(6)tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Hagiavalduse väidete kohaselt on Cesile Marjamaa tegevuse tagajärjel tekkinud Sadama Pubi OÜ-le kahju vähemalt summas 250 000 krooni. Kahju suuruse loeb hageja tõendatuks kostja poolt 07.02.2004 äriühingu osanik Gunnar Koolile antud kirjaliku võlatunnistusega. Kohus leidis, et antud juhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ehk kostja poolt kohustuse olemasolu tunnistamisega. Deklaratiivne võlatunnistus on aktsessoorne, s. t sõltuvuses selle aluseks olevast põhikohustusest. Samas ei ole kohtule esitatud mingeid tõendeid kostja võlatunnistuse aluseks oleva kohustuse olemasolu tõendamiseks. Hageja ja kostja vahel oli töölepinguline suhe, mida tõendab poolte vahel sõlmitud tööleping ning kinnitab tunnistaja G. K.. Väidetavalt tekkis hagejal kahju seetõttu, et Cesile Marjamaa lõi raamatupidamisdokumentide võltsimisega hagejale ebaõige ettekujutuse teenuste eest laekunud summade suurusest, näidates summasid väiksemana, ning võttis need summad endale. Kohus asus seisukohale, et selline kostja tegevus sai toimuda ainult tema töökohustuste raames, mistõttu on alusetu hageja tuginemine deliktiõigusnormidele. Töötaja vastutus tööandjale tekitatud kahju eest on reguleeritud töölepinguseaduse, töökoodeksis sätestatud töötaja materiaalse vastutuse eriregulatsiooni, võlaõigusseaduse üldosa ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse sätetega. Kahju väljaselgitamiseks ei ole Sadama Pubi OÜ läbi viinud inventuuri ega raamatupidamisdokumentide revideerimist. Cesile Marjamaalt ei ole nõutud seletust väidetava töökohustuste rikkumise kohta ning teda ei ole karistatud distsiplinaarkorras. Kahju olemasolu ei kajastu ka majandusaasta aruannetes. Nimetatud asjaolude ja majandusaasta aruannetega luges kohus tõendatuks kostja väite, et temal puudub tunnustatud kohustus hageja ees. ITLS § 6 lg 1 järgi töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhud. TsÜS § 158 kohaselt katkestab võlatunnistuse andmine nõude aegumise, mistõttu algab hagi aegumise kulgemine võlatunnistuse andmisest 07.02.2004. Hagi on kohtule esitatud 21.04.2005, s. o rohkem kui aasta möödudes. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on kirjalikes vastuväidetes märkinud ning kohtuistungil väitnud, et hagi on aegunud. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 asunud seisukohale, et aegumise kohaldamise nõude esitamiseks piisab ka selgest suulisest vastuväitest, mida saab käsitada taotlusena. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 22.05.2008 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista Cesile Marjamaalt Sadama Pubi OÜ kasuks välja 250 000 krooni. Hageja palub mõista kostjalt välja oma menetluskulud, sealhulgas apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 12 750 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mistõttu kaevatav kohtuotsus ei ole TsMS § 436 lg 1 tähenduses seaduslik ega põhjendatud.

(6)asjaolusid, ja ei põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega, et G. K.i ütlused tõendavad täiendavalt kahju tekitamist. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 ning § 232 lg 1. G. K.i ütlused oleksid võimaldanud tuvastada, et kahju on tekitatud kostja poolt ja kostja enda nimetatud suuruses. Samuti oli võimalik G. K.i ütluste abil tuvastada, et kostjalt nõuti (suulist) seletust kahju tekitamise kohta. Lisaks ei põhjendanud kohus, miks ta ei nõustunud hageja seisukohaga, et majandusaasta aruandes nõude mittekajastamine ei tõenda iseenesest nõude puudumist, vaid tähendab antud juhul aruande ekslikkust. Põhjendamatu on ka kohtu seisukoht, et inventuuri ja raamatupidamisdokumentide revideerimata jätmine tõendab, et kahju pole tekitatud. Kahju suurust sellise kostja tegevuse korral saab eelkõige hinnata ainult kostja enda seletusest lähtudes. Tulenevalt nendest rikkumistest tegi kohus eksliku järelduse, et tõendatud on kostja väide, mille kohaselt kostjal puudub kohustus hageja ees. Apellandi arvates lasub kostjal tõendamiskoormis kohustuse puudumise osas ning kostja vastav väide on tõendamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus esimese astme kohus TsMS § 442 lg 8, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja tegevus kahju tekitamisel (ettevõtte raha omandamine õigusliku aluseta) väljus töölepinguga reguleeritavate küsimuste raamest ning sellisel juhul toimub kahju hüvitamine üldistel alustel võlaõigusseaduse lepinguvälise kahju hüvitamise sätete järgi. Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata, et kostja tegevus toimus väljaspool töökohustusi ning et sellise tegevusega tekkida võiva kahju hüvitamist saab nõuda deliktiõiguse alusel. Selle tulemusena kohaldas kohus põhjendamatult aegumist. Hageja arvates kohaldas esimese astme kohus põhjendamatult hagi rahuldamata jätmisel töölepingu seaduse, töökoodeksis sätestatud materiaalse vastutuse ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse sätteid. Tulenevalt sellest kohaldas kohus ebaõigesti ITLS § 6 lg 1 ja TsÜS § 143 ja § 158 ja jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata võlaõigusseaduse deliktiõiguse sätted (eelkõige VÕS § 1043), mille alusel oleks tulnud hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja 250 000 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub apellandilt välja mõista oma kohtukuluna apellatsioonimenetluses 12 213 krooni vandeadvokaadi osutatud õigusabi eest (tsiviilasja materjalidega tutvumine ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamine; kokku 5,75 tundi hinnaga 1 800 krooni tund, millele lisandub käibemaks 18 %). Vastuses apellatsioonkaebusele jääb Cesile Marjamaa täielikult esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et Harju Maakohtu 22.05.2008 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on õigesti tuvastanud asjaolud ja õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Muuhulgas märgib vastustaja, et isegi kui kohus oleks jätnud apellandi poolt viidatud tõendid osaliselt käsitlemata (mida kohus teinud ei ole), ei oleks tegemist menetlusõiguse normide rikkumisega. Kuivõrd kostja taotles hagi rahuldamata jätmist aegumise tõttu, ei pidanud kohus käsitlema muid kostja vastuväiteid hagile ega hindama poolte seisukohti sisuliselt. Riigikohtu 11.12.2002 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02 ja 22.02.2007 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 tuleneb, et esitades aegumise vastuväite, ei soovi kostja nõude sisulist arutelu ning nõude olemasolu tuvastamine ei ole üldjuhul vajalik ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused 4

(6)Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud kohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist, mis annaks alust otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte vahel oli töösuhe ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Hageja taotles kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kuivõrd poolte vahel oli töösuhe ning väidetav kahju sai tekkida töökohustuste raames, siis hageja tuginemine deliktiõigusnormidele on alusetu. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.12.2005 otsuses nr 3-2-1-134-05 asus seisukohale, et kui tööandja varale tekitab kahju isik, kes on tööandjaga töölepingulises suhtes, vastutab ta kahju tekitamise eest TLS § 48 lg 1 p-s 3 sätestatud töökohustuse rikkumise tõttu. TLS § 48 lg 1 p 3 järgi on töötaja ja tööandja kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. Kolleegium leiab, et töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei ole tööandjal võimalik valida, kas ta esitab nõude lepingulisel või lepinguvälisel alusel. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seejuures VÕS § 1044 lg 2 järgi lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Töötaja kohustuseks on tööülesannete nõuetekohane täitmine, mis tähendab kostja puhul ka seda, et ta oli kohustatud temale üleantud raha täies ulatuses üle andma raamatupidamise eest vastutavale isikule ja täitma dokumentatsiooni õigesti. Hagiavalduse kohaselt kostja ei andnud üle kogu tema valduses olevat raha, seega tegemist oli töökohustuste rikkumisega. Töölepingu seadusest ega ka teistest töösuhteid reguleerivatest seadustest ei tulene, et töölepingu rikkumise korral võiks tööandja nõuda töötajalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Seejuures tuleb arvestada töösuhte olemust ja töökoodeksis sätestatud töötaja materiaalse vastutuse eriregulatsiooni ning individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse sätteid. Töötaja suhtes varalise vastutuse kohaldamist sätestab töökoodeksi 9. peatükk, mille kohaselt töötaja suhtes saab kohaldada kas piiratud või täielikku varalist vastutust. Hageja poolt toodud asjaolude olemasolu korral, mille kohaselt kahju tekitati kriminaalkorras karistatava teo tunnustega tegevusega, saaks töötaja suhtes kohaldada täielikku varalist vastutust töökoodeksi (TööK) § 128 lg 1 p 3 alusel. Nõude esitamisel tuleb järgida aegumise tähtaegu. Kostja taotles aegumise kohaldamist ning maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et nõue on aegunud ITLS § 6 lg 1 järgi. ITLS § 6 lg 1 järgi töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3.lõikes ettenähtud juhul. Kahju hüvitamise nõudes kohaldub ITLS § 6 lg-s 1 toodud neljakuuline tähtaeg. Hageja sai väidetavalt teada kahju suurusest 07.02. 2004, kuid hagi on esitatud 21.04.2005, seega ITLS § 6 lg-s 1 olevat tähtaega eirates. Apellandi väide on õige, et kohus ei ole hinnanud G. K.i ütlusi kahju tekkimise asjaolude osas, kuid maakohus põhjendas, miks hagi ei kuulu rahuldamisele. 5

(6)Kahju hüvitamise nõudes on hageja kohustuseks tõendada kahju olemasolu, selle suurus, kahju tekitaja õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos kahju tekkimise ja kahju tekitaja õigusvastase käitumise vahel. Tuleb nõustuda apellandiga, et majandusaasta aruandes kahju olemasolu mittekajastamine ei saa tõendada iseenesest kahju puudumist, kuid maakohus on otsuses asunud seisukohale, et kohtule ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid kahju olemasolu kohta ning on viidanud põhjendatult ka sellele, et majandusaasta aruannetes ei kajastu kahju olemasolu. Raamatupidamisdokumentatsiooni puudulikkust ei saa asendada tunnistaja ütlused. Kuivõrd hagi on esitatud pärast ITLS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega, siis ei saa hageja kahju hüvitamise nõuet kostja vastu rahuldada, mistõttu apellatsioonkaebuses esitatud väited, seejuures ka võlatunnistuse olemasolu ja tunnistaja G. K.i ütlused, ei anna alust teha teistsugust otsust, kui tegi maakohus ning kolleegium ei pea vajalikuks eelnimetatud põhjustel hinnata toimikus olevaid tõendeid. Menetluskulude jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Iko Nõmm Mare Merimaa Malle Seppik 6