3-08-455/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-455 Otsuse kuupäev 30.05.2008 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Dmitri Golubev´i kaebus Murru Vangla toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 7401,30 krooni. 30.05.2008, kirjalikus menetluses Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Kaebuse esitaja Dmitri Golubev Vastustaja Murru Vangla. Resolutsioon Jätta rahuldamata Dmitri Golubevi kaebus Murru Vangla toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7401,30 krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tartu Halduskohtu 31.01.2008 otsusega nr 3-07-2301 rahuldati D.Golubevi kaebus ja tunnistati õigusvastaseks Murru Vangla toiming – 11.10.2007 etapeerimise päeval Dmitri Golubevi õhtusöögist (kuivtoidust) ilmajätmine. 05.03.2008 saabus Tartu Halduskohtusse kinnipeetav Dmitri Golubevi kaebus Murru Vangla toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 7401,30 krooni (tl 1-2). Samuti pöördus kaebuse esitaja ülalnimetatud nõudega vaide korras Murru Vangla poole (tl 25-26). 15.04.2008 jättis Murru Vangla rahuldamata D.Golubevi kahjunõude 7401,30 kroonile, vabandades samas ka tagantjärgi taotleja õiguste rikkumise eest tema õhtusöögist ilmajätmisel (tl 31 ja pöördel). 17.04.2008 määrusega võttis halduskohus D.Golubevi kaebuse menetlusse (tl 33-34). Menetlusosalised teatasid kohtule, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 45, 57). KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse esitamise aluseks Tartu Halduskohtu 31.01.2008 otsus nr 3-07-2301, millega rahuldati D.Golubevi kaebus ja tunnistati õigusvastaseks Murru Vangla toiming – 11.10.2007 etapeerimise päeval Dmitri Golubevi õhtusöögist (kuivtoidust) ilmajätmine. Kaebuse esitaja taotleb ülalnimetatud Murru Vangla toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 7401,30 krooni. Kaebuse esitaja põhjendab oma kahjunõuet asjaoluga, et õhtusöögist ilmajätmine alandas teda. Samuti tingis söögita ilmajätmine põhjendamatut närvikulu seonduvalt õigluse jaluleseadmisega kohtus ning kaebuse esitaja vajab nüüd psühholoogi abi. Vangla psühholoogi kaebuse esitaja ei usalda, mistõttu on tal psühholoog väljaspool vanglat, kuid tema tegevuskoht asub kaebuse esitaja elukohast kaugel. Kaebuse esitaja viitab, et Põhiseadusest tulenevalt on tal õigus hüvitisele, kui tema õigusi on rikutud. Kaebuse esitaja märgib, et ta on nõus ka sellega, et vastustaja hüvitab tema psühholoogi juures käimise kulud. Kahju hüvitise summat suurusjärgus 7401,30 krooni põhjendab kaebuse esitaja sellega, et kohtulikult on tõendatud tema õiguste rikkumine. Kaebuse esitaja möönab, et tervislikult (füüsiliselt) ta ei kannatanud, kuid leiab, et temale tekitatud moraalne ja psüühiline kahju on samuti aluseks kahjunõudeks. Kaebuse esitaja vajab väljamõistetavat raha enda psühholoogiliseks ravimiseks väljaspool vanglat. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu järgmistel põhjustel. Moraalset kahju Põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 tähenduses on Riigikohtu tsiviilkolleegium defineerinud järgnevalt: „Moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendamatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus“. Vastustaja arvates ei ole kaebaja selliseid isiklikke õigusi rikutud. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS § -s 25 nimetatud moraalse kahju alla Eesti õigussüsteem on seisukohal, et õigusvastaselt tekitatud kahju tuleb hüvitada. Samas tuleb siiski hinnata tekkinud kahju ning kas ja kuidas on kaebaja tõendanud temale tekitatud kahju. Kaebuse kohaselt kaebaja füüsiliselt ei kannatanud. Vastustaja arvates ei ole kaebaja õhtusöögita jätmise tõttu kaebajal tekkinud olulist närvitegevuse häiret. Õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut tuleb kohelda inimväärikalt ning kindlustada, et vanglas või arestimajas viibimine ei põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. Selline põhimõte tuleneb ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mis aitab ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust, juhtides samas tähelepanu sellele, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka 2 mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse peab olema tõsine. Kaebaja ei ole tõendanud temale tekitatud kahju. Kaebuse kohaselt õhtusöögita jätmine alandas kaebaja inimväärikust. Kaebaja väidete kohaselt vajab ta seetõttu psühholoogi abi väljaspool vanglat. D.Golubev on arvestanud, et kahjuhüvitise summast osa läheb psühholoogilise abi eest tasumiseks. Käesoleval juhul ei ole väidetav moraalne kahju piisavalt põhjendatud. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendama kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. Arvestades õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust, ei pea vastustaja D.Golubevi mittevaralise kahju hüvitamise nõuet summas 7 401,30 krooni, põhjendatuks. Tallinna Halduskohus on oma 27.03.