lg 3 sätet grammatiliselt tõlgendades võib öelda, et hageja saab olla jätkuvalt pankrotimenetluses võlausaldaja, kuna tal oli varaline nõue olemas enne pankroti väljakuulutamist. Samas tuleb tõlgendada ka
Pankrotimenetluse eesmärgiks on rahuldada võlausaldajate nõuded pankrotistunud äriühingu järele jäänud vara arvelt. Kuna hageja nõue AS Boliden vastu on rahuldatud, siis
lg 3 järgi ei saa hageja enam olla AS Boliden pankrotimenetluses võlausaldajaks hoolimata asjaolust, et hageja nõue AS Boliden vastu tekkis enne pankroti väljakuulutamist. Hageja põhjendatud huvi pankrotimenetluses saab olla ikkagi vaid see, et tema nõue pankrotistunud äriühingu vastu saaks rahuldatud. Hageja nõue on aga kolmanda isiku poolt rahuldatud. Seega seisuga 02.06.2008 ei ole kõne all olev hagi enam esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata vastavalt TsMS § 423 lg 2 p 2. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 3. Eesti Vabariik taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks tagasi maakohtusse. 3.1. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on Eesti Vabariik
lg 3 alusel pankrotimenetluses jätkuvalt võlausaldaja, kuna seadusandja on
§-is 8 lg 3 selgelt sätestanud, et võlausaldajaks on isik, kelle nõue võlgniku vastu on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Käesoleval ajal ei esine seaduse mõtte kohaselt asjaolusid, mis välistaksid Eesti Vabariigi kui võlausaldaja staatuse AS Boliden pankrotimenetluses. Seadus ei sätesta võlausaldaja staatuse lõppemist pankrotimenetluse kestel, v.a nõude vaidlustamise korral
§-des 100-105 ettenähtud korras ja nõude tunnustamata jätmise korral kohtumenetluse kaudu
Kohtu seisukoht on vastuolus pankrotimenetluse üldtunnustatud põhimõttega, mille kohaselt kõiki võlausaldajaid tuleb kohelda võrdselt ja võlgnik ei või oma kohustuste täitmisel ühte võlausaldajat eelistada teistele. Sellele viitab selgelt
, mis näeb ilma eranditeta ette üldpõhimõtte, et pankrotimenetluse kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvelt, aga ka 2
§-d 36 lg 2; 110 lg 1 p 1-4; 113 lg 1 p 2 ja nõuete rahuldamise kord pankrotimenetluses. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust pankrotimenetluse kestel võlgniku poolt ühe võlausaldaja nõude rahuldamist enne jaotusettepaneku alusel väljamakse tegemist, mida reguleerivad
§-d 143; 145; 153-154. Seaduses ei ole ka sätestatud, et seda võiks võlgniku nimel tegema hakata võlausaldajate suhtes valikuliselt kolmas isik. Samuti ei näe seadus ette ühe võlausaldaja poolt teise võlausaldaja nõude rahuldamist võlgniku nimel. Seega rõhutatakse seaduses läbivalt võlausaldajate õiguste kaitsmise ja nende võrdse kohtlemise põhimõtet ning nõuete rahuldamist ja väljamaksmist konkreetset korda järgides pärast teatud menetlusstaadiumide läbimist. Kohus on kõiki neid põhimõtteid eiranud ja ei ole põhjendanud, millisele seaduse sättele ta seejuures tugineb. Kohtumäärus on motiveerimata ja kohtu järelduste kujunemine arusaamatu. Kohtulahend ei vasta TsMS § 232 nõuetele. Pankrotimenetluse üldise põhimõtte kohaselt ning
lg 3 mõttest tulenevalt säilitab võlausaldaja oma staatuse pankrotimenetluses kuni menetluse lõppemiseni, kui ei esine otseselt pankrotiseadusest tulenevaid ja seda välistavaid asjaolusid. Lisaks eeltoodule on see vajalik ka objektiivse ja õiglase menetluse läbiviimiseks ning kõikide võlausaldajate õiguste ja huvide kaitsmiseks. Viimane põhimõte tähendab seda, et oleks tagatud õiglane ja seaduslik kontroll esitatud nõuete põhjendatuse üle ning välistatud võlausaldajate põhjendamatute ja vaidlustatud nõuete rahuldamine.
