KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 20

) § 61 lõikes 4 nimetatud suuruse. Esimese astme kohtu otsus

1. augusti
2. a. otsusega mõistis Harju Maakohus kostjalt hageja kasuks poolte ühise lapse D. M.a ülalpidamiseks välja elatise ajavahemiku eest
3. jaanuarist kuni
4. augustini
5. a. summas 1935 krooni kuus ja alates
6. augustist
7. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni 2635 krooni kuus. Pooled ei vaidle selle üle, et poolte ühine alaealine laps vajab ülalpidamist, kuid vaidlevad elatise suuruse üle. Kostja väide, et tema maksab D. ülalpidamiseks elatist 700 krooni kuus ja seetõttu puudub alus temalt kohtu kaudu elatist nõuda, on põhjendamatu. Elatist saab kohtu kaudu vanem nõuda ka siis, kui makstav toetus on ebapiisav. Elatis 700 krooni on asjas esiletoodud asjaolusid arvestades ebapiisav. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus

§ 61lg.

1 järgi teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks. Vastavalt

§ 61

lõikele 2 lähtutakse lapsele elatise suuruse kindlaksmääramisel kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Hageja poolt nõutav igakuise elatise suurus on 3630 krooni, kostja selle summaga nõus ei ole. Kohtuistungil kostja pool nõustus elatise suurusega 1500 krooni, s. o. mida kostja oleks suuteline tasuma. Samas möönis kostja, et kulutused transpordile (kütusele) võivad moodustada 1500 krooni kuus. Kostja väide, et tema töötasu on 4000 krooni, usaldusväärset tõendamist leidnud ei ole. Kostja poolt esitatud L. OÜ tõend

1. juulist
2. a. ei tõenda kostja
3. a. töötasu, v. a. jaanuarikuu. Teisi tõendeid kostja oma varalise seisundi kohta ei esitanud. Kostja ülalpidamisel on ka teine laps – XX.XX.XXXX. a. sündinud S. T.. Seega on kostjal kaks alaealist last, kes vajavad kostjapoolset ülalpidamist. 3 Alaealine D. M. on puudega laps ja käib XXXXXXXXX XXXX X asuvas H. Koolis. Seoses kuulmispuudega tehtud vajalikke kulutusi
4. -
5. a. tõendavad asjakohased kviitungid.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest, lg. 4 järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Teadaolevalt on alates 1. jaanuarist 2008. a. alampalk 4350 krooni, millest ½ on 2175 krooni.

§ 61lg.

5 järgi võib kohus elatise suurust vähendada alla sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Asjaolu, et kostja teine laps osutuks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud suuruses elatisraha väljamõistmise korral varaliselt vähem kindlustatuks kui puudega laps D. M., tõendamist leidnud ei ole. Samuti ei ole tõendamist leidnud muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused

§ 61lg.

6 p. 3 tähenduses, mis võiksid anda alust elatise vähendamiseks alla

§ 61lõikes 4 nimetatud suuruse.

Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et D. M. on puudega laps ja tema vajadused seoses sellega on suuremad kui tervel lapsel, on tema ülalpidamiseks põhjendatud välja mõista elatis vähemalt minimaalmääras, s. o. 2175 krooni kuus. Tulumaksuseaduse § 12 lg. 1 p. 7 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamis-perioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas elatis. Arvestades eeltoodut on põhjendatud hageja nõue selles, et väljamõistmisele kuuluvale elatisele lisanduks tulumaks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada ka asjaoluga, et väljamõistetavalt elatiselt tuleb hagejal tasuda tulumaksu. Eeltoodust lähtudes on mõistlikuks elatise suuruseks 2635 krooni kuus. Hageja palub elatise välja mõista alates 4. jaanuarist 2008. a., s. o. alates vastava avalduse kohtusse esitamise ajast. Hageja taotlus on kooskõlas

§ 70

lõikega 1, mille kohaselt juhul, kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistetakse elatis välja alates elatisehagi esitamisest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud lapse ülalpidamiseks elatist igakuiselt 700 krooni, ega ka selle üle, et viimane makse tehti

1. a. juulis. Arvestades seda tuleb kostjalt välja mõista elatis ajavahemiku eest
2. jaanuarist
3. a. kuni
4. augustini
5. a. summas 1935 krooni kuus (2635-700=1935) ja alates
6. augustist
7. a. 2635 krooni kuus kuni elatise suuruse muutmiseni või lapse täisealiseks saamiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega mõista temalt välja igakuise elatusraha 1500 krooni. Maakohtu järeldus, et apellant ei ole oma töötasu suurust 4000 krooni kuus usaldusväärselt tõendanud, on ekslik. Nii apellant kui vastustaja esitasid kohtule palgatõendid sama ajavahemiku eest. Vastustaja ei ole apellandi väiteid töötasu kohta ümber lükanud ega vaidlustanud, seega võttis ta omaks, et apellandi töötasu on 4000 krooni kuus ja täiendavaid tõendeid apellant esitama ei pidanud. Väljamõistetud elatis summas 2635 krooni kuus on apellandi jaoks põhjendamatult suur. Elatise suurus peab olema mõistlik ja 7-8-aastase lapse normaalseks ülalpidamiseks on vaja umbes 2500 krooni kuus, s. h. toit 1200 krooni, riided 600 krooni, koolitarbed, meelelahutus 500 krooni ja transport 200 krooni. Põhjendatud ei ole vastustaja poolt väidetud kulu transpordile 3600 krooni kuus ning eluasemekulu 795 krooni kuus. Lähtudes sellest, et apellandi töötasu on 4000 krooni kuus ning apellandi ülalpidamisel on ka teine laps, on 4 vastavalt

§ 61

lõikele 6 alust vähendada elatise suurust alla

§ 61lõikes 4 nimetatud suuruse.

Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohus ei ole oma otsust kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lõikega 8 piisaval määral põhjendanud ning on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, otsus ei ole seetõttu õige ja tuleb vastavalt TsMS § 656 lõikele 2 tühistada. Siiski peab kolleegium võimalikuks lahendada vaidlus uue sisulise otsusega TsMS § 657 lg. 1 p. 2 alusel. Uue otsusega tuleb elatise väljamõistmiseks esitatud hagi rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks poolte ühise lapse ülalpidamiseks välja elatise ajavahemiku eest

1. jaanuarist kuni
2. juulini
3. a. summas 1900 krooni kuus ja alates
4. augustist
5. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni summas 2600 krooni kuus. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et D. M. on nende ühine laps, et ta elab koos hagejaga, et kostjal on kohustus tema ülalpidamises osaleda ning et seni on kostja maksnud lapsele elatist 700 krooni kuus. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et lapsel on kuulmispuue. Maakohus märkis õigesti, et pooled vaidlevad elatise suuruse üle ning et elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda

§ 61

lõikest 2, mille kohaselt elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest, ja sama paragrahvi lõikest 4, mille kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selle sätte kohane elatise miinimummäär on alates 1. jaanuarist 2008. a. 2175 krooni kuus. Siiski kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 61

lõiget 4, kui pidas selles normis sätestatud elatise miinimummääraks poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millele on lisatud tulumaks. Nii on elatis

§ 61

lõigete 1 ja 2 mõtte kohaselt igakuine elatusraha, mida lapsest lahus elav vanem on kohustatud lapsele maksma, ja lõikes 4 on määratud kindlaks selle kostja poolt makstava raha miinimumsuurus.

-s ei reguleerita tulumaksuga seonduvat ning selle seaduse sätted ei anna alust lisada elatise miinimummäärale tulumaksuosa, mida elatise saaja peab maksma. Selleks ei anna alust ka tulumaksuseaduse § 12 lg. 1 p. 7, millele maakohus on otsuses viidanud. Küll tuleb asjaoluga, et elatise saaja maksab sellelt tulumaksu, arvestada selle üle otsustamisel, kas elatise miinimumsuurusest piisab lapse vajaduste rahuldamiseks. Hageja taotleski kostjalt elatise väljamõistmist 3630 krooni suuruses summas, mis ületab elatise

§ 61lg.

4 kohase miinimumsuuruse.

