KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2008 Tartu Haldusasja number 3-08-226 Haldusasi

§ 3

p 2, 3, et volikogu peab kõrvaldama PS § 12 sätestatud põhimõtte rikkumise ise, ilma täitevorgani tegevusele viitamata. Otsused korterite müügiks V. Bašurovile ja I. Kuzminile võeti vastu aselinnapea aruande alusel ning linnavalitsus neid ette ei valmistanud. Eluruumi müümisest keeldumisega rikub linnavolikogu kaebaja õigust võrdsusele ning õigust omandada korter hinnaga, mis kehtis aasta jooksul pärast avalduse esitamist.

1. Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse linnavara- ja majandusamet palusid jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja poolt üüritav eluruum erastamise objektiks, vaid tegemist on linnale kuuluva varaga, millega omanik toimib oma suva järgi. Õigusnormid ei näe ette kaebaja subjektiivset õigust nõuda üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võõrandamist ega Narva linna kohustust võõrandada kaebajale üüritav eluruum. Vastustaja ei ole kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi rikkunud. Kaebuse väited ei anna kohtule õigust kohustada vastustajat vastu võtma kaebaja soovitavat haldusakti, kuna halduse diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Väide, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, võimaldades kaebuses nimetatud isikutel omandada eluruume enne 20.10.2006 kehtinud hinnaga, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja poolt võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamisel ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et sama rikkumist võimaldatakse tema puhul. Linn on vastava taotluse korral nõus võõrandamise küsimust iga inimese suhtes individuaalselt läbi vaatama ja kehtiva korra kohaselt lahendama. HALDUSKOHTU LAHEND
2. Tartu Halduskohus jättis 17.04.2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt reguleerib Narva linnale kuuluvate eluruumide võõrandamist Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määrusega nr 61/47 kehtestatud ning 06.10.2005 ja 20.10.2006 määrustega nr 34 ja 61/47 muudetud „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord“. Selle punktides 112 ja 112’ sätestatu kohaselt on eluruumide otsustuskorras võõrandamise korraldajaks linnavara- ja majandusamet. Selle organi vastustajana kaasamisega andis kohus kaebajale võimaluse kaebuse nõude laiendamiseks. Kaebaja on olnud linnavalitsuse kaasamise vastu ega ole vaidlustanud linnavalitsuse linnavara- ja majandusameti tegevust. Seetõttu ei ole kohtul õigust arutleda selle üle, kas kaebaja poolt 24.11.2005 esitatud teadaanne on piisav eluruumi otsustuskorras võõrandamise menetluse algatamiseks, kas sellele 06.12.2005 ja 27.11.2006 antud vastused on õiguspärased ning millisel põhjusel on küsimus praeguseni lahendamata.

§ 22

lg 1 p 6 kohaselt on 2 valla- või linnavara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine volikogu ainupädevuses. Seni, kuni linnavolikogu pole kehtestatud korda muutnud, kehtib see täies ulatuses ka tema suhtes ja tal ei ole õiguslikku alust menetleda munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimusi teisiti, kui läbi enda poolt määratud võõrandamise korraldaja. Just nii on linnavolikogu esimees 04.01.2008 kirjas kaebajale ka selgitanud. Kohtule on esitatud ainult üks linnavolikogule eluruumide võõrandamise küsimuses esitatud pöördumine, millele on teiste isikute hulgas andnud allkirja ka kaebaja. Kuna sellele pöördumisele on eelnimetatud kirjaga arusaadavalt vastatud, ei ole võimalik väita, et linnavolikogu toimib kaebaja üüritava eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel õigusvastaselt või on tegevusetu. Kaebuses pole viidatud ühelegi õigusaktile, mis annaks õiguse nõuda kaebaja poolt üüritava eluruumi võõrandamist. Õiguskantsleri seisukoha järgi pole enam tegemist eluruumide erastamise seaduses märgitud erastamise objektiga. Kuna eluruumi võõrandamiseks kohustav õigusakt puudub, ei saa alused tuleneda kaebuses viidatud

