3-08-471 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mail 2008. a Tallinn Haldusasja number 3-08-471 Haldusasi H.K kaebus Tallinna Pe

§ 28

lg 2 p 3 osas, milles kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks on sätestatud tingimus “ kui isik suunati teenistusse Eestist“. 4. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 28

lg 2 p 3 osas, milles see kehtestab piirangu kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks , sätestades tingimuse “ kui isik suunati teenistusse Eestist“.

1. HkMS § 92 lg 1 alusel mõista Tallinna Pensioniametilt H.K kasuks välja viimase poolt tasutud riigilõiv 80 krooni.
2. Saata kohtuotsuse ärakiri Riigikohtule. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule( HkMS § 31 lg-d 4 ja 6). I ASJAOLUD 1.H.K esitas Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonnale 07.12.2007.a. avalduse pensioni määramiseks, lisades avaldusele tööraamatu ning pensioniõiguslikku staaži tõendavad lisadokumendid. 2.Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna 10.12.
3. a otsusega nr 421093/1 määrati H.K-le vanaduspension, sealjuures ei arvestatud H.K pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse aega endise NSV Liidu relvajõududes ajavahemikul 09.06.1969 – 15.06.
4. 3.Nimetatud perioodi pensioniõigusliku staaži hulka mittearvamist on Tallinna Pensioniamet põhjendanud Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 28 lg 2 punktiga 3, mille kohaselt pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist. Kaebuse esitaja nimetatud tingimusele ei vasta. II KAEBUSE MOTIIVID JA NÕUE 4.H.K ei ole nõus pensioniameti otsusega osas, millega jäeti pensioni määramisel tema pensioniõigusliku staaži hulka arvamata kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg põhjusel, et kaebuse esitaja ei olnud teenistusse suunatud Eestist. Kaebuse esitaja astus
5. a õppima Leningradi adm. S. O. Makarovi nim. Kõrgemasse Merekooli laevajuhtimise osakonda, kuna Eesti NSV-s ei olnud tol ajal võimalust kõrgema merehariduse saamiseks. Kaebuse esitaja lõpetas merekooli
6. aastal ning oli seejärel sundkorras suunatud Nõukogude armeesse (mereväkke) 3 aastaks, ehkki muidu pidi tema esialgne suunamine olema tagasi Eestisse Eesti Merelaevandusse, kus ta ka kõik praktikad töötas. Nimelt võeti 1967.a. vastu „NSVL seadus üldisest sõjaväekohustusest“ , mille § 61 punkt „b“ lubas võtta sõjaväeteenistusse ohvitserina sundkorras kõiki ülikoolide lõpetanuid vastavalt kas 2 või 3 aastaks.
7. Kaebuse esitaja loeb põhjendamatuks ja alusetuks, et Eesti kodanik, kes sattus NSV Liidu armeesse mitte vabatahtlikult, on asetatud ebavõrdsesse olukorda võrreldes välismaalasega ja/või kodakondsuseta isikuga, kes suunati sõjaväeteenistusse Eestist. Võrdsuse ja sotsiaalriigi põhimõtted kuuluvad põhiseaduse põhiprintsiipide hulka. Kooskõlas Põhiseaduse § 28 lg-ga 2 on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (

) § 4 lg 2 kohaselt määratakse pension ja seda makstakse

sätestatud tingimustel Eesti alalisele elanikule ja tähtajalise või elamisõiguse alusel Eestis elavale välismaalasele. Antud juhul on Eesti kodanik asetatud halvemasse olukorda kui Eestis viibiv välisriigi kodanik ja tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane. Kaebuse esitaja märgib ka, et Venemaa Föderatsioon tagab pensioni üksnes oma kodanikele või alaliselt Venemaa Föderatsioonis 2 elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Seega puudub Eestis elaval Eesti kodanikul NSVL sõjaväeteenistuses oldud aastate eest Venemaa Föderatsioonilt pensioni või muu sotsiaalkindlustushüvitise saamise õigus. 6. Põhiseaduse § 10 kohaselt ei välista põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kaebuse esitaja rõhutab sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtteid, kuna Eesti kodanik , kes omandas Eestile olulist insener-laevajuhi kutset ja kelle eesmärgiks oli ka Eesti kui kodumaa teenimine, sattus sunniviisiliselt mereväeteenistusse kolmeks aastaks, mis välistas oma elukutsel praktiseerimise nimetud ajaks ja lõpptulemusena ei arvestata neid aastaid ka pensioniõigusliku staaži hulka. Samas arvestatakse sooduskorras staaži hulka näiteks sunniviisiliselt 1944.a. oktoobris või novembris Saaremaalt Sõrve poolsaarelt Saksamaale ümberasustamise aeg

§ 28lg 3 p 5 alusel.

7.Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Riigikohtu praktikast tuleneb, et põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet. Õigusloome võrdsus nõuab, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Kaebuse esitaja leiab, et antud juhul on tegemist lisaks Eesti kodaniku halvemasse olukorda seadmisest võrreldes Eestis viibiva välismaalase või kodakondsuseta isikuga ka olukorraga, kus Eesti kodanikel, kellele oli tagatud teatud eriala Eestis omandamine ja kes seetõttu sattusid sõjaväeteenistusse Eestist, arvestatakse staaži hulka endise NSVL armees teenitud aeg ja neil kodanikel, kes olid sunnitud õppima asuma väljaspool Eesti NSV territooriumi asuvatesse kõrgkoolidesse ja seetõttu sattusid NSVL sõjaväeteenistusse väljaspool Eestit, jääb kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg pensioniõigusliku staaži hulka arvestamata. Eesti kodanike ebavõrdne kohtlemine võrreldes välismaalastega on alusetu ning ka Eesti kodanike jaotamine gruppidesse, kus mõned oleksid rohkem soodustatud kui teised ilma mõjuva ja kaalutletud põhjuseta, on ebaõige ja ebaõiglane. Siinjuures tugineb kaebuse esitaja ka Põhiseaduse §-le 11, mille kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele peab aset leidma kaalumine.

eelnõu seletuskirja ega Riigikogu stenogrammidest ei tulene ühtki kaalutlust ega põhjendust

vastuvõtmisel

§ 28lg 2 p 3 sisalduvale Eesti kodanike diskrimineerimisele.

Viidatud säte on sisuliselt üle võetud kuni 01.01.2002 kehtinud seaduse § 18 lg 2 p 3, kust klausel „kui isik suunati teenistusse Eestist“ puudus. 8. Kui lähtuda Riigikogus 2006.a. aprillis aset leidnud

§ 28

muutmise seaduse eelnõu (käsitles nende Eesti kodanike osas ebavõrdse kohtlemise lõpetamist, kes õppisid Eestist suunatuna kõrgkoolis endise NSV Liidu territooriumil ja olid suunatud kohustuslikku sõjaväeteenistusse õppimise ajal) menetlemise stenogrammides kajastatud valitsuse seisukohta, mille kohaselt kehtiva seaduse eesmärk on kompenseerida aeg, mil inimesel võeti võimalus elada ja töötada Eestis sõjaväkke saatmise tõttu, siis

§ 28

lg 2 punkt 3 ei teeni seda eesmärki, vaid asetab teatud grupi inimesi ebasoodsamasse olukorda, kuna kaebuse esitajal ja temaga samaväärses olukorras olnud isikutel oli samadel alustel ära võetud õigus ja võimalus elada ja töötada Eestis kolme aasta jooksul sõjaväkke saatmise tõttu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et

§ 28

lg 2 p 3 regulatsioon on vastuolus põhiseadusega ja riivab ebamõistlikult Eesti kodanike õigusi ning jaotab õigused ebaproportsionaalselt. 9.Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Pensioniameti vaidlustatud otsuse aluseks olnud

§ 28

lg 2 p 3 sisalduva klausli tunnistamist Põhiseaduse §-dega 11, 12 ja 28 lõikega 2 nende koostoimes vastuolus olevaks ja

§ 28

lg 2 p 3 piirangut sätestavas osas kohaldamata 3 jätmist, Tallinna Pensioniameti 10.12.

1. a otsuse tühistamist ja Tallinna Pensioniametile ettekirjutuse tegemist H.K vanaduspensioni taotlemise avalduse uuesti läbivaatamiseks ning pensioni määramise kohta uue otsuse vastuvõtmiseks, arvestades sealjuures H.K tööstaaži hulka endise NSVL armees teenitud kohustusliku sõjaväeteenistuse aja. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED
2. Tallinna Pensioniamet on seisukohal, et vaidlustatud otsus pensioni määramise kohta on õiguspärane ja seadusega kooskõlas.
3. Kaebuse esitaja lõpetas admiral S.O.Makarovi nim.Kõrgema Merekooli Leningradis.Pärast kõrgkooli lõpetamist suunati ta kohustuslikku sõjaväeteenistusse Leningradist.Seega puudub, arvestades

§ 28

lg 2 p 3 sätestatut, alus H.K kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks. IV KOHTUISTUNG 12.Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma seisukohtade juurde . Pensioniameti esindaja väitis, et

§ 28

lg 2 p 3 on põhiseadusega kooskõlas ning leidis, et

§ 28lg 2 loetletud tegevused on kõik seotud Eestiga .

Vastustaja väitel on kogu viidatud paragrahv üles ehitatud ühel ja samal põhimõttel ning lõige 2 on võrdsustatud perioodiga, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu, mis jällegi viitab lõikes 2 nimetatud tegevuse eeldatavale seotusele Eesti territooriumiga. IV KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

1. Kohus, kaalunud poolte seisukohti ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna 10.12.
2. a otsus nr 421093/1, millega H.K pensioniõigusliku staaži hulka ei arvatud kohustusliku sõjaväeteenistuse aega ajavahemikul 09.06.1969 – 15.06.1972 endise NSV Liidu armees tuleb tühistada ja Tallinna Pensioniametile teha ettekirjutus kaebuse esitaja pensioni määramise avalduse uueks läbivaatamiseks. Sealjuures jätab kohus vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata

§ 28

lg 2 punkti 3 osas, millega sätestatakse endise NSVL sõjaväes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamise tingimuseks isiku teenistusse suunamine Eestist. Eespoolmärgitud osas tuleb

§ 28lg 2 punkti 3 suhtes algatada põhiseaduslikkuse järelevalve .

14. Esmalt peab kohus vajalikuks täpsustada, et käesolevas haldusasjas kohtule esitatud kaebuses on kaebuse esitaja taotlenud põhiseadusega vastuolus olevana

§ 28

lg 2 p 3 kohaldamata jätmist, ent esitatud taotlust tuleb lähtuvalt kohtule esitatud kaebuse eesmärgist, kaebuse põhjendustest ning kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud seletustest mõista taotlusena

§ 28

lg 2 p 3 kohaldamata jätmiseks osas, millega endise NSVL sõjaväes kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks on seatud tingimus, et isik peab olema teenistusse suunatud Eestist. Kaebuse esitaja eesmärgiks on, et tema pensioniõigusliku staaži hulka arvataks nimetatud aeg, kuigi seoses õppimisega Leningradi kõrgkoolis ei suunatud teda teenistusse Eestist. 15.Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mistahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Põhiseaduse § 15 lõikest 2 ja HkMS § 25 lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus haldusasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus oleva seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata ning edastab vastava kohtuotsuse või määruse Riigikohtule, 4 millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks selle asjassepuutuvus. Riigikohtu üldkogu 22.12.2000.a. otsuse kohaselt peab vaidlustatud säte olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega ning Riigikohtu 28.10.2002.a. otsuses asjas nr 34-1-5-02 on Riigikohus määratlenud normi asjassepuutuvust selliselt, et Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral. 16.

§ 28sätestab:

§ 28

lg 2 p 3 omab käesolevas haldusasjas otsustavat tähtsust, sest selles sätestatud piirav tingimus kui isik suunati teenistusse Eestist on olnud kaebuse esitaja kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamisest keeldumise aluseks. Kaebuse esitaja suunati ajateenistusse Leningradist, pärast õpingute lõpetamist admiral S.O.Makarovi nim.Kõrgemas Merekoolis. Kaebuse esitajal on olemas

- ga nõutav Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž, seega ei tingi nimetatud aja tema pensioniõigusliku staaži hulka mittearvamine seda, et kaebuse esitaja ei vastaks pensioni saamiseks sätestatud tingimustele, vaid kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka mittearvamine mõjutab kaebuse esitajale määratava pensioni suurust.

§ 28

lg 2 p 3 põhiseadusele vastavuse korral tuleks jätta Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna 10.12.2007. a otsuse nr 421093/1 tühistamise nõue ( ja seega kaebus) rahuldamata. Sama normi põhiseadusevastasuse korral tuleb seevastu asuda seisukohale, et kaebuse esitajale on keeldutud kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamisest õigusliku aluseta ning tühistamisnõue tuleks rahuldada ( koos ettekirjutusega asja uueks otsustamiseks). Ülaltoodust tulenevalt on

§ 28lg 2 p 3 käesolevas vaidluses asjassepuutuv.

17. Kaebus on rajatud väitele

§ 28

lg 2 p 3 vastuolust Põhiseaduse §-dega 11, 12 ja 28 lõikega 2 nende koostoimes ja kaebuse esitaja taotleb

nimetatud sättes sisalduva piirangu kohaldamata jätmist vastuolu tõttu Põhiseadusega ning Tallinna Pensioniameti 10.12.

1. a otsuse tühistamist.
2. PS §-s 10 sisalduvast sotsiaalriigi põhiprintsiibist tulenevale riigi kohustusele hoolitseda kodanike eest ja tagada inimväärikusele vastav äraelamine ka neile, kes ise elatist teenida ei suuda , vastab PS § 28 sätestatud isiku subjektiivne õigus riigi abile puuduse korral. Sotsiaalsed õigused ei ole oma olemuselt isiku piiramatud subjektiivsed õigused, vaid on ennekõike käsitletavad riigi üldise kohustatusena, mida realiseeritakse vastavalt sotsiaalpoliitilistele kokkulepetele ja majanduslikele võimalustele. Seega on riigil kohustus tagada kõigile sätestatud õiguste kasutamise võimalus õiglasel ja võimalustekohasel alusel. Sotsiaalsed põhiõigused tähendavad ümberjaotamist, sest nimetatud õigused on otseselt seotud sotsiaalpoliitiliste otsustustega ja sotsiaalsete põhiõiguste täitmiseks vajalike rahaliste vahendite olemasoluga, mistõttu põhiseaduses on sätestatud sotsiaalsete põhiõiguste minimaalne mudel. PS §-s 28 sätestatud õigust riigi abile vanaduse korral tuleb käsitleda viidatud sätte kontekstis 5 üldise õigusena riigi abile puuduse korral. PS § 28 lg 1 annab nõudeõiguse sellele, mis on hädavajalik. PS § 28 laiendav tõlgendamine on põhjendamatu ning ei haaku PS konkreetse sätte mõttega. PS-st ei tulene igaühe subjektiivset nõudeõigust konkreetse sotsiaalabi suhtes, sest abi liigid, ulatuse ja saamise tingimused sätestab seadus, vaid isik saab riigilt nõuda nimetatud põhiõigust täpsustavatest seadustest temale tulenevate õiguste realiseerimist ja kohustuste täitmist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.01.2004.a. otsuses asjas nr 3-4-1-7-03 asus Riigikohus seisukohale, et Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. Kuna käesoleval juhul on kaebuse esitajal olemas

- ga nõutav Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž ja pensioniameti otsusega on kaebuse esitajale ka pension määratud, sealjuures ei väida kaebuse esitaja, et sotsiaalkindlustushüvis pensionina ei kata tema esmavajadusi ning oleks rikutud kaebaja õigust abile puuduse korral, ei ole käesoleval juhul tegemist PS § 28 tuleneva sotsiaalse põhiõiguse riivega ning eeltoodust tulenevalt ei ole rikutud ka PS § 10 tulenevat sotsiaalriigi põhimõtet.

1. Põhiseaduse § 12 esimese lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Sama paragrahvi teise lause kohaselt on keelatud diskrimineerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Riigikohtu varasemast praktikast tuleneb, et põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet ( Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2002 otsus asjas nr 3-4-1-2-02). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas 20.03.2006.a. otsuses asjas nr 3-4-1-33-05, et Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee:võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine.Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukordi koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kolleegium möönab, et kuigi meelevaldsuse kontroll langeb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus.Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.
2. H.K pensioniõigusliku staaži hulka ei arvatud

§ 28

lg 2 p 3 alusel kohustusliku sõjaväeteenistuse aega endise NSV Liidu armees ajavahemikul 09.06.1969 – 15.06.1972, kuna teda ei suunatud teenistusse Eestist. H.K suunati sõjaväeteenistusse Leningradist S.O.Makarovi nim.Kõrgema Merekooli lõpetamise järel. Samal ajal isikutel, kes olid suunatud kohustuslikku sõjaväeteenistusse Eestist, võetakse nimetatud aeg pensioniõigusliku tööstaaži arvutamisel arvesse.

§ 28

lg 2 p 4 sätestab, et pensioniõigusliku tööstaaži hulka arvatakse samuti õpiaeg kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis või nendega võrdsustatud õppevormides. Viidatud paragrahvi lg 4 näeb ette, et käesolevas paragrahvis sätestatud tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud staaži. Eeltoodud sätetest tuleneb, et isik, kes soovis omandada eriala, mida Eestis ei õpetatud ning pidi seetõttu asuma kõrgharidust omandama mõnes endise NSV Liidu territooriumil asuvas kõrgkoolis, milles õppimise aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka

§ 28

lg 2 p 4 alusel ja kes ülikooli lõpetamise järel võeti kohustuslikku sõjaväeteenistusse, nagu juhtus kaebuse esitajaga, puudub õigus selle kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks ning seda aega ei hüvita temale ka Venemaa Föderatsioon. Samal ajal 6 näeb

regulatsioon ette, et isikule , kes endise NSV Liidu territooriumilt tuli õppima Eestis asuvasse ülikooli ja kutsuti kohustuslikku sõjaväeteenistusse Eestis ülikooli lõpetamisel, arvatakse lisaks õppeajale pensioniõigusliku staaži hulka ka kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg. Kui viimatinimetatud isik ei taotle pensioni Eestis, arvatakse tema kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg temale pensioniõigusliku staaži hulka Vene Föderatsioonis. Kohus leiab, et eespoolvõrreldud isikuid, kes mõlemad endises NSV Liidus suundusid õppima oma elukoha liiduvabariigist väljaspoole seetõttu, et kohapeal vastavat eriala omandada võimalik ei olnud ja keda mõlemat kutsuti ülikooli lõpetamise järel kohustuslikku sõjaväeteenistusse seetõttu õppeasutuse asukoha järgi, on koheldud ebavõrdselt. Sealjuures on halvemasse olukorda jäetud Eestis elanud isik, kes pidi suunduma õppima Eestist väljaspoole ja soodustused loodud isikule, kes oma kodukohast endise NSV Liidu territooriumil väljaspoole õppima asununa saabus Eestisse. Isegi juhul, kui võrrelda Eestis elanud noori pelgalt kõrgkoolis õppimise lõpetamisel kohustuslikku sõjaväeteenistusse suunamise järgi , siis järeldub, et eristatakse ja

sätestab isikuid ebavõrdselt koheldes eelise isikutele, kellel oli võimalik soovitavat eriala omandada Eestis ja kes seetõttu suunati teenistusse Eestist isikutest, kes pidid kõrghariduse omandamiseks asuma õppima mujal endise NSV Liidu kõrgkoolides ja kes seetõttu suunati kohustuslikku sõjaväeteenistusse mujalt kui Eestist. 21. Alljärgnevalt kontrollib kohus, kas ülakirjeldatud ebavõrdsele kohtlemisele leidub mõistlik ja asjakohane põhjus.

eelnõu seletuskirjast, samuti Riigikogu istungite stenogrammidest ei selgu, miks on otsustatud § 28 lõike 2 punktis 3 kehtestatud piirangu kasuks ja mis oli eespoolkirjeldatud isikute erineva kohtlemise põhjuseks. Siinkohal tuleb märkida, et kuni 01.01.2002 kehtinud pensionikindlustuse seaduse § 18 lg 2 p 3 nägi kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staaži hulka arvamise ette klauslita„kui isik suunati teenistusse Eestist“ .

seaduseelnõu ( 828 SE I) seletuskirjas ei ole peetud § 28 lg 2 p 3 sätestatut seletuskirjas kajastamist vajavaks muudatuseks, seega laieneb käsitletavale sättele seletuskirjas antud selgitus: Ülejäänud muudatused on valdavalt redaktsioonilise iseloomuga. 22.Seadusandja eesmärgiks kirjeldatud isikute erineval kohtlemisel võis olla soov vähendada riikliku pensionikindlustuse kulusid ja endise NSV Liidu sõjaväes kohustusliku sõjaväeteenistuse aega võis seadusandja pidada põhjendatuks arvata pensioniõigusliku staaži hulka vaid neil isikutel, kelle puhul on alust eeldada nende tihedat seotust Eestiga ehk teisisõnu võis eesmärgiks olla soov endise NSV Liidu armees kohustusliku sõjaväeteenistuse aja osas pensionikindlustuse kulude kandmise kohustuse võtmine mitte kõigi Eestis pensionile õigust omavate isikute suhtes, vaid tunnistades sellise kohustuse olemasolu vaid isikute suhtes, keda sõjaväeteenistusse kutsuti Eestist. Kui seadusandja lähtus seotusest Eestiga, siis ainuüksi sõjaväeteenistusse kutsumise hetke viibimiskoht sellise kriteeriumina end ei õigusta. Kohus on eespool võrrelnud Eestist mujale õppima asunud isikuid teistest endise NSV Liidu liiduvabariikidest pärit isikutega , kes sama moodi asusid mujale õppima, kuid kelle mujal asuv õppimiskoht oli Eestis. Neil isikutel puudus enne õppima asumist ja seejärel kohustuslikku ajateenistusse kutsumist seos Eestiga ja puudub alus eeldada, et õppimise lõpetamise järel oleksid nad asunud Eestis tööle. Seda kasvõi põhjusel, et vähemalt teistele liiduvabariikidele eraldatud õppekohtadele õppima suunatud isikud suunati kooli lõpetamise järel tööle teda õppima suunanud liiduvabariiki. Samamoodi puudub alus eeldada, et Eestisse oleksid jäänud tööle isikud, kes tulid Eestisse õppima mitte suunatuna. Teisalt puudub ka alus eelduseks, et Eestist pärit isikutel, kes lahkusid siit õppimise eesmärgil, puudus kavatsus kooli lõpetamise järel Eestisse naasta. 7

§ 28

lg 2 p 3 sätestatud piirang kohustusliku sõjaväeteenistuse aja pensioniõigusliku staazi hulka arvamiseks saaks olla põhjendatud juhul, kui see teenistusaeg kuuluks näiteks 15aastase Eestis omandatud pensionistaaži hulka arvamisele. Seda aga seadus ette ei näe.

§ 28

lg 4 sätestab, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse käesolevas paragrahvis sätestatud tegevuse aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991.a.1. jaanuarini juhul, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Seega viimatinimetatud sättest tulenevalt on ka juhul, kui isik suunati teenistusse Eestist, temale nimetatud perioodi pensioniõigusliku staaži hulka arvamiseks vajalik Eestis omandatud 15-aastane pensionistaaž. Eespoolviidatud sättest järeldub ka, et piirangute sätestamine kohustusliku sõhjaväeteenistuse aja pesnioniõigusliku staaži hulka arvamiseks ei saa olla kantud eesmärgist vältida neile isikutele, kelle sidemed Eestiga on nõrgad, täiendava aja staaži hulka lisamist. Isikutel, kelle sidemed Eestiga on nõrgad, puudub nõutav 15 aastane Eestis omandatud staaž ning neil puudub õigus

alusel pensioni saada.

2. aprillil
3. a algatas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

§ 28

lg 2 p 3 muutmise, mille tingis vajadus lõpetada ära ebaõiglus, mis kehtib pensioniõigusliku staaži arvestuses isikute suhtes, kes võeti sõjaväeteenistusse endisel NSV Liidu territooriumil asuvas kõrgkoolis õppimise ajal, kuhu nad olid suunatud vastavalt haridusministeeriumide kokkuleppele pärast teatud perioodi õppimist Eesti kõrgkoolis (631 SEI)). Vabariigi Valitsuse arvamuses nimetatud eelnõu kohta on märgitud: Riikliku pensionikindlustuse seaduse üldiseks mõtteks on määrata ja maksta riiklikku pensioni Eestis töötamise aja eest. Üldjuhul kohustusliku sõjaväeteenistuse ja asendusteenistuse aega väljaspool Eestit ei loeta Eesti tööstaaži hulka. Erand tehakse neile inimestele, kes enne elasid ja töötasid Eestis ja kelle Eestis töötamise aeg katkestati sõjaväeteenistusse suunamisega. Seega ei ole eesmärgiks mitte sätestada sõjaväeteenistuse aja arvamine tööstaaži hulka, vaid kompenseerida aeg, mil inimesel võeti võimalus elada ja töötada Eestis sõjaväkke saatmise tõttu./../Ei saa põhimõtteliselt nõustuda sellega, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse mitte töötamise aeg väljapool Eestit (http://web.riigikogu.ee/ems/plsq/motions.show?assembly=10&id=631) Kui seadusandja mõtteks oli ülaltoodust tulenevalt kompenseerida aeg, mil isikul võeti võimalus elada ja töötada Eestis sõjaväkke saatmise tõttu, siis on kohus toonud käesoleva kohtuotsuse eelmises, s.o.22. punktis põhjendused selle kohta, miks puudub võrreldud isikute gruppide puhul alus eeldada, et ühed neist ( kes saabusid Eestisse) oleksid elanud ja töötanud Eestis ka hiljem ning et ajateenistusse kutsumisega neilt see võimalus võeti ja teistelt isikutelt ( kes olid sunnitud eriala omandamiseks Eestist lahkuma) ei võetud kohustuslikku sõjaväeteenistusse suunamisega võimalust elada ja töötada Eestis. 24. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, mille kohaselt on

§ 28lg-s 2 nimetatud tegevuste puhul silmas peetud nende tegevuste seotust Eestiga.

Eespooltoodud Vabariigi Valitsuse seisukohast nähtub, et riikliku pensionikindlustuse seaduse puhul Ei saa põhimõtteliselt nõustuda sellega, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse mitte töötamise aeg väljapool Eestit .

§ 28

lg 2 p 3 võrdlus teiste

§ 28

lõike 2 alapunktides loetletud tegevustega, mis samuti arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ning millele laieneb samuti viidatud paragrahvi lõige 4 , kinnitab , et enne või pärast sellist

§ 28

lõike 2 alapunktides loetletud tegevust isiku seotust Eestiga oluliseks peetud ei ole, ka ei saa lõikes 2 loetletud tegevustest järeldada, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse reeglina Eestis aset leidnud tegevus , seega ei ole alust järelduseks, et

§ 28

lg 2 punktis 3 nimetatud tegevuse tingimusega pensioniõigusliku staaži hulka arvamisel on silmas peetud isiku võimatust sel ajal töötada Eestis ning et seotus Eestiga on

§ 28lg-s 2 üksikute tegevuste puhul läbivaks põhimõtteks.

Pigem nähtub viidatud sättest, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatavate tegevustena on muu hulgas ette nähtud tegevusi, mille ajal isik kuulus sotsiaalkindlustusele ning milliseid perioode 8 on ka varasemate pensionikindlustust sätestavate seadusega arvestatud pensioniõigusliku staaži ( või kogunisti pensioni arvutamiseks vajaliku tööstaaži hulka).Nii on

§ 28

lg 2 punktis 4 ette nähtud õpiaeg kutseõppeasutuse päevases õppevormis või ülikooli või rakenduskõrgkooli statsionaarses õppevormis või nendega võrdsustatud õppevormides.

§ 28

lg-st 4 tulenevalt arvatakse nimetatud aeg endise NSV Liidu territooriumil kuni 1991.a. 1.jaanuarini pensioniõigusliku staazi hulka, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Seadus ei näe siinkohal ette , et isik pidanuks enne NSVL territooriumil õppima asumist olema elanud Eestis või olema suunatud Eestist õppima jne. Seega õppimise aja, mis üldjuhul ületab kestvuselt kohustusliku sõjaväeteenistuse aega , lubab seadus arvata pensioniõigusliku staaži hulka, kui on täidetud üldnõue, milleks on 15 aastane Eestis omandatud staaz. Ka sama lõike punktis 7 sätestatud tegevuse aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka , seadmata lisatingimusi. Seega näiteks arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka endise NSV Liidu territooriumil aset leidnud I grupi invaliidi eest hoolitsemise aeg ( olenemata selle pikkusest), samuti emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või lapse tegelikul hooldajal väikelapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, mis leidis aset enne 01.01.1991 ning loomulikult tingimusel, et isikul on 15-aastane Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž. Samuti võib siinkohal märkida sama lõike punktis 1 nimetatud loomeliitude ja kutseühingute liikmete tegevuse aega alates loometegevuse algusest. Seega kehtiva seaduse kohaselt arvatakse

§ 28

lg 2 alusel pensioniõigusliku staaži hulka mitmeid tegevusi, millel puudub side Eestiga. 25.Kohus ei näe erinevaks kohtlemiseks muud põhjust kui pensionikindlustuseks ettenähtud rahaliste vahendite säästmine. Nimetatu ei õigusta H.K ebavõrdset kohtlemist võrreldes nende isikutega, kes kutsuti kohustuslikku sõjaväeteenistusse ajal, mil nad viibisid Eestis. Seega leiab kohus, et

§ 28

lg 2 p 3 rikub PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigusloome võrdsuse põhimõtet osas, milles see näeb ette, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg vaid siis, kui isik suunati teenistusse Eestist.

§ 28

lg 2 p 3 tuleb seetõttu käesolevas asjas kohaldamata jätta ning algatada sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. V MENETLUSKULUD 26. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolev otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskuluna tasutud riigilõivu väljamõistmist vastustajalt, kohtutoimikus on riigilõivu suuruses 80 krooni tasumist tõendav dokument. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebuse esitaja kasuks Tallinna Pensioniametilt väljamõistmisele 80 krooni. Lea Kuuse kohtunik 9