3-06-294/11

3-06-294 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus,

1. novembril 2007.a. Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja R. K, Lääne Politseiprefektuuri esindaja Irina Punko osavõtul arutas avaliku kohtuistungil 05.06.
2. 2007.a. R. K mittevaralise kahju nõuet summas 44 100 krooni ja varalise kahju nõuet summas 1200 + 2800 krooni Lääne Politseiprefektuuri vastu koos taotlusega tunnistada õigusvastaseks kinnipidamine nõuetele mittevastavates tingimustes Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakonna arestimajas periooditi ajavahemikul 13.09.2004 – 13.01.
3. Moraalse kahju nõude seostab kaebaja kinnipidamistingimustega Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakonna arestimajas, kus ta pidi viibima 63 päeva 2004, 2005 ja 2006 aastal järgmistel perioodidel: 13.
4. – 22.09.2004 – 10 päeva; 07.
5. – 20.10.2004 – 14 päeva; 26.
6. – 09.09.2005 – 15 päeva; 07.
7. –
8. 10.2005 – 8 päeva; 04.
9. – 11.11.2005 – 8 päeva; 06.
10. – 13.01.2006 – 8 päeva, Kaebaja väidab, et kinnipidamisega arestimajas on tema suhtes rikutud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3, mis sätestab, et „kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“ Kamber, kus ta pidi viibima, ei vastanud eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Kaebusest järelduvalt on ebainimlikkus ja alandav kohtlemine seotud kinnipidamis tingimustega ja neist tulenev. Kaebaja osundab järgmistele oma õiguste rikkumisele tema arestimajas kinnipidamisel: 1)Vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 nõuet eirates ei võimaldatud viibida iga päev üks tund värskes õhus; üldse on kambrist võimalik välja saada vaid kord kuus lühiajaliseks kokkusaamiseks või kohtumiseks advokaadiga; 2) ventilatsioonisüsteem on amortiseerunud ja toimib ebapiisavalt läppunud ja suitsust õhku kambritest eemaldamata; 3) VangS § 30 lg 1 rikkudes ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti või kui, siis mitu kuid vanu; 4) kambris puuduvad laud söömiseks ja kirjutamiseks ning toolid või pingid istumiseks, samuti kapp või tumba isiklike asjade hoidmiseks; seetõttu peab istuma, sööma ja kirjutama nari peal ning isiklikke asju hoidma nari all; 5) VangS § 45 lg 1rikkudes puudus kambris piisav päevavalgus kuna akende asemel kasutatakse topeltklaasplokke; ka üks 40 W elektripirn ei taganud nõuetekohast valgustust, tuues kaasa nägemise nõrgenemise koos prillide (+1) kandmise vajadusega, nende ostmiseks tuli tal teha kulutusi 1200 krooni; lugeda ja kirjutada oli aga vaja kuigi see rikkus silmi 6) sanitaarvõimalustest puudusid: hügieenitarbed, s. t. WC paberit antakse ainult arestimaja ülema F. L loal; kraanikauss isikliku hügieeni tarbeks ja asjade pesemiseks; sooja vett tuuakse (kanistrites) juhuslikult, siis kui koristaja tööl on; dušši saab kasutada ainult kord nädalas; loomulike vajaduste rahuldamiseks teiste kinnipeetavate silme all tuli kasutada aasia tüüpi kükitamistualetti mis oli ülejäänud kambrist ebapiisavalt eraldatud ainult eest barjääriga, samas tuli ka iseennast, oma hambaid ja toidunõusid pesta; kõik see oli ebainimlik ja alandav; 7) toiduanumatena kasutati vanu alumiiniumnõusid; 8) puudusid hädavajalikud vahendid kambri koristamiseks ja desinfitseerimiseks; kambrid on remontimata, seinad ja laed värvimata; 9) puudusid võimalused lähedastega lühiajalisteks kokkusaamisteks. Vastava ruumi puudumisel sai koridoris asuva külastajaga vestelda ainult läbi trellide. 