← Eesti

2-05-14344/18

Obsah (8)§ 66§ 67§ 73§ 98§ 74§§ 72§ 108§ 138

2-05-14344 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2008.a, Tallinn Tsiviilasja nu

) § 108 lg 1 kohaselt tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus, kusjuures õiguste teostamine ei olnud lubatud seadusevastasel viisil. Samuti ei tohtinud õiguste teostamise eesmärgiks olla kahju tekitamine teisele isikule.

§ 66

lg 1 kohaselt loeti põhiseadusliku korra või heade kommetega vastuolus olevaid tehinguid tühisteks. AS-i xxx ja kostja vahel

  1. septembril 1998.a sõlmitud (hagiavalduses ilmselt ekslikult märgitud hageja ja kostja vahel sõlmitud) nõude loovutamise leping on hageja hinnangul vastuolus heade kommetega poolte õiguste ja kohustuste disproportsionaalsusest tuleneva AS-i xxx võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõttu. Kõnealuse nõude loovutamise lepingu punktist 1.1 tulenevalt loovutas kostja AS-ile xxx 3 067 200 krooni suuruse nõude ning AS xxx tasus kostjale saadud nõude eest lepingu punkti 2.1 kohaselt 3 067 200 krooni. Nähtuvalt sama lepingu punktist 3.1 olid nii nõude loovutaja kui nõude omandaja teadlikud asjaolust, et loovutatava nõude järgi kohustatud isik, AS xxx on pankrotis, s.t ei ole püsiva maksejõuetuse tõttu suuteline rahuldama võlausaldajate nõudeid. Lepingu punkt 3.2 välistas kostja igasuguse vastutuse AS-i xxx pankrotimenetluses toimuval nõuete kaitsmise koosolekul nõude osalise või täieliku mittetunnustamise korral. Hageja on seisukohal, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha poolte lepingulisele suhtele koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Hageja viitab seejuures Riigikohtu
  2. mai 2001.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-76-
  3. Hinnates
  4. septembril 1998.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu majanduslikku sisu, tuleb tähelepanu osutada asjaolule, et lepingu kohaselt omandas AS xxx nõude, mille täitmine pankrotistunud võlgniku poolt sõltus nõude tunnustamisest AS-i xxx pankrotimenetluses ning selle jaotisest. Samas väljus kostja võlasuhtest pankrotistunud AS-ga xxx, saades oma nõude täielikult rahuldatud nõude omandanud 3 AS-i xxx poolt. Eeltoodust lähtudes on hageja seisukohal, et
  5. septembri 1998.a nõude loovutamise lepinguga võttis AS xxx enda kanda kostjale langenud ning võlgniku pankrotistumise tõttu ebamõistlikult suurenenud majandusliku riski ilma eeldatava proportsionaalse suurusega vastutasuta. Lepingu sõlmimise hetkel oli omandatud nõude rahuldamine AS-i xxx pankrotimenetluses ebatõenäoline ning nõude omandamiseks tegi AS xxx ebamõistlikult suuri igapäevase majandustegevuse raamidest väljuvaid kulutusi. Lepingus deklareerisid selle mõlemad pooled oma teadlikkust AS-i xxx pankrotist. Sellest lähtuvalt on hageja seisukohal, et
  6. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu pooled olid teadlikud lepingu AS-i xxx võlausaldajate huve kahjustavast iseloomust. Hageja on
  7. jaanuaril 2007.a ja
  8. oktoobril 2007.a kohtule esitatud hagiavalduse täpsustustes täiendavalt selgitanud, et
  9. veebruaril 1997.a sõlmitud ostu-müügi lepinguga omandas AS xxx AS-i xxx varad. Pärast varade omandamist hakkas AS xxx avaldama survet, et AS xxx võtaks üle ja täidaks ka AS-i xxx kohustused, mis puudutavad AS-i xxx tulenevalt ülalkäsitletud akreditiivilepingust. Panga väitel oli AS-ile xxx võõrandatud AS-i xxx vara panditud. AS xxx vaidles kohustuse ülevõtmisele vastu, kuna AS-ilt xxx omandatud varade hulka ei kuulunud väidetava akreditiivilepingu alusel tarnitud seadmed, puudus kokkulepe akreditiivilepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks ning AS xxx ei olnud teadlik ka omandatud vara pandiga koormatusest, mida kontrollis ka müügilepingut tõestanud notar. Seoses AS-i xxx pankotiga (pankrot kuulutati välja 17.11.1997.a) sai selgeks, et AS-il xxx ei õnnestu väidetavast akreditiivilepingust tulenevat võlga AS-ilt xxx sisse nõuda. AS xxx asus jõuliselt suruma kohustuste täitmist AS-i xxx poolt, piirates kohtule esitatud (põhjendamatute) hagiavaldustega AS-ilt xxx omandatud vara käsutamist. Nii esitas AS xxx
  10. juulil 1998.a AS-i xxx vastu Tartu Maakohtule hagiavalduse pandiõiguse ümberregistreerimiseks. Ühtlasi taotleti kohtult hagi tagamise käigus AS-ile xxx kuuluvale kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmist. Samuti oli AS xxx päev pärast AS-i xxx pankroti väljakuulutamist esitanud AS-i xxx vastu hagiavalduse, milles taotles AS-i xxx ja AS-i xxx vahel
  11. veebruaril 1997.a sõlmitud ostumüügi lepingu kehtetuks tunnistamist. Hagi esitamisel taotleti hagi tagamiseks kostjale kuuluvate ehitiste käsutamise keelamist. Kohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõud mõjutasid AS-i xxx majandustegevust äärmiselt negatiivselt. AS xxx oli 1997.a sügisel kohustatud tasuma AS-i xxx vara ostuks võetud laenu intresse ning tegema laenu esimese tagasimakse. Kui aga laenuandja sai teada, et ostetud vara kuuluvuse osas on tekkinud vaidlus, nõudis laenuandja kogu laenusumma kohest tagastamist. Seetõttu pidi AS xxx leidma lühikese aja jooksul umbes 2,7 miljonit krooni, et täita enda kohustused laenuandja ees. Ainsaks võimaluseks oli raha laenata või vara võõrandada. AS xxx pidas võimalikuks xxx külas asuva tootmiskompleksi müümist, kuna nimetatud varale oli olemas ostja. Samas takistas AS-i xxx hagide alusel seatud keelumärge tootmiskompleksi müümist. Vara arestist vabastamise ainsaks võimaluseks oli nõustuda AS-i xxx poolt seatud tingimustega: omandada nõudeõigus AS-i xxx vastu (ning seeläbi vabaneda vara arestist). AS-i xxx poolt avaldatud pikaajalise surve tõttu sõlmitigi
  12. septembril 1998.a vaidlusalune nõude loovutamise leping. Selle tehingu tegemisega muutus AS xxx hageja väitel sisuliselt maksevõimetuks ja ei suutnud rahuldada teiste võlausaldajate nõudeid. Hageja leiab, et
  13. septembri 1998.a nõudeõiguse loovutamise leping oli AS-i xxx võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõttu vastuolus heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 66lg 1 mõttes.

Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt pidid pooled tühise tehingu järgi saadu teineteisele tagastama. Hageja hinnangul on kostja kohustatud seetõttu temale tagastama

  1. septembri 1998.a nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel saadud 3 067 200 krooni.
  2. Hageja on eelnimetatud hagiavalduse täpsustustes esitanud ka seisukoha juhuks, kui kohus ei nõustu hageja käsitlusega vaidlusaluse tehingu tühisusest. Nagu hageja poolt märgitud, on samade poolte vahel toimunud Tartu Maakohtu jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et AS-il xxx 4 ei tekkinud akreditiivilepingust tulenevat nõudeõigust AS-i xxx vastu. Seetõttu jättis kohus tunnustamata AS-i xxx ja xxx nõuded AS-i xxx pankrotimenetluses. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et AS xxx loovutas (võõrandas) AS-ile xxx nõude, millel puudus õiguslik alus. Sisuliselt tähendab eeltoodu seda, et AS xxx võõrandas olematut asja (õigust). Tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 217 lg 2 kohaselt vastutas esialgne kreeditor uue kreeditori ees temale üleantud nõude mittekehtivuse eest. Seega vastutab kostja AS xxx ees. Kuna AS xxx on loovutanud AS-ilt xxx omandatud nõudeõiguse AS-i xxx vastu esmalt xxx OÜle (registrikood 10513442), milline omakorda loovutas selle hagejale, ning arvestades, et hageja on omandanud AS-ilt xxx kõik AS-i xxx võimalikud nõudeõigused AS-i xxx vastu tulenevalt
  3. septembri 1998.a lepingust, siis on hageja õigustatud esitama nõudeid kostja vastu ka tulenevalt nõudeõiguse objektiks olnud nõudeõiguse kehtetusest. Hageja on seisukohal, et AS xxx peab vastutama nõudeõiguse kehtivuse eest ja kuna hiljem on selgunud, et nõuet kui tehingu objektiks olevat eset ei ole olemas, tuleb tehingu järgi saadu tagastada. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata.
  4. Kohtule esitatud kirjalikes vastustes hagiavaldusele leiab kostaja esmalt, et hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu. Vastavalt
  5. juulil 1999.a xxx OÜ ja AS xxx vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu punktile 2.1.7 loovutas AS Aardla Puit muu hulgas ka nõude AS-i Eesti Ühispank vastu, kui nõudeõigus tekib seoses akreditiivivaidlusega. Lepingu punkt 4 kohaselt läks nõudeõigus üle lepingu sõlmimisel. Vaieldamatult on käesoleval juhul tegemist nõudeõigusega seoses akreditiivivaidlusega, mistõttu kuuluks vastav nõudeõigus xxx OÜ-le. Samuti leiab kostja, et hageja nõuded on tõendamata. Tõendatuks saab lugeda üksnes seda, et vaidlusalune nõude loovutamise leping üldse sõlmiti, et omandatud nõude eest tasuti ning et nõude omandaja (AS xxx) pankrot on välja kuulutatud. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud
  6. septembril 1998.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu lepingupoolte kohustuste disproportsionaalsust. AS xxx sai lepingu alusel täpselt sama suure nõude omanikuks, kui palju selle eest tasuti. Asjaolu, et võlgnik oli pankrotis, ei tähenda kostja hinnangul veel seda, et tema võlausaldajad pankrotimenetluse käigus nõudeid rahuldatud ei saa. Hageja ei ole samuti tõendanud AS xxx võlausaldajate huvide kahjustamist – viidatud asjaolu, et nõude loovutamise lepingust tulenevad õigused ja kohustused olid disproportsionaalsed, ei too endaga veel kaasa võlausaldajate huvide kahjustamist. Ei ole tõendatud, et kohustused AS xxx xuures, et AS xxx pankrot kuulutati välja alles poolteist aastat pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Kostja on ka seisukohal, et tehinguga (väidetav) võlausaldajate huvide kahjustamine ei too veel kaasa tehingu tühisust heade kommetega vastuolu tõttu. Kostja osundab pankrotiseadusest (PankrS) tulenevale tehingute tagasivõitmise regulatsioonile. Pankrotiseadus näeb tehingu kehtetuks tunnistamise alusena ette lisaks võlausaldajate huvide kahjustamisele veel teatud tähtaja, mille jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tehtud tehingut on võimalik kehtetuks tunnistada ning teatud juhtudel ka veel isikute ringi, kellega tehtud tehinguid on võimalik kehtetuks tunnistada. Kostja osundab vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud PankrS § 43 lg 1 p-dele 1, 2 ja
  7. Kui väita, et tehing, millega kahjustatakse võlausaldajate huve on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega, muutuks mõttetuks kogu pankrotimenetluse tagasivõitmise regulatsioon. Kõiki tehinguid, mida oleks pankrotimenetluse järgi võimalik teatud tingimustel kehtetuks tunnistada, saaks lugeda tühiseks ainuüksi võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu. Nõude loovutamine leping ei ole kostja hinnangul vastuolus heade kommetega. Lepingu punktist 2.3 nähtub, et kostja ja AS-i Aardla Puit vahel oli lepingu sõlmimise ajal käimas kaks kohtuvaidlust (tsiviilasjad nr 2-355/98 ja nr 2-335/97). Täpsemalt oli kohtu menetluses AS Eesti 5 Ühispank hagi AS-i xxx ja AS-i xxx vastu
  8. veebruaril 1997.a sõlmitud ostu-müügi lepingu tühisuse tuvastamise nõudes. Nimetatud lepinguga müüs AS xxx AS-ile xxx AS-i Eesti Ühispank kasuks pandiga koormatud vara – ehitised Puhja vallas Vihavau Külas. Pant oli seatud AS-i x ja AS-i xxx vahel
  9. novembril 1996.a sõlmitud lepinguga. Pandiga tagati vastavalt pandilepingu punktile 3.1 AS-i xxx ja AS-i xxx vahel
  10. mail 1996.a sõlmitud rahalise katteta akreditiivi avamise lepingust tulenevate nõuete täitmist. Seega pidi AS xxx nõude loovutamise lepingu sõlmimisel arvestama, et käimasoleva kohtuvaidluse üks võimalikest tagajärgedest on vaidlustatud ostu-müügi lepingu tühisuse tunnustamine kohtu poolt, mistõttu oleksid hooned endiselt kuulunud AS-ile xxx ning nende müügist saadavast rahast kuulunuks rahuldamisele eelkõige pandipidaja AS xxx nõue. Samuti oli
  11. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal kohtu menetluses AS xxx hagi AS-i xxx vastu pandiõiguse ümberregistreerimiseks. Selles hagis palus AS Eesti xx kohustada AS-i xxx sõlmima asjaõiguslepingut
  12. novembri 1996.a pandilepingust tuleneva pandiõiguse ümberregistreerimiseks ja AS-ile xxx kuuluva Vihavau külas asuva kinnistu koormamiseks hüpoteegiga AS-i xxx kasuks
  13. mail 1996.a sõlmitud rahalise katteta akreditiivi avamise lepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks. Seega pidi AS xxx nõude loovutamise lepingu sõlmimisel arvestama, et kõnealuse kohtuvaidluse üheks võimalikuks tagajärjeks võib olla temale kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmine AS-i xxx kohustuste täitmise tagamiseks AS-i xxx ees. Pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist
  14. septembril 1998.a loobus AS xxx esitatud hagidest. Tartu Maakohtu vastavatest menetluse lõpetamise määrustest nähtub, et hageja loobub hagidest seoses poolte vahel saavutatud kokkuleppega asja kohtuväliseks lahendamiseks. Seega saavutas AS xxx läbi nõude omandamise käimasolevate kohtuvaidluste lõppemise, säilitades sellega AS-ilt xxx omandatud vara ja samas omandas ise nõude AS-i xxx vastu, säilitades võimaluse saada AS-i xxx pankrotimenetlusest raha. Kostja märgib veel, et
  15. detsembri 1997.a seisuga võis AS xxx pankrotimenetluses olla tagasivõitmise võimalusi ning pankrotihaldurile on antud ülesanne täiendavate tagasivõitmise võimaluste selgitamiseks.
  16. juulil 1999.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingust nähtub, et AS xxx on loovutanud AS-ilt xxx saadud nõude edasi xxx OÜ-le, mille eest nõude omandaja on võtnud üle ka kohustusi summas 3 067 200 krooni, mis vastab täpselt summale, mille ulatuses AS xxx loovutas AS-ile xxx nõude AS-i xxx vastu. Nimetatud asjaolu annab alust arvata, et kostja omandatud nõue ei olnud väärtusetu ja et AS xxx ei ole kandnud majanduslikku kahju seoses nõude ostmisega kostjalt. Samuti on kostja seisukohal, et loovutatav nõue oli olemas. 1996.a kevadel soovis AS xxx osta liimpuidutehase seadmeid Rootsi äriühingult AB xxx Seadmete ostuks vajas AS xxx akreditiivi seadmete müüja kasuks.
  17. aprillil 1996.a esitas AS xxx AS-ile xxx taotluse, milles sisaldus ka viide, et kohaldamisele kuuluvad Rahvusvahelise kaubanduskoja dokumenteeritud krediitide ühtlustatud tavad ja praktika ("UCP 500 shall apply”). Akreditiivi avamist kinnitab
  18. aprilli 1996.a seadmete müüja pangale saadetud Swift-teade (SWIFT – Ülemaailmne Pankadevahelise Finantsinfo Ühing) akreditiivi avamise tingimuste kohta. Akreditiivi tingimuste kohaselt oli akreditiivi tähtajaks (data and place of expiry)
  19. juuli 1996.a. Maksmine (deferred payment details) pidi toimuma 360 päeva pärast transpordidokumentide esitamise kuupäeva. UCP § 42 kohaselt tuleb akreditiivi tähtaja lõppemise kuupäeva käsitleda kui dokumentide esitamise tähtaja lõppemise kuupäeva.
  20. mail 1996.a sõlmiti AS xxx ja AS xxx vahel rahalise katteta akreditiivi avamise leping, millega muudeti akreditiivi kehtivusaega – 30.07.1996.a ning akreditiivi summat. Samuti lepiti kokku AS Eesti Ühispank poolt akreditiivi alusel tehtud väljamaksete tagamise suhtes. Akreditiivi tingimustesse tehtud muudatustest teavitati Swift´i teel ka Svenska Handelsbanken´it. 6 Akreditiivi avamise taotluses märgitud akreditiivi alusel tasumisele kuuluvate summade kinnipidamiseks nõutavad dokumendid esitati AS-ile xxx tähtaegselt.
  21. mail 1997.a esitas xxx kostjale Swift-teate 1 949 000 Rootsi krooni mahakandmise kohta AS xxx korrespondentkontolt xxx müüja arvele. Vastavalt AS-i xxx ja AS xxx vahel
  22. mail 1996.a sõlmitud rahalise katteta akreditiivi avamise lepingu punktile 2 kohustus AS xxx tagasi maksma kostjale kõik akreditiivi alusel AS-i xxx poolt tehtavad väljamaksed. Seega kohustus AS xxx tasuma kostjale 1 949 000 Rootsi krooni. Isegi kui asuda seisukohale, et
  23. septembri 1998.a nõude loovutamise lepinguga loovutati nõuet, mida tegelikult ei eksisteerinud, on pooled sama lepingu punktis 3.3 kokku leppinud vastutuse maksimumsummas 1 000 krooni. Seega saaks hageja nõude mitte-eksisteerimise korral kostjalt nõuda vaid lepingus ette nähtud kahju hüvitamist. Hageja on muu hulgas tuginenud
  24. oktoobri 2003.a Tartu Maakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2581/2002.a. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et
  25. jaanuaril 2005.a on Tartu Ringkonnakohus teinud samas tsiviilasjas määruse, millega AS xxx kõrvaldati haginõude menetlusest ja lõpetati AS-i xxx apellatsioonkaebuse menetlus osas, millega taotleti Tartu Maakohtu
  26. oktoobri 2003.a otsuse tühistamist xxx hagi rahuldamata jätmise osas. Samuti on Tartu Ringkonnakohus
  27. mai 2005.a otsusega tühistanud Tartu Maakohtu
  28. oktoobri 2003.a otsuse osas, millega jäeti tunnustamata AS xxx nõue AS-i xxx pankrotimenetluses ja tehti uus otsus, millega tunnustati AS xxx nõuet. Riigikohus jättis
  29. septembri 2005.a määrusega ringkonnakohtu otsusele esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on hageja kostja hinnangul üritanud kohut eksitada, esitades tõendeid selle kohta, nagu oleks samade poolte osavõtul toimunud menetluses tehtud kehtiv kohtuotsus, millega on tuvastatud nõude mittekehtimine akreditiivilepingu alusel. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust käesolevas vaidluses tugineda Tartu Maakohtu
  30. oktoobri 2003.a otsusele, kuna kohtuotsus ning otsusega tuvastatud asjaolud xxx hagis xxx OÜ vastu ei ole kostja suhtes siduvad. Kostja märgib lisaks, et xxx oli teadlik AS-i xxx ja AS-i xxx vahelistest tehingutest ja pidi olema teadlik ka vara koormatusest pandiõigusega. AS-i xxx
  31. detsembri 1998.a kirjast AS-ilexxx, mille on allkirjastanud hageja, nähtub selgelt hageja kinnitus, et on vahendanud AS xxx laenu. Kirjas mainitakse mitmeid kordi tagatiseks pakutavat Puhja vallas Vihavau külas asuvaid hooneid, millised AS xxx omandaski
  32. veebruaril 1997.a sõlmitud lepingu alusel. Samuti pantis hageja AS-i xxx ja AS xx vahel sõlmitud akreditiivilepingust tulenevate nõuete tagamiseks oma isikliku sõiduauto. Lisaks oli kommertspant vastavalt kommertspandilepingule registreeritud ettevõtteregistris
  33. augustil 1996.a. Seega võttis AS xxx ise riski soetades AS-ilt xxx kostja kasuks panditud vara. Kostja hinnangul on põhjendamatu hageja väide, et kostja poolt AS-i xxx vastu kohtusse pöördumine oli ajendatud soovist tekitada AS-ile xxx kahju. Kostja pöördus kohtusse oma rikutud õiguste kaitsmiseks ning eesmärgiga tagada oma nõude rahuldamine nõude tagatiseks panditud vara arvel. MENETLUSE KÄIK
  35. novembri 2006.a määrusega on kohus hageja vastavasisulise taotluse alusel kaasanud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel menetlusse AS-i xxx (vt toimik, I k, lk 95). Kaasatud kolmas isik on kirjalikes avaldustes kohtule teatanud, et toetab hagiavaldust ja nõustub hagivalduses ja selle täpsustustes esitatud käsitlusega. Kolmanda isiku esindaja on täiendavalt selgitanud AS-i xxx majanduslikku olukorda 1998.a sügisel (vt toimik, II k, lk 95-96).
  37. detsembril 2007.a toimunud eelistungil otsustas kohus poolte nõusolekul lahendada asja kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata. Kohus määras menetlusosalistega kooskõlastatult avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäevaks hagejale
  38. jaanuar 2008.a ning 7 kostjale
  39. veebruar 2008.a ja teatas, et otsus tehakse avalikult teatavaks
  40. märtsil 2008.a.
  41. märtsi 2008.a määrusega muutis kohus otsuse teatavaks tegemise aega ning määras kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 452 lg-ga 4 otsuse avaliku teatavakstegemise uueks ajaks
  42. märts 2008.a.
  44. veebruaril 2008.a (postitatud 31.01.2008.a) on kohtule saabunud hageja täiendavad vastuväited, milles hageja sisuliselt jääb varasemalt esitatud väidete ja seisukohtade juurde.
  45. veebruaril 2008.a on saabunud kohtule kostja vastus hageja
  46. jaanuari 2008.a vastuväidetele. Kostja palub jätta kohtul hagiavalduse rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja menetluskulud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  47. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
  48. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle.
  49. septembril 1998.a on kostja ja AS-i xxx vahel sõlmitud nõude loovutamise leping, mille punkti 1.1 kohaselt loovutas kostja AS-ile xxx osa rahalisest nõudest AS-i xxx vastu, mis tulenes kostja ja AS-i xxx vahel
  50. mail 1996.a sõlmitud rahalise katteta akreditiivi avamise lepingust summas 3 067 200 krooni. Nõude ülejäänud osas jäi võlausaldajaks kostja. AS xxx on tasunud omandatud nõude eest kostjale 3 067 200 krooni. Nimetatud asjaolud on tõendatud ka toimikus olevate dokumentaalsete tõenditega (vt toimik, I k, lk 10 ja 11).
  51. Kostja on vaidlustanud
  52. septembril 1998.a sõlmitud nõude loovutamise lepingust tulenevate AS xxx õiguste ja kohustuste ülemineku hagejale. Samuti on pooltel õiguslik vaidlus selles, kas
  53. septembri 1998.a nõude loovutamise leping on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega (lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 66lg 1).

Juhul kui kohus nõude loovutamise lepingu tühisust ei tuvasta, on pooltel erimeelsus küsimuses, kas ja millises ulatuses peaks kostja vastutama loovutatud nõude võimaliku mittekehtivuse eest (TsK § 217 lg 2).

  1. Kohus peab esmalt vajalikuks analüüsida kostja poolt tõstatatud küsimust, kas akreditiivivaidlusega seotud nõudeõigus kuulub xxx. Kostja on märkinud, et vastavalt
  2. juulil 1999.a xxx OÜ ja AS xxx vahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu punktile 2.1.7 loovutas AS xxx muu hulgas ka nõude AS-i xxx vastu, kui nõudeõigus tekib seoses akreditiivivaidlusega. Lepingu punkt 4 kohaselt läks nõudeõigus üle lepingu sõlmimisel (vt toimik, II k, lk 11-13). Seetõttu võiks vastav nõudeõigus kostja vastu kuuluda xxx OÜ-le. Kohtu hinnangul võib
  3. detsembril 2003.a AS-i xxx ja xxx vahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingust (punktist 2.1) siiski järeldada, et
  4. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingust tulenevad AS xxx õigused on üle läinud hagejale (vt toimik I k, lk 8-9, lisa II k, lk 97). Täpsemalt on
  5. detsembri 2003.a lepinguga toimunud n.ö nõude müügilepingust tulenevate ostja õiguste üleminek.
  6. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu esemeks olev nõue (AS-i xxxvastu) ise on asja materjalidest ja hageja väidetest lähtuvalt AS-i xxx poolt ülalnimetatud
  7. juuli 1999.a lepingu alusel loovutatud xxx OÜ-le ning viimane on selle omakorda
  8. märtsil 2002.a loovutanud xxx (vt toimik, II k, lk 106). Kohus möönab samas, et
  9. juulil 1999.a xxx OÜ ja AS xxx vahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu punktis 2.1.7 ei ole loovutatavat nõuet selgelt määratletud ning lepingupunkt ei pruugi seetõttu olla üheselt mõistetav.
  10. Alljärgnevalt käsitleb kohus vaidlusalust küsimust
  11. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu tühisusest selle vastuolu tõttu heade kommetega. Lähtudes
  12. juulil 2002.a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 11 kohaldatakse enne
  13. juulit 2002.a tekkinud võlasuhtele enne nimetatud rakendamise seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel juhinduda enne
  14. juulit 2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadusest. 8 Tulenevalt vaidlusaluse nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 66lg-st 1 on tehingu tühisuse aluseks muu hulgas selle vastuolu heade kommetega.

Lähtudes sama paragrahvi lõigetest 3-5 tuleb tühist tehingut lugeda kehtetuks algusest peale ning seda ei pea täitma. Tühise tehingu järgi saadu pidid pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Lähtudes Riigikohtu asjakohasest praktikast, saab nõustuda poolte seisukohaga, et tehingu võimalikku heade kommetega vastuolu hindamisel tuleb arvestada kõiki tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis. Tehingu heade kommete vastasus tuleneb kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt nt: Riigikohtu

  1. mai 2001.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-76-01;
  2. aprilli 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02,
  3. novembri 2003.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-03 või
  4. oktoobri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 (p 10-13)). Samuti on Riigikohus
  5. jaanuaril 2006.a tsiviilasjas nr 3-2-1-158-05 tehtud otsuse punktis 9 selgitanud, et heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Põhimõtteliselt peavad mõlemad pooled olema käitunud heade kommete vastaselt, välja arvatud juhul, kui heade kommete vastane käitumine väljendub just teise lepingupoole vastases käitumises. Tuvastatud asjaolude järgi ei saa väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud. Kohtu hinnangul ei saa
  6. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingut pidada vastuolus olevaks heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 66lg 1 tähenduses, isegi kui lugeda kõiki hageja faktilisi väiteid tõendatuks.

Seetõttu puudub ka alus pidada lepingut seadusest tulenevalt kehtetuks algusest peale (tühiseks). Hageja väidete kohaselt on leping vastuolus heade kommetega eeskätt lepingupoolte kohustuste disproportsionaalsuse tõttu, millega omakorda kahjustati AS xxx võlausaldajate huve. Kohus leiab, et omandatud nõude eest makstud (majanduslikult põhjendamatult) kõrge hind kui soorituse eest makstav tasu (vastusooritus) ei saa iseenesest olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu (vt nt: Riigikohtu

  1. oktoobri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (p 11);või
  2. aprilli 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (p 20)).
  3. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu punktis 3.1 on AS xxx (kui tsessionaar e uus võlausaldaja) kinnitanud teadlikkust võlgniku (s.o AS xxx) pankrotist ning nõude rahuldamise sõltuvust selle tunnustamisest nõuete kaitsmise koosolekul ning vastavast jaotisest. Lepingu punktis 3.2 on kostja (kui tsedent e endine võlausaldaja) deklareerinud, et ei vastuta nõude osalise või täieliku mittetunnustamise eest nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja on nimetatud lepingupunktidest teinud järelduse, et nõude loovutaja oli teadlik võlgniku AS xxx maksejõuetusest. Kohtu arvates saab kõnealustest lepingupunktidest eeskätt järeldada seda, et nõude omandaja (AS xxx) oli teadlik võlgniku pankrotist, kuid sellele vaatamata soovis nõuet omandada.
  4. Kohus märgib, et hageja poolt välja toodud asjaolude pinnal otsustades võiks
  5. septembri 1998.a nõude loovutamise leping olla vaieldav tehing lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 67lg 1 tähenduses.

Täpsemalt võiks eksisteerida alus lepingu kui sunni mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamiseks sama seaduse § 73 lg 1 järgi. Hageja väidetest lähtuvalt oli AS xxx lepingu sõlmimisel sundseisus, kus äriühingul ei olnud majandustegevuse jätkamiseks muud valikut, ning kostja kasutas sellist olukorda ära. Näiteks on asja materjalide hulgas AS xxx

  1. aprilli 1997.a kiri AS-ile xxx (toonase ärinimega AS xxx), milles kostja on teinud AS-ile xxx ettepaneku võtta üle ja täita AS-i xxx kohustused, mis puudutavad AS-i xxx. Vastasel juhul on AS Eesti Ühispank lubanud alustada (AS-i xxx) pankrotimenetlust, mis tooks AS-ile xxx kaasa ilmselt kogu AS-ilt xxx omandatud vara kaotamise (vt toimik, I k, lk 158-159). Arvestades Riigikohtu
  2. mai 2004.a tsiviilasjas nr 3-2-1-66-04 esitatud seisukohti, võib lisaks

§ 73

9 lg 1 sisalduva normi dispositsioonis nimetatule sunnina vaadeldav olla ka majandusliku kahju saabumisest teatamine soovitud tehingu mittetegemise korral. Samas ei ole hagiavalduses tuginetud väitele tehingu tegemisest sunni mõjul, hageja ei ole asja materjalidest nähtuvalt teinud kostjale ka tühistamisavaldust (alates 01.07.2002.a kehtiv

§ 98lg 1).

Vastavalt VÕSRS § 7 lg-le 1 saab enne

  1. juulit 2002.a tehtud tehingu pärast
  2. juulit 2002.a tühistada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Hageja on muu hulgas küll väitnud, et leping sõlmiti raskete asjaolude kokkusattumise tõttu (

§ 74

). Samas oli nimetatud sätte kohaselt raskete asjaolude kokkusattumise tõttu võimalik vaidlustada üksnes füüsilise isiku poolt tehtud tehingut. Sama tuleneb kehtiva

§-st

  2. septembri 1998.a nõude loovutamise leping on sõlmitud kahe juriidilise isiku (äriühingu) vahel. Kohus peab siinkohal oluliseks rõhutada, et (enne 01.07.2002.a kehtinud)

§§-des 72-74 toodud tehingu vaidlustamise aluseid ei saa esitada tühisuse alusena

§ 66

lg 1 kohaselt, kuna vastasel juhul kaotaksid

§§ 72

-74 sisuliselt oma mõtte.

§ 66

lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla neil juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud

§-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Sellisele seisukohale on asutud juba ülalviidatud Riigikohtu otsuses tsiviilasjades nr 3-2-1-80-02 (p 10-11) ja nr 3-2-1-108-02 (p 11).

  1. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda ka kostja vastuväitega, et
  2. jaanuarini 2004.a kehtinud PankrS §-s 43 sisalduvat regulatsiooni tuleb lugeda erisätteks

§ 66lg 1 suhtes. Ei oleks põhjendatud, kui sisuliselt samal alusel, mis on ette nähtud Pankr

S §-s 43 nimetatud nõude rahuldamiseks, loeks kohus lepingu tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Sel juhul välditaks esmajoones pankrotiseaduses ette nähtud piiranguid tagasivõidetavate tehingute tegemise ja tagasivõitmise nõuete esitamise aja kohta ja muudetaks eriregulatsioon suuresti sisutuks. Toodud seisukohta toetab ka Riigikohtu

  1. septembri 2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-
  2. Selle lahendi punktis 23 sisalduva selgituse kohaselt oli kolleegiumi arvates seadusandja eesmärgiks tagasivõitmise instituudi kehtestamisel just võlausaldajate huvisid kahjustavate tehingute üle peetavate vaidluste koondamine pankrotimenetlusse ja võimalikult lühikesse ajavahemikku. Seega ei kohaldu

§ 66

lg 1 kolleegiumi arvates ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised

§ 66lg 1 järgi.

Küll ei saa tsiviilkolleegiumi hinnangul välistada, et võlausaldajate huvisid kahjustavad tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus ja seega tühised samaaegselt muul põhjusel. 15. Kostja käitumise väidetav vastuolu hea usu põhimõttega (kuni 01.07.2002.a kehtinud

§ 108) ei saaks iseenesest kaasa tuua tehingu tühisust.

Riigikohtus on

  1. märtsil 2004.a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04 tehtud otsuse punktis 24 selgitanud, et hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua lepingust tuleneva nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses. Lepingu kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta.
  2. Kuivõrd
  3. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingut ei saa lugeda tühiseks, tuleb edasiselt käsitleda küsimust, kas lepingu alusel loovutatud nõue oli kehtiv nõue. Vastavalt TsK § 217 lg-le 2 vastutab esialgne kreeditor uue kreeditori ees temale üleantud nõude mittekehtivuse eest. Esialgne kreeditor ei vastuta nõude mittetäitmise eest võlgniku poolt, kui ta ainult ei võtnud enda peale käendust võlgniku eest uue kreeditori ees. Juhul kui kostja loovutas AS-ile Aardla Puit mittekehtiva nõude, tuleb analüüsida
  4. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu punktis 3.3 sisalduvat tingimust, millega nõude loovutaja lepinguline vastutus on piiratud 1 000 krooniga.
  5. Kohtu hinnangul ei saa hageja väiteid AS-ile xxx loovutatud nõude mittekehtivuse kohta tõendatuks lugeda. Hageja on väidetes nõude mittekehtivuse kohta tuginenud Tartu Maakohtu
  6. oktoobri 2003.a otsusele tsiviilasjas nr 2-581/2002.a (vt toimik, I k, lk 150-156). Hageja leiab, et nimetatud jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et AS-il xxx ei tekkinud 10 akreditiivilepingust tulenevalt nõudeõigust AS-i xxx vastu. Kuivõrd nimetatud tsiviilasjas oli menetlusosaliseks ka AS xxx, siis ei vaja Tartu Maakohtu osundatud otsusega tuvastatud asjaolud käesolevas tsiviilasjas täiendavalt tõendamist. Kohus hageja toodud käsitlusega ei nõustu. Lähtudes
  7. jaanuarist 2006.a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 6 sätestatust, tuleb käesoleva tsiviilasja lahendamisel lähtuda kehtivast menetlusseadustikust. Kehtiva TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama seadustiku § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Lisaks tuleneb TsMS § 214 lg-st 3, et menetlusse iseseisva nõudeta kaasatud kolmas isik ei või hageja või kostja suhtes, kelle poolel ta menetlusse astus või kaasati, järgnevas menetluses tugineda sellele, et menetluses tehtud lahendi resolutsioon on ebaõige või et asjaolud on ebaõigesti tuvastatud. Kehtivas menetlusseadustikus puudub iseenesest kuni
  8. detsember 2005.a kehtinud TsMS § 94 lg-st 2 tulenev tõendamisest vabastamise alus. Viimatinimetatud sätte kohaselt ei saanud ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seda asjaolu ei saanud vaidlustada ka asjast osavõtnud kolmas isik. Samas ei oma viimatinimetatud erisus käesolevas asjas tõendite hindamisel sisulist tähtsust. Tartu Maakohus on ülalnimetatud tsiviilasjas (2-581/2002.a) menetlenud AS-i xxx ja xxx hagisid xxx OÜ vastu nõude tunnustamiseks AS xxx pankrotimenetluses. Lähtudes sama tsiviilasja läbivaatamisel Riigikohtu poolt
  9. aprillil 2004.a tsiviilasjas nr 3-2-1-116-04 tehtud otsusest (vt toimik, I k, lk 213-218) ja sellele järgnevalt
  10. jaanuaril 2005.a tehtud Tartu Ringkonnakohtu määrusest tsiviilasjas nr 2-2-44/2005 (vt toimik, II k, lk 57-59), tuleb Tartu Maakohtu
  11. oktoobri 2003.a otsust lugeda jõustunuks osas, millega jäeti rahuldamata xxx hagi xxx OÜ vastu nõude tunnustamiseks AS-i xxx pankrotimenetluses. Samas tuleneb Riigikohtu viidatud
  12. aprilli 2004.a otsusest, et AS xxx (kui ka AS xxx) olid xxx hagi puudutavas osas kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmandate isikutena hageja poolel. Riigikohus on lahendi punktis 28 leidnud, et kohtud ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid ega õigussuhteid, mis võiksid mõjutada AS Eesti Ühispank või AS xxx õigusi ja kohustusi xxx suhtes, ning menetlusosalised ei ole neid asjaolusid ka esitanud. Riigikohus on andnud ringkonnakohtule juhise asja uuesti läbi vaadates kaaluda (kuni 31.12.2005.a kehtinud) TsMS § 81 lg 4 kohaldamist, mis lubab kohtul ka omal algatusel kõrvaldada AS xxx ja AS xxx menetlusest, kui kohus leiab, et asjas tuvastatud asjaolud ega õigussuhted ei saa mõjutada kolmandate isikute õigusi ja kohustusi xxx suhtes ning nad on ebaõigesti hageja poolel kolmandate isikutena menetlusse kaasatud. Tartu Ringkonnakohus on
  13. jaanuari 2005.a määrusega asja uuesti läbi vaadates kõrvaldanud AS-i xxx ja AS-i xxx TsMS § 81 lg 4 alusel xxx poolt xxx OÜ vastu esitatud haginõude menetlusest. Sama määrusega on lõpetatud AS xxx apellatsioonkaebuse menetlus osas, millega taotleti Tartu Maakohtu
  14. oktoobri 2003.a otsuse tühistamist xxx hagi rahuldamata jätmise osas. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et menetlusosaliste poolt välja toodud asjaolude pinnal puudusid sisulised alused AS-i xxx kolmanda isikuna kaasamiseks menetlusse, milles vaadati läbi xxx hagi xxx OÜ vastu nõude tunnustamiseks AS-i xxx pankrotimenetluses. Seetõttu on AS xxx ka menetlusest hilisemalt kõrvaldatud. Seega puudub käesolevas menetluses alus kostja suhtes TsMS § 214 lg-s 3 sätestatu kohaldamiseks. Samadel põhjustel ei saaks hageja tugineda ka kuni
  15. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 94 lg-s 2 sätestatule. Kohus märgib lisaks, et käesolevas tsiviilasjas menetleb kohus sisuliselt AS-i xxx võimalikku nõuet AS-i xxx vastu, mis tuleneb
  16. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingust (s.t nõude müügitehingust tulenevat võimalikku nõuet). Nimetatud lepingust tulenevad AS xxx õigused on hiljem omandatud xxx poolt. Järelikult on käesoleva vaidluse objekt olemuslikult erinev Tartu Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2581/2002.a menetletud hagist. Sellises olukorras oleks TsMS § 214 lg 3 kohaldamine selle normi eesmärki silmas pidades ka eeltoodut arvestamata küsitav. 11
  17. Kohus möönab, et nõude mittekehtivus on olemuslikult negatiivne asjaolu, mille kohta otseste tõendite esitamine on komplitseeritud. Samas ei saa hageja poolt esitatud Tartu Maakohtu otsuse ja samas asjas Riigikohtu poolt tehtud otsuse põhjal (milliseid saab kooskõlas kehtiva TsMS § 272 lg-ga 2 vaadelda dokumentaalsete tõenditena) lugeda tõendatuks väiteid loovutatud nõude mittekehtivuse kohta. Kohtu hinnangul võib kostja poolt esitatud tõenditest akreditiivi avamise tingimuste kohta, samuti akreditiivi avamise lepingust, akreditiivi väljamaksmiseks nõutavatest dokumentidest, teatest akreditiivisumma mahakandmise kohta (vt toimik, II k, lk 14, 48, 49-56; tõlked II k, lk 110-120) teha pigem vastupidise järelduse.
  18. Lähtudes ülaltoodud kaalutlustest, jätab kohus hagi rahuldamata.
  19. Kohus märgib täiendavalt, et arvestades hageja väiteid käesolevas menetluses ning ülalviidatud
  20. aprilli 2004.a Riigikohtu otsuses kajastatud hageja menetluslikke avaldusi, on küsitav, kas hageja ise on toiminud kooskõlas hea usu põhimõttega (

§ 138ja enne 1.

juulit 2002.a kehtinud

§ 108tähenduses).

Riigikohtu

  1. aprilli 2004.a otsusest võib järeldada, et hageja on sisuliselt nõustunud Tartu Maakohtu lahendiga, millega jäeti tunnustamata
  2. mail
  3. a sõlmitud rahalise katteta akreditiivi avamise lepingust tulenev nõue, mille hilisemalt on omandanud xxx. Riigikohtu lahendi punktist 29 nähtuvalt ei suutnud xxx seejuures ringkonnakohtule ega Riigikohtule veenvalt selgitada, millisel õiguslikul põhjendusel ta ei nõustu sisuliselt tema õiguste kaitseks esitatud kaebusega (apellatsioonkaebusega) ega selle rahuldamisega. Samas nähtub käesoleva tsiviilasja materjalidest, et
  4. detsembril 2003.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga oli xxx omandanud AS-ilt xxx nõuded, mis tulenevad
  5. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingust (vt toimik, I k, lk 8-9).
  6. Seoses
  7. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu punktiga 3.3 märgib kohus täiendavalt veel järgmist. Nimetatud lepingupunktis on selle pooled kokku leppinud, et nõude loovutaja (s.t kostja) lepinguline vastutus lepingust tulenevate võimalike lepinguliste kahjude hüvitamise osas on kahju tekitamise asjaolude esinemisel 1 000 krooni. Nimetatud lepingupunktile tuginedes väidab kostja, et isegi kui loovutatud nõuet saab lugeda mittekehtivaks, ei vastutaks kostja hageja ees suuremas ulatuses kui 1 000 krooni. Hageja leiab, et nõude puudumisest tulenevat vastutust TsK § 217 lg 2 alusel ei ole võimalik kokkuleppeliselt piirata. Lähtudes võlaõiguse üldisest lepinguvabaduse põhimõttest võivad lepingupooled üldjuhul eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises. Seetõttu ei ole TsK § 217 lg-st 2 tuleneva vastutuse piiramine kohtu arvates iseenesest keelatud. Küsitav võiks sellise piirangu kehtivus olla tüüptingimustel sõlmitud lepingu puhul, millega aga vaidlusaluse lepingu näol tegu ei ole. TsK § 217 lg 2 esimene lause ei ole kohtu hinnangul imperatiivne norm. Tulenevalt alates
  8. juulist 2002.a kehtiva võlaõigusseaduse §-st 5 võib seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Kohus leiab, et seaduses sisalduva regulatsiooni üldise dispositiivsuse põhimõte kehtis võlaõiguse üldpõhimõttena ka enne võlaõigusseaduse jõustumist
  9. juulil 2002.a. Seega võib kohtu arvates TsK § 217 lg-s 2 esimeses lauses sisalduvast lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Tulenevalt hea usu põhimõttest ei tohiks aga nõude loovutaja (endine kreeditor) taolisele vastutuse piiramise kokkuleppele tugineda, juhul kui ta nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal loovutatava nõude mittekehtivusest teadis või pidi teadma ja sellest nõude omandajale (uuele kreeditorile) ei teatanud. Seega oleks loovutatud nõude mittekehtivuse tuvastatuse korral kostja vastutuse ulatuse kindlakstegemiseks vajalik selgitada, kas kostja
  10. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal nõude mittekehtivusest teadis või pidi teadma. 12
  11. Kooskõlas
  12. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
  13. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
  14. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Õigusabikulude väljamõistmisel tuli arvestada sama seaduse § 61 lg-s 1 nimetatud piirmääradega.
  15. veebruari 2008.a avalduses on kostja esindaja palunud mõista hagejalt välja (jätta hageja kanda) kostja menetluskulud kogusummas 328 krooni. Vastavalt lisatud menetluskulude nimekirjale ja kuludokumentidele moodustub nimetatud menetluskulu riigilõivust 60 krooni käesoleva tsiviilasja menetluse käigus esitatud erikaebuselt ning kuludest dokumentide tõlkimisele 268 krooni (vt toimik, II k, lk 121-123). Nimetatud menetluskulud tuleb kuni
  16. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ülalosundatud sätetest ning sama seadustiku §-st 46 ja § 52 p-st 1 lähtuvalt hagejalt kostja kasuks välja mõista. Hageja menetluskulud jätab kohus ülalosundatud TsMS § 60 lg-st 1 juhindudes hageja enda kanda. Menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmas isik AS xxx ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.