3-08-225 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2008 Tartu Haldusasja number 3-08-225 Ha

) §-s 12 sätestatud printsiipi. Kaebuse esitaja palus kohtul kohustada Narva Linnavolikogu munitsipaalkorteri X 12-2 Narvas võõrandamise küsimust volikogu istungil arutama ning vastu võtma otsuse, mis on analoogne teistele isikutele munitsipaalkorteri võõrandamise tingimustega. Narva Linnavolikogu vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vastavalt Narva Linnavolikogu poolt 23.12.2004 kinnitatud määruse nr 61/47 “Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra (edaspidi Kord) p-le 17 elamukomisjoni ülesandeks Narva Linnavalitsusele ja Narva Linnavolikogule ettepanekute tegemine asustamata ja vabanenud munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide kasutamise, eluruumide võõrandamise ning asustamata ja vabanenud eluruumide sotsiaaleluruumideks tunnistamise kohta. Vastavalt sama Korra (redaktsioonis, mis kehtis kuni 26.10.2006) lisa 1 p-le 2.1 määratakse munitsipaaleluruumi üürilepingu alusel kasutatava ning avalikul enampakkumisel võõrandatava eluruumi alghind Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrusega nr 198 „Eluruumide erastamise korraldamine” kehtestatud korras ning sellest lähtuvalt vastuvõetavate Narva linna kohaliku omavalitsuse õigusaktide alusel ja saadud alghind korrutatakse koefitsiendiga

1. Seega võeti Narva linnale kuuluvate ja Narva Linnavolikogu poolt 23.12.2004 kinnitatud Korra alusel võõrandatavate munitsipaaleluruumide alghinna määramisel aluseks Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määruses nr 198 II ja III jaos toodud arvestus, määrates, et saadud alghinda korrutatakse koefitsiendiga 3, kuid see asjaolu ei anna alust lugeda võõrandatavaid eluruume erastamise objektiks vastavalt eluruumide erastamise seaduse (EES) §-le 9 lg
2. 15.06.2004 vastuvõetud EES § 22 täiendamise seaduse kohaselt ei ole alates 01.08.2004 EES § 9 lg-s 1 nimetatud eluruumid 2 erastamise objektiks. Nimetatud eluruumidele ei kohaldata käesolevast seadusest tulenevaid erisusi ning neid võivad riigivara valitsejad võõrandada riigi vara võõrandamist sätestavas korras ja kohalikud omavalitsused volikogu kehtestatud korras. Kaebuse esitaja poolt kasutatav eluruum aadressil X 12-2 Narvas, pole alates 01.08.2004 erastamise objektiks. EES §-s 9 lg 1 nimetatud eluruumideks on asustamata eluruumi ja eelmise üürniku lahkumise, väljatõstmise või surma tõttu vabanenud eluruumid ja üürilepingu alusel kasutatavat eluruumid, mille eesõigusega erastamiseks ei ole esitatud avaldust käesoleva seaduse §-s 5 sätestatud tähtaegadeks, või kui avalduse esitanud isik on tunnistatud eluruumi erastamise õigusest loobunuks. Seega kuulub kaebuse esitaja poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum Narva linnale kuuluva vara hulka, millega Narva linn toimib omanikuna.

§ 154kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused seaduste alusel iseseisvalt.