lg 2 ja 3 alusel seetõttu, et ilmselgelt põhineb võlausaldaja nõue summas 55 442 634 krooni võltsitud ja eelmise halduri poolt täielikult kontrollimata andmetel. J. Ginter ei ole pankrotimenetluses ega ka üheski pankrotimenetlusega kaasnevas kohtumenetluses suutnud esitada ühtegi tõendit, mis kinnitaksid tema nõude põhjendatust. Eesti Vabariigi seisukohti kinnitavad kohtumenetlustes tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendeid. Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2006 jõustunud otsusega nr 3-04-180 on tuvastatud J. Ginteri nõude tuginemine ebaõigetele ja võltsitud andmetele. Ilmne on ka see, et vastustaja ei suuda oma vaidlustatud nõuet kaitsta ja tõendada uute, seni esitamata tõenditega
Nimelt tegi M. Sikut kooskõlastamata ja pankrotiseadust rikkudes pankrotivarast väljamakseid J. Ginterile tema vaidlustatud nõude rahuldamiseks summas 27 500 000 krooni 02.04.2007 (ehk samal päeval Riigikohtu määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-28-07) olukorras, kus 27.02.2007 Tartu Maakohtu hagi tagamise määrusega olid keelatud AS Boliden pankrotihalduril kõik tehingud ja toimingud pankrotivarasse laekunud 3 rahaga. Vastustaja soovib menetlust ainukese võlausaldajana allutada enda täielikule kontrollile ja välistada jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludel talle ebaseaduslikult eelmise halduri poolt väljamakstud raha tagastamine pankrotivarasse. Pankrotiseaduse ja -menetluse eesmärk ei ole võlausaldajate nõuete vaidlustamise ja kontrollimise välistamine läbi võlausaldaja suva ja äranägemise. See välistab ausa ja õiglase pankrotimenetluse läbiviimise. Vaidlusalune määrus on seadusega otseses vastuolus, andes võlausaldajale põhjendamatult võimaluse oma nõude osas tekkinud vaidluse lõpetamiseks ilma, et selle aluseks olevad asjaolud oleksid ära langenud. Kohus on neid asjaolusid eiranud, rikkudes menetlusnorme, mille kohaselt peab kohus kohtulahendi tegemisel arvestama kõiki olulisi asjaolusid ja andma neile omapoolse hinnangu (TsMS § 442 lg 8). Kohtu ülesanne on tagada pankrotimenetluse seadusekohane läbiviimine ja järelevalve menetluse üle.
lg 3 sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt peab kohus tarvitusele võtma kõik abinõud, et välja selgitada pankrotimenetluse seisukohalt olulised asjaolud. Kohtu üldist järelevalve kohustust rõhutab
. Nõude tunnustamise üle peetavas vaidluses
Järelikult peab kohus igal üksikjuhtumil hindama, millistele ajenditele ja asjaoludele esitatud taotlused tuginevad ja kas need on kooskõlas seaduse eesmärgiga. Kohus neid põhimõtteid järginud ei ole. Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt ei ole Eesti Vabariik esitanud hagi oma õiguste kaitseks ja puuduvad seadusega kaitstud huvid, mille rikkumise kõrvaldamist taotletakse. Võlausaldaja üldine huvi pankrotimenetluses on õiglane ja aus menetlus, mille kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded seaduses ettenähtud korras. Samas on võlausaldaja huviks ka see, et kaitstud, tunnustatud ja rahuldatud saaksid ainult põhjendatud nõuded. Seadusandja on andnud nii võlausaldajatele, võlgnikule kui ka haldurile aktiivse õiguse oma huvide kaitsmiseks menetluses, mille eesmärk ei ole vaid enda nõude rahuldamine, vaid kõikide põhjendatud nõuete välja selgitamine (ja ebaselgete või ka võltsitud nõuete välistamine). Antud õigus ei ole seotud vaid võlausaldaja enda nõude rahuldamisega võimalikult suures ulatuses, vaid ka õiglase ja ausa menetluse tagamise eesmärgiga. Samuti on Eesti Vabariigil ka laiem ja üldine põhjendatud huvi, et pankrotimenetlus toimuks ausalt ja õiglaselt.
lg 3 kohaldamisel tuleb tuvastada mitte ainult seda, et nõue on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, vaid ka asjaolu, et võlausaldajal on varaline nõue võlgniku vastu. See oleviku vormis kirjeldatud eeldus osutab sellele, et nõue peab olema kehtiv pankrotimenetluse toimingute teostamisel, sh nõuete käsitlemisel, kaitsmisel, jaotusplaani koostamisel jne. Vaatamata sellele, et pankrotiseadus ei sätesta lisaks
§-des 100-106 sätestatud juhtumitele võlausaldaja staatuse lõppemist pankrotimenetluse kestel, tuleb lähtuda võlasuhte lõppemise üldistest alustest, mis on sätestatud VÕS § 186 lg 1 ning mille kohaselt lõpeb võlasuhe selle kohase täitmisega.
lg 2 ettenähtud õigus – vaidlustada võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku tulemust – teenib üldist pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkuse tagamise eesmärki. Sellele eesmärgile viitavad ka sätte dispositsioonis kirjeldatud alused, milleks on 1) koosoleku kokkukutsumise või selle pidamise normide rikkumised; 2) nõuet või pandiõigust tõendavate alusdokumentide või andmete võltsitus ehk seega nende ebaseaduslikkus. Võttes arvesse, et nimetatud hagi esitajaks võib olla ka haldur, kellel puudub majanduslik huvi, kaitseb antud säte mitte konkreetse eraisiku huve ja õigust, vaid on pankrotimenetluse seaduslikkuse tagamise üldiseks abinõuks. Samuti on kohus tulenevalt
kohustatud võtma omal algatusel tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, mis omavad pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumist. Kohus on analüüsimata jätnud TsMS § 423 lg 2 p 2 lõpposa, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata, „kui hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada“. Eeltoodust lähtudes on hagi esitatud pankrotimenetluse seaduslikkuse tagamise eesmärgil, millele riik peab ja kohus on kohustatud õiguskaitset andma ning läbivaatamata jäetud Eesti Vabariigi hagiga on võimalik seda eesmärki saavutada. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-23-04 väljendanud arvamust, et „hageja õigustatud huvi õigussuhte olemasolu või puudumise vastu võib olla olemas ka siis, kui kostja on lõpetanud hageja õiguste väidetava rikkumise. Õigustatud huvi võib muuhulgas väljenduda hageja põhjendatud soovis saada rehabiliteeritud, hoiatada kostjat edaspidi rikkumistest hoiduma või saada toimepandud rikkumiste kindlakstegemisega selgust võimalike kahju hüvitamise nõuete aluste osas.“ VASTUSTAJA VASTUVÄITED 5. J. Ginter vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata jätmist. 5. 1. J. Ginteri vastuväidete kohaselt on kohtumäärus põhjendatud ja õiguspärane. Määruskaebuse väited ei lähtu kehtivast õigusest ega ole põhjendatud. Kuna Eesti Vabariigi 5 nõue on rahuldatud, siis Eesti Vabariigil nõuet pankrotimenetluses ei ole ja ta ei saa olla enam pankrotimenetluses võlausaldaja ega kasutada võlausaldaja õigusi. Seega puudub Eesti Vabariigil seadusega kaitstav õigus või huvi hagi esitamiseks AS Boliden pankrotimenetluses ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata vastavalt TsMS §-le 423 lg 2 p 2.
Pankrotiseadus reguleerib seda, kuidas toimub võlausaldaja nõude rahuldamine pankrotimenetluse käigus võlgniku vara arvel. Samas ei keela pankrotiseadus võlausaldaja nõude rahuldamist väljaspool pankrotimenetlust. Vastavalt VÕS §-le 78 lg 1, kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Tulenevalt VÕS §-ist 186 p 1 lõpeb võlasuhe kohase täitmisega. Pankrotiseadus sätestab küll erilise kohtuliku ja kohtuvälise menetluskorra, kuid ei välista muude õigusnormide kohaldamist.
lg 3 eeldab, et täidetud oleks samal ajal kaks tingimust, et isik saaks olla pankrotivõlausaldaja: 1) nõue peab olema olemas ja 2) see nõue peab olema tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Kui nõuet ei ole, sõltumata sellest, et see nõue võis olemas olla pankroti väljakuulutamisel, ei saa isik, kellele nõue kuulus, olla enam pankrotivõlausaldajaks, kuna täidetud ei ole ülalnimetatud esimene tingimus. Pankrotimenetluse eesmärgiga on vastuolus võimaldada isikute, kellel pole nõuet võlgniku vastu, osalemine pankrotimenetluses. Teiste võlausaldajate huvidest lähtudes ei saa lubada isikul, kellel enam nõuet võlgniku vastu ei ole, mõjutada pankrotimenetlust, kuna tema huvid ei lange kokku võlausaldajate huvidega. Kui võlausaldajate peamine huvi seisneb selles, et nende nõuded saaksid võimalikult suures ulatuses rahuldatud, siis isikul, kellel nõuet enam ei ole, saavad pankrotimenetluses osalemiseks olla vaid mingid muud huvid, mis võivad suure tõenäosusega olla vastuolus võlausaldajate huvidega. Eesti Vabariik käitub riigi huvide vastaselt, püüdes lahendada väidetavaid probleeme pankrotimenetluses põhjendamatute õiguslike vahenditega, mis lõppastmes võib riigile minna sama kulukaks, kui suures ulatuses sai rahuldatud tema nõue. Ühe võlausaldaja nõude rahuldamine väljaspool pankrotimenetlust ei saa põhimõtteliselt olla vastuolus pankrotimenetluse eesmärkidega ega kahjustada teiste võlausaldajate huve saada pankrotivarast võimalikult suures hulgas rahuldust oma nõudele. Määruskaebuses viidatud pankrotiseaduse sätted reguleerivad olukordi, kus võlausaldajate ebavõrdne kohtlemine toimub pankrotimenetluse raames. Eesti Vabariigi nõue rahuldati väljaspool pankrotimenetlust ja pankrotivara. Seega pankrotimenetlusse jäänud võlausaldajate väljavaated saada oma nõudele suuremas ulatuses rahuldust paranesid, mistõttu on kohatu väide, nagu oleks võlausaldajate õigusi rikutud. Väide, nagu oleks vastustaja nõue AS Boliden pankrotimenetluses alusetu ja ei ole millegagi tõendatud, ei vasta tõele. Määruskaebuse lk 6-11 esitatud väited on põhjendamatud, ei ole määruskaebuse lahendamise seisukohalt olulised ning tuleb jätta tähelepanuta. Eesti Vabariik on jätnud õigel ajal (s.o 11.06.2001) esitamata vastuväite vastustaja nõudele. 5. 2. J. Ginteri vastuväidete kohaselt on viited Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2006 otsusele haldusasjas nr 3-04-180 ainetud. J. Ginter ei olnud menetlusosaline haldusasjas ja tema nõuete üle AS Boliden vastu ei tehtud ühtegi tuvastust. Vastavalt TsMS § 457 lg 1 on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendati hagi. J. Ginteri osas ei ole kohtud, sh Tallinna Ringkonnakohus, teinud ühtegi resolutsiooni. Tallinna Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et J. Ginter on esitanud AS-le Boliden nõuete kaitsmisel võltsitud andmeid. Lõpetatud kriminaalmenetlus pole tuvastanud J. Ginteri nõude võltsitust. 6 J. Ginter on vaidlustanud tsiviilasja nr 2-07-1944 menetlusse võtmist, sest leiab, et
lg 2 kohaldamine ei ole võimalik, kui jaotusettepanek on kinnitatud jõustunud kohtulahendiga.
