Obsah (7)

§ 5§ 231§ 428§ 238§ 173§ 162§ 174

2-06-33683 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2008.a, Tallinn Tsiviilasja

) § 318 lg 2 ja § 322 lg 1 alusel. Kohtukutsed on toimetatud kätte kostja juhatuse liikmega samas eluruumis elavale isikule vastavalt

1. aprillil 2008.a ja
2. septembril 2008.a (vt toimik, lk 66 ja lk 75). Hageja taotles mõlemal toimunud istungil asja sisulist lahendamist kostja osavõtuta. Kohus, juhindudes

§-st 410, rahuldas hageja taotlused. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
2. Vastavalt

§ 5

lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. 8. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud hagile kirjalikke vastuväiteid ega ole osalenud ka asjas toimunud kohtuistungitel. Seetõttu tuleb kohtul lugeda hagi aluseks olevad asjaolud vastavalt

§ 231lg-s 4 sätestatule kostja poolt omaks võetuks.

Samas ei ole hageja 2 nõuete rahuldamine kohtu hinnangul hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik, isegi kui eeldada hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.

1. Hageja nõuab hagiavalduses mittevaralise kahju hüvitamist sisuliselt kahel alusel. Esiteks soovib hageja enda tütrele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist tütre õigusjärglasena (pärijana). Teiseks on hageja esitanud nõude talle endale seoses tütre surmaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus peab vajalikuks käsitleda nimetatud nõudeid eraldiseisvalt.
3. juulil 2002.a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg-st 1 tuleneb, et võlaõigusseaduses (VÕS) kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast
4. juulit 2002.a. Lähtudes hagis välja toodud asjaoludest on väidetavad kahju põhjustanud teod ja sündmused toime pandud ning aset leidnud enne
5. juulit 2002.a. Kõige hilisem kahju põhjustanud sündmus on hageja väidetest lähtuvalt hageja tütre xxx surm
6. juunil 2002.a. Seega kuuluvad käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat vastutust reguleerivad sätted, eeskätt TsK §-s 448 sisalduvad normid. Vastavalt TsK § 448 lg-le 1 kuulub teisele isikule tekitatud kahju selle tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Enne
7. juulit 2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 26 tulenes, et seaduses sätestatud juhtudel võib isik nõuda ka sama seaduse paragrahvides 23-25 nimetamata isiklike õiguste rikkumise lõpetamist, samuti sellega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Eesti Vabariigi põhiseaduse (põhiseadus) § 25 annab igaühele õiguse nõuda muu hulgas õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist.
8. Tsiviilkoodeksi nimetatud normide kohaldamisega seonduvalt on Riigikohus oma praktikas asunud seisukohale, et moraalse kahjuna kuulub põhiseaduse § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Samas on leitud, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav põhiseaduse §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. detsembri 1996.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96). Lähtudes hageja poolt märgitust võib kostja tegevust pidada kohtu arvates ebaseaduslikuks. Kostja lõpetas hagejale kuulunud suvila varustamise elektrienergiaga ning ei varustanud seda mitmete aastate jooksul elektrienergia ja veega. Seda vaatamata asjaolule, et hagejal ei olnud täitmata kohustusi aiandusühistu ees. Kostja poolt enda oletatava õiguse teostamine hageja poolt kirjeldatud viisil on sisuliselt vaadeldav omavolina. Omavoli, s.o tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, oli väidetava kahju tekkimise ajal põhimõtteliselt kvalifitseeritav haldusõigusrikkumisena (ning on ka käesoleval ajal süüteona karistatav). Kostja taoline tegevus vähendas oluliselt võimalusi hagejale kuulunud suvilat sihipäraselt kasutada. See omakorda võis põhjustada hageja tütrele xxx ebameeldivusi igapäevaelu korraldamisel. Samuti võis põhjustada xxx hingelist valu enda ema (s.t hageja) kannatuste nägemine, mis seondusid võimetusega tütart aidata. Arvestades ülalosundatud kohtupraktikat, et ei ole hageja poolt kirjeldatud xxx üleelamised kohtu hinnangul siiski vaadeldavad mittevaralise (moraalse) kahjuna põhiseaduse § 25 tähenduses. Seetõttu puudub alus ka hüvitise väljamõistmiseks kostjalt. 3
10. Edasiselt käsitleb kohus hageja nõuet talle endale seoses tütre surmaga tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus leiab, et nimetatud nõude rahuldamiseks puudub materiaalõiguslik alus. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt suri hageja tütar
11. juunil 2002.a. Alates
12. juulist 2002.a kehtiva VÕS § 134 lg 3 võimaldab ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedastel nõuda surma põhjustamise või raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Võlaõigusseaduse sätted aga käesoleval juhul ülalosundatud VÕS § 22 lg-st 1 lähtudes kohaldamisele ei kuulu. Surmasaanu või kahjustatud isiku lähedaste õigus mittevaralise kahju hüvitamiseks on esmakordselt sätestatud VÕS § 134 lg-s
13. Enne võlaõigusseaduse jõustumist puudus materiaalõiguslik alus taolise mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Seega saaks hageja põhimõtteliselt nõuda tütre surmaga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist juhul, kui kahju põhjustanud sündmus oleks aset leidnud pärast võlaõigusseaduse jõustumist
14. juulil 2002.a. Ka VÕS § 134 lg 3 kohaldumisel saaks hageja nõude rahuldada üksnes juhul, kui hüvitise maksmist õigustaksid erandlikud asjaolud. Kohtupraktikas on taolisteks erandlikeks asjaoludeks loetud eelkõige lähedase isiku ruumilist lähedust hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal (nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine)), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised (vt Riigikohtu
15. aprilli 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 (p 17)). Taolisi erandlikke asjaolusid käesoleval juhul hageja poolt välja toodud ei ole. Lisaks ei saa hageja poolt esiletoodu põhjal järeldada, et eksisteeriks põhjuslik seos kostja ülalkirjeldatud seadusvastase tegevuse ning hageja tütre surma vahel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (vt nt: Riigikohtu
16. detsembri
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05;
18. septembri
19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 või
20. oktoobri 2006.a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-7806 (p 13)). Põhjusliku seose puudumine väidetavalt tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel juba iseenesest välistaks hageja kahjuhüvitusnõude rahuldamise.
21. Kohtule jääb arusaamatuks, kas hageja on oma nõuetes tuginenud ka sellele, et hagejale endale on seoses tema suvila elektrienergia ja veega varustamata jätmisega tekitatud kostja poolt mittevaralist kahju. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et sellisel alusel väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju nõude osas on olemas Eesti kohtu jõustunud lahend, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel. Nimelt on Harju Maakohtu
22. novembri 2006.a otsusega (täiendatud 06.12.2006.a täiendava otsusega) tsiviilasjas nr 2-98-8 jäetud hageja nõue rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
23. juuni 2007.a otsusega on jäetud maakohtu otsused (s.h täiendav otsus) muutmata ja xxx apellatsioonkaebus rahuldamata. Eelnimetatud otsused on käesolevaks hetkeks jõustunud. Seetõttu ei saaks kohus nõuet hagejale suvila elektrienergia ja veega varustamata jätmisega väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks sisuliselt lahendada ning sellise nõude menetlemine tuleks

§ 428lg 1 p 2 alusel lõpetada.

4 14. Kohus jätab

§ 238

lg-st 5 juhindudes asja lahendamisel arvestamata hageja poolt enda väidete kinnituseks esitatud tõendid.

§ 238

lg 5 esimesest lausest tuleneb, et kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Vastavalt

§ 238

lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole

§ 238

lg 1 p 1 kohaselt asjas tähtsust, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. Kuivõrd hagi aluseks olevad asjaolud tuleb kostja vastuväidete puudumise tõttu lugeda

§ 231

lg 4 alusel kostja poolt omaks võetuks, siis ei vaja hageja poolt esitatud väited faktiliste asjaolude kohta tõendamist. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (

§ 231lg 2).

15.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (

§ 173

lg 3).

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus hagi ei rahulda, jätab kohus menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Vastavalt

§ 174

lg-tele 1 ja 2 võib kostja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 5