Obsah (4)

§ 6§ 3§ 22§ 4

KOHTUOTSUS

TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-2001 Haldusasi Aivar Karpsoni kaebus Kagu Teedevalitsuse tegevusetusele eluruumi erastamisel Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kagu Teedevalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (haldusorgan) – Kagu Teedevalitsus, esindajad Tõnis Pleksepp ja Feliks Luiksaar Vastustaja (kaebuse esitaja) – Aivar Karpson, esindaja vandeadvokaat Leanika Tamm RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Halduskohtu
3. aprilli 2008 otsus muutmata. Tartu Menetlusosaliste poolt apellatsiooniastmes menetluskulud jätta nende endi kanda. kantud Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
4. Aivar Karpson esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles:
5. Tunnistada õigusvastaseks Kagu Teedevalitsuse toiming − Võõpsu sillamaja kohta Maanteeametile avalduse tegemine riigivara registrisse kandmiseks.
6. Teha Kagu Teedevalitsusele ettekirjutus, millega kohustada Kagu Teedevalitsust tegema läbi Maanteeameti riigivara registrile avalduse Võõpsu sillamaja riigivara registrist kustutamiseks.
7. Tunnistada Kagu Teedevalitsuse tegevusetus eluruumi erastamise otsustamisel õigusvastaseks.
8. Teha Kagu Teedevalitsusele ettekirjutus A. Karpsoni eluruumi erastamise avalduse lahendamiseks ja eluruumi erastamise otsustamiseks. A. Karpson on 22.12.1994 esitanud Põlva Teedevalitsusele avalduse osta eluruum asukohaga Põlva maakond Mikitamäe vald Võõpsu küla (edaspidi Võõpsu sillamaja). Mikitamäe vallasekretär on 25.01.1995 kinnitatud Vello Karpsoni ja A. Karpsoni vahel sõlmitud kokkuleppe selles, et eluruumi Võõpsu sillamajas ostab A. Karpson. Võõpsu sillamaja on Kagu Teedevalitsuse taotluse alusel registreeritud Riigivara Registris 27.07.2006, vara valitsejaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja volitatud asutuseks Kagu Teedevalitsus. 20.09.2006 pöördus Kagu Teedevalitsus Mikitamäe Vallavolikogu poole taotlusega asutuse põhitegevuseks mittevajaliku vara, Võõpsu sillamaja, tasuta valla bilanssi võtmiseks. Mikitamäe Vallavolikogu võttis 30.05.2007 vastu otsuse Võõpsu sillamaja tasuta Mikitamäe valla bilanssi võtmiseks. 07.01.2008 esitas Kagu Teedevalitsus Maanteeametile taotluse Võõpsu sillamaja juurde eraldatud teenindusmaa riigi omandisse võtmiseks. Kaebuse kohaselt oli vaidlustatud eluruumi üürnikuks V. Karpson, kaebuse esitaja isa, kes kuni 04.07.2007 majas elas, kuid oma tervisliku seisundi tõttu viibib praegu hooldekodus. Kaebuse esitaja ei ole erastamise taotlusest loobunud ning on sellest korduvalt teavitanud ka erastamise kohustatud subjekti. Viimati on kaebaja Kagu Teedevalitsusele esitanud taotlused 15.05.2007 ja 31.07.2007, paludes lahendada esitatud eluruumide erastamise avaldused. Kuna kaebaja poolt esitatud erastamise avaldust ei ole käesoleva ajani lahendatud, ei ole otsustatud erastamist kaebajale või sellest keeldutud, on tegemist vastustaja tegevusetusega avalik-õiguslikus suhtes. Vastustaja tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamisel erastamistaotluse lahendamisel tekib kaebuse esitajal õigus nõuda eluruumi erastamiseks esitatud avalduse läbivaatamist ja erastamise otsustuse tegemist eluruumide erastamise seaduse alusel. Kagu Teedevalitsus riigivara valitsejana oli kohustatud Võõpsu sillahoone erastama. Selle asemel otsustas Kagu Teedevalitsus kanda vara tagaselja ja õigusliku aluseta Riigivara registrisse, jättes erastamiseks õigustatud isiku selle toimingu läbi ilma õigusest eluruum erastada.