10) põrandahari ja –kühvel edastati kambrisse toiduluugi kaudu. Väärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Pärnu politseiosakonna arestimajas nõuab kaebaja hüvitust 44 100 krooni arvestusega 700 krooni iga arestimajas viibitud päeva eest (tl 16 – 17, kohtuistungi protokoll lk 3) Teiseks väidab kaebaja, et Pärnu politseiosakonna arestimajas võeti temalt 2004.a. oktoobris ära uus, 2004.a. juulis sõbralt ostetud mobiiltelefon Siemens C-65 koos laadijaga ning seda ei ole tänaseni tagastatud. Äravõetud komplekti kompensatsiooniks nõuab avaldaja Lääne Politseiprefektuurilt 2800 krooni. Kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt et kambrisse paigutamisel temalt midagi ära ei võetud ning mobiiltelefon jäi talle tasku mistõttu ta pääseski koos sellega kambrisse (kohtuistungi protokoll lk.2). Kolmandaks märgib avaldaja, et seoses päevavalguse puudumisega ja kambri nõrga valgustuse tõttu on tema nägemine nõrgenenud ning kaugnägevuse korrigeerimiseks vajab ta käesoleval ajal parema silma jaoks plussläätse 1,25 ja paremale silmale + 2,
11. Eeltoodud tervise kahjustumisest tingituna pidi ta laskma muretseda endale prillid maksumusega 1200 krooni. Kaebaja väidab, et kuna enne vahistamist oli tal nägemine korras siis järelikult on tervisehäire tekkinud kinnipidamiskohas. Prillid tõi elukaaslane K. L talle juba 2004.a. oktoobrikuus Rapla arestimajja. Lääne Politseiprefektuuri vastuse kohta kaebusele leiab avaldaja järgmist. Riik ei saa end vabandada majanduslikest raskustest tulenevate asjaoludega. Prefektuur võib ajalehti küll tellida, kuid kõigi kinnipeetavateni nad ei jõua. Avaldajale on korrapidaja andnud mitu kuud vanu ajalehti. Isegi politseipeadirektori 25.04.2001 käskkirjaga nr 82 kinnitatud „Arestimaja ehitustehnilised nõuded“ p 20 alapunkti 20 järgi arestimaja kambrites peavad olema laud ja 2 taburetid. Käskkiri on välja antud 5 aastat tagasi kuid need esemed, sealhulgas laud, mis on nii elementaarne asi kasutamiseks söömisel ja kirjutamisel, puudub endiselt. Kaebaja ei pea kraanikaussi asendavat pesukaussi rahuldavaks lahenduseks ega olukorda leevendavaks. Ei ole normaalne, et neli ühes kambris viibivat isikut peavad nägu, hambaid ja pesu pesema ühe kraanikausi kohal. Pesumasin pesu pesemiseks puudub ainult Pärnus, Rapla ja Paide arestimajades on see olemas. Halva ventilatsiooni tõttu ei tohiks pesu üldse eluruumis kuivatada kuivõrd see suurendab tuberkuloosi haigestumise ohtu (olema peaks eraldi kuivatusruum). Koristusvahendite kohta leiab kaebaja, et elementaarne oleks neid omada igas kambris. Koristaja toob küll harja ja prügikühvli kuid neid on enne kasutatud teises kambris ja uude kambrisse andmisel neid ei desinfitseerita. Kui hari ja kühvel oleksid igas kambris, ei peaks neid andma läbi toidujagamise luugi. Valelik on prefektuuri selgitus nõuetekohastest akendest arestikambrites. Arestimajas on akende asemel laotud kahe reana klaasplokid (ploki paksusega 10 cm), mille vahel on veel trellid ja seespool võrk. Kaebaja ei nõustu ka vastustajaga väidetega soovi korral kambrisse antavates 100 W elektripirnidest valgustuse parandamiseks. Igatahes kaebaja konkreetsele palvele vastati, et 100 W pirne ei ole. Kambrit jäi valgustama üks 60 W pirn. WC kohta täpsustab kaebaja, et see on ülejäänud ruumist eraldatud otsevaates (ette ehitatud madala seinaga kuid mitte külgvaates, nii et kinnipeetavad on eraldatuse loomiseks sunnitud kasutama olemasolevaid vahendeid, näiteks voodilinasid. Lääne Politseiprefektuuri viidatud politseipeadirektori 25.04.2001 käskkirjaga nr 82 kinnitatud „Arestimaja ehitustehnilised nõuded“ on kaebaja arvates kui Euroopa Liitu astumise eelsed ammu aegunud, käesoleval ajal tuleb lähtuda Euroopa Komitee esitatud uutest tingimustest. Et kõige ebarahuldavamad tingimused on arestimajas (kõrvuti kainestusmajaga) järeldub muuhulgas vastustaja esitatud kinnisvara arendamise plaanist. Osundamist lahendile Valašinas vs Leedu ei pea kaebaja asjakohaseks. Kaasuse asjaoludest järeldab avaldaja, et nimetatud tualett asus õues (ümbrus mõnevõrra porine) ning seega ülejäänud osakonnast eraldatud. Täpsustades kinnipidamistingimuste seost ebainimliku ja alandava kohtlemisega leiab kaebaja: ametivõimudel ei pidanud olema otsest soovi tekitada avaldajale kannatusi või alandada tema inimväärikust. Väärkohtlemine ei pea tingimata olema halb füüsiline kohtlemine ning seeläbi kannatuste valmistamine. Ka põhjendamatute psüühiliste kannatuste põhjustamine võib endast kujutada artikliga 3 keelatud väärkohtlemist. Tingituna arestimajas valitsevatest tingimustest oli avaldaja sunnitud end alandama teiste ees ja sundima end käituma vastu oma tahtmist ja südametunnistust millega tekitati temas ängistust ja alaväärsustunnet mis vähendasid tema moraalset ja füüsilist vastupanuvõimet. Kaebaja osundab CPT järelauditi ülevaatele, millest selgub, et CPT esitatud nõudmised ei ole arestimajas täidetud „Fikseeritud puudused on valdavalt kõrvaldamata, mis tõttu olme- ja tervisekaitse tingimused ei vasta üheski järelauditi käigus ülevaadatud arestimajas Euroopa Nõukogu CPT nõudmistele. Täiendavalt avaldab kaebaja, et arestimaja sisekorraeeskirju ei olnud talle tutvustatud mistõttu ta ei teadnud, millised esemed on lubatud ja millised keelatud. Seega on ka mobiiltelefoni äravõtmine ebaseaduslik. Uue rikkumisena toob kaebaja välja, et viibides Pärnu politseijaoskonna arestimajas ajavahemikul 06.01.2006 – 13.01.2006 anti koristaja poolt kambrisse nr 12 pesemata ja musta pesu, mille vahel olid kirbud. Selle pesu nad tagastasid koheselt. 3 Vastustaja kaebusega ei nõustu. Arestimaja nõuetele vastavusse viimine on viibinud vastavate rahaliste ressursside puudumise tõttu. Lääne Politseiprefektuur allub Politseiametile ning sellest tulenevalt eelarve samuti antakse Politseiameti kaudu. Vajaminevaid sihtotstarbelisi eraldisi arestimajade renoveerimiseks, nagu nähtub seadusest „
12. aasta riigieelarve“ Siseministeeriumile tehtud ei ole. Politseiasutuste uue struktuuri loomisel alates
13. jaanuarist 2004 vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.10.2004 määrusele nr 272 „Politseiprefektuuride ümberkorraldamine ning nende asukoha ja tööpiirkonna kehtestamine“ koostati Lääne Politseiprefektuuris ka kinnisvara arenduse plaan, mis näeb ette nii Pärnu politseiosakonna kui Haapsalu politseijaoskonna arestimajade renoveerimise. Viimane pöördumine rahastamise küsimuses on tehtud 14.02.2006.a. kuid ressursse ei eraldatud. Seetõttu prefektuur ei ole süüdi kui arestimaja nõuetele ei vasta või vähemalt tuleks rahastamisraskusi arvestada süüd vähendava faktorina. Prefektuur viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-65-03, milles on leitud, et „sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on …“. Kohtuistungil täiendas vastustaja seletust, väites, et arestimaja hakatakse renoveerima ning protsess on jõudnud juba eelprojekti koostamiseni. Lääne Politseiprefektuur nõustub, et jalutushoovi puudumise tõttu Pärnu politseijaoskonna arestimajas kinnipeetavad ei saa viibida värskes õhus, samuti puuduvad kambris laud, tool ja kraanikauss. Jalutushoovi ei ole ehitatud ja mööblit ning kraanikaussi ostetud sest puuduvad rahalised vahendid. Küll on enamjaolt kõikides kambrites olemas pesukauss ja küsimisel saab sanitarilt ka sooja vett. Külm vesi on kambrites olemas ning lubatud on ka kiirkeedukannud ja keedusspiraalid. Seega ei pea nägu WC poti kohal pesema. Muude sanitaartingimustega seonduvate märkuste osas on vastustaja seisukohal, et dušši kasutamise võimaldamine sagedusega 1 kord nädalas vastab igati ASkE § 11 lg 2 kehtestatule. Ka on kambrites olemas WC paber ja otsalõppemisel antakse seda juurde. Pesu kuivatatakse kambris ja selle pesemiseks antakse vahendeid. 