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-2011 asunud seisukohale, et alandavast kohtlemisest saaks kõnelda, kui kaebaja suhtes oleks toiduta jätmine olnud eesmärgipärane- näiteks kantud soovist tekitada alaväärsustunnet, hirmu, ahastust, murda füüsilist või moraalset vastupanu. Alandav kohtlemine võiks kõne alla tulla ka siis, kui see raskesti alandab kedagi teise ees või sunnib kedagi oma tahte või südametunnistuse vastaselt toimima. Vangla oli tegevusetu, kuid ei saa väita, et ta oli tegevusetu eelnevalt seatud eesmärgist tulenevalt. Kaebajal võis olla ebamugavustunne söömata olekust, kuna ta pidi taluma tühja kõhtu, kuid see ei tähenda veel spetsiifilisel eesmärgil valu tekitamist. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka näiteks vabandamisega kannatanu ees, mida vastustaja on ka teinud. Eeltoodust lähtuvalt palub vastustaja Murru Vangla jätta D.Golubevi kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Tartu Halduskohtu 31.01.2008 otsusega haldusasjas nr 3-07-2301 rahuldati D.Golubevi kaebus ja tunnistati õigusvastaseks Murru Vangla toiming – 11.01.2007 etapeerimise päeval D.Golubevi õhtusöögist (kuivtoidust) ilmajätmine. Kohtuotsus jõustus 04.03.2008. Kaebuse esitaja taotleb ülalnimetatud Murru Vangla toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 7401,30 krooni, sest kaebuse esitaja leidis, et õhtusöögist ilmajätmine alandas teda ja tingis põhjendamatut närvikulu ning ta vajab nüüd psühholoogi abi. Vangla psühholoogi ta ei usalda ja väljaspool vanglat on psühholoogi abi kulud 7401,30 krooni, mida ta taotleb välja mõista Murru Vanglalt. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebuse esitajal oli õigus saada õhtusööki ja seega vastustaja toiming oli õigusvastane. Vastustaja on seda tunnistanud ja vabandas juhtunu pärast kaebuse esitaja ees. 3 VangS § 47 lg 1, sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ ja sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu ja hoolekandeasutustes“ kohaselt tuleb kinnipeetavaid isikuid toitlustada vähemalt kolm korda päevas, seega peab neile tagatud olema nii hommiku-, lõuna-, kui ka õhtusöök. Kaebuse esitaja jäeti toitlustamata vanglasisese organiseerimatuse tõttu. Vangla ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks ei olnud kaebuse esitajale võimalik anda õhtusööki. Kohus leiab, et toidukorra vahelejäämist iseenesest ei saa lugeda väärikust alandavaks. Alandav oleks toiduta jätmine juhul, kui seda on tehtud sihilikult eesmärgiga põhjustada kannatanule ebamugavusi või piinu. Sellist eesmärki vanglal ei olnud. Vangla toimis õigusvastaselt hooletuse tõttu, teos puudub tahtlikkus ja tuvastamist ei ole leidnud raske hooletus. Vastustaja püüdis ebaõiglust kõrvaldada mõistlikul viisil ja vabandas kaebuse esitaja ees. Kaebuse esitaja rahaline nõue ei saa kuuluda rahuldamisele, sest kahjulik tagajärg ei ole märkimisväärne, kahju tekitaja ei põhjustanud kahjulikku tagajärge tahtlikult, vastustaja on oma eksimusest aru saanud ja temapoolse vabandamisega kaebuse esitaja ees võib lugeda heastatuks võimalikud negatiivsed küljed vastustaja õigusvastases toimingus. Kaebuse esitaja nõuab mittevaralise kahju väljamõistmist ka põhjusel, et õhtusöögist ilmajätmine kahjustas tema tervist, põhjustas närvikulu ja ta vajab selletõttu psühholoogi abi. Kohus leiab, et ühe toidukorra vahelejätmine võib küll tekitada ebameeldivusi, kuid ei põhjusta tervisekahjustusi. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et tema tervis halvenes pärast õhtusöögi mittesaamist, mille tõttu oleks tal võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus leiab, et kaebuse esitaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata seoses sellega, et kahjulik tagajärg ei olnud märkimisväärne, kahju tekitaja ei põhjustanud tagajärge tahtlikult ja oma eksimusest aru saades vabandas kaebuse esitaja ees. Kohus leiab, et õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. Kohus leiab, et arvestades süü vormi ja raskust, ei saa pidada D.Golubevi mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 26.02.1998 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 defineerinud moraalset kahju Põhiseaduse § 25 tähenduses järgnevalt: „Moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus“. 4 Kaebuse esitaja ei ole tõendanud ühtki ülalnimetatud põhjust, mis annaks õiguse saada mittevaralise kahju hüvitist. Ta ei ole pöördunud arsti poole (psühhiaatri, psühholoogi, närviarsti või muu spetsialisti poole). Tõendamist ei ole leidnud, et vastustaja oleks rikkunud ülalnimetatud kaebuse esitaja isiklikke õigusi. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole põhjuseks moraalse kahju väljamõistmiseks. Ülaltoodu alusel ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, tuleb D.Golubevi kaebus jätta rahuldamata. Tamara Hristoforova kohtunik 5