Obsah (6)

§ 12§ 32§ 154§ 15§ 13§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2008, Tartu Haldusasja number 3-08-229 Haldusasi

§ 12tulenev õigus, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed.

Nimetatud kirjades palus kaebaja panna linnavolikogu istungi päevakorda küsimus tema poolt kasutatava munitsipaalkorteri võõrandamiseks hinnaga 900 krooni m2, kohaldades hinnakoefitsienti

1. 04.01.2008 vastas Narva Linnavolikogu esimees kaebajale kirjaga nr 2-20/10, et eluruumide võõrandamine Narva linnas toimub Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määrusega nr 61/47 kinnitatud „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korras“ sätestatud tingimustel. Nimetatud määrust muudeti Narva Linnavolikogu 06.10.2005 määrusega nr 34/63 ja 20.10.2006 määrusega nr
2. Kirjas toonitatakse, et Narva linna omandis olevate eluruumide võõrandamine saab toimuda vaid vastavuses volikogu poolt kehtestud korraga ja asjakohase eelnõu peab ette valmistama Narva Linnavalitsus. Kaebaja leidis, et linnavolikogu rikub kaebaja

§ 12

sätestatud õigust võrdsusele ning kaebaja õiguste taastamiseks tuleb võõrandada talle munitsipaalkorter sama hinnaga kui eelnimetatud neljale isikule.

1. Narva Linnavolikogu palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja poolt üüritav eluruum erastamise objektiks, vaid tegemist on linnale kuuluva varaga, mida linn võib omanikuna käsutada. Õigusnormid ei näe ette kaebaja subjektiivset õigust nõuda üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võõrandamist ega Narva linna kohustust võõrandada kaebajale üüritav eluruum. Vastustaja ei ole kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi rikkunud. Kaebuse väited ei anna kohtule õigust kohustada vastustajat vastu võtma kaebaja poolt soovitavat haldusakti, kuna halduse diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Väide, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, võimaldades kaebuses nimetatud isikutel omandada eluruume enne 20.10.2006 kehtinud hinnaga, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja poolt võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamisel ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et sama rikkumist võimaldatakse tema puhul. HALDUSKOHTU LAHEND
2. Tartu Halduskohus jättis 30.05.2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on munitsipaalvara puhul tegemist kohalikule omavalitsusele kuuluva varaga, millele laieneb

§ 32tulenev omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus.

Lähtudes

§ 154

otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määrusega nr 61/47 kehtestati „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord“, mida muudeti Narva Linnavolikogu 20.10.2006 2 määrusega nr

1. Seega puudub kaebajal õigus nõuda üürilepingu alusel kasutatava munitsipaaleluruumi võõrandamist tingimustel, millised ei tulene Narva Linnavolikogu kehtestatud õigusaktidest. Narva Linnavolikogu esimees selgitab 04.01.2008 kirjas nr 2-20/10 kaebajale eluruumide võõrandamise korda Narva linnas ning viitab Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määrusega nr 61/47 kehtestatud „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korrale“ ning selle muutmiseks vastu võetud Narva Linnavolikogu 06.10.2005 määrusele nr 34/63 ja 20.10.2006 määrusele nr
2. Linnavolikogu esimees toonitab, et Narva linna omandis olevate eluruumide võõrandamine toimub volikogu kehtestatud korra kohaselt. Seega ei sisalda 04.01.2008 kiri linnavolikogu esimehe keeldumist kaebajale eluruumi võõrandamisest, vaid selgitab, milliste õigusaktide alusel toimub eluruumide võõrandamine Narva linnas ning kes korraldab otsustuskorras eluruumide võõrandamist. Järelikult ei saa kõne all olev keeldumine olla vastuolus

§ 15teise lausega.

Linnavolikogu esimehe 04.01.2008 kirjas toodu ei ole vastuolus ka

§-dega 13 ja 14, sest selles selgitatakse vaid, milliste linna õigusaktide alusel toimub linna omandis olevate eluruumide käsutamine. Mis puutub kaebaja nõudesse võõrandada talle munitsipaalkorter sama hinnaga, millega müüdi korterid eelnimetatud neljale Narva linna elanikule, siis haldusorgani ebaõige halduspraktika ei saa tekitada kaebajale õiguspärast ootust sellise praktika jätkamiseks. Võrdse kohtlemise all peetakse eelkõige silmas kehtiva seaduse võrdset kohaldamist kõigi isikute suhtes, kellele see seadus laieneb. Narva linnas toimub linnale kuuluvate eluruumide võõrandamine Narva Linnavolikogu 20.10.2006 määruse nr 45 “Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määruse nr 61/47 „Narva linna omandis olevate eluruumide, valdamise, kasutamise ja käsutamise kord“ muutmine“ alusel ja kaebajal on õigus nõuda, et munitsipaalkorteri võõrandamise korral lähtutakse eelnimetatud linnavolikogu määrusest, mitte aga sellele määrusele mittetuginevast halduspraktikast. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja õigusi rikutud ning kaebus ei kuulu rahuldamisele. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. J.B. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole keegi antud haldusmenetluses eitanud kaebaja õigust üüritud korteri omandamisele. Narva Linnavolikogu V. Bašurovi, I. Kuzmini, G. Popovi ja J. Jurovskaja osas vastu võetud otsustes korterite müügi alusena toodud normatiivaktid laienevad ka kaebajale. Kaebaja õigust korteri omandamisele on kinnitatud Narva Linnavolikogu 26.01.2007 otsusega nr
2. Õige ei ole kohtu väide, et linnavolikogu esimehe 04.01.2008 kiri ei sisalda keeldumist kaebajale eluruumi võõrandamisest. Kohus on hinnanud linnavolikogu 04.01.2008 kirja seostamata seda kaebajate 10.12.2007 kirjaga, kus palutakse taotlejate võrdsuse taastamiseks ette valmistada ja panna linnavolikogu istungile küsimus taotlejatele munitsipaalkorterite koefitsiendiga 3 müügi kohta. Pärast seda tegi linnavolikogu 26.01.2007 otsuse kaebajale korteri võõrandamiseks otsustuskorras koefitsiendiga
3. See pöördumine on palve kaitseks seaduse (

§ 13

) ja kohaliku omavalitsuse (

§ 14) poolt.

Kui kohaliku omavalitsuse esindaja annab vastuseks seletuse selle kohta, milliste õigusaktide alusel teostatakse võõrandamist, siis see on keeldumine kohustusest linnaelaniku õiguste tagamiseks. Kohtu seisukoht, et kaebaja nõue on jätkata ebaõiget halduspraktikat, on põhjendamatu. Mingeid proteste, kohtuvaidlusi, et eelnimetatud neljale narvalasele oleks korterid müüdud ebaõigesti, ei ole. Olemas on aga õiguskantsleri seisukoht, et nende korterite müügiga on rikutud võrdsuspõhimõtet. Müües

1. a oktoobris, novembris ja detsembris kortereid 3 varemkehtinud hindadega, on volikogu kohaldanud müügihinna määramisel korras sätestatud „muud hinda“. Miks kohus peab seda ebaõigeks halduspraktikaks, jääb arusaamatuks. Kohus ei ole analüüsinud kaebaja seisukohti ning kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud.
2. Narva Linnavolikogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole kohus materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega kohtumenetluse norme rikkunud. Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korrast tulenevalt ei olnud Narva kohalik omavalitsus kohustatud kaebajale eluruumi võõrandama, vaid ta võis seda otsustada kaalutlusõiguse alusel, valides vastavalt HMS § 4 erinevate otsustuste vahel või kaaludes otsustuse tegemist. Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra (red kuni 20.10.2006) punkti 62.1 kohaselt võõrandatakse üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid, mis sama korra kohaselt kuuluvad võõrandamisele, avalikul enampakkumisel. Seega kaebaja poolt 15.11.2005 taotluse esitamise ajal kehtinud korra kohaselt ei olnud Narva Linnavolikogu üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide võõrandamise otsustajaks. Linnavolikogu vastas 04.01.2008 kaebaja 10.12.2007 pöördumisele, et kaebajal on õigus menetleda munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimust kehtivas korras võõrandamise korraldaja kaudu. Seega ei ole võimalik väita, et linnavolikogu on kaebaja üüritava eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel käitunud õigusvastaselt või olnud tegevusetu. Kaebuse esemeks ei ole linnavolikogu tegevusetus kaebaja taotluse lahendamisel, vaid kaebaja suhtes alates 20.10.2006 kehtivuse kaotanud eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätete kohaldamine. Seega tegi kohus õige järelduse, et asjas ei ole küsimus selles, et kaebajale üldse keeldutakse eluruumi võõrandamast. Kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada, kaebuse nõue ei põhine õigusnormil. Kohus leidis õigesti, et tulenevalt põhiseaduslikust kohaliku omavalitsuse autonoomia garantiist (

§ 154

) ja omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigusest (

§ 32

) ei saa halduskohus kohustada linnavolikogu munitsipaalvara võõrandama, sh madalama hinna eest, kui näeb ette kohaliku omavalitsuse kehtestatud kord. Kaebaja tugineb neljale linnavolikogu otsusele, millega võõrandati eluruumid enne 20.10.2006 kehtinud hinnaga. Isegi kui lugeda kõik need juhud kaebaja olukorraga võrdseteks, olid volikogul mõistlikud põhjendused, miks neid isikuid kaebajast erinevalt kohelda. Ka kaebaja väidetega nõustumine ei võimaldaks kaebust rahuldada, sest sellisel juhul oleks tegemist volikogu õigusvastase käitumisega, mis ei saa tekitada kelleski õiguspärast ootust ega anda alust nõuda, et tema puhul samasuguselt toimitaks.