§ 61

lõikest 2 järeldub, et elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad varalised vahendid. Poolte ühise lapse vajadusi maakohus otsuses tuvastanud ei ole. Hageja tugines hagi alusena sellele, et lapsele on vajalik igakuuliselt kulutada 8133 krooni, sealhulgas eluasemele 795 krooni, toidule 1850 krooni, transpordile 3600 krooni, tervishoiule 300 krooni, hügieenitarvetele 50 krooni, koolikohustusele 788 krooni, riietele ja jalanõudele 450 krooni ja muule, sealhulgas mänguasjadele, 300 krooni (tl. 21 pöördel). Kostja leidis, et lapse ülalpidamiseks on piisav 2500 krooni, sealhulgas toit 1200 krooni, riided 600 krooni, koolitarbed ja meelelahutus 500 krooni ja transpordikulud 200 krooni (tl. 42). Kolleegium leiab, et poolte ühise lapse vajalikeks kuludeks saab poolte väiteid ja esitatud tõendeid arvestades pidada 5668 krooni. Nii on hageja tõendanud kulutusi eluasemele summas 680 krooni: kostja ei ole lapsele vajalike eluasemekuludega üldse arvestanud, kuigi on ilmne, et niisugused kulutused on hädavajalikud; hageja on esitanud eluasemekulude tõendamiseks üksnes arve 2008. a. märtsi 5 eest summas 2040 krooni, mis tuleb jagada korteris elava kolme isiku vahel (2040 : 3 = 680); et suuremate eluasemekulude kohta ei ole hageja tõendeid esitanud, kostja ei ole aga hageja esitatud arvele konkreetseid vastuväiteid ega ümberlükkavaid tõendeid esitanud, tuleb osundatud lapse kohta tulev summa arvesse võtta. Lapsele vajalike transpordikuludena tuleb arvesse võtta 1500 krooni: kuigi kostja on apellatsioonkaebuses jäänud selle juurde, et transpordile võib kuluda üksnes 200 krooni, on ta maakohtus toimunud kohtuistungil kinnitanud 1500 krooni suuruse kulutuse vajalikkust (tl. 50 pöördel); hageja omalt poolt on põhjendanud, et transpordikulu on suur seoses sellega, et laps käib oma erivajaduse tõttu XXXXXXXX H. koolis, mis asub E. tänaval ja kuhu last M.st tuleb toimetada autoga, ning sellele väitele ei ole kostja vastuväiteid esitanud; siiski ei ole hageja esitanud arvestust, millest nähtuksid konkreetsed kulutused, seetõttu ei saa pidada transpordile vajalikke kulutusi suuremaks kui kostja poolt omaksvõetud 1500 krooni. H. koolile kulub igakuuliselt 788 krooni, seda kulutust tõendab arve (tl. 27). Lapse tervisele igakuuliselt vajaliku kulutusena on hageja nimetanud 300 krooni, mõnede lapse tervisele tehtud kulutuste kohta on esitatud ka kviitungid (tl. 29); kostja ei ole lapse puuet ning ravi vajadust vaidlustanud, siiski ei ole kostja nende kuludega on arvestuses üldse arvestanud; kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel on põhjendatud pidada vajalike ravikulude suuruseks 300 krooni. Ka hügieenitarvetele tehtavaid kulutusi ei ole kostja arvestanud, kolleegium leiab aga, et 50 krooni kuus on lapse vanust arvestades mõistlik summa. Riietele, jalanõudele, mänguasjadele ja muudeks ettenägematuteks kuludeks kokku on hageja arvestanud 750 krooni, kostja on lugenud põhjendatuks kulutada riietele 600 krooni, ei ole aga muude kuluartiklitega arvestanud; kolleegiumi hinnangul ei ole hageja poolt nimetatud kulutuste ulatus ebamõistlikult suur ja sellega tulebki arvestada. Toidule on hageja arvestanud 1850 krooni, kostja 1200 krooni. Kolleegium leiab, et arvestades lapse vanust ja asjaolu, et osa ajast toitub laps lasteaias, tuleb lapsele vajaliku toidukuluna arvesse võtta 1600 krooni. Kokku moodustavad poolte ühise lapse rahalised vajadused seega 5668 krooni kuus.

§ 61

lõikest 2 järeldub, et lahus elavalt vanemalt elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka kummagi vanema varalise seisundiga, jättes neist kummagi kanda sellise osa lapse vajaduste katmisest, mis vastab tema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Et

§ 49

kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, siis eeldatakse, et vanemad kannavad lapsele vajalikud ülalpidamiskulud võrdsetes osades. Vanem, kes peab end teise vanemaga võrreldes vähemkindlustatuks, peab sellele tuginema ja oma kehvemat varalist seisundit põhjendama ja tõendama. Kostja ei ole tuginenud sellele, nagu oleks tema varaline olukord halvem, vastupidi, apellatsioonkaebuses on kostja lähtunud poolte võrdsest kohustusest ühise lapse kulud katta. Et hageja on kinnitanud, et lapsele makstakse pensioni 1260 krooni kuus ja lapsele makstav toetus on 300 krooni, siis on nende summade arvel võimalik osa lapse vajadusest rahuldada ning vanematel ühiselt tuleb kanda kulutusi veel 4108 krooni ulatuses. Seega tuleb kummalgi vanemal tasuda igakuuliselt lapse vajalike kulutuste katteks 2054 krooni. Et tegemist on netosummaga, mis on vajalik kulutada, siis tuleb kostjalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada asjaoluga, et hageja maksab elatiselt tulumaksu. Seega selleks, et hagejal oleks võimalik kulutada lapse vajadustele kostjalt väljamõistetavast elatisest 2054 krooni, peab väljamõistetava summa suuruseks tulumaksumäära 21% arvestades olema 2600 krooni. See summa tulebki kostjalt elatisena alates

1. augustist
2. a. välja mõista. Et ajavahemikul
3. jaanuarist kuni
4. juulini
5. a. on kostja maksnud lapsele elatist 700 krooni kuus, tuleb tal selle ajavahemiku eest maksta täiendavalt 1900 krooni. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikuks märkida, et apellandi väide, nagu vajataks poolte ühise lapse ülalpidamiseks 2500 krooni kuus, on paljasõnaline. Kostja on seejuures vaid viidanud Sotsiaalministeeriumis koostatud metoodikale, ilma et oleks põhjendanud, milliseid uurimuse andmeid ja kuidas ta arvestab. Sotsiaalministeeriumis 6 valminud uurimus on koostatud varasemate aastate kohta ja selles ei ole arvestatud viimase aja hüppelise hinnatõusuga. Pealegi saab keskmistest andmetest põhimõtteliselt lähtuda üksnes siis, kui põhjendatud ja tõendatud ei ole lapse keskmisest erinevat vajadust. Et poolte ühisel lapsel on terviseprobleemid, ei ole vaidluse all. Eespool on kolleegium analüüsinud poolte seisukohti ja esitatud tõendeid ning põhjendanud oma järeldust, et vaidlusaluse lapse vajaduste rahuldamiseks kulub keskmiselt 5668 krooni kuus. Kolleegium on arvestanud ka seda, et apellant ei ole esitanud mingeid tõendeid, mille põhjal võiks teha järelduse lapse teistsuguse vajaduse kohta. Apellant on esitanud tõendi oma töötasu kohta L. OÜ-s ajavahemikul
6. a. augustist
7. a. jaanuarini ja selle kohaselt on kostja keskmine palk osundatud ajavahemikul olnud 4099, 83 krooni. (tl. 46).
8. a. jaanuari palgana on näidatud 2392 krooni. Mingeid andmeid oma varalise seisukorra kohta ei ole kostja esitanud. Ka ei ole kostja põhjendanud oma töötamise asjaolusid ega seda, mis takistab teda rohkem teenimast, sest kostja esitatud tõendi kohaselt on tema jaanuarikuu töötasu oluliselt madalam kui on Vabariigi Valitsuse kE.statud palga alammäär. Niisuguse palga saamine täistööajaga töötamise eest ei ole tõenäoline. Pealegi ei ole kostja esitanud tõendit oma palga kohta pärast
9. a. jaanuari. Niisugustel asjaoludel on paljasõnalised kostja väited, nagu ei suudaks ta maksta elatist lapsele vajalikus ulatuses. Selles kontekstis ja arvestades, et vaidluse all ei ole poolte võrdne kohustus ühisele lapsele ülalpidamise andmisel, ei ole tõsiselt võetav ka apellandi väide, nagu tuleks temalt väljamõistetavat elatist vähendada alla

§ 61lõikes 4 sätestatud miinimummäära.

Lisaks sellele võib kohus

§ 61lg.

5 kohaselt vähendada elatise suurust alla sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega on sättest tulenevalt selle kohaldamise eelduseks mitte ainuüksi teise lapse olemasolu elatist maksma kohustatud isikul, vaid ka see, et vanem ei suuda oma varalisest seisundist tulenevalt mõlemaid lapsi ühetaoliselt ülalpidamisega kindlustada. Vanem, kes oma võimetust väidab, peab esile tooma faktilised asjaolud, mille põhjal saab teha järeldusi tema varalise olukorra ja teisele lapsele vajalike kulutuste ning nende kandmise võimaluste kohta, sealhulgas teise lapse teise vanema poolt kanda tulevate kulutuste kohta. Samuti eeldab see võrdlevate arvestuste esitamist kahele lapsele tehtavate kulude kohta, sest üksnes võrreldes laste vajadusi ja kostja võimalusi neid vajadusi katta saab teha järeldusi selle kohta, kumb laps on varaliselt vähem kindlustatud. Apellant on pidanud õigustatuks temalt väljamõistetavat elatist vähendada ainuüksi sellest tulenevalt, et tal on teine laps – 8. detsembril 2007. a. sündinud Sofija. Mingeid andmeid Sofijale vajalike kulude, iseenda ja Sofija ema varalise olukorra või selle kohta, milline on Sofija ema poolt lapsele tehtavate kulutuste suurus, samuti võrdlevaid andmeid kahe lapse kohta ei ole apellant esitanud. Ka juba ainuüksi sellest tulenevalt ei kuuluks

§ 61lg.

5 kohaldamisele isegi juhul, kui poolte ühise lapse vajadus ei tingiks kostjalt elatise väljamõistmist üle seadusekohase miinimummäära. Menetluskulud jäävad kostja kanda vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 ja §-s 171 sätestatu eesmärgile. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik