), mille kohaselt võimaldab vangla juhtkond kinnipeetavale vähemalt ühe pikaajalise kokkusaamise üks kord poole aasta jooksul (§ 45). Seejuures võib vangla direktor või tema määratud isik
.1 kohaselt keelduda loa andmisest, kui ta kahtleb kokkusaaja maines, kui kinnipeetaval on poole aasta jooksul üks kokkusaamine olnud või kui pikaajaline kokkusaamine võib olla ohtlik vangla julgeolekule või kinnipeetava või kokkusaaja tervisele. Osundatud sätetest nähtuvalt tuleb pikaajalise kokkusaamise lubamisel või mittelubamisel arvestada paljude asjaoludega, mis graafikutes ei kajastu ega kuulu ka avaldamisele avaliku teabena ning seega ei võimalda üksnes graafikute võrdlemine otsustada, kas erinevaid kinni peetavaid on koheldud võrdselt.
lg-st 2 tuleneb, et kokkusaamiste graafik tehakse teatavaks ainult asjaomasele kinnipeetavale. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES A. Dorožko apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt esitas kaebaja 22.10.2007 Ämari Vangla direktorile kirjaliku taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks, millele direktor pani 26.10.2007 enda eitava resolutsiooni. Tegemist on taotlusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 mõttes ning direktori otsus taotlusel on haldusakt HMS § 51 alusel. Et keeldumist vaidlustada, on kaebajal vaja enda taotlust koos nimetatud resolutsiooniga. Kaebaja esitas vanglale teabenõude enda taotluse, millel on direktori resolutsioon, väljastamiseks, kuid sellest keelduti. Samuti palus kaebaja vanglal väljastada talle teiste kinnipeetavate kokkusaamise graafikud, kuid ka selle teabenõude täitmisest keelduti. Kaebuse esitamisel tugines kaebaja MSVS, AvTS, HMS ja
sätetele. Kohus, leides, et MSVS ja AvTS sätetele tuginemine on alusetu, oleks pidanud uurimisprintsiibist lähtudes ise kindlaks tegema, kas ja mida vangla rikkus. Põhiseaduse § 44 lõigete 3 ja 4 ja HMS § 37 alusel on apellandil õigus tutvuda enda kohta tehtud dokumendiga ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt saada dokumendist koopia AvTS sätestatud korras. Kaebusele esitatud kirjalikus vastuses lubas vastustaja kaebaja 22.10.2007 taotluse kohtule esitada esimesel võimalusel, hiljem aga väitis, et see polevat säilinud. Asjaolude muutumisest tulenevalt oli kohus kohustatud tegema kaebajale ettepaneku muuta kaebust ning paluda tuvastada 22.10.2007 kokkusaamise taotluse väljastamisest keeldumise õigusvastasuse. Kohus seda ei teinud, millega rikkus menetlusnorme. Kokkusaamiste graafikud ei sisalda isikuandmeid, mis oleksid kaitstud IKS-ga. Taotletud teabe suhtes ei ole kehtestatud juurdepääsu piiranguid AvTS järgi. HMS § 37 lg 2 kohaselt võib haldusorgan keelata dokumendiga tutvumise, kui selles sisalduvate andmete avaldamine on seadusega keelatud. Antud juhul sellist keeldu pole. Kohus tõlgendas ebaõigesti IKS § 4 lg 1. Isikuandmed on mitte mistahes andmed, nagu märkis kohus, vaid isikuandmed IKS tähenduses. Kaebaja õigus nõuda kokkusaamise graafikuid tuleneb ka
lg-s 2 sätestatu – graafikut tutvustatakse kinnipeetavale – tähendab asjaomasele kinnipeetavale tema, mitte teiste kinnipeetavate kokkusaamiste graafikute tutvustamist. Dokumenti poleks olnud võimalik väljastada ka põhjusel, et kokkusaamise graafikud ei oma arhiiviväärtust ega kuulu säilitamisele. Apellant väidab õigesti, et tema taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks on taotlus HMS § 14 tähenduses. Ekslik on aga seisukoht, et taotluse lahendamise tulem on haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes. Taotluse positiivsel lahendamisel tekib kinnipeetaval õigus (kokkusaamise näol), keeldumise korral taotleja olukord ei muutu. Tegemist on seega menetlusdokumendiga, mis on vajalik peamiselt kokkusaamiste korraldamiseks. 2007. aastal oli kaebajale lubatud pikaajalisi kokkusaamisi korduvalt ja kõnealuse 22.10.2007 taotlusega soovis kaebaja endale veel ühe kokkusaamise õigust. Direktor keeldus ning kaebajal taotletud õigust ei tekkinud. Direktori keelduv otsus ei toonud kaebajale kaasa õiguste/kohustuste tekkimist, lõppemist või muutumist. Kaebaja tutvus tema taotluse kohta tehtud otsusega ning põhiseaduse § 44 rikkumist pole toimunud. Kokkusaamise taotluse väljastamise lubadusega pole vastustaja kaebajat tahtlikult eksitanud. Ämari Vangla ja Murru Vangla liitmisel arhiveeriti kõik Ämari Vangla dokumendid Riigiarhiivi spetsialisti poolt, kes leidis, et kokkusaamise taotlustel pole arhiivi väärtust ja need ei kuulu säilitamisele. Seetõttu ei saanud vastustaja ka kaebaja vastavat soovi täita. Esimese astme kohus ei ole vastupidiselt apellandi väidetule eksinud IKS § 4 lg 1 lugemisel, kirjutamisel või tõlgendamisel. Kohus on kaebuse taotlustest õigesti aru saanud ning need põhjendatult rahuldamata jätnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kaebuse materjalidest ja kaebaja selgitustest järelduvalt esitas Ämari Vanglas kinnipeetav A. Dorožko 22.10.2007 vangla direktorile taotluse novembris 2007 pikaajaliseks kokkusaamiseks (kolm päeva), milleks luba ei antud, ning kuna keeldumise kohta kirjalikku dokumenti ei väljastatud, esitas A. Dorožko 01.11.2007 ja 06.11.2007 vanglale teabenõuded talle keeldumise otsuse ja kinnipeetavate viimase poolaasta pikaajaliste kokkusaamiste graafikute väljastamiseks, põhistades viimast nõuet enda võrdse kohtlemise kontrollimise vajadusega. Ämari Vangla 06.11.2007 ja 15.11.2007 vastuskirjadega nr 6-27/5101 ja 6-26/5880 keelduti kinnipeetavate pikaajaliste kokkusaamiste graafikute väljastamisest ning 06.11.2007 vastuskirjas selgitati veel lisaks vangla direktori septembris 2007 antud suulise korraldusega kehtestatud kokkusaamise piiranguid. Kummaski vastuses ei käsitletud kaebaja nõuet väljastada talle 22.10.2007 esitatud kokkusaamise taotluse koopia vangla direktori keelduva resolutsiooniga. Seega järeldub viidatud vastuskirjadest, et vangla ei pidanud võimalikuks/vajalikuks rahuldada kumbagi kaebaja nõuet. VangS § 25 näeb ette, et kinnipeetavale on lubatud pikaajalisi kokkusaamisi, mille andmise kord, sagedus jne sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas.
kohaselt esitab kinnipeetav pikaajalise kokkusaamise taotluse vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist ning vastavalt
§-le 45 võimaldab vangla juhtkond kinnipeetavale vähemalt ühe pikaajalise kokkusaamise üks kord poole aasta jooksul ning otsustab loa andmise
Eelpoolkäsitletud sätetele tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et vangla poolt kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse alusel tehtud otsus, samuti kinnipeetavate taotluste põhjal koostatud kokkusaamiste igakuine graafik on avalik teave AvTS § 3 lg 1 tähenduses (teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on loodud seaduses ja selle alusel antud õigusaktis sätestatud avalikke ülesandeid täites) ning A. Dorožko poolt Ämari Vanglale 01.11.2007 ja 06.11.2007 esitatud avaldused on teabenõuded AvTS § 6 tähenduses. Vaidlust ei saa olla selle üle, et Ämari Vangla on teabevaldaja AvTS § 5 lg 1 p 2 tähenduses. Halduskohus leidis, et kinnipeetava enda taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks pole avalik teave ning vangla ei pea seda säilitama ega sellest taotlejale koopiaid tegema ning kui kaebaja soovib igast oma taotlusest endale koopiat, siis peab ta need endale ise tegema enne taotluste adressaadile edastamist. Kohtu see arutlus ja järeldus on asjassepuutumatu. Kaebusest ja asja materjalidest on välja loetav, et kaebaja taotles vanglale esitatud teabenõudes kokkusaamise taotluse kohta tehtud otsuse, mis vormistatakse ringkonnakohtule esitatud blanketist nähtuvalt taotlusega samal lehel, väljastamist eesmärgiga tutvuda keeldumise põhjendusega ja vajaduse korral otsus vaidlustada. Ekslik on vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud seisukoht, et kokkusaamise taotluse lahendamise tulem pole haldusakt. Loa andmisest keeldumine, olenemata sellest, kuidas see on vormistatud (otsus, käskkiri, resolutsioon taotlusel jne), vastab oma sisult HMS § 51 lg 1 sätestatud haldusakti mõistele. Viidatud sätte kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Kokkusaamise taotluse suhtes on otsustuse tegijaks haldusorgan, otsustuse tegemine toimub avalik-õiguslikus suhtes, haldusorgani tegevus kujutab endast tahteavaldust õigussuhte reguleerimiseks (õiguse andmisest keeldumine), tegemist on üksikjuhtumi reguleerimisega, haldusorgani tahteavaldus on ühepoolne ja selle regulatsioon on suunatud haldusvälisele isikule. Et tegemist on haldusaktiga, järeldub ka
§-st 45.1, kuna säte räägib loa andmise otsustamisest ning keeldumise kohta otsuse tegemisest. HMS, mis VangS § 1.1 kohaselt on kohaldatav ka VangS alusel ette nähtud haldusmenetlusele VangS erisusi arvestades, kohustab haldusakti menetlusosalisele kätte toimetama ning VangS selles osas erisusi ette ei näe. Seega oli Ämari Vangla kohustatud kaebaja 22.10.2007 taotluse kohta antud haldusakti talle kätte toimetama ka ilma viimase nõudmiseta, mis vastustaja Murru Vangla ja kaebaja väidetest järelduvalt Ämari Vanglal tegemata jäi. AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaselt keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. Kaebaja suhtes ei kehti juurdepääsupiirang haldusaktile, mis on antud tema taotluse lahendamise tulemina ja mis oleks pidanud HMS sätestatud korras talle teatavaks tehtama. Vastustaja pole väitnud, et kaebaja pole nõudnud 22.10.2007 taotluse kohta tehtud otsust või et teabenõue oli selles osas ebaselge või et teabenõue polnud selle esitamise ajal täidetav. Eeltoodu alusel oli ebaseaduslik Ämari Vangla keeldumine täita kaebaja 01.11.2007 ja 06.11.2007 esitatud teabenõuded tema 22.10.2007 taotlusega seonduvalt. Ringkonnakohus rahuldab selles osas kaebuse ja apellatsioonkaebuse ning tunnistab Ämari Vangla vastava toimingu õigusvastaseks. Kaebaja eesmärgiks kohtusse pöördumisel on küll olnud, et Ämari Vangla väljastaks nõutud teabe, kuid ringkonnakohus ei saa kohustada Ämari 5
Seadusi ja seaduste alusel antud õigusakte tuleb tõlgendada mitte üksnes keeleliselt, vaid ka eesmärki arvestades.
lg 2 eesmärk ei ole kõigi kinnipeetavate informeerimine pikaajalisele kokkusaamisele lubatud kaaskinnipeetatavatest, vaid taotlejale tema enda kokkusaamise aja teatavaks tegemine. Seega ei tulene ka kaebaja viidatud
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.