9. Kagu Teedevalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuse kohaselt ei ole Kagu Teedevalitsus teinud toiminguid, mis oleks vastuolus seadusega ja Võõpsu sillamaja on kantud riigivara registrisse pädeva registripidaja poolt. Kuna registripidaja Võõpsu sillamaja osas andmete õigsuse kontrollimist vajalikuks ei pidanud, oli Kagu Teedevalitsusel põhjendatud veendumus, et andmed on registrisse esitatud õigesti. Seega ei ole alust riigivara registrile avalduse tegemiseks väidetavalt õigusvastase kande muutmiseks. Vastustajal ei ole õnnestunud leida dokumente, mis kajastaksid omaaegset üürisuhet, kus üürileandjaks oli vastustaja õiguseellane ja üürnikuks V. Karpson. Vastustaja leidis, et kuna üürivõlg jäeti likvideerimata, siis on Karpsonid eluruumi erastamise soovist loobunud. Pärast eluruumide erastamise avalduse esitamist 22.12.1994 tegi kaebuse esitaja alles 31.07.2007 vastustajale üllatusliku kirja, milles teatas, et ei ole loobunud Võõpsu sillamajas asuvate eluruumide erastamise soovist. Kuna eluruumide erastamise avalduse on enne 25.01.1995 kokkulepet V. Karpsoni ja A. Karpsoni vahel esitanud ja allkirjastanud oma nimel A. Karpson, on see avaldus koostatud ja esitatud isiku poolt, kes ei olnud eluruumide erastamise õigustatud subjektiks, sest ei olnud selle eluruumi üürnikuks. Vastustaja on algatanud Võõpsu sillamaja kui 2 riigivara võõrandamise juba 30.05.
10. Nimetatud otsust ja ka vaidlusaluse hoone kandmist riigivara registrisse ei ole vaidlustatud. HALDUSKOHTU LAHEND
11. Tartu Halduskohus rahuldas
12. aprilli 2008 otsusega kaebuse järgmistes osades: 1) tunnistas Kagu Teedevalitsuse tegevusetuse kaebajale eluruumi erastamisel õigusvastaseks; 2) tunnistas Kagu Teedevalitsuse poolt Võõpsu sillamaja riigivara registrisse kandmise taotlemise õigusvastaseks; 3) otsustas, et Kagu Teedevalitsus peab esitama riigivara valitsejale kuu aja jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest, taotluse Võõpsu sillamaja riigivara registrist kustutamiseks. Otsuse kohaselt on kohustatud subjekt Põlva Teedevalitsus ja tema õigusjärglane Kagu Teedevalitsus jätnud õigusvastaselt lahendamata A. Karpsoni avalduse eluruumi erastamiseks. Antud juhul on tegemist vastustaja õigusvastase tegevusetusega. Vastustaja tegevusetus on kestnud alates erastamise avalduse saamisest kuni sisuliselt käesoleva ajani. Kohus luges päevaks, mil A. Karpson esitas avalduse eluruumi erastamiseks, 25.01.1995, kuna sel kuupäeval on Mikitamäe Vallavalitsuse poolt A. Karpsoni ja V. Karpsoni vaheline kokkulepe kinnitatud. A. Karpson on avalduse Võõpsu sillamaja erastamiseks allkirjastanud 22.12.1994, seega enne kokkuleppe sõlmimist, kuid puuduvad andmed, millal avaldus kohustatud subjektile esitati, kas eraldi või koos 25.01.1995 sõlmitud kokkuleppega. Kuupäev, mis on avaldaja enda poolt avaldusele märgitud, ei ole oluline ega mingeid õigusi ja kohustusi toov. Avaldus eluruumi erastamiseks ja kokkulepe on sõlmitud enne
13. märtsi 1995, s. o tähtaegselt. Eluruumide erastamise seaduse (edaspidi