MS §-iga 702 lg 2 p 4 kohtuotsusega tuvastatud võltsimist. Arvestades, et kaebaja teistmisavaldus Viljandi Maakohtu 30.08.2001 määrusele ei saanud Riigikohtult menetlusluba, ei saa sisuliselt samadel alustel jõustunud kohtuotsust vaidlustada esimese astme kohtus. J. Ginteri nõue kaitsti võlausaldajate koosolekul 11.06.2001 ja nõude rahuldamine toimus alles
Loomulikult peavad kõik menetlused olema õiglased ja ausad, kuid see ei saa olla omaette eesmärk. Eksimus hagi tagamise abinõu tühistamisel ei väljenda kohtu erapoolikust või asjatundmatust. Kohus on teinud antud tsiviilasjas ainult ühe hagi tagamise, 27.02.
lg 3 nimetatud tingimused peavad olema täidetud üheaegselt.
lg 3 mõttest tulenevalt on tegemist võlausaldajaga pankrotimenetluses juba juhul, kui võlausaldaja nõue on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Seda seisukohta toetab ka asjaolu, et pankrotiseaduses on pankrotivõlausaldaja staatuse lõppemine ammendavalt reguleeritud. Pankrotiseaduse kohaselt saab see toimuda üksnes
§-des 100-106 sätestatud nõude vaidlustamise ja nõude tunnustamata jätmise korral kohtumenetluse kaudu. Pankrotiseadus ei sätesta võimalust ühe võlausaldaja poolt teise võlausaldaja nõude rahuldamiseks.
näeb ette üldpõhimõtte, mille kohaselt rahuldatakse võlausaldajate nõuded (üksnes) võlgniku vara arvelt. Puuduvad ka viited teistele õigusaktidele, millele tuginedes oleks nimetatud põhimõttest võimalik kõrvale kalduda. Pankrotiseadus ega ka õiguse üldpõhimõtted ei toeta seisukohta, mille kohaselt üks võlausaldaja omab teise võlausaldaja nõude rahuldamise kaudu võimaluse ja seadusliku aluse saavutada kontroll pankrotimenetluse üle ning suunata seda endale kasulikus suunas. Selline lähenemine on otseselt vastuolus
§-des 2 ja 3 lg 2 ning TsMS §-des 2 ja 3 lg 1, 2 sätestatud põhimõtetega. Sellist käsitlust ei toeta ka muud pankrotiseaduse peatükid. Isegi juhul, kui ühe pankrotivõlausaldaja nõude rahuldamine teise pankrotivõlausaldaja poolt on võimalik tuginedes VÕS § 78 lg 1, ei saa see siiski lõpetada võlausaldaja staatust 7 pankrotimenetluses. Kui seadusandja tahe oleks olnud suunatud sellele, tuleneks vastav põhimõte otseselt seadusest. Selline lähenemine on põhimõtteliselt ebaõige, sest ei taga pankrotimenetluse õiglase läbiviimise ja nõuete igakülgse kontrollimise põhimõtet. J. Ginter on rahuldanud Eesti Vabariigi nõude üksnes eesmärgiga vältida oma täielikult tõendamata ja põhjendamatu nõude vaidlustamist ja selle alusel ebaseaduslikult väljamakstud raha tagastamise kohustust summas enam kui 34 miljonit krooni. Tallinna Ringkonnakohus on 27.06.2006 otsuses nr 3-04-180 selgesõnaliselt öelnud, et J. Ginteri poolt AS-le Boliden laenu andmise fakt on tõendamata. Sisuliselt on J. Ginter rahuldanud Eesti Vabariigi nõude pankrotivara arvelt, sest on teinud seda pärast eelmise halduri poolt temale tehtud ebaseaduslikku väljamakset summas 27,5 miljonit krooni. Seetõttu on ebaõige vastustaja väide, et Eesti Vabariik nõude rahuldamine on toimunud pankrotimenetluse väliselt ja mitte pankrotivara arvelt. Eeltoodust tulenevalt oleks põhjendamatu ja vastuolus seaduse mõttega ning ausa ja õiglase pankrotimenetluse läbiviimise põhimõttega, kui Eesti Vabariik kaotaks vastustaja sellise pahatahtliku tegevuse tagajärjel võimaluse tema nõude vaidlustamiseks. Määruskaebuses esitatud argumendid on vaidluse lahendamisel olulised, nende kaudu on näidatud selgelt, millistel motiividel on vastustaja Eesti Vabariigi nõude rahuldanud. Kuna Eesti Vabariigi nõue rahuldati väljaspool pankrotimenetlust ja pankrotivara, siis ei rikutud võlausaldajate õigusi, sest pankrotimenetlusse jäänud võlausaldajate väljavaated saada oma nõudele suuremas ulatuses rahuldust paranesid. „Teisteks võlausaldajateks“ ongi ainult vastustaja ise. Seetõttu puuduvad igasugused mõistlikud põhjused, miks vastustaja oleks Eesti Vabariigi nõude pidanud rahuldama. On äärmiselt ebatõenäoline, et AS Boliden pankrotivara võiks pankrotimenetluse kestel veel suureneda. Vastustaja eesmärgiks on pankrotimenetluse enda kontrollile allutamine ja ebaseaduslikult talle välja makstud raha pankrotivarasse tagastamise vältimine. J. GINTERI TÄIENDAVAD SEISUKOHAD 7. J. Ginter rõhutab, et Eesti Vabariik ei saa tulenevalt
lg 3 enam olla võlausaldajaks pankrotimenetluses, kuna tal puudub nõue pankrotivõlgniku vastu. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-14-03 asunud seisukohale, et võlausaldaja pankrotimenetluses on füüsiline või juriidiline isik, kellel on nõudeõigus võlgniku vastu. Pankrotiseadus sätestab küll erilise kohtuliku ja kohtuvälise menetluskorra, kuid ei välista muude õigusnormide kohaldamist. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-
toodud eeldustel või täitmine tõttu) säilitab sellest sõltumata pankrotimenetluses võlausaldaja staatuse. 9 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei saa pärast varalise nõude kaotamist enam olla AS Boliden võlausaldaja. Senine kohtupraktika kinnitab maakohtu määruses toodud tõlgendust. Nii on Riigikohus oma lahendis ( 3-2-1-107-01) leidnud, „et kui isik, kes on teise võlausaldaja nõudele nõuete tunnustamise koosolekul vastu vaielnud, kaotab oma nõude pankrotimenetluses, ei saa teda enam lugeda võlausaldajaks, kelle õigusi tema poolt vaidlustatud võlausaldaja nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamine rikuks.“ Samuti on Riigikohus oma lahendi 3-2-1-116-04 p.-is 47 märkinud, et „võlausaldaja staatuse kaotamisel ei saa kostja olla õigustatud isikuks, kes võib vastu vaielda AS Eesti Ühispank nõude tunnustamisele AS Elva Metsamajand (pankrotis) pankrotimenetluses. Kui tema nõue on täies ulatuses rahuldatud, puudub tal õigustatud huvi edasiseks pankrotimenetluses osalemiseks“. 12. Ringkonnakohus leiab, et Eesti Vabariik on samaväärses õiguslikus positsioonis kui iga teine võlausaldaja. Seda on rõhutatud ka Riigikohus kohtulahendites (näiteks lahend 3-3-139-05). Ringkonnakohus leiab, et Eesti Vabariigi huvi pankrotimenetluses piirdub võlausaldaja huviga (nõude suurusega). Avalik huvi on kaitstud, kui pankrotimenetlus toimub seadusega kooskõlas. Pankrotihalduril on pankrotimenetluses sätestatud õigused, mis peaksid tagama pankrotimenetluse seaduslikkuse, muuhulgas sätestab
lg 2 pankrotihaldurile pädevuse nõuete kaitsmisega seoses, VÕS § 78 lg 2 annab pankrotihaldurile vastuväite esitamise õiguse, kui nõue täidetakse pankrotimenetluse väliselt. Täiendavalt on
tulenevalt kohtul õigus teostada pankrotimenetluse seaduslikkuse üle järelevalvet. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et hageja vaidlustamisõiguse kaotamisega lõpetatakse põhjendamatult kostja poolt esitatud nõude vaidlustamine. Kohtul puudub õigus eraõigusliku isiku pankrotimenetluses asuda omal algatusel kontrollima
§-ga 103 kooskõlas kaitstud nõuete sisulist õiguspärasust, seega ei saa kohus anda ka õigustatud isiku taotluseta hinnangut kaitstud nõuete põhjendatusele.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.