← Eesti

3-07-1386/23

Obsah (5)§ 14§ 5§ 2§ 8§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2008, Tartu Haldusasja number 3-07-1386 Haldusas

) § 23 lg 4 alusel tasumiseks üleliigse laovaru tasu summas 8 688 123 krooni. Otsus-maksuteate kohaselt kontrollis Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus AS Aalang Met suhkru laovarude suurust perioodil 01.03.-30.09.

  1. AS Aalang Met ei ole esitanud Põllumajandusministeeriumile suhkru ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramiseks deklaratsioone 2000., 2001., 2003.,
  2. aasta
  3. mai seisuga suhkru soetamise, ümbertöötlemisel kasutamise, müümise ja laovarude kohta ning põllumajandustoote deklaratsiooni täpsustatud andmetega kuude lõikes perioodi mai 2003 – aprill 2004 kohta ja põllumajandustoodete deklaratsiooni ajavahemiku 01.05.2004-01.05.2006 kohta.

§ 14

lg 1 kohaselt arvutab maksuhaldur laovaru tasu suuruse iga käitleja kohta järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel, korrutades põllumajandustoodete üleliigse laovaru suuruse selle põllumajandustoote laovaru tasu määraga. 05.06.2007 vaideotsusega nr 6-1/150-1 jättis Maksu- ja Tolliamet AS Aalang Met esitatud vaide otsus-maksuteate kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. AS Aalang Met palus halduskohtul eeltoodud otsus-maksuteate ning vaideotsuse tühistada. Kaebuse kohaselt puudub vaideotsuses argumenteeritud ja põhistatud alus üleliigse laovaru tasu määramiseks. Üleliigse laovaru tasu seadus ja selle alusel maksustamine rikub põhiseadusega tagatud proportsionaalsuse ja õiguskindluse printsiipi ning ettevõtlusvabadust. Maksuhalduril puudub õigus üleliigse laovaru tasu määramiseks, kuna maksuhaldur on välja andnud 28.11.2006 teate, mida kaebaja on tõlgendanud kui haldusakti menetluse lõpetamise kohta. Nii kohalik maksuhaldur kui Maksu- ja Tolliamet on jätnud kaebaja argumendid arvestamata ja analüüsimata. Suhkrumüügitehingud kaebaja ja eraisikute vahel on toimunud, seisuga 01.05.2004 ei olnud kaebajal suhkru laovarusid ja kaebaja ei ole käitleja

§ 5lg 1 mõistes.

Maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebaja valdas 01.05.2004 seisuga 999 600 kg suhkrut. Kaebajal ei olnud võimalik maksumenetluse käigus esitada täiendavaid tõendeid ja vastuväiteid, mistõttu on rikutud menetlusnorme, otsuse tegemine oli kaebajale ootamatu.

  1. Maksuhaldur palus jätta kaebuse rahuldamata. Lõuna maksu- ja tollikeskus on kontrollinud kaebaja suhkru laovarusid seisuga 01.05.2004 ning selgus, et kaebaja ei ole esitanud Põllumajandusministeeriumile suhkru ülekande- ja üleliigse laovaru määramiseks deklaratsioone
  2. aasta
  3. mai seisuga suhkru soetamise, ümbertöötlemisel kasutamise ja müümise kohta, kuigi oli
  4. a märtsis soetanud AS-lt Antomin arve nr 38275 alusel suhkrut 999 600 kg. Ajavahemikul 24.03.-28.04.2004 on kaebaja sõlminud suhkrumüügitehingud tuvastamata eraisikutega, mis hilisemalt kaebaja poolt tühistati, dokumendid on vormistatud eesmärgiga vältida laovaru tasu määramist, tegelikkuses tehinguid toimunud ei ole. Kuna kaebaja ladudes olev suhkur realiseeriti pärast 01.05.2004 Euroopa Liidu siseturul, siis on kaebaja realiseerinud oma õiguse kaupade turule toomiseks ja nendelt tulu teenimiseks Euroopa Liidu territooriumil ning kaebaja on käitleja

§ 5lg 1 mõistes.

