← Eesti

3-07-1192/20

Obsah (4)§ 7§ 12§ 18§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-11

§ 7

lg-s 3 nimetatud isikute hulka ning omandireformi õigustatud subjektiks ½ mõttelise osa vara suhtes tunnistati endise omaniku H.-I. Saati õetütar A.-R. Paris. Viitega

§ 7

lg-le 3, mille kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega, jäeti rahuldamata A.R. Parise taotlus tema emale I. O. C. Parisele kuulunud ½ mõttelise osa vara tagastamiseks. Otsuses tuvastati, et I. O. C. Paris lahkus Eestist 10.01.1941 Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Tallinna Linnavalitsuse 07.04.2003 korraldusega nr 746-k kinnitati ekspert Nils Brauni 21.01.2002 ekspertiisiakt vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta

§ 12

lg 8 p-de 1 ja 2 alusel enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonis (p 1), jäeti rahuldamata Anne-Reet Parise taotlus endisel kinnistul nr 345 asuva hoone ½ mõttelise osa tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul

§ 12

lg 8 p 2 kohaselt enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonis (p 2), ning otsustati mitte alustada selle hoone osa kompenseerimise menetlust (p 3, seda põhjendusega, et Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 kohaselt on A.-R. Parisel õigus nõuda üksnes vara tagastamist, mitte kompenseerimist).

  1. 09.10.1995 esitas Tallinnas, Xxxxxxxxx xx-x asuva eluruumi üürnik Alice Leili Buck Vanalinna Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõttele avalduse (tl 13) selle eluruumi erastamiseks. Avaldusele oli märgitud avaldajaga koos elava täisealise perekonnaliikmena ka Thomas Eric George Buck. 11.10.1995 kinnitas Tallinna Kesklinna Valitsuse erastamiskomisjon eluruumi hindamise akti, millega määrati Xxxxxxxxx xx-x asuva eluruumi hinnaks 30 420 krooni (tl 15). 03.11.1995 tasuti see erastamishind (maksekorraldus tl 16). 30.03.1996 A. L. Buck suri. T. E. G. Buck jätkas korteri valdamist. Tallinna Linnavolikogu 11.12.2003 otsuse nr 373 kohaselt sõlmis Tallinna Kesklinna Valitsus 27.04.2004 T. E. G. Buckiga viieks aastaks Xxxxxxxxx xx xx-x munitsipaaleluruumi üürilepingu (tl 17-18), mis hetkel kehtib. Eluruumi T. E. G. Buckile erastatud pole, samas kui 26.10.1995 sõlmiti Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Ingrid Silla vahel samas hoones, Xxxxxxxxx xx xx-x, asuva eluruumi erastamise ostu-müügileping.
  2. 11.06.2007 esitas T. E. G. Buck halduskohtule kaebuse taotlusega Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamiseks erastada kaebuse esitajale Xxxxxxxxx xx-x korter. Põhjendused: 1) Täidetud on kõik eluruumi ostueesõigusega kaebajale erastamise tingimused, kuid vaatamata kaebaja korduvale tähelepanujuhtimisele, ei ole eluruumi erastatud. Tegemist on õigusvastase viivitusega. Eluruumide erastamine õigustatud subjektile on kohaliku omavalitsuse kohustus ning erastamisest võib keelduda või erastamisega viivitada ainult seaduses loetletud aluste esinemisel; 2) Kaebaja on teinud kulutusi korteri erastamisele juba
  3. a ning tal tekkis õigustatud ootus eluruumi erastamisele hoone tagastamisest keeldumisel vara tagastamise õigustatud subjektile. 2

(8)3-07-1192 A.-R. Parisel puudub õigus nõuda haldusmenetluse uuendamist Xxxxxxxxx xx vara tagastamise asjas, mistõttu vastav asjaolu ei saa olla keeldumise aluseks EES § 3 lg 4 p 5 mõttes. Tallinna Linnavalitsuse 07.04.2003 korraldusega nr 746-k lahendati vara tagastamise/kompenseerimise küsimus kahest aspektist lähtuvalt. Esiteks jäeti vara tagastamata ja kompenseerimata seetõttu, et A.-R. Paris ei saa olla terve kinnistu õigustatud subjektiks, tulenevalt

§ 7lg 3.

Kuigi Riigikohus on tunnistanud

§ 7lg 3 põhiseadusevastaseks, puudub A.-R.

Parisel õigus vara tagastamisele ka tulenevalt

§ 12

lg 8 p-st 2 (enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonis) põhjusel, et vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Seega on isegi vara tagastamise haldusmenetluse uuendamisel välistatud selle vara tagastamine ning kõne alla võib tulla üksnes vara kompenseerimine. Tallinna Maa-ameti juhi vastusest kaebaja selgitustaotlusele nähtub, et A.-R. Paris pole taotlenud haldusmenetluse uuendamist. Kui A.-R. Paris soovinuks oma õigust haldusmenetluse uuendamisele maksma panna, siis oli tal selleks võimalus kaebuse esitamiseni kaheksa kuu jooksul, arvestades, et

§ 7lg 3 muutus kehtetuks alates 12.10.2006.

Kuigi seaduses ei ole menetlusosalisele sätestatud haldusmenetluse uuendamiseks konkreetset tähtaega, tuleb lähtuda mõistlikust tähtajast, kuid kaheksa kuud seda ei ole. A.-R. Paris pidi tema õigusi kestvalt riivava õigusnormi äralangemisest teada saama siis, kui

§ 7

lg 3 kehtetuks muutus; 3) Vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, koheldes erastamise õigustatud subjekte põhjendamatult ebavõrdselt. Erastatud on samas hoones asuv naaberkorter ja äriruumid. Vastustaja ei tunnista samas, et hoone ruumide erastamisel teistele isikutele oleks tehtud vigu. 4. Tallinna Halduskohtu 20.09.2007 otsusega rahuldati kaebus ning kohustati Tallinna Kesklinna Valitsust mõistliku aja jooksul erastama Tallinnas Xxxxxxxxx xx-x asuv eluruum kaebuse esitajale. Põhjendused: 1) Vaidluse all ei ole, et munitsipaalomandis olev Xxxxxxxxx xx-x korteri puhul on tegemist EES § 3 lg 4 p-s 1 nimetatud eluruumiga ning kaebuse esitaja on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks EES § 4 p 1 kohaselt. Samuti pole vaidlust selles, et kuna haldusorgan ei ole lõplikult keeldunud erastamistoimingu sooritamisest, on tegemist viivitusega (tegevusetusega). Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas viivitamine on õigusvastane; 2) Vastustaja leiab, et Xxxxxxxxx xx paikneva ehitise tagastamise küsimust ei saa kehtiva õiguse kohaselt lugeda otsustatuks ning kuna A.-R. Paris ei ole esitanud notariaalselt kinnitatud loobumise avaldust vara tagastamise nõudest, siis ei ole vastustaja Xxxxxxxxx xx-x asuva eluruumi erastamisega kaebajale õigusvastaselt viivitanud. Vastustaja viitab EES § 3 lg 5 p-le 4, mille kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest, ning

§ 18

lg-le 1 (01.02.2002 jõustunud redaktsioonis), mis keelab kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, vara võõrandada või asjaõigusega koormata; 3) Kohus eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on olnud alates Tallinna Linnavalitsuse 07.04.2003 korralduse nr 746-k jõustumisest kuni käesoleva ajani õigusvastaselt tegevusetu; 4) Korraldusega nr 746-k on jäetud vara omandireformi õigustatud subjektile tagastamata põhjusel, et vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Seega ei ole selle haldusakti põhjendus seotud

§ 7lg-ga 3. Xxxxxxxxx xx ehitise endisel individualiseeritaval kujul 3

(8)3-07-1192 säilivuse küsimuse uueks läbivaatamiseks käesoleval ajal A.-R. Parisel õigus puudub. Ta ei ole korraldust nr 746-k ega selle aluseks olnud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.09.2002 otsust nr 12438 kohtus vaidlustanud. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et korraldus nr 746-k oleks linnavalitsuse poolt kehtetuks tunnistatud. Seetõttu ei puutu käesolevasse asjasse Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsus (tunnistati

§ 7

lg 3 vastuolus olevaks PS § 13 lg 2 ja § 14 nende koostoimes) ja Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsus (tunnistati

§ 7lg 3 kehtetuks) ning A.-R.

Parise võimalik taotlus uuendada selles osas haldusmenetlus. Isegi, kui eeldada, et A.-R. Paris saavutab tulevikus enda õigustatud subjektiks tunnistamise ka vara ülejäänud ½ mõttelise osa suhtes, ei muuda see asjaolu, et Xxxxxxxxx xx hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Seega on tegemist kõrvaldamatu takistusega vara tagastamiseks ja

§ 7

lg 3 kehtivuse lõppemisega seoses võib tõusetuda üksnes vara õigustatud subjektile kompenseerimise küsimus. Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi on

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Tallinna Kesklinna Valitsus ja Tallinna Maa-amet on kaebuse esitajat esindavale advokaadibüroole viidetega korduvatele eksperthinnangutele vastanud, et vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja hoone ei kuulu tagastamisele, vaid kompenseerimisele (Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.04.2007 kiri tl 26 ja Tallinna Maa-ameti 28.03.2007 kiri nt 18/93 tl 24-25). EES § 3 lg 5 p 4 ja

§ 18

lg 1 kohaselt takistab vara erastamist asjaolu, et vara tagastamise küsimus ei ole lahendatud. Käesoleval juhul on vara tagastamise küsimus aga juba 2003. a lõplikult lahendatud ning on selge, et vara võimalik tulevane osaline kompenseerimine A.-R. Parisele ei saa takistada tagastamisele mittekuuluva eluruumi erastamist kaebuse esitajale; 5) Vastustaja ei ole tagastamise küsimuse lõplikust lahendamisest möödunud 4 aasta jooksul viinud lõpule alustatud erastamistoiminguid ega teinud ka nendest keeldumise otsust. HMS § 5 lg 2 kohustab haldusorganit viima menetluse läbi kiirelt, efektiivselt ja vormivabalt ning HMS § 5 lg 4 sätestab haldusorgani kohustuse teha menetlustoimingud ilma viivituseta. Tallinna Kesklinna Valitsus on nimetatud hea halduse põhimõtteid ilmselgelt eiranud; 6) Vastustaja on kohelnud kaebajat ebavõrdselt võrreldes I. Sillaga. Kaebaja väidetava ebavõrdse kohtlemise kohta mingi äriühinguga võrreldes pole kohtule esitatud konkreetseid andmeid. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et senised erastamistoimingud elamus Xxxxxxxxx xx pole ekslikud. Ostu-müügileping I. Sillaga sõlmiti 26.10.1995, seega enne, kui Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korralduse nr 2603-k, millega oli otsustatud vaidlusalune hoone A.-R. Parisele kompenseerida, peale kaebuse esitamise tähtaeg oli möödunud. Hiljem tunnistatigi see korraldus kohtu poolt seadusevastaseks ja linnavalitsust kohustati tegema uus otsus. Jääb arusaamatuks, kuidas ei takistanud vara kompenseerimine tol ajal Xxxxxxxxx xx üürnikule eluruumi erastamast, nüüd aga takistab eluruumi erastamist kaebuse esitajale nii otsus mitte alustada kompenseerimismenetlust kui ka võimalik tulevane kompenseerimine. Samuti pole arusaadav vastustaja õigustus, et tehingud Xxxxxxxxx xx teise korteri ja mitteeluruumide suhtes teostati enne 12.10.2006, st enne

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist.

§ 7lg 3 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks juba 28.10.2002.

Ka tekitab küsimusi korteriomandi juurde kuuluva maaomandi mõttelise osa erastamine I. Sillale käesoleva kohtumenetluse ajal. Kui vastustaja on seisukohal, et vara saaks veel tagastada, siis miks eiras ta jätkuvalt keeldu teostada selle vara võõrandamisele suunatud tehinguid. Vastustaja ise möönab, et ei ole välistatud, et seoses õigusliku olustiku muutumisega esitab A.-R. Paris Tallinna linna vastu nõudeid ka teostatud tehingute õigusvastasuse tuvastamiseks, millele järgneksid ilmselt ka kahjunõuded, kui muud vahendid rikutud õiguste taastamiseks ei ole võimalikud. Kui 4

(8)3-07-1192 korteriomand on kinnistatud I. Sillale, ei ole erastamise tagasipööramine võimalik. Seega viitab isikute ebavõrdsele kohtlemisele ka kõnealuse vara „kaitsmine“ üksnes kaebuse esitaja eest; 7) Üheselt on kindlaks tehtud erastamise objekt (eluruum asukohaga Xxxxxxxxx xx-x), erastamiseks õigustatud subjekt (kaebuse esitaja), erastamiseks kohustatud subjekt (vastustaja), vastustaja õigusvastane viivitus alates Tallinna Linnavalitsuse 07.04.2003 korralduse nr 746-k jõustumisest kõnealuse eluruumi erastamisel kaebuse esitajale ja mistahes takistuse puudumine erastamismenetluse lõpuleviimiseks. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-3-53-02 leiti, et eluruumide erastamise läbiviimine on erastamise kohustatud subjektile seadusega pandud kohustus, mitte valikuvõimalus erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise vahel, ja kohustatud subjekt peab tegema kõik endast oleneva, et talle seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus saaks täidetud ning eluruumide erastamisega viivitamine või erastamise mitteläbiviimine rikub eluruumi erastamise õigustatud subjekti õigusi. Seega tuleneb eelviidatud seisukohast, EES § 2 lg-s 1 sätestatud eluruumide erastamise eesmärgist ja selle seaduse mõttest, et käesoleval juhul puudub vastustajal diskretsiooniõigus ja tal on kohustus erastada kaebajale viimase poolt üürilepingu alusel kasutatav munitsipaaleluruum, kuna selle eluruumi tagastamise küsimus omandireformi õigustatud subjektile on lõplikult lahendatud. Seetõttu ei jäta kohus vastustajale võimalust teha kaebaja suhtes erastamisest keelduv otsus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Tallinna Kesklinna Valitsuse apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Korralduse nr 746-k aluseks oleva ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.09.2002 otsuse nr 12438 p-ga 2 I. O. K. Parisele kuulunud ½ mõttelise osa vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine tugineb

§ 7

lg-le 3, mis on Riigikohtu üldkogu poolt kehtetuks tunnistatud.

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvalt saab Xxxxxxxxx xx xx vara tagastamise küsimust lugeda otsustatuks vaid ½ mõttelise osas suhtes (korralduse nr 746-k p 3). Muus osas kuulub taotlus lahendamisele üldises korras; 2) Olenemata sellest, et A.-R. Paris ei ole vaidlustanud otsust nr 12438 ja korraldust nr 746-k, ei saa välistada, et tal võib tekkida õigus taotleda vara tagastamist käsitlevate haldusaktide uuesti läbivaatamist, kui seadusandja peaks muutma Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutega seotud õiguslikku regulatsiooni; 3) Kuna käesoleval juhul puudub õiguslik regulatsioon, kuidas kohustatud subjekt peab lahendama vara tagastamise taotlusi neil juhtudel, kui keeldumine vara tagastamiseks oli tehtud

§ 7

lg 3 alusel, ei ole teada ka menetluse uuendamise kohustuslikkus ning kellelt peab tulema initsiatiiv küsimuse uueks lahendamiseks. Seetõttu keelavad EES § 3 lg 5 p 4 ja

§ 18

lg 1 kohustatud subjektil Xxxxxxxxx xx-x korteriga tehingute teostamise kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Seetõttu ei ole vastustaja viivitus erastamistoimingute läbiviimisel õigusvastane. 6. T. E. G. Buck palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) Tagastamise küsimus on sisuliselt juba korraldusega nr 746-k lahendatud ning ei ole seotud

§ 7lg-ga 3.

Tallinna Halduskohus on õigesti leidnud, et vara tagastamise nõuet ei saaks rahuldada juba sel põhjusel, et see pole säilinud endisel individualiseeritaval kujul; 5

(8)3-07-1192 2) Apellandi väited A.-R. Parisel võimalikust õiguse tekkimisest nõuda asja uuesti läbivaatamist on hüpoteetilised. A.-R. Paris ei ole vara tagastamist käsitlevaid haldusakte vaidlustanud. Käesoleva asja lahendamisel tuleb haldusorganitel lähtuda hetkel kehtivast õigusest, mitte oodata selle regulatsiooni võimalikku muutmist. Kui vara tagastamise menetluse uuendamise jaoks ei ole hetkel regulatsiooni ette nähtud, siis tulebki asuda seisukohale, et vaidlusalune eluruum on võimalik erastada.
  1. Anne-Reet Parise ringkonnakohtule esitatud seisukohtade kohaselt ei pea kolmas isik hoone tagastamata jätmist selle endisel individualiseeritaval kujul mittesäilivuse põhjendusega õigeks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamist kaebuse esitajale Xxxxxxxxx xx-x korter erastama. Riigivastutuse seaduse § 6 ja Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-2-01 avaldatud seisukohtade järgi tuleb kaebus haldusorgani kohustamiseks toimingut sooritama või haldusakti andma rahuldada, kui haldusorgan on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut haldusorganilt, toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud ja ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud.
  3. Seega peatub ringkonnakohus kõigepealt küsimusel, kas kaebuse esitajal on õigus nõuda vaidlusaluse korteri erastamist ja vastustajal kohustus nimetatud korter erastada.
  4. Nagu leidis halduskohus, puudub vaidlus selles, et Tallinna linna omandis oleva Xxxxxxxxx xx-x korteri puhul on tegemist EES § 3 lg 4 p-s 1 nimetatud eluruumiga ning kaebuse esitaja on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks EES § 4 p 1 kohaselt. Vaidlust pole ka selles, et Tallinna Kesklinna Valitsus on eluruumi erastamise kohustatud subjekt. Seega tuleb kindlaks teha, kas kaebuse esitaja nõudeõigust vara erastamisele võib takistada asjaolu, et A.-R. Paris on esitanud avalduse sama vara tagastamiseks.
  5. EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest.

§ 18

lg-st 1 tuleneb, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, ja seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Õige on apellandi seisukoht, et nimetatud sätetest tuleneb keeld erastada kaebuse esitaja taotletud eluruumi seni, kuni selle tagastamise avaldus on lahendamata. 12. Tallinna Linnavalitsuse 07.04.2003 korraldusega nr 746-k on jäetud rahuldamata A.-R. Parise taotlus vaidlusaluse hoone tagastamiseks H.-I. Saatile kuulunud ½ mõttelises osas. Haldusakt põhines asjaolul, et hoone ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud

§ 6(8) 3-07-1192 12 lg 8 mõttes.

Seega on A.-R. Parise vara tagastamise taotlus vara H.-I. Saatile kuulunud mõttelise osa suhtes lahendatud.

  1. A.-R. Parise taotlus tema emale I. Parisele kuulunud Xxxxxxxxx xx xx kinnistu ½ mõttelise osa tagastamiseks on jäetud rahuldamata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.09.2002 otsusega nr
  2. Siiski ei saa selles osas pidada vara tagastamise küsimust lõplikult lahendatuks. 14.

§ 7lg 3 kohta, millel tugines selle haldusaktiga A.-R.

Parise taotluse rahuldamata jätmine, on Riigikohtu üldkogu leidnud, et see sätestas koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada; nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis

§ 7

lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab

§ 7lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause (Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-3-2-1-07 p 30).

Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 22.03.1999 lahendile nr 3-3-1-6-99, on üldkogu leidnud, et

§ 7

lg 3 kohaselt peab ÕVVTK kohalik komisjon ümberasuja ja tema pärija taotluse küll jätma rahuldamata, samas annab

§ 7

lg 3 sõnastus võimaluse tõlgenduseks, et ümberasunutele ja nende pärijatele ei tagastata vara

ga sätestatud tingimustel ja korras, kuid annab neile endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks (Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-4-1-5-02, p 32). Seega ei tähendanud ÕVVTK kohaliku komisjoni 16.09.2002 otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 7

lg 3 alusel ümberasuja või tema pärija taotluse rahuldamata jätmine ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt seda, et taotleja oleks lõplikult minetanud õiguse vara tagastamisele. 15. Küsimuses, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest peale

§ 7

lg 3 kehtivuse kaotamist, on Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-07 (p 41) asunud järgmisele seisukohale: „Tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem

§ 7

lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata.“ Üldkogu leidis selles lahendis samuti (p 43): „Kuna keelunormina sätestatud

§ 7

lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.“ Eeltoodud seisukohtade valguses ei saa omistada määravat tähtsust kaebuse esitaja esile toodud asjaolule, et A.-R. Paris ei ole esitanud taotlust I. O. C. Parisele kuulunud vara tagastamise menetluse uuendamiseks. 16. Õige on halduskohtu seisukoht, et kui vara ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, on

§ 12

lg 3 p 2 kohaselt välistatud selle tagastamine sõltumata sellest, kas vara tagastamise menetluses kuulub

§ 7lg 3 kohaldamisele või mitte.

Tallinna Linnavalitsuse 07.04.2003 korraldus nr 746-k tugines asjaolule, et vara ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Kuid halduskohus on jätnud tähelepanuta, et korraldusega nr 746-k ei lahendatud A.-R. Parise taotlust vara tagastamiseks I. O. C. Parisele kuulunud ½ mõttelises osas. Kehtiv ja täitmiseks kohustuslik on üksnes haldusakti resolutiivosa (HMS § 60 lg 2). Seetõttu on vaidlustatud haldusakt siduv selles, et A.-R. Parisel puudub õigus nõuda H.-I. Saatile kuulunud hoone ½ mõttelise osa tagastamist. Haldusakt ei ole aga siduv asjaolude suhtes, millele tuginedes on 7

(8)3-07-1192 haldusakt antud. Seetõttu ei ole korraldusega nr 746-k õiguslikult siduvalt otsustatud Xxxxxxxxx xx xx ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse küsimust. 17. Seega ei ole A.-R. Parise vara tagastamise taotlus vara I. O. C. Parisele kuulunud mõttelise osa suhtes lahendatud. Niisiis esineb käesoleval hetkel EES § 3 lg 5 p-s 4 ja

§ 18lg-s 1 sätestatud eluruumi erastamist välistav asjaolu.

Seega ei ole kaebuse esitajal käesoleval hetkel võimalik nõuda vaidlusaluse eluruumi erastamist.

  1. Põhimõtteliselt ei saaks kohustamistaotluse rahuldamist takistada see, kui nõutud toimingu sooritamiseks või haldusakti andmiseks õigusaktides nõutud tingimuste täitmine oleneb taotluse rahuldamiseks pädeva haldusorgani enda tegevusest, kelle õigusvastase viivituse tõttu ei ole need tingimused veel täidetud. Kuid A.-R. Parise vara tagastamise taotluse lahendamine ei ole käesolevas asjas vastustajaks oleva Tallinna Kesklinna Valitsuse pädevuses. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 19 alap 4 kohaselt on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni pädevuses otsuse langetamine selle üle, kas vaadata komisjoni 16.09.2002 otsus nr 12438 ümber ning tunnistada A.-R. Paris omandireformi õigustatud subjektiks I. O. C. Parisele kuulunud vara osas. Kui komisjon langetab otsuse, millega tunnistab A.-R. Parise nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, langetab otsuse selle vara tagastamise suhtes A.-R. Parisele „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 23 kohaselt Tallinna Linnavalitsus. Alles seejärel lubab seadus erastada vaidlusaluse eluruumi kaebuse esitajale. Seega ei ole viivituse eluruumi erastamisel põhjustanud Tallinna Kesklinna Valitsus. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevuse suhtes ei ole kaebuse esitaja esitanud käesolevas asjas mingeid nõudeid.
  2. Eeltoodud põhjusel ei ole T. E. G. Bucki kohustamistaotluse rahuldamiseks alust ning tema kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Halduskohtu otsus, millega kaebus rahuldati, on materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu õigusvastane ning tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
  3. Esimese astme kohtu menetluses ei ole Tallinna Kesklinna Valitsus menetluskulu väljamõistmise nõuet esitanud. Apellatsioonimenetluses taotles Tallinna Kesklinna Valitsus kaebuse esitajalt menetluskulu väljamõistmist summas 80 krooni, mis seisneb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivus. Selle kulu kandmine käesolevas apellatsioonimenetluses on tõendatud maksekorraldusega (tl 83). HKMS § 92 lg 1 alusel rahuldab ringkonnakohus selle taotluse. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.