1. J.B. esitas ringkonnakohtule ka täiendavad seisukohad, kus rõhutab, et linnavolikogu võttis juba 26.01.2007 vastu otsuse võõrandada kaebajale korter otsustuskorras, mistõttu on demagoogiline tõstatada uuesti küsimus kaebaja õigusest korteri omandamisele. Kehtiv Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord sätestab korterite müügihinna määramisest „muul viisil“, mida kohaldati ka kõnealuse nelja narvalase suhtes, seega ei nõua kaebaja kehtetu korra kohaldamist. Linnavolikogu esimees on oma kirjaga keeldunud võtmast menetlusse kaebaja avaldust tema rikutud õigusele võrdsuse osas. J.B. rõhutab veelkordses täiendavas seisukohas, et kohus ei ole üldse andnud hinnangut linnavolikogu 26.01.2007 otsusele nr 63, millega on tõendatud kaebaja subjektiivne õigus munitsipaalkorteri ostuks. Kaebaja õigus korteri ostuks sama hinnaga, kui müüdi korterid V. Bašurovile jt
2. a novembris-detsembris, tugineb

§-dele 13 ja

1. V. Bašurovile jt kortereid müües ei rikkunud linnavolikogu Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korda, kuna selle korra punktid 111 ja 112 annavad 4 võimaluse kohaldada korteri maksumuseks „muud hinda“ ning seda võimalust V. Bašurovi jt puhul kasutatigi. Seega väide ebaseadusliku halduspraktika jätkamisest on ebakohane. Mis puudutab kaebaja pöördumist linnavolikogu ja mitte linnavaraameti poole, siis linnavaraametile teeb munitsipaalkorteri müügi ülesandeks linnavolikogu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
3. mai 2008 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Vastavalt HKMS §-le 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. J.B. on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud kohustada linnavolikogu arutama munitsipaalkorteri X 9-43 Narva kaebajale võõrandamise küsimust ning vastu võtma otsuse, mille kohaselt toimub munitsipaalkorteri võõrandamine kaebajale samadel tingimustel, millega võõrandati munitsipaalkorterid V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale. Vajalik on tuvastada, kas Narva Linnavolikogu oli kohustatud J.B.
4. novembri 2005 avalduse alusel vastu võtma haldusakti ning kas linnavolikogu oleks saanud võõrandada munitsipaalkorteri kaebajale samadel tingimustel nagu V. Bašurovile ja teistele. J.B. on
5. novembril 2005 esitanud Narva Linnavalitsuse linnavara- ja majandusametile avalduse X 9-43 Narva omandamiseks avalikul enampakkumisel (tl 39). Narva Linnavalitsuse linnavara- ja majandusamet on kaebajale
6. detsembril 2005 vastanud, et kui Narva Linnavalitsus võtab vastu otsuse eluruumi X 9-43 Narva avalikul enampakkumisel võõrandamise kohta, siis teavitatakse kaebajat sellest ning eluruumi võõrandamise tingimustest ja tähtajast täiendavalt (tl 40). Narva Linnavolikogu
7. detsembril 2004 kinnitatud määruse „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra“ (muudetud Narva Linnavolikogu
8. oktoobri 2005 määrusega nr 34/63 ja
9. oktoobri 2006 määrusega nr 45) punktile 112 on eluruumide otsustuskorras võõrandajaks Narva Linnavalitsuse linnavara- ja majandusamet, kes korraldab otsustuskorras võõrandamist ning lahendab kõik eluruumi müügilepinguga seonduvad küsimused. Seda, et linnavolikogu ei ole ise võõrandamise korraldaja, vaid volikogu vastava otsuse eelnõu peab volikogule esitama linnavalitsus, on Narva Linnavolikogu esimees
10. jaanuari 2008 kirjas selgitanud. Halduskohus on õigesti jätnud rahuldamata J.B. nõude kohustada linnavolikogu arutama munitsipaalkorteri X 9-43 Narva kaebajale võõrandamise küsimust ning vastu võtma otsuse, mille kohaselt toimub munitsipaalkorteri võõrandamine talle samadel tingimustel kui võõrandati korterid V. Bašurovile ja teistele. Tulenevalt põhiseaduslikust omavalitsuse autonoomia garantiist (

§ 154

) ja omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigusest (

§ 32) ei saa halduskohus kohustada Narva Linnavolikogu oma omandit võõrandama.

Samuti ei saa kohustada ka seda kaebajale võõrandama madalama hinna eest, kui seda näeb ette kohaliku omavalitsuse kehtestatud kord. Neljale isikule (V. Bašurov, J. Jurovskaja, I. Kuzmin ja G. Popov) munitsipaalkorterite 5 müügist madalama hinnaga, kui see tulenes sel momendil kehtivast korrast, ei saanud tekkida õiguspärast ootust sellise praktika jätkamiseks. Sellele seisukohale on asunud ka EV õiguskantsler (tl 5-8). Ebaõige halduspraktika, kus nelja isikut koheldi võrreldes kaebajaga põhjendamatult erinevalt, ei anna alust kaebajale sellele argumendile toetudes nõuda Narva Linnavolikogult samasugust kohtlemist. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Viivi Tomson Maili Lokk 6 Agu Timmi