28.11.2006 kirja näol ei ole tegemist maksumenetluse lõpetamise teatega, nimetatud teadet ei saa käsitleda haldusaktina. Maksumenetluse käigus ei ole rikutud kaebaja õigusi. HALDUSKOHTU LAHEND

  1. Tartu Halduskohus jättis 25.03.2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt kaebaja väidab, et on ära müünud ajavahemikul 24.03.-28.04.2004 eraisikutele 48 korral 999 600 kg suhkrut, mistõttu ei olnud kaebaja 01.05.2004 seisuga 2 suhkru laovaru omanik. Kaebaja on vormistanud kreeditarved, mille alusel on eraisikud osaliselt kauba eest tasunud, kuid kaup on jäänud kaebaja lattu. Hilisemalt on kaebaja väidete kohaselt eraisikud oma raha kätte saanud, kuna on loobunud kauba ostmisest. Asja materjalide kohaselt on vormistatud kassa sissetulekuorderid, kust nähtub, et teatud summa on suhkru eest tasutud kellegi tundmatu eraisiku poolt. Kohus ei pea usutavaks, et eraisikud on ostnud suhkrut suurtes kogustes ettemaksuga ning hilisemalt suhkru äriühingule tagasi müünud, kuna on loobunud selle ostmisest. Kaebajal ei ole esitada ühtki tõendit, et suhkruraha on tagastatud, selle kohta puuduvad kassa väljaminekuorderid. Kohus nõustus maksuhalduri seisukohaga, et lähtudes esitatud dokumentidest ning hinnates neid kogumis (arved ja krediitarved) nähtub, et suhkru müük on väidetav, samuti tagasimüük, mis ei kajasta reaalselt toimunud majandustehinguid. Esitatud dokumendid on vormistatud suhkru tegeliku laovaru varjamiseks, eesmärgiga vältida üleliigse laovaru tasu määramist. Ka varasemalt ega hiljem ei ole kaebaja suhkrumüügiga tegelenud. Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja
  2. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.

§ 5

lg 1 kohaselt on käitleja nimetatud seaduse tähenduses isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusel muutub põllumajandustoode teisele käitlejale kättesaadavaks. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-3-l-68-07 seisukohale, et

§ 5

lg 1 kohaselt on „käitleja“ isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellelt kasumit.

§ 2

viidatakse Euroopa Komisjoni määrustele nr 1972/2003 EÜ ja 60/2004EÜ, kuigi nendes määrustes ei ole mõistet „käitleja“. Nimetatud määruste eesmärgiks on vältida põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate spekulatsioonidega seotud kaubandushäirete ohtu, mis tuleneb uute riikide ühinemisest Euroopa Liiduga

  1. mail
  2. Seetõttu tuleb ka üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärgiks pidada EÜ asustamislepingus sätestatud ausa konkurentsi tagamist ja võitlust spekulatsiooni vastu. Kaebaja on esitanud AS Skinest Projekt õiendi, milles teatatakse, et laenuleping tagatise seadmisega ja käsipandileping võimaldasid kaebajal ajavahemikul 01.-28.04.2004 käsipandi esemeks oleva suhkru realiseerimist ning AS Skinest Projekt ei oma mingeid pretensioone seonduvalt laenulepingu tagatisega. Kohus nõustus maksuhalduriga, et see kinnitab veelkord, et suhkur oli kaebaja valduses (reaalselt kaebaja laos) ning ta pole seda müünud ja suhkru laovaru oli seisuga 01.05.2004 kaebajal koguses 999 600 kg. Kaebaja on suhkru ostnud AS-lt Antomin 24.03.2004 arve nr 38275 alusel 999 600 kg summas 4 364 253.60 krooni. Kuna maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja on käitleja, peab käitleja

§ 8

lg 1 kohaselt täitma rahalist kohustust ning tasuma 01.04.2004 seisuga tema valduses oleva suhkru üleliigse laovaru eest, mida ei ole seaduses ettenähtud tähtajal turult kõrvaldanud.

