3-06-2065 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 31. juulil 2007.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja S. I, vastustaja, Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi esindaja Margot Oleski osavõtul arutas avalikul kohtuistungil 20.07.2007.a. järgmisi menetlusse võetud S. I nõudeid:
- a)ettekirjutuse tegemiseks Pärnu Vanglale: - et kaebaja viidaks jalutuskäikudele vastavalt õigusaktides ettenähtud korrale; - et kaebaja viidaks vastavalt tema poolt varem registreeritud kõnesoovidele telefonile; - et kaebajal lubataks suvepäevadel Vangistusseaduse (VangS) § 50 järgimise eesmärgil kasutada duššI; - et ka pärast öörahu ei lülitataks kambris välja elektrit, kui selles on ventilaator ja - et antaks käik kaebaja avaldusele portatiivse kellaga raadio vahetamise kohta.
- b)mittevaralise kahju nõuet Pärnu Vangla protsessiõigusjärglase Justiitsministeeriumi vastu summas 70 000 krooni. Mittevaralise kahju nõude on kaebaja seostanud järgmiste Pärnu Vangla toimingute ja keeldumistega ning nendest tekkinud terviseprobleemidega (stress, peavalu, unetus): - 02.08.06. kinnipeetava mitteviimine graafikujärgsele jalutuskäigule (kell 14.55); - 02.08. ja 06.08.06 kinnipeetava poolt eelnevalt registreeritud kõnedeks tema telefonile mitteviimine eirates talle VangS § 28 lõikega 1 antud õigust; - kinnipeetava dušši kasutamiseks 07.08., 09.08. ja 10.08.06 esitatud avalduste mitte – rahuldamine vastuolus VangS §-ga 50 ja võrdse kohtlemise põhimõttega; - kinnipeetava kambrist 26.08. ja 31.08.06 pärast öörahu elektri väljalülitamine ning järgnevalt kaebuse kirjutamiseks A4 formaadis paberi mitteandmine; - direktori poolt juba allakirjutatud portatiivse kellaga raadio vahetamise ebaseaduslik keelamine samasuguse ilma kellata raadio vastu vanglaametnik H. L poolt ja - vanglaametnik H. L ebaseaduslik tegevus:
- a)selgituste nõudmisel portatiivse kellaga raadio vahetamisel samasuguse ilma kellata raadio vastu pannes sellega kahtluse alla vangla direktori poolt antud loa;
- b)raadio lõhkumisega ähvardamisel;
- c)ähvardamisel paigutada kaebaja kartserisse seonduvalt raadiote vahetamisel tekkinud arusaamatustega;
- d)ametiülesannete täitmine selleks pädevust omamata (isiklike asjade arvestuskaartide pidamine, koduelektroonika nende ohutust tõendavate kleebistega varustamine);
- e)direktori poolt antud loa eiramine raadiote vahetamiseks. Kaebuse kohaselt avaldajat 02.08.2006 graafikujärgsele jalutuskäigule ei kutsutud vabandades toimunut unustamisega; samuti ei lubatud teda 06.08.2006 õhtul kella 22 ajal teistkordselt helistada kuna žurnaali oli tehtud märge, et kinnipeetav on juba samal päeval telefoni kasutanud. Tema oli aga päeval helistanud kohtusse mida ei oleks tohtinud arvesse võtta sest kohtutesse helistamine on vaba. Vajalikud kõned sai ta teha järgmisel päeval. S. I väidab ka, et erinevalt teistest kinnipeetavates talle suvepäevadel lisadušši võtmist ei võimaldatud mis lisaks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele on käsitletav veel piinamisena. Samuti lüliti pärast öörahu, kaebaja arvates ametnik H. L korraldusel, kambritest vool täielikult välja mistõttu seiskus lämbetel öödel õhuakendeta ruumis jahutamiseks hädavajalik ventilaator ning see muutus umbseks ja palavaks. Vangla normistik võib lubada üldvalguse väljalülitamist, kindlasti pole aga millegagi reguleeritud voolu äravõtmine pistikupesadest. Ühel hommikul ei antud talle isegi A4 formaadis paberit kaebuse kirjutamiseks toimunud rikkumise kohta, selle sai ta alles järgmisel päeval teise kontaktisiku käest. Kellraadio, mida vangla lõpuks keeldus lubamast sugulastel uue vastu vahetamast, olnud S. Ii arvates tal juba 12 aastat. Keegi ei kahtlustanud, et ta on selle saanud kaaskinnipeetavalt. Vastustaja kaebust ei tunnista. 