Selles normis ei ole üldse viidatud lammutamisettekirjutuse tegemiseks pädevale organile.
Ka puudub
lg 2 rakendamiseks vastav regulatsioon ja see ei taga ehitise omanikule võimalust vastuväiteid esitades oma varalisi õigusi tõhusalt kaitsta, sest puudub vastav menetlus.
lg 2 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 14, millest tuleneb üldine põhiõigus korraldusele, menetlusele ja heale haldusele. Kuna ettekirjutuse aluseks olev norm on õigusvastane ei tohi ettekirjutust täitmisele pöörata – AtSS § 8 lg 3 p 2 sätestab, et asendustäitmist ja sunniraha ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Vastustaja kaebusega ei nõustu. põhjendid korraldusele nr 672 esitatud tühistamisnõude rahuldamata jätmiseks On sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus teavitustoiming, mitte haldusakt, ja seda ei saa tühistada. Halduse üksikakt HMS § 51 lg 1 mõttes (enamasti korraldus) antakse: 3 1) avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks olles 2) suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Asendustäitmise ja sunniraha mõttes on selliseks halduse üksikaktiks AtSS §-s 4 sätestatud „ettekirjutus, mis näeb ette kohustuse teha mingi tegu või mingi teo tegemisest hoiduda”. Antud juhul on vastavaks ettekirjutuseks Pärnu LV 21.08.2006 korralduse nr 722 p 1, mille kohaselt tuleb „AS´l P lammutada omavoliliselt ilma ehitusloata ehitatud juurdeehitis Supeluse 22 vana hoone kolmandal korrusel Arhitektuuribüroo Ede Sui töö nr 62005 korruse plaanil telgedest 0 kuni 5 väljapool hiljemalt
Eelviidatud 27.12.2007 määruse tegi ringkonnakohus ajal, kui toimikus oli Supeluse 22 ehitise allesjäävale osale ohtlike tagajärgede tekkimise võimaluse kohta viide insener V. Mi kirjale, prof. A. M seisukoht V. Mi kirjas esitatud insenertehniliste väidete alusetusest ja V. J arvamus. Neile tõenditele midagi lisatud ei ole. Ka vastustaja jääb arvamuse juurde, et V. Mi kui Supeluse 22 projekteerija ja omanikujärelevalve teostaja ning seega asjast huvitatud isiku arvamus on ebausaldusväärne (tegemist on tõendi kunstliku loomisega) ning sõltumatu hinnangu andnud prof M. M arvamusega ümber lükatud. Prof. M. M on selgitanud, et lammutustegevuse tagajärjel tekkivad võimalikud vajumised jäävad vahemikku 0-3 mm, mis ei ole hoone püsivuse või võimaliku kahjustumise aspektist probleemiks. Ka Eesti ehitusgeoloogia tunnustatud spetsialist V. Jo ei ole leidnud võimalust kinnitada V. M`i müstilisi väiteid vajumiste kohta. Vastuseks väidetele lammutamisprojekti puudulikkusest selgitab linnavalisuse esindaja järgmist. Aluse tööde teostamiseks ehitise ebaseaduslikus osas annab lammutamisettekirjutus. Samas lammutamiskorraldus ei anna alust asuda ümberehitustöödele hoone seaduslikes osades. Vastustaja tehtavad tööd on ebaseaduslikud siis, kui ta teeb rohkem töid kui lammutamisettekirjutus lubab. Kaebaja ei ole aga näidanud, milliseid töid rohkem tehakse. Vastustaja rõhutab, et lammutamiskohustus on jätkuvalt ehitise omanikul/valdajal. See, et toimub asendustäitmine, ei tähenda, et kohustus oleks kuidagi ümber pöördunud. Vastustaja ega asendustäitja pole kaebaja töövõtja, kes teeb seda, mida tellija tahab. Nt kui asendustäitmine jääb pooleli, ei saa kaebaja või kolmas isik nõuda, et see lõpetataks. Puudub selline asi nagu subjektiivne õigus nõuda enda suhtes asendustäitmist. Seepärast on ka mõttetu teoretiseerida selle üle, kas asendustäitmise jaoks tehtud lammutamisprojektis võiks midagi veel olla. Kui kaebajal või kolmandal isikul on soov restoran või hotell käigus hoida ja nad näevad, et selleks on vaja lisatöid teha, siis on see nende teha. Vastustaja osutab, et kui menetletavas haldusasjas heidab kaebaja lammutusprojektile ette nagu ei käsitleks see kõiki olulisi küsimusi, siis üks päev hiljem Riigikohtule esitatud teistmisavalduses on probleemiks hoopis see, et projekt reguleerib liiga palju (väidetavalt näeb ette rohkem töid kui lammutamisettekirjutus). Kahele erinevale kohtule ühe päevase vahega vastukäivate väidete esitamist ei saa pidada menetlusõiguse heauskseks kasutamiseks. Lammutamisprojekt on asendustäitmise jaoks üksnes abistavaks lahenduseks, lammutamis – korraldus seda ette ei näinud (ringkonnakohus on seda oma otsuses nr 3-06-1858 analüüsinud ja selgitanud; seoses vastava seisukohaga tühistati lammutamisettekirjutuse resolutsiooni p 2 mis nägi ette lammutamisloa taotlemise kohustuse). Sellest tulenevalt ei peagi lammutamisprojekt olema täielikult võrdsustatud projektiga, mis oleks nt lammutamisloa taotlemise aluseks. Antud juhul on projekti eesmärgiks anda tehnilised lahendused lammutamisettekirjutuse piires, s.h. tagada tööde ohutus. Kaebaja pole suutnud osundada, et lammutusprojekt näeb ette midagi õigusvastast lammutamisettekirjutuse piires.
lg 2 põhiseadusevastasuse kohta esitatud väidete osas on vastustaja seisukohal, et tulenevalt HKMS § 25 lg 9 on kohtud sätte põhiseaduspärasust lammutamisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel haldusasja nr 3-06-1858 raames juba kontrollinud (s.h. Riigikohus jättes kaebaja kassatsiooni menetlusse võtmata). Vastustaja nõustub haldusasjas nr 3-08-683 halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et väited
lg 2 põhiseadusevastasuse kohta on ka sisuliselt ebaõiged ning isegi
5 lg 2 võimalik põhiseadusevastaseks tunnistamine ei mõjutaks enne kehtetuks tunnistamist antud lammutamisettekirjutuse kehtivust. Kaebaja on osundanud ka asjaolule, et käesoleval ajal on Supeluse 22 kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud kolmas isik OÜ B ning kaebaja ei saa minna teisele isikule kuuluvat ehitist lammutama. Vastustaja märgib, et lammutamisekohustus on seotud ehitisega, mitte selle omanikuga. Hoiatus tehti ajal, mil kaebaja oli kantud kinnistusraamatusse Supeluse 22 kinnistu omanikuna. Pärast kolmanda isiku OÜ B kandmist kinnistusraamatusse ei ole kaebajale määratud sunniraha, alanud on üksnes ehitisega seotud asendustäitmine. Tegelikkuses teostab lammutamise see, kes seda reaalselt teha saab (eelkõige omanik). Kolmanda isiku arvates (kohtuistungite protokollid I, 166, II, 178-181) loobus kaebaja ebaseadusliku hooneosa lammutamisest seetõttu, et vastav ettekirjutus
Viisi asus vastustaja määratlema alles hoiatuses, mis iseloomult on teavitustoiming kuid linnavalitsus väljastas selle korraldusena. Iseenesest hoiatuses ei ole lubatud määratleda lammutamise viisi. Pealegi määrati viis nii kiiresti et kaebajal ei jäänud aega kaasarääkimiseks. Kaebaja võimalus valida ise viisi ei tähenda, et tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja oleks soovinud teada, millisel viisil sundtäitmise korral hooneosa lammutatakse. Kuna viis oli määratlemata, siis lammutatigi suvalisel moel. Sisuliselt oleks lammutamisprojekt pidanud olema ettekirjutuse nr 722 osa. Neil põhjustel ei olnud lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramine õiguspärane. Asendustäitmise menetlus aga kestab kuna kulud ei ole sisse nõutud. Asendustäitmine AS P suhtes oleks lõppenud kui vastustaja tunnistaks pärast Supeluse 22 kinnistu omanikuvahetust õigusjärglust kuid ta jätkab lammutamiskulude sissenõudmist ka AS-lt P. Samas asendustäitmise kulude sissenõudmine eelnimetatud õigusjärgluse tekke tõttu ei saa toimuda korraga nii OÜ-lt B kui AS-lt P. Võlaõigusseadusest tulenevalt saab nõuded suunata ainult kinnistu omaniku vastu, solidaarvastustus (VÕS § 62 lg 2) pole võimalik. Kohtu seisukoht AS P taotleb kohtule esitatud halduskaebusega Pärnu Linnavalitsuse 24.09.2007 korralduse nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus“ tühistamist ning lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramise ning selle asendustäitmise kohaldamise keelamist. Kaebuse väited nõuete rahuldamiseks alust ei anna. Et korralduse nr 672 näol ei ole tegemist haldusaktiga on kaebajale menetluse vältel korduvalt selgitatud ning avaldaja ei ole oma seisukohti vastupidise põhistamiseks millegagi täiendanud. Haldusaktiks asendustäitmise ja sunniraha rakendamise menetluses on ettekirjutus AtSS § 4 tähenduses (käesoleval juhul lammutamisettekirjutus) ning õigusi ja vabadusi saaks kahjustada ka haldussunnivahendi reaalne kohaldamine. Antud juhul lammutamisettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli, tunnistatud õiguspäraseks, jõustunud, kaebaja poolt vabatahtlikult täitmata jäetud ning seega sundtäidetavaks muutunud (
SS § 2 lg 1 ja § 4 lg 1). Kaebaja, osutades vaidlustatud hoiatusega rikutavale ettevõtlusvabadusele, ei arvesta, et kohustus hoone ebaseaduslikult ehitatud osa lammutada samuti ei teki mitte 6 hoiatusest vaid lammutamisettekirjutusest, mille vaidlustamine kaebajal ebaõnnestus ning mille seaduspärasust kinnitas Tallinna Ringkonnakohus oma jõustunud otsusega asjas nr 306-1858. Vaidlusaluse hoiatusega sunnivahendi rakendamise menetluses üksnes informeeriti lammutamisettekirjutuse adressaati AS-i P ettekirjutuse tegelikust rakendamisest. Sellise teavitamise vajadus tuleneb haldustäitemenetlust reguleerivast AtSS §-st 7, mis näeb ette, et enne sunnivahendi rakendamist (milleks AtSS § 10 ja 11 kohaselt on sunniraha ja asendustäitmine) teeb haldusorgan adressaadile kirjaliku hoiatuse ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ja märgib ära sunnivahendi, mida rakendatakse ettekirjutuse täitmata jätmise korral. Järelduvalt ei ole hoiatus omavolilise ehitise likvideerimiseks alustatud haldusmenetluse jätk ning kõik väited, mis puudutava lammutamisettekirjutuse väidetavat puudulikkust, on antud nõude õiguspärasuse hindamisel ebakohased. Kuivõrd hoiatuse näol ei ole tegemist tühistamisnõudega vaidlustatava haldusaktiga tuleb ilmselgelt põhjendamatu taotlus jätta rahuldamata. Eeltoodut ei väära ka kaebuse seisukoht just nagu oleks hoiatusega lammutamisettekirjutust täiendatud, kehtestades lammutamise meetodina „tavapärase viisi”. Tegemist on tüüpilise klammerdumisega vastustaja poolt kasutatud väljendi välisesse vormi, ignoreerides sisu. Hoiatuse tekstist ilmneb, et sellega mingit erilist lammutamise korda ei kehtestata ehk teisiti öeldes hoiatusega ei täiendata lammutamisettekirjutust selliselt, et lisataks mõni kohustuslik lammutamisel järgmisele kuuluv viis või tingimus. Kaebajal säilis lammutamisettekirjutusega antud vabadus valida viis ja tingimused ise. See ilmneb, kui lugeda, et lammutamise tavapärase viisi all mõistab vastustaja lammutamist nii, et lammutamisel eraldatavad Supeluse tn 22 hoone ebaseadusliku osa osised hävinevad või muutuvad selliselt, et neid ei saa nende algsel sihtotstarbel kasutada. Tegemist on mõiste lammutamine lahtiseletusega mis samuti on iseenesest informatiivne toiming nagu hoiatusele kohane. On tähelepanuväärne, et ka kohtuistungil ei suutnud AS P esindaja seletada, kuidas võimalus valida ise lammutamise meetod, rikub tema õigusi (II, 179). Teiseks on kaebaja soovinud keelata lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramine. Kuivõrd täitmisele pööramine on juba toimunud pole sellise nõude rahuldamine enam võimalik, küll võib anda hinnangu täitmisele pööramise õiguspärasusele. Eelnevalt juba selgitati, et kõik seadustest (
SS § 2 lg 1 ja § 4 lg 1) tulenevad tingimused lammutamise faktilist ja õiguslikku alust sisaldava lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramiseks on olemas, so kaebaja on jätnud jõustunud ettekirjutuse vabatahtlikult tähtajaks täitmata ning see on muutunud sundtäidetavaks, talle on tehtud hoiatus ja märgitud sunnivahend, mida rakendatakse ettekirjutuse täitmata jätmise korral. Lammutamisettekirjutuse täitmist kõrvaldavaks argumendiks ei saa pidada kaebaja vastuväidet, et haldusorgan pole selgitanud ehitise lammutamise viisi ja tingimusi.
lg 2 näeb ette, et õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Lammutamise viisiks ja tingimuseks võib olla näiteks keeld teha töid öisel ajal, kohustus kasutada teatud abinõusid tolmu leviku tõkestamiseks jne. Kui ettekirjutus selliseid nõudeid ei sisalda on kaebajal ebaseadusliku ehitamise resultaadi (vastavalt lammutamisettekirjutuse täpsele määratlusele asus see Supeluse 22 vana hoone kolmandal korrusel Arhitektuuribüroo Ede Sui töö nr 62005 korruse plaanil telgedest 0 kuni 5 väljapool) kõrvaldamise viisi ja tingimuste osas vaba valik. Haldusorgan ei pea igal juhul, s.o. ilma vajaduseta sättima lammutamist reglementeerivaid 7 tingimusi mille nõudmine nõudmise pärast aga ongi saanud üheks kaebaja põhiargumendiks antud vaidluses. AS-l P tuli arvestada, et samasugune vabadus on ka asendustäitjal kui ta ise mingil põhjusel ettekirjutust talle sobival moel täita ei soovi ning asendustäitmisegi sisuks ei saa olla midagi muud kui loata ehitatud hooneosa kõrvaldamine. Seega oli kaebajale teada, „milline see sundtäitmine on”. Lammutamisel tekkivate tehniliste probleemide prognoosimisel võis avaldaja ise tellida lammutamisprojekti. Ka lammutamisega väidetavalt kaasnevaid kahjulikke mõjusid kaebaja usutavalt ei põhjendanud. AS P teenistuses olnud insener V. Mi seletusi ehitise ebaseadusliku osa kõrvaldamisele järgnevatest hiiglaslikelt vundamente purustavatest maapinna deformatsioonidest ei ole tunnustatud spetsialistide (prof M. M, ka dotsent V. Jo) ega lammutamisprojekti koostaja poolt aktsepteeritud (II, 16) ning lammutamise tegelike tulemustega kinnitatud (kaebaja ei esitanud maapinna kerkima hakkamise kohta ehitise vundamendi all lammutamisjärgselt mingeid andmeid). Kuivõrd haldusorgani initsiatiivil likvideerimisele kuuluva ehitise lammutamiseks ei tule ehitusluba taotleda siis saab nõuetele vastavaks lugeda iga pädeva isiku poolt koostatud lammutusprojekti, mille alusel on lammutamine võimalik ohutult läbi viia ning praktikas kontrollituna OÜ A töö neile tingimustele vastas. Nii järeldub eeltoodust lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramise õiguspärasus. Otsituina kostavad ka väited
Põhiseadusest ei tulene, et lammutamisettekirjutuse tegemise pädevus peaks olema reguleeritud just
lõikega 2.
lõikes 2 sätestatud ettekirjutuse tegemiseks pädev haldusorgan on määratud
Nende sätete kohaselt on pädevaks haldusorganiks kohalik omavalitsusüksus tervikuna. Põhiseadus ei keela pädevuse kindlaksmääramist haldusakti andmisel kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega, jättes sisepädevuse valla või linna enda reguleerida. See on kooskõlas kohaliku omavalitsuse autonoomiagarantiiga (PS § 154 lg 1). Ettekirjutuse tegemise menetlus on reguleeritud Haldusmenetluse seaduses. Lisaks ei mõjutaks
lg 2 põhiseadusevastasus lammutamisettekirjutuse täidetavust.
lg 2 põhiseadusevastasuse korral oleks ettekirjutus õigusvastane, kuid mitte tühine ja kuuluks endiselt täitmisele. Mis puutub asjaolusse, et lammutamisettekirjutuse järgi lasus vastavate tööde tegemise kohustus AS-l P siis tuleb arvestada, et ebaseadusliku ehitise lammutamise kohustus lasub
kohaselt omanikul ning Supeluse 22 kinnistu võõrandamisel OÜ-le B vabanes kaebaja vastavast ülesandest seaduse järgi. Vastustaja märgib õigesti, et pärast Supeluse tn 22 kinnistu omanikuvahetust ei ole kaebajale sunniraha enam määratud. Kolmandaks taotleb kaebaja asendustäimise kohaldamise, mis asendustäitmise kulude lõpuleviimata sissenõudmise tõttu avaldaja arvates veel kestab, keelamist. Asendustäitmist võidakse kohaldada kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud (AtSS § 8 lg 1). Need tingimused on täidetud. Seega ei ole asendustäitmise rakendamiseks takistusi. Kohtu arvates tuleb asendustäitmine lugeda lõppenuks ettekirjutuse täitmisega, so antud juhul ehitise ebaseadusliku osa lammutamisega. Selliselt on täitmise lõppemist mõistetud ka kaebajale tehtud hoiatuses („ettekirjutuse saab lugeda täidetuks siis, kui ettekirjutuse järgi lammutamisele kuuluv Supeluse tn 22 paikneva hoone osa on täielikult lammutatud”). Niisamuti nagu on kaebaja arvates lõppenud lammutamisettekirjutuse täitmine on ju realiseeritud ka asendustäitmine, s.o. täitmine kolmanda isiku poolt. Asendustäitmise kulude tasumine seisab väljaspool reaaltoimingut mis asendustäitmise sisuks oli. Asendustäitmise 8 kulude hüvitamise nõue võib olla iseseisva kaebuse esemeks ning AS P ongi vastava kaebuse 07.07.2008 Pärnu Linnavalitsuse 05.06.2008 nõudele „Avaldus seoses 21.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.