KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2008, Tartu Haldusasja number 3-04-317 Haldusasi E

§-de 29 ja 31 lg 1 p 5 alusel ning VV 03.09.1996 määrusega nr 266 kehtestatud korras. Siseministri 17.05.2001 käskkiri nr 212 on seadusjõus. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud ja selle tühistamiseks puudub alus. E.N. on esitanud kaebuse kahju hüvitamiseks peale HKMS § 9 lg 4 sätestatud 3aastase tähtaja möödumist, mistõttu tuleb haldusasja menetlus lõpetada HKMS § 12 lg 3 alusel. Kaebaja sai maaüksuse riigi omandisse jätmisest teada

1. a lõpus (Tallinna Halduskohtu 09.10.2006 määrus haldusasjas nr 3-05-230). HALDUSKOHTU LAHEND
2. Tartu Halduskohus jättis 10.04.2008 otsusega ennistamata E.N. kaebetähtaja ViruNigula Vallavalitsuse ja Põhja Piirivalvepiirkonna tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 530 000 krooni ning lõpetas kahju hüvitamise asjas menetluse ja jättis kaebuse rahuldamata. Menetluskulu jättis kohus menetlusosaliste enda kanda. Otsuse kohaselt seob kaebaja temale kahju 530 000 krooni tekkimise Viru-Nigula Vallavalitsuse 02.06.2004 korralduse nr 102 p 1 ja siseministri 17.05.2001 käskkirja nr 212 andmisega. Korralduse nr 102 sai kaebaja kätte 05.06.2004 ning HKMS § 9 lg 4 ettenähtud 3-aastane tähtaeg möödus 07.06.
3. Kaebus kahju hüvitamiseks on esitatud 17.10.2007, seega peale tähtaja möödumist. Tallinna Halduskohtu 09.10.2006 määrusest nr 3-05-230 nähtub, et isegi kõige hilisemalt pidi kaebaja olema käskkirja nr 212 kätte saanud 14.05.
4. 2 Seega möödus 3-aastane kaebuse esitamise tähtaeg käskkirjast nr 212 tulenevalt hiljemalt 15.05.2007 ehk enne kui kaebaja esitas 17.10.2007 kaebuse täienduse kahju hüvitamiseks. Kohus ei rahuldanud kaebaja taotlust kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja on esitanud halduskohtule kaebuse üle kolme aasta pärast haldusakti andmist ja üle viie kuue pärast kaebajal selle haldusakti peale kaebeõiguse tekkimist. Kaebaja pidi maa riigi omandisse jätmisest teada saades saama aru, et see võib takistada talle maa tagastamist. Seega pidi kaebajal olema tekkinud piisav ajend kaaluda kohtusse pöördumist ja otsida vajadusel õigusabi. Kaebaja ei ole alates pärimistunnistuse saamisest 23.05.2003 kuni 01.07.2004, seega enam kui aasta vältel võtnud midagi ette enda õiguste kohtulikuks kaitseks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli maa riigistamisest teadlik juba
5. a. Käesoleval juhul ei kinnita miski, et kaebajal oli võimatu seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaebust koostada ja õigeaegselt kohtule esitada. Kaebajale on võimaldatud riigi kulul esindaja, vandeadvokaat Kaido Kooga. Vallavalitsusel puudus korralduse tegemise ajal (02.06.2004) võimalus Uluneeme A-93 osaliseks tagastamiseks seoses Uluneeme A-93 kolmanda lahustüki (2,91 ha) riigi omandisse jätmisega, käskkirja nr 212 mittevaidlustamisega ja riigi maa kinnistusraamatusse kandmisega. Eesti Vabariik oli omanikuna kinnistusraamatusse sisse kantud juba 11.09.
6. Sellest võib järeldada, et riik on maa omandanud heauskselt AÕS § 95 lg 1 tähenduses ja ka juhul, kui kohus kaebuse rahuldaks, ei ole võimalik saavutada kaebaja poolt seatud eesmärki, s.o temale maa täielikku või osalist tagastamist. Maa kompenseerimist korraldus ei takista. Asja materjalide kohaselt on kaebaja kooskõlastanud 29.06.2004 oma allkirjaga Uluneeme A-93 maaüksuse tagastamise projektplaani, mille põhjal on selgesti arusaadav, et kaebajale kuulub tagastamisele Uluneeme A-93 maaüksusest üksnes kaks lahusmaatükki (projektplaanil punase joonega piiritletud ala). Samast projektplaanist nähtub ka, et kolmas lahusmaatükk kuulub riigi omandisse vormistatud maaüksuse koosseisu (projektplaanil rohelise joonega piiritletud ala). Vallavalitsuse esindaja selgitas kaebajale nimetatud asjaolusid ja kaebaja sai 29.06.2004 kooskõlastamisel üheselt aru, et kolmandat lahusmaatükki talle ei tagastata. 05.07.2004 on koostatud piiriprotokollid moodustatavate katastriüksuste Uluneeme ja Uluneeme I piiride tähistamise, piiride kättenäitamise ja piirimärkide alahoiukohustuse teatavaks tegemise kohta, milliste protokollide koostamise ja selles kirjeldatud toimingute, sh piiride kättenäitamise juures viibis ka kaebaja isiklikult. Kaebaja on andnud allkirja piiriprotokollidele ja seega nõustunud protokollis esitatud ja temale kättenäidatud piiridega. Kaebaja pidi ka piiriprotokollide koostamisel ja piiride ettenäitamisel aru saama, et tagastamisele ei kuulu kolmas lahusmaatükk, kuivõrd kolmanda lahustüki kohta piiriprotokolli ei koostatud ja selle piire kaebajale kätte ei näidatud. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud. Asjas esinesid olulised asjaolud, mis tingisid kõnealuse maatüki suuruses 2,91 ha riigi omandisse jätmise vastavalt

§ 6

lg 2 p 4, sest maatükk kuulus Põhja Piirivalvepiirkonna kasutuses olevate ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku riigikaitsemaa (009,R) pindalaga 11,7 ha juurde. Kaaludes avalikkuse huvi riigikaitse seisukohalt ja kaebaja huvi vara tagastamiseks ning arvestades ühtlasi kaebaja õigust saada vara mittetagastamise korral kompensatsiooni, kaalub avalikkuse huvi üles kaebaja huvi. Seega ei esine viga diskretsiooniotsuse tegemisel. Kaebajal tekkis nõudeõigus Uluneeme A-93 talu maale 23.05.2003 pärimistunnistuse alusel. Samal ajal tekkis tal ka HKMS 7 lg 1 sätestatud kaebeõigus. Kuna kuni 23.05.2003 ei olnud kaebaja isikuks, kelle õigusi või kohustusi siseministri 17.05.2001 käskkiri nr 212 või Viru-Nigula Vallavolikogu 06.02.2001 otsus nr 91, millega anti nõusolek riigikaitselise sihtotstarbega ligi 11,7 ha maa jätmiseks riigi omandisse, või Viru-Nigula Vallavalitsuse 22.02.2001 korraldus nr 49, millega nõustuti maa riigi omandisse jätmisega Põhja Piirivalvepiirkonnale, võisid puudutada, ei pidanudki haldusakte kaebajale teatavaks tegema. Kuna kaebaja ei olnud enne vaidlusaluse korralduse vastuvõtmist vaidlustanud maa riigi omandisse jätmist ning ka pärast korralduse vastuvõtmist ei saavutanud kaebaja edu käskkirja 3 nr 212 tühistamisel, siis ei saa maa osalise mittetagastamise korraldust vaidlustada maa riigi omandisse jätmise ebaseaduslikkuse ja põhjendamatuse tõttu. Lähtudes õiguskindluse põhimõttest ei saa kaebaja enam vaidlustada maa riigi omandisse jätmist, kuna kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Seetõttu puudub sisuline vajadus hinnata, kas maa riigi omandisse jätmine ja osaline mittetagastamine kaebajale oli asjakohane ja seaduslik või mitte. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, milliseid vallavalitsuse konkreetseid toiminguid ta vaidlustab ja kaebus ei vasta selles osas HKMS § 10 lg 2 p 2 nõuetele. Kohtuistungil selgitas kaebaja esindaja, et kaebaja ei ole rahul temale maa tagastamisega ning osalise maa mittetagastamisega põhjusel, et osa Uluneeme A-93 õigusvastaselt võõrandatud maast (kolmas lahustükk 2,91 ha) jäeti riigi omandisse. Kõik vallavalitsuse toimingud Uluneeme A-93 maade tagastamisel on teostatud õiguspäraselt. Kuivõrd alates 1999. a jaanuarist hakkas Eesti Vabariik Põhja Piirivalvepiirkonna kaudu taotlema Letipea neeme maaüksuse riigi omandisse jätmist riigikaitselise otstarbega maana, ei saanud vallavalitsus tulenevalt VV 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist 54 maa tagastamise küsimuses otsustusi teha enne, kui oli lahendatud maa riigi omandisse jätmine. Maa riigi omandisse jätmine otsustati siseministri 17.05.2001 käskkirjaga nr 212. Kaebaja ema Salme N. , kes oli Uluneeme A-93 maa osas tunnistatud õigustatud subjektiks, suri 22.01.1996 ning kaebaja vormistas nõudeõiguse pärimise alles 23.05.2003. Peale nõudeõiguse omandamist on kaebaja järjepidevalt taotlenud vallavalitsuselt maa tagastamiseks vajalike toimingute edasilükkamist ja vallavalitsus on selles kaebajale vastu tulnud. Peale seda, kui kaebaja oli kooskõlastanud 29.06.2004 Uluneeme A-93 maaüksuse osalise tagastamise projektplaani ja peale maa mõõdistamist allkirjastanud 05.07.2004 ka piiriprotokollid, oli vallavalitsusel võimalik viia maa tagastamine lõpule. Vallavalitsus andis 24.08.2004 korralduse nr 128, millega tagastati kaebajale Uluneeme maaüksus osaliselt 6,41 ha ulatuses; korralduse punktis 1.2 märgiti veelkord, et tagastamata jääb

§ 6lg 2 p 4 alusel 2,91 ha maad, mis kuulub kompenseerimisele.

Nimetatud korraldus on seadusjõus ja kaebaja pole seda vaidlustanud. Vallavalitsus esitas Uluneeme A-93 tagastamise materjalid maakatastrile registreerimiseks ja kinnistusametile kandeavalduse Uluneeme maaüksuse kandmiseks kinnistusraamatusse. Kinnistusamet on 12.11.2004 avaldanud ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kinnistamisteate, mille punktis 14 on teatatud ka Uluneeme katastriüksuse kinnistamise avalduse esitamisest. Seega on vallavalitsus sooritanud kõik vajalikud toimingud ja võtnud vastu haldusaktid Uluneeme A-93 maade tagastamiseks kaebajale mõistliku tähtaja jooksul peale seda, kui kaebaja ise oli kõrvaldanud vastava toimingu sooritamist või haldusakti andmist takistava puuduse, s.o alates nõudeõiguse pärimisest 23.05.2003. Ükski vallavalitsuse toiming Uluneeme A-93 maast osa maa riigi omandisse jätmisel ei saanud rikkuda kaebaja õigusi ja piirata vabadusi. Tulenevalt

§-dest 29 ja 31 ning maa riigi omandisse jätmise korra (kuni 28.06.2001 kehtinud redaktsioonis) punktidest 5.5, 8, 9, 10 ja 11 ei ole kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise otsustamisel oluliseks aluseks ning maa võidakse taotleja esitatud piirides ja ulatuses riigi omandisse jätta olenemata kohaliku omavalitsuse arvamusest. Kaebaja õigusi oleks saanud riivata alles siseministri käskkiri nr 212, millega maa riigi omandisse jätmine sisuliselt otsustati. Käskkirja nr 212 kaebaja vaidlustanud ei ole. Kaebaja on kaebuse täpsustuses märkinud, et tema põhjendatud huvi on selles, et talle tagastataks Uluneeme A-93 lahustükk, v.a 0,5 ha radarimasti teenindusmaad. Kaebaja põhjendatud huviks HKMS § 7 lg 1 mõttes saab olla käesoleval juhul kaebuse esitamine vastustajate tegevuse (toimingute) peale, millega jäi kaebajale tagastamata Uluneeme A-93 kolmas lahustükk, kuivõrd selle riigi omandisse jätmine ei sõltunud vastustajate ühestki toimingust. Juhul kui vallavalitsus ei oleks nõustunud nimetatud lahustüki riigi omandisse 4 jätmisega või ei oleks teostanud korra punktis 9 nimetatud toiminguid ettenähtud tähtajal, oleks siseminister tulenevalt korra punktidest 10 ja 11 võinud otsustada ilma vallavalitsuse arvamuseta lahustüki riigi omandisse jätmise. Järelikult ei saa vastustajate tegevuse (toimingu) õigusvastasuse tuvastamisel Uluneeme A-93 maade tagastamisel kaebaja põhjendatud huviks olla asjaolu, et vallavalitsus on andnud arvamuse, mille kohaselt nõustus Uluneeme A-93 2,91 ha suuruse lahustüki jätmisega riigi omandisse ja määras selle sihtotstarbeks riigikaitseline maa. Pealegi otsustati eeltoodud küsimused vallavalitsuse 22.02.2001 korraldusega nr 49, s.o haldusaktiga, millist kaebaja vaidlustanud ei ole. Kaebaja ei ole tõendanud vastustajate õigusvastast käitumist. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, millest järelduks, et vastustaja on Uluneeme A-93 maade tagastamisel ja kolmanda lahustüki mittetagastamisel rikkunud mingit seadusest tulenevat kohustust või muud õigusakti sätet, millise kohustuse rikkumist või tegevust oleks põhjendatud käsitleda õigusvastasena. Asja materjalide järgi oli vallavalitsusel seaduslik alus (

§ 6lg 2 p 4) ja kohustus jätta kolmas lahusmaatükk suuruses 2,91 ha tagastamata.

Asjakohatu on kaebaja väide, et riigi omandisse jäeti liiga suur maatükk, s.o 11,7 ha, mida riigil tegelikult vaja ei olnud. Kuivõrd käesoleva vaidluse (kaebuse taotluse p 1) esemeks ei ole maa riigi omandisse jätmine, vaid Uluneeme A-93 osalise mittetagastamise otsustamine seoses maa riigi omandisse jätmisega, siis asjaolu, et riigi omandusse jäeti 11,7 ha, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. E.N. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid, kuna ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega, et kahju hüvitamise nõue esitati tähtaegselt. Kuna tegemist oli alternatiivnõudega ja põhinõue esitati tähtaegselt, siis tuleb lähtuda põhinõude esitamise ajast. Samuti oli esmase kaebuse nõudeks maksta kompensatsiooniks õiglast hinda, mis tegelikult tähendabki kahju hüvitamise nõuet. Kaebus esitati 01.07.
2. Kaebaja sai teada kahju tekitamisest Tallinna Halduskohtu 09.10.2006 määrusest, millega jäeti läbi vaatamata tema kaebus siseministri 17.05.2001 käskkirja nr 212 tühistamiseks. Kui tema kaebus oleks rahuldatud ja siseministri käskkiri tühistatud, poleks kaebajale kahju tekitatud. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel oli haldusasja nr 3-05-230 läbivaatamine Tallinna Halduskohtus. Ka see väide on kohtu poolt jäänud käsitlemata. Vale on kohtu väide, et kaebaja oli maa riigistamisest teadlik juba
3. a. Riigi kulul esindaja määrati kaebajale
4. a suvel. Kahju hüvitamise nõude mitterahuldamisel rikutaks PS § 32, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Kaebaja hüvitist saanud ei ole ning riigi poolt makstav kompensatsioon ei ole õiglane ja kohene hüvitis. Halduskohtus taotles kaebaja 530 000-kroonise hüvitise väljamõistmist, kuid seejuures oli arvestatud ainult maa hinda. Maal asuva metsa väärtuseks hinnati 300 000 krooni, seega õiglaseks hüvitiseks on 830 000 krooni; 2) väär on kohtu järeldus, et korralduse nr 102 punkt 1 on piisavalt motiveeritud. Korralduses ei ole motiveeritud, millest tulenes Uluneeme A-93 kolmanda lahustüki riigi omandisse ja seetõttu kaebajale tagastamata jätmine. Samuti ei ole ei korralduses ega ka kohtuotsuses põhjendatud, milles seisneb avalikkuse huvi riigikaitse seisukohalt. Radarimasti teenindamiseks ei ole vaja 11,7 ha maad. Käesoleval ajal ei kasutata seda maad riigikaitselistel eesmärkidel. Sellel maal asub ka endise piirivalveametniku suvekodu. 5 Vale on kohtu väide kaebaja nõusolekust kolmanda lahustüki mittetagastamiseks. Kaebaja allkirjastas kahe lahustüki piiriprotokollid selleks, et need talle tagastataks. Korralduse nr 102 punkt 1 kuulub tühistamisele ka seetõttu, et on vastuolus Viru-Nigula Vallavalitsuse 20.03.1996 korraldusega nr 40, millega otsustati lõpetada Kunda metskonna Uluneeme A-93 kinnistu kasutusõigus ja tagastada maa vastavalt õigustatud subjekti 20.12.1991 esitatud avaldusele täies ulatuses; 3) vastustajate tegevuse õigusvastasuse osas on asjakohatu kohtu järeldus, et kaebus ei vasta HKMS § 10 lg 2 p 2 nõuetele. Kui kohus leiab, et kaebus on puudustega, annab ta tähtaja nende kõrvaldamiseks ja puuduste kõrvaldamata jätmisel tagastab kaebuse. Kohus ei käsitle piirivalvepiirkonna tegevuse õigusvastaseks tunnistamist, otsusest jääb arusaamatuks, kas selles osas on kaebus puudusteta. 23.07.2004 avalduses puuduste kõrvaldamiseks on märgitud, et vastustajate tegevuse õigusvastasus seisneb selles, et riigi omandisse jäänud 11,7 ha suurusel maatükil on riigikaitselise funktsiooniga ainult radarimast, mille teenindamiseks on vajalik kõige rohkem 0,5 ha maad. Vallavalitsus ja -volikogu on andnud põhjendamatult nõusoleku selle maatüki riigi omandisse jätmiseks. Kohtuotsuses puudub igasugune analüüs, kas Uluneeme A-93 2,91 ha suuruse lahustüki riigi omandisse jätmine oli põhjendatud. Käesoleval ajal on riik asunud müüma riigi omandis olevat rannaäärset kallist riigikaitsemaad. Uluneeme A-93 lahustüki riigistamisel ei arvestatud üldse õigusjärgse maaomaniku huvidega, nende arvamust ei küsitud. Vald oli algselt nõus 5,21 ha riigistamisega, hiljem anti nõusolek 11,7 ha riigistamiseks. VV 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4.2 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitusalune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise.
5. Viru-Nigula Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväited: 1) kohus on õigesti tuvastanud asjaolud ja viidanud tõenditele, millised andsid alust järelduseks, et seaduses sätestatud kaebetähtaeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks on mööda lastud ning puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. HKMS § 6 lg 2 ja 3 tulenevalt on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise taotlemine üks iseseisvatest kaebuse taotlustest. HKMS § 10 lg 3² võimaldab kaebuses esitada üheaegselt mitu nõuet, sh ka alternatiivseid nõudeid. HKMS § 9 lg 8 sätestab, et kui kaebuses on esitatud mitu taotlust, kohaldatakse igale taotlusele vastavat tähtaega. Kaebust võib täiendada uue taotlusega ainult kooskõlas käesolevas paragrahvis sätestatud tähtaegadega. Kohus on õigesti tuvastanud, et 3-aastane kaebetähtaeg on mööda lastud nii korralduse nr 102 teatavaks tegemisest 05.06.2004 kui ka käskkirja nr 212 andmisest lähtuvalt, kuigi käskkirja nr 212 andmise tulemusena väidetav kahjunõue ei saa olla suunatud vallavalitsuse, vaid Eesti Vabariigi vastu, kuivõrd käskkirja nr 212 väljaandjaks ei ole Viru-Nigula Vallavalitsus; 2) ka tühistamiskaebuse osas on kohtuotsus igati seaduslik ja põhjendatud. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et korraldus nr 102 on piisavalt motiveeritud. Vallavalitsusel oli seaduslik alus (

§ 6

lg 2 p 4) ja kohustus jätta Uluneeme A-93 kolmas lahusmaatükk tagastamata; käskkirjaga nr 212 oli siseminister otsustanud Uluneeme A-93 maa vaidlusaluse osa jätta riigi omandisse ning seoses riigi maaomanikuna kinnistusraamatusse kandmisega 11.09.2002 ei olnud vallavalitsusel Uluneeme A-93 maaüksuse tagastamismenetluses võimalik teha mingit muud otsustust kui korralduse nr 102 punktis 1 toodud otsustus. Kohus on otsust õigesti põhistanud ka asjaoluga, et kaebaja on kooskõlastanud 29.06.2004 Uluneeme A-93 maaüksuse tagastamise projektplaani, mille põhjal on selgesti arusaadav, et 6 kaebajale kuulub tagastamisele üksnes kaks lahusmaatükki ja kolmas lahusmaatükk kuulub riigi omandisse vormistatud maaüksuse koosseisu, samuti on kaebaja andnud oma allkirja piiriprotokollidele ja seega nõustunud protokollis esitatud ja looduses kättenäidatud piiridega. Kohus on põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles erahuvi, kuivõrd kõnesolev maatükk suuruses 2,91 ha kuulus Põhja Piirivalvepiirkonna kasutuses olevate ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku riigikaitselise sihtotstarbega maa koosseisu. Avaliku huvi ülekaal erahuvi üle tuleneb otseselt

§ 6

lg 2 p 4 ja VV 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 54; 3) kohus on õigesti tuvastanud, et kõik vallavalitsuse toimingud Uluneeme A-93 maade tagastamisel on teostatud õiguspäraselt. Kohus on analüüsinud kõiki vallavalitsuse toiminguid nii maa tagastamisel kui ka riigi omandisse jätmisel ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et ükski vallavalitsuse toiming ei saanud rikkuda kaebaja õigusi ja piirata vabadusi. Alates

1. a jaanuarist, mil Eesti Vabariik Põhja Piirivalvepiirkonna kaudu hakkas taotlema Letipea neeme maaüksuse riigi omandisse jätmist riigikaitselise otstarbega maana, ei saanud ükski vallavalitsuse toiming Uluneeme A-93 maa tagastamisel olla õigusvastane, kuivõrd õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 54 ei võimaldanud vallavalitsusel otsustada maa tagastamist enne, kui oli otsustatud sama maa osaline riigi omandisse jätmine. Alles käskkirja nr 212 andmise järel oleks olnud võimalik jätkata maa tagastamise menetlust, kuid seda ei võimaldanud teha kaebajal nõudeõiguse puudumine seoses pärimise vormistamisega alles 23.05.
2. Peale seda, kui kaebaja oli kooskõlastanud 29.06.2004 Uluneeme A-93 maaüksuse osalise tagastamise projektplaani ja allkirjastanud 05.07.2004 ka piiriprotokollid, oli võimalik viia maa tagastamine lõpuni. Vallavalitsus andis 24.08.2004 korralduse nr 128, millega tagastati kaebajale Uluneeme maaüksus osaliselt 6,41 ha ulatuses; korralduse punktis 1.2 märgiti veelkord, et tagastamata jääb

§ 6lg 2 p 4 alusel 2,91 ha maad, mis kuulub kompenseerimisele.

Korraldust nr 128 ei ole kaebaja vaidlustanud. Peale korralduse nr 128 vastuvõtmist teostas vallavalitsus mõistliku aja jooksul ka kõik muud toimingud Uluneeme A-93 tagastamiseks kaebajale. Ka ükski vallavalitsuse toiming Uluneeme A-93 maast osa maa riigi omandisse jätmisel ei saanud rikkuda kaebaja õigusi ja piirata vabadusi. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kohaliku omavalitsuse arvamus pole maa riigi omandisse jätmise otsustamisel oluliseks aluseks ning maa võidakse taotleja esitatud piirides ja ulatuses riigi omandisse jätta olenemata kohaliku omavalitsuse arvamusest. Kaebaja õigusi oleks saanud riivata siseministri käskkiri nr 212, kuid käskkirja nr 212 vaidlustamine ei lõppenud kaebajale edukalt.

1. Põhja Piirivalvepiirkond vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole halduskohus materiaalõiguse norme valesti kohaldanud ega menetlusnorme rikkunud. Otsuses on põhjendatud, miks kohus ei nõustunud kaebaja väidetega, jättes rahuldamata taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ning kaebuse Viru-Nigula Vallavalitsuse ja Põhja Piirivalvepiirkonna tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Maa riigi omandisse jätmine on toimunud maareformi seaduse alusel ja VV 03.09.1996 määrusega nr 266 kehtestatud korras. Maa on jäetud riigi omandisse piirivalve ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku riigikaitsemaana. Maal paiknevad piirivalvele kuuluvad radarikompleks, NL aegne radarijaama hoone, ladu ning elamu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
3. aprilli 2008 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS 7 § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja väitega, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Kaebuse esitaja väitel on temale tekitatud kahju Viru-Nigula Vallavalitsuse
4. aprilli 2004 korralduse nr 102 p-ga 1 ja siseministri
5. mai 2001 käskkirja nr 212 andmisega. Korralduse nr 102 sai kaebuse esitaja kätte
6. juunil 2004 ning 3-aastane kaebetähtaeg möödus
7. juunil
8. Kaebus kahju hüvitamiseks on esitatud
9. oktoobril 2007, seega peale seaduses ettenähtud tähtaja möödumist. Tallinna Halduskohtu
10. oktoobri 2006 määrusest nr 3-05-230 nähtub, et kõige hilisemalt pidi kaebuse esitaja saama käskkirja nr 212 kätte
11. mail
12. Seega möödus käskkirja vaidlustamise 3-aastane tähtaeg
13. mail 2007, kuid selle aja jooksul ei ole esitanud kaebaja taotlust kahju hüvitamiseks. Nõustuda ei saa kaebuse esitajaga, et ta sai kahju tekitamisest teada alles Tallinna Halduskohtu
14. oktoobri 2006 määrusest, millega jäeti läbi vaatamata tema kaebus siseministri
15. mai 2001 käskkirja nr 212 tühistamiseks. Tõendatud on see, et kaebaja oli käskkirjast teadlik juba varem ja seega oli ta teadlik ka sellest, et selle käskkirja alusel on osa temale tagastamisele kuuluvast maast jäetud riigi omandisse ja seega on selle maa mittetagastamisega talle tekitatud kahju. Tal oli võimalik seaduses ettenähtud tähtaja jooksul seda käskkirja vaidlustada, kuna see rikub tema õigusi. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et tal puudus võimalus seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kaebus koostada. Kuna riigi kulul esindaja määrati kaebajale
16. a suvel, siis oli tal võimalik esindaja kaudu kaebus esitada tähtaegselt. Asjaolu, et riigi poolt makstav kompensatsioon ei ole õiglane ja kohane hüvitis ei oma tähtsust antud asja lahendamisel, kuna maa kompenseerimine toimub vastavalt seadusele ja seega ei toimu ka PS § 32 rikkumist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et Viru-Nigula Vallavalitsuse
17. juuni 2004 korralduse nr 102 p 1 pole piisavalt motiveeritud. Vallavalitsusel oli seaduslik alus (

§ 6

lg 2 p 4) ja kohustus jätta Uluneeme A-93 kolmas lahustükk tagastamata, kuna siseministri käskkirjaga nr 212 oli otsustatud see maa jätta riigi omandisse ning kuna

1. septembril 2002 oli riik maaomanikuna kantud kinnistusraamatusse, siis puudus vallavalitsusel õigus teistsuguse otsuse vastuvõtmiseks. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna kaebaja ei olnud enne korralduse nr 102 vastuvõtmist vaidlustanud maa riigi omandisse jätmist ning ta ei saavutanud ka käskkirja nr 212 tühistamist, siis ei saa maa osalise mittetagastamise korraldust vaidlustada maa riigi omandisse jätmise ebaseaduslikkuse ja põhjendamatuse tõttu. Seega puudus sisuline vajadus hinnata, kas maa riigi omandisse jätmine ja osaline mittetagastamine kaebajale oli asjakohane ja seaduslik. Kaebaja on
2. juunil 2004 allkirjastanud Uluneeme A-93 maaüksuse tagastamise projektplaani, milles on aru saada, et talle kuulub tagastamisele Uluneeme A-93 maaüksusest ainult kaks lahusmaatükki. Sellelt nähtub ka see, et kolmas lahusmaatükk kuulub riigi omandisse vormistatud maaüksuse koosseisu. Vallavalitsuse esindaja selgitas asjaolusid ning kaebaja pidi aru saama, et kolmandat lahusmaatükki talle ei tagastata
3. juulil 2004 näidati talle ette ka piirid ning piiriprotokollide koostamisel pidi ta samuti aru saama, et tagastamisele ei kuulu kolmas lahusmaatükk, kuna selle kohta piiriprotokolli ei koostatud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on tuvastatud vastustajate tegevuse õigusvastasus. Halduskohus on õigesti leidnud, et kõik vallavalitsuse toimingud Uluneeme A-93 maade tagastamisel on teostatud õiguspäraselt. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. 8 Tulenevalt

§-dest 29 ja 31 ning maa riigi omandisse jätmise korra punktidest 5.5, 8, 9, 10 ja 11 ei ole kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise otsustamisel oluliseks aluseks ning maa võidakse taotleja esitatud piirides ja ulatuses riigi omandisse jätta olenemata kohaliku omavalitsuse arvamusest. Seega sai kaebaja õigus riivata siseministri käskkiri nr 212 mida aga vaidlustatud ei ole. Ei ole võimalik süüdistada vallavalitsust selles, et ta andis põhjendamatult nõusoleku selle maa riigi omandisse jätmiseks. Ringkonnakohus peab veelkord vastuseks apellatsioonkaebusele vajalikuks märkida, et halduskohtul puudus alus analüüsida, kas kolmanda lahusmaatüki riigi omandisse jätmine oli põhjendatud, kuna see ei puutu antud vaidluse esemesse. Ka apellatsioonkaebuses puuduvad põhjendused, milles seisneb piirivalvepiirkonna tegevuse õigusvastasus, siis ei ole ka ringkonnakohtul võimalus selles osas oma seisukohti väljendada. Kuna apellandile oli osutatud riigi õigusabi ilma selle hüvitamise kohustuseta, siis jäävad tema esindaja K. Kooga osutatud õigusabi kulud summas 4731.80 riigi kanda. Viru-Nigula Vallavalitsus on esitanud taotluse nendele õigusabikulude väljamõistmiseks kasutatud õigusteenuse eest. Kuna tegemist on kaebusega, mis ei välju vallavalitsuse igapäevase tegevuse raamidest, siis ei ole välise õigusabi kasutamine põhjendatud ja kantud õigusabikulud jäävad vallavalitsuse enda kanda. Maili Lokk Viivi Tomson 9 Agu Timmi