lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
lg 1 kohaldamise eeldused on hageja arvates täidetud: kostja on garantiisumma kätte saanud; AS SEB Eesti Ühispank maksis garantiilepingu järgi kostjale summa välja hageja arvel, kuna lepingu järgi oli hageja kohustatud summa pangale hüvitama ja on ka hüvitanud; kostjal ei ole tekkinud õigust garantii realiseerimiseks, mis tähendab, et soorituseks puudus õiguslik alus. Hageja ja kostja vahelist õigussuhet riigivara valikpakkumise raames reguleerivad eelkõige riigivaraseadus, Vabariigi Valitsuse 01.08.1995 määrusega nr 286 kinnitatud riigivara võõrandamise kord (RVK), RVK punkti 29 alusel valikpakkumise läbiviimiseks moodustatud komisjoni poolt koostatud Rävala pst 8 kinnistu müügi kord ning kutse lõpliku pakkumise esitamiseks. Ükski nimetatud aktidest ei andnud alust hageja pakkumise tagatiseks antud pangagarantiid realiseerida. Hageja soorituseks puudus normatiivne ja lepinguline alus. Riigivara võõrandamise korra (RVK) punkti 27 kohaselt on tagatisraha või tagasivõtmatu pangagarantii suurus kuni 10 % enampakkumise alghinnast. Tagatisraha tagastamata jätmine või pangagarantii realiseerimine on lubatud üksnes RVK punktides 48 ja 54 sätestatud juhtudel, millest valikpakkumisele kohaldatakse punkti 54. RVK punkti 54 kohaselt, kui enampakkumise võitja ei ole 2 kuu jooksul, arvates enampakkumise tulemuste kinnitamisest, esitanud lepingu täitmise tagatisi või sõlminud ostu-müügilepingut või asjaõiguslepingut, siis on müügi otsustajal õigus tühistada läbiviidud enampakkumise tulemused ja korraldada uus enampakkumine ning enampakkumise võitja sissemakstud tagatisraha ei tagastata või pangagarantii realiseeritakse. Hageja arvates on RVK punktid 27 ja 54 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS § 113), kuna kehtestavad avalik-õiguslikud rahalised kohustused seadusest alamalseisva õigusaktiga. Eeltoodust tulenevalt palus hageja tunnistada Vabariigi Valitsuse 01.08.1995 määruse nr 286 eelnimetatud sätted põhiseadusevastaseks ning jätta need antud vaidluses kohaldamata. Juhuks, kui kohus tuvastab, et RVK punktid 27 ja 54 on kooskõlas põhiseadusega, leidis hageja, et ikkagi puudus kostjal alus RVK punkti 54 kohaldamiseks ja pangagarantii realiseerimiseks, kuna kinnistu müügileping jäi sõlmimata kostjast tulenevatel põhjustel. Hageja hoiustas notari kontole ostuhinna ja ilmus tehingu sõlmimiseks ettenähtud ajal notari juurde, kuhu kostja ei ilmunud, kuna ta oli taganenud hageja pakkumisest. Hageja ei ole kunagi avaldanud tahet võtta riigivara omandamiseks tehtud pakkumine tagasi või keelduda müügilepingu sõlmimisest. Enampakkumismenetluse läbiviimisel väljaantud haldusakti (keskkonnaministri 12.07.2006 käskkirja nr 816) vaidlustamist ei saa käsitleda pakkumise tagasivõtmisena või lepingu sõlmimisest keeldumisena. Hageja soovis kaebuse esitamisega kõrvaldada kostja poolt toimepandud rikkumiste kahjulikud tagajärjed. Hageja arvates kohaldas kostja RVK punkti 54 ebaõigesti veel sellel põhjusel, et realiseeris pangagarantii enne 2 kuu möödumist arvates enampakkumise tulemuste kinnitamisest. Samuti eeldab RVK punkti 54 kohaldamine tingimuse täitumist, et enampakkumise tulemused tühistatakse ja müügileping jääb üldse sõlmimata. Antud juhul sõlmis Eesti Vabariik Keskkonnaministeeriumi kaudu Rävala pst 8 kinnistu müügilepingu kõnealuse enampakkumise 3
lg 2 näeb ette, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. AÕS §-de 119 ja 120 kohaselt peab kinnisasja omandamise kohustus- ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Seega peab kinnisasja omandamise eelleping olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tehingu vormi järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Seega poolte vahel puudus eraõiguslik leppetrahvi kokkulepe, mistõttu ei olnud kostjal õigus pangagarantiid leppetrahvina sisse nõuda. Juhuks, kui kohus tuvastab, et RVK punktid 27 ja 54 on kooskõlas põhiseadusega, leidis hageja, et müügi korra punkt 13.4 on vastuolus RVK punktiga 54, kuna müügi korras on lepingu sõlmimiseks ettenähtud kahekuulist tähtaega lühendatud ja müügi kord võimaldab vastuolus RVK punktiga 54 realiseerida pangagarantii ka juhul, kui leping sõlmitakse paremuselt järgmise pakkujaga. Riigivara võõrandamise kord ei anna enampakkumise läbiviimiseks moodustatud komisjonile õigust näha ette täiendavaid aluseid, mil riigil on õigus tagatisraha tagastamata jätta või pangagarantii realiseerida. Riigivara võõrandamise korra punkti 50 alusel palus hageja mõista välja viivise 0,5 % päevas tagatisraha summast, s. o 157 500 krooni päevas ajavahemiku eest alates 07.08.2006 kuni garantiisumma tagastamiseni hagejale. Hageja tugines RVK punktile 50, mille kohaselt võetakse valikpakkumise võitja poolt sissemakstud tagatisraha arvesse tasaarvestusel müügihinna tasumisel ja teistele valikpakkumise osavõtjatele peab müügi korraldaja tagastama nende makstud tagatisraha täies ulatuses hiljemalt 3 tööpäeva jooksul pärast valikpakkumise toimumist. Garantii summas 31 500 000 krooni realiseerimine on võrdsustatav tagatisraha alusetu tagastamata jätmisega. Tagatisraha tagastamise kohustus tekkis kostjal 3 päeva möödumisel keskkonnaministri 02.08.2006 käskkirja nr 889 väljaandmisest, millega otsustati jätta müügileping hagejaga sõlmimata. Juhul kui kohus leiab, et hagejal puudub õigus nõuda viivist RVK punktide 50 ja 68 alusel, siis palus hageja viivise välja mõista vastavalt
§-s 113 ettenähtule. Kohtuistungil hageja esindaja täpsustas, et istungi toimumise seisuga on seadusjärgse viivise arvestus 4 739 437 krooni, mis on arvutatud järgmiselt: 1) 08.08.2006-31.12.2006, 146 päeva, 9,75 % viivise määr aastas, summa 1 228 500 krooni; 2) 01.01.2007-30.06.2007, 181 päeva, 10,5 % viivise määr, summa 1 662 937 krooni, 3) 01.07.2007-08.01.2008, 192 päeva, 11 % viivise aastamäär, summa 1 848 000 krooni. 4
lg-st 1, lg-st 8 ja §-st 162 ning vähendada maksmisele kuuluvat viivise summat mõistliku suuruseni. Hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur. Viivise vähendamine on põhjendatud sellega, et hageja enda käitumine pakkumismenetluses oli pahauskne ja vastuoluline ning käitumist ei saa pidada heade kommete ja hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Hageja ei ole põhjendanud põhivõlast suuremat viivisenõuet ja ei ole ka tõendanud kahju olemasolu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 15.02.2008 otsusega ja mõistis Eesti Vabariigilt OÜ RealWAY kasuks välja alusetult saadud 31 500 000 krooni ning viivitusintressi summas 4 739 437 krooni ja alates 09.01.2008 viivitusintressi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni
lg 11 kohaselt eeldatakse võlausaldaja nõustumust garantiiga.
lg 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi siis kui garantiis sisaldub 6
lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus asus seisukohale, et hagi kuulub
Kostja on garantiisumma 31 500 000 krooni kätte saanud; rikastumine on toimunud hageja soorituse kaudu, s. t pank maksis kostjale hageja arvel garantiisumma välja vastavalt kostja nõudele; soorituseks puudus nii normatiivne kui lepinguline õiguslik alus. Garantiisumma 31 500 000 krooni kostjale ülekandmise üheks eelduseks oli müügi korra p 13.4 rikkumine, mille kohaselt, kui pakkuja ei ilmu notari juurde ühelgi valikpakkumise kontaktisiku poolt pakutud kolmest tehingu tõestamise ajast, on see müügi korra oluline rikkumine pakkuja poolt. Sellisel juhul võib müüja temale tehtud pakkumise vastuvõtmisest koheselt taganeda. Taganemisel nõuab müüja pakkujalt sisse leppetrahvi summas 31 500 000 krooni, pöörates täitmisele rikkunud pakkuja esitatud garantii või pöörates sissenõude pakkuja makstud tagatisrahale, mida pakkujale ei tagastata. Saadud summa loetakse müüja tuluks ilma igasuguse vastusoorituse kohustuseta rikkunud pakkuja või kolmanda isiku ees (tl 36, 37). Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja ilmus müügilepingu sõlmimiseks notari juurde eelnevalt kostjaga kokkulepitud ajal, 03.08.2006 kell 16.30. 02.08.2006 hageja teavitas kostjat veelkordselt kirjalikult soovist sõlmida müügileping. Hageja tasus notari arvele ostuhinna. Notari juurde jättis ilmumata kostja. Kostja väide, et hagejal ei olnud kavatsust sõlmida müügilepingut, on jäänud paljasõnaliseks. Kostja oleks saanud eelnimetatut väita pärast notari juures hageja poolt lepingu sõlmimisest keeldumist. Selle eeldusena oleks kostja pidanud olema notari juures selleks kokkulepitud ajal. Kolmandate isikute avaldused notarile ei ole samastatavad hageja tahteavaldustega. Eeltoodule tuginedes asus kohus seisukohale, et hageja ei rikkunud müügi korra p 13.4, mille alusel oleks kostja olnud õigustatud garantiisumma sisse nõudma. Kostja ei ilmunud kokkulepitud ajal notari juurde, kuna keskkonnaministri 02.08.2006 käskkirjaga nr 889 muudeti keskkonnaministri 12.07.2006 käskkirja nr 816 ja otsustati jätta müügileping hagejaga sõlmimata (tl 75). Eelnimetatu kohta sai hageja teate kätte 07.08.2006 (tl 80). Hageja vaidlustas Tallinna Halduskohtus mõlemad käskkirjad. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on Riigikohus 28.01.2008 otsustanud mitte menetleda kostja kassatsioonkaebust, mistõttu on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2007 kohtuotsus, millega tühistati keskkonnaministri 02.08.2006 käskkiri nr 889 põhjendusega, et käskkirja andmiseks puudus õiguslik alus (tl 322-333). Kuivõrd kostja otsus hageja tagatisraha sissenõudmiseks on tühistatud, puudub kostjal õiguslik alus garantiisumma saamiseks. Hageja pöördus kostja poole 22.08.2006 kirjaliku nõudega tagastada garantiisumma 31 500 000 krooni, kuid kostja keeldus (tl 82-90). Keskkonnaministri 25.08.2006 käskkirjaga nr 1003 on ministri 12.07.2006 käskkirja nr 816 ja 02.08.2006 käskkirja nr 889 muudetud ning sama käskkirjaga kinnitatud Tallinnas Rävala pst 8 asuva riigivara valikpakkumise tulemused, millega otsustati sõlmida notariaalne müügileping ja asjaõigusleping AS-ga Wipestrex Grupp 7
lg-s 1 sätestatud viivitusintressi.
lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus mõistis välja 08.01.2008 istungi toimumise seisuga viivise summas 4 739 437 krooni, mis on saadud järgmiselt: 1) 08.08.2006-31.12.2006, 146 päeva, 9,75 % viivise määr aastas, summa 1 228 500 krooni; 2) 01.01.2007-30.06.2007, 181 päeva, 10,5 % viivise määr, summa 1 662 937 krooni, 3) 01.07.2007-08.01.2008, 192 päeva, 11 % viivise aastamäär, summa 1 848 000 krooni. Alates 09.01.2008 mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudest (31 500 000 krooni) kuni põhinõude täitmiseni
Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 15.02.2008 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta OÜ RealWAY hagi Eesti Vabariigi vastu täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub ringkonnakohtul muuta vastavalt menetluskulude jaotust ja mõista hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt esimese astme kohus tõlgendas vääralt OÜ RealWAY poolt riigivara müügi (Tallinnas Rävala pst 8 asuva kinnistu enampakkumise protsessi) käigus tehtud tahteavaldusi ning kohaldas ebaõigesti sellega seotud materiaalõiguse norme. Kostja poolt väljatoodud asjaoludest ja esitatud tõenditest ilmneb üheselt, et pärast enampakkumisel parimaks pakkujaks tunnistamist olid hageja tahteavaldused suunatud sellele, et riigivara vastavalt hageja pakkumisele mitte omandada ning samaaegselt välistada pakkumisest õigusvastase loobumisega kaasnev tsiviilõiguslik vastutus kostja ees. Kostja väidet tõendavad järgmised asjaolud. 28.07.2006 esitas hageja Tallinna Halduskohtusse kaebuse valikpakkumise tulemused kinnitanud keskkonnaministri 12.07.2006 käskkirja nr 816 tühistamiseks ning kogu valikpakkumise läbiviimise õigusvastaseks tunnistamiseks. OÜ RealWAY halduskaebus tugines väitele, et riik sunnib kaebajat käskkirjaga nr 816 õigusvastaselt müügilepingut sõlmima ja Tallinnas Rävala pst 8 asuvat kinnistut omandama, kuigi hageja müüdavat riigivara kostja poolt määratud koosseisus ja hageja esitatud pakkumises toodud tingimustel osta ei taha. Samal kuupäeval, 28.07.2006 esitas hageja Harju Maakohtusse hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) vastu Rävala pst 8 kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisest keeldumise õiguse tunnustamiseks, mida menetleti tsiviilasjas nr 2-06-20024. Kostja arvates on OÜ RealWAY esitatud halduskaebus ja hagi tõlgendatavad hageja kirjalike tahteavaldustena müügilepingu sõlmimisest taganemiseks. Need on allkirjastatud volitatud esindaja poolt ja vastavad tahteavalduse tunnustele TsÜS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 tähenduses. Ka OÜ RealWAY kaebust ja hagi menetlenud kohtud – vastavalt Tallinna Halduskohus 02.08.2006 määruses haldusasjas nr 3-06-1492 ja Harju Maakohus 03.08.2006 määruses tsiviilasjas nr 2-06-20024 – on asunud jõustunud kohtulahendites seisukohale, et 8
lg 1) ja tema õigus mitte sõlmida lepingut kinnistu omandamiseks tuleneb seadusest. Järelikult luges ka hageja kohtumenetluses tehtud avaldusi tahteavaldusteks kostjale ning ei pidanud vajalikuks esitada eraldi avaldust enampakkumismenetluses. Maakohus oleks pidanud tõlgendama, kas hageja tahteavaldused (28.07.2006 Harju Maakohtusse esitatud hagi ja Tallinna Halduskohtusse esitatud halduskaebus) olid suunatud sellele, et riigivara vastavalt hageja pakkumisele mitte omandada. Vaidlus puudub selles, et hageja osales vabal tahtel Rävala pst 8 kinnistu müügikonkursil ning võttis 16.06.2006 pakkumisega müüdava riigivara ostuks endale ühepoolselt siduva