3-06-922 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 31. oktoobril 2007.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja A. R, vastustaja, Rummu Vangla esindajate Meeli Maiorov`i ja Merit Jõgi osavõtul arutas avalikul kohtuistungil 26.10 2007.a. R nõudeid:
- a)tema lukustatud kambrisse paigutamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja
- b)Murru Vanglalt tekitatud mittevaralise kahju eest 75 000 krooni väljamõistmiseks. Kaebuse järgi alates 2003.a. on avaldaja suhtes Murru Vanglas mitmel korral kohaldatud 9nda eluosakonna eraldatud lukustatud kambritesse paigutamist täiendava julgeolekuabinõuna. Selliste abinõude kohaldamiseks puudus nii faktiline kui õiguslik alus. Samuti ei vastanud talle määratud kambrid nr 84 ja nr 12 eluruumidele kehtestatud nõuetele nagu näeb ette VangS § 45. Küttesüsteemi sattunud õhu tõttu olid nende radiaatorid talvisel perioodil sageli külmad, valgustus ruumis ei vastanud nõuetele ning lisaks puudus kambris nr 84 sundventilatsioon, mistõttu õhutamiseks tuli avada aken, seda ka talvel. Tõendiks ebaloomulikust kõrgest õhuniiskusest ja puudulikust ventilatsioonist nendes ruumides on mikrofloora (vetikate) vohamine kambrite sanitaartsoonis ja aeg-ajalt tekkivad hallituslaigud seintel. Ekspertiisiaktis on kambrites valitsevaid tingimusi ilustatud. Eeltoodust lähtudes tuvastab avaldaja enda Põhiseaduse §-s 18 sätestatut rikkuva, inimväärikust alandava julma kohtlemise vangla poolt. Kaebajat piinati. Ebatervislikes, haiguste levikuks soodsates tingimustes nõrgenes avaldaja immuunsussüsteem. Selle tagajärjel haigestus kaebaja suure tõenäosusega kopsutuberkuloosi just teistkordse lukustatud kambrisse paigutamise tagajärjena, mis avastati korralise meditsiinilise läbivaatuse käigus Pärnu Vanglas 2005.a. Pärast Tartu Vanglasse 17.02.2004 saabumist teostatud meditsiinilisel kontrollil hinnati tema tervislik seisund heaks. Tartu Vanglast viidigi ta 30.08.2004 üle Rummu Vanglasse ja paigutati teistkordselt lukustatud kambrisse. Riigivastustuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt esineb sellisel juhul seoses tervise kahjustamisega alus kahjunõude esitamiseks. Enne Murru Vanglasse paigutamist kaebuse esitajal tuberkuloosi ei tuvastatud. Kaebaja nõuab Murru Vangla toimingute – eraldatud lukustatud kambritesse paigutamise õigusvastasuse kindlakstegemist HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel, ajendatuna eesmärgist luua eeldused tekitatud tervisekahju hüvitamiseks. Muid eesmärke ta silmas ei pea (tl 81). Avaldaja märgib, et Haldusmenetluse seaduse § 107 kohaselt on toiming õiguspärane kui see on kooskõlas õigusaktidega. Toiminguga võib piirata õigusi ja vabadusi ainult seadusliku aluse olemasolul. Murru Vangla väidetel on sooritatud toimingu õiguslikuks aluseks Vangistusseaduse (VangS) § 69. Kaebuse esitaja aga ei ole süstemaatiliselt rikkunud Vangistusseaduse ega vangla sisekorraeeskirja nõudeid. Samuti ei ole ta olnud kordagi vägivaldne teiste isikute suhtes ega kahjustanud enda tervist. Murru Vangla viited kaebuse esitaja tegevuse kohta, millega kaebaja väidetavalt takistab julgeoleku tagamist vanglas on paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja on seisukohal, et isegi juhul, kui vaidlustatud toimingu põhjendused sisalduvad vangla direktori käskkirjas ja sellele käskkirjale eelnenud vangla ametniku ettekandes, ei saa neid lugeda käskkirja ja sooritatud toimingu põhjendusteks HMS § 56 lg 1 mõttes kuna esitatud ettekannet ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud. Seega on avaldaja õigustatud asuma seisukohale, et käskkiri kaebuse esitaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta on põhjendamata ja selles puudub käskkirja andmise faktiline alus. Tegemist on õigusvastase käskkirjaga. Kaebaja ei nõustu ka vastuvõtukomisjoni otsusega kui 9-ndasse elusosakonda paigutamise alusega, väites, et selles puuduvad vastavad kaalutlused ja neid ei ole talle ka hoolimata järelepärimistest teatavaks tehtud. A. R viitab RVastS § 7 lg 1 leides, et tal ei olnud tekkinud kahju selles sättes viidatud õiguskaitsevahendite abil võimalik vältida. 2003. aastal, peale ümberpaigutamist 9-ndasse elusosakonda, vaidlustas ta vastava käskkirja halduskohtus kuid hoolimata kohtu otsusest jäeti ta 9-ndasse eluosakonda edasi. 31.08.2004 toimunud teistkordsel paigutamisel puudus isegi käskkiri, mida vaidlustada. Murru Vangla kaebusega ei nõustu. A. R on olnud paigutatud üheksandasse eluosakonda ajavahemikkudel 09.09.2003 17.02.2004 (kestusega üle viie kuu) ja 31.08.2004 – 03.11.2005 (kestusega üle 14 kuu). Nende paigutamiste aluseks olid: 1) Murru Vangla direktori asetäitja poolt 09.09.2003 kinnitatud otsustus ülekande kohta ülekande lehel; tl 69 2) Murru Vangla direktori 26.09.03 käskkiri nr 36-i; tl 17 3) Murru Vangla vastuvõtukomisjoni 31.08.2004 otsus. tl 47 1. Esmase paigutamise vangla üheksandasse eluosakonda kinnitas direktori asetäitja vangistuse alal ülekande lehel. Ülekande lehel kaebaja üheksandasse eluosakonda üleviimise aluseks märgitud VangS § 69 on ekslik, sest VangS § 69 alusel kohaldati A. Ri suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla direktori käskkirjaga alates 26.09.03. Eksimus, et üleviimise põhjuseks on märgitud VangS § 63 lg 4 asemel § 69 on vormiline, sest nii § 69 kui ka § 63 lg 4 eesmärk on kinnipeetavate eraldi hoidmine. Seega sisuline põhjus (vajadus kaebaja eraldi paigutada) kaebaja üleviimisel üheksandasse eluosakonda jäi samaks. A. R paigutati 09.09.03 üheksandasse eluosakonda distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajaks. A. R toime pandud teol olid raske distsipliinirikkumise tunnused. VangS § 63 lg 4 kohaselt on vangla direktoril või kõrgemal kohalviibival ametnikul raske distsipliinirikkumise korral õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist. Seega oli A. R üheksandasse eluosakonda paigutamise faktiliseks aluseks kaebaja toime pandud tegu ning õiguslikuks aluseks VangS § 63 lg 4. Distsiplinaarmenetlus lõpetati ning distsiplinaarkaristust A. Rile ie määratud, sest ei tuvastatud süülist rikkumist. 2 2. Alates 26.09.03 A. R üheksandasse eluosakonda paigutamise alus muutus. Vangla direktori käskkirjaga nr 36-i samast kuupäevast kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kuni asjaolude väljaselgitamises kahtlustuses narkootiliste ainete hankimise ja edasimüümise kohta. Vastustaja märgib, et 15.09.03.a. avaldaja poolt esitatud kaebuse Murru Vangla administratsiooni toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks seonduvalt tema üheksandasse eluosakonda paigutamisega jättis Tallinna Halduskohus otsusega asjas nr 3-353/04 rahuldamata kuna otsuse kohaselt akti väljaandmine vangla poolt oli põhjendatud ja kaebajal puudus sellise konstateeringu saamiseks ka põhjendatud huvi. HKMS § 17 lg 1 kohaselt varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Vastustaja seletab, et Käskkirjas nr 36-i on märgitud nii õiguslik kui ka faktiline alus. Käskkirja aluseks oli julgestusosakonna spetsialisti R. H ettekanne, mille kohaselt A. R vahendab narkootiliste ainete müüki. Vangistusseaduse § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teise isiku suhtes. 3. 31.08.04 (pärast Tartu Vanglast saabumist) paigutati A. R Murru Vangla üheksandasse eluosakonda vastuvõtukomisjoni otsusega, mille allkirjastas julgeolekuosakonna juhataja Raivo Põder. Vastuvõtukomisjoni otsus on vangla juhtkonna otsus vanglasse saabunud kinnipeetavate vanglasiseseks paigutamiseks. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 kohaselt vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. Vastuvõtukomisjoni otsuse tegemisel osaleb ka kinnipeetav ise, kes võib avaldada oma arvamust eluosakonda paigutamisel. Seega A. R paigutamine üheksandasse eluosakonda oli õiguspärane. A. R oli paigutatud Murru Vangla 9. eluosakonna kambri nr 6 II sektsiooni ning kambri nr 3 I sektsiooni (eluosakonna plaanidel vastavalt kambrid nr 84 ja 12). Esmases kaebuses A. R ei põhjendanud, milles seisnes kambrite mittenõuetekohasus, viidates vaid sellele, et tingimused olid ebahügieenilised ning ebatervislikud. Need kaebaja väited on paljasõnalised. Kambrite nõuetele vastavuse kontrollimisel selgus, et kinnipeetavate eluruumid vastavad Vangistusseaduse § 45 lg 1 kehtestatud nõuetele nii ehitustehniliste, tervisekaitse kui hügieeninõuete osas. Kambrites on vesi, WC, tagatud on valgustus ja ventilatsioon (1. korrusel sundtuulutusena, 2. korrusel loomuliku õhuvahetusega), meditsiiniosakond jagab regulaarselt desinfitseerimiseks vajalikke vahendeid nakkushaiguste ennetamiseks ja kaebaja inimväärikus alandamist ei toimunud. Kommenteerides kaebuse väiteid kambrites justkui valitsevast liiga madalast temperatuurist leiab vastustaja, ei kuivõrd küttesüsteemi ehitusest tingituna soojusekandja satub kõigepealt nende ruumide radiaatoritesse ning teistelt kinnipeetavatelt vastavaid kaebusi ei ole laekunud, siis ei saa taolisi etteheiteid põhjendatuks pidada. 02.04.2007 teostatud kontrollmõõtminegi näites, et temperatuur kambrites oli + 20º C. Arvustades A. R seisukohti haigestumise kohta kopsutuberkuloosi eraldatud lukustatud kambrites viibimise ajal leiab vastustaja, et see ei saanud toimuda avaldaja esmakordsel Murru Vanglas viibimisel ajavahemikul 09.09.03 – 17.02.04 kuna 13.04.04 talle tehtud kopsuröntgen on vastava leiuta. Tuberkuloosiravile läks kaebaja 25.11.05 Pärnu Vanglast kus ta oli viibinud peaaegu kolm nädalat ajavahemikul 04.11.05 – 25.11.05. 3 On tõendamata, et A. R haigestumise kopsutuberkuloosi tingis tema majutamine üheksandasse eluosakonda ning et üheksandas eluosakonnas nõrgenes tema immuunsüsteem. A. R on oma kaebuses ise möönnud, et ta võis tuberkuloosi nakatuda ka enne üheksandasse eluosakonda paigutamist. Tuberkuloosi nakatanu võib omada tuberkuloosile viitavaid sümptomeid ning need võivad ka ravita taandareneda, kuid siis aastate pärast uuesti avalduda. Ka ei saa välistada, et haigestumine toimus pärast Murru Vanglast lahkumist. Teised 9. eluosakonna kambrites nr 12 ja 84 viibinud 16 kinnipeetava tuberkuloosi nakatunud ei ole (vt tõend tl 44) ja käesoleval ajal ei ole Murru Vanglas ühtegi tuberkuloosihaiget. Isegi kui oletuslikult eeldada, et A. R kontakt tuberkuloosihaigega, kelle haigestumine ja isik olid ja on vanglale teadmata toimusid Murrus, ei saa vangla pidada end süüdlaseks sellise prognoosimatu juhtumi asetleidmise eest. Vastustaja leiab, et kui kaebaja paigutati eraldatud lukustatud kambrisse ning kui kaebaja leidis, et see tegevus oli õigusvastane, oli tal võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ning ühtlasi vältida edasist väidetavat õigusvastast tegevust ning seega ka oletatava kahju tekkimist. Kaebaja kuni 17.02.04 eraldatud lukustatud kambris viibimise osas nii ka tegi, kuid haldusasjas nr 3-353/04 leidis kohus, et avaldajal puudub põhjendatud huvi toimingute ning haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kohtu seisukoht Murru vanglast Pärnu Vanglasse 04. 11.05 ümberpaigutatud kinnipeetava N. Ri meditsiinilisel läbivaatusel 18. 11.05 avastati temal haigestumine kopsutuberkuloosi. Murru Vangla 9-nda eluosakonna kambrites 84 ja 12 (vt plaanid tl 56 – 57) oli ta eelnevalt viibinud kahel korral: perioodidel 09.09.2003 – 17.02.2004 ja 31.08.2004 - 03.11.05 (tl 40, 47). Eelmine kopsuröntgen, teostatud 13.04.04. Tartu Vanglas, oli haigusliku leiuta. Pärast kopsuröntgenit Tartus oli ta sealses vanglas viibinud veel kuni 30.08.2004. Meditsiinilisest kaardist tuberkuloosi nakatumise ja haigestumise aeg ei selgu. Kohtuarstide seisukoha kohaselt, arvestades tuberkuloosi puhul esinevat pikka peiteperioodi, ei ole võimalik määrata, kus ja millal toimus A. R nakatumine tuberkuloosi. Eksperdid selgitavad, et haigestumisele eelnevalt pidi toimuma kontakt nakkusallikaga, kelleks on tuberkuloosihaige, kes levitab röga ja süljega mükobaktereid ümbritsevasse keskkonda, mistõttu nakatumine toimub sagedamini aerogeenselt, mitte otseselt esemete vahendusel. Eksperdid lisavad, et tuberkuloosihaigega kontaksete haigestumisoht on suurim esimese kahe aasta jooksul, mille vältel toimub 80 protsenti haigestumistest. Seega võis A. R iseenesest tuberkuloosihaigega kontakteeruda ning nakatuda nii Murru kui Tartu vanglas või ka etapeerimistel. Väidetavalt ebatervislikud tingimused Murru Vangla kambrites, juhul kui need leiaksid tõendamist, võiksid olla nakatumist tingivaks faktoriks kuivõrd tuberkuloositekitajate eluvõime rõskes ja niiskes keskkonnas on oluliselt pikem kui kuivades ja päikeseküllastes ruumides. Teisalt soodustaksid sarnased tingimused juba nakatunud isiku haigestumist. Siiski ei ole kaebaja suutnud enda poolt kirjeldatud tingimuste esinemist kambrites piisavalt põhistada. Murru Vangla tõenduste kohaselt (tl 41, 44) kambrite nõuetekohasuse kontrollimisel vastasid kambrid Vangistusseaduse § 45 lg 1 kehtestatud tingimustele, 4 sealhulgas ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Kambrid on varustatud ventilatsiooni, vee, WC ja valgustusega, regulaarselt jagatakse desinfitseerimiseks vajalikke vahendeid nakkushaiguste ennetamiseks. Tähele tuleb panna, et eksperdid ei ole osutanud kambrites kaebaja poolt kirjeldatud olmetingimustele kui haigestumist tingivale faktorile, rõhutades selle asemel riski tõstvate teguritena hoopiski 1981 ja 1992 aastal avaldajale teostatud maooperatsioone ja võimalikku stressi. Samuti peavad kohtuarstid oma arvamuses tõenäolisemaks nakatumist mükobaktereid levitava isiku vahendusel, mitte esemete kaudu, mistõttu väheneb veelgi tõenäosus, et A. R nakatus või haigestus Rummu Vangla 9-nda eluosakonna kambrites nr 84 või 12, kus kaebaja kirjelduse järgi olid tuberkuloositekitaja säilimiseks head tingimused. Vangla väidetel ei ole teised A. Riga samadesse eluruumidesse asustatud kinnipeetavad tuberkuloosi haigestunud ning seega ei saanud ka nemad olla nakkuse allikaks (tuberkuloosibakteriga üksnes nakatunud inimene ei ole veel haige ega levita haigust). Ekspertide selline arvamus vähendab Murru Vangla võimalikku rolli A. R haigestumisel kopsutuberkuloos. Olemasolevatel andmetel võis haigestumise tingida operatsioonidest nõrgestatud organismiga A. R iga juhuslik kokkupuude nakkuseallikaga juba aastaid enne selle avastamist 18.11.2005 nii vanglates, kus ta sel perioodil viibis kui ka etapeerimistel. Kokkuvõttes saab kogutud tõendite pinnalt järeldada, et kaebeväited avaldaja nakatumisest ja/või haigestumisest tuberkuloosi ja tema inimväärikust alandavast kohtlemisest nõuetele mittevastavastavatesse kambritesse paigutamise teel nimelt Murru Vanglas ning vastustajata süüst selles on piisaval määral tõendamata. Seetõttu tuleb avaldaja kahju hüvitamise nõue vangla vastu jätta rahuldamata. Peale kahju hüvitamise nõude on A. R taotlenud veel enda lukustatud kambritesse paigutamise õigusvastasuse kindlakstegemisest, avaldades seejuures, et tema ainsaks huviks seejuures on luua eeldused seoses haigestumisega esitatud kahju hüvitamise kaebuse rahuldamiseks kuivõrd kaebuse esitaja arvates toimus nakatumine ja haigestumine tuberkuloosi nimelt Murru Vangla lukustatud kambrites. Seejuures kaebaja eeldab, et lukustatud kambritesse paigutamise õigusvastasust kindlaks tegemata ei ole kahju hüvitamise nõuet võimalik rahuldada. Seega on tegemist kahju hüvitamise kaebust teenindava, mitte iseseisva nõudega. Kuivõrd aga haigestumisest ja mittenõuetekohastesse tingimustesse paigutamisest ajendatud kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata, siis puudub kaebaja lukustatud kambritesse asustamisel põhjuslik seos väidetava kahjuga ning järelduvalt ka vajadus sinna paigutamise asjaolusid lähemalt uurida. Võib siiski märkida, et A. R oli üheksandasse eluosakonda paigutatud kolmel korral: 1) Murru Vangla direktori asetäitja poolt 09.09.2003 kinnitatud otsuse alusel ülekande kohta ülekande lehel (tl 69); 2) Murru Vangla direktori 26.09.03 käskkirjaga nr 36-i (tl 17) ja 3) Murru Vangla vastuvõtukomisjoni 31.08.2004.a. otsusega (tl 47). Seega on paigutamised toimunud selleks volitatud isikute otsuste alusel, kusjuures A. Ri kaebuse Murru Vangla direktori 26.09.2003 käskkirjale nr 36-i on Tallinna Halduskohus oma 16.04.2004 otsusega asjas nr 3-353/04 jätnud rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 kohus 5 o t s u s t a s: 1. Jätta A. R kaebus rahuldamata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 6