Obsah (9)

§ 646§ 442§ 5§ 363§ 392§ 179§ 9§ 436§ 438

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 20

§ 646alusel RESOLUTSIOON: 1.

Tühistada Harju Maakohtu

1. juuni
2. a. otsus M. A.i hagis A. A.i vastu lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurendamiseks. Tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
3. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 2
5. jaanuaril
6. a. esitas M. A. Harju Maakohtusse hagi A. A.i vastu elatise suurendamiseks. Hageja palus suurendada Tartu Maakohtu
7. veebruari
8. a. otsusega A. A.ilt väljamõistetud igakuise elatise 1500 krooni suurust ja välja mõista kostjalt poolte ühise poja ülalpidamiseks 5527, 18 krooni kuus kuni poja täisealiseks saamiseni. Poolte abielust on XX.XX.XXXX. a. sündinud poeg J. A.. Kostja on elatist maksnud korrapäraselt. Lapse majandusliku ülalpidamise põhiraskus lasub siiski hagejal. Poeg õpib T.XX.K. inglise keele klassis ja T. M.s trompeti erialal, tegeleb ujumisega, mäesuusatamisega ja sukeldumisega. Lapse kulude loetelust on hageja välja jätnud kulutused eluasemelaenu teenindamisele ja lapsega ühistele reisidele, olgugi, et need kulutused tehakse ka lapse eluaseme tagamiseks ja arengu huvides. Lapse ülalpidamiseks kulub aastas 86.607, 60 krooni, sealhulgas maja hoolduskuludeks 11.456, 50 krooni, toidule 17.590, 97 krooni, majapidamiskaubale 2901, 73 krooni, teatrile jmt. 9329, 50 krooni, kooliasjadele 5034, 60 krooni, juuksurile 900 krooni, spordile ja muusikakoolile 5700 krooni, riietele 14.927, 30 krooni, jalanõudele 4500 krooni, prillidele 2000 krooni, kooliüritustele 4000 krooni, spordivahenditele 1000 krooni, Simpeli telefonikaardile 1575 krooni, taskurahale 3505 krooni, kindlustusele 1200 krooni ja kuukaardile 987 krooni. Pool nendest kuludest on 43.303, 80 krooni, mis kuu kohta teeb 4366, 47 krooni. Et tulumaksu peab elatiselt maksma selle saaja, tuleks kostjal tasuda 5527, 18 krooni. Hageja töötab K. ja E. G. S.s K. XXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXX XXXXXX ja saab suhteliselt head töötasu, kuid kasvava lapse arenguks vajalike kulude igaaastane suurenemine ja üldine elukalliduse tõus tingib kostja materiaalse panuse suurendamise nõude esitamise. Kostja on materiaalselt kindlustatud, kuna ta aga ei ole seni olnud nõus makstavale elatisrahale juurde maksma, on abi saamiseks kohtu poole pöördumine vajalik. Kostjal puudub teine laps, kes elatise väljamõistmisel soovitud suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks, kui poolte ühine poeg, samuti ei ole kostja töövõimetu ega töötu. Kohtuistungil taotles hageja kostjalt väljamõistetud elatise suurendamist 4366 kroonini, selgitades, et on esialgses nõudes arvestanud tulumaksu topelt. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt ja nõustus maksma lapse ülalpidamiseks elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s. o. summas 2175 krooni. Kostja täidab lapsele alatise maksmise kohustust ja on teinud seda regulaarselt, mida on kinnitanud ka hageja oma hagis. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole oma ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja on andnud lisaks lapsele taskuraha ja toetanud lapse arenguga seotud soove võimaluse piires. Hagi sisust tulenevalt on hageja tõenäoliselt silmas pidanud elatise muutmise nõuet ja soovib seda suurendada ebamõistlikult ning kostjale üle võimete käiva piiri. Hageja nõude aluseks on väidetavalt lapse ülalpidamisega seoses kantud kulud
9. a., mis ei vasta tegelikkusele ja on ilmselgelt ülepaisutatud. Faktiliste kulude loetelu on ebaadekvaatne ja lapse vajaduste ning arengu huvide seisukohast mittevajalik. Näiteks nõuab hageja maja hoolduskuluna muuhulgas haljastuskulu, kastmisvee maksumust jmt., ta on arvestanud kulutusena lapsele kodukindlustuskulusid, maamaksu jmt. Kui võrrelda lapsele kulutatavat summat ja lisadena esitatud kuluartikleid, siis ei kujune mingi arvestuse tulemina hageja nõude summat ega nähtu sellest ka lapse vajaduste muutumist. Hageja väide, et 16aastase lapse arenguks vajalike kulude iga-aastane suurenemine ja üldine elukalliduse tõus tingib vajaduse kostjapoolse materiaalse panuse suurendamiseks, on paljasõnaline ja ei loo alust elatise muutmiseks. 3 Hageja on esitanud palgatõendi, mille kohaselt tema töötasu suurus oli
10. aastal 449.011 krooni. Kostja ei saa keelata, et lapse ema võimaldab lapsele materiaalselt küllusliku eluviisi, mitmesuguseid erinevaid kulukaid harrastusi, reise jne., kui tema varanduslik seis seda võimaldab, kuid lapse isa paraku ei suuda hüvitada poolt lapse ema tehtud tõendamata kulutustest. Arvesse tuleb võtta ka seda, et osa aega on laps isa juures ja sel ajal katab viimane lapse toidu, eluaseme jms. vajadused. Kostja on asunud vabatahtlikult täitma perekonnaseaduse (PkS) § 61 lõikes 4 toodut ning on tasunud täiendavalt 4 x 675 krooni lisaks jätkuvalt tasutavale igakuisele elatisele. Kostja on teinud hagejale kompromissettepanekuid, kuid hageja ei ole soovinud seda sõlmida, mistõttu kostja palub asja lahendamiseks mõistliku kompromissiga kohtu abi. Esimese astme kohtu otsus
11. mai
12. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, muutis kostjalt kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust ning mõistis kostjalt hageja kasuks J. A.i ülalpidamiseks välja igakuise elatise 4366 krooni alates
13. jaanuarist
14. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni
15. veebruaril
16. a. Kohus märkis otsuses, et kostja poolt sellel ajavahemikul makstud elatis tuleb tasaarvestada väljamõistetud elatisega. Kohus mõistis kostjalt välja riigilõivu 1750 krooni riigituludesse. Elatise väljamõistmise osas pööras kohus otsuse viivitamatule täitmisele. PkS § 61 lg. 3 alusel võib kohus huvitatud isiku nõudel vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel elatise suurust muuta. PkS § 61 lg. 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s. o. 2175 krooni. Elatise suuruse muutmisel tuleb lähtuda lapse igapäevastest põhjendatud vajadustest, et tagada lapse arenguks piisavad rahalised vahendid. Samuti tuleb arvestada ka kummagi vanema varalise seisundiga. Poolte ühise poja vajadused on viie aasta jooksul suurenenud ja 1500-kroonine elatusraha ei kata 16-aastase lapse minimaalseid vajadusi. 16-aastase lapse kulutused toidule, riietele ja jalanõudele on võrdväärsed täiskasvanu kulutustega. Põhjendatud ja tõendatud on ka lapse kulutused huvialadele ja spordile. Samuti tuleb elatise suurendamisel arvestada kostja varalist seisundit, mis võimaldab maksta poolte ühise poja ülalpidamiseks seaduses sätestatud miinimumsummast suuremat elatist ning asjaolu, et kostjal ei ole peale poolte ühise lapse rohkem alaealisi ülalpeetavaid. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud suurendada kostjalt väljamõistetud elatise suurust ja välja mõista poolte ühise lapse ülalpidamiseks elatis 4366 krooni kuus (sisaldab tulumaksu) kuni lapse täisealiseks saamiseni. Suurendatud elatis tuleb välja mõista alates hagi kohtusse esitamisest. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega mõista temalt välja igakuine elatis 2175 krooni alates maakohtu otsuse tegemise päevast. Ootus- ja õiguspärane on jaotada vanemate vahel lapse ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi, mis on tõendatavad ja seotud ning vajalikud. Hageja poolt esitatud kulude tõestamiseks vajalike dokumentide hindamist kohtus ei toimunud. Hageja väitel olid lapse ülalpidamiskulud
17. aastal 86.607, 60 krooni. Esitatud dokumendid tõendavad kulutusi vaid summas 23.274, 21 krooni. Hageja pangakontode väljavõtted tõendavad küll raha väljaminekut, kuid ei tõenda, millise konkreetse kuluga väljaminek seotud on. Eesti Statistikaameti andmete alusel olid ühe leibkonnaliikme kulutused
18. aasta ühes kuus 4358, 10 krooni. Apellant aktsepteerib kulutusi lapsele aasta jooksul kokku summas 41.721, 12 krooni, s. h. kulud eluasemele 5593, 45 krooni, muusikakoolile 2340 krooni, riided jms. 9787, 67 krooni ning toit 24.000 krooni. Kulutused ühes kuus on seega 4 3476, 76 krooni. Apellant on nõus tasuma elatisraha summas 2175 krooni. Sellise summa väljamõistmine jätab apellandile võimaluse ka otse panustada isa-poja suhetesse. Maakohus ei ole viidanud seaduslikule alusele, mis kohustaks kostjat tasuma lisaks elatisele ka tulumaksu. Tekib olukord, kus hageja saab õigustamata tulusid. Apellant on elatise tasumise kohustust täitnud regulaarselt, seetõttu puudusid PkS § 70 lõigetes 1 ja 2 sätestatud alused elatise suurendamiseks alates hagi esitamise päevast. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Et asja arutamisel asetleidnud menetlusõiguse normide rikkumised toovad ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses, siis peab kolleegium võimalikuks otsustada asi

§ 646alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded kohtuotsuse põhjendusele on sätestatud

§ 442

lõikes 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus ei vasta ühelegi kirjeldatud nõuetest: otsus on sedavõrd puudulik, et põhjendatud otsust ei olegi olemas. Nii ei ole kohus otsuses tuvastanud ühtegi fakti, rääkimata vaidluse lahendamiseks oluliste faktide kogumist, puudub igasugune tõendite analüüs, otsusest ei nähtu, miks ei nõustunud kohus kostja faktiliste väidetega ning otsuse põhjal ei ole mõistetav, kuidas kohus kohaldas vaidluse lahendamiseks seadust. Ka otsuse resolutsioon ei vasta seaduse nõuetele.

§ 442lg.

5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohtu otsuse resolutsioon ei ole selge ega täidetav. Maakohtus ei vaielnud pooled selle üle, et kostjalt oli hageja kasuks nende ühise lapse J. ülalpidamiseks elatis 1500 krooni välja mõistetud Tartu Maakohtu

1. veebruari
2. a. otsusega. See otsus oli kohtule ka esitatud (tl. 27). Hageja taotles kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurendamist. Niisuguse vaidluse lahendamiseks annab materiaalõigusliku aluse PkS § 61 lg. 3, mille kohaselt vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Maakohus refereeris otsuses seda normi, kuid ei lahendanud asja vastavuses sellega. Elatise suurendamise hagi rahuldamine eeldas nende faktiliste asjaolude tuvastamist, mis seaduse kohaselt võivad olla aluseks lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurendamisele: hagi rahuldamiseks oleksid andnud alust faktid, mille põhjal kohus oleks saanud järeldada, et võrreldes kostjalt lapse ülalpidamiseks väljamõistmise ajaga on muutunud lapse vajadus või vanema varaline seisund. Maakohus oma otsuses niisuguseid fakte ei tuvastanud. Et kohus menetleb asja poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg.

1), ja hagiavalduses tuleb hagejal märkida hagi aluseks olevad faktilised 5 asjaolud (

§ 363lg.

1 p. 2), siis pidi esmalt hageja tuginema faktidele, mis annaksid alust järeldusele, et võrreldes kostjalt elatise väljamõistmise ajaga on hageja varaline seisund halvenenud, kostja varaline seisund paranenud või lapse vajadused suurenenud. Võimalik on ka nende aluste üheaegne esinemine. Hagiavalduse kohaselt pidas hageja elatise suurendamist vajalikuks seoses lapse arenguks vajalike kulude suurenemisega, sealhulgas elukalliduse tõusu tõttu. Hageja esitas lapsele vajalike kulutuste kohta omapoolse arvestuse, mille kohaselt aastas moodustavad need 86.607, 60 krooni, mis teeb igakuulise vajaduse suuruseks 7217, 30 krooni. Elatise suurendamist taotles hageja 4366 kroonini, mis oluliselt ületab PkS § 61 lg. 4 kohase elatise miinimummäära. Samas ei käsitlenud hageja küsimust sellest, mil määral on lapse vajadus suurenenud, võrreldes ajaga, mil kostjalt elatis kohtuotsusega välja mõisteti. Kuigi selle vajaduse väidetavas ulatuses suurenemise üle saab otsustada üksnes, kui võrrelda lapse vajadusi elatise väljamõistmise ajal ja elatise suurendamise hagi esitamise ajal, ei juhtinud kohus sellele hageja tähelepanu ega teinud talle ettepanekut kirjeldada lapse vajaduse suurenemise ulatust. Seega jättis maakohus täitmata ka eelmenetluse ülesande, rikkudes

§ 392lg.

1 punkti 3, mille kohaselt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige muuhulgas välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Nendele lapsele vajalikele kulutustele, millega hageja oli hagi põhjendanud, esitas kostja omapoolsed konkreetsed vastuväited ühes põhjendusega, miks ta niisuguste kulutuste vajadusega ei nõustu. Kohus ei ole otsuses märkinud, miks ta kostja vastuväidetega ei nõustu. Seejuures ei sisalda kohtuotsus üldse andmeid selle kohta, millistele kululiikidele tehtavad ja kui suured kulutused on lapse põhjendatud vajaduste rahuldamiseks vajalikud. Kohus on jätnud tuvastamata, kas lapse vajadused on võrreldes kostjalt elatise väljamõistmise ajaga suurenenud, samuti, mil määral need on suurenenud. Muuhulgas esitas kostja hagile vastuväite, mille kohaselt poolte ühine laps viibib tihti isa juures ning siis kannab temaga seotud kulutused kostja. Samuti väitis kostja, et tema varaline olukord ei võimalda tal maksta elatist hageja poolt nõutud ulatuses.

§ 392lg.

1 punkti 3 rikkudes ei teinud maakohus kostjale ettepanekut esile tuua faktid, mis on tema kirjeldatud vastuväidete aluseks. Kohtuotsuses jättis kohus kostja vastuväited õigustamatult üldse igasuguse tähelepanuta. Resolutsioonis märkis maakohus, et kostjalt tuleb välja mõista igakuine elatis 4366 krooni alates

1. jaanuarist
2. a. kuni
3. veebruarini
4. a. ning et kostja poolt sellel perioodil makstud elatis tuleb tasaarvestada väljamõistetud elatisega. Mõistetav ei ole, mida kohus sellega silmas pidas ja kuidas tuleks kohtuotsust täita: millised on need summad, mis väljamõistetud elatisega tasaarvestada tuleb. Mingit selgitust ei sisalda ka kohtuotsuse põhjendav osa. Tasaarvestatavaid summasid teadmata ei ole maakohtu otsuse resolutsioon täidetav. Veel kohaldas maakohus ebaõigesti riigilõivuseaduse (RlvS) § 22 lg. 1 p. 2 (otsuses ekslikult märgitud § 22 lg. 2), § 56 lg. 1 ja lisa 1 ning

§ 179, kui mõistis kostjalt riigituludesse riigilõivu 1750 krooni. Rlv

S § 22 lõikes 1 on sätestatud toimingud, mille eest riigilõivu ei võeta, ja punktis 2 on sätestatud niisuguse toiminguna muuhulgas elatise nõudmise hagi. Tegemist on automaatse ja lõpliku riigilõivu tasumisest vabastamisega ehk tasumiskohustuse puudumisega. Osundatud sätte sõnastuses ei mainita hagejat ja seega ei saa kostjalt nõuda riigilõivu tasumist ka juhul, kui hagi rahuldatakse. Sel viisil on viidatud normi tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-139-06. Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatud otsuse ja eelmenetluse puudusi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Asjas oluliste faktiliste asjaolude kogumi apellatsiooniastmes esmakordse tuvastamise korral oleksid pooled kassatsioonimenetluse eripära arvestades jäetud ilma võimalusest kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktide tuvastamise osas. Tsiviilkohtumenetluses kehtiva põhimõtte kohaselt lahendab asja 6 esmalt esimese astme kohus (

§ 9lg.

3). Ka eelmenetluse ülesanded tuleb täita maakohtul. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kõrvaldada kirjeldatud menetlusõiguse normide rikkumised ja teha kooskõlas

§ 436

lõikega 1 seaduslik ning põhjendatud kohtuotsus, kus oleks vastavalt

§ 438

lõikele 1 hinnatud tõendeid, otsustatud, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele, ning milles tehtud otsus vastaks

§ 442nõuetele.

Menetluskulud poolte vahel tuleb jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamisele tulemusele. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik