirja ning vastustajal ei olnud võimalik sellest asjaolust 2007.a. alguses maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmise üle otsust langetades mööda vaadata. 35.
10. Vastustaja on seisukohal, et asjaolust, et maatükki nr 3 ei ole Abaja-le ostueesõigusega erastatud, ei järeldu, justkui poleks Abaja maatükki nr 3 faktiliselt kasutanud. Nagu kolmas isik on kohtule selgitanud, ei erastatud maatükki nr 3 Abaja-le seetõttu, et nimetatud maatükk nr 3 ei mahtunud 50 ha, mis on

-i § 22¹ lg 2² järgi vabaks jääva põllumajandusmaana erastatava maa maksimumsuuruseks, sisse. Seega ei saa maatüki nr 3 Abajale ostueesõigusega erastamata jätmisest kuidagi teha järeldust, justkui poleks Abaja nimetatud maatükki nr 3 faktiliselt kasutanud. 35.3. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja käsitlusega, mille kohaselt on vastustaja Abajat maatüki nr 3 faktilise kasutamise tõttu eelistades väljunud diskretsiooni piiridest. Kaebuse esitaja ainus vastuväide, millega kaebuse esitaja maatüki faktilist kasutamist kui asjakohast kaalutlust välistada püüab, on viide faktilise kasutamise sisaldumisele ühes

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumis (s.o sama maatüki tegelik kasutamine õiguslikul alusel). Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja selline vastuväide on otsitud ja ainetu. Kasutusvaldusesse antava maatüki faktiline kasutus on kaalutluseks, mida kohalik omavalitsus saab taotleja eelistamisel arvestada alles pärast seda, kui on tuvastatud, et

§ 23³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumide osas on taotlejad võrdsed.

Kuna

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumide taotlejate poolt täitmise hindamine on hetkeks, mil maatüki faktiline kasutus kaalutlusena asjakohaseks muutub, juba toimunud, ei saa

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumid kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigust enam piirata. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus kaaluda maatüki faktilist kasutust täiendava, n.ö

§ 23

³ lg 6 välise kriteeriumina sõltumata sellest, kas faktiline kasutus toimub õiguslikul alusel või mitte. Maatüki kasutamise õiguslik alus omab tähendust vaid ühele

§ 23³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumile vastavuse hindamisel.

Vastustaja on Abajat maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saajana eelistanud seetõttu, et maatükk nr 3 on faktiliselt Abaja kasutuses. Kuigi vaidlustatud otsuses on analüüsitud ka Abaja maakasutuse õiguslikku alust, rõhutab vastustaja, et maatüki nr 3 kasutamise õiguslik alus omab tähendust vaid niivõrd, kuivõrd see võimaldab hinnata Abaja vastavust ühele kolmest

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumist (s.o jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine ja tegelik sama maatüki kasutus õiguslikul alusel). Samas vastab Abaja ka ilma nimetatud kriteeriumi täitmiseta vähemalt ühele kolmest

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumist (s.o jätkusuutlik põllumajanduslik tootmine ja taotletava maatükiga piirneva maatüki omamine).

§ 23

³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumide võrdväärsusest tulenevalt tuleb võrdseks pidada kõiki taotlejaid, kes vastavad kasvõi ühele nimetatud sättes sätestatud kriteeriumile, sõltumata sellest, kui mitmele teisele

§ 23³ lg-s 6 sätestatud kriteeriumile nad lisaks veel vastavad.

Öeldut arvestades oleks Abaja kaebuse esitajaga võrdne taotleja isegi juhul, kui ta ei kasutaks maatükki nr 3 õiguslikul alusel. Olukorras, kus Abaja ja kaebuse esitaja olid taotlejatena võrdsed, oli vastustaja õigustatud kaaluma ka 11

§ 23

³ lg 6 väliseid asjaolusid ning eelistama maatüki nr 3 faktilise kasutamise tõttu Abajad kaebuse esitajale. Kuigi õiguslik alus maatüki nr 3 kasutamiseks omab tähendust vaid taotlejate vastavuse hindamisel

§ 23

³ lg-s 6 sätestatule, on vastustaja hinnangul Abaja maakasutus on toimunud õiguslikul alusel. Nagu vaidlustatud otsuses selgitatud, tuleneb Abaja maakasutuse õiguslik alus eeskätt Riigikohtu

