KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-31855 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.09.2008, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikv

) § 116 lg 2 p 4 mõttes, sest kostjal oli alus eeldada, et hageja ei täida oma kohustusi ka edaspidi. Seega oli kostjal alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja tunnustada töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 lg
2. Menetluskulud jätta kostja kanda.
3. Kohtuotsust kuulub tühistamisele materiaalõiguse normide TLS § 82 lg 1, § 49 p 1 ja

§ 116väära kohaldamise ja TLS § 79 mittekohaldamise tõttu.

1. Maakohus tuvastas, et dokumentides ei ole täpsustatud töövahendite loetelu, millega hageja peab kostjat varustama, märkides et töövahendite kindlaksmääramisel tuleb lähtuda tööülesannete iseloomust. Pooled nõustusid sellega, et 17.01.2007 võeti kostjalt arvuti ära ning samal päeval müüdi kogu laos olev kaup teisele äriühingule. Seega, alates 17.01.2007 ei olnud laos kaupa, mida kostja oleks saanud müüa. Järelekult, lähtudes jooksvate tööülesannete iseloomust (tegelikult nende ajutisest puudumisest), ei olnud kostjal töövahendeid millekski vaja.
2. Tunnistaja U. P. ei osanud ka veenvalt seletada, milliste tööülesannete täitmiseks oli alates 17.01.2007 kostjal töövahendeid vaja. Tunnistaja väide, et arvuti kasutamine kauba puudumisel oli vajalik klientidele teatamiseks Tallinna kontori tegevuse peatamisest, ei oma kostja suhtes mitte mingit tähtsust. Tunnistaja väitis ka, et see oli tema kohustuseks.
3. Tunnistaja U. P. ütlustega ei saa tõendada hageja kavatsusi Tallinnas tegevuse lõpetamise või jätkamise suhtes, kuna see küsimus kuulub juhatuse pädevusse ning U. P.ga seda ei arutata. U. P. puudulik töö tegevdirektorina ja ebalojaalne käitumine hageja suhtes oli üheks peapõhjuseks, miks hageja ei saatnud Tallinna esindusse uut kaupa ja alates 2007 jaanuarist realiseeris seda Tartu ja Jõhvi kontorite kaudu, mille juhatajad müüsid kaupa edukamalt. Tallinna kontori tegevuse peatamise küsimusega otsustas hageja tegevdirektori vahetada. 2007 jaanuaris lõpetati U. P. tööleping usalduse kaotamise tõttu, mida ta ise kinnitas oma ütlustega.
4. Hageja andis korralduse tegevuse peatamiseks ja kaupluse sulgemiseks kauba puudumise tõttu. See oli ajutine lahendus ja seda tõendab ka asjaolu, et kostja ei olnud koondatud. Hageja planeeris pärast tegevjuhi vahetamist Tallinnas tegevust jätkata, kuid pärast kostja lahkumist loobus sellest ideest töötajate puudumise tõttu. Seda väitis hageja nii töövaidluskomisjonis kui ka maakohtus.
5. Kostja tööülesannete puudumise ajutist iseloomu näitab ka ajavahemik: kaup müüdi ära 17.01.2007, aga lahkumisavalduse kirjutas kostja 05.02.
6. Selle lühikese perioodiga ei saanud kostja arukat järeldust teha hageja tegevuse täieliku lõpetamise kohta, tollal seda ei teadnud hageja isegi. Hageja Tallinna kontoris tekkinud olukorda tuleb hinnata nagu „tööseisakut". Muudatusi kostjale töötasu arvestamise suhtes ei olnud; kostja töötingimused ei halvenenud, tegemist oli töömahu vähenemisega.
7. Jooksva töömahu määrab kindlaks tööandja töötaja tööülesannete raames. See maht määratakse kindlaks tööandja poolt töökorralduste väljaandmisega, mida töötaja peab täitma. Selliseks korralduseks võib olla ka tegevusest hoidumine. Hageja, lähtudes kauba halvast realiseerimisest, andis kostjale korralduse kaupa mitte müüa ja see ei olnud töötingimuste rikkumine, vaid seaduslik korraldus. Töökoormuse vähenemist (või puudumist) ei tohi käsitleda 3

§ 116

sätete rakendamine.

§ 116

üldnormina sätestab üldised taganemisalused lepingust, eeldades lepingupoolte võrdsust, arvestamata töösuhete eripära. Tööõiguses olev alluvuse põhimõte nõuab töövaidluses erinormi kohaldamist: TLS sätestab töötaja ja tööandja jaoks erinevad lepingu lõpetamise alused. Kostja poolt valitud TLS § 82 lg 1 kohaldamise aluseks on konkreetsete töötingimuste halvenemine; see konstruktsioon ei luba töötajal, lähtudes tööandja majandusolukorra analüüsist, eeldada, milliseid lepingutingimusi teine lepingupool tulevikus rikub (

§ 116lg 2 p 4).

Majandusstrateegiaga tegeleb tööandja ja ettevõtte tegevuse lõpetamise puhul ta koondab töötaja. Koondamine on tööandja õigus mitte kohustus ja töötaja ei saa seda nõuda, otsustades tööandja eest, kuidas arendada oma äri. See rikub tööõiguses oleva töötaja alluvuse ja lojaalsuse põhimõtteid. Kuna kostjal puudus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi õiguslik alus, siis sellises olukorras võib töövaidlust lahendav organ lugeda töölepingu lõpetatuks TLS § 79 lg 1 alusel. Vastustaja seisukoht

1. Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
3. Harju Maakohus ei ole kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi ega menetlusnormi, mis annaksid alused vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks, samuti ei tuleks apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinevat otsust.
4. Maakohus hindas kõiki tõendeid ja jõudis põhjendatud järeldusele, et hageja soovis Tallinna kontori tegevuse lõpetada ja seetõttu ei kindlustanud kostjat enam tööga. Seega kostjal töö puudumine ei olnud ajutine. Nimetatud asjaolu kinnitas tunnistajana üle kuulatud U. P.. Ehkki U. P. ei olnud ise pädev otsustama Tallinna kontori sulgemist, sai ta anda ütlusi asjaolude kohta, mis tööandja sellist kavatsust näitasid (kogu kauba realiseerimine, klientidele sulgemisest teatamine). Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Tallinna kontori tegevuse lõpetamist kinnitab ka asjaolu, et tänaseni ei toimu seal mingit äritegevust.
5. Seega on põhjendatud kohtu järeldus, et apellant rikkus TLS § 49 p-s1 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi.
6. Kuna hageja kostjat tööga ei kindlustanud, oli kostja õigustatud töölepingu lõpetama TLS § 82 lg 1 alusel, mille kohaselt töötaja teatab nii määratud kui määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine.
7. Maakohus tunnustas töölepingu lõpetamise alusena TLS § 82 kui erisätet töölepingu lõpetamiseks. Seejuures ei saa pidada ebaõigeks kohtu viidet ka üldosa vastavale sättele.

§-st 1 tuleneb sõnaselgelt, et

üldosas sätestatut kohaldatakse ka töölepingule. 29. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kui TLS §-s 82 sätestatud aluseid töölepingu lõpetamiseks ei esine, tuleb tööleping lugeda lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel. Nimetatud alusel saab töölepingu lõpetada üksnes töötaja sellekohasel soovil. Käesoleval juhul töötaja sellist soovi ei avaldanud. Seega kui kohus ei oleks tuvastanud TLS §-s 82 sätestatud aluste esinemist, kehtiks tööleping 4