3-08-688 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 30. septembril 2008. a Tallinn Haldusasja number 3-08-688 G.F-i kaebus Eesti Advokat

§ 26lg 1 p 6 alusel jätta kaebus rahuldamata .

2.

§ 92lg 1 alusel jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. I ASJAOLUD 1.05.10.2007 pöördus G.F Eesti Advokatuuri Aukohtu poole, taotledes aukohtumenetluse algatamist vandeadvokaat H.E suhtes põhjusel, et vandeadvokaat H.E tegevus ja käitumine on selgelt vastuolus Advokatuuriseadusega ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksiga ning distsiplinaarkaristusena vandeadvokaat H.E advokatuurist väljaheitmist. 2.Aukohtule esitatud taotluse kohaselt heitis G.F H.E-le ette väidetavalt G.F-i vastu suunatud tegevust, mis avalduse kohaselt seisneb G.F-i ja tema perekonnaliikmete ning äripartnerite sõimamises, ähvardamises ja alandamises , mis on aset leidnud nii suulises vormis kui ka 1 eespoolmärgitud sisuga kirjade saatmises. Kokkuvõtlikult oli esitatud avalduses H.E-le süüks pandud seda, et ta avaldas saadetud kirjades ebasündsas vormis oma suhtumist endisesse klienti; süüdistas endist klienti kuritegudes ning avaldas kirjavahetuse kolmandatele isikutele. 3.Eesti Advokatuuri Aukohus algatas esitatud taotluse ning Eesti Advokatuuri juhatuse 27.11.2007 ettepaneku alusel aukohtumenetluse vandeadvokaat H.E suhtes ning leides, et vandeadvokaat on rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 2, § 9 ja § 16 lg 1 nõudeid, määras talle 12.03.2008 otsusega distsiplinaarkaristuseks noomituse. 4.G.F esitas Eesti Advokatuuri Aukohtu 12.03.2008 otsusele kaebuse halduskohtusse. II KAEBUSE MOTIIVID JA NÕUE 5.Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotleb G.F Eesti Advokatuuri Aukohtu 12.03.2008 otsuse resolutsiooni tühistamist ja Eesti Advokatuurile ettekirjutuse tegemist vandeadvokaat H.E advokatuurist väljaheitmiseks. 6.Kaebuse väiteil on , arvestades uuritud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid, vandeadvokaadile määratud karistus ebamõistlikult leebe ning ei vasta tema poolt toimepandud teole.Kaebuse kohaselt jäävad arusaamatuks advokaadile määratud karistuse motiivid ja alused. 7.Kaebuse esitaja on seisukohal, et selliste isikuomadustega nagu on H.E-l, ei peaks olema võimalik osutada õigusabi Eesti Vabariigi vandeadvokaadina. Samuti leiab kaebuse esitaja, et Eesti Advokatuuri aukohtu otsuse alusel kujunenud praktika alusel ei ole advokaaditeenust kasutav isik kaitstud advokaadi ebaseadusliku käitumise eest, kuivõrd vandeadvokaat, kes sõimab ja alandab oma klienti, ei saa rangemat karistust kui noomitus. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 8.Eesti Advokatuuri Aukohus peab vaidlustatud otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning kaebust alusetuks. 9.Esmalt märgib vastustaja, et advokatuuri aukohtumenetluse näol on tegemist advokatuuri kontrolliga oma liikmete üle ning nagu teisedki distsiplinaarkaristused on ka advokaadi advokatuurist väljaheitmine advokatuuri organite diskretsiooniotsus, mille üle kohtulik kontroll on piiratud. Kuna kaebuses taotletakse konkreetse diskretsiooniotsuse tegemist, ei ole sellise nõude rahuldamine halduskohtumenetluses võimalik. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadile konkreetse distsiplinaarkaristuse määramist. 10. Motivatsioonist saab tuleneda otsustuse õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatusest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest, millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Aukohus leidis oma otsuses, et H.E on rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi nõudeid. Otsuses kirjeldati nii aukohtu otsuse aluseks võetud fakte kui arvesse võetud asjaolusid. Samuti on loetletud need subjektiivse külje asjaolud, mida aukohus arvestas karistuse määramisel : H.E kahetsus, valmisolek vabandamiseks ja asja lõpetamiseks kokkuleppel. 11. Aukohus on tuvastanud ja seda on kinnitanud ka kaebuse esitaja, et tal endal ega temaga seotud juriidilistel isikutel ei ole kehtivaid õigusabilepinguid, mille täitjaks oleks H.E. Seega ei ole H.E kui vandeadvokaadi isikuomadustel mingit puutumust kaebuse esitaja subektiivsete 2 õigustega. Aukohtus toimuv distsiplinaarmenetlus ei ole isiku jaoks tema ja advokaadi vahel tekkinud lahkhelide lahendamise mehhanismiks. 12. Kaebuse esitaja, väites, et aukohtu praktika tõttu ei ole advokaaditeenust kasutav isik kaitstud advokaadi ebaseadusliku käitumise eest, on pöördunud halduskohtusse avalikes huvides, millist õigust seadus talle ei anna. IV KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 13. Kohus, ,kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid leiab, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. 14. Tulenevalt

§ 7

lõikest 1 võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega ei ole tühistamistaotluse esitamise eelduseks mitte iseenesest haldusakti õigusvastasus, vaid vaidlustatava õigusvastase haldusaktiga kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumine või vabaduste piiramine. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on

1. detsembri
2. a lahendites kohtuasjades nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 halduskohtusse pöördumise õigust selgitanud järgmiselt :Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi. Advokatuuriseaduse § 18 sätestab, et aukohtu otsuse peale võib huvitatud isik esitada kaebuse halduskohtule ning huvitatud isikuna on silmas peetud isikut, kellel on puutumus menetletava asjaga. Vaidlust ei ole selles, et käesolevas asjas on G.F isikuks, kelle taotlus oli vandeadvokaat H.E suhtes aukohtumenetluse algatamise ajendiks. Eeltoodu ei tähenda aga, et halduskohtusse pöördumisel ei tuleks järgida

§ 7lg 1 nõudeid.

Kaebuse esitaja leiab, et tal on subjektiivne õigus nõuda advokaadile konkreetse distsiplinaarkaristuse määramist ja kinnitas kohtuistungil konkreetse distsiplinaarkaristuse määramiseks ettekirjutuse tegemise nõude juurde jäämist. Kohus kaebuse esitaja eespooltoodud seisukohaga ei nõustu. Advokatuuriseaduse § 16 lg 1 kohaselt on huvitatud isikul küll õigus pöörduda aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks, ent sellest sättest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda advokaadile konkreetse distsiplinaarkaristuse määramist. Advokatuuriseaduse § 16 lg-test 1 ja 2 tuleneb isikule õigus esitada aukohtule või advokatuuri juhatusele taotlus ning õigus sellele, et aukohus tema taotluse läbi vaataks, hindaks seda, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise või algatamisest keeldumise kohta. 15.Aukohtumenetluse näol on tegemist advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle ning distsiplinaarkaristus määratakse diskretsiooni alusel, sealhulgas on ka advokatuurist väljaheitmine advokatuuri organite diskretsiooniotsus. 3 Kaebuse esitaja on vaidlustanud diskretsiooniotsuse ja on taotlenud kohtult selle otsuse tühistamist ja konkreetse ettekirjutuse tegemist kohaldatava distsiplinaarkaristuse kohta ehk siis uue diskretsiooniotsuse sisu kohta konkreetse ettekirjutuse tegemiseks. Halduskohtul ei ole üldjuhul võimalik kohustada haldusorganit tegema kohtu poolt kindlaks määratud diskretsiooniotsust, seega kaebuse taotletavat eesmärki, mida kaebuse esitaja on kinnitanud kohtuistungil, kaebuse esitajal halduskohtumenetluses saavutada ei ole võimalik.

1. Kohus jääb varasemalt avaldatud seisukohale ja nõustub vastustajaga selles, et kaebuse esitaja, väites, et aukohtu praktika tõttu ei ole advokaaditeenust kasutav isik kaitstud advokaadi ebaseadusliku käitumise eest, on pöördunud halduskohtusse avalikes huvides, millist õigust seadus talle ei anna. Kui kaebuse esitaja leiab, et vandeadvokaat on oma käitumisega rikkunud kaebuse esitaja ja teiste väidetavalt kannatada saanud isikute põhiseaduses sätestatud õigusi, siis selliste isikuõiguste kaitseks on võimalik pöörduda maakohtu poole. Lisaks on kaebuse esitaja toonud kaebuses välja, et ta kaalutleb kriminaalmenetluse algatamist vandeadvokaat H.Ei vastu Karistusseadustiku § 120, § 151 lg 1 ja § 157 alusel. Seega on kaebuse esitajal võimalus valida õiguskaitsevahendid, mis tema rikutud õiguste kaitseks oleksid sobivaimad . 17.Diskretsiooniotsuste puhul on kohtulik kontroll piiratud ning kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Isiku õiguste rikkumisega võib olla tegemist juhul, kui aukohtu otsus ei ole õiguspärane, sealjuures kui tegemist on motiveerimata või kaalutlusvigadega otsusega ning huvitatud isikul on sellisel juhul õigus nõuda õigusvastase otsuse tühistamist ja asja uueks läbivaatamiseks kohustamist. 06.11.2002.a. otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-62-01 selgitas Riigikohus, et kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Riigikohtu halduskolleegium asus 12.05.2008 kohtuasjas nr 3-3-1-18-08 seisukohale, et väga ulatusliku kaalumisruumi ja sisult hinnanguliste otsustuste puhul on oluline küll motivatsiooni olemasolu, kuid selliste otsustuste omapärast tingitult ei ole motiivid halduskohtus sisuliselt kontrollitavad. Motivatsioonist saab tuleneda otsustuse õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest. 18.Kaebuse väitel jäävad aukohtu otsusest arusaamatuks advokaadile määratud karistuse motiivid ja alused. Kaebuse esitaja on kohtuistungil rõhutanud, et aukohus on põhjendamatult arvestanud asja otsustamisel H.E kahetsusega, valmisolekuga vabandamiseks ja asja lõpetamiseks kokkuleppel, millega on rikutud AdvS § 19 lg
2. Samuti on kaebuse esitaja asja arutamisel väitnud, et aukohus ei ole arvestanud varasema kliendisuhtega. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. HMS § 56 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Advokatuuri aukohus on 12.03.2008 otsuses hinnanud aukohtule menetluse algatamiseks esitatud kaebuses ja sellele lisatud dokumentides ning aukohtumenetluse jooksul täiendavalt kogutud tõendites sisalduvat ja on asunud seisukohale, et kaebuses toodud seisukohad on 4 leidnud kinnitust .Viidatud otsusega on tuvastatud, et H.E avaldas saadetud kirjades ebasündsas vormis oma suhtumist endisesse klienti, süüdistas endist klienti kuritegudes ning avaldas asetleidnud kirjavahetuse kolmandatele isikutele ning aukohus on sellist käitumist hinnanud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi nõuete rikkumisena. Vaidlustatud otsusega on tuvastatud ja seda on kinnitanud kaebuse esitaja nii aukohtu istungil kui ka halduskohtus, et kaebuse esitaja füüsilise isikuna ei ole olnud vandeadvokaat H.E kliendiks, õigusabi osutamine G.F ja tema äripartneritele kuuluvatele ja nende juhitavatele äriühingutele lõppes 2006.a.aprillis ning edasine, sealhulgas H.E-le süüks pandud tegevus on kaebuse esitaja ja H.E vahel aset leidnud äriühingu kahe juhatuse liikme vahelises suhtluses. Advokatuuri aukohtu otsuses on toodud kaalutlused, millest on karistuse määramisel lähtutud ning kuna advokaat H.E ja kaebuse esitaja vahelised eriarvamused ning H.E taunitav sõnakasutus ja teised temale süüks pandud teod ei tulenenud advokaadi ja kaebaja kliendisuhtest, ei ole kaalumisel põhjendatult ka sellise varasema kliendisuhte olemasoluga äriühinguga, mille juhtorganisse kaebuse esitaja kuulus, arvestatud. Aukohtu otsuses on loetletud subjektiivse külje asjaolud, mida aukohus karistuse määramisel arvestas: kahetsus, valmisolek vabandamiseks ja asja lõpetamiseks kokkuleppel. Kohtu hinnangul on subjektiivse küljega arvestamine igati põhjendatud ja tegemist ei ole asjakohatu või sobimatu kaalutlusega. Kohtu hinnangul oleks vaid teo väliste tunnuste alusel karistuse määramisel tegemist diskretsiooniotsusega, mille langetamisel ei oleks arvestatud konkreetseid asjaolusid ja rikkuja isikut . Subjektiivse külje arvestamine ei ole AdvS § 19 lg 3, mille kohaselt arvestab aukohus karistust määrates menetletava asja olemust ja advokaadi isikuomadusi, sätestatu rikkumiseks. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et aukohtumenetluse järgselt ei ole vandeadvokaat H.E käitumisest võimalik järeldada kahetsust , siis arvestades, et ei aukohtule ega ka halduskohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et aukohtule pidi olema teada vandeadvokaadi poolt oma tegudesse aukohtu istungil väljendatust erinev suhtumine, ei saa aukohtu otsusele järgnenud käitumine tingida aukohtumenetluse tulemusena vastuvõetud otsuse õigusvastasust.
3. Vaidlustatud otsuses on esitatud argumendid, millest on aukohus diskretsiooni teostamisel lähtunud ja otsuses on motiveeritud ning aukohtu esindajad on kohtuistungil täiendavalt selgitanud, miks aukohtu poolt tuvastatud distsiplinaarsüüteo eest on peetud piisavaks karistuseks noomitust. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud rikkumise raskuse ja distsiplinaarsüüteo iseloomuga, toimepanemise asjaoludega ning advokaadi kahetsusega, valmisolekuga vabandamiseks ja asja lõpetamiseks kokkuleppel. Halduskohtu hinnangul on advokatuuri aukohus arvestanud kaalumisel asjakohaseid aspekte, on arvesse võtnud kõik asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ning kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et aukohus oleks lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Ülaltoodud põhjendustel on kohus seisukohal, et advokatuuri aukohtu 12.03.2008 otsus on õiguspärane ja kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei riku. V MENETLUSKULUD 20.

§ 92sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust antud juhul ei tõusetu. Lea Kuuse kohtunik 5