§-st 3 p 2, 3, mis sätestab üldise kohustuse tagada igaühe seaduslikud õigused ja vabadused ning järgida oma kohustuste täitmisel seadusi ega kehtesta ühtegi konkreetset subjektiivset õigust. Käesoleval juhul ei ole küsimus selles, et kaebajale üldse keeldutakse eluruumi võõrandamast, tegelik vaidlus käib ainult hinna üle. Otsustuskorras võõrandatava eluruumi müügihinna määramist reguleerib Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra lisas 1 kehtestatud „Võõrandatava eluruumi hinna määramise kord“. Kaebaja esialgses nõudes märgitud koefitsient „3“ tulenes selle varem kehtinud redaktsiooni punktist 2.1, millises oli kehtestatud avalikul enampakkumisel võõrandatava eluruumi alghinna määramise kord. Kuni 26.10.2006 kehtis ka punkt 4, mis lubas otsustuskorras võõrandatava eluruumi alghinna samuti määrata VV 01.07.1993 määrusega nr 198 kehtestatud korra ja selle alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse õigusaktide järgi. Praegu on otsustuskorras võõrandatava eluruumi müügihinna määramine reguleeritud Võõrandatava eluruumi hinna määramise korra punktis 3 kolmel erineval viisil. Kuna vaidluse põhjuseks olev eluruum pole eluruumide erastamise seaduse kohaseks erastamise objektiks ning kaebaja ei ole enne 08.07.2004 esitanud avaldust selle määramiseks avalikule enampakkumisele, saab arvesse tulla vaid punktis 3.2 kehtestatud võimalus, mille kohaselt määratakse müügihind eksperthinnangu alusel või muul viisil. Millisel täpselt ja kuna ühte või teist varianti kasutada, pole täpsustatud ja seega on volikogul võimalik igal konkreetsel juhul kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas võtta aluseks eksperthinnang või midagi muud. Kaebus on rajatud väitele, et linnavolikogu rikub kaebaja PS § 12 tulenevat õigust võrdsusele ning et kaebaja üüritava eluruumi võõrandamisel tuleb lähtuda samasugusest hinnast nagu teistegi isikute puhul. Seejuures tugineb ta neljale linnavolikogu otsusele, millistes kõigis määrati müügihind VV 01.07.1993 määruse nr 198 ning Narva Linnavolikogu 09.03.1994 määruse nr 6/9 alusel. Oma sisult tähendab see põhiõigus, et võrdseid kaitstakse ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Sellisest põhimõttest kõrvale kaldumine on küll võimalik, kuid see ei saa olla meelevaldne, vaid peab rajanema mõistlikul põhjendusel. Narva linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra punktis 111 kehtestatu järgi on eluruumi otsustuskorras võõrandamine võimalik kahel alusel: eluruumi võib otsustuskorras võõrandada selle üürnikule põhjusel, et see pole linnale oma kohustuste täitmiseks enam vajalik, või siis mistahes isikule linna huvidest lähtuvalt. Kõigi kaebaja nimetatud otsuste põhjendustest nähtub, et eluruumid võõrandati linna huvides. V. Bašurovile eluruumi võõrandamist põhjendati vajadusega tema kui linnale olulise spetsialisti järele, I. Kuzmini puhul lähtuti soovist kindlustada eluruumiga edukas sportlane, kes kujundab oma sportlike saavutustega linna head mainet. G. Popov ja J. Jurovskaja olid varem omandireformi õigustatud subjektile tagastatud hoones asuvate eluruumide üürnikud. Seetõttu oli ka neile soodsa müügihinna kohaldamiseks igati mõistlik põhjus, sest eluruumi ostueesõigusega erastamise õigusest jäid nad ilma endast mitteolenevatel asjaoludel. Kaebaja suhtes ei ole 3 kohus tuvastanud midagi niisugust, milles võiks seisneda Narva linna huvi talle eluruumi soodsatel tingimustel võõrandamiseks. Lisaks on esimesena nimetatud otsus vastu võetud enne kui 26.10.2006 jõustus praegu kehtiv kord. Seega tegemist pole võrdväärsete isikute ja olukordadega, mis nõuavad võrdset kohtlemist. Isegi siis, kui lugeda kõik need võõrandamise juhud kaebaja olukorraga võrdseteks, olid volikogul arvestatavad põhjendused, miks teisi isikuid kaebajast erinevalt kohelda. Samuti kaebaja väidetega nõustumine ei võimaldaks ikkagi kaebust rahuldada, sest sel juhul oleks tegu volikogu õigusvastase käitumisega, mis ei tekita kelleski õiguspärast ootust ega anna alust samasuguse käitumise nõudmiseks.

§-dest 2 lg 1; 3 p 1 ja PS §-dest 32; 154 tulenevalt võib kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel ise otsustada, kas ta üldse soovib oma eluruume võõrandada, ning halduskohus ei saa ette kirjutada kohustust seda teha ega määrata kellele ja millistel tingimustel tuleb eluruum võõrandada. Ka ei ole seadusandja andnud halduskohtule õigust korraldada kohaliku omavalitsuse volikogu tööd.

§ 44

lg 1 kohaselt on selleks pädevad vaid volikogu esimees või tema asendaja ja volikogu töökorra kehtestab volikogu ise. Arusaamatuks jääb kaebuse väide, et rikutakse kaebaja õigust omandada eluruum hinnaga, mis kehtis aasta jooksul pärast avalduse esitamist. Ükski õigusakt sellist tingimust ei sisalda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. M.O. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kohustada Narva Linnavolikogu panema linnavolikogu istungile küsimus M.O. poolt hõivatud munitsipaalkorteri Narvas X 9-94 võõrandamise kohta otsustuskorras. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis kohus ekslikult, et puuduvad õigusaktid, mille sätted annaksid kaebajale õiguse nõuda tema poolt üüritava eluruumi võõrandamist. Selliseks õigusaktiks on Narva Linnavolikogu poolt 23.12.2004 kehtestatud eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord. Kohus tegi ebaõige järelduse, et tegelik vaidlus käib üksnes eluruumi müügihinna üle. Kaebuse esemeks on Narva Linnavolikogu esimehe keeld panna linnavolikogu istungile küsimus kaebaja rikutud õiguse võrdsusele taastamiseks. Selle õiguse taastamine on võimalik ainult vaadates volikogu istungil läbi küsimus korteri müügist kaebajale samadel tingimustel kui V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale. Sisuliselt taotleb kaebaja linnavolikogult normi, mis kehtis kuni 20.10.2006, tagasiulatuvalt kohaldamist ka kaebaja suhtes võrdse kohtlemise tagamiseks. Kaebajal on selleks alust seetõttu, et ta esitas avalduse korteri ostuks „soodsa“ hinna kehtivusajal, V. Bašurov ja I. Kuzmin pöördusid abilinnapea S. Homjakova poole palvega pärast uue hinna kehtestamist. Antud küsimuse linnavolikogu istungile panemine ja kaebaja soovitud otsuse vastuvõtmine ei ole seadusevastane. See ei riku kellegi õigust võrdsusele, kuna ainult üheksa inimest pöördusid halduskohtusse oma rikutud õiguse taastamiseks. Narva linn ei ole avaldanud, et ei soovi kaebajale korterit müüa. Seetõttu ei ole kohane väide, et kohus ei või teha linnavolikogule ettekirjutust panna korteri müügi küsimus oma istungile. Fakt, et osa linnavolikogu liikmeid lahkus 14.12.2006 istungilt, kus otsustati küsimust korterite G. Popovile ja J. Jurovskajale müügi kohta, samuti väljavõte ajalehest selle kohta, tõendavad, et osa linnavolikogu liikmeid saab aru, et volikogu rikkus võrdsuse põhimõtet. Kohus on väljunud kohtuliku vaidluse piiridest, põhjendades „soodsa“ hinna rakendamist V. Bašurovi, I. Kuzmini ja G. Popovi puhul. Kaebaja ei ole vaidlustanud V. Bašurovi, I. Kuzmini, G. Popovi ja J. Jurovskaja suhtes „soodsa“ hinna rakendamist. Samuti pidanuks kohus sel juhul põhjendama, miks kaebaja suhtes ei tohi kohaldada sama „soodsat“ hinda. Kaebajat on diskrimineeritud varalise ja sotsiaalse seisundi järgi, rikkudes PS §
2. 4 Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud asjaolusid. Kaebaja palub kontrollida ka otsuse vastavust PS §-le
4. Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse linnavara- ja majandusamet vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole kohus materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega kohtumenetluse norme rikkunud. Kohus tegi õige järelduse, et kaebaja pole viidanud ühelegi õigusaktile, mis annaks talle õiguse nõuda üüritava eluruumi võõrandamist. Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korrast tulenevalt ei olnud Narva kohalik omavalitsus kohustatud kaebajale eluruumi võõrandama, vaid ta võis seda otsustada kaalutlusõiguse alusel, valides vastavalt HMS § 4 erinevate otsustuste vahel või kaaludes otsustuse tegemist. Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra (red kuni 20.10.2006) punkti 62.1 kohaselt võõrandatakse üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid, mis sama korra kohaselt kuuluvad võõrandamisele, avalikul enampakkumisel. Seega kaebaja poolt 24.11.2005 taotluse esitamise ajal kehtinud korra kohaselt ei olnud Narva Linnavolikogu üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide võõrandamise otsustajaks. Linnavolikogu vastas 04.01.2008 kaebaja 10.12.2007 pöördumisele, et kaebajal on õigus menetleda munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimust kehtivas korras võõrandamise korraldaja kaudu. Seega ei ole võimalik väita, et linnavolikogu on kaebaja üüritava eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel käitunud õigusvastaselt või olnud tegevusetu. Kaebuse esemeks ei ole linnavolikogu tegevusetus kaebaja taotluse lahendamisel, vaid kaebaja suhtes alates 20.10.2006 kehtivuse kaotanud eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätete kohaldamine. Seega tegi kohus õige järelduse, et asjas ei ole küsimus selles, et kaebajale üldse keeldutakse eluruumi võõrandamast, vaidlus käib üksnes selle müügihinna üle. Kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada, kaebuse nõue ei põhine õigusnormil. Kohus leidis õigesti, et tulenevalt põhiseaduslikust kohaliku omavalitsuse autonoomia garantiist (PS § 154) ja omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigusest (PS § 32) ei saa halduskohus kohustada linnavolikogu munitsipaalvara võõrandama, sh madalama hinna eest, kui näeb ette kohaliku omavalitsuse kehtestatud kord. Kaebaja tugineb neljale linnavolikogu otsusele, millega võõrandati eluruumid enne 20.10.2006 kehtinud hinnaga. Kohtu seisukoha järgi viitavad kõigi nende otsuste põhjendused oluliselt erinevatele asjaoludele ja kinnitavad, et tegemist pole võrdväärsete isikute ja olukordadega, mis nõuavad võrdset kohtlemist. Isegi kui lugeda kõik need juhud kaebaja olukorraga võrdseteks, olid volikogul mõistlikud põhjendused, miks teisi isikuid kaebajast erinevalt kohelda. Ka kaebaja väidetega nõustumine ei võimaldaks kaebust rahuldada, sest sellisel juhul oleks tegemist volikogu õigusvastase käitumisega, mis ei saa tekitada kelleski õiguspärast ootust ega anda alust nõuda, et tema puhul samasuguselt toimitaks. Põhjendamatu on väide, et kaebaja suhtes otsuse vastuvõtmisega korteri võõrandamiseks alates 20.10.2006 kehtivuse kaotanud eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra alusel ei rikuta teiste isikute õigusi, kuna ainult üheksa inimest pöördus halduskohtusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
6. aprilli 2008 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 5 Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega, siis HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et on olemas õigusaktid, mis annavad kaebajale õiguse nõuda tema poolt üüritava eluruumi võõrandamist. Apellant leiab, et selleks on Narva Linnavolikogu
7. detsembri 2004 määrusega nr 61/47 kehtestatud ning
8. oktoobri 2005 ja
9. oktoobri 2006 määrustega nr 34 ja 61/47 muudetud „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord“. Määruse nr 61/47 punktide 112 ja 1121 kohaselt on eluruumide otsustuskorras võõrandamise korraldajaks linnavara- ja majandusamet. See organ oli kaasatud ka halduskohtu menetlusse. Linnavara ja –majandusameti tegevust ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud.

§ 22

lg 1 p 6 alusel on valla- või linnavara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine volikogu ainupädevuses. Linnavolikogu kehtestatud kord kehtib ka volikogu suhtes ja tal ei ole õiguslikku alust menetleda munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimust teisiti, kui läbi enda poolt määratud võõrandamise korraldaja. Seda selgitas linnavolikogu esimees ka kaebuse esitajale oma

1. jaanuari 2008 kirjas.
2. novembri 2005 kaebaja poolt esitatud taotluse ajal kehtinud korra kohaselt ei olnud Narva Linnavolikogu üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide võõrandamise otsustajaks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, nagu oleks kohus teinud eksliku järelduse, et vaidlus käib ainult müügihinna üle. Sisuliselt taotleb kaebuse esitaja enda suhtes enne
3. oktoobrit 2006 kehtinud korra alusel korteri võõrandamist. Narva Linnavolikogu
4. detsembri 2004 määrusega nr 61/47 kinnitatud „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra“ lisa 1 punkt 2.1 sätestas, et munitsipaaleluruumi üürilepingu alusel kasutava ning avalikul enampakkumisel võõrandatava eluruumi alghind määratakse VV
5. juuli 1993 määrusega nr 198 „Eluruumide erastamise korraldamise kohta“ kehtestatud korras ning sellest lähtuvalt vastu võetud Narva linna eluruumide erastamist käsitlevate Narva linna kohaliku omavalitsuse õigusaktide alusel ja saadud alghind korrutatakse koefitsendiga
6. Lisa 1 punkti 1 kohaselt kohaldatakse korda eluruumi alghinna määramisel ka eluruumi otsustuskorras võõrandamise puhul. Narva Linnavolikogu
7. oktoobri 2006 määrusega nr 45 „Narva Linnavolikogu
8. detsembri 2004 määruse nr 61/47 „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord“ muutmine“ muudeti ka määruse lisa
9. Lisa 1 p 3.1 kohaselt otsustuskorras võõrandatavate üürilepingu alusel kasutatava eluruumi, mis oli vastavalt eluruumide erastamise seadusele erastamise objektiks, müügihind määratakse vastavalt VV
10. juuli 1993 määrusele nr 6/9 „Narva linna eluruumide erastamise kohta“, arvestades tänava nimetuste muudatusi ja saadud hind korrutatakse koefitsendiga
11. Lisa 1 p 3.2 kohaselt määratakse linna huvidest lähtuvalt otsustuskorras võõrandatava eluruumi hind eksperthinnangu alusel või muul viisil. Kuna M.O. taotleb taotleb enda suhtes korra kohaldamist, mis kehtis enne
12. oktoobrit 2006, siis sisuliselt tahab ta, et kohaldataks koefitsenti 3, mitte aga koefitsenti
13. Seega on tegemist olukorraga, kus ta soovib oma korterit osta odavama hinnaga, kui seda on võimalik praegu kehtiva korra järgi osta. Halduskohus on otsuses õigesti leidnud, et tulenevalt põhiseaduslikust kohaliku omavalitsuse autonoomia garantiist (PS § 154) ja omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigusest (PS § 32) ei saa halduskohus kohustada linnavolikogu munitsipaalvara võõrandama madalama hinna eest, kui näeb ette kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud kord. 6 Ka õiguskantsler on oma kirjas nr 7-5/070340/00705874
14. augustist 2007 leidnud, et kuigi neljale isikule müüdi munitsipaalkorterid madalama hinnaga, ei saa haldusorgani ebaõige halduspraktika tekitada õiguspärast ootust sellise praktika jätkamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et kohus peaks tegema linnavolikogule ettekirjutuse panna korterimüügi küsimus oma istungil arutamisele. Kuna võõrandamise korraldajaks on linnavara- ja majandusamet, siis peab kaebuse esitaja pöörduma nende poole. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole PS § 12 rikkumisega. Seda rikkumist ei ole põhjendatud ka esitatud apellatsioonkaebuses. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. M.O. poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustajad menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Viivi Tomson Maili Lokk 7 Agu Timmi