) § 4 lg 1 kohaselt võib eluruumi osta kas eluruumi üürnik või mõni täisealine perekonnaliige, mis tähendab, et ka avalduse eluruumi erastamiseks ehk ostmiseks võib esitada koheselt mõni üürniku perekonnaliikmetest, kellega on üürnikul sõlmitud vastav kokkulepe. Eluruumi erastamisõigus ei tulene mitte üürilepingust, vaid eluruumide erastamise seadusest. Kui avalduse esitamise ajal on Põlva Teedevalitsuse poolt loetud esitatud dokumendid õiguspärasteks, eluruumi erastamise avaldus on vastu võetud esitatud kujul, siis ei saa hiljem väita, et eluruum jäeti erastamata seetõttu, et avalduse esitas vale isik või, et erastamise avaldust pole üldse esitatud. Kuna A. Karpsoni poolt oli avaldus tema kasutuses olnud eluruumi erastamiseks tähtaegselt ja nõuetekohaselt esitatud, tekkis eluruumide erastamise kohustatud subjektil Põlva Teedevalitsusel kohustus kaebuse esitaja ja tema pere kasutuses olev eluruum erastada taotlejale eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras ja tähtaegadel.

§ 6

lg 1 p 1 kohaselt on eluruumide erastamise kohustatud subjektiks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või organisatsioon, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle valduses (bilansis) on erastatav eluruum. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-53-02 märgitakse, et eluruumide erastamise korraldamine on avalik-õiguslik ülesanne. Eluruumide erastamise seadusega on kohustatud subjektidele pandud avalik-õiguslik kohustus eluruumide erastamiseks. Eluruumide erastamise läbiviimist tuleb vaadelda erastamise kohustatud subjektile seadusega peale pandud kohustusena, mitte aga valikuvõimalusena erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise vahel. Põlva Teedevalitsus ja selle õigusjärglane Kagu Teedevalitsus kui vaidlusaluse eluruumi erastamise kohustatud subjekt ei ole tegelikkuses teinud ühtegi toimingut eluruumi erastamiseks ega teatanud mingilgi viisil, et erastamine ühel või teisel põhjusel ei ole võimalik. Vastustaja on vastuses kohtule märkinud, et kuna V. Karpsonil, kes elas Võõpsu sillamajas üürnikuna, oli tekkinud üürivõlg, siis peatati eluruumide erastamine kuni võlgnevuse likvideerimiseni. Seega vastustaja tunnistab, et vastustajal oli olemas kaebuse esitaja avaldus eluruumi erastamiseks, et taotletud eluruum oli erastamise objektiks ning, et Põlva Teedevalitsusel oli seadusest tulenev kohustus nimetatud eluruum erastada. Samas pole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, millal 3 erastamise läbiviimine peatati, millises vormis selline otsus tehti ning, kas sellest teavitati ka avaldajat, rääkimata sellest, et millisel õiguslikul alusel sellist otsust teha sai. Kaebuse esitaja väitel ei ole erastamise peatamisest teda teavitatud. Põlva Teedevalitsus on 18.06.1999 saatnud V. Karpsonile kirja üürivõla kohta, kuid selles kirjas ei ole märgitud, et eluruumi erastamine sõltuks üürivõla likvideerimisest. Eluruumide erastamise seadus ei näe ette võimalusi eluruumi erastamise peatamiseks. Kuigi vastustaja ise märgib, et on teadlik, et vaidlusalust eluruumi kasutatakse (suulise) üürilepingu alusel, otsustas vastustaja endale mittevajaliku elamu anda tasuta Mikitamäe valla bilanssi, ignoreerides täielikult elamus elavaid üürnikke, kes on õigeaegselt erastamise avalduse esitanud. Kaebuse esitaja taotlust teha vastustajale ettekirjutus A. Karpsoni avalduse lahendamiseks ja eluruumi erastamise otsustamiseks, ei ole võimalik teha, kuna Võõpsu sillamaja on tervikuna registreeritud riigivara registris 27.07.2006.

§ 3

lg 5 p 6 sätestab, et erastamisele ei kuulu riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Kuna eluruum, mille erastamist kaebuse esitaja taotleb, asub riigivara registrisse kantud hoones, ei ole Kagu Teedevalitsusel võimalik selle erastamist lahendada ega seega ka kohtul vastavat ettekirjutust teha. Vastustajal on võimalik erastamise avaldus lahendada juhul, kui elamu on riigivara registrist kustutatud. A. Karpson on taotlenud Kagu Teedevalitsuse toimingu − Võõpsu sillamaja kohta Maanteeametile riigivara registrisse kandmiseks avalduse tegemine − õigusvastaseks tunnistamist ning seejärel ettekirjutuse tegemist, millega kohustada Kagu Teedevalitsust tegema Maanteeametile taotlus Võõpsu sillamaja riigivara registrist kustutamiseks. Võõpsu sillamaja on riigivara registrisse kantud 27.07.2006 Kagu Teedevalitsuse taotlusel. Vastustaja on jätnud aga riigivara registrisse taotluse tegemisel arvestamata seda, et nimetatud elamu ei kuulunud ei omandireformi aluste seaduse ega riigivaraseaduse alusel riigivara registrisse kandmisele. ORAS § 33 lg 1 kohaselt on erastamise objektiks riigi või riigi äriühingu omandis olev või erastamiskohustusega kohaliku omavalitsuse omandisse antud või seaduse kohaselt erastamisele kuuluv muu vara, mida ei ole vaja