§ 8

lg 1 ja 2 kohaselt peab käitleja esitama Põllumajandusministeeriumile deklaratsiooni, mis sisaldab andmeid tema valduses oleva põllumajandustoodete tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise või laovarude kohta ja suhkru puhul 2000., 2001., 2002., 2003. ja 2004. aasta kohta vastava aasta 1. mai seisuga 2004. aasta 15. maiks ning 2005. aasta kohta sama l. mai seisuga 2006. aasta 28. veebruariks, mille sätteid kaebaja täitnud ei ole.

§ 14

lg 1 kohaselt arvutab Maksu- ja Tolliamet laovaru tasu suuruse iga käitleja kohta järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel, korrutades selle põllumajandustoote laovaru tasu määraga. Sellest tulenevalt kuulub kaebajale määramisele suhkru üleliigne laovaru koguses 999 600 kg.

§ 14

lg 3 kohaselt juhul, kui suhkur ei ole seaduses ettenähtud tähtpäevaks ühisturult kõrvaldatud, on laovaru tasu määraks Euroopa Komisjoni määruse 60/2004EÜ artikli 6 lõike 3 punktis 3 sätestatud tasu määr. 3 Maksuhalduri 28.11.2006 väljastatud teade nr 12-8/24328 ei ole haldusakt, mistõttu ei pea see ka vastama haldusakti nõuetele HMS § 51 mõistes. Nimetatud teade on kirja vormis edastatud teave, milles on selgitatud, et 06.04.2006 kontrollaktile võib järgneda üleliigse laovaru suuruse määramise kohta otsus ning teatest ei saa välja lugeda menetluse lõpetamise otsustust. Kaebaja suhtes ei ole rikutud kohaliku maksuhalduri poolt ega Maksu- ja Tolliameti poolt vaide läbivaatamisel menetlusnorme ning haldusaktid on sisult õiguspärased. Kaebaja on saanud esitada dokumente, eriarvamust kontrollaktile, mida maksuhaldur on analüüsinud haldusaktis, haldusaktid on motiveeritud ja vastavad haldusaktile esitatud nõuetele. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. AS Aalang Met (likvideerimisel) taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta kohtuotsus TsMS §-de 436 lg 1; 438 lg 1 ja 442 lg 8 sätetele. Kohus on jätnud analüüsimata osa tõendeid ning lähtunud ainult vastustaja seisukohtadest ning rajanud otsuse oletustele ja ebapiisavale tõendusmaterjalile. Eraisikutega sõlmitud suhkrumüügilepinguid ei ole vaidlustatud, müügilepingud olid reaalselt sõlmitud ja kehtisid kuni eraisikute lepingutest loobumiseni ja neile raha tagasi maksmiseni. Juhindudes VÕS §-dest 208 ja 11 lg 1 võis nimetatud müügilepingud sõlmida ka suuliselt. Vastustaja ei ole toonud ühtegi veenvat tõendit, et müügitehinguid ei ole sõlmitud. Kontrollaktis ei ole kajastatud ühegi suhkru ostja pretensioone ei suhkru koguse, ostuhinna tasumise, suhkru üleandmise, kvaliteedi, müüjapoolse müügilepingu olulise rikkumise jne kohta. Vastustaja ei ole kontrollaktis nimetanud ühtegi VÕS §-de 208-253 rikkumist. Kaebaja on täitnud suhkru müümisel kõik seadusest tulenevad nõuded ostjate isikute tuvastamisel. Kohus ei ole analüüsinud õiguslikku olukorda lähtudes TsÜS §-dest 67 lg 1; 84 lg 1; 89 lg
  2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses on ette nähtud tehingute tühisuse tunnustamise kord. Kohus ei või tugineda vastustaja arvamusele, et tegemist oli väidetavate müügitehingutega, vaid need tehingud peavad olema pädeva kohtu poolt tühiseks tunnustatud. Antud juhul on täidesaatev võim vastustaja näol otsustanud kohtuvõimu eest, et tehingud on tühised, rikkudes PS § 4 sätestatud võimude lahususe põhimõtet ning kaebaja PS § 14 sätestatud õigusi ja vabadusi. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja valdas 01.05.2004 seisuga 999 600 kg suhkrut. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, kuidas kaebaja suhkrut valdas ja milliste tehingute alusel. AS Skinest Projekt 13.04.2006 tõend ei tõenda, et kaebaja valduses oli 01.05.2004 seisuga suhkur koguses 999 600 kg. AS Skinest Projekt 13.04.2006 tõend tõendab, et kaebaja võis realiseerida käsipandi esemeks oleva suhkru, mida kaebaja tegigi. Kohtu järeldus on õiguslikult analüüsimata ja põhjendamata. Tulenevalt eeltoodust ei ole maksuotsus piisavalt motiveeritud muu hulgas valduse tõendamise osas. Kaebaja on tõendanud, et maksusumma on määratud valesti. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja poolt 06.04.2006 kontrollaktile nr 12-3/179 esitatud eriarvamuses selgitatu, et kõnealused tehingud eraisikutega tuli kajastada käibedeklaratsioonis. Kui maksuhaldur leidis, et kaebaja
  3. a aprilli käibedeklaratsioonis olid valed andmed, siis kuuluks käibedeklaratsioon parandamisele, kontrollaktis tulnuks kajastada Lõuna Maksukeskuse kontrollosakonna vanemrevidentide ametijuhendi punktides 3.1 ja 3.4 märgitud kohustused ning vastustaja oleks pidanud müügitehingute pealt tagastama käibemaksu või tasaarveldama nõutava võlgnevusega. Vastustaja aktsepteeris suhkrumüügitehingud vastava käibemaksusumma saamisega. Vastustaja ei ole tagastanud ega tasaarveldanud kaebaja poolt müügitehingutelt tasutud käibemaksu. Vastustaja soovib sisuliselt kahel korral maksustada ühte ja sama tehingut, mida seadusandlus ei võimalda. 4 Kaebaja ei ole käitleja üleliigse laovaru tasu seaduse mõttes. Üleliigse laovaru tasu seadus jõustus 01.05.
  4. Riigikohus on rõhutanud, et

