Obsah (16)

§ 115§ 647§ 76§ 635§ 637§ 641§ 646§ 112§ 158§ 195§ 113§ 94§ 100§ 101§ 114§ 116

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 20

§ 115lg.

3 sätestatut. Isegi, kui hageja poolt lepingu alusel tehtud tööd oleksid teostatud puudustega, ei kvalifitseeruks rikkumine töövõtulepingu oluliseks rikkumiseks

§ 647mõttes.

Hageja teostas tööd vastavalt kostja antud juhistele ja eelnevalt koostatud eskiisjoonistele. Kostja vara ei ole hinnapakkumises toodud summa võrra vähenenud, tegemist on tulevikus tekkiva kahjuga tingimusel, et lammutustööd ja uue vundamendi ehitus ka tegelikkuses ellu viiakse. Kostja on

1. a. kevadel rajanud hageja poolt valatud vundamendile nii aiamüüri kui ladunud ka aia kivipostid. Seega ei ole mõeldav, et hageja poolt valatud vundamenti oleks võimalik juba ehitusjärgus pealisaeda kahjustamata lammutada ning mööda kinnistu piiri uuesti valada. Kostja käitumine kinnitab veenvalt, et põhjendused hageja poolt teostatud tööde puuduste osas on otsitud ning kostja sooviski aiavundamenti sellisena, nagu see on valatud, kuid keeldub põhjendamatult selle eest hagejale tasumast. Esimese astme kohtu otsus
2. mai
3. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus mõistis Nadžija Ravilovalt OÜ Aiaekspert kasuks välja 201.949, 20 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Vaidlust ei ole selles, et
4. septembril
5. a. sõlmisid pooled töövõtulepingu, millega hageja kohustus ehitama kostja kinnistule betoonvundamendil aia, s. h. külgaiad kivimüüriga ja eesaia kivipostidega, paigaldama väravad ja väravaautomaatika, video fonosüsteemi ning kivipostisisese postkasti.
6. detsembril
7. a. pooled muutsid lepingut, fikseerides projekti lõpliku mahu ja maksumuse ning muudatused tööde iseloomus ja maksumuses. Muudatuste tulemusel kallinesid betoonitööd 46.550 krooni võrra (lisandub käibemaks 18%) ning vähenes müüritööde maht, lepingusumma vähenes muudatuste tulemusel 41.518 krooni võrra (koos käibemaksuga).
8. märtsil
9. a. sõlmisid pooled lepingu lisa nr. 2, milles fikseeriti veelkordselt lepingu maksumus ning tasumisele kuuluvad 5 summad. Kostja pidi tasuma hagejale lisaks juba tasutud 102.734 kroonile 218.772 krooni (koos käibemaksuga) kokkuleppe sõlmimisel väljastatud arve nr. 120M07 alusel ning pärast tööde lõppu 150.639 krooni (koos käibemaksuga). Kostja tasus hagejale kokku 102.734 krooni, arve nr. 120M07 on täies ulatuses tasumata. Alates
10. märtsist
11. a. peatas kostja tööde teostamise objektil.
12. septembril
13. a. ütles hageja lepingu üles. Hageja poolt rajatud aia tagumise ja vasakpoolse külje betoonvundament ei kulge mööda kinnistu piiri. Pooled vaidlevad selle üle, kas aia vundament vastab nõuetele ja lepingutingimustele, kas kostja on kohustatud teostatud tööde eest hagejale tasuma või on hageja tekitanud kostjale kahju. Leping on lepingupoolele täitmiseks kohustuslik.

§ 76lg.

1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 635lg.

1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest (

§ 637lg.

3).

§ 641lg.

1 sätestab, et töö peab vastama lepingutingimustele. Töö ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi; kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Tulenevalt

