), kostjal oli majandusaasta aruannete koostamise ning äriregistrile esitamise kohustus (
lg 1 ja 4) ja kohustus netovara vähenemisel alla seaduses lubatud piiri kutsuda kokku osanike koosolek (
Hageja märgib õigesti, et iga-aastase raamatupidamise aastaaruande koostamise üheks eesmärgiks on äriühingu enda omanikele ja juhatuse liikmetele ühingu majanduslikust seisust ülevaate andmine, et seeläbi tagada adekvaatsete juhtimisotsuste vastuvõtmine. Selle eelduseks on omakorda juhatuse poolt raamatupidamise korraldamine.
§st 176 tuleneva netovara jälgimise kohustuse eesmärgiks on muuhulgas ka osaühingu võlausaldajate kaitse olukorras, kus kahjumiga tegevuse jätkamine võõrkapitali ehk sisuliselt võlausaldajate arvel võib vähendada võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamisele.
lg 2 p 1 sätestatud osanike koosoleku kokkukutsumise kohustus on suunatud
vara vähenemisel meetmete võtmisele osanike poolt, milleks võib olla muuhulgas ka osakapitali vähendamine. Kuigi osanikud saavad otsustada, millised meetmed tarvitusele võtta netovara vähenemise korral, on selle eelduseks raamatupidamiskohustuse ja sellest tulenevalt omakorda netovara jälgimise kohustuse täitmine. Kuivõrd hageja kahju on põhjustanud kostja tegevusetus, tuleb põhjusliku seose kindlakstegemisel kasutada asendusmeetodit. Kui kostja oleks täitnud raamatupidamiskohustust, esitanud äriregistrile majandusaasta aruanded ja kutsunud kokku äriühingu osanike koosoleku, et otsustada netovara vähenemisega seonduv, pidanuks osanikud võtma vastu otsuse osakapitali suurusega seonduvalt (
Olenevalt otsusest, mis võinuks hageja õigusi puudutada (nt osakapitali vähendamine), oleks sellest tulnud informeerida 5 hagejat (
lg 1) ja hageja oleks saanud kasutada
Seega saab äriseadustiku nimetatud sätetest tulenevate kostja kohustuste suhtes väita, et kostja tegevus nende kohustuste rikkumisel toob kaasa deliktist tuleneva vastutuse hageja ees, esineb vastutust tekitav kausaalsus (VÕS § 1045 lg 3) ja tulenevalt võlgnevuse tekkimisest perioodil 15.mai 2005.a – pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimiseni ka vastutust täitev kausaalsus (VÕS § 127 lg 2). Kostjal oli kohustus esitada maksejõuetuse ilmnemisel pankrotiavaldus (
lg 5¹).
§-s 180 lg 5¹ sätestatu näol on tegemist võlausaldajat kaitsva normiga (VÕS § 1045 lg 3) ja normi eesmärgiks on kaitsta võlausaldajat tekkida võiva lepinguvälise kahju eest. Kohtumäärusega lõpparuande kinnitamiseks (tl 126-130) loeb kohus tõendatuks, et OÜ V püsiv maksejõuetus tekkis 2005.a augustis seoses veoki kinnipidamisega Saksamaal; seoses sellega äriühingu majandustegevus sisuliselt peatus ja tekkisid makseraskused, mis olid püsiva iseloomuga. Vaidlust ei ole selles, et kostja pankrotiavaldust 20 päeva jooksul püsiva maksejõuetuse tekkimisest ei esitanud. Kostja võttis omaks asjaolu, et kui ta oleks 2005.a. septembris esitanud pankrotiavalduse, siis oleks hagejale tekkinud kahju ca 80’000 krooni võrra väiksem kui ta lõpuks kujunes, õigusvastase kahju tekkimise ja kahju vahel on põhjuslik seos nagu seda hageja ka oma avalduses kirjeldab. Seega pani kostja pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega toime õigusvastase teo, milleks oli seaduses ettenähtud kohustus, mille ta pidi isiklikult täitma, et äriühingu võlausaldajal ei tekiks kahju. Kostja on tuginenud asjaoludele, et ta tegutses peale pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimist heas usus, et OÜ V maksevõime taastada, selleks täideti tellimusi ning ühtlasi tehti kulutusi ja et kostja suhteliselt puudulik finantsanalüüsi oskus ei võimaldanud koheselt adekvaatselt OÜ V võimalusi hinnata ehk sisuliselt leiab kostja, et tuleks arvestada lisaks § 1050 lg-s 1 sätestatule ka hea usu ja VÕS § 1050 lg-s 2 sätestatud subjektiivse vabandatavuse põhimõttega. Hea usu põhimõttega kooskõlas tegutsemine eeldab seadusega kooskõlas tegutsemist (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2). Kostja ei ole toiminud heas usus, jättes täitmata seadusest tuleneva kohustuse esitada pankrotiavaldus. Juhatuse liikme hoolsuskohustus (
Puuduliku finantsanalüüsi oskus ei saa 10 aastat äriühingut juhtinud isiku puhul käesolevas asjas esiletoodud asjaoludel välistada kostja süüd. Süü osas leiab kohus, et kaitsenormi rikkumisest tuleneva delikti puhul vastutab kaitsenormi rikkunud isik kõikide tagajärgede eest, mille ärahoidmiseks oli kaitsenorm ette nähtud, sõltumata sellest, kas ta soovis kahju tekitada või oli selles osas ettevaatamatu. Süü vormide eristamine käesolevas vaidluses tähendust ei oma. Kostja ei ole tõendanud, et ta on täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Vaidlus on selles, kas hageja kahjuks on ka lepingust tulenevad kõrvalnõuded viiviste näol. Kohus on seisukohal, et tulenevalt kahju hüvitamise eesmärgist kuulub hageja kahjunõude hulka ka OÜ V rahuldamata viiviste nõue (VÕS § 127 lg 1). Hageja kahjuks on pankrotimenetluses tunnustatud, kuid rahuldamata jäänud nõue. Puudub alus väita, et hageja kahjuks olevad viivised ei kuulu hüvitamisele kostja poolt (VÕS § 127 lg 2). Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu summas 159’957,39 kr põhjendatud krooni ja kuulub rahuldamisele (VÕS § 100, § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1). Asjas ei leidnud tuvastamist kostja poolt hagejale pakutud kompromiss. Kostja poolt esitatud maksegraafik (tl 190) ei kajasta käesoleva hagi esemeks olevat võlgnevust, mistõttu kohus nimetatud tõendit ei analüüsi. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi 6 rahuldatakse, seega tuleb kohtukulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ele Liiv kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.