15.10.2005.a. on R. K näiteks pöördunud Pärnu korrakaitsetalituse arestimaja velskri poole seoses pesuvahenditest tekkinud allergiaga. Koristusvahenditesse puutuvalt märgib vastustaja, et arestimaja sisekorraeeskirjad ei kehtesta kambri koristamise korda ega nõuet anda igasse kambrisse koristusvahend. Vastavalt politseiprefekti 31.09.2004 kinnitatud päevakavale kambreid koristatakse iga päev kell 7.00 – 7.30 ajal ning siis antakse kambrisse ka koristusvahendid. Koristusvahendeid antakse ka päeva jooksul vastavalt vajadusele. Varem, kui koristusvahendeid hoiti kambrites, need sageli lõhuti. ASkE § 11 lg 1 kohaselt tuleb kambreid ning teisi ruume iga päev koristada ning vajadusel puhastada desinfitseerivate vahenditega Siseministri kehtestatud kord ei näe ette kambrite igapäevast desinfitseerimist. Vahenditest võimaldatakse kasutada üldpuhastusvahendit „Floral“, tualeti puhastusvahendit „Saniit“. Tühi kamber desinfitseeritakse arestimaja koosseisulise sanitar-koristaja poolt kvartslampi kasutades ning tarvidusel tellitakse ka sanitaartõrje. 4 Arestimajas kasutatakse tõepoolest alumiiniumist toidunõusid kuna ei Toiduseadus ega selle alusel kehtestatud aktid seda ei keela. Ka toidukäitlemisloa andmisel Tervisekaitseinspektsioon nõude osas pretensioone ei esitanud. On tõsi, et luuki, mille kaudu jagatakse toitu, kasutatakse ka paljudel muudel eesmärkidel, sealhulgas koristusvahendite kambrisse andmiseks. Nimelt näeb ASkE§ 45 lg 6 julgeolekukaalutlustel ette rangelt loetletud juhtumid, mis kambri ust avada tohib. R. K on jätnud aga tähelepanuta, et kambri luuke puhastatakse seoses söögikordadega. Kehtestatud korra järgi tulebki seda, nagu kõiki toiduga kokku puutuvaid pindasid, koheselt teha vastavate vahenditega vastutatavate isikute poolt. Arestimaja ehitustehnilised nõuded ei näe ka ette, et WC ja pesemisruum oleksid nn magamis- ja elamise osast eraldatud. Küll peab vastavalt nõuete p 23 alap 3 WC poti ees olema betoonist sein mis on olemas mõõtmetega: kõrgus 113 cm, seina paksus 15 cm, laius 95 cm. Selline sein tagab privaatsuse. Seetõttu vastustaja ei pea tualeti kasutamise tingimusi Pärnu politseiosakonna arestimajas ebainimlikeks. Sarnaseid juhtumeid käsitlevates Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites Valašinas vs Leedu Vabariik ja Kalašnikov vs Russia kohus arvestas ka kambrikaaslaste käitumisega (pöörasid selja) ega leidnud, et tegemist oleks olnud alandava kohtlemisega ja Inimõiguste konventsiooni art 3 rikkumisega. Valgustuse kohta märgib prefektuur, et kambris on arestimaja ehitustehnilistele tingimustele vastav aken, mille kaudu paistab ruumi loomulik päevavalgus. Vastavalt politseipeadirektori 25.04.2001 käskkirjale nr 82 kinnitatud „Arestimaja ehitustehnilised nõuded“ p 23 alap 4 peab kambri välisaken olema mõõtmetega 90x30 cm ja selle alumine serv ei tohi olla madalamal kui 160 cm. Kunstliku valgustuse osas piisab Nõuete järgi kambris ühest lambist. Lambi võimuseks on 60W, soovi korral on juhtkond paigaldanud kambrisse ka 100 W pirni. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud põhjuslikku seost nägemise väidetava halvenemise ja arestimaja kinnipidamistingimuste vahel, ta ei mäleta prillide soetamise üksikasju ning esitamata on tõendid prillide maksumuse kohta. Arestimaja ventilatsiooni kohta märgib vastustaja, et see on paigaldatud 90-ndatel aastatel ning selle jõudlust ei ole hiljem kontrollitud. Küll põhjustavad ventilatsioonisüsteemi rikkeid kinnipeetavad ise, ummistades seadme filtreid ventilatsiooniavadesse kirjade edasisaatmiseks mõeldud kilekottide laskmisega. Üleriigilised päevalehed on prefektuuri tellitud ja kinnipeetavad saavad neid vastava soovi esitamisega. R. Kle on lehti vastavalt tema palvele võimaldatud lugemiseks mitmel korral. Küsimuse käsitlemist lühiajalistest kokkusaamistest alustab vastustaja viitega ASkE § 15lg 1 p-le
14. Selle sätte järgi arestialusel on õigus kohtuda järelevalve all oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega lähtuvalt arestimaja võimalustest ja kooskõlas seadusega. Kaebaja on seda võimalust kasutanud advokaat A. Nõmmikuga kohtumiseks aastatel 2004-2005 viiel korral, lähedased on teda külastanud kolmel korral. Vastustaja möönab, et Politseipeadirektori käskkirja punktis 15 märgitud nõuetele vastav ruum kokkusaamisteks arestimajas puudub ja vestlused külastajatega toimuvad järelevalve all koridorides läbi trellide. Kuna ASkE p 24 lg 2 näeb ette, et kokkusaamisruumis võib arestialuse ja kokkusaaja eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga siis suhtlemine läbi trellide ei ole iseenesest vastuolus nõuetega. R. K kaebuses viidatud mobiiltelefoni äravõtmise kohta seletab vastustaja järgmist: tegemist oli kambrist 20.10.2004.a. läbiotsimisel leitud halvaapaberisse peidetud esemega, millega 5 toimitakse vastavalt arestimaja sisekorraeeskirjade § 16 lg 1 ja vangla sisekorraeeskirjade
15. peatükis „Keelatud esemed“ kehtestatud korrale. Akulaadija tõi arestimajja 14.10.2004 V. Koos jogurtipakki peidetult ning see avastati asjade kontrollimisel. Leitud mobiiltelefon ja selle tarvik kuulusid hävitamisele, mitte kandmisele tema isiklike asjade hulka. ASkE § 15 lg 2 annab loetelu toiduainetest ja esemetest, mis arestialusel on õigus hoida kambris. Sidepidamisvahendid nende hulka ei kuulu. Sama korra § 16 lg 1 kohaselt esemed ja ained mida ei või arestimajas hoida, võetakse arestialuselt ära ning nendega toimitakse seaduses ettenähtud korras. Kuna ASkE ei näe ette täpsemaid nõudeid, kuidas toimida keelatud esemetega, tuleb käituda analoogselt Vangla sisekorraeeskirjade sätestatuga. Seoses nõudega hüvitada kaebuse esitajale prillide soetushind märgib vastustaja kõigepealt, et kuna prillid toodi kaebaja sõnul talle 2004.a. oktoobris, siis pidi nägemise halvenemine toimuma perioodil 13.
16. – 22.
17. 2004, st kinnipidamise alguses. Samas mingeid kaebusi nägemise halvenemise kohta ei ole R. K esitanud kogu aresitamajas ajavahemikul 13.09.2004 – 06.01.2006 viibimise jooksul, tema pöördumised velskri poole on seotud allergiaga, küünseenega, hambavaluga. Seega puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks et prillid on soetatud seoses nägemise halvenemisega arestimajas viibimise ajal; tõendatud ei ole ka prillide maksumus. Politseiprefektuur ei nõustunud tunnistama ka parasiitidega saastatud voodipesu kambrisse andmise juhtumit, esitades oma väidete tõenduseks pesumaja arved ning tunnistaja F. L ütlusi. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et kuigi arestimaja ei vasta kõikidele seadusega kehtestatud nõuetele, ei ole see avaldajale kaasa toonud selliseid kannatusi ja alandusi, mis ületaksid vältimatu kannatuse ja alanduse elemente, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. Varalise kahju nõuded mobiiltelefoni ja prillidega seonduvalt on aga täielikult põhjendamata. Käsitledes lähemalt mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise põhjusi, märgib vastustaja, et kõne alla ei saa tullagi kaebaja piinamine või julm kohtlemine. Väärikust alandava kohtlemise seisneb aga isiku sundimises tegemaks midagi ebameeldivat ja alandavat. Vastustaja arvates peab väärikust alandav kohtlemine vastama vähemalt järgmistele tingimustele: - teo toimpanijaks on ametiisik või muu ametiisiku ülesandeid täitev isik või ametiisiku õhutusel tegutsev isik; - tegemist on tahtliku tegevusega; - tegevuse eesmärgiks on isikult andmete või ülestunnistuse saamine, et teda karistada või hirmutada või millekski sundida või muul viisil diskrimineerival põhjusel. Tegelikult midagi sarnast ei ole Lääne Politseiprefektuuri töötajad toime pannud. R. K kaebuse näol on tegemist avaldaja emotsionaalse suhtumise ilminguga, rahulolematusega temalt vabaduse võtmise osas. Vastustaja on teinud kõik, et leevendada ebamugavusi, mis tekitab arestimaja kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavus. Kohtu seisukoht 6 Esitatud kaebusega taotleb R. K Lääne Politseiprefektuuri toimingu – tema Pärnu Politseiosakonna arestimajas nõuetele mittevastavates tingimustes periooditi vahi all pidamist ajavahemikus 13.09.2004 – 13.01.2006 õigusvastasuse kindlakstegemist ning õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Lisaks taotleb kaebaja ka varalise kahju hüvitamist prillide soetusmaksumuse ja äravõetud mobiiltelefoni hinna ulatuses. Vastavalt HKMS §-le 26 lg 1 p 4 kaebuse lahendamiselt on halduskohtul õigus mõista välja hüvitus õigusvastase toiminguga tekitatud kahju eest. Kaebuse lahendamise seisukohalt on oluline tuvastada, kas kaebaja poolt nimetatud Lääne Politseiprefektuuri toimingud on õigusvastased ning kas need toimingud põhjustasid kaebajale mittevaralist kahju. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse kohaselt seisnes kaebajale põhjustatud mittevaraline kahju selles, et kinnipidamisega selleks kehtestatud nõuetele mittevastavas Pärnu politseijaoskonna arestimajas koheldi teda ebainimlikult ja alandavalt ning põhjustati nägemisteravuse alanemises seisnev tervisekahjustus. Vastustaja on nõustunud kaebajaga selles, et võimalust igapäevaseks värskes õhus viibimiseks ei olnud ning avaldaja paigutamiseks kasutatud kambrites puudusid laud söömiseks ja kirjutamiseks ning toolid istumiseks, mis on vastuolus VangS § 93 lg 5 ja ASkE § 15 lg 1 p
18. Jalutushoovi puudumisest tingitud värske õhu vaegust süvendasid mittelahtikäivad aknad ja puudulikult töötav ventilatsioon, mis koostoimes alandasid märgatavalt kinnipeetavate, sealhulgas R. K elukvaliteeti. Võimaldada kinnipeetavatel värskes õhus jalutamist ja tagada kinnipidamiskambrites puhas õhk oli aga üks peamisi Euroopa Nõukogu Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) nõudmisi. Et tegelikkuses kambrite ventilatsioonisüsteem ka pärast CPT delegatsiooni tähelepanekuid (tl. 78) funktsioneeris jätkuvalt puudulikult tõendavad tunnistajad A. S, A. K, P. L ja A. K. Lisaks suurendasid halva tuulutusega kambrite õhuniiskust kinnipeetavate poolt pestud riided, mis mitu päeva nende kambrites kuivasid. Eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt, mis kehtivad ka kinnipeetavate kambritele, peavad aknad andma võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagama neis piisava loomulikus valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:
19. CPT põhistandardite kohaselt politsei pädevusalas olevatele kinnipidamistingimustele tuleb politsei arestikambrites tagada normikohane valgustus (st. piisav lugemiseks. välja arvatud magamiseks ettenähtud ajal) kusjuures eelistada tuleb loomulikku valgust. Euroopa Vanglareeglistiku p 16 järgi peab kunstlik valgus vastama nüüdisnõuetele. Pärnu arestimaja kambrites teostatud mõõtmised näitasid, et loomuliku valguse hulk klaasplokk akendega ruumides on üldjuhul keskmisena alla 10 luksi, kusjuures kambrites nr 7 ja 12 ei ületanud ka valgustatuse maksimaalsed väärtused 7 luksi. 150 W elektripirni sisselülimisel (tunnistajate ütluste kohaselt kasutati tegelikkuses tavaliselt 40 - 75 W võimsusega pirne) tõusis keskmine valgustatus kambris nr 4 109,2 luksini, jäädes ülejäänud kambrites tuntavalt alla 100 luksi. Arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites ka lugema, kirjutama, tegelema rõivaste hooldamisega, siis on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustatus vähemalt 400 luksi, Encyclopedia of Health and Safety