17.07.2006.a. toimus jalutuskäik vastavalt kinnitatud graafikule esmaspäevase kava kohaselt kell 11.20 – 12.20, mitte peale kella 14.55 nagu väidab kaebaja. S. I enda tegevus võis tekitada olukorra, kus ametnikud ei saanudki aru, mida ta soovis. Ka kohtuistungil oli kaebajal selge eneseväljendusega probleeme. Helistamiseks Pärnu Vangla kodukorra p 15.6 kohaselt esitab lukustatud kambris viibiv kinnipeetav suulise taotluse hiljemalt kell 09.00 hommikul. Vanglal puuduvad andmed, et 06.08.2006 üldse oleks S. I poolt avaldatud soovi telefoni kasutamiseks. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetav võiks riigiasutustele igal ajal piiramatult helistada. Kodukorra p 15.1 järgi võimaldatakse telefoni kasutada 1 kord päevas 15 minutit. Pole selge, kellega kaebaja päeva 10 minutit rääkis. Pretensioonidele keeldumise kohta lubada kuumadel suvepäevadel kasutada dušši on Pärnu Vangla selgitanud, et Kodukorra p 21.3 järgi võimaldatakse kinnipeetavale dušši kasutamine graafiku alusel üks kord nädalas. Lisaks sellele on kambris ööpäevaringselt võimalus piiramatult kasutada nii sooja kui külma vett. Seega on vangla seadusega määratud nõuded täites õiguspäraselt käitunud ja täiendavad nõuded dušši kasutamiseks ei ole põhjendatud. Ei ole tõendatud, et S. Iit koheldi ebavõrdselt andes suvel teistele kaaskinnipeetavatele võimalusi dušši tihedamalt kasutada. Arvestada tuleb, et kaebaja oli paigutatud lukustatud kambrisse ja tal juba seetõttu puudus õigus igal õhtul dušši all käia. Soodustuste lubamine või mittelubamine on direktori õigus. Karistuse individualiseerimise printsiibi kohaselt peabki soodustuste tegemine olemine individuaalne, lähtudes karistuse täideviimise eesmärkidest. Vastates küsimusele ventilaatori kasutamise piirangutest öisel ajal elektri väljalülitamisest tingituna viitab vastustaja Kodukorra V ptk p-le 5.1.1, mille kohaselt on pärast öörahu elektriliste vabaaja veetmise vahendite kasutamine keelatud ning leiab voolu väljalülistamise õiguspärase olevat. P 5.1.1. märkuse 4 kohaselt lülitatakse kambrites välja ka seinakontaktid ja põlema jäetakse öövalgustus. Pealegi ei ole ventilaatori kasutamist vanglas kinnipeetavatele õigusaktidega üldse ette nähtud. Kui see direktori eriloal antud seade peeti vajalikuks öösel 2 välja lülitada, siis see ei ole keelatud. Julgeoleku eest vastutava direktori hinnata on, kas seinakontaktide väljalülitamine on vajalik või mitte. A4 formaadis paberi andmine kaebuse kirjutamiseks väidetavalt päev hiljem küsitust ei piira kaebeõigust. Portatiivse kellaga raadio osas on vangla seisukohal, et tegemist oli S. I jaoks võõra asjaga mida juba seetõttu ei tohtinud kambris hoida. Kaaskinnipeetava kellraadio ebaseadusliku omastamise eest karistati S. Iit vangla direktori 26.09.2006 käskkirja nr 80 alusel kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. VsKE § 57 alusel on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või asjade loas vanglasse saabumisel kaasa võetud või vangla vahendusel soetatud asju. Kodukorra p 8.9 lubab kinnipeetavalt ära võtta talle kasutamiseks lubatud elektriseadmeid turvakontrolli teostamiseks. H. L väidetava ebaseadusliku tegevuse kohta leiab vastustaja, et ükski S. Ii poolt H. Lle omistatud ebaseaduslikust tegevusest ei ole tõendamist leidnud. Tegemist on kohusetundliku ametnikuga kes juba seetõttu võib kinnipeetavale mitte meeldida. Vangla seletuses osundatakse, et kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit talle mittevaralise kahju tekkimise kohta. Seega puudub üks komponentidest, mis oleks kahjunõude rahuldamiseks vajalik. RVS § 9 lg 1 näeb kahju hüvitamise ette ainult selleks kirjeldatud juhtudel. S. I väited väärikuse alandamisest ja tervise kahjustamisest on aga tõendamata. Kaasus Kudla vs Poola on Euroopa Inimõiguste Kohus osundanud, et karistuse kandmisega kaasnevad paratamatult teatud ebamugavused, kuid see ei tähenda, et need ebamugavused oleksid käsitletavad kui inimväärikuse alandamised. Oluline on, karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tekitaks rohkem kannatusi, kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Riigikohtu lahendis 3-3-1-29-07 p-s 18 on selgitatud, et tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest, mis on sätestatud VangS § 6 lõikes 1 ning VangS § 67 p 1 sätestatud julgeolekukaalutlustest on kinnises vanglas rangete kinnipidamistingimuste ettenägemine põhjendatud. Kohtu seisukoht Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud 21.05.2001.a. vastu võetud Riigivastutuse seadusega, mis jõustus 01. jaanuaril 2002.a. Selle seaduse § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu- või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au- või hea nime teotamise korral, kusjuures selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama kahjunõude esitaja. Kahju hüvitamist saab nõuda üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi vaidlustatud toimingud rikuvad ja vangla administratsioon vastutab üksnes isiku ees, kelle õigusi ta süüliselt rikkus. Peale tingimuse, et administratsioon on toime pannud õigusvastaseid tegusid, peab nõude rahuldamiseks olema tõendatud ka kahju olemasolu ning tuvastatud põhjuslik seos õigusvastase teo või tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel ning kahju tekitamise süülisus. Kui üks element kahju hüvitamise eeldustes, milleks on isiku õiguste rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ja kahju tekkimise vahel puudub, siis kahju ei hüvitata. 3 S. I on temale tekitatud kahju seostanud stressi, peavalu ja unetusega. Need kaebaja väited on siiski üsna paljasõnalised ja esitatud alles peale seda, kui käiguta jätmise määruses juhiti avaldaja tähelepanu asjaolule, et kahju hüvitamise nõue on ainult siis põhjendatud, kui lisaks vangla poolsete rikkumiste kirjeldusele on välja toodud ka nende rikkumistega põhjustatud tagajärjed avaldajale. Seejärel kaebaja tõigi esile need eelnimetatud mitmesugustes situatsioonides universaalselt nimetamist leidvad tervisehäired, mille olemasolu terviskaardi sissekanded ei tõenda. Kohtuistungil unustas kaebaja väidetavaid tagajärgi oma tervisele ilma meeldetuletuseta jällegi üldse mainida. Tervisekaardi järgi ongi S. I 2006.a. olnud üldiselt terve, kaebus peavalu kohta on ta esinenud ühe korra peale etapeerimist. Seega ei ole tõendatud tervisekahju tekkimine kui vangla õiguspäratu käitumise tagajärg ja kahju hüvitamise eeldus. Kuna menetlusse võetud nõuetes ei ole kaebaja vaidlustanud vanglaametnike tegevust enda mitteviimisel graafikujärgsele jalutuskäigule, kinnipeetavate telefonikõnede registreerimise žurnaalis registreeritud ajal telefonile mittekutsumises, täiendava duššivõtmise mittelubamises, pärast öörahu elektri pistikupesadest väljalülitamises, kaebuse kirjutamiseks A4 formaadis paberi hilinemisega andmises, kellraadio vahetamise keelamises ja vanglaametnik H. L toiminguid muul põhjusel kui kahju hüvitamiseks ja kahju hüvitamise nõue ei kuulu Riigivastustuse seaduse § 9 lõikes 1 toodud tagajärgede puudumise tõttu rahuldamisele, siis puudub tegelikult vajadus kaebaja nende väidete põhjalikumaks analüüsimiseks. Kohus märgib siiski, et põhjendatuks tuleb pidada vastustaja seisukohti kellraadio vahetamise, pärast öörahu ka pistikupesadest elektri väljalülitamise kohta ning telefoni ja duši kasutamise osas. Vangla direktori 26.09.2006.a. õigusjõus oleva käskkirjaga S. Iile distsiplinaarkaristuse määramise kohta on tuvastatud, et kellraadio ei olnud kaebaja poolt vanglasse kaasa võetud või vangla vahendusel soetatud ning seega ei saanud ta olla vanglas lubatud viisil omandatud. Õige on vastustaja viide Kodukorra p-le 5.1. „Kinnipeetava päevakava“, mille märkuse 4 kohaselt „öörahuks lülitatakse kambrites seinakontaktid välja, põlema jäetakse öövalgustus“. Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VsKE) § 51 lg 2 järgi kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Pärnu Vangla kodukorras ongi kinnipeetavale ette nähtud õigus kasutada kord päevas. Seda õigust oli S. I 06.08.06 juba kasutanud. Vangla poolt oli tagatud ka duši kasutamise VangS §-s 50 toodud minimaalsel sagedusel (üks kord nädalas), samuti oli võimalus kasutada kraanikaussi ja sooja vett kambris. Asjaolu, et mõned kaaskinnipeetavad said dušši kasutada tihedamini võib olla seletatav asjaoluga, et erinevalt kaebajast ei olnud nad paigutatud lukustatud kambrisse ja see võis mõjutada soodustuste kohaldamist. Seega ei saa öelda, et võrdseid koheldi ebavõrdselt. Tõendamist ei ole leidnud S. I süüdistused vanglaametnik H. L aadressil ning tema jalutamisele viimise unustamise kohta. Samas, isegi kui S. I-l jäi mingil põhjusel tunnine jalutuskäik tegemata ei anna see alust kahjunõude esitamiseks niisamuti kui A4 formaadis paberi andmine kaebuse kirjutamiseks päevase hilinemisega. RVS § 9 lg 1 järgi saab hüvitust nõuda ka süüliselt väärikuse alandamise korral. Inimväärikuse põhimõte seondub eelkõige mitmesuguste vabadusõigustega – õigusega elule, õigusega olla mitte piinatud, ebainimlikult või alandavalt koheldud või karistatud, mittediskrimineerimisele, eneseväljendusele, usu- ja mõttevabadusele. Õiguslikult kaitsevad inimväärikust Põhiseaduse § 18 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art. 3. 26.10.2000 4 lahendis Kudla vs Poola on Euroopa Inimõiguse Kohus märkinud, et väärkohtlemine peab olema teatava minimaalse raskusastmega, et artikkel 3 oleks kohaldatav (p 90). Käesolevas asjas ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud. Kui vangla on taganud kinnipeetavale VangS §-s 50 ettenähtud võimalused isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ning lisaks on pesemisvõimalused ka kinnipeetava kambris, siis on lisadušši mittevõimaldamise nimetamine piinamiseks ilmne S. I poolne liialdus. Algselt on S. I nõudnud ka Pärnu Vanglale ettekirutuse tegemist jalutuskäikude, telefoni ja duši kasutamise, pärast öörahu pistikupesadest elektri väljalülitamise ja kellraadio küsimuses. Samas sõltub vanglale ettekirjutuste tegemine sellest, kas tingimused selle täitmiseks on olemas kohtuotsuse tegemise momendil. S. I on üle viidud Tartu Vanglasse ning likvideeritud Pärnu Vanglat ei saa enam kohustada S. I poolt soovitud toiminguteks. Vangla toimingute pelgalt õigusvastaseks tunnistamine ei võimalda aga kaebaja õigusi kaitsta. Ka kaebaja ise nõustus kohtuistungil, et ettekirjutuse nõue ei ole enam aktuaalne. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu tuleb kaebaja vastav taotlus (tl 10) jätta rahuldamata. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta S. I kaebus rahuldamata ja kantud menetluskulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 5