lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Töölepingu kehtetuks tunnistamise korra sätestab TLS § 141, mille kohaselt töölepingu kehtetuks tunnistamise kohta teeb tööandja lepingusse kande, milles näidatakse töölepingu kehtetuks tunnistamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, töölepingu kehtetuks tunnistamise päev, töötajale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Kui tööleping tunnistati kehtetuks pärast tööle asumist, vormistatakse töölepingu kehtetuks tunnistamine korras, mis on ette nähtud töölepingu lõpetamise vormistamiseks. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kostja oleks vormistanud töölepingu kehtetuks tunnistamise. Lisaks nähtub nii töölepingust kui ka poolte väidetest, et hageja käis kostja juures töölepingu alusel ka reaalselt tööl. Töölepingu punkt 4.1 sätestab, et töötaja asub tööle täistööajaga ning punkti 4.2 järgi määratakse tööaja algus ja lõpp, samuti lõunavaheaja ning võimalike muude vaheaegade algus ja lõpp ära tööajagraafikus. 09.04.2008 istungil viitab hageja, et töö sisekorraeeskirjad tehti talle teatavaks suuliselt, töö toimus kell 8-17, ametijuhendit ei olnud. Samal istungil märgib kostja, et „poisid ei olnud korralikult tööl“, kuid väidab samas, et tegu ei olnud töölepinguga, kuna töötajalt ei nõutud sisekorraeeskirjade täitmist, ta ei pidanud kohal olema kellast kellani, ei toonud tööraamatut firmasse – seega tegutses ta töövõtulepingu alusel. Vastuolu ilmneb ka kostja ülejäänud vastuväidetes – kostja on seisukohal, et kuigi tal ei olnud hagejaga töösuhet ning hageja ei pidanud alluma tema korraldustele, oleks ta siiski olnud õigustatud vallandama hageja töölt töökohustuste rikkumise tõttu. Samuti ootas kostja hagejat enda juurde tööle ning helistas ehitusplatsile, et kontrollida tema kohalolekut. Lähtuvalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostja sisuliselt möönab hageja kohustust käia regulaarselt tööplatsil kohal ning võimalust lõpetada temaga tööleping töölepinguseaduses sätestatud alusel. Asjaolu, et kostja ei ole lõpetanud hagejaga töölepingut TLS § 86 lg 6 alusel, ei puutu hageja nõuetesse käesolevas asjas. Kostjal oli võimalus oma õigusi mainitud osas kaitsta. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et hetkest, kui hageja palgata puhkus oli põhitöökohas lõppenud, ei saanudki ta enam kostja juures töötada. Töölepinguseadus ei näe ette piiranguid, mitme tööandja juures võib inimene korraga töötada.
lg 1 näeb ette, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. OÜ Varmelo arved on esitatud kolme „klaastaarakioski 3 ehituse“ eest. Kohus möönis, et tegemist võis olla töövõtulepinguga kostja ja hagejale kuuluva firma vahel. Samas sätestab käsitletava töölepingu punkt 2.1, et töötaja, s.o hageja, asub tööle ehitustöölise ametikohale ning tema tööülesanded on ära toodud ametijuhendis. Hageja väitel, millele kostja vastu ei vaielnud, hagejale ametijuhendit ei antud. Seega ei ole kuidagi tõendatud, et hagejaga sõlmiti tööleping just taarakioskite ehitamiseks. Hageja on istungitel maininud, et ta teostas kostja jaoks ka muid ehitustöid, nt Ülenurme lennuväljal. OÜ Varmelo ei tegele registrikaardi kohaselt ehitustegevusega. Osaühingu tegevusena on ette nähtud ehitusmaterjalide tootmine ja müük. Kohus ei näe seost poolte vahel sõlmitud töölepingu, millega hageja kohustus tegema kostja jaoks ehitustöid ja kostja nende eest igakuiselt tasuma, ning OÜ Varmelo ja kostja vahel sõlmitud võimaliku töövõtulepingu vahel, mille eest kostja tasus OÜ-le Varmelo kindla summa. Seega on alusetu kostja väide, et ta ei ole maksnud hagejale töölepingu alusel palka seetõttu, et hageja on „sama asja eest juba raha saanud“. Kõnealused summad on oluliselt erinevad. Töölepingu punkt 5.1 näeb ette, et sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu, mis on määratletud kirjalikus palgakokkuleppes või teiste tööandja sisedokumentidega. Esitatud materjalidest ei tulene, et poolte vahel oleks sõlmitud kokkulepe lisatasu maksmiseks töölepingu raames. Kui poolte vahel ka oli suuline kokkulepe, et hageja esitab kostjale oma firma arved lisatasu saamiseks taarakioskite ehituse eest, ei ole seda kohtule kuidagi põhistatud. Kostja väide, nagu oleks hageja kostja juures töötades ise maksnud töötasu U. Piirile, ei ole tõendatud. Kohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv tööleping. Kostja ei maksnud hagejale töölepingus ettenähtud palka. Seega kuulub hagi käsitletavate nõuete ulatuses rahuldamisele. Kostja on rikkunud lepingutingimusi ja on põhjendatud töölepingu lõppenuks lugemine alates 23.11.2007 TLS § 82 lg 1 alusel. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista töötasud summas 7690.60 krooni ning TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmine töötasu 8000 krooni. Palgast läheb viivitamatule täitmisele 7090.60 krooni, ülejäänud summad kuuluvad maksustamisele. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Fortemen OÜ taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, jättes hagi rahuldamata. Nõuda sisse tagasitäitmise korras viivitamatu täitmisega Fortemen OÜ-lt sissenõutud 7090.60 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, mistõttu ei ole materiaalõigusnorme kohaldatud õigesti ning kohtu järeldused on põhistamata. Kohus ei ole kindlalt välja selgitanud, kas poolte vahel oli töövõtusuhe või töösuhe, kas kehtis töövõtuleping või tööleping. On selge, et ühe ja sama töö tegemiseks ei saanud samaaegselt kehtida kahte lepingut ja kostja ei pea maksma hagejale seetõttu topelttasu. TLS § 8 näeb ette, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Antud juhul on ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu, mida tõendab asjaolu, et hageja esitas samade taarakioskite ehitamise eest oma firma nimel kolm arvet kogusummas 25 725 krooni. Kostja tasus kõik need arved sularahas. Hageja väide, et selle raha sai ta lisatööde eest, on ümber lükatud sellega, et arvetele on märgitud mitte lisatööd, vaid „klaastaarakioskite ehitus“. Hageja ei ole millegagi tõendanud lisatööde tegemist ega pole peale kioskite midagi muud teinud. Kohus ei ole võtnud seisukohta, mis summa oli hagejale arvete alusel 4 „klaastaarakioskite ehitamise eest“ makstud 25 725 krooni. Arusaamatuks jääb, miks ei olnud see tasu tehtud töö eest. Töövõtulepingu mitteolemasolu ei saa põhjendada sellega, et töövõtulepingut ei olnud vormistatud kirjalikult.
lg 1 sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
Antud juhul töö tegemine, selle eest arvete esitamine ja arvete maksmine tõendabki töövõtulepingu olemasolu. Töösuhtes töötaja tehtud töö eest arveid ei esita, vaid makstakse töötasu. Töölepingu täitmiseks ei kasuta töötaja ka sulast (U. Piiri), kellele ta ise tasu maksab. Kohtuotsuses väidetakse, et ei ole tõendatud, et hageja maksis U. Piirile töötasu, kuid miks pidi ta töötama tasuta? Töölepingu projekt jäi hageja kätte, millele ta hiljem alla kirjutas, kuid vaatamata vormistatud paberile töösuhet poolte vahel ei tekkinud: hageja ei allunud tööandja töökorraldusele ega töö sisekorraeeskirjadele, tegi taarakioskeid oma vabast ajast, palgata puhkuse ajal põhitöökohast, esitas hiljem tehtud töö eest arved oma firma nimel ja sai tehtud töö eest tasu kätte. Töölepinguseadus ei näe küll ette piiranguid, mitme tööandja juures võib inimene korraga töötada, kuid füüsiliselt pole võimalik päevasel ajal täistööajaga kahes kohas korraga töötada. Vormistades ennast põhitöökohast palgata puhkuse ajal täiskohaga määramatuks ajaks sõlmitud töölepinguga teise firmasse tööle, oli algusest peale tegemist pettusega. Hageja poolt kostjaga tehtud tööleping oli algusest peale fiktiivne, tehtud mitte heade kavatsustega. Hageja enda käitumine tõendab, et ta ei pidanud töölepingut kehtivaks. Peale seda kui ta raha taarakioskite ehitamise eest OÜ Varmelo nimel vormistatud arvetega kätte sai, ta enam kostja juurde tööle ei ilmunud, tööd ei küsinud, kuigi kostjal oli käsil mitu objekti ja tööd piisavalt. Alles siis, kui hageja taipas, et tema kätte jäänud formaalse paberiga (töölepingu projektiga) võib kostjalt veel raha „välja pressida“, hakkas ta selle alusel „töötasu“ ja „hüvitisi“ nõudma. Nõuda töötasu aja eest, mil ta tööl ei olnud ja tekitada sellega teisele poolele kahju, on ebaaus. Otsuses väidetakse, et kohus ei näe seost hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ning OÜ Varmelo ja kostja vahel sõlmitud võimaliku töövõtulepingu vahel, sest kõnealused summad on üksteisest oluliselt erinevad. Seos on otsene, sest mõlemad summad on tasu ühtede ja samade taarakioskite ehituse eest. Summad peavadki olema erinevad, sest kostja maksis selle summa tehtud tööde eest, hageja arvutas oma summa selle järgi, mis ta oleks saanud sama tööd tehes töölepingu alusel töötades. Kohtuotsus riivab oluliselt kostja õiglustunnet ja ei vasta hea usu põhimõttele. Kostja juhatajal pole juriidilist haridust ja ta käitus lihtsameelselt. Kostja lähtus üldinimlikest eetikanormidest, et inimesed on enamuses ausad, ning jättis töölepingu projekti hagejalt tagasi nõudmata. Samuti ei tunnistanud ta seda kehtetuks, eeldades et hageja ei hakka seda kuritarvitama. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on tekitada kahju teisele isikule. Antud juhul on hageja teostanud oma õigusi ebaausalt. Kohus peaks sellist tegevust tõkestama.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.