1. novembri 2004 otsuses nr 3-3-1-43-04 välja öeldud põhimõttest, mille kohaselt peab haldusorgan teatud tegevuse õiguspärasuse hindamisel lisaks sellise tegevuse õiguspärasust tõendavate dokumentide (antud juhul siis maakasutuslepingu) olemasolule arvestama ka seda, kas haldusorgan ise on sellise tegevuse õiguspärasust oma käitumisega tunnustanud. Seejuures ei pea haldusorgani selline käitumine seisnema vastavasisuliste haldusaktide või isegi -toimingute andmises/tegemises, vaid piisab, kui haldusorgan on oma tegevusetusega andnud alust arvata, et tal puuduvad sellise tegevuse õiguspärasuse osas vastuväited. Antud juhul on vastustajal haldusorganina enam kui 10 aasta jooksul olnud võimalus ja õigus Abaja-le märku anda, et ei pea maatüki nr 3 kasutamist tema poolt õiguspäraseks. Vastustaja ei ole seda teinud, vaid on maatüki nr 3 kasutamist Abaja poolt vaikimisi aktsepteerinud. Alates
2. aastast on vastustaja lisaks asunud Abajale saatma maatüki nr 3 kohta maamaksuteateid (õigemini saatnud vastavad andmed maamaksuteadete esitamiseks Maksuja Tolliametile). Öeldut arvestades ei olnud vastustajal 2007.a. alguses maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmise kohta otsust langetades võimalik asuda seisukohale, et Abaja maakasutus ei ole olnud õiguspärane. Selline seisukoht oleks Abaja osas olnud selgelt sõnamurdlik ning seega vastuolus hea haldustavaga. Vastustajal ei oleks olnud kuidagi võimalik põhjendada, miks ta juhul, kui ta Abaja maakasutust õigusvastaseks on pidanud, sellele varem Abaja tähelepanu ei juhtinud ning seda siiani aktsepteerinud on. Abaja maakasutuse õiguslik alus ei tulene mitte faktilisest kasutusest, vaid sellest, et Koeru valla organid on sellisest faktilisest kasutusest aastate vältel teadlikud olnud ega ole sellesse sekkunud. Seejuures on Koeru valla organite teadlikkus maatüki nr 3 faktilisest kasutamisest käsitletav maakasutuse õiguslikku alust loovana tõepoolest eeskätt olukorras, kus muid maakasutuse õiguslikku alust kinnitavaid tõendeid (st kirjalikku maakasutuslepingut) ei eksisteeri. Samas ei saa tähenda see mingil juhul, justkui oleks Koeru valla organite teadlikkusest tulenev õiguslik alus seetõttu teisejärgulisem või võiks selle jätta arvestamata. 35.
3. Vastustaja leiab, et vaidlustatud Otsus on õiguspärane ka juhul, kui nõustuda kaebaja käsitlusega, mille kohaselt on

§ 23³ lg-s 6 sätestatud diskretsioonipiirang absoluutne.

Kuna Abaja maakasutus oli nii tegelik kui ka õiguslikul alusel tuginev, oli tema eelistamine ka sellise

§ 23³ lg 6 käsitluse korral lubatav.

Seda, miks Abaja kasuks rääkivad asjaolud kaaluvad vastustaja arvates üles kaebaja kasuks rääkivad asjaolud, on vastustaja oma otsuses põhjendanud (otsuse punkt 2.2.4). KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

1. Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
2. Kolmas isik nõustub täielikult vaidlustatud Otsuses ja vastustaja vastuses J.I.e kaebusele esitatud seisukohtadega, palub neid käsitleda ka oma seisukohtadena ega pea seetõttu nende ülekordamist käesolevas vastuses vajalikuks.
3. Täiendavalt Koeru Vallavolikogu vastuses märgitule selgitab kolmas isik üksnes Koeru vallas asuva 3,8 ha suuruse maatüki nr 3 kasutamisega seonduvat. 12 38.
4. Abaja Farm OÜ kasutab maatükki nr 3 tervikuna veiste karjamaana, kusjuures Abaja õiguseellane Abaja PÜ on maatükki nr 3 faktiliselt kasutanud alates aastast
5. Kolmas isik on seisukohal, et maatüki nr 3 kasutamise iseloomu arvestades saab maatükki nr 3 tema faktilises kasutuses olevaks lugeda aastaringselt ning mitte ainult neil hetkedel, mil maatükil karjatatavad veised maatükil füüsiliselt asuvad. Arvestades, et tegemist on veiste karjamaana kasutatava maatükiga, ei ole maatüki aastaringne lakkamatu aktiivne kasutamine sellel otstarbel kolmanda isiku poolt võimalik. Samas teostab kolmas isik maatükil nr 3 aastaringselt töid, mis on vajalikud, et maatükki kevad-suvi-sügis hooajal veiste karjamaana kasutada. Kolmas isik on seisukohal, et maatüki nr 3 kirjeldatud viisil kasutamine tähendab, et maatükk nr 3 on kolmanda isiku faktilises kasutuses aastaringselt. 38.
6. Õige ei ole kaebuse esitaja väide, justkui ei saaks kolmandat isikut pidada maatüki nr 3 valdajaks, kuna tal puudub maakasutamist võimaldav leping. Esiteks ei ole maatüki valdus, s.o tegelik võim asja üle, asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 32 tulenevalt samastatav sellise võimu teostamise õigusliku alusega. Abaja valdus maatükile nr 3 on faktiline asjaolu, mille olemasolu ei mõjuta valduse juriidiline alus. Valdus maatükile nr 3 on kolmandal isikul olemas. Maatüki nr 3 valdajana on kolmandal isikul AÕS §-dest 40, 44 ja 45 tulenevalt õigus esitada valduse rikkumisest või äravõtmisest tulenev nõue igaühe vastu, kes valduse suhtes omavoli teostab. Seega on väär ka kaebuse esitaja väide, justkui ei oleks kolmanda isiku õigused maatükile nr 3 tsiviilõiguslikult kuidagi kaitstavad. Teiseks ei tähenda kirjaliku maakasutuslepingu puudumine kolmanda isiku ja vastustaja vahel, justkui puuduks kolmandal isikul maatüki nr 3 kasutamiseks õiguslik alus. Abaja on maatükki nr 3 faktiliselt kasutanud Koeru valla organite teadmisel enam kui 10 aastat. Seda kinnitab ka Koeru vallavanema Jaago Kuriksi 16.05.2005.a. vastus kaebuse esitaja esindaja teabenõudele, milles on märgitud, et vaba põllumajandusmaa maatükki nr 3 on alates
7. aastast harinud Abaja. Põhimõtet, mille kohaselt võib avaliku võimu organite teadlikkus ja aktsepteerimine teatud juhtudel asendada puuduva kirjaliku dokumentatsiooni, on kinnitanud ka Riigikohus oma
8. novembri 2004.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-43-
9. Koeru Vallavolikogu on viidatud Riigikohtu lahendile oma vaidlustatud otsuses ja vastuses J.I.e kaebusele õigesti tuginenud. Maatüki nr 3 kasutamine kolmanda isiku poolt tuleb õiguslikul alusel toimuvaks lugeda ka

§ 36lg 1 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED 39. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitajal puudub Otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus.

§ 233

lg 6 (4-s, 5-s ja 6-s lause) sätestab: „Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks.“ Seega näeb

§ 233lg 6 ette, et valiku taotlejate vahel teeb volikogu.

Samas volikogu otsusega ei ole vältimatult kindlaks määratud lõpliku haldusakti sisu, kuna maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem ja seega saavad reaalsed tagajärjed kaebaja jaoks tekkida üksnes maavanema korraldusest. Maavanemal ei ole kohustust volikogu ettepanekuga nõustuda, kuid maavanemal ei ole ka pädevust otsustada, keda taotlejatest eelistada. Maavanem saab vaid saata ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Seetõttu on kaebuse esitajal, kui ta soovib saada maatükki nr 3 enda kasutusvaldusesse, võimalik oma subjektiivseid õigusi 13 kaitsta üksnes volikogu otsuse vaidlustamisel, millega on eelistatud teist taotlejat, käesoleval juhul Abajat. 40. Vastavalt

§ 233

lg-le 2 vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Kaebuses vaidlustatud Otsuses on leitud, et Abaja on

§ 233

lg-s 2 sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saamiseks avaldust esitada võivaks isikuks. Ta on äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik asukohaga Abaja küla, Koeru vald ning tema põhilisteks tegevusaladeks on piima-ja teravilja tootmine. Otsuses on J.I.e kohta märgitud, et kuigi J.I. ei ole avalduses maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saamiseks märkinud tema füüsilisest isikust ettevõtja kohta käivaid rekvisiite, tegutseb J.I. Nurga talu nime all äriregistris registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, kuuludes seega

§ 233lg-s 2 märgitud isikute ringi.

Otsuses on peetud põhjendatuks ka J.I.e esitatud avaldusega arvestada, käsitledes seda J.I.e kui J. N. talu nime all tegutseva füüsilisest isikust ettevõtja avaldusena. Vastavalt

§ 233

lg-le 4 koostab vallavalitsus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja.

§ 233

lg 5 viimase lause kohaselt ei kanta vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja isikuid, kes ei vasta

-s sätestatud nõuetele. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et mõlemad taotlejad vastavad

§ 233

lg 2 vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse taotlemise õigust omavale isikule esitatavatele nõuetele ja on Koeru Vallavalitsuse 27.12.2004 korraldusega nr 191 kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. 41. Käesoleval juhul soovisid nii kaebuse esitaja kui ka Abaja saada kasutusvaldusesse maatükki nr 3 ja nad ei saavutanud määratud tähtajaks omavahel kokkulepet, mistõttu kuulus maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmise otsustamine

§ 233lg-st 6 tulenevalt maavanema pädevusse vallavolikogu ettepanekul.

Vallavolikogul on

§ 233

lg-st 6 tulenevalt maavanemale vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise ettepaneku tegemisel õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel, samuti taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb ning samuti füüsilisest isikust ettevõtjat.

§ 233

lg 6 sätestab seega täpselt otsustusvõimalused, mille vahel vallavolikogu valida saab. 42.

§ 233lg-s 6 sätestatud eelistamise otsustamisel teostab vallavolikogu diskretsiooni.

HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. 43. Vaidlustatud Otsuse järeldustes on leitud, et mõlemad taotlejad vastavad

§ 233lg-s 6 sätestatud kriteeriumidele.

Otsuse järeldustes on asutud seisukohale, et

§ 233

lg 6 nõuetele vastamiseks piisab ka, kui taotleja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ning tema kinnistu piirneb kasutusvaldusesse antava maatükiga. Otsuses on leitud, et mõlema taotleja põllumajanduslikku tootmist on põhjust pidada jätkusuutlikuks (Otsuse p 2.2.1) ja 14 mõlema taotleja maaomandid piirnevad kasutusvaldusesse taotletava maatükiga (Otsuse p 2.2.3). Samas, kuigi Otsuse põhjendustes ja järeldustes on leitud, et nii kaebaja kui Abaja vastavad

§ 233

lg 6 sätestatud alustele seetõttu, et nende põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ning nende kinnistud piirnevad kasutusvaldusse antava maatükiga, on Otsuse resolutsioonis tehtud Järva maavanemale

§ 233

lg 6 alusel ettepanek kinnitada Koeru vallas maatüki nr 3 suurusega 3,8 ha kasutusvaldusesse saajaks Abja, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ning kasutab tegelikult sama maatükki õiguslikul alusel. Otsuse resolutsioonis tehtud ettepanekut arvestades ei ole vastustaja põhjendus Abaja eelistamisest maatüki nr 3 faktilise kasutamise kui täiendava

§ 233

lg 6 välise kriteeriumi tõttu kooskõlas Otsuse resolutsioonis märgitud eelistusega ning on vastuolus ka

§ 233

lg-ga 6, mis sätestab sama maatüki faktilise kasutamise eelistamise kriteeriumina ainult koos selle maatüki kasutamisega õiguslikul alusel. Seega saab

§ 233

lg-s 6 sätestatud volituse piire arvestades Abaja eelistamine olla toimunud

§ 233

lg-s 6 sätestatud alusel, mille kohaselt vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel.

1. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust Otsuse üle osas, milles Abaja põllumajanduslikku tootmist on peetud jätkusuutlikuks. Vaidlus on selle üle, kas esines Abaja poolt sama maatüki tegelik kasutamine õiguslikul alusel.
2. Otsuse punktis 2.2.2 on tehtud kindlaks, et Abaja kasutab maatükki veiste karjamaana ja on seda maad kasutanud faktiliselt alates 1993.aastast. Otsuse kohaselt J.I. maatükki nr 3 ei kasuta. Otsuses on väidetud, et Koeru valla organid on maatüki nr 3 faktilisest kasutamisest Abaja poolt olnud teadlikud üle 10 aasta ja asutud seisukohale, et asjaolu, et maatüki nr 3 kasutamine on toimunud Koeru valla organite teadmisel ja heakskiidul, võimaldab maatüki nr 3 faktilist kasutamist antud juhul käsitleda maatüki õiguspärase kasutamisena, kuigi Abajaga ei ole maatüki nr 3 kasutamiseks vormistatud kirjalikku maakasutuse lepingut. Seega on Otsuses mööndud, et Abaja poolt maatüki nr 3 õiguspärase kasutamise eelduseks on maakasutuse leping. Riigikohtu halduskolleegiumi 05.05.1995 määruses nr III-3/1-7/95 leidis Riigikohus: “
3. novembril 1991.a. kehtima hakanud Maareformi seaduse § 32 järgi saab maad kasutada ainult lepingulisel alusel ja tähtajaliselt. Maa kasutamise viisiks võib olla kas maaomanikuga sõlmitud maarendileping, hoonestusõiguse leping või maa tasuta kasutamise leping./…/ Maareformi seaduse § 36 lg 2 kehtestab, et maa tagastamiseni või muul viisil eraomandisse andmiseni jätkub maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel.“ Seega, kui Abaja Otsuse kohaselt kasutas vaidlusalust maatükki alates 1993.aastast õiguslikul alusel, siis sai see toimuda ainult lepingulisel alusel ja tähtajaliselt ning asjaolu, et maatüki nr 3 kasutamine on toimunud väidetavalt Koeru valla organite teadmisel ja heakskiidul, ei muuda maa kasutust õiguslikul alusel kasutuseks. Otsuses ei ole ka viidatud seaduse ega muu õigusakti sätetele, millele tuginedes on Otsuses leitud, et Abaja kasutab maatükki nr 3 õiguslikul alusel. Samuti ei ole Otsuses märgitud, millisele õiguslikule alusele tugineb Otsuse käsitlus Koeru valla organite teadmise ja heakskiidu õiguslikust mõjust. Selliseks õiguslikuks aluseks ei saa olla teises kohtuasjas tehtud Riigikohtu 08.11.2004 otsus haldusasjas nr 3-3-1-
4. Otsuses ongi leitud, et Abajal ei ole vaidlusaluse maatüki kasutamiseks kunagi lepingut sõlmitud olnud. Ka vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et maa kasutust ei peetud vajalikuks lepinguga kinnitada ja alates 2004.aastast lepinguid ei vormistata (tl 93 pöördel). Samuti kinnitavad tunnistajate A. K. ja K. A. (Abaja juhatuse liige), ütlused kohtuistungil, et Abajal vaidlusaluse maatüki kasutamiseks kunagi lepingut sõlmitud ei ole olnud. Tunnistaja A. K. ütluste kohaselt ei ole Abaja maatüki nr 3 kohta ajutise maakasutuse 15 avaldust esitatud (tl 79) Tunnistaja K. A. ütluste kohaselt ei olnud maatükk nr 3 Abajal ainus maatükk, mille osas ei taotletud maakasutust. Tunnistaja A. K. teada ei ole maatükki nr 3 välja mõõdetud, seda maatükki piiritletakse kõrvalolevate maatükkide piirimärkide järgi. Mõlemal pool maatükki nr 3 on maad välja mõõdetud (tl 83). Seega möönis Abaja juhatuse liige K. A. kohtuistungil, et Abaja ei ole kunagi taotlenudki maatüki nr 3 osas õiguslikul alusel maakasutust.
5. Seega, kuna maatüki nr 3 väidetav kasutamine Abaja poolt ei ole toimunud õiguslikul alusel, ei vasta Abaja Otsuse resolutsioonis märgitud ja

§ 233

lg-s 6 sätestatud eelistuse tingimustele, ta ei kvalifitseeru taotlejaks kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ning kasutab tegelikult sama maatükki õiguslikul alusel. Eeltoodut arvestades on vaidlustatud Otsus õigusvastane ja tuleb seetõttu tühistada. 47. Arvestades eeltoodut puudub vajadus kontrollida, kas on tõendatud Abaja poolt selle maatüki tegelik (faktiline) kasutamine alates 1993.aastast. 48. Kuna

§ 233

lg-st 6 tulenevalt on maavanemale vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise ettepaneku tegemiseks taotlejate eelistamise üle otsustamine vallavolikogu pädevuses, ei võta kohus seisukohta kaebuse esitaja põhjenduste kohta, et

§ 23³ lg 6 kohaldades tulnuks eelistada FIE-t J.I.t.

1. Eeltoodut arvestades kuulub kaebus rahuldamisele.
2. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse vastustaja kahjuks, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebuse esitaja ei ole vastustajalt menetluskulude hüvitamist nõudnud. Aili Maasik Kohtunik 16