ti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse või majandusliku arengu tagamiseks jätta riigile või kohalikule omavalitsusüksusele. Nimetatud elamut ega selles olevaid eluruume ei ole arvatud riigile jäetavate varade nimekirja. Võõpsu sillamajas olevad eluruumid olid erastamise objektiks, eluruumide osas olid esitatud erastamise avaldused ning neid eluruume ei saanud kuni erastamise otsustamiseni kanda riigivara registrisse. Riigivaraseaduse (edaspidi RVS) § 1 sätestab, et riigivaraseadus määrab kindlaks riigi omandis oleva vara valitsejad ning riigivara valitsemise alused. Sama seaduse § 2 lg 2 kohaselt võetakse riigivara arvele riiklikus riigivara registris, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt RVS §-ile 42 lg 2 ei laiene riigivaraseaduses sätestatu riigivarale, mis

ti Vabariigi omandireformi aluste seaduse ning sellest tulenevate õigusaktide alusel kuulub teiste isikute omandisse andmisele või millele seatakse kasutusõigus. Kuna 2006 oli lahendamata kaebuse esitaja taotlus eluruumi erastamiseks, siis ei olnud Kagu Teedevalitsusel ka riigivaraseadusest tulenevalt õiguslikku alust taotleda nimetatud elamu riigivara registrisse kandmist. Kohus oli seisukohal, et Kagu Teedevalitsuse toiming – erastamisobjektiks oleva Võõpsu sillamaja kohta avalduse tegemine riigivara registrisse kandmiseks − oli õigusvastane. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kagu Teedevalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2008 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) puudub kaebuse esitajal A. Karpsonil õigus vaidlusaluse eluruumi erastamiseks. Asjas puudub üürileping, mille alusel kaebuse esitaja isal V. Karpsonil oli üürisuhe apellandi õiguseellase Põlva Teedevalitsusega. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud faktilisi asjaolusid tema poolt 4 väidetava 22.12.1994 avalduse ja 25.01.1995 kokkuleppe esitamise kohta apellandi kui vastustaja õiguseellasele; 2) on nõue aegunud. 29.11.2000 jõustunud

§ 22

lg 61 kohaselt isegi pärast 01.03.1995 sõlmitud või ümber vormistatud üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide osas kohustati eluruumide erastamise kohustatud subjekte erastamise toiminguid lõpetama 31.12.2001. Seega sai Põlva Teedevalitsuse poolne võimalik tegevusetus muutuda kaevatavaks hiljemalt sellest ajast. Tulenevalt HKMS §-st 9 lg 5 lõppes kaebuse esitaja jaoks väidetava tegevusetuse peale kaebuse esitamise võimalus juba 31.12.2004; 3) on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme. Eluruumide erastamise avaldus ja kokkulepe erastamiseks üürniku perekonnaliikme poolt on kaks oma sisult ja

märgilt oluliselt erinevat õigusaktiga (Eluruumide erastamise korra, edaspidi Kord, lisad nr 1 ja 2) kindlas vormis ettenähtud dokumenti eluruumide erastamise menetluses ja seetõttu on alusetu käsitleda eelnimetatud kokkulepet eluruumi erastamise avaldusena. Kokkuleppe sõlmimise hetkel puudus vajalik avaldus eluruumi ostusoovi kohta üürniku poolt, kuna 22.12.1994 kuupäevaga A. Karpsoni kui selles väidetava üürniku avaldus on õigustühine ja kehtetu, kuna ei vasta selle võimaliku koostamise ajal kehtinud õigusnormide nõuetele. Kaebuse esitaja poolt tõendina esitatud kokkulepe, mis on väidetavalt sõlmitud tema kui perekonnaliikme ja tema isa V. Karpsoni kui üürniku poolt 25.01.1995, ei ole kinnitatud ei notari ega eluruumide omaniku kui eluruumide erastamise subjekti poolt. Kokkuleppe sõlmijate allkirjade kinnitamine (mitte kokkuleppe kinnitamine) Mikitamäe Vallavalitsuse poolt ei olnud kooskõlas sel ajal (25.01.1995) kehtinud

§-is 4 lg 1 sätestatuga; 4) on oluliselt rikutud menetlusnorme, jättes rakendamata HKMS §-ist 16 lg 2 ja §-ist 19 lg 5 tuleneva uurimisprintsiibi või rakendades seda valikuliselt. Halduskohus jättis kohtumenetluses Kagu Teedevalitsuse taotluse kohtuistungi edasi lükkamiseks rahuldamata kirjaga, mitte määrusega, mis on menetlusnormi (TsMS § 463 lg 1 ja § 464 lg 3 koostoimes HKMS §-iga 5) oluline rikkumine. Lisaks, halduskohtu nimetatud kirjas esitatud väide, et sisuliselt on viimases kaebuse täpsustuses esitatud taotlused samad, mis 27.02.2008 esitatud kaebuse variandis, ei vasta tegelikkusele, kuna avaldus andmete muutmiseks ja avaldus andmete kustutamiseks on sisuliselt erinevad avaldused. Pealegi on taotlusega seotud Maanteeamet ja Rahandusministeerium, kes tulnuks menetlusse kaasata. Kuna vaidlusaluse riigivara valitsejaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja riigivara registri haldajaks ja pidajaks Rahandusministeerium, on halduskohus otsustanud sisuliselt kolmandate isikute õiguste ja kohustuste üle neid asja arutamisele kaasamata jättes. Kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 nimetatud taotluse esitamine Kagu Teedevalitsuse poolt ei saa tekitada ministeeriumidele mingeid kohustusi. Kohtuotsusega taolise kohustuse panemine apellandile on seadusevastane ja sisuliselt mõttetu.

1. A. Karpson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on põhjendamata väide, nagu pidanuks A. Karpson uuesti esitama avalduse erastamiseks. Kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud, et A. Karpson pöördus korduvalt suuliselt Kagu Teedevalitsuse poole, ning temale lubati eluruum erastada. Puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks A. Karpson oma erastamise taotlusest loobunud; 2) on ebaõiged väited aegumise kohta. Viimati on vastustaja Kagu Teedevalitsusele esitanud taotlused 15.05.2007 ja 31.07.2007, paludes lahendada esitatud eluruumide erastamise avaldused ja viia lõpuni eluruumi erastamise menetlus; 3) on asjakohatud väited leppe vorminõuetele mittevastavusest. Vallasekretäril oli avalduse andmise ja kokkuleppe sõlmimise perioodil, s.o 25.10.1995, pädevus kinnitada kokkuleppeid ning tsiviilkäibes võrdsustati neid kokkuleppeid notariaalse vormiga; 5 4) on ebaõige väide protsessi kaasamata kolmandate isikute kohustamise kohta. Vastustaja jääb selles osas juba varem välja öeldud ja kohtuotsuses käsitletud seisukohtade juurde. Samuti on ebakohane väide, nagu ei oleks vastaspoolel olnud piisavalt aega täpsustatud kaebusega tutvuda, kuna nõude põhimõte ja õiguslik alus jäid samadeks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2008 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
5. Iseenesest õige on apellandi väide, et asjas puudub kirjalik üürileping, millest nähtuks kaebuse esitaja isa V. Karpsoni üürisuhe apellandi õiguseellase Põlva Teedevalitsusega. Samas on aga toimikus Põlva Teedevalitsuse 18.06.1999 kiri (tl 12) V. Karpsonile, milles Põlva Teedevalitsus teatab üürivõlgnevusest ja sellest, et nõuab seoses kestva üürivõlgnevusega elamispinna vabastamist. Seega on Põlva Teedevalitsus ise käsitlenud V. Karpsoni üürnikuna ning sõltumata sellest, et asjas ei ole esitatud kirjalikku üürilepingut, oli Põlva Teedevalitsuse ja V. Karpsoni vahel üürisuhe. Samuti on ka Kagu Teedevalitsus olnud teadlik sellest asjaolust, et V. Karpson ja tema pere olid alates 1995 üürnikena sisse kirjutatud Võõpsu sillamajja (tl 13, 21).
6. Vastavalt