kohustuse sõlmida kostjaga leping tema pakkumises esitatud tingimustel. Tuginedes hageja tahteavaldustele, et ta ei pea oma 16.06.2006 pakkumist siduvaks ning ei kavatse riigivara müügilepingut sõlmida, esitas keskkonnaminister 31.07.2006 AS-le SEB Eesti Ühispank nõudekirja tagatise (garantii) realiseerimiseks. Kostja arvates oli tal selleks ajaks tekkinud õigus hageja tagatise realiseerimiseks enampakkumismenetluses, kuna hageja oli lepingu sõlmimisest taganenud. Rävala pst 8 kinnistu enampakkumise puhul ei olnud ette nähtud lepingu sõlmituks lugemine pakkumusele nõustumuse andmisega (
), vaid pakkujal oli õigus pakkumisest taganeda, millega kaasnes tsiviilõigusliku sanktsioonina sissemakstud tagatisraha 31 500 000 krooni sissenõudmine riigi kasuks. Järelikult oli hageja tahteavaldustel õiguslik tähendus, kuna seadusest tulenevalt puudus Eesti Vabariigil õigus hagejat lepingu sõlmimisele sundida. Samas ei nõustu apellant kaevatava kohtuotsuse järeldusega, et tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus oleks tingimata pidanud olema tehtud kirjalikus vormis, kuna selline kohustuslik vorminõue ei tulene tsiviilseadustiku üldosa seadusest (Riigikohtu 19.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07). Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis esimese astme kohus alusetult arvestamata hageja käitumise vastuolu hea usu põhimõttega ja kohaldamata sellega seotud õigusnormid. Kohus jättis täielikult andmata hinnangu kostja väidetele hageja pahausksuse osas, kuigi hageja käitumise vastuolule hea usu põhimõttega viitab kaevatava otsuse järeldus hageja „vastuolulisest käitumisest“. Riigikohus on käsitlenud 07.11.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07 vastuolulist käitumist kui ühte alust hea usu põhimõtte rikkumisel. Seega on maakohus käesolevas asjas leidnud, et hageja vastuoluline käitumine ei oma õiguslikku tähendust. Hageja vastuolulisele käitumisele hinnangu andmata jätmisega rikkus esimese astme kohus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Hea usu põhimõttega kooskõlas toimimise nõue tuleneb TsÜS §-st 138, mille kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus oleks pidanud arvestama, et
Hageja ei ole vastavat alternatiivset nõuet esitanud. Hagiavalduse põhjendavas osas väljendatud õiguslik konstateering „Kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda viivist riigivara võõrandamise korra punktide 50 ja 68 alusel, on kostjal siiski kohustus 10
§-s 113 ettenähtule“, ei ole vaadeldav hageja alternatiivse nõudena. Apellant jääb varasema seisukoha juurde, et kuna garantiisumma sissenõudmine oli põhjendatud, on viivise nõue alusetu. Kostja esitas 08.01.2008 kohtuistungil alternatiivse kirjaliku taotluse viivise vähendamiseks, mille rahuldamisena võib kohtuotsuse resolutsiooni vaadelda, kuid kaevatava kohtuotsuse resolutsioon rahuldada hagi täielikult on vastuolus hageja viivitusintressi nõude osalise rahuldamisega. Hagi osalise rahuldamise tõttu on kohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud, kuna hagi osalise rahuldamise korral ei ole õige jätta menetluskulusid täies ulatuses kostja kanda. Apellant ei nõustu kaevatava kohtuotsuse järeldusega, mille kohaselt hagejal oli õigus esitada garantiilepingust tulenevaid nõudeid Eesti Vabariigi vastu. Kohus on rahuldanud hagi ebaõigesti
Eesti Vabariigil tekkis garantiisuhe AS-ga SEB Eesti Ühispank. Pangal oli garantiikirjast tulenev kohustus garantiisumma väljamaksmiseks ning see kohustus ei ole hiljem ära langenud.
lg 2 kohaselt garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Garantii mitteaktsessoorsuse tõttu puudub võlgnikul garantiisumma väljanõudmise vaidlusega puutumus, mida kinnitab Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2006 lahend tsiviilasjas nr 2-06-
MS § 230 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotusega, mistõttu hageja palub ringkonnakohtul välja mõista viivise 31 499 999 krooni ulatuses. Vastuväited vastuapellatsioonkaebusele Kostja Eesti Vabariik vaidleb OÜ RealWAY vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et riigivara võõrandamise korra p 50 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav. Ringkonnakohtus ei ole lubatud vaidlustada menetlusõiguse normi väidetavat rikkumist, millele menetluspool ei ole esitanud viivitamatult vastuväidet esimese astme kohtu menetluses (TsMS § 333). Hageja ei vaielnud 08.01.2008 maakohtu istungil vastu kostja viivise vähendamise taotluse menetlemisele. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus põhinõude rahuldamises tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendavat osa. Otsus viiviste nõudes kuulub osalisele tühistamisele. Esmalt võtab kolleegium seisukoha 31 500 000 krooni väljamõistmise osas
Kolleegium nõustub maakohtu otsusega hagi rahuldamises
lg 1 alusel ning leiab, et maakohus on otsust 31 500 000 krooni väljamõistmises põhjendanud seaduse nõuete kohaselt. Vastavalt TsMS § 654 lg-le 6, kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsus muutmata ja nõustub otsuses oleva põhjendusega, siis ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama. Vastuseks Eesti Vabariigi apellatsioonkaebuses esitatud väidetele kolleegium märgib alljärgnevat: 1. Maakohus tuvastas, et Eesti Vabariigi ja AS SEB Eesti Ühispank vahel oli garantiisuhe. Kostja esitas nõude garantiisumma väljamaksmiseks ning 03.08.2006 kandis pank kostjale 31 500 000 krooni. Esimese astme kohtus ei olnud vaidlust selles osas, et hageja maksis pangale tasutud garantiisumma. Maakohtus ei pidanud hageja vajalikuks antud asjaolu kohta tõendit esitada, kuid see esitati apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võttis tõendi vastu. Esitatud panga ülekandest ilmneb, et hageja kandis SEB Eesti Ühispanga arvele garantiisumma 31 500 000 krooni kahes jaos, 15.08.2006 - 3 369 976, 37 krooni ja 16.08.2006 28 130 023,63 krooni. Seega pangale garantiisumma tagastamisel, tekkis hagejal nõudeõigus kostja vastu. Toimiku materjalide kohaselt esitas hageja kostjale nõude garantiisumma tagastamiseks 22.08.2006, so pärast pangale garantiisumma tasumist. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt 31 500 000 krooni väljamõistmist
Apellandi poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2006 määrus nr 2-06-20024 puudutab hagi tagamise abinõu kohaldamist ning ei saa tõendada asjaolu, et käesolevas tsiviilasjas on nõue esitatud mittevastava kostja vastu. 2. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kohus tõlgendas vääralt hageja tahteavaldust ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnorme. Õige on, et lepingupooled peavad käituma hea usu põhimõtte kohaselt. Apellandi väide on õige, et hageja käitumine oli eksitav ning vastuoluline, kuid maakohus põhjendas, milliste asjaolude ja tõendite põhjal ta jõudis järeldusele, et hageja ei võtnud pakkumist tagasi ning ei keeldunud lepingu sõlmimisest. Nimelt maakohus tuvastas, et 12
. Hagiavaldusest ilmneb, et hageja taotles viiviste väljamõistmist riigivara võõrandamise korra (RVK) p-de 50 ja 68 alusel 0,5 % päevas summalt 31 500 000 krooni kuni põhinõude täitmiseni. Samas hagiavalduses on alternatiivselt märgitud, et kui hagejal puudub õigus nõuda viivist RVK p-de 50 ja 68 alusel, siis taotleb viiviste väljamõistmist
MS § 363 lg 1 p 1 ja 2 järgi hagiavalduses peab olema märgitud selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ja hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Hagiavaldus vastab seaduse nõuetele. Hageja taotles viiviste väljamõistmist 31 500 000 krooni mittetagastamise tõttu, tuginedes kahele õiguslikule alusele viiviste nõudes. Õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne, millest tulenevalt on apellandi väide ekslik, et otsuse resolutsioon ei vasta seaduse nõuetele. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha viiviste nõude osas. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha vastuapellatsioonkaebuse osas ja apellandi taotluse osas viivise vähendamiseks. Kolleegium nõustub OÜ RealWAY väitega, et maakohus ei ole otsust viiviste nõudes seaduse nõuete kohaselt põhjendanud, kuid seda puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Kolleegium asub seisukohale, et hageja nõue viiviste väljamõistmiseks RVK p-de 50 ja 68 alusel on alusetu seetõttu, et nimetatud korra punkt 50 sätestab teistele enampakkumisest osavõtjatele nende poolt tasutud tagatisraha tagastamist pärast enampakkumise toimumist, 13
Maakohtu viiviste arvestusele vastuväiteid esitatud ei ole. Apellandi Eesti Vabariigi väidetel taotles ta viiviste vähendamist
Nõustuda tuleb, et otsuses puudub kohtu seisukoht viiviste vähendamise taotluse osas. Vastuapellatsioonis toodud väide on põhjendatud, et viiviste vähendamise taotlus tulnuks esitada TsMS § 330 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides, kuid OÜ RealWAY ei ole märkinud, et taotluse esitamisega hilinemise tõttu võeti talt võimalus esitada omapoolsed vastuväited. Toimikus olevast taotlusest viiviste vähendamiseks ilmneb, et see esitati kohtuistungil 8.jaanuaril 2008 (tlk. 348-349). 8.jaanuari 2008 kohtuistungi protokollist ei ilmne, et hageja oleks taotlenud kohtuistungi edasilükkamist. Kohus võttis taotluse vastu, seega tulnuks võtta seisukoht selles küsimuses. Viiviste vähendamise aluseks on toodud asjaolu, et hageja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega ja heade kommetega ning viiviste summa on ebamõistlikult suur, so. alates 2007. aastast on see 11%, ning hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Kolleegium nõustub apellandiga, et viiviste vähendamiseks esineb alus.
lg 1 annab kohtule õiguse vähendada leppetrahvi, kui see on ebamõistlikult suur, võttes arvesse eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus nõustus kostja vastuväitega, et hageja käitumine oli vastuoluline. Õige on, et
lg 1 järgi peavad nii võlausaldaja kui ka võlgnik käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium nõustub sellega ning leiab, et hageja käitumine oli eksitav ning võimaldas kostjal aru saada, et tal puudub õigustatud huvi lepingu sõlmimiseks. Antud asjaolu saab kolleegiumi arvates võtta arvesse viivise vähendamisel ning viiviste nõue kuulub vähendamisele. Kolleegium peab mõistlikuks ja õiglaseks välja mõista viiviseid üldsummas 3 000 000 krooni ning kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevale järgnevast päevast, so. 29. oktoobrist 2008 toimub viiviste arvestus kuni põhinõude täitmiseni
MS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. OÜ RealWAY taotles viiviste väljamõistmist 31 500 000 krooni ulatuses. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele 63 000 000 kroonist 34 500 000 krooni, so 55 % ulatuses, siis vastavalt tuli esimese astme kohtus jaotada ka menetluskulud, so hageja kasuks 55 % ulatuses ja kostja kasuks 45 %. Apellatsioonimenetluses taotles Eesti Vabariik otsuse tühistamist täies ulatuses, apellatsioonkaebus rahuldati 5 % ulatuses ning OÜ RealWAY vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, millest tulenevalt tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Iko Nõmm Mare Merimaa Malle Seppik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.