§ 646

lõikest 1 juhul, kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Hageja väidetel rajas ta aia vundamendi vastavalt kostja juhistele. Tõendamist on leidnud, et aia tagumine osa rajati kinnistu piirist sissepoole kokkuleppel kostjaga ja vastavalt tema soovile. Nii kinnitas kostja ise vande all ütlusi andes, et ta palus ühendada aia tagumise külje otsapunktid (piirdeaia vundamendi teostusjoonisel lk. 38 punktid 2 ja 4) sirgjooneliselt, ilma tagaaia keskosa kohal (plaanil punkt 3) nurka tegemata. Samuti nähtub tunnistaja Juri Ravilovi ütlustest, et kostja ja tema abikaasa olid nõus, et aia tagumises ääres rajatakse aia vundament ilma kinnistupiiri nurkset joont järgimata. J. Ravilov seletas samas, et nõusolek anti selliselt, et punktid 2 ja 4 ühendatakse omavahel otse ning punkti 3 kohal võib aed olla 20 cm kinnistu piirist sissepoole. J. Ravilovi kirjeldatud viisil aeda rajades oleks suurem osa aiast tulnud rajada naaberkinnistule. Teostusjoonisest nähtuvalt on punkti 3 kohal aed rajatud kinnistu piirist sissepoole 0, 86 m. Punktides 2 ja 4 on hälve vastavalt 0, 36 m ja 0, 35 m. Seega sirgjooneliselt kulgev vundament, mis oleks punktis 3 piirist seespool 0, 2 m, peaks punktides 2 ja 4 jääma ca 30 cm kinnistu piirist väljapoole. Seega rajas hageja aia vastavalt kostja juhistele. Kostja väited, et professionaalse ettevõtjana hageja pidanuks teadma, et kui klient soovib piirdeaeda, siis soovib ta selle rajamist mööda kinnistu piiri, on põhjendamatu. Piirdeaiaga võib eraldada ka ainult osa krundist. Samuti ei ole välistatud, et klient soovib piirdeaia taha jätta ruumi kõrghaljastuse vms. rajamiseks. Pooltevahelises lepingus ei ole märgitud ega esile toodud kliendi erilist huvi rajada aed täpselt kinnistu piirile. Käesoleval juhul kostja ise kliendina andis juhise rajada aed kinnistu piirist sissepoole. Hageja seadusliku esindaja P. Abirami ja kostja vande all andsid ütlusi, et P. Abiram näitas mõõdulindi abil tegelikkuses kostjale aia asukohta ning seega kostjal oli juba enne tööde algust võimalus veenduda, kui kaugele naabri aiast aia tagumine osa jääb. Kostjal oli võimalus ja ta pidi aru saama ja ette nägema, et aia taha jääb osa temale kuuluvast kinnistust, mille kasutamisega võib tekkida probleeme. Täpselt kinnistu piirile aia rajamine eeldab ehitamise ajal tõenäoliselt naaberkinnistu kasutamist ning selleks on vajalik naabri nõusolek. Kostja kohtuistungil antud 6 seletusest järeldub, et tõene on hagiavalduses esitatud väide, mille kohaselt aia rajamine kinnistu piirist sissepoole oli tingitud kostja soovist vältida aia rajamisel naabritega kokkuleppimise vajadust. Nii põhjendab kostja hageja vundamendile aia rajamist sellega, et hageja rajatud vundamendi mahalõhkumine ja uue aia rajamine ei ole võimalik, kuna selleks tuleks naabritega kokku leppida. Üksnes aia rajamine kinnistu piirist sissepoole ei anna kostjale alust väita, et hageja ei teostanud töid nõuetekohaselt. Aia põhifunktsiooni – tõkestada pääsu kinnistule – efektiivsus ei ole selle tõttu vähenenud, et aed on kinnistu piirist mõnekümned sentimeetrid seespool. Lisaks on pooled lepingu punktis 9 kokku leppinud, et tellija vastutab kõikide õiguslike aluste olemasolu eest, millised on vajalikud lepingu täitmiseks, m. h. on nimetatud aia asukoht maastikul. Alusetud on kostja väited, et lisaks ebaõigele asukohale on aed ehitatud mittekvaliteetselt. Kohtuistungil kostja tunnistas, et saalungite kõrvaldamise järel aia betoonvundamendis ilmnenud tühimikud parandas hageja kohe peale kostja vastavat suulist märkust. Sama kinnitas tunnistajana üle kuulatud kostja abikaasa. Samuti kinnitas tunnistaja Hiietamm, kes jätkas peale hageja objektilt lahkumist hageja rajatud betoonvundamendile aia rajamist, et vundamendi kvaliteet oli rahuldav. Eeltoodust tulenevalt ei oma asjas tähtsust kostja väited, et betoon valati lumele. Seega ei olnud kostjal alust keelduda hagejale juba teostatud betoonitööde eest tasumisest. Õige ei ole kostja seisukoht, et ta on teostatud tööde eest hagejale juba tasunud täies mahus, võttes arvesse tööde ebarahuldavat kvaliteeti. Aed rajati kostja juhiste järgi ning tavapärase kvaliteediga. Ka juhul, kui töö oleks olnud ebakvaliteetne, ei ole kostja esitanud hagejale

§ 112lg.

2 kohast hinna alandamise avaldust ning ei saa seetõttu tugineda arve maksmata jätmisel hinna alandamisele. Samuti ei ole õige kostja seisukoht, et arve 120M07 on ettemaksuarve ning kuna hageja peale betoonvundamendi rajamise muid töid ei teinud, ei pea kostja arvet tasuma. Hageja on veenvalt põhjendanud, et nõuab arve 120M07 tasumist osaliselt, tegelikult teostatud betoonitööde osas. Et hageja nõutavas osas on tegemist betoonitööde eest tasumise nõudega, tõendavad ka lepingu lisa nr. 1 ning lisa nr.

1. Loetletud dokumentidest nähtuvalt oli algselt kokkulepitud betoonitööde maksumus 141.280 krooni + käibemaks = 166.700, 10 krooni.
2. detsembril
3. a. lepiti kokku betoonitööde mahu muutmises ning betoonitööde maksumuses 180.766 + käibemaks = 213.304 krooni. Kostja on hagejale tasunud kokku 102.734 krooni, millest 51.367 krooni on hageja vastavalt lepingu punktile 14 arvestanud leppetrahviks. Seega jääb kostjal tasuda 213.304 – 51.367 = 161.937 krooni. Kostja leiab, et hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta ei teatanud leppetrahvi nõudest kostjale mõistliku aja jooksul.

§ 158lg.

1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Vaidlusaluse töövõtulepingu punkti 14 järgi lepingu täitmise katkestamisel või muude lepingu tingimuste rikkumisel tellija poolt on tellija kohustatud maksma leppetrahvi ettemakstud summa ulatuses. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et

1. märtsil
2. a. peatas kostja tööd. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et
3. märtsi
4. a. arvet kostja ettenähtud tähtajaks ei tasunud. Hageja pöördus korduvalt kostja poole arve tasumise nõudega. Hagiavaldusele on lisatud hageja
5. juuni
6. a. teade kostjale, milles hageja muuhulgas nõuab leppetrahvi tasumist. Kostja kontaktaadressile tähtkirjaga saadetud teade tagastati hagejale. Kostja vande all seletas samuti, et
7. a. suvel, kuu või poolteist peale
8. märtsi
9. a. arve esitamist, nõuti temalt leppetrahvi. Võttes arvesse, et pooled sõlmisid täiendava kokkuleppe, milles fikseeriti kostja poolt tasumisele kuuluvad summad arvestusega, et hageja teostab tööd kogu lepingu mahus, ning tööde peatamine alates
10. märtsist
11. a., on
12. juunil
13. a. leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja väidetel ei soovinud ta tööde jätkamist hageja poolt, kuna viimane keeldus ebakvaliteetset tööd lisatasuta parandamast. Samas kostja lepingut üles ei öelnud. Eeltoodud asjaoludel oli hageja õigustatud kuni kostja sõnaselge keeldumiseni lootma, et kostja tasub arve ning poolte koostöö jätkub. Kostja ise tunnistab, et leppetrahvi nõue esitati talle pärast 7 seda, kui kostja keeldus arvet 120M07 maksmast. Lisaks on tuvastatud, et hageja rajas aia kinnistu piiridest sissepoole kostja juhiste järgi, samuti, et kostja viidatud puudused vundamendis kõrvaldas hageja viivitamata. Eeltoodu alusel on hageja õigustatult arvestanud kostja tasutud ettemaksusumma 51.367 krooni leppetrahvi katteks. Tunnistaja R. kinnitab, et sai
14. märtsil
15. a. OÜ Runa nimele väljastatud arve, kuid arve esitati valele aadressile, OÜ-l Runa ei ole hagejaga lepingulist suhet ega maksmise kohustust ning arve tulnuks esitada kostjale. Tunnistaja väited, et OÜ Runa tasus hagejale ühe arve, on vastuolus poolte ütlustega ja asjas esitatud tõenditega. Hagile lisatud arvetest nähtuvalt on OÜ Runa tasunud tema nimele väljastatud kolmest arvest kaks. Samuti tõendavad kostja ütlused, et pooltel oli kokkulepe, et arved väljastatakse OÜ Runa nimele. Kostja ise ei ole arve 120M07 osas esitanud väidet, et arve oleks esitatud valele aadressile, kostja on tuginenud üksnes sellele, et on hagejale juba piisavalt tasunud. Kostja on arve saamist kinnitanud. Asjas ei oma tähendust, kelle nimele arve on väljastatud. Pooled arveldasid kostja soovil OÜ Runa kaudu. Kas OÜ Runa tegi makseid hagejale oma või kostja vahendite arvelt, ei oma lepingu täitmise seisukohalt tähendust. Alusetud on kostja vande all antud ütlused, et
16. märtsi
17. a. arve andmisel hageja esindaja jõhkralt pettis kostjat, väites, et tegemist ei ole arvega, vaid tööde edasise graafikuga.
18. märtsi
19. a. arvel ei ole ühtegi kirjet, millest võiks ka keelt mitteoskav isik järeldada, et tegemist on graafikuga. Arvel on ühel real näidatud betoneerimistööd ja nende eest nõutav summa 185.400 krooni. Samuti on arvel numbrite ja sümboliga tähistatud käibemaksumäär 18 % ja käibemaksusumma, arve summa ilma käibemaksuta ja lõplik summa. Eesti krooni tähis „kr“ on arusaadav ka Eesti Vabariigis elavale, kuid eesti keelt mitteoskavale isikule. Samuti pidi kostjale tuttav ja arusaadav olema kostja abikaasale kuuluva äriühingu OÜ Runa nimetus. Kostja on OÜ Runa nimele väljastatud arve allkirjastanud. Arusaadav ei ole, miks pidanuks hageja esitama kostjale edasiste tööde graafiku, kui samal päeval pooled allkirjastasid kokkuleppe tööde peatamise kohta. Kuna tööd olid peatatud ning peatamise tähtaega fikseeritud ei olnud, ei oleks hageja ka saanud mingit tööde graafikut koostada. Eeltoodu alusel tuleb järeldada, et kostja keeldus põhjendamatult arve tasumisest. Vastavalt

§ 195

lõikele 2 vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Eeltoodu alusel tuleb kostjal tasuda hagejale viimase poolt pooltevahelise töövõtulepingu alusel teostatud tööde eest.

§ 113lg.

1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist)

§ 94

lõikes 1 sätestatud suuruses, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Töövõtulepingu punktist 4 tulenevalt maksab tellija lepingu järgi tasumisele kuuluvate summade tasumisega viivitamisel viivist 0, 1% maksmisele kuuluvast summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% lepingu summast, s. o. 213.304 kroonist. Õige on hageja seisukoht, et kuni lepingu hageja poolt ülesütlemiseni oli hagejal õigus arvestada viivist kogu arve nr. 120M07 summa 218.772 krooni järgi. Pooled olid maksete osas

1. märtsil
2. a. sõlminud kokkuleppe, millest tulenevalt kostja võttis endale kohustuse tasuda ettemaks. Hageja kohustus lepingust tulenevalt tegemata tööd teostama ja seega ka kostja kohustus tasuma tööde eest ja hageja õigus nõuda nende tööde teostamiseks kokkulepitud ettemaksu lõppes lepingu ülesütlemisest. Alates
3. septembrist
4. a. on hageja arvestanud viivist tegelikult teostatud betoonitööde eest nõutava summa 161.937 järgi. Kostja on olnud arve tasumisega viivituses 305 päeva, mistõttu lepingus sätestatud piirsumma oleks ületatud ka juhul, kui viivist kogu viivitatud aja eest arvestada 161.937 kroonilt. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis hageja taotletud ja lepingus ettenähtud piirsumma ulatuses summas 40.012, 20 krooni.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt

§ 101lg.

8 1 punktile 3 juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist.

§ 115lg.

1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohustuse täitmise asemel võib nõuda kahju hüvitamist pärast

§ 114sätestatud täiendava tähtaja möödumist.

Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti

§ 116

lõike 2 punktides 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Vastuhagis leidis kostja, et tema kahjuks on tulevikus tehtavad kulutused selleks, et rajada aed mööda kinnistu piiri. Vastuhagist ei selgunud kostja huvi selle vastu, et aed kulgeks täpselt mööda piiri. Kostja leidis, et talle on tekitatud kahju sellega, et ta on kaotanud aiataguse kinnistu osa valduse. Kostja väited on paljasõnalised. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta on aiataguse kinnistu osa valduse kaotanud. Kostja ei ole esitanud väiteid aiataguse mõnekümne sentimeetri laiuse siilu eraldi kasutamise ebaotstarbekuse kohta. Kostja väide, et naabrid võivad arvata, et aed ongi kostja kinnistu piir ning ise kostja aiatagust kinnistu osa kasutama hakata, on oletuslik. Kostjal omanikuna on asjaõigusseadusest (AÕS) tulenev absoluutne nõudeõigus igaühe vastu, kes tema omandit õigusliku aluseta valdab. Kostjal on võimalik naabreid teavitada, et aed ei ole tema kinnistu piir ja sel viisil ära hoida kostja valduse tahtmatut rikkumist naabrite poolt. Kostja saab valduse kaotada seeläbi, et keegi asub temale kuuluvat kinnistu osa kasutama, mitte hageja poolt aia rajamise tõttu. Hageja ei ole kostja aiatagust kinnistuosa kasutama asunud, mistõttu ei ole hageja tekitanud kostjale kahju. Seega ei ole kostjale hüvitatavat kahju tekkinud. Kostja on kahjusummaks arvestanud hageja rajatud vundamendi lammutamise ja uue vundamendi rajamiseks tehtud hinnapakkumises näidatud hind 58.570 krooni. Õige ei ole kostja väide, et kahjusumma ei ole lõplik, sest sisaldab ainult lammutamise kulusid. Vastuhagile lisatud OÜ Tasla Soojus

1. jaanuari
2. a. hinnapakkumises on loetletud ka vundamendi raketise ehitamine, armeerimine ja vundamendi betoneerimine. Kostjal nende kulutuste tekkimine ei ole reaalne. Kostja võttis kohtuistungil omaks, et kostja tellimisel on teised ettevõtjad ehitanud hageja rajatud vundamendile aiamüüri ning kivipostid. Sellest järeldub, et kostjal puudub tegelik tahe ja vajadus hageja rajatud vundamendi lammutamiseks. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus jätab vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus Nadžija Ravilova palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning saata asja tagasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Maakohtu otsuses toodud põhistused aia asukoha osas põhinevad isikute vastuolulistel tunnistustel ja kohtu üldistustel, et ei ole mõistlik eeldada, et aed tehakse kinnistu piiramiseks, s. o. kinnistu piirile. Kohtu selline eeldus ei tugine tuvastatud asjaoludele. Apellant ei soovinud jätta aia taha kinnistu kasutut osa. Mõistlikuks ei saa pidada, et isikud muudavad oma vara mõttetult kasutuks. Kirjalikest materjalidest ja ülekuulamisprotokollidest selgub fakt, et kinnistu piiril vaid ühe punkti osas küsis hageja kostja abikaasalt nõusolekut aia viimiseks kinnistu piirist välja (krundile sisse) viisil, et aed moodustaks ühe sirge. Seega ei ole õige kohtu järeldus, justkui tuleks eeldada aia paiknemist mujal kui kinnistu piiril ja peaks apellant tõendama ja üles näitama oma erilist huvi aia kinnistu piiril paiknemiseks. Kohtuotsuses esitatud järeldus sellest, et apellant ei kaotanud valdust kinnistu osale, mis jäi aia taha, ei ole korrektne. Kohus viitas aia ühele funktsioonile – tõkestada pääsu kinnistule, kuid aed töötab ka teistpidi – ta tõkestab apellandi pääsu oma kinnistu sellele osale, mis on aia taga. Sellist valduse olulist piirangut ei pea apellant eraldi tõendama. AÕS mõttes on tähis või piire piiritähis, näitamaks mingi piiri kulgemist. Tema funktsioon kinnistule pääsu tõkestamisel on sõltuvuses aia kõrgusest ja muudest tõkestamist 9 soodustavate tehniliste vahendite kasutamisest. Seega on kohus ebaõigesti tõlgendanud vaidluse põhiobjekti – aia funktsiooni – ja sellest tulenevalt andnud ka ebaõige hinnangu vastustaja poolt kahju tekitamise fakti puudumisele. Vastustaja ei suutnud alustada töödega
3. septembril
4. a. ning tingituna venitamisest oli apellant sunnitud ootama aia valmimiseni kevadel
5. a. Viivitamisega rikkus vastustaja sõlmitud lepingut. Kohus seda otsuse tegemisel, eelkõige leppetrahvi õigustatuse üle otsustamisel, ei arvestanud. Arve nr. 120M07 tasumise tähtaeg kohtuotsuse kohaselt oli
6. aprill
7. a. Leppetrahvi nõude esitas vastustaja
8. juunil
9. a. Poolte vahel täiendavate kokkulepete sõlmimisel
10. juunil
11. a. aga leppetrahvi enam teostatavate tööde mahu muutmise ja osalise ehitustegevuse peatamisega ei seostatud. Apellandil oli õigustatud ootus selles, et kui
12. juunil
13. a. vastustaja leppetrahvi nõuet muudetud lepinguga ei seo, siis seda lepingu rikkumise eest ei esitatagi ning vastustaja on leppetrahvi nõudest loobunud. Leppetrahvi uuesti nõudmine kohtu vahendusel ei ole käsitletav leppetrahvi õigeaegse nõudmisena. Maakohus jättis rahuldamata taotluse paikvaatluse teostamiseks, leides, et see ei anna midagi juurde. Paikvaatlusega tahtis apellant tõendada oma tahet aia asukoha suhtes – kulgedes mööda betoonblokke, mis asusid täpselt kinnistu piiril. Paikvaatluse puhul oleks olnud tõendamisesemeks betoonblokkide erinev asukoht hageja tehtud aiavundamendist. Paikvaatluse taotluse rahuldamata jätmisega andis kohus tõenditele ebaõige hinnangu. Apellant on füüsiline isik ja vastustajaks on juriidilisest isikust oma majandustegevuses tegutsev ehitaja. Seega on apellant tehingus nõrgemaks pooleks ega tea (ei ole kohustatudki teadma) vastustaja tegevusala erialaseid üksikasju. Kohus ei selgitanud välja, kas tarbijal (apellandil) oli võimalus üldse mõjutada ehituslepingu sõlmimisel lepingu punktis 14 sätestatud rangelt ühepoolset leppetrahvi ning kas seoses selle ebaproportsionaalsusega võis tegemist olla vastustaja poolt peale surutud tüüptingimusega lepingus. Kohus ei selgitanud välja, millised kohustused majandustegevuses tegutseval ehitajal on suhetes tarbijaga: kas vastustajal ei lasunud kohustust täpsustada, kas tarbija saab ikka aru, et aed ehitatakse kinnistu piirist erinevasse kohta; kas ehitaja tegevus oli kooskõlas ehituse hea tavaga või muu kitsa eriala tunnustatud kvaliteedinõuetega. Apellant ei mõista siiani, mille eest ta tegelikult tasus. Arve aluseks on üldsõnaliselt märgitud betoneerimistööd, samas pidi apellant esialgse kokkuleppe kohaselt tasuma ka projekti eest, mingit aiaprojekti temale aga esitatud ei ole. Samuti tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et apellant ei mõista eesti keelt ning vastustaja kasutas apellandi keelebarjääri enda huvides ära. Maakohus ei ole üldse tarbijakaupleja suhet oma otsuses käsitlenud. Leppetrahvi tasaarvestamine juba tasutud arvetega ei ole õigustatud, selles ei ole pooled ka kokku leppinud. Arvete esitamise ajaks ei olnud väidetav leppetrahvi nõue muutunud veel sissenõutavaks. Vastuhagis viitas apellant sellele, et ta ei saa nüüd temale kuuluvat kinnistut 100% kasutada, seega on apellandile kahju tekitatud. Kahju suuruse määramisel kasutas apellant menetluse kestel temale teadaolevaid võimalikke mõõtmeid: aia vundamendi õigesse kohta viimise hind ning tasutav maamaks krundi sellelt osalt, mille kasutamine on piiratud. Kohus ei ole seotud apellandi poolt viidatud mõõdetega, tähtsust ei oma ka see, kas aed on teise kohta viidud või mitte. Oluline on, et aia õigesse kohta viimine oleks nõudnud täiendavaid, ettenägematuid vahendeid. Seega ei ole vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendused veenvad ega vasta tegelikkusele. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Pooled olid kokku leppinud, et aed ei kulge mööda kinnistu piiri. Apellandi abikaasal on ehitusalane kõrgharidus, seega ei ole õiged apellandi väited selle kohta, et temal puudus võimalus hinnata ehituslepingu sõlmimisel selle sisu või tööde teostamisel nende kvaliteeti. 10 Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega selle lõppjärelduse muutmiseks, küll tuleb täpsustada otsuse põhjendust. Apellatsioonkaebust ei saa rahuldada. Maakohus tuvastas oma otsuses ja vaidlust ei ole selle üle, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, mille eesmärgiks oli aia rajamine kostja kinnistule, et lõplikult lepiti teostatavate tööde mahus ja maksumuses kokku
14. detsembril
15. a., et hageja kui töövõtja tegi kokkulepitud töödest üksnes betoneerimistööd, et nende tööde tegemise lõpetas hageja
16. a. märtsis, et betoneerimistööde eest tuli poolte poolt sõlmitud lõpliku kokkuleppe kohaselt tasuda 213.304 krooni ning et OÜ Runa on kostja eest tasunud hagejale lepingu järgi 102.734 krooni. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
17. märtsil
18. a. sõlmisid pooled lepingu lisa 2, kus fikseeriti veelkord lepingu maksumus, kostja poolt tasutud summad, arve nr. 120M07 järgi tasumisele kuuluv summa 218.772 krooni ja pärast tööde lõppu tasumisele kuuluv summa (tl. 14), et kostja sai tasumiseks arve nr. 120M07 (tl. 22), kuid seda ei tasunud, ning et arve nr. 120M07 sisaldas lisaks betoneerimistööde eest tasumisele kuuluvale summale (110.570 krooni) ka ettemaksu järgnevate tööde eest. Samuti ei ole vaidlust selles, et kostja peatas pärast betoneerimistööde lõpetamist tööd objektil ning hageja ütles
19. septembril
20. a. lepingu üles. Pooled ei vaielnud veel selle üle, et hageja poolt valatud aia tagumise ja vasakpoolse külje betoonvundament ei kulge täpselt mööda kinnistu piiri. Hageja nõudis kostjalt kokku 201.949, 20 krooni. Nõude tuletas hageja, kui lahutas tema poolt tehtud betoonitööde maksumusest 213.304 krooni kostja poolt tasutud 102.734 krooni ning liitis sellele lepingu punkti 14 kohase leppetrahvi 51.367 krooni ja viivise 40.012, 20 krooni tööde eest tasumisega viivitamise eest. Maakohus leidis oma otsuses, et aia vundamendi rajamisega sissepoole kinnistu piiri ei ole hageja pooltevahelist lepingut rikkunud, kuna rajas aia vastavalt kostja juhistele. Seega ei eeldanud maakohus, nagu tuleks aed rajada mujale kui kinnistu piirile, nagu apellant on kaebuses ekslikult väitnud. Maakohus põhjendas otsuses oma seisukohta, apellatsioonkaebusest ei nähtu aga, miks kostja sellega ei nõustu, sealhulgas, miks on ebaõige kohtu järeldus, et kui aed rajada J. Ravilovi kirjeldatud mõõtusid arvestades, siis oleks tulnud see suuremalt jaolt rajada naaberkinnistule. Samas arvestas maakohus asjaoluga, et kostja abikaasa – tunnistaja J. Ravilov – kinnitas, et nad abikaasaga nõustusid aia tagumise külje rajamisega sissepoole kinnistu piiri. Kolleegium ei pea võimalikuks tõendeid teisiti hinnata, kui seda tegi maakohus. Samas, tuvastanud, et tööl olid kokkulepitud omadused, ei pidanud kohus hindama seda, kas hageja poolt rajatud vundamendile on võimalik ehitada aeda, mis täidaks aia põhifunktsiooni, milleks kohus on pidanud kinnistule pääsu tõkestamist, sest kooskõlas

§ 641lg.

2 punktiga 2 oleks tulnud töö sobivust teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, või otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse, hinnata üksnes juhul, kui kokkulepe töö omaduste kohta oleks puudunud. See osa tuleb otsuse põhjendusest välja jätta. Siiski ei muuda see otsust ebaõigeks, sest iseenesest õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt hagejal ei olnud kohustust rajada aiavundament kinnistu piirile, kui kostja soovis selle rajamist piirist veidi sissepoole. Muus osas ei ole apellant maakohtu otsust tehtud betoonitööde eest tasu väljamõistmiseks vaidlustanud. Ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Kohus on otsuses leidnud, et hageja ei ole tööde alustamisega viivitanud, ja oma järeldust piisavalt põhjendanud, apellatsioonkaebusest ei nähtu aga, miks kostja kohtu järeldustega ei nõustu. Kostja ei ole ka põhjendanud, millistest tõenditest lähtudes tuleks teisiti otsustada. Väide hagejapoolsest lepingurikkumisest on paljasõnaline ja sellega ei saa arvestada. Samas ei nähtu kaebusest ka seda, milline järeldus iseenesest tuleks vaidlusaluses asjas sellest teha, kui hageja olekski tööde alustamisega viivitanud, sest mingeid nõudeid seoses sellega ei ole kostja hagejale esitanud. 11 Hageja õigust nõuda kostjalt leppetrahvi lepingu punkti 14 alusel on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ja kolleegium ei pea vajalikuks seda põhjendust korraga ega pea võimalikuks otsust selles osas muuta. Apellant on esmakordselt apellatsioonkaebuses väitnud, nagu oleksid pooled

1. juunil
2. a. sõlminud kokkuleppe, mille põhjal oli apellandil õigustatud ootus selles, et leppetrahvi enam ei nõuta. Taolist kokkulepet ei ole kohtule ka esitatud. Apellatsioonimenetluses esmakordselt niisugustele uutele asjaoludele tuginemise lubatavust kooskõlas TsMS § 652 lõikega 2 ei ole apellant põhjendanud ja kolleegium jätab osundatud väited tähelepanuta. Paikvaatluse tegemise taotluse rahuldamata jätmist on maakohus põhjendanud
3. märtsi
4. a. määruses (tl. 78) ja veelkord
5. mai
6. a. kohtuistungil. Kohus leidis, et kuna paikvaatlusega on kostja soovinud kindlaks teha varem paigaldatud betoonpostide asukoha, mille kohta ta ise on väitnud, et need on hageja poolt enne tööde tegemise algust kõrvaldatud, siis ei ole paikvaatlusega võimalik seda tuvastada. Esimese astme kohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses ei ole kostja põhjendanud, miks ta kohtu motiividega ei nõustu ning millest tulenevalt ta leiab, et tema poolt taotletud tõendiga oleks saanud tuvastada asjaolu, mille tuvastamiseks ta selle kogumist taotles. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendus tõendi kogumata jätmiseks on asjakohane ja loogiline ning tõendit kogumata jättes ei ole maakohus rikkunud tõendite kogumist reguleerivaid menetlusnorme. Asjaolule, nagu võiks pooltevahelise lepingu tingimuste puhul olla tegemist tüüptingimustega, ei ole kostja esimese astme kohtu menetluses tuginenud, seega jääb seegi uus väide tähelepanuta. Ka ei ole kostja maakohtu menetluses vaidlustanud hageja poolt nõutavat rahasummat seetõttu, et see sisaldab projekti maksumust, mida kostjale ei olevat esitatud. Sellegi uue väitega ei saa arvestada. Pealegi on maakohus otsuses põhjendanud, et projekt on koostatud, kostja ei ole aga esitanud põhjendust, miks ta selle maakohtu järeldusega ei nõustu. Kaebuses ei ole kostja märkinud, mida muudab vaidluses asjaolu, et tema puhul on tegemist tarbijaga. Kolleegium leiab, et see asjaolu asja lahendust ei muuda. Leppetrahvi nõude sisulist põhjendatust ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Sellest, kas arvestada leppetrahv maha kostja poolt juba tasutud rahast või arvestada kostja poolt tasutud raha makstuks hageja poolt tehtud tööde eest ja arvestada leppetrahvi nõuet lisaks hagejal tööde eest saadaolevale rahasummale, asja lõplik lahendus ei muutu. Vastuhagi osas tuleb muuta otsuse põhjendust. Kahju hüvitamise nõude alusena tugines kostja hagejapoolsele lepingurikkumisele, mis seisnes aia vundamendi rajamises sissepoole krundi piiri. Maakohus tuvastas, et sellega hageja pooltevahelist lepingut ei rikkunud. Kahju hüvitamise eelduseks on lepingurikkumine kostja poolt. Aluseid, mis võimaldaksid kostjal kahju hüvitamise nõude esitada lepinguvälise kahju tekitamise eeskirjade kohaselt, ei ole esile toodud. Et hageja lepingut ei rikkunud, siis ei saa tõusetuda kahju hüvitamise küsimust ja muudel asjaoludel ei olegi vastuhagi lahendamiseks tähendust. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellandil kooskõlas TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 eesmärgiga kanda apellatsioonimenetluse menetluskulud. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik