KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-5160 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2008, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar

) § 4 sätestab, et distsiplinaarkaristuste määramise, täitmise ja ennetähtaegse kustutamise õigus kuulub tööandjale, samuti tema selleks volitatud esindajatele. Hageja ei ole tõendanud nimetatud käskkirju allkirjastanud isiku volitusi töötajale distsiplinaarkaristuste määramiseks. Kohtule esitatud volikiri (tl 37) ei ole asjakohane ega tõenda esindaja volitusi distsiplinaarkaristuste määramiseks. Nimetatud volikiri on antud muu hulgas ka ühingu nimel tehingute sõlmimiseks. Volikiri on väljastatud 18.01.2007, samas kui käskkirjad on allkirjastatud 24.11.2006. Kohtu hinnangul ei tulene tööandjale kuuluv distsiplinaarkaristuse määramise õigus ka direktori ametijuhendist (tl 74). 2 Käskkirjast nr 07-06 - 28.11.2006 nähtuvalt on hagejat karistatud noomitusega tervisetõendi esitamata jätmise eest. Käskkirja nr 08-06 - 05.12.2006 kohaselt on hagejat karistatud noomitusega tööle mitteilmumise eest. Nimetatud käskkirjad on allkirjastanud toitlustusjuht. Kostja ei ole tõendanud toitlustusjuhil vastavate volituste olemasolu.

§ 11sätestab distsiplinaarkaristuse vormistamise.

Seadusesätte kohaselt peab tööandja vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Nimetatud dokument peab sisaldama vähemalt karistatava töötaja nime, süüteo toimepanemise aja, süüteo, samuti karistamisel arvessevõetud asjaolude kirjelduse, määratud karistuse, karistust määrava isiku nime ja allkirja. Toimikumaterjalist (tl 16, 17) nähtuvalt viibis hageja töövõimetuslehel alates 05.12.2006 kuni 09.01.

1. Kõik loetletud käskkirjad on hagejale teatavaks tehtud 10.01.
2. Kohtu hinnangul on esitatud ja tõendatud asjaoludest tulenevalt kõik ülalloetletud käskkirjad distsiplinaarkaristuse määramiseks tühised. Kohus leidis, et isegi juhul, kui nimetatud käskkirjad oleksid kehtivad, ei saa nad olla aluseks töötajaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu. TLS § 104 sätestab, millistel juhtudel on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 7 ettenähtud alusel. Kostja ei ole tõendanud ühtegi hageja tegevust, mille puhul oleks tal tekkinud õigus hagejaga töölepingu lõpetamiseks usalduse puudumise tõttu. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et eraldi käskkirja töölepingu lõpetamise kohta ei ole tööandja välja andnud, vaid vastav märge on tehtud töölepingusse. Seega hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel on ebaseaduslik. Tööandja poolt viidatud hagejapoolsete väidetavate rikkumiste olemasolul tulnuks tööleping lõpetada teistel TLS §-s 86 sisalduvatel alustel. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kuna hageja ei taotle tööle ennistamist, tuleb hageja tööleping lugeda lõppenuks hageja algatusel. ITVS § 30 lg 2 kohaselt, kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus tööle teise tööandja juurde või mitte. Kostja 20.11.2007 esitatud palgatõendi kohaselt oli hageja keskmine netopalk kuus 12 524 krooni. Kohus, arvestades töösuhte kestvust, töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel, leidis, et kostjalt tuleb töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest välja mõista hüvitis hageja kahe keskmise kuupalga ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis summas 25 048 krooni (netosumma). Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 90 218 krooni (15 036, 33 x 6). Apellant leiab, et kohus ei ole arvestanud hüvitise suuruse määramisel kõiki tuvastatud asjaolusid ning on arvutamisel võtnud aluseks kostja poolt näidatud ebaõige keskmise palga. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hagejale töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest väljamõistetud hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses põhjendamatult väike. Esimese astme kohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 442 3 lg 8). Kaevatav kohtuotsus ei ole osaliselt seaduslik ega põhjendatud, selle tegemisel ei ole arvestatud kõiki asjas esitatud ja uuritud tõendeid ja sellest ei selgu, miks jättis kohus hageja poolt esitatud asjaolud kohaldamata. Kostja rikkus distsiplinaarkaristuse määramisel oluliselt tööõiguse norme, fabritseeris tagantjärele kuupäevadega ebaseaduslikke käskkirju, püüdis töötajat igasuguste vahenditega halvustada ning, mis ei ole vähetähtis, venitas protsessi pika aja jooksul, nii et hageja on juba 1,5 aasta jooksul survestatud, ebasoodsas seisundis. Teiseks leiab apellant, et kohus lähtus hüvitise suuruse arvutamisel põhjendamatult kostja esitatud ebaõigest hageja keskmise palga arvestusest. Kostja esitas 20.11.2007 tõendi hageja keskmise kuupalga kohta netosummas 12 524 krooni. Antud tõendit ei oleks võinud tsiviilkohtumenetluses arvestada tõendina, kuna sellele oli alla kirjutanud volituseta isik ning tõendist ei nähtunud palga arvestamise alused. Kohtuistungil arvestas hageja ise kostja väljastatud palgaandmete alusel välja, et tema keskmine kuupalk netosummas oli 15 036, 33 krooni pärast puhkusetasu mahaarvamist. Hageja arvestatud keskmine kuupalk on usaldusväärsem, sest see põhineb dokumentidel. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb väljamõistetud hüvituse suuruse osas tühistada ning teha selles osas kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 uus otsus. Muuta hageja keskmise palga arvestuslikku alust ning määrata TLS § 117 lg 2 alusel väljamõistetava hüvituse suuruseks neli keskmist kuupalka. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Asja materjalist nähtuvalt lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 86 p 7 alusel töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. TLS §-st 106 tulenevalt on töölepingu lõpetamisel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole nimetatud korrast kinni pidanud. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu hinnanguga töölepingu lõpetamise asjaoludele, millele tuginedes on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitus vaid kahe kuupalga ulatuses.

§ 11

sätestab kohustuslikud nõuded tööandja poolt koostatud dokumendile, millega vormistatakse distsiplinaarkaristus. Nimetatud õigusnormist tulenev nõue ei ole formaalne, vaid õiglase ja seadusele vastava karistuse määramise eeldus. Antud juhul ei olnud kohtul võimalik kontrollida nende nõuete täitmist, sest vastavat dokumenti ei vormistatud. Kohtul puudus võimalus kontrollida töölepingu lõpetamise väidetavaks aluseks olevaid asjaolusid (millise süüteo eest karistus määrati, milliseid asjaolusid karistuse määramisel arvestati jne). Veelgi enam, puudus võimalus hinnata, kas hageja väidetav tegu, mille eest karistus määrati, on süütegu TLS § 104 tähenduses. Kostjal kui tööandjal ei olnud võimalik kohtumenentluse käigus sisustada distsiplinaarsüütegu ega tõendada selle koosseisu kuuluvaid asjaolusid. Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et kostja on tööandjana jämedalt rikkunud kehtivat tööseadusandlust. Rangeima distsiplinaarkaristuse – töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel – määramine töötajale rikkumiste eest, mida tööandja ei ole karistuse määramise ajal nõuetekohaselt tuvastanud, on jäme seaduse rikkumine. Arvestades kõiki menetluse käigus tuvastatud asjaolusid, leiab kolleegium, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista nelja keskmise kuupalga suurune 4 hüvitus. Suurema hüvituse väljamõistmist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest pooltevaheline töösuhe kestis suhteliselt lühikest aega (kaks aastat). Hüvituse määramise aluseks olevat keskmist kuupalka tuleb aga täpsustada. Kostja väljastatud õiendi (tl 72-73) kohaselt on hageja keskmine kuupalk töölepingu lõpetamisele eelenenud kuue töötatud kuu (juuni-november 2006; 15 720 + 12 443 + 10 021 + 23 596 + 16 438 + 12 000 = 90 218) eest 15 036, 33 krooni (90 218: 6). Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas kostja viidatud käskkirjad kehtivad või mitte ning millal olid need hagejale teatavaks tehtud tehtud. Pealegi nähtub kostja vastuväidetest (27.02.2007 vastus hagile tl 28-32), et hagejale süükspandud, töölepingu lõpetamise aluseks olnud väidetavad rikkumised on samad, mille eest oli teda juba distsiplinaarkorras karistatud.

§ 9

lg 1 kohaselt võib iga süüteo eest määrata ainult ühe karistuse, süüteo jätkumisega § 9 lg 2 tähenduses on tegemist siis, kui tegu jätkub pärast distsiplinaarkaristuse määramist (

§ 12

lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti; lähtuvalt § 163 lg-st 1 võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jaotada menentluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need osaliselt või täielikult poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, siis jätab ta hageja apellatsioonimenentluses kantud kuludest 70% kostja kanda, kostja vastavad kulud jätab tema enda kanda. Ü. Jänes G. Kivinurm M. Klaar 5