§-le 4 p 1 eluruumi erastamise õigustatud subjektiks on üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Põhjendamatu on apellandi väide, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud

1. detsembri 1994 avalduse ja 25.01.1995 kokkuleppe esitamist Põlva Teedevalitsusele. Kaebuse esitaja väite kohaselt esitas ta avalduse eluruumi erastamiseks ning V. Karpsoni ja temavahelise kokkuleppe, millel olevad allkirjad olid tõestatud 25.01.1995 Mikitamäe vallasekretäri poolt, Põlva Teedevalitsusele. Apellant, väites, et sellist avaldust ja kokkulepet ei ole esitatud, oleks pidanud tõendama oma vastuväidet (tõendama, et väidetud perioodil ei ole avaldust esitatud jms), sest kaebuse esitajal on raske tõendada avalduse esitamist. Kuna ei ole tõendatud vastupidine, siis tuleb eeldada, et kaebuse esitaja esitas Põlva Teedevalitsusele
2. detsembri 1994 avalduse eluruumide erastamiseks ja eluruumi erastamise kokkuleppe, millel olevate allkirjade õigsust on tõestatud Mikitamäe vallasekretäri poolt 25.01.1995, tähtaegselt (s.o enne
3. märtsi 1995). Ekslik on apellandi väite, et kuna eluruumi erastamise avaldus ja kokkulepe erastamiseks üürniku perekonnaliikme poolt on kaks oluliselt erinevat dokumenti eluruumide erastamise menetluses, siis ei ole kokkulepe käsitletav eluruumide erastamise avaldusena ning halduskohtu vastupidine seisukoht on vale. Halduskohus ei olegi lugenud erastamise avaldust ja kokkuleppe avaldust üheks avalduseks. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et kuna ei ole tõendamist leidnud see, millal kaebaja täpselt esitas 22.12.1994 avalduse eluruumide erastamiseks Põlva Teedevalitsusele, siis tuleb lugeda see tähtaegselt esitatuks.
4. Asjaolu, et kaebuse esitaja on avalduse eluruumi erastamiseks koostanud varem kui on kinnitatud kokkulepe eluruumi erastamiseks (vastavalt 22.12.1994 ja 25.01.1995), ei muuda 6 avaldust õigustühiseks, nagu on ekslikult leidnud apellant. Alates kokkuleppe esitamise momendist omandas kaebaja eluruumi erastamise õigustatud subjekti staatuse. Õige on apellandi väide, et kokkuleppe sõlmimise ajal 25.01.1995 kehtinud

§ 4

p 1 redaktsiooni kohaselt pidi kohustatud subjekt kinnitama poolte kirjaliku kokkuleppe. Antud juhul on kokkuleppel allkirjade õigsust kinnitanud Mikitamäe vallasekretär ning asja materjalide hulgas puudub selline kirjalik kokkulepe, mille oleks kinnitanud Põlva Teedevalitsus. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohustatud subjekt (Põlva Teedevalitsus) ei ole seoses avaldusega ega ka kokkuleppega kaebuse esitajale mingeid nõudeid esitanud, vaid on need vastu võtnud (vastupidist ei ole tõendatud), siis on ta aktsepteerinud nii avaldust kui kokkulepet esitatud kujul ning sellega on ta esitatud kokkuleppe kinnitanud. 10. Asjakohatu on apellandi väide, et nõue on aegunud, sest tulenevalt HKMS §-st 9 lg 5 lõppes kaebuse esitaja jaoks väidetava tegevusetuse peale kaebuse esitamise võimalus juba 31.12.2004. Vastavalt

§-le 22 lg 61 avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks vastavalt käesoleva §

1. lõikele saab esitada
2. aasta
3. juunini, välja arvatud käesoleva paragrahvi
4. lõikes nimetatud juhul. Kohustatud subjektidel tuleb erastamise toimingud nimetatud tähtpäevaks esitatud avalduste osas lõpetada
5. aasta
6. detsembriks, välja arvatud juhul, kui eluruumi erastamisel on esitatud kohtule kaebus ja kohtuvaidlus ei ole lõppenud. Sama paragrahvi lg 5 alusel kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast
7. aasta
8. märtsi, on eluruumi üürnikul või § 4 punkt 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise

õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Antud juhul ei ole tegemist

§ 22

lg 61 olukorraga, s.t eluruumi üürileping ei ole sõlmitud või ümber vormistatud pärast 1995. aasta 1. märtsi ning seetõttu ei ole kohaldatav ka

§-s 22 lg 61 sätestatud tähtaeg.

§ 22

lg 6 kohaselt võivad linna- ja vallavolikogud kehtestada oma haldusterritooriumil üürilepingu alusel kasutatava eluruumi erastamiseks käesoleva seaduse § 5

1. lõike punktide 1 ja 4 kohaselt esitatud eluruumi erastamise avalduse lahendamise tähtaja. Asjas ei ole haldusakti, mille kohaselt oleks Mikitamäe Vallavolikogu kehtestanud eluruumi erastamise avalduse lahendamise tähtaja.
2. Põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusnorme. Halduskohus on jätnud õigesti kaasamata kolmandate Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi. isikutena Majandus- ja Vastavalt HKMS §-le 14 lg 3 p 1 kohaselt on kaasatud isikuteks kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste või vabaduste üle. Asjaolu, et vaidlusaluse riigivara valitsejaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning riigivara registri haldajaks ja pidajaks Rahandusministeerium, ei muuda neid kolmandateks isikuteks HKMS § 14 lg 3 p 1 mõttes. Ka on apellant ise oma kaebuses märkinud, et kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 nimetatud taotluse esitamine Kagu Teedevalitsuse poolt ei saa tekitada ministeeriumidele mingeid kohustusi, s. o apellant on ise möönnud, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole otsustatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi seadusega kaitstus õiguste ja vabaduste üle.
3. Apellandi väite kohaselt rikkus halduskohus TsMS § 463 lg 1 ja 464 lg 3 sellega, et vastas tema 04.04.2008 esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotlusele kirjaga. Iseenesest õige on apellandi seisukoht selles, et tulenevalt TsMS §-ist 463 lg 1 lahendab kohus menetlusosaliste menetluslikud taotlused määrusega, kuid antud juhul halduskohtu poolt kohtuistungi edasilükkamise taotluse lahendamine kirja vormis ei ole selline menetlusnormide 7 rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise. Juhul, kui halduskohus oleks lahendanud taotluse määrusega, oleks tegemist mitte edasikaevatava määrusega ja sellele vastuväited oleks saanud esitada apellatsioonkaebuses. Käesoleval juhul ongi apellant saanud esitada kõik oma väited seoses sellega, et tema taotlus jäeti kohtu poolt rahuldamata, apellatsioonkaebuses, ning seetõttu kirjaga vastamine ei ole rikkunud tema protsessiõigusi.
4. Samuti ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks apellandi väide, et tal oli kaebuse esitaja poolt talle 03.04.2008 e-postiga saadetud kaebuse täpsustustega tutvumiseks ja nende osas seisukoha võtmiseks aega vähem, kui on sätestatud TsMS §-is 330 lg 3, s. o seitse päeva. Viidatud täpsustuste osas on halduskohus õigesti leidnud, et sisuliselt on kaebuse täpsustuses esitatud taotlused samad, mis 27.02.2008 esitatud kaebuse variandis ning seetõttu jäeti põhjendatult kohtu poolt rahuldamata apellandi taotlus 10.04.2008 kohtuistungi edasilükkamiseks. Kaebuse täpsustus oli saadetud apellandile järgides TsMS §-is 330 lg 1 sätestatut, s. o oli esitatud enne asja arutamiseks määratud kohtuistungit nii, et vastaspoolel oli võimalik esitatuga vajalikul määral tutvuda ja kujundada oma arvamus.
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses õigusabikulu 3540 krooni väljamõistmiseks, kuid kuna taotlusele ei ole lisatud tõendeid õigusabikulu kandmise kohta, siis jääb vastustaja taotlus rahuldamata. Maili Lokk Agu Timmi 8 Viivi Tomson