) § 146 p 4 alusel. Samas teatati menetlustähtaja pikendamisest kuni 19.09.2007 ning paluti esitada oma arvamus ja vastuväited /tl 5/. N.D. esitas
§-le 42. 19.04.2006 vastu võetud seadusega lisati
-sse peatükk IV2 “Pikaajalise elaniku elamisluba”, milles on ka § 144 lg 4, milles sätestatakse, et käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 sätestatud pidevalt Eestis elamise perioodi hulka loetakse Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. See säte jõustus 01.06.2006 ning kaebaja ei saanud enne seda aimata selliste tingimuste kehtestamist. Seadusekuuleliku elanikuna täitis ta seni kehtinud seaduse kõiki nõudeid ja piiranguid Eestist ajutise eemalviibimise kohta. Kaebaja ajutine eemalviibimine oli seotud ametilähetustega, mis on ka tõestatud OÜ Progresstek (reg. Nr 10024444) raamatupidamisdokumentidega, kuid see ajutine eemalviibimine ei ületanud 183 päeva aastas. Vastavalt rahvusvaheliselt üldtunnustatud õigusnormidele seadus ei oma tagasiulatavat jõudu. Kui aga mõningad seaduse sätted sellist jõudu omavad, siis see peab olema kajastatud seaduses.
p 4 kehtestas kaebajale lisapiiranguid, lubades viibida Eestist eemal ainult 10 kuud viimase viie aasta jooksul. Kui sellisest normist oleks teatatud õigeaegselt, st viis aastat ette, oleks kaebaja neid piiranguid ka järginud. Euroopa Nõukogu 25. novembri 2003 direktiiv 2003/109/EÜ (edaspidi - Direktiiv 2003/109/EÜ) sätestab, et EL-i liikmed oma rahvusliku seadusandluse vastuvõtmisel (rakendamisel) omavad õiguse pehmendada üksikuid selle nõudeid. Direktiivi § 4 p 3 osutab, et vastava liikmesriigi territooriumilt äraoleku perioodid ei katkesta § 1 nimetatud tähtaja arvestamist ja neid võetakse arvesse viimase arvutamisel, kui nad ei ületa kuute kuud järjestiku ja ei ületa kokku kümmet kuud § 1 nimetatud tähtaja jooksul. Ajutiste erilise või erakordse iseloomuga põhjustega õigustatud juhtudel liikmeriigid võivad tunnistada kooskõlas oma rahvusliku seadusandlusega, et esimeses lõigus tooduga võrreldes pikem äraoleku periood ei katkesta § 1 sätestatud tähtaja arvestamist. Sellistes asjaoludes liikmesriigid ei arvesta vastavat äraoleku perioodi § 1 nimetatud tähtaja kestvuse arvestamisel. Teise lõigu nõuetest kõrvalekaldumisena liikmesriigid võivad arvestada § 1 nimetatud tähtaja kestvuse arvestamisel äraoleku perioodid, mis on seotud ametilähetusse suunamisega, ülepiiriliste teenuste osutamise eesmärgil kaasa arvates. Tehes otsuse KMA rikkus haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 4 p 2 sätet selle kohta, et diskretsiooniõigust tuleb teostada vastavalt pädevusele, diskretsiooniõiguse eesmärkidele ning õiguse üldpõhimõtetele arvestades olulisi asjaolusid ja oma huve. Kaebaja on täiel määral jäetud ilma oma põhiseