Obsah (9)

§ 436§ 468§ 173§ 163§ 174§ 129§ 179§ 162§ 138

2-06-34032 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2007.a Tallinn Tsiviilasja number 2-06-3

§ 436

lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus leiab, et hageja nõue on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) §-le 60 on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. PKS § 61 lõigete 1 ja 2 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamise kohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks; elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. PKS § 61 4 lg 4 sätestab, et igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär alates 2007.a. on 3600 krooni. Seega ühele lapsele ei tohi olla igakuine elatis väiksem kui 1800 krooni. PKS § 61 lg 5 kohaselt võib kohus elatise suurust vähendada alla käesoleva paragrahvi

1. lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vaidlust ei ole selles, et pooltel on neli ühist last (lk 7-10), kes elavad hageja juures. Samuti puudub vaidlus selle kohta, et kostja maksab kuus neljale lapsele elatist kokku 2000 krooni ehk 500 krooni lapse kohta. Poolte vahel on vaidlus laste ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suuruses. Hageja on esitanud laste kulude kalkulatsioonis andmed, mille kohaselt ühe lapse ülalpidamiseks ühes kalendrikuus kulub 4920 krooni, teise lapse ülalpidamiseks 5000 krooni, kolmanda lapse ülalpidamiseks 5182 krooni ja neljanda lapse ülalpidamiseks 5020 krooni. Seega kokku kulub nelja lapse ülalpidamiseks ühes kalendrikuus kokku 20 122 krooni. Kostja vaidleb nimetatud kulutustele vastu. Alljärgnevalt võtab kohus seisukoha antud kulutuste osas. Eluasemekulud Hageja palub eluasemekulutusteks välja mõista nelja lapse kohta 1600 krooni. Kostja leiab, et 1200 krooni nõudmine eluasemekulude katteks ei ole mõistlik, kuna ühiseks eluasemeks olnud elamu jäi hageja omandisse ning hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja ei hakka hagejale lahutuse järgselt tekkivaid eluasemekulusid hüvitama. Niisugust kokkulepet ei ole kohtule esitatud, mistõttu leiab kohus, et kostja väide selles osas on paljasõnaline ning kohus loeb põhjendatuks kostjalt välja mõista ka laste eluasemekulud. Kohus nõustub kostja väidetega, et maal asuva elumaja kulutustele ei lisandu korrusmajades tasutav elamu hoolduskulu ning elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttekulud sellises suuruses ei ole mõistlikud. Kohus loeb hageja vastuväidetest välja, et täiendavad eluasemekulud on ka veel prügiveoteenus 250 krooni kuus ja üksikud suuremad väljaminekud. Samuti märgib hageja, et eramus on osaline puu- ja elektriküte. Elektrikütte eest kulub talvekuudel 1000 kuni 2000 krooni ja suvekuudel keskmiselt 500 krooni ning talvepuid kulub keskmiselt 15 ruumi, mis teeb kokku 5250 krooni. Kohus leiab, et nimetatud kulutused on vähesel määral ülepaisutatud ja loeb põhjendatuks eluasemekuludeks nelja lapse kohta 1000 krooni. Kostja ütlus selle kohta, et ühiselamus elava tütre elamise kulud kannab peamiselt kostja, on paljasõnaline ja ei ole tõendamist leidnud. Ka Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst lapse ülalpidamiskulude tabelist nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse eluruumi kulud moodustavad umbes 232 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 928 krooni. Kulutused toidule Kostja on veendunud, et hageja ei kanna laste toiduga seonduvalt 4280 krooni kuus kulutusi. Kostja väide, et laste vanaema elab samuti maal ja tegeleb mõningal määral põllumajandusega, mistõttu saavad hageja ja lapsed aastaringselt tasuta kartulit, köögi – ja puuvilju, ei vasta tegelikkusele, kuna laste vanaema tegi kaks aastat tagasi läbi puusaoperatsiooni, mille tagajärjel ta siiani toast ei liigu ning maad põllumajandusega tegelemiseks tal ei ole. Kohtul ei ole põhjust kahelda hageja väidete õigsuses. Lähtudes Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst lapse ülalpidamiskulude kohta, millest nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse toidukulud kodus ja väljas moodustavad umbes 1160 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 4640 krooni, peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista nelja lapse kohta kulutusi toidule 4100 krooni suuruses. Kulutused transpordile Kostja on seisukohal, et transpordikuludena näidatav summa suuruses 2042 krooni ei ole reaalne ega põhjendatud. Kostja märgib, et vanima lapse kasutuses oleva auto bensiini- ja autoremondikulud katab suures osas kostja. Nimetatu on tõendamist leidnud ka kohtule esitatud tõenditega (tl 26-34). 5 Hageja vastuväite kohta, et poeg on maksnud auto jaoks vajaminevad osad tagasi, on esitatud vaid üks maksekorraldus (tl 129), mistõttu ei saa kohus nimetatud väidet pidada asjakohaseks. Ühtlasi vaidleb kostja vastu hageja majandusliku toimetulematuse osas, kuna kostjale jääb arusaamatuks, miks peres on kaks autot – ühe auto omamine ja kasutamine aitaks transpordile kuluvat summat kindlasti vähendada. Kohus on seisukohal, et kahe sõiduauto pidamine on põhjendatud, kui perekonnaliikmete arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga. Arvestades seda, et peres on neli last ning vahemaad kooli, kodu ja töö vahel on pikad, peab kohus mõistlikuks maal elavate inimeste jaoks kahe auto pidamise. Kostja ettepanekut hageja elukoha vahetamiseks vähendamaks transpordikulutusi, ei saa kohus mõistlikuks pidada, kuna vastavalt põhiseadus §-le 34 on igaühel õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Samuti nõustub kohus hageja väitega, et arvestades käesoleval ajal Tallinna eluasemete kinnisvara hindu, ei ole mõeldav kostja ja laste elukoha vahetus. Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst lapse ülalpidamiskulude tabelist nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse transpordi kulud moodustavad umbes 270 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 1080 krooni. Kohus, arvestades uurimust ning seda, et kohalik omavalitsus hüvitab suures ulatuses transpordikulud (tl 35), peab põhjendatuks rahuldada osaliselt kulutused transpordile ning kostjalt välja mõista transpordikulud nelja lapse kohta summas 500 krooni. Sidekulud Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas kulub alaealiste laste puhul sideteenustele keskmiselt 150-300 krooni kuus. Kohtule esitatud maksekorraldustega (tl 36-48) on leidnud tõendamist, et tütre MHSmobiiltelefonikulud kannab kostja. Samuti kannab kostja igakuiselt vanima lapse SKSkõnekaartide laadimise kulusid (tl 50-63). Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst lapse ülalpidamiskulude tabelist nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse sidekulud moodustavad umbes 210 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 840 krooni. Kohus, arvestades uurimust ning seda, et kostja maksab osaliselt laste mobiiltelefoni arveid, peab põhjendatuks rahuldada osaliselt kulutused transpordile ning kostjalt välja mõista transpordikulud nelja lapse kohta summas 500 krooni. Kulutused hügieenitarvetele, riietele ja jalanõudele Kostja leiab, et hügieenitarvetele kuluva summa näitamine 1300 krooni suuruses ei ole reaalne – kostja peab põhjendatuks 300 krooni kuus. Lähtudes Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst lapse ülalpidamiskulude kohta, millest nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse isiklikud hügieenikulud moodustavad umbes 110 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 440 krooni ning sellest, et vanem poeg vajab allergilise naha tõttu spetsiaalseid pesemisvahendeid ja kreeme, mis on oluliselt kallimad tavavahenditest, peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista nelja lapse kohta kulutusi hügieenile 500 krooni suuruses summas. Kostja ei nõustu ka riietele ja jalanõudele kuluvate kulutuste suurusega. Kostja nõustub, et mõnel kuul võib konkreetse lapse peale kuluda pea 1000 krooni, kuid seda vaid juhul, kui tehakse mõni suurem ost. Kohus nõustub eelpool nimetatuga ning leiab, et kulutused riietele ja jalanõudele 900 kuni 1000 krooni kuus ühe lapse kohta ehk nelja lapse kohta 3800 krooni kuus, on ülepaisutatud ning kohus loeb põhjendatuks kostjalt välja mõista kulutused riietele ja jalanõudele summas 1400 krooni. Ka Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst lapse ülalpidamiskulude tabelist nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse garderoobikulud moodustavad umbes 350 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 1400 krooni. Lisaks märgib kostja, et on teinud lisaks igakuiselt tasutavale elatisele kulutusi ka laste riietele, mille kohta on esitatud paar arvet. Kohus leiab, et nimetatu ei ole piisav võrreldes hageja poolt lastele tehtavate kulutustega. Kulutused koolikohustuse täitmiseks Kostja ei nõustu, et kulutused koolikohustuse täitmiseks moodustavad 600 kuni 700 krooni kuus iga lapse kohta ning leiab, et põhjendatud oleks 300 krooni kuus nelja lapse peale kokku. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et koolikohustuste alla ei käi üksnes mõne tarbe ostmine kooli alguses, 6 vaid käivad ka igaaastased töövihikud, jooksvad kulutused õppeaasta sees, kulutused erinevates ainetes vajavate tarvikute ostmiseks, kehalises kasvatuses vajaminevad tarbed ja koolis toimuvad kontserdid, etendused ning väljasõidud. Ka Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst lapse ülalpidamiskulude tabelist nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse raamatute, õppevahendite ja hariduskulud moodustavad umbes 230 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 920 krooni. Kohus, arvestades uurimust ja kostja poolt iga kooliaasta alguses tehtavaid oste (tl 65-66), loeb põhjendatuks kostjalt välja mõista nelja lapse kohta kulutusi raamatute, õppevahendite ja hariduskuludeks 700 krooni suuruses summas. Muud vältimatud kulutused Samuti ei nõustu kostja, et iga lapse peale kulub igas kuus 700 krooni muudeks kulutusteks. Kostja leiab, et on ilmne, et prille, hambaklambreid jms ei ole vaja osta igakuiselt. Hageja nõustub sellega, et kulutused iga lapse kohta igas konkreetses kuus ei pruugi alati ulatuda hageja poolt nimetatud 700 kroonini, kuid aasta peale tuleb kuude keskmine väljaminek muude kulutuste osas pigem suurem kui väiksem. Hambaklambrite maksumusest osa on samuti kandnud kostja, mis on tõendatud kohtule esitatud Kaarli Hambapolikliiniku arvega (tl 67). Ka on kostja ostnud sateliittelevisooni komplekti (tl 68-69), kuid kostja väide selle kohta, et ta on igakuiselt selle eest tasunud, on jäänud paljasõnalisteks ja ei ole tõendamist leidnud. Kostja märgib lisaks, et trennikulud ja prillide ostmise kulud makstakse kohaliku omavalitsuse poolt. Hageja vastuväidet selle kohta, et prillide maksumuse kompenseerib vald vaid erandjuhtudel ja seda ka vaid prilliklaasi maksumuse ulatuses, peab kohus igati loogiliseks. Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimistööst lapse ülalpidamiskulude tabelist nähtub, et 14-aastase või üle selle terve maalapse tervisekulud, harrastuskulud, vaba aja kulud ning muud kulud moodustavad umbes 485 krooni kuus, seega nelja 14-aastase või üle selle maalapse kuludeks on kokku 1940 krooni. Kohus, arvestades uurimust ja kostja poolt tehtavaid oste (tl 67-69), loeb põhjendatuks kostjalt välja mõista nelja lapse kohta tervisekulud, harrastuskulud, vaba aja kulud ning muud kulud 1300 krooni suuruses summas. Kostja leiab, et tema varanduslik olukord ei võimalda enamat elatist maksta. Kostja esitas kohtule oma palgatõendi, mille kohaselt on tema palk 2006.a olnud (lk 116-117) AS-is O kokku 121 654 krooni, seega keskmiselt kuu 10 137,80 krooni. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja varanduslik olukord võimaldab tal maksta lastele elatist enam kui 2000 krooni. Asjaolu, et kostja tööandja peab igakuiselt kinni kostja eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakse summas 1000 krooni ja intressid summas 1200 krooni ning kostja ja tema uus abikaasa ei saa kahe väikese lapsega jätkata elamist praeguses korteris ning peavad tegema täiendavaid kulutusi uuele ja suuremale eluasemele, ei vabastada kostjat eelkõige oma laste ülalpidamise kohustustest ega saa olla aluseks elatise määramiseks väiksemas ulatuses. Kohus ei saa eelistada alaealise laste elatise suuruse kindlaksmääramisel kostja teisi võlakohustusi, kuna selline eelistus ei tulene seadusest. Kohus, tutvunud kõigi kostja poolt esitatavate tõenditega lastele tehtavate kulutuste kohta (tl 26-34, 36-115), leiab, et kostja väide selle kohta, et ta on lisaks ülalnimetatud summadele kandnud veel täiendavaid kulutusi umbes 2000 kuni 3000 krooni kuus, millest tulenevalt kannab kostja kokku umbes 4000 kuni 5000 krooni kuus, ei ole nii suures ulatuses tõendamist leidnud. Seega on kostja osalenud laste ülalpidamisel, kuid mitte piisavas suuruses, mistõttu ei ole ta oma ülalpidamiskohustust vajalikul määral täitnud ning elatise väljamõistmine on põhjendatud. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. aprilli 2004.a. otsuses nr 3-2-1-57-04 on leitud, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Kohus leiab, et lapsed vajavad ülalpidamist pidevalt ja seega on laste huvides, et elatise maksmine oleks regulaarne, st igakuiselt ja piisav. Samuti on lapsi kasvataval vanemal õigus nõuda PKS § 61 lg 2 alusel elatise väljamõistmist kindla maksena igas kuus. Lastega koos elava vanema igapäevane hool laste kasvatamisel on suurem kui lastest lahuselaval vanemal. Lastega suhtlemine 7 ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Samas on mõningane täiendavate kulude kandmine paratamatu, arvestades sellega, et lapsed viibivad ka kostja juures. Ka Riigikohtu 28.03.2007.a. otsusega nr 3-2-1-21-07 on leitud, et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Lapsi tuleb kohelda võrdselt. EV lastekaitse seaduse § 10 järgi on lastel võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad on terved, haiged või puudega. Laste võrdse kohtlemise põhimõte tuleneb ka ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artiklist 2, mille järgi tunnustavad ja tagavad konventsiooniga ühinenud riigid kõigile lastele võrdselt konventsioonis sätestatud õigused. Konventsiooni artikkel 18 järgi tunnustavad riigid põhimõtet, et mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Vanematel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Lapse huvid peavad olema nende tähelepanu keskpunktis. Hinnates kohtule esitatud tõendeid, lähtudes kummagi vanema kohustusest ülal pidada oma alaealisi lapsi, arvestades hagejale lasuvast kohustusest maksta tulumaksu elatusrahalt, arvestades elukallidust, laste vajadusi, samuti asjaoluga, et kostja keskmiseks netotöötasuks on 10 137,80 krooni ning tema ülalpidamisel saab veel olema kaks väikest last (tl 141-142), leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning kohus peab käesoleval ajal põhjendatuks kostjalt välja mõista ühe lapse kohta 1250 krooni kuus, seega neljale lapsele kokku 5000 krooni kuus kuni laste täiealiseks saamiseni. Kohus juhib tähelepanu, et tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 kohaselt füüsiline isik (hageja), kes saab kohtuotsuse alusel PKS § 61 järgi elatist, maksab elatiselt tulumaksu. Tulumaksu määr aastal 2007.a. on 22%. Seega on reaalselt kättesaadav elatise suurus tunduvalt väiksem. Elatis kuulub väljamõistmisele vastavalt PKS § 70 lg-le 1 alates elatisehagi esitamisest, s.o 14.11.2006.a. Juhindudes

§ 468

lg 3 tunnistab kohus kohtuotsuse viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Eelnimetatu ei välista vabatahtlikku kohtuotsuse täitmist kostja poolt. Kohtukulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (

§ 173

lg 3).

§ 163

lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Seoses hagi osalise rahuldamisega, peab kohus õiglaseks jätta käesolevas asjas kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

§ 174

lg 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste 8 vahel. Riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 2 kohaselt oli hageja käesoleval juhul hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. RLS § 37 lg 1 kohaselt tulnuks riigilõivu tasuda vastavalt hagi hinnale. Kooskõlas

§ 129

lg 2 on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Käesoleval juhul on hagihinnaks seega 45 000 krooni (9 x 5000) ning RLS § 56 ning seaduse lisa 1 järgselt tasumisele kuuluv riigilõiv 2500 krooni.

§ 179

lg 1 alusel kuulub tasumata või vähem tasutud riigilõiv ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, sissenõudmisele Eesti Vabariigi kasuks pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist. Vastavalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskuluna on

§ 138lg 2 kohaselt muu hulgas käsitletav ka riigilõiv.

Järelikult kuulub riigilõiv summas 2500 krooni pärast kohtuotsuse jõustumist käesolevas asjas kostjalt riigi kasuks sissenõudmisele. Lukiina Vismann Kohtunik 9