§ 2

viidatakse küll Euroopa Komisjoni määrustele nr 1972/2003 EÜ ja 60/2004 EÜ, kuid nendes määrustes ei ole mõistet „käitleja“. Selline mõiste on toodud hiljem üleliigse laovaru tasu seadusesse sisse. Kaebaja on teinud kõik müügitehingud enne seaduse jõustumist, mistõttu ei saa ta olla käitleja. Teisest küljest ei olnud kaebaja vaidlusaluse suhkru ei valdajaks ega omanikuks seisuga 01.05.

  1. Maksuhalduri 28.11.2006 teade on haldusakt ning on väljastatud menetluse lõpetamiseks ja vastab HMS § 51 nõuetele. Haldusorgan annab vastavalt HMS § 51 lg 1 välja haldusakte. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Kuna antud akti ei ole väljastatud üksikjuhtumi reguleerimiseks ega kohustuste tekitamiseks või muutmiseks, on see seega väljastatud menetluse lõpetamiseks. Sellisele järeldusele saab tulla, arvestades haldusakti sõnastusega. Kohus ei ole tuginenud ühelegi seaduslikule aktile, mille alusel kohus leidis, et tegemist on teabega. Selleks, et teha otsus üleliigse laovaru suuruse määramise kohta, pidi vastustaja menetluse uuendama. HMS § 44 lg 1 kohaselt uuendab haldusorgan menetluse menetlusosalise taotlusel. Kaebaja ei ole esitanud taotlust menetluse uuendamiseks. Haldusmenetluse seaduses ei ole sätet, millele tuginedes oleks haldusorganil õigus uuendada menetlus omal algatusel. Seega menetluse uuendamine vastustaja poolt on ebaseaduslik.
  2. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus ning Maksu- ja Tolliamet vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus andnud sisulise hinnangu kaebuse põhiväidetele, kohtuotsus tugineb seadusel ja on igati motiveeritud. Lähtuvalt MKS §-dest 84 ja 83 lg 4 on otsus-maksuteates kontrollitavate majandustehingute tegelikku sisu õigesti hinnatud. Menetluse käigus selgunud asjaolud viitavad sellele, et kaebaja ei ole heauskne. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kõrvaldaksid temalt kahtluse. Üleliigse laovaru tasu määramise aluseks on asjaolu, et reaalseid majandustehinguid menetluse käigus tuvastamata eraisikute ja kaebaja vahel ei toimunud ning seetõttu ei vasta 24.03.2004-28.04.2004 dateeritud arve-saatelehed, kassa sissetuleku orderid ja 31.05.2004 dateeringuga kreeditarved raamatupidamise seaduse nõuetele. Kohus on lähtunud hea usu põhimõttest, mille funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Kuna õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sh kaebaja vastuolulise käitumisega, siis sellisele käitumisele on maksuhaldur otsus-maksuteates viidanud alljärgnevalt: kaebaja väide, et 999 600 kg suhkrut müüdi eraisikutele ajavahemikul 24.03.2004-28.04.2004, ei ole usaldusväärne, kuna suhkur saabus laevadelt maale alles ajavahemikul 13.04.2004-29.04.
  3. Seega ei olnud eraisikutel võimalik kaebaja laost
  4. a märtsis suhkrut osta ning 28.04.2004 seisuga ei olnud kaebajal võimalik müüa „viimast“ kogust suhkrut eraisikutele, sest nimetatud saadetis ei olnud veel laevalt Grenland-26 lattu jõudnud. väidetavalt eraisikutele ajavahemikul 24.03.2004-28.04.2004 müüdud suhkru kogused on väga suured (10-22 t). Keskmine eestlane tarbib ca 22,8 kg suhkrut aastas ning eelnimetatud koguse suhkru varumine oma tarbeks eeldab 965-aastast suhkruvaru isiku kohta. kaebaja väide, et müügitehinguid eraisikutega ei ole tühistatud või kehtetuks tunnistatud, on vastuolus maksumenetluse käigus kogutud andmetega. Ka on kaebaja esitanud väärteoasja nr 6-6/101 raames võrreldes maksumenetlusega erinevaid andmeid, sest väärteoasja raames 12.08.2005 esitatud andmete kohaselt on suhkru müük eraisikutele toimunud ajavahemikul 01.11.2004-16.12.2004 ja tagasiost 27.11.2004-31.12.
  5. On alust eeldada, et 12.08.2005 ei olnud kaebajal veel olemas hiljem maksumenetluses esitatud arve-saatelehti, kassa sissetuleku 5 ordereid ja kreeditarveid väidetava suhkru müügi kohta tuvastamata eraisikutele, seega on tegemist tagantjärele koostatud dokumentatsiooniga, mis ei saa olla usaldusväärne. lisaks on kaebaja seaduslik esindaja A. Fedorov väärteoasjas 10.05.2005 tunnistajana kinnitanud, et AS-lt Antomin ostetud suhkur müüdi edasi eraisikutele ja saatelehti neil säilinud ei ole. 12.10.2005 esitas kaebaja aga maksuhaldurile 24.03.2004-28.04.2004 arve-saatelehed, kassa sissetuleku orderid ja 31.05.2004 kreeditarved, millised on allkirjastatud vaid kaebaja esindaja poolt, kuigi kaebaja töötaja V. Turbin on 12.01.2006 maksumenetluse käigus kinnitanud, et arvetel pidid olema nii suhkru vastuvõtja kui ka väljaandja allkirjad. Kaebaja ei ole esitanud oma väidete kinnituseks eraisikute nimesid ega kontaktandmeid, kellega väidetavad tehingud toimusid. Samuti ei ole kaebaja andnud mõistlikke selgitusi, kuidas toimus raha tagastamine pärast tehingute tühistamist 31.05.
  6. Kaebaja ei ole esitanud ka kassa väljamineku ordereid. Kaebaja pidanuks teadma väidetavalt suhkrut soetanud eraisikute nimesid või muid kontaktandmeid, sest muidu ei oleks olnud raha tagasimaksmine võimalik. Kohtuotsusest nähtub üheselt, miks kohus ei pidanud usutavaks kaebaja toodud asjaolusid ning esitatud arveid ja kreeditarveid. Sellest johtuvalt ei pidanud kohus usaldusväärseks ka kaebaja väidet, et nähtuvalt AS Skinest Projekt 13.04.2006 õiendist võis ta realiseerida laenuraha tasumata käsipandi esemeks oleva suhkru eraisikutele, sest sellisel juhul oleks see vastuolus kaebaja ja AS Skinest Projekt vahel sõlmitud käsipandilepingu olemuse ning lepingu punktides 2 ja 3 kokkulepitud tingimustega. Maksuhaldur ei ole määranud kaebajale topelt maksu väidetavalt teostatud müügitehingute eest. Üleliigse laovaru tasu kohustus on ühekordne rahaline kohustus, millel puudub karistuslik iseloom ja millel on regulatiivne eesmärk – tasu on suunatud EL siseturu kaitse ning vaba konkurentsi tagamisele. 26.09.2005 korralduse alusel kontrolliti kaebaja suhkru laovarude suurust. Kontrolli eesmärgiks ei olnud kontrollida käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust. Kaebajal on lähtuvalt MKS § 89 endal õigus ja ka kohustus deklaratsioonis vigade avastamisel enne maksusumma määramise aegumist esitada parandatud, õigete andmetega deklaratsioon. Kaebaja tõi pärast 01.05.2004 turule suhkru, mille ladustamist ja valdamist ta menetluse käigus ei eitanud. Kuna kinnitust ei ole leidnud suhkru müük eraisikutele enne 01.05.2004, siis on otsus-maksuteates õigesti leitud, et kaebaja oli 999 600 kg suhkru käitleja

§ 5

lg 1 mõistes ning kaebaja ja menetluse käigus tuvastamata eraisikute vahel sõlmitud ostumüügitehingute ainsaks eesmärgiks oli annulleerida kaebaja maksuriskid seoses

§-ga 5 lg 1. Maksuhalduri 28.11.2006 teatest selgub üheselt asjaolu, et kuna Riigikohtu halduskolleegium asus 05.10.2006 kohtulahendis nr 3-3-1-33-06 seisukohale, et üleliigse laovaru tasu seaduse kehtiv redaktsioon ei võimalda õiglast üleliigsete laovarude väljaselgitamist, peab maksuhaldur kaebaja üleliigse laovaru tasu õiglaseks hindamiseks vajalikuks oodata ära üleliigse laovaru tasu seaduse täiendamine ja uue redaktsiooni jõustumine. Maksuhaldur ei ole teates viidanud kontrolli lõppemisele. Seesuguste informeeriva sisuga teadete väljastamine on maksuhalduri praktikas tavapärane ning seda ei saa lugeda haldusaktiks, kuna see ei ole suunatud maksukohustuslase õiguste või kohustuste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele, vaid on väljastatud üksnes maksukohustuslase informeerimiseks lähtuvalt ebatavaliselt pikale veninud kontrollimenetlusest. Kaebajale edastati 14.02.2007 ka teine informeeriva sisuga kiri, millega maksuhaldur informeeris kaebajat täiustatud

§ 10lg 2 regulatsioonist.

Maksuhaldur on nimetatud kirjadega hoidnud kaebajat menetluse käiguga kursis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus leib, et Tartu Halduskohtu
  2. märtsi 2008 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 6 Kuna ringkonnakohus nõustub vaidlustatud halduskohtu otsuses toodud põhjendustega, siis HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus on osa tõendeid jätnud analüüsimata ja rajanud otsuse oletustele ja ebapiisavale tõendusmaterjalile. Ainuüksi asjaolu, et apellant ei nõustu halduskohtu poolt antud hinnanguga asjas olevatele tõenditele, ei anna veel alust väita, et kohtuotsus oleks ebaseaduslik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et lähtudes esitatud dokumentidest ning hinnates neid kogumis nähtub, et suhkru müük on väidetav, samuti tagasimüük, mis ei kajasta reaalselt toimunud majandustehinguid. Esitatud dokumendid on vormistatud suhkru tegeliku laovaru varjamiseks, eesmärgiga vältida üleliigse laovaru maksustamist. Varem ja ka hiljem ei ole apellant suhkru müügiga tegelenud. Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja
  3. Neist tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust. Apellant on väitnud, et 990 600 kg suhkrut müüdi eraisikutele ajavahemikul
  4. märts 2004 kuni
  5. aprill
  6. Samas väärteo asjas nr 6-6/101
  7. augustil 2005 esitatud andmete kohaselt toimus suhkru müük eraisikutele
  8. novembrist 2004 kuni
  9. detsembrini
  10. Seaduslik esindaja A. Feodorov kinnitas väärteoasjas ülekuulamisel, et AS-lt Antomin ostetud suhkur müüdi edasi eraisikutele ja saatelehti säilinud ei ole.
  11. oktoobril 2005 esitas kaebaja aga maksuhaldurile
  12. märtsi 2004 kuni
  13. aprilli 2004 arve-saatelehed, kassa sissetuleku orderid ja
  14. mai 2004 kreeditarved, millised on allkirjastatud ainult kaebuse esitaja esindaja poolt, kuigi V. Turbin on kinnitanud, et seal pidid olema ka suhkru vastuvõtja allkirjad. Kaebaja ei ole esitanud suhkru ostnud isikute kohta informatsiooni, samuti ei ole kassa väljamineku ordereid raha tagastamise kohta. Isikute andmete puudumisel puudus võimalus ka raha tagastamiseks. Samuti, arvestades suhkru koguseid, mida eraisikud ostsid, on need liialt suured, et sellist ostu võimalikuks pidada. Seega peab ringkonnakohus õigeks halduskohtu seisukohta, et tegelikult mingit suhkru müüki ei toimunud ja see oli apellandi omanduses. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et ta ei ole käitleja üleliigse laovaru tasu seaduse mõttes.

§ 5

lg 1 kohaselt on käitleja nimetatud seaduse tähenduses isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise valmistamise ning vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusel muutub põllumajandustoode teisele käitlejale kättesaadavaks. Halduskohus on siinjuures viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-68-07, mille kohaselt

§ 5

lg 1 kohaselt on „käitleja“ isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellest kasumit.

§-s 2 viidatakse Euroopa Komisjoni määrustele nr 1972/2003 EÜ ja nr 60/2004 EÜ, kuid neis ei ole mõistet käitleja. Nimetatud määruste eesmärgiks on vältida põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate spekulatsioonidega seotud kaubandushäirete ohtu, mis tuleneb uute riikide ühinemisest Euroopa Liiduga

  1. mail
  2. Seetõttu tuleb ka üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärgiks pidada EÜ asutamislepingus sätestatud ausa konkurentsi tagamist ja võitlust spekulatsiooni vastu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga selles, et maksuhalduri
  3. novembri 2006 teade on haldusakt. Selles teates maksuhaldur teavitab apellanti sellest, et kuna Riigikohtu halduskolleegium asus kohtulahendis nr 3-3-1-33-06 seisukohale, et üleliigse laovaru tasu seaduse kehtiv redaktsioon ei võimalda õiglast üleliigsete laovarude 7 väljaselgitamist, peab maksuhaldur kaebaja üleliigse laovaru tasu õiglaseks hindamiseks vajalikuks oodata ära üleliigse laovaru tasu seaduse täiendamise ja uue redaktsiooni jõustumise. Seda ei saa lugeda haldusaktiks, kuna see ei ole suunatud maksukohustuslase õiguste ja kohustuste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele. Antud kiri oli suunatud vaid sellele, et hoida maksukohustuslast asjadega kursis. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad tema apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Viivi Tomson Üllar Roostoja 8 Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.