Nimetatud sättes väljendub kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte ning seaduslikkuse põhimõte. Omanikuna on Narva linnal ulatuslik omakorraldusõigus oma vara käsutamise ja kasutamise küsimuste otsustamisel. EES § 22 lg 12 kohaselt on Narva linnal õigusnormis nimetatud eluruume võõrandada Narva Linnavolikogu kehtestatud korras. Korra p 49 kohaselt võib eluruumi, mis ei ole eluruumide erastamise seaduse mõistes erastamise objektiks, võõrandada suulise avaliku enampakkumise korras või Narva Linnavolikogu otsustuskorras. Otsuse eluruumi võõrandamise kohta suulisel avalikul enampakkumisel võtab vastu Narva Linnavalitsus, otsuse eluruumi võõrandamise kohta otsustuskorras võtab vastu Narva Linnavolikogu. Kaebuse esitaja nõuab 02.02.2005 üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võõrandamist enne 26.10.2006 kehtinud hinnaga, s. o 900 krooni ühe ruutmeetri kohta. Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korrast ega muudest seadustest ei tulene Narva linnale kohustust võõrandada kaebuse esitajale üürilepingu alusel kasutatav eluruum. Vastavalt Korra p-le 49 võis eluruumi, mis ei ole eluruumide erastamise seaduse mõistes erastamise objektiks võõrandada suulise avaliku enampakkumise korras või Narva Linnavolikogu otsustuskorras. Vastavalt sama korra p-le 110 võib Narva linna omandis olevat eluruumi Narva Linnavolikogu otsustuskorras võõrandada nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Otsuse eluruumi võõrandamiseks otsustamise korras võtab vastu Narva Linnavolikogu. Korra p 111 kohaselt võib eluruumi otsustuskorras võõrandada üürnikule tingimustel, et eluruum ei ole linnale vajalik tema õigustloovatest aktidest tulenevalt kohustuste täitmiseks ja arvestades linna vajadust munitsipaaleluruumide järgi. Kohaliku omavalitsuse õigus oma varaga omanikuna toimida on oluline osa kohaliku omavalitsuse garantiist. Kohalik omavalitsus peab lähtuma võõrandamishinna määramisel vara turuväärtusest. Vara võõrandamine ebamõistlikult madala hinnaga võib minna vastuollu avalike huvidega. Narva Linnavolikogu 20.10.2006 määrusega nr 45 võõrandatavate munitsipaaleluruumide muutmine oli õiguspärane. Kuna Korrast ei tulenenud Narva linnale kohustust võõrandada kaebuse esitajale üürilepingu alusel kasutatava eluruumi taotluse esitamise ajal kehtinud hinnaga ei pruukinud kaebuse esitaja mõistlikult oodata, et sama hind jääb kehtima või talle võimaldatakse eluruumi omandada soovitud hinnaga. Kohalikul omavalitsusel on ulatuslik omakorraldusõigus oma vara käsutamise ja kasutamise küsimuste otsustamisel. Oma vara käsutamisel peab kohalik omavalitsus arvestama avalikust huvist, vara kasutusse andmise eesmärgist ja isikute põhjendatud huvidest tulenevaid tingimusi. Kaebuse esitaja väited ei anna kohtule õigust kohustada haldusorganit vastu võtma kaebuse esitaja poolt soovitavat haldusakti, kuna halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. 3 HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus rahuldas

1. aprilli 2008 otsusega kaebuse ning kohustas Narva Linnavolikogu A.K. i poolt 27.04.2006 esitatud avaldust uuesti läbi vaatama. Otsuse põhjenduste kohaselt määratakse Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määruse nr 61/47 „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord” lisa 1 p 2.1 kohaselt munitsipaaleluruumi üürilepingu alusel kasutatava ning avalikul enampakkumisel võõrandatava eluruumi alghind Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrusega nr 198 „Eluruumide erastamise korraldamise kohta” kehtestatud korras ning sellest lähtuvalt vastu võetud Narva linna eluruumide erastamist käsitlevate Narva linna kohaliku omavalitsuse õigusaktide alusel. Saadud alghind korrutatakse koefitsiendiga
2. Lisa 1 p 1 järgi rakendatakse seda korda eluruumi alghinna määramisel ka eluruumi otsustuskorras võõrandamise puhul. Narva Linnavolikogu 20.10.2006 määrusega nr 45 „Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määruse nr 61/47 „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord” muutmine” muudeti ka määruse lisa
3. Lisa 1 p 3.1 kohaselt määratakse otsustuskorras võõrandatava üürilepingu alusel kasutatava eluruumi, mis oli vastavalt eluruumide erastamise seadusele erastamise objektiks, müügihind vastavalt Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrusele 198 „Eluruumide erastamise korraldamise kohta” ning Narva Linnavolikogu 09.03.1994 määrusele nr 6/9 „Narva linna eluruumide erastamise kohta”, arvestades tänava nimetuste muudatusi ja saadud hind korrutatakse koefitsiendiga
4. Lisa p 3.2 kohaselt „Linna huvidest lähtuvalt otsustuskorras võõrandatava eluruumi hind määratakse eksperthinnangu alusel või muul viisil.“ Linna tegutsemisvõimalusi vara omanikuna piiravad avaliku õiguse põhimõtted. Seega ei saa ka munitsipaalkorteri erastamishinna määramine toimuda suvaliselt, vaid peab lähtuma linnavara kasutamise ja käsutamise eesmärkidest ning võrdse kohtlemise põhimõttest. Lähtuvalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1 on eluaseme- ja kommunaalmajanduse korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Munitsipaaleluruumi võõrandamise eesmärk saab olla isikule eluaseme tagamine, linna kulude kokkuhoidmine munitsipaaleluruumide haldamisel, samas arvestades linna vajadustega munitsipaaleluruumide järele. Arvestades kohalikule omavalitsusele kuuluvate eluruumide kasutamise ja käsutamise eesmärki ja olemust, on nii kaebuse esitaja kui soodsamalt koheldud isikud käesolevas asjas käsitletavad võrdsete subjektidena, keda tuleb ka võrdselt kohelda. V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale on Narva Linnavolikogu otsustanud otsustuskorras müüa eluruumid kuni 20.10.2006 kehtinud regulatsiooni alusel ehk alghinna korrutamisega koefitsiendiga 3, samal ajal, kui kaebuse esitajale võimaldatakse korter võõrandada eeldatavalt vaid alghinna korrutamisega koefitsiendiga
5. Ülalmärgitud isikute soodsamaks kohtlemiseks eluruumide erastamisel mõistlik põhjus puudub. Kohalikul omavalitsusel on oma autonoomiast tulenevalt õigus tunnustada ja premeerida teatud linnale osutatud heade teenete või tegude eest, kuid seda õiguslikult korrektsel kujul. Faktiliselt ebavõrdsete isikute erineva kohtlemise eesmärgiks saab olla faktilise võrdsuse saavutamine, eeldusel, et ebavõrdne kohtlemine ei tekita uut ebavõrdsust. Antud juhul ei ole kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuse p 3.
6. kohaldamine kooskõlas põhiseadusliku võrdse kohtlemise põhimõttega. Ka õiguskantsler on asunud seisukohale, et Narva Linnavolikogu rikkus

§ 12

lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, võimaldades osadel isikutel omandada munitsipaalkorter märkimisväärselt madalama hinnaga kui kaebuse esitajal. 4 Tulenevalt põhiseaduslikust kohaliku omavalitsuse autonoomia garantiist (

§ 154

) ja omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigusest (

§ 32) ei saa halduskohus kohustada Narva Linnavolikogu munitsipaalvara võõrandama.

Kohus ei saa ka kohustada seda kaebuse esitajale võõrandama madalama võõrandamishinna eest, kui seda näeb ette kohaliku omavalitsuse enda poolt kehtestatud kord. Kuna aga Narva Linnavolikogu tegevusetus (haldusasja materjalides puudub haldusakt, millega oleks lahendatud kaebuse esitaja 27.04.2006 avaldus) rikub kaebuse esitaja õigusi, tuleb Narva Linnavolikogul uuesti sisuliselt läbi vaadata kaebuse esitaja 27.04.2006 avaldus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED Narva Linnavolikogu esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

1. aprilli 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta A.K. i kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab apellant halduskohtu otsuse osas, milles leiti, et haldusasja materjalides puudub haldusakt, millega oleks lahendatud kaebuse esitaja 27.04.2006 avaldus. A.K. esitas Narva Linnvalitsuse Linnavara- ja majandusametile 27.04.2006 avalduse, et ta soovib omandada üürilepingu alusel kasutatava eluruumi, aadressil X 12-2 Narva, avalikul enampakkumisel. 02.05.2006 kirjas selgitas Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusamet kaebuse esitajale, et vastavalt munitsipaaleluruumide võõrandamise korra p-le 49 otsuse eluruumide võõrandamise kohta suulisel enampakkumisel võtab vastu Narva Linnavalitsus ning selgitas ka seda, et kaebuse esitaja taotlust pole võimalik praegu rahuldada. Kaebuse esitaja poolt 27.04.2006 avalduse esitamise ajal kehtinud korra kohaselt võis üürilepingu alusel kasutatavaid eluruume võõrandada Narva Linnavalitsuse otsusel suulisel avalikul enampakkumisel. Narva Linnavolikogu esimees teatas kaebuse esitajale, et Narva linna omandis olevate eluruumide võõrandamine toimub vastavalt Narva linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise korrale, mida muudeti Narva Linnavolikogu 20.10.2006 määrusega nr
2. Narva Linnavolikogu esimehe 04.01.2008 kirjast ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti 24.11.2006 kirjast tulenevalt oli kaebuse esitaja teadlik, et tema poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum võõrandatakse vastavalt hetkel kehtivale korrale ning 27.04.2006 taotlus jäetakse rahuldamata. Seega ei olnud Narva Linnavolikogu kaebuse esitaja 27.04.2006 avalduse lahendamisel tegevusetu ning kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Lähtuvalt Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti 24.11.2006 kirjast ja Narva Linnavolikogu 04.01.2008 kirjast, millega kaebuse esitajale vastati, et tema poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum võõrandatakse vastavalt hetkel kehtivale korrale ning tema 27.04.2006 taotlus eluruumi võõrandamiseks avalikul enampakkumisel jäetakse rahuldamata, lahendati kaebuse esitaja 27.04.2006 avaldus ning puudub alus selle uueks läbivaatamiseks. A.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt võib alates 20.10.2006 Narvas eluruumi võõrandada sama eluruumi üürnikule, arvestades, et antud eluruum ei ole linnale vajalik tema õigusloovatest aktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale korterite võõrandamisel kohaldas Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määruse nr 61/47 lisa nr 1 p 3.2, mille kohaselt võib eluruumi hinna määrata muul viisil. Seega on Narva Linnavolikogu rikkunud võrdsuse põhimõtet. Narva Linnavolikogu väide selle kohta, et alates 20.10.2006 on muutunud korteri hind, ei puuduta antud kohtuvaidlust. Kuna Narva Linnavolikogu ei vaidlusta 10.04.2008 kohtuotsuse põhjendavat osa, siis ta nõustub sellega, et on rikkunud kaebuse esitaja suhtes põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. 5 Selline Narva Linnavolikogu käitumine kohustab Narva Linnavolikogu kaebuse esitaja avaldust uuesti läbi vaatama. Narva Linnavolikogu esitas A.K. i vastusele vastuväited. Vastuväidete kohaselt ei ole Narva Linnavolikogu käitunud õigusvastaselt või olnud tegevusetu. 02.05.2006 kirjas on Narva Linnavalitsus selgitanud kaebuse esitajale, et vastavalt munitsipaaleluruumide võõrandamise korra p-le 49 võtab otsuse eluruumide võõrandamise kohta suulisel enampakkumisel vastu Narva Linnavalitsus ning, et kaebuse esitaja taotlust pole võimalik rahuldada. Samuti on Narva Linnavolikogu esimees vastanud 04.01.2008 kaebuse esitaja 10.12.2007 pöördumisele, et kaebuse esitajal on õigus menetleda munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimust kehtivas korras võõrandamise korraldaja kaudu. Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korrast ega muudest seadustest ei tulene Narva linnale kohustust võõrandada A.K. ile üürilepingu alusel kasutatav eluruum. Ebaõige on A.K. i seisukoht, et õigusaktiks, mis annab õiguse nõuda Narva Linnavolikogult eluruumi võõrandamise otsuse vastuvõtmist on Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord. Nimetatud korra kohaselt võis Narva kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas ta üldse soovib eluruume võõrandada. Narva Linnavolikogul olid mõistlikud põhjendused, miks teisi isikuid kaebajast erinevalt koheldi. Isegi kui nõustuda kaebuse esitaja väidetega, ei võimaldaks see kaebust rahuldada, sest sellisel juhul oleks tegemist volikogu õigusvastase käitumisega, mis ei saa tekitada kelleski õiguspärast ootust ega anda alust nõuda, et tema puhul samamoodi toimitakse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu
3. aprilli 2008 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab rahuldamata A.K. i kaebuse Narva Linnavolikogu tegevusetuse peale. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. A.K. ei ole ise apellatsioonkaebus esitanud, seetõttu arvestab ringkonnakohus neid tema vastuväiteid, mis on esitatud vastuseks apellatsioonkaebusele ning jätab tähelepanuta vastuväited, mis oma sisult peaksid olema esitatud apellatsioonkaebusena (näiteks see, et halduskohus oleks pidanud arutama kaebust mitte tema 27.04.2006 avalduse peale, vaid 10.12.2007 avalduse peale; ekslik on halduskohtu seisukoht, et kohalikul omavalitsusel ei tekkinud kohustust vara kaebajale võõrandada jms). A.K. on kaebuses halduskohtule taotlenud tunnistada õigusvastaseks Narva Linnavolikogu tegevusetus, kohustada linnavolikogu arutama munitsipaalkorteri X 12-2 Narva kaebajale võõrandamise küsimust ning vastu võtma otsuse, mille kohaselt toimub munitsipaalkorteri võõrandamine kaebajale samadel tingimustel, kui võõrandati korterid V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale. Kaebuse lahendamiseks on oluline tuvastada, kas Narva Linnavolikogu oli kohustatud A.K. i 27.04.2006 avalduse alusel vastu võtma haldusakti ning, kas linnavolikogu oleks saanud võõrandada munitsipaalkorteri kaebajale samadel tingimustel kui V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale. Asja materjalide kohaselt esitas A.K. 27.04.2006 Narva Linnavalitsusele avalduse eluruumi, asukohaga Narva X 12-2, ostmiseks (tl 39). Nimetatud avaldusele on Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusamet oma 02.05.2006 kirjaga vastanud ja selgitanud, et vastavalt 6 munitsipaaleluruumide võõrandamise korra p-le 49 otsuse eluruumide võõrandamise kohta suulisel enampakkumisel võtab vastu Narva Linnavalitsus ning, et kaebuse esitaja taotlust pole võimalik praegu rahuldada. Narva Linnavolikogu esimees teatas kaebuse esitajale 04.01.2008 kirjas, et Narva linna omandis olevate eluruumide võõrandamine toimub vastavalt Narva linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise korrale, mida muudeti Narva Linnavolikogu 20.10.2006 määrusega nr
4. Vastavalt Narva Linnavolikogu poolt 23.12.2004 kinnitatud määruse nr 61/47 „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra“ (muudetud Narva Linnavolikogu 06.10.2005 määrusega nr 34/63 ja 20.10.2006 määrusega nr 45) punktile 112 eluruumide otsustuskorras võõrandamise korraldajaks on Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusamet, kes korraldab otsustuskorras võõrandamist, lahendab kõik eluruumi müügilepingu sõlmimisega seotud küsimused. Kuna tulenevalt õigusaktidest toimub munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimuse lahendamine võõrandamise korraldaja kaudu (s. o antud juhul Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti kaudu) ning antud juhul ongi võõrandamise korraldaja vastanud A.K. i vastavale avaldusele, siis on ebaõige kaebaja väide Narva Linnavolikogu tegevusetuse kohta. Narva Linnavolikogu ei ole olnud A.K. i poolt üüritava eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel tegevusetu, sest ta ei ole munitsipaaleluruumide võõrandamise korraldaja. Seda asjaolu, et linnavolikogu ei ole ise võõrandamise korraldaja, vaid volikogu vastava otsuse eelnõu peab volikogule esitama linnavalitsus, on Narva Linnavolikogu esimees oma 04.01.2008 vastuses kaebuse esitaja 10.12.2007 pöördumisele selgitanud. Lähtudes eeltoodust, on ebaõige halduskohtu seisukoht, et Narva Linnavolikogu on olnud A.K. i 27.04.2006 avalduse lahendamisel tegevusetu, sest puudub haldusakt, millega oleks avaldus lahendatud. Samuti tuleb jätta rahuldamata A.K. i nõue kohustada linnavolikogu arutama munitsipaalkorteri X 12-2 Narva kaebajale võõrandamise küsimust ning vastu võtma otsuse, mille kohaselt toimub munitsipaalkorteri võõrandamine kaebajale samadel tingimustel, kui võõrandati korterid V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale. Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti 02.05.2006 kirjast ning Narva Linnavolikogu esimehe 04.01.2008 kirjast tulenevalt oli kaebuse esitaja teadlik, et tema poolt 27.04.2006 esitatud avaldus jäetakse rahuldamata ning üürilepingu alusel kasutatav eluruum võõrandatakse vastavalt hetkel kehtivale korrale. Pärast nende kirjade saamist ei avaldanud kaebuse esitaja soovi osta tema kasutuses olev eluruum Korras sätestatu alusel määratava müügihinnaga, vaid ta soovis, et eluruum võõrandatakse talle kuni
5. oktoobrini 2006 kehtinud võõrandamise korra ja koefitsiendi alusel. Siinkohal on halduskohus õigesti leidnud, et tulenevalt põhiseaduslikust kohaliku omavalitsuse autonoomia garantiist (

§ 154

) ja omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigusest (

§ 32) ei saa halduskohus kohustada Narva Linnavolikogu munitsipaalvara võõrandama.

Samuti ei saa kohus kohustada seda kaebajale võõrandama madalama võõrandamishinna eest, kui seda näeb ette kohaliku omavalitsuse enda poolt kehtestatud kord. Õige on halduskohtu seisukoht, et neljale isikule (V. Bašurov, I. Kuzmin, G. Popov ja J. Jurovskaja) munitsipaalkorterite müük madalama hinnaga, kui see tulenes sel ajal kehtinud korrast, ei saanud tekitada õiguspärast ootust haldusorgani ebaõige halduspraktika jätkamiseks. Samale seisukohale on asunud ka EV õiguskantsler (tl 49-51). Samuti on Riigikohtu Halduskolleegium oma lahendites nr 3-3-1-19-04 punktis 18, 7 nr 3-3-1-53-04 punktis 13 ja nr 3-3-1-23-06 punktis 12 märkinud, et haldusorgani ebaõige halduspraktika ei saa tekitada õiguspärast ootust sellise praktika jätkamiseks. Ebaõige halduspraktika, kus nelja isikut koheldi võrreldes kaebajaga põhjendamatult erinevalt, ei anna veel alust kaebajale sellele argumendile tuginedes nõuda Narva Linnavolikogult samasugust kohtlemist. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb vastustajalt HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (s. o riigilõiv 80 krooni). Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Viivi Tomson Agu Timmi 8 Maili Lokk