← Eesti

3-08-1041/25

Obsah (4)§ 8§ 7§ 6§ 11

3-08-1041 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1041 Haldusasi E.L. k

) § 11 lg 2 p-le 3 leiab kaebaja, et vaidlustatud käskkiri ei sisalda kaebuse esitaja süüteo kirjeldust. Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Distsiplinaarasja menetlemine peab toimuma kooskõlas nii seaduses sätestatud menetlusreeglite kui üldiste menetluspõhimõtetega. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, milliseid konkreetseid süülisi tegusid kaebuse esitajale tema ametikohustustest lähtudes ette heidetakse. Vaidlustatav käskkiri sisaldab p-s 9 üldsõnalist väidet, et peadirektori asetäitja E.L. ei ole nõuetekohaselt täitnud oma ametijuhendi punktides 3.1, 3.4 ja 3.9 sätestatud ülesandeid. Asjaolud, millele vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel tuginenud, ei kajasta ega selgita kaebuse esitajale süüks pandud konkreetseid tegusid. Kaevatav haldusakt ei ole kooskõlas HMS § 56 märgitud haldusakti põhjendamiskohustusega ega põhiseaduse § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega.

§ 8

lg 1 ja Riigikohtu praktika (haldusasi nr 3-3-1-74-03) osundavad vajadusele iga konkreetse süüteo puhul selle üksikasjad ning süüteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut mõjutavad asjaolud igakülgselt välja selgitada. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole 2 tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg. Antud juhul on kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramine faktiliselt põhjendamata, mistõttu ilmselt ebaseaduslik. Kaebuse esitajale ei olnud tagatud võimalust anda distsiplinaarmenetluse asjaolude kohta selgitusi. Viitega

§ 7

lg-le 1 leiab kaebaja, et kirjaliku seletuse võtmine on moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Kaebuse esitaja sai teada talle süüks pandavast ametijuhendi punktide 3.1, 3.4 ja 3.9 mittenõuetekohasest täitmisest 25.04.2008, mil talle allkirja vastu käskkiri üle anti ehk distsiplinaarkaristus määrati. Distsiplinaarmenetluses ära kuulamata jätmine ning vastuväideteks ning selgitusteks võimaluse andmata jätmine on oluline menetlusviga, mis võib endaga kaasa tuua haldusakti tühistamise. Tõsi, vastustaja palus kaebuse esitajalt seletuskirja taimekaitse osakonnas läbiviidud teenistusliku järelvalve tulemuste akti osas, kuid nimetatud akt ei sisaldanud süüdistusi kaebuse esitaja poolt ametijuhendi p-de 3.1, 3.4 ja 3.9 mittenõuetekohase täitmise kohta. Aktiga tutvudes ei olnud kaebuse esitaja teadlik, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlust. Ärakuulamisõiguse teostamiseks on isikul vaja teada, milliste konkreetsete tegude eest talle distsiplinaarkaristuse määramine kõne alla tuleks. Vaid sellisel juhul on isikul võimalik vajalikul määral kaitsta oma õigusi ja esitada tõendeid oma väidete kinnituseks. Vastustaja on rikkunud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega (

§ 6lg 1).

Vaidlustatud käskkirjas ei ole järgitud

§ 11

lg 2 p-st 2 tulenevat nõuet, mille kohaselt peab vastustaja kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo toimepanemise aja. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas (p-d 2, 3) välja toonud kuupäevad, mil temani jõudis teave võimalikest puudustest taimekaitse osakonna igapäevase töö osas, mille nõuetekohase korraldamise eest vastutab osakonna juhataja. Kaebaja analüüsib alljärgnevalt neid kuupäevi distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse aspektist: 06.03.

  1. a oli vastustajal olemas teave võimalikest puudustest taimekaitse osakonna töös inspektsioonile pandud järelvalve ülesannete täitmisel taimekaitsevahendite turule lubamise, turustamise ja kasutamise osas (vaidlustatud käskkirja p 3) ning selle võimaliku õiguserikkumise kontrollimiseks algatas ta 06.03.
  2. a teenistusliku järelvalve taimekaitse osakonnas. Järelvalve tulemused esitati vastustajale 24.03.
  3. a. Distsiplinaarkaristus kaebuse esitajale määrati 25.04.2008.a., kusjuures vaidlustatud käskkirja p 2 kohaselt oli distsiplinaarkaristuse määramise asjaoluks taimekaitse osakonnas läbiviidud teenistusliku järelvalve tulemusena tuvastatud puudused. Riigikohtu halduskolleegium on

§ 6kohaldamisel rõhutanud haldusasjas nr 3-3-1-11-97 järgmist: „...

Distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega arvutatakse

§ 6lg.

1 järgi kõikidel juhtudel, kui süüteost sai teada mis tahes ülemus, kellele töötaja tööalaselt allub, sh. ka vahetu ülemus.... Teenistussuhete olemusest tuleneb, et ülemus peab kontrollima alluvate tegevust ja olema suuteline andma sellele õiguslikku hinnangut. Teenistusalase juurdluse läbiviimisel ei saa distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega arvutada

§ 6lg.

2 järgi, sest distsiplinaarmenetlus hõlmab teenistusalase juurdluse läbiviimist. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg. 1 kohaldamine teenistusalase juurdluse läbiviimisel muudaks mõttetuks sama seaduse §-s 6 lg. 1 sätestatud ühekuulise tähtaja arvutamise päevast, mil süüteost sai teada vahetu ülemus......“. Antud juhul algatas vastustaja 06.03.

  1. a teenistusliku järelvalve (juurdluse) kaebuses esitatud väidetava seaduserikkumise kontrollimiseks. Riigikohus on rõhutanud, et teenistussuhte olemusest tulenevalt peab ülemus kontrollima alluvate tegevust ja olema suuteline sellele andma õiguslikku hinnangut seaduses sätestatud ühekuulise tähtaja raames, märkides, et distsiplinaarmenetlus hõlmab teenistusalase juurdluse. Formaaljuriidiliselt oli vastustajal 3 seaduslik võimalus kaebuse esitajale distsiplinaarkaristust määrata kuni 07.04.
  2. a ning on arusaamatu, miks ta seda ei teinud, sest juba 24.03.
  3. a olid tal olemas selleks vajalikud alusmaterjalid. Vastustaja on venitanud võimaliku õigusrikkumise distsiplinaarmenetlust põhjendamatult üle kahe kuu, kuivõrd distsiplinaarkaristus määrati kaebuse esitajale 25.04.
  4. a. Vastustaja on mööda lasknud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja ka juhul, kui lähtuda teenistusliku järelvalve tulemuste akti talle esitamise ajast 24.03.
  5. a (vaidlustava käskkirja p 2). Ühekuuline distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg saabus sellisel juhul 24.04.2008, mitte 25.04.2008 (Riigikohtu 23.
  7. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02). Juhul, kui kaevatav käskkiri tunnistatakse seadusevastaseks vorminõuete olulise rikkumise tõttu, ei pea kohus analüüsima käskkirja materiaalset õiguspärasust, sh seda, kas kaebuse esitaja pani toime tegusid, mida talle süüks arvatakse ja kas talle määratud karistus on proportsionaalne. Vaidlustatud käskkirja p 2 kohaselt on kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramise asjaoluks taimekaitse osakonnas 06.03.2008 - 24.03.2008 tuvastatud puudused taimekaitsevahendite valdkonnas riikliku järelvalve läbiviimise töökorralduses, mis kvalifitseeriti ATS § 84 p-s 1 kirjeldatud distsiplinaarsüüteona. Kaebuse esitaja sellega ei nõustu, sest ta ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegusid, millised võiksid tuleneda vastustaja poolt kirjeldatud asjaoludest. Vaidlustatav käskkiri sisaldab p-s 9 üldsõnalist väidet, et peadirektori asetäitja E.L. ei ole nõuetekohaselt täitnud oma ametijuhendi punktides 3.1, 3.4 ja 3.9 sätestatud ülesandeid. Käskkirjas on kirjeldatud järgmisi süüteo asjaolusid: teenistusliku järelvalve käigus tuvastati, et Litagra OÜ puudus teatud taimekaitsevahendite (Karate Zeon) turustamise õigus, millele taimekaitse osakonna järelvalveametnikud reageerisid koheselt, kuid mitte ettekirjutusega (vaidlustatud käskkirja p 4); taimekaitse osakond omas infot Litagra OÜ õigusrikkumise kohta, kuid meetmeid rikkumise lõpetamiseks ei rakendatud (vaidlustatud käskkirja p 5); Litagra OÜ taotluse menetlemine taimekaitsevahendite turule lubamiseks oli lõpetamata (vaidlustatud käskkirja p 6). Taimekaitse osakond ei rakendanud vajalikke kiireid meetmeid Tartumaa Põllumeeste Liidu (edaspidi - TPL) võimaliku õigusrikkumise kontrollimiseks, kusjuures taimekaitse inspekteerimise käsiraamatu taimekaitsevahendite turustamise ja hoidmise järelvalve peatüki punktis 5.3.2 sätestatud kontrollitava eelnev teavitamine planeeritavast kontrollist on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.
  8. a määruse nr 882/2004/EÜ „Ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ja loomatervishoiu ja loomade loetelu heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamisest“ (edaspidi – Määrus nr 882/2004/EÜ) artikli 3 lõikes 2 sätestatuga (vaidlustatud käskkirja p 7). Eeltoodud asjaoludele tuginedes pannakse kaebuse esitajale süüks tema ametijuhendi punktide 3.1, 3.4 ja 3.9 sätestatud ülesannete mittenõuetekohast täitmist (vaidlustatud käskkirja p-d 8 ja 9). Viitega ametijuhendi p-dele 3.1 ja 3.4 märgib kaebaja, et asjaolust, et teenistusliku järelvalve käigus tuvastati taimekaitse osakonna järelvalvet teostanud ametnike igapäevatöös üksikuid eksimusi, ei järeldu automaatselt, et peadirektori asetäitja on mittenõuetekohaselt koordineerinud või juhendanud osakonnajuhatajate kaudu taimekaitse, sordi, seemnete ja mahepõllumajanduse osakondade tööd. Osakondade ametnike teenistusülesannete täitmise ja töötulemi kontrollimine on esmajoones osakonnajuhataja ülesanne, kes peab korraldama alluvate ametnike tööd. Peadirektori asetäitja kontrollib eelnimetatut osakonnajuhataja kaudu, välja arvatud asetäitjale tehtud otsepöördumiste lahendamine. Peadirektori asetäitja ei sekku osakondade töö üksikjuhtumite lahendamisse, mis on osakonna juhataja ja osakonna spetsialistide pädevuses. 10.04.
  9. a edastas vastustaja peadirektori asetäitjale esmakordselt tutvumiseks teenistusliku järelvalve akti TTI taimekaitse osakonna teenistusliku järelvalve tulemuste kohta. Ei 4 enne teenistusliku järelvalve algatamist ega selle käigus temaga ei kontakteerutud. Vastustaja asus saabunud kaebust menetlema täielikult eirates kaebuse esitajat kui vastava valdkonna üldjuhti. Neil asjaoludel ei olnudki peadirektori asetäitjal võimalik taimekaitse osakonna töös ilmnenud probleemidega tegeleda. Vaidlustavast käskkirjast ei selgu, millised on kaebuse esitajale süüks pandavad konkreetsed süülised teod tema ametijuhendi p-des 3.1 ja 3.4 sätestatud kohustuste täitmisel, seega ei ole kontrollitav ka nende tegude toimepanemise aeg. Viitega ametijuhendi p-le 3.9 leiab kaebaja, et käsiraamatute ja muude töökorralduslike dokumentide koostamine on üldjuhul osakonnajuhatajate ülesanne. Peadirektori asetäitja pädevuses on sellealase tegevuse koordineerimine, valminud dokumentide ülevaatamine ja kinnitamine. Käsiraamatute ja teiste töökorralduslike dokumentide uuendamine toimub reeglina valdkonda reguleerivate õigusaktide muutumisel või mõne muu konkreetse järelvalvet mõjutava asjaolu ilmnemisel. Vaidlustatud käskkirjas asutakse seisukohale, et taimekaitse inspekteerimise käsiraamatu taimekaitsevahendite turustamise ja hoidmise järelvalve peatüki punktis 5.3.2 sätestatud kontrollitava eelnev teavitamine planeeritavast kontrollist on vastuolus Määruse nr 882/2004/EÜ artikli 3 lõikes 2 sätestatuga. Kaebaja rõhutab, et 24.03.
  10. a taimekaitse osakonna järelvalve akt ei sisalda üldse mingit viidet väidetavast vastuolust taimekaitse inspekteerimise käsiraamatu taimekaitsevahendite turustamise ja hoidmise järelvalve peatüki punkti 5.3.2 ja Määruse nr 882/2004/EÜ artikli 3 lõikes 2 sätestatu vahel. Seega on väär vaidlustatava käskkirja väide, et kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristuse asjaolud tulenesid 24.03.
  11. a teenistusliku järelvalve aktist. Kaebuse esitaja sai nimetatud süüdistusest (ametijuhendi p 3.9 väidetav rikkumine) teada distsiplinaarkaristuse määramisel 25.04.
  12. a ja ei ole sellega nõus. Määrus nr 882/2004/EÜ reguleerib sööda- ja toiduala ning loomade heaolu ja tervishoiu valdkonnale esitatavaid nõudeid. Nimetatud määruse alusel vastu võetud Komisjoni 21.05.
  13. a otsuses „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 882/2004 ette nähtud ühtsete integreeritud mitmeaastaste riiklike kontrollikavade koostamise suunised“ p-s 5 on toodud juhised mitmeaastaste riiklike kontrollikavade kohta, loetledes õigusnormid, millede osas tuleb neid kohaldada. Toodud õigusnormide loetelu ei sisalda taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamise järelvalvealaseid õigusnorme ning osundatud õigusaktides puudub viide Direktiivile 91/414/EMÜ, mis on aluseks Eesti taimekaitseseadusele ning selle alamaktidele. Eestis reguleerib taimekaitsevahendite turule lubamist ning taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamise alast järelvalvet taimekaitseseadus (edaspidi - TKS) koos alamaktidega. Seega on ekslik vastustaja seisukoht taimekaitse inspekteerimise käsiraamatu taimekaitsevahendite turustamise ja hoidmise järelvalve peatüki p 5.3.2 vastuolust Määruse nr 882/2004/EÜ artikli 3 lõikega
  14. Eelnevat kinnitab teiste liikmesriikide taimekaitsevahendite alase järelvalvetöö praktika, mille kohaselt Määrus nr 882/2004/EÜ ei laiene taimekaitsevahendite alasele järelvalvele. Distsiplinaarkaristuse määramine on vastustaja kaalutlusotsustus.

§ 8

lg 1 paneb karistuse määrajale kohustuse seaduses määratud võimalike karistuste (ATS § 85 lg 1) hulgast valiku tegemisel kaaluda valitava karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele. Kohus saab hinnata, kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning kas karistus on proportsionaalne. HMS § 56 sätestab haldusakti põhjendamise kohustuse. Selle paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vaieldamatult on kaebuse esitajale kohaldatud teenistuse jätkamisel võimalikku rangeimat karistusmäära keskmises raskusastmes peaaegu maksimaalse ajavahemiku ulatuses (11 kuuks). Kaebuse esitaja kaotab igakuuliselt 5230.- kr ehk ligi viiendiku oma palgast. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse valikul lähtunud kahest asjaolust (käskkirja p 10): 5 peadirektori asetäitja E.L.l eelnevad karistused puuduvad ning et tuvastatud puudused taimekaitsevahendite valdkonnas riikliku järelvalve läbiviimise töökorralduses ei võimalda tagada TTI-le tema põhimääruses ja TKS-s ettenähtud ülesannete täitmist ega Määruses nr 882/2004/EÜ ametlike kontrollide tegemiseks kehtestatud eeskirjade rakendamist taimekaitsevahendite valdkonnas. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatav käskkiri on ebaseaduslik ka põhjusel, et vastustaja on talle distsiplinaarkaristuse määramisel rikkunud diskretsioonireegleid ja proportsionaalsuse põhimõtet. Vaidlustatud käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult ebapiisavalt põhjendatud, mistõttu ainuüksi sel põhjusel ei ole kontrollitav kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasus ja karistuse proportsionaalsus. Seetõttu ei ole arusaadav, miks otsustati valida nii karm karistus ja kas see on proportsionaalne. Vastustaja ei ole karistuse määramisel üldse arvestanud seda, et E.L. vastutusalas on teostatud

  1. a tuhandeid järelvalvetoiminguid, millede osas etteheited puuduvad. Nii teostati mahepõllumajanduses inspekteerimisi 2160, registritoiminguid 4546, vormistati 3 väärteo protokolli ja tehti 19 ettekirjutust; seemnete valdkonnas inspekteerimisi ja kontrollproovide võtmisi 407, ettekirjutusi 9, taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamise alasel järelvalvel 760 inspekteerimist, 113 proovi ja 41 ettekirjutust, algatati 16 väärteo menetlust ning tehti 4 suulist hoiatust. Taimekaitse osakonna poolt vormistatud trahvid moodustasid 43% teiste TTI osakondade trahvide arvust ning 64 % trahvide rahalisest kogusummast. Vastustaja on teinud ühe juhtumi (OÜ Litagra) põhjal alusetu ja täiesti väära järelduse, et tuvastatud üksikpuudused ei võimalda tagada taimekaitsevahendite valdkonnas riikliku järelvalve läbiviimist ja TTI-le tema põhimääruses ja TKS-s ettenähtud ülesannete täitmist. Mis puudutab Määruses nr 882/2004/EÜ sätestatut, siis ei ole see kohaldatav taimekaitsevahendite valdkonnas, nagu eelnevalt selgitatud. Vastustaja ei ole karistuse määramisel arvestanud kaebuse esitaja kauaaegset laitmatut, edukat ja kohustundlikku tööd vastustaja juures, mille eest on teda korduvalt tunnustatud. Vastustaja suhtumine kaebuse esitaja kui valdkonna üldjuhi tegevusse on olnud ette süüdimõistev, kuivõrd peadirektor talle põllumajandusministeeriumist saabunud taimekaitse osakonna töö kohta saabunud kaebust ei tutvustanud, taimekaitse osakonna teenistusliku järelvalve ajal eirati teda täielikult. Taimekaitseosakonna juhatajale karistuse määramisel ei küsitud kaebuse esitajalt kui karistatava otseselt ülemuselt ja valdkonna üldjuhilt üldse arvamust. Karistuse määramisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Nii ei nähtud mingit distsiplinaarsüütegu TTI taimetervise valdkonna eest vastutava peadirektori asetäitja R. Mõttuse tegevusvaldkonnas, kui
  2. a aasta lõpul tõstatati probleem talle alluvate osakondade inspektorite töökorraldusega, mille põhiargumendiks oli pikaajaline huvide konflikt taimetervise valdkonnas, kusjuures ministeeriumi audiitorid leidsid, et väidetav puudujäägiga võis kaasneda risk, et nimetatud valdkonna tulemusi võidakse Euroopa kontekstis hinnata ebausaldusväärseks. Võrreldes sarnastel asjaoludel vastustaja reageerimist, on kaebuse esitaja osas ilmselgelt ebaõiglaselt käitutud. Vastustaja Taimetoodangu Inspektsioon vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebuse esitaja töötas kuni
  3. juunini
  4. a TTI peadirektori asetäitja kt ametikohal ning tema tööülesannete hulka kuulusid muuhulgas taimekaitse-, sordi, seemnete ja mahepõllumajanduse osakondade töö koordineerimine ja juhtimine osakonnajuhatajate kaudu (ametijuhendi p 3.1.), alluvate osakondade ametnike teenistusülesannete täitmise ja töötulemi kontrollimine (ametijuhendi p 3.4.) ja riikliku järelevalve läbiviimiseks vajalike inspekteerimise käsiraamatute ja muude töökorralduslike dokumentide koostamine ja uuendamise koordineerimine ning kontroll nende vastavuse üle õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja käsiraamatute kinnitamine (ametijuhendi p 3.9.). Kaebuse esitaja jättis süüliselt täitmata oma teenistuskohustused. Taimekaitse osakond ei täitnud oma seadusest tulenevaid 6 kohustusi Eestisse ebaseaduslikult toimetatud taimekaitsevahendi koguste tuvastamiseks ega teinud rikkuja suhtes ettekirjutust.
  5. märtsil
  6. a esitas toiduohutuse asekantsler Toivo Nõvandi vastustaja peadirektori kt Tambet Sova’le järelepärimise, milles avaldas, et mitmed taimekaitsevahendite Eestisse toimetajad ja nende esindajad on Põllumajandusministeeriumi poole pöördunud kaebusega OÜ Litagra ja TPL tegevuse kohta, mille kohaselt viimased reklaamivad ja turustavad taimekaitsevahendeid, mille osas neil väidetavalt puudub turustamise õigus. Asekantsler palus vastustaja peadirektori kt selgitust, kas eelnimetatud ettevõtted on saanud TKS § 72 või § 68 alusel õiguse turustada reklaamitavaid taimekaitsevahendeid.
  7. märtsil
  8. a andis vastustaja peadirektori kt välja käskkirja nr. 1.1-3/14, millega algatas Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse asekantsleri järelpärimises toodud väidete kontrollimiseks teenistusliku järelevalve taimekaitse osakonnas ning määras järelevalve teostajaks õigusosakonna.
  9. märtsiks
  10. a oli teenistuslik järelevalve taimekaitse osakonnas läbi viidud ning õigusosakond vormistas teenistusliku järelevalve tulemused kirjaliku dokumendina. Teenistusliku järelevalve käigus tuvastati, et Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse asekantsleri poolt edastatud informatsioon OÜ Litagra kohta vastab tõele ning et OÜ Litagra ka tegelikus turustab taimekaitsevahendeid, mille turustamiseks tal õigus puudub. Teenistusliku järelevalve käigus selgus ühtlasi ka asjaolu, et vaatamata OÜ Litagra poolse õigusrikkumise ilmsiks tulemisele, ei teinud järelevalveametnik OÜ-le Litagra ettekirjutust, mille tegemise imperatiivne kohustus tuleneb TKS § 94 lg-st
  12. märtsil
  13. a OÜ-s Litagra läbiviidud taimekaitsevahendite turustamise ja hoidmise kontrolli tulemusena selgus, et OÜ Litagra oli Eestisse toimetanud taimekaitsevahendit Karate Zeon ilma selleks vastavat õigust omamata. Taimekaitse osakond pidi antud asjaolust olema teadlik juba
  14. a oktoobris, kuivõrd OÜ Litagra oli
  15. oktoobril
  16. a taimekaitse osakonnale esitanud kirjalikud andmed nende poolt
  17. a kolmandas kvartalis Eestisse toimetatud taimekaitsevahendite kohta ning nendes andmetes oli kajastatud ka taimekaitsevahend Karate Zeon koguses 620 kg.
  18. a märtsis läbiviidud teenistusliku järelevalve ajaks ei olnud aga tehtud ühtegi toimingut seadusevastaselt Eestisse toimetatud taimekaitsevahendi tegelike koguste tuvastamiseks, rikkumise lõpetamiseks või rikkuja suhtes ettekirjutuse tegemiseks. Lisaks eeltoodule tuvastati teenistusliku järelevalve käigus põllumajandusministri
  19. juuli
  20. a määruse nr 82 § 6 lõikes 1 sätestatud taotluse menetlemise tähtaja rikkumine. Nimelt esitas OÜ Litagra
  21. veebruaril
  22. a vastustajale taotluse taimekaitsevahendite lihtsustatud korras turule lubamiseks. Tulenevalt asjaolust, et taotluses esines puudusi, teavitati OÜ-d Litagra
  23. märtsil
  24. a taotluses esinenud puudustest. Teenistusliku järelevalve läbiviimise ajal
  25. a märtsis oli OÜ Litagra
  26. veebruari
  27. a taotlus jätkuvalt menetluses. TKS § 72 lg 5 kohaselt pidanuks jätma taotluse rahuldamata, kui taimekaitsevahendi lihtsustatud korras turule lubamisele esitatud nõuded on täitmata. Käesoleval juhul oli OÜ Litagra taotlus põhjendamatult menetluses enam kui aasta.
  28. veebruaril
  29. a edastati AS-st Farm Plant Eesti vastustaja taimekaitse osakonda faks TPL müügipakkumisega. Antud müügipakkumisest informeeriti taimekaitse osakonda ka ASst Agroskai ja OÜ-st Berner Eesti. Nii nagu ka OÜ Litagra puhul, oli ka TPL poolt edastatud müügipakkumises taimekaitsevahendeid, mille osas on nõutav vastav luba ning mida TPL-l ei olnud. Seega tekkis
  30. veebruaril 2008.a. vajadus viia läbi kontroll TPL poolt müüdavate taimekaitsevahendite laoseisu ja ostu-müügi dokumentide osas. Taimekaitse osakonna juhataja Heli Nõmmsalu võttis
  31. veebruaril
  32. a ühendust Tartu büroo taimekaitse inspektori Anne Vester’iga ning andis viimasele ülesande viia läbi kontroll. Anne Vester leppis vastustaja poolt kinnitatud taimekaitse inspekteerimise käsiraamatu taimekaitsevahendite turustamise ja hoidmise järelevalve peatüki punktis 5.3.
  33. sätestatule tuginedes TPL juhatuse esimehega eelnevalt kokku kontrolli läbiviimise aja. Vastavalt Määruse nr 882/2004/EÜ art 3 lg-le 2 tehakse ametlikke kontrolle ette hoiatamata. Eeltoodust 7 nähtub, et kaebuse esitaja poolt kinnitatud taimekaitse inspekteerimise käsiraamatu taimekaitsevahendite turustamise ja hoidmise järelevalve peatüki punkt 5.3.
  34. on ilmses vastuolus Määrusega nr 882/2004/EÜ, millega loodi teadlikult ettevõtjale võimalus asjaolude muutmiseks või varjamiseks k.a. turustamiseks mittelubatud preparaadi müügilt kõrvaldamiseks. Kontrolli läbiviimine taimekaitse osakonna poolt TPL poolt müüdavate taimekaitsevahendite osas enam kui kuu peale võimalikust rikkumisest teadasaamisest oli lubamatu. Määruse nr 882/2004/EÜ artikli 3 lõike 1 p d kohaselt peavad liikmesriigid tagama ametlike kontrollide korrapärase tegemise riskidest lähtuvalt ja asjakohase sagedusega, et saavutada antud määruse eesmärgid, võttes arvesse mis tahes teavet, mis võib viidata nõuete rikkumisele. Kõikide asjaolude tuvastamiseks teostatav kontroll pidanuks võimaliku kahju ärahoidmiseks olema teostatud hiljemalt nädala jooksul. Vaatamata asjaolule, et taimekaitse osakonnale oli teada nii võimalik rikkumine kui ka asjaolu, et isik, kellele kontrolli läbiviimine oli ülesandeks tehtud, ei saanud perekondlikust põhjusest tulenevalt kontrolli õigeaegselt läbi viia, ei teinud taimekaitse osakond mis tahes pingutusi, et vajalik kontroll viidaks läbi mõistliku aja jooksul ja võimalikult kiiresti. Taimekaitseosakonnas töötab piisaval arvul isikuid, et planeeritud kontrolli saanuks läbi viia teine teenistuja Anne Vester’i asemel. Ülaltoodud faktilistest asjaoludest nähtub, et kaebuse esitaja ei täitnud nõuetekohaselt tema ametijuhendi p-des 3.1., 3.4., ja 3.
  35. sätestatud ülesandeid ega koordineerinud taimekaitse osakonna tööd nõutaval viisil, et oleks tagatud õigusaktide nõuetekohane täitmine, ei kontrollinud temale alluvate osakondade ametnike teenistusülesannete täitmist vajaliku põhjalikkusega ega taganud riikliku järelevalve läbiviimiseks vajaliku inspekteerimise käsiraamatu vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele. Kaebuse esitaja ametijuhendi punkti 5.
  36. kohaselt vastutab kaebuse esitaja peadirektori ees käesoleva ametijuhendi punktis
  37. toodud teenistuskohustuse täitmata jätmise eest seaduse või haldusaktiga sätestatud korras. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja rikkus tema ametijuhendi punktides 3.1., 3.4., ja 3.
  38. sätestatud ülesandeid, ei ole olnud võimalik vastustajale pandud ülesannete täitmine. Samuti ei ole olnud võimalik tagada Määruses nr 882/2004/EÜ ametlike kontrollide tegemiseks kehtestatud eeskirjade rakendamine taimekaitse valdkonnas. Viitega ATS § 84 lg 1 ja § 85 lg 1 sätetele märgib TTI, et lähtudes teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud puudustest taimekaitsevahendite valdkonnas riikliku järelevalve läbiviimise töökorralduses, mille tulemusena loodi muu hulgas olukord, kus ühel ettevõttel lasti pikka aega turul tegutseda seaduse nõudeid eirates, otsustas vastustaja kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras ning viia kaebuse esitaja distsiplinaarkaristusena üle madalamale palgaastmele ühe astme võrra kuni
  39. märtsini
  40. a. Kaebuse esitaja on esitanud vastuväited, mille kohaselt kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkiri ei sisalda kaebuse esitaja süüteo kirjeldust, kaebuse esitajale ei ole olnud tagatud võimalust anda asjaolude kohta selgitusi ning vastustaja on rikkunud karistuse määramisel ühekuulist tähtaega. Vastustaja kaebuse esitaja seisukohtadega ei nõustu. Vastustaja
  41. aprilli
  42. a käskkiri nr. 1.6-3/9 on õiguspärane ja vormivigadeta. Vaidlustatud käskkirjas on piisava täpsusega kirjeldatud kaebuse esitaja süütegusid. Käskkirja punktides
  43. kuni
  44. on detailselt kirjeldatud teenistusliku järelevalve tulemusena tuvastatud faktilised asjaolud, millest nähtub, et kaebuse esitaja poolne oma töökohustuste rikkumine viis olukorrani, kus taimekaitse osakonna töös esines olulisi puudusi nii taotluste menetlemisel, kontrollide läbiviimisel kui ka imperatiivsete seadusesätete kohaldamisel. Samuti tuvastati kaebuse esitaja otseste töökohustuste hulka kuuluva taimekaitse inspekteerimise käsiraamatu ilmne vastuolu Ühenduse üldteadaolevate järelevalve aluspõhimõtetega, k.a. Määrusega nr 882/2004/EÜ. Käskkirja punktides
  45. kuni
  46. on täpselt ära toodud, milliseid kaebuse esitajale ametijuhendiga pandud kohustusi kaebuse esitaja 8 rikkus ja millises seoses on need ametijuhendi punktid (3.1., 3.4., ja 3.9) tuvastatud faktiliste asjaoludega. Oma kaebuses on kaebuse esitaja esitanud muuhulgas vastuväite, et talle ei ole võimaldatud anda teenistusliku järelevalve menetluses tuvastatud asjaolude, mis on kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristuse aluseks, osas oma selgitus. Vastustaja soovib eriliselt rõhutada, et

§ 7

lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Tulenevalt asjaolust, et seletuse nõudmine on tööandja õigus, mitte kohustus, ei oleks selgituse andmise mittevõimaldamine isegi selle väite tõelevastamise korral aluseks distsiplinaarkaristuse tühistamiseks. Vaatamata ülaltoodule vastustaja palus kaebuse esitajalt selgitusi ja kommentaare teenistusliku järelevalve menetluses tuvastatud asjaolude osas ning kaebuse esitaja seda võimalust ka kasutas ning esitas oma seisukohad vastustajale. Kaebuse esitaja oli algusest peale teadlik teenistusliku järelevalve algatamisest taimekaitse osakonnas, mille ametnike teenistusülesannete täitmist on ta vastavalt oma ametijuhendile kohustatud kontrollima. Vastavalt

§ 7

lg-le 3 võib distsiplinaarkaristuse määrata ka seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Käesoleval juhul on kõik faktilised asjaolud tuvastatud vastustaja õigusosakonna poolt läbiviidud teenistusliku järelevalve aktiga, erinevate dokumentaalsete tõendite ja taimekaitse osakonna juhataja seletustega. Seega puudus kaebuse esitajalt täiendavate seletuste küsimiseks vajadus. Kaebuse esitajale määrati distsiplinaarkaristus tähtaegselt. Viitega ATS § 87, § 108 p-de 2 ja 3 ning

§ 6

lg 1 ja 3 sätetele märgib TTI, et teenistussuhe peatub puhkuse ja ajutise töövõimetuse ajaks ning distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli peatunud. Kaebuse esitaja viibis puhkusel perioodil 10. märts 2008. a kuni 16. märts 2008. a (7 päeva) ning haiguslehel 20. märts 2008. a kuni 08. aprill 2008. a (20 päeva). Seega oli

§ 6lg-tes 1 ja 2 nimetatud tähtaeg peatunud 27 päeva.

Seega isegi kui nõustuda kaebuse esitaja väitega, et kõik distsiplinaarkaristuse aluseks olevad asjaolud olid vastustajale teada juba

  1. või
  2. märtsil
  3. a, siis arvestades ühekuulist karistamise tähtaega ning tähtaja peatumist 27 päeva jooksul, saabus tähtaeg alles
  4. või
  5. mail
  6. a. Seega on kaebuse esitaja vastuväide distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja väidetava rikkumise osas alusetu ning puudub mis tahes alus distsiplinaarkaristuse tühistamiseks. Kaebuse esitaja on oma kaebuses asunud seisukohale, et ta ei ole distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olevaid süütegusid toime pannud. Vastustaja sellise seisukohaga ei nõustu. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt „taimekaitse osakonna ametnike igapäevatöös tuvastatud üksikud eksimused“ ei anna alust asuda seisukohale, et kaebuse esitaja, kelle ülesandeks oli muuhulgas taimekaitse osakonna töö koordineerimine ja juhendamine, on oma kohustusi rikkunud. Vastustaja on seisukohal, et miski muu sellisele seisukohale asumiseks alust ei saagi anda, kui kaebuse esitaja poolne oma töökohustuste rikkumine. Teenistusliku järelevalve käigus avastatud vead ei olnud ühegi kriteeriumi järgi vähetähtsad või väikesed. Taimekaitse osakond tegeleb järelevalvega mürgiste taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamise üle. Osakonna kohustuseks on kindlustada, et mürgised taimekaitsevahendid, mille kasutamiseks on seatud piirangud ja nende kasutajatele kehtestatud ranged nõuded, ei satuks koolitamata ja vastutustundetute isikute kätte, ei saastaks keskkonda ega satuks lubatust suuremal määral inimtoiduks toodetavatesse ja turustatavatesse taimsetesse saadustesse. Ebapiisava kontrolliga taimekaitsevahendite turustamise üle luuakse olukord, kus kõigile ettevõtjatele seaduses määratud nõuded ei kehti, millega lisaks moonutatakse turukonkurentsi. Kuna Eestis on Euroopa Liidu ees vastutavaks asutuseks TTI, siis võib mis tahes õigusrikkumistele mittereageerimine tuua lisaks tõsisele mürgistusohule ka vastustaja maine kadumise. Eestis on vastustaja ainus vastava kompetentsiga asutus ning vastustaja hea maine teiste organite ja Euroopa Liidu asutuste ja organisatsioonide silmis on ülioluline väärtus, mida iga vastustaja 9 töötaja peab kaitsma täites oma töökohustused laitmatult ja hoolikalt. Esitatud vastuväited viitavad paraku pigem asjaolule, et peadirektori asetäitja ametikohal töötav isik ei ole oma ametikoha ega enda vastutusi adekvaatselt teadvustanud, kuna vastasel juhul ei oleks võimalik väita, et temal vastutust ei lasu ja tegemist on vaid üksikute vähetähtsate eiramistega üksikute ametnike poolt. Viitega ATS § 59 lg-le 1 leiab TTI, et käesoleval juhul rikkus kaebuse esitaja tema ametijuhendi p-des 3.1., 3.
  7. ja 3.
  8. loetletud kohustusi. Vastuistaja peab vajalikuks rõhutada, et reeglina ei ole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis ammendavalt loetleda kõiki teenistusülesandeid antud ametikohal. Seega on ametnik kohustatud oma ülesannete täitmisel juhinduma ka muudest õigusaktidest, millega on reguleeritud tema teenistusvaldkond. Kaebuse esitaja on lisaks ülaltoodud vastuväidetele asunud seisukohale, et kaebuse esitajale määratud karistus on ebaproportsionaalne. Vastustaja on seisukohal, et arvestades rikkumise olemust ja selle raskusastet on kaebuse esitaja viimine madalamale palgaastmele ühe palgaastme võrra 11 kuuks täielikult proportsionaalne ja igati õiglane karistus kaebuse esitaja töös ilmnenud puuduste eest. Käesoleval juhul määrati kaebuse esitajale mitme süüteo eest vaid üks distsiplinaarkaristus ning kasutades diskretsiooniõigust ja arvestades kaebuse esitaja pikaajalist töötamist TTI-s rakendas vastustaja võimalikult leebet, kuid siiski rikkumiste raskusastmega proportsionaalset, karistusvahendit ja alandas kaebuse esitaja palgaastet vaid ühe astme võrra. Kaebuse esitaja on kaebuses esitanud täielikult põhjendamatu ja väära väite nagu oleks vastustaja suhtumine kaebuse esitajasse olnud ette süüdimõistev. Vastustajale jääb eeltoodud seisukoht täielikult mõistetamatuks, kuivõrd Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse asekantsleri Toivo Nõvandi
  9. märtsi
  10. a kiri nr 9.1-44/379 registreeriti TTI dokumentide registris, mille lugemine on kõikide asutuse ametnike õigus ja kohustus. Taimekaitse osakonna suhtes algatatud teenistuslikust järelevalvest oli kaebuse esitaja teadlik ja ta on koos taimekaitse osakonna juhatajaga
  11. aprillil
  12. a esitanud selle tulemuste kohta ka oma kommentaarid. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et karistuse määramisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebuse esitaja poolt viidatud probleemide tõusetumise ajal oli TTI-s peadirektoriks Mart Mäeker, kelle pädevuses oli ka distsiplinaarmenetluse algatamine. Kuna viimane asus
  13. a lõpus ekslikule seisukohale, et tuvastatud huvide konflikti puhul ei olnud tegemist õigusrikkumisega, ei alustanud ta ka distsiplinaarmenetlust. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja andis välja aga vastustaja praegune peadirektori kt Tambet Sova, kes on seisukohal, et isikute teenistuskohustuste täitmisel tuvastatud puudustele peab järgnema distsiplinaarmenetlus. Kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt tema teenistuskohustuste täitmisel avastatud puudused peaksid jääma distsiplinaarkorras karistamata vaid selle tõttu, et kellegi teise töös avastatud puudused on jäänud varasemalt karistamata, on põhimõtteliselt ebakohased. Sellise loogika kohaselt kaasneks olukord, kus ühegi rikkumisega ei saaks kaasneda distsiplinaarvastutust, kui on vähemalt üks juhtum, kus distsiplinaarkaristust ei kaasnenud. Samas kui tegelik olukord ei ole võrreldav kasvõi juba tingituna asjaolust, et viidatud juhul oli asutuse juhile tehtud ettepanek olukorra reguleerimiseks, millele ei reageeritud, mitte aga vaidlusega, et midagi polnudki valesti, nagu antud juhtumi korral. KOHTU PÕHJENDUSED
  14. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaieldavad E.L. teenistuskäiku TTI-s puudutavad asjaolud, sh ka see, et tema kaebuse kohtuliku arutamise ajaks kaebaja enam ei töötanud TTI 10 peadirektori asetäitja kt ametikohal (lahkus alates 01.06.2008). Samas ei muuda nimetatud asjaolu kaebuse sisulise lahendamise seisukohalt midagi. E.L. on antud juhul vaidlustanud TTI peadirektori kt 25.04.
  15. a käskkirja nr 1.6-3/9, millega talle määrati distsiplinaarkaristuseks üleviimine madalamale palgaastmele ühe astme võrra kuni
  16. märtsini
  17. a. Järelikult võib nimetatud käskkiri rikkuda kaebaja õigusi. Kui kohus tuvastab selle õigusvastasuse, siis tuleb TTI-l hüvitada E.L.le ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse tõttu saamata jäänud töötasu (TTI peadirektori 28.01.2008 käskkirjaga nr 1.6-1/11 määratud ja madalama palgaastme järgi makstud palga vahe) kuni tema teenistusest lahkumise ajani. Aga samuti on kaebuse sisulisel läbivaatamisel kaebaja jaoks rehabiliteeriv tähendus. Samuti peab kohus vajalikuks rõhutada, et kuna kaebaja loobus kohtuistungil oma kaebuse p-s 2.
  18. esitatud väidetest distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumise osas, nõustudes TTI sellekohaste vastuväidetega, siis kohus käesolevas otsuses sellel küsimusel rohkem ei peatu. Ka kohus on seisukohal, et seaduses sätestatud ühekuulist tähtaega ei ole rikutud, arvestades perioode, kokku 27 päeva, mil E.L. teenistussuhe oli tema puhkuse ja töövõimetuse tõttu peatunud /tl 93-94/.
  19. Kohus alustab kaevatud käskkirja õiguspärasuse kontrollimist hinnanguga sellekohasele haldusaktile esitatavate vormi- ja sisunõuete täitmisest, peatudes ka distsiplinaarmenetluse nõuete järgimisel, kuna kaebaja on seisukohal, et nende nõuete rikkumine võib olla viinud ebaõige otsuse tegemiseni ja ei võimalda ka kaevatud käskkirja andmise tegelikke asjaolusid tuvastada ning ainuüksi seetõttu kuuluks käskkiri tühistamisele. Kui kohus kaebaja eelmärgitud väidetega nõustub, siis puudub vajadus tuvastada, kas E.L. on üldse pannud toime ATS § 84 p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo(d).
  20. Vaidlustatud käskkiri on antud TTI põhimääruse § 10 lg 10 alusel (pädevusnorm; TTI peadirektori kt õiguses E.L.le distsiplinaarkaristust määrata poolte vahel vaidlust ei ole) ja kooskõlas ATS §-ga 86 (samuti pädevusnorm, mille järgi distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus), lähtudes ATS § 85 lg 1 p-st
  21. Käskkirjas märgitu kohaselt on E.L. pannud toime ATS § 84 p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo. ATS § 84 p 1 kohaselt distsiplinaarsüüteoks on muu hulgas teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Kuna kaevatud käskkirja p-s 9 on märgitud kaebuse esitaja ei ole nõuetekohaselt täitnud tema ametijuhendi punktides 3.1, 3.4 ja 3.9 sätestatud ülesandeid, siis on käskkirjast selge, et E.L. väidetav distsiplinaarsüütegu seisneb teenistuskohustuste süüliselt mittenõuetekohases täitmises. ATS § 85 lg-s 1 on sätestatud ametnikele määratavad distsiplinaarkaristused, alates kergeimast ja lõpetades raskeimaga: noomitus, rahatrahv mitte üle ametniku 10-kordse päevapalga, palga maksmise peatamisega teenistusest kõrvaldamine mitte kauemaks kui 10 järjestikuseks graafikujärgseks tööpäevaks, üleviimine madalamale palgaastmele kuni kolme astme võrra mitte kauemaks kui üheks aastaks (antud juhul kohaldatud p 4) ning teenistusest vabastamine. Et TTI on käskkirjas toonud ära lisaks faktilisele põhjendusele ka E.L. ametijuhendi eelmärgitud jm asjassepuutuvad sätted, samuti käskkirja andmist põhjendavad TKS, Määruse nr 882/2004/EÜ jm õigusaktide sätted, siis tuleb tõdeda, et formaalselt on vaidlustatud käskkirjas toodud nii selle andmise asjakohane õiguslik kui ka faktiline alus.
  22. Vastavalt ATS § 13 lg-le 1 tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd käesoleva seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Tulenevalt ATS §-st 87 ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse

§-de 6- 11 13, 15, § 17 1.,

  1. ja 4.-
  2. lõiget ning §-de 18, 19, § 20
  3. ja
  4. lõiget teatud erisustega, mis aga antud käskkirja vormistusliku külje ja menetluse osas ei oma tähendust. Seega on ilma erisusteta kohaldatavad muu hulgas ka järgmised

sätted:

§ 7

. Seletuse nõudmine, mille lg 1 kohaselt tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta ja mille lg 3 järgi distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega.

§ 8

. Distsiplinaarkaristuse valik, millest tulenevalt tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul küll seotud karistuste loetlemise järjekorraga (lg 2), kuid distsiplinaarkaristus ei tohi siiski olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega (lg 1).

§ 11

lg 2, milles on toodud need vähimad asjaolud, mida tööandja on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, sh p-de 2 ja 3 kohaselt tuleb märkida süüteo toimepanemise aeg ning süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Kohus on seisukohal, et lisaks ATS-le ja

-le tuleb ametniku distiplinaarvastutusele võtmisel kohaldada ka HMS-t, mis jõustus 01.01.2002, st hiljem kui on tehtud viimased muudatused

-s (jõustusid 01.01.2001). HMS §-s 1 sätestatud selle seaduse eesmärgi järgi on seadus suunatud isiku õiguste kaitse tagamisele ühtlase, isiku osalust ja kohtulikku kontrolli võimaldava haldusmenetluse korra loomise teel, kusjuures sama seaduse § 2 lg 1 kohaselt haldusmenetlus on haldusorgani (§ 8) tegevus määruse (§ 88) või haldusakti (§-d 51 ja 52) andmisel, toimingu (§ 106) sooritamisel või halduslepingu (§ 95) sõlmimisel. Puudub kahtlus, et TTI on haldusorgan, tema antud käskkiri on haldusakt ja tema poolt läbi viidav distsiplinaarmenetlus on toiming HMS mõttes. Kuivõrd distsiplinaarmenetlust ei nimetata sama seaduse § 2 lg-s 2, siis on selge, et TTI tuli kaevatud käskkirja andmisel juhinduda ka hilisemast, kogu haldusmenetlust reguleerivast seadusest, sh haldusmenetluse põhimõtetest. Vastavalt HMS § 3 lg-le 2 halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Et sama seaduse § 4 lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel, siis ei ole vaieldav, et isikule distsiplinaarkaristuse määramine on haldusorgani diskretsioon. Tal on valida, kas isikut karistada või mitte ning kui ta peab vajalikuks distsiplinaarkaristuse määramist, siis on tal valida, millist konkreetset karistust kohaldada. Järelikult tuli TTI-l juhinduda ka HMS§ 4 lg-st 2, mille järgi kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 5 lg 1 annab küll haldusorganile menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjade määramisel kaalutlusõiguse alusel teatava vabaduse, kuid samas peab haldusorgan lähtuma sama paragrahvi lg-s 2 sätestatust, mille järgi haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Samuti peab ta järgima HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mille kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. E.L. oli vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses menetlusosaline HMS § 11 lg 1 p 2 mõttes (isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud). Tulenevalt HMS § 35 lg 1 p-dest 2 ja 3 haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise teavitamisega menetlusest ja tema suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. Sellele järgneb haldusorgani selgitamiskohustus (HMS § 36), mille kohaselt haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas, millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel haldusmenetluses ning millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. 12 Tulenevalt HMS §-st 40 enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (lg 1), enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (lg 2). Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud juhud, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, sh p 3 – kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks ja p 7 - muudel seaduses sätestatud juhtudel. Viimatinimetatu võiks kontekstis

§ 7

lg-ga 3 tähendada, et distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 55 lg-st 1 haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Vastavalt HMS §-s 56 esitatud põhjendamisnõuetele haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud, haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS §-st 58 tulenevad menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed: haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

  1. Kohus asubki järgnevalt kontrollima, kas TTI on E.L.le distsiplinaarkaristuse määramisel järginud eeltoodud õigusaktide nõudeid. Asja materjalidest nähtuvalt oli teenistuslik järelvalve algatamise ajendiks Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse asekantsler Toivo Nõvandi
  2. märtsi
  3. a järelepärimine TTI-le seoses OÜ Litagra ja TPL tegevusega – nad reklaamivad ja turustavad taimekaitsevahendeid, kuid väidetavalt puudub neil teatud taimekaitsevahendite turustamise õigus /tl 24/, mistõttu TTI peadirektori kt 06.03.
  4. a käskkirjaga nr 1.1.-3/14 algatas teenistusliku järelvalve taimekaitse osakonnas kontrollimaks järelpärimises toodud väiteid /tl 23/. Vastavalt jaotuskavale teavitati sellest ka E.L.t kui peadirektori asetäitja kt-d, kelle ülesandeks ametijuhendi p 3.1 kohaselt on muu hulgas teatud osakondade, sh taimekaitse osakonna, töö koordineerimine ja juhtimine osakonnajuhataja kaudu. Seega oli kaebajat teavitatud ühes temale alluvas osakonnas läbiviidavast menetlusest konkreetsete väidete kontrollimiseks, mitte tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest. 24.03.
  5. a vormistatud dokumendist „Taimekaitse osakonnas läbiviidud teenistusliku järelevalve tulemused“ /tl 29-32/ nähtub, et järelevalve käigus koguti asekantsler Toivo Nõvandi kirjas esitatud väidete kontrollimiseks dokumentaalseid tõendeid, viidi läbi taimekaitse osakonna juhatajaga intervjuu, tutvuti asjas tähtsust omavate järelevalvedokumentidega ning teostati visuaalset vaatlust. Kaebuse esitajalt, kellele hiljem eelmärgitu põhjal distsiplinaarkaristus määrati, selgitust (intervjuud) ei ole võetud. Sealhulgas ei nähtu ka intervjuust osakonnajuhatajaga /tl 40-41/, et küsitleja oleks tundnud huvi, kas ja kuivõrd on konkreetsetest küsimustest ja/või probleemidest teadlik E.L. ning mida ta on teinud või tegemata jätnud. Teenistusliku järelevalve tulemuste õiguslike järelduste osast nähtuvad kaks rikkumist taimekaitse osakonnas: esiteks, Litagra OÜ-s
  6. märtsil
  7. a läbiviidud taimekaitsevahendite turustamise ja hoidmise kontrolli käigus jäid fikseerimata „mitmed asjas tähtsust omavad asjaolud“ ja õiguserikkujale jäi ettekirjutus tegemata vastuolus TKS-ga ning taimekaitse osakonna poolt ei ole Litagra OÜ-le tehtud otsust taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta tehtud ning taotlust hoiti teenistusliku järelevalve läbiviimise ajal veel menetluse, millega rikuti põllumajandusministri
  8. juuli
  9. a määruse 13 nr 82 § 6 lg-s 1 sätestatud taotluse menetluse tähtaega. TPL osas rikkumist ei nähtu – temale oli tehtud 11.03.2008 ettekirjutus /tl 48 pöördel-49/. Kaebaja väiteil talle teenistusliku järelevalve tulemuste kohta valminud dokumenti ei esitatud, vaid ta pidi selle ise välja nõudma. E.L. sõnul andis tema dokumendi ka osakonnajuhatajale ning kuna see sisaldas nii ettepanekuid kui ka puudusi, siis paluti neil anda selle kohta kommentaarid /tl 109 pöördel/, mida nad osakonnajuhatajaga ühiselt 17.04.2008 ka tegid /tl 50-53/. Arvestades asjaolusid, et kaebuse esitajat ei teavitatud tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest/läbiviimisest, dokumendis „Taimekaitse osakonnas läbiviidud teenistusliku järelevalve tulemused“ ei tuvastatud tema distsiplinaarsüütegusid, siis ei ole eelmärgitud 17.04.2008 ühelgi juhul käsitatavad seletusena süüks pandava teo kohta. E.L. on neis kommentaarides eraldi rõhutanud, et õigusosakonna ametnikud ei kontakteerunud ei enne teenistusliku järelevalve alustamist ega selle läbiviimise jooksul kaebajaga, mistõttu tal puudus võimalus anda järelevalve käigus selgitusi. Kommentaaridest nähtuvalt ei nõustu E.L. ja osakonnajuhataja mitmete järelevalve tulemuste väidetega. Samas ei ole vaidlustatud käskkirjas isegi nendele tagantjärgi esitatud vastuväidetele mingit tähelepanu pööratud, mis üksnes kinnitab kaebaja väidet, et TTI oli kaebaja suhtes ette süüdimõistva hoiakuga ning ei soovinud menetlust läbi viia objektiivselt ja seadusnõuetele vastavalt.
  10. Seega on kohus tuvastanud, et kaebajat ei olnud teavitatud tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest (ta teadis, et ühes temale alluvas osakonnas viiakse läbi järelevalvet konkreetsest järelepärimisest tulenevate väidete kontrollimiseks), teda ei hoitud kursis teenistusliku järelevalve menetlusega, ei küsitud selgitusi ning järelevalve tulemused ei tuvastanud ka ühtki konkreetset E.L. distsiplinaarsüütegu. Neil asjaoludel puudub alus väita, et tema süütegu oli tõendatud muude tõenditega, ja puudus vajadus seletust nõuda. Kohus peab ka seetõttu põhjendamatuks vastustaja oletust, et kaebuse esitajalt seletuse võtmine ei oleks lõpptulemust otsustanud. Kaebuse esitaja sai oma väidetavatest süütegudest teada üllatuslikult alles 25.04.2008, mil talle tutvustati kaevatavat käskkirja. Järelikult on distsiplinaarkaristus E.L.le määratud tema kui menetlusosalise õiguste jämeda rikkumisega. TTI ei täitnud omapoolset selgitamiskohustust, ei teatatud kaebajale, et algatatud menetlus võib viia tema distsiplinaarkorras karistamiseni, samuti ei selgitatud, millised õigused ja kohustused on E.L.l selles menetluses ning millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. Kaebajale ei olnud tagatud ärakuulamisõigus ning isegi tagantjärgi esitatud kommentaarid ei pälvinud asja otsustamisel mingit tähelepanu. Kohus on seisukohal, et TTI ei ole viinud kõnealust menetlust läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt ega järginud uurimispõhimõtet. Juba eelmärgitu põhjal võib väita, et eelnimetatud rikkumised on võinud mõjutada asja otsustamist. Kaevatud käskkiri seda tegelikult kinnitabki.
  11. Puudub kahtlus, et oma ametijuhendi p 3.1 kohaselt on peadirektori asetäitja ülesandeks taimekaitse-, sordi, seemnete ja mahepõllumajanduse osakondade töö koordineerimine ja juhendamine osakonnajuhatajate kaudu, et sama ametijuhendi p 3.4 kohaselt on peadirektori asetäitja ülesandeks alluvate osakondade ametnike teenistusülesannete täitmise ja töötulemi kontrollimine ning et ametijuhendi p 3.9 kohaselt on peadirektori asetäitja ülesandeks riikliku järelvalve läbiviimine vajalike inspekteerimise käsiraamatute ja muude töökorralduslike dokumentide koostamine ja uuendamine ning kontroll nende vastavuse üle õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja käsiraamatute kinnitamine. Kaevatud käskkirjas on E.L.le süüks pandud nimelt nende nõuete vastu eksimist: „Arvestades taimekaitseosakonnas läbiviidud teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud asjaolusid, ei ole peadirektori asetäitja kt E.L. nõuetekohaselt täitnud tema ametijuhendi punktides 3.1, 3.4 ja 3.9 sätestatud ülesandeid, mistõttu ei ole saavutatud ka Taimetoodangu Inspektsioonile 14 pandud ülesannete täitmine ega tagatud määruses (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide tegemiseks kehtestatud eeskirjade rakendamine taimekaitse valdkonnas.“ Nimetatud väide ei vasta tegelikkusele juba ainuüksi seetõttu, et isegi kui eeldada, et kaebaja on eksinud oma ametijuhendi osundatud punktidest tulenevate nõuete vastu, siis ei ole ta ilmselt jätnud oma ametiülesandeid absoluutselt täitmata. Seega on õige kaebaja väide, et käskkirjast ei selgu konkreetne süütegu ja selle toimepanemise aeg, järelikult ei ole haldusakt ka selge ja üheselt mõistetav. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et käskkirjast ega vastustaja seletusest ei selgu tegelikult isegi väidetavate süütegude arv (1 või 3). Käskkirjas on nimetatud küll arvukalt kuupäevi, mil keegi ühe või teise järelepärimise, kirja, taotluse vms tegi, kuid seostamata on see E.L.ga – millal tema midagi nendega seoses valesti tegi või hoopis tegemata jättis. Käskkirja faktilisel põhjendusel ja sellega määratud tagajärjel puudub loogiline seostatus, mis ei võimalda kohut veenda, et just selline tagajärg on ainuvõimalik ja õiguspärane. Kuigi kaebaja ametikoha eesmärgiks oli juhtida ja koordineerida alluvate osakondade tegevusi inspektsiooni põhimääruse täitmisel, siis ei saa alluvate osakondade mitmekülgsust ja paljusust arvestades eitada, et peadirektori asetäitja puhul on tegemist eelkõige üldjuhtimise ja koordineerimisega ning TTI konkreetse tegevusvaldkonna igapäevast tööd, sealhulgas maakonnabüroode inspektoreid, juhib vastava osakonna juhataja. Kaebaja oma ametikoha tõttu ei saanud olla kursis peente üksikküsimustega – nendega pidi tegelema eelkõige osakonnajuhataja. Seega jääb kohtule käskkirjast arusaamatuks ja ei ole kontrollitav, millal kaebaja väidetavalt mingi distsiplinaarsüüteo toime pani. Rääkimata sellest, et käskkirja p-s 7 märgitud taimekaitse inspekteerimise käsiraamatut puudutav ei leidnud üldse kajastamist dokumendis „Taimekaitse osakonnas läbiviidud teenistusliku järelevalve tulemused“. Kuna järelevalve lõppdokumendis seda väidetavat rikkumist ei ole tuvastatud ja ka kaebuse esitajalt ei ole kirjalikku seletust distsiplinaarsüüteo asjaolude kohta nõutud ei ole, siis käskkirjast ei selgu, milliste objektiivsete tõenditega nimetatud süütegu on tuvastatud. Lisaks eelmärgitule nähtub asja materjalidest, et poolte vahel on vaieldav Määruse nr 882/2004/EÜ kohaldatavus taimekaitse valdkonnas ja vastustajale on teadmata väidetavalt üks vastava valdkonna asjatundjatest, kelle seisukoht toetab kaebaja väidet, et see määrus ei ole seotud taimekaitsevahenditega /tl 60-62/. See küsimus tulnuks lahendada uurimispõhimõtet rakendades teenistusliku järelevalve käigus. Et vastustaja seda ei teinud, vaid lisas üllatava süüdistuse alles karistamiskäskkirja, siis ei pea kohus võtma seisukohta, kas Määrus nr 882/2004/EÜ on kohaldatav taimekaitse valdkonnas ja kas kaebaja on sellekohase distsiplinaarsüüteo toime pannud.
  12. Kohus leiab, et kuna nende eelmärgitud TTI poolsete rikkumiste ja käskkirja puuduste tõttu kuulub kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ja selle kohta vormistatud käskkiri tühistamisele, siis ei pea kohus asuma tuvastama ega saakski tuvastada, kas E.L. on pannud toime käskkirjas märgitud süüteod. Siiski, sõltumata isegi eeltoodust, tuleb kohtul nõustuda kaebajaga selles, et määratud distsiplinaarkaristus tundub ebaproportsionaalne ja käskkiri võib olla selles osas kaalutlusveaga.

§ 11

lg 2 nõuab käskkirjas karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse märkimist, HMS § 56 aga kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses kaalutluste, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud, märkimist. Kaevatud käskkirjas on distsiplinaarkaristuse valikul lähtutud kahest asjaolust: 1) (negatiivne) teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud puudustest taimekaitsevahendite valdkonnas riikliku järelevalve läbiviimise töökorralduses, mis ei võimalda tagada TTI-le tema põhimääruses ja TKS-s pandud ülesannete täitmist ega Määruses nr 882/2004/EÜ ametlike kontrollide tegemiseks kehtestatud eeskirjade rakendamist taimekaitsevahendite valdkonnas; 2) (positiivne) peadirektori asetäitja kt E.L.l eelnevad karistused puuduvad. 15 Ehkki tööandja ei ole seotud karistuste loetlemise järjekorraga, siis arvestades karistuse rangust (ainult veel rängem karistus oleks olnud teenistusest vabastamine), on selgelt näha, et karistuse määraja on omistanud oluliselt suurema kaalu TTI väidetavale võimatusele oma ülesandeid täita. Samas, olukorras, kus tegemist on üksikküsimustega võrreldes kaebuses toodud arvnäitajatega tegelikult teostatud järelevalvetoimingutest /tl 7-8/ ja Määruse nr 882/2004/EÜ kohaldatavaus on üldse vaieldav, vajaks ilmselt oluliselt põhjalikumat põhjendamist, miks peadirektori asetäitja kt väidetavad süüteod ei võimalda TTI-l oma ülesandeid täita ja milline oli nende üksikjuhtumite puhul konkreetselt peadirektori asetäitja kt roll ja süü. Õige on E.L. väide, et vastustaja ei ole karistuse määramisel arvestanud kaebuse esitaja kauaaegset laitmatut, edukat ja kohustundlikku tööd vastustaja juures, mille eest on teda edutatud ja korduvalt tunnustatud /tl 17-22/. Puuduvad igasugused kaalutlused, miks kaebuse esitaja pikaajaline hea töö ja karistuste puudumine ei kaalu üles väidetavaid süütegusid isegi mitte niivõrd, et piirduda isiku esmakordsel distsiplinaarkorras karistamisel kergeima võimaliku karistusega – noomitusega. Riigikohtu halduskolleegium on 19. märtsi 2002 otsuse (haldusasi nr 3-3-1-13-02) p-s 14 sedastanud: „Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.“ Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri, sõltumata sellest, kas E.L. pani toime selles kirjeldatud väidetava(

  1. d)süüteo(
  2. d)või mitte, ei veena kohut, et toodud asjaoludel pidi saabuma just niisugune tagajärg. Käskkirjas puudub tegelikult faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mistõttu nende puuduste pärast ei ole kaevatud haldusakti proportsionaalsus tegelikult kontrollitav, kuid kohtul on põhjendatud kahtlus kaalutlusveast. Seega kuuluvad kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ja selle vormistamiseks antud käskkiri tühistamisele (ATS § 160 lg 5, HKMS § 6 lg 1 p 1). Tulenevalt HKMS § 26 lg 1 p-st 1 tuleb kohtul kaebaja rikutud õiguste taastamiseks teha TTIle ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta. TTI peadirektori asetäitja kt ametikohal maksti kaebuse esitajale palka 33. palgaastme alusel alates 01.01.2008 kuupalgamääraga 17 700 kr., millele lisandus igakuuliselt 7080 kr (40 % diferentseeritud lisatasu) ning 3717 kr teenistusaastate eest /tl 16/. Seoses ebaõige üleviimisega madalamale palgaastmele ühe astme võrra, tasustati kaebajat aga palgaastme 32, kuupalgamäära 14 700 krooni järgi. Seega peab TTI hüvitama E.L.le õigusvastase distsiplinaarkaristuse tõttu kuni tema teenistusest lahkumiseni vähem saadud töötasu. 9. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et antud juhul teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks, siis jäävad tema võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata nende suuruse põhjendatust ja kandmise tõendatust. Kaebuse esitaja on palunud mõista tema kasuks TTI-lt välja asjas tasutud riigilõiv ja õigusabikulud. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja esitatud menetluskulude nimekirja, arve ja maksekorralduse järgi /tl 106-108/ moodustavad E.L. õigusabikulud 16 614.40 krooni (sh käibemaks 2534.- kr ja riigilõiv 80.kr; tl 64). Õigusabile on neist dokumentidest nähtuvalt kulutatud 10 tundi, lähtudes tunnihinnast 1400.- kr + km 18%. TTI ei soovinud kohtukulude osas oma seisukohta avaldada. Kohus leiab, et menetluskulude suurus on põhjendatud ja nende kandmine tõendatud. Menetluskulude väljamõistmine E.L. kasuks tema taotletud summas ei ole TTI-le ebaõiglane 16 ega ebamõistlik. Sealjuures arvestab kohus sellega, et menetluskulude suurenemist põhjustas TTI ise oma tegevusega: kui kaebaja soovis kirjalikku menetlust, siis vastustaja nõudis asja arutamist kohtuistungil /tl 8, 71/; kui kaebaja vastuseks TTI valmisolekule vaidlusküsimus kompromissiga lahendada tegi vastava ettepaneku, siis TTI-st tingituna (ei soostunud õigusabikulusid hüvitama, kuigi oli valmis karistuse tühistama) jäi kompromiss sündimata /tl 81, 97, 105, 109/. Järelikult tuleb menetluskulude nõue samuti täies ulatuses rahuldada. Hurma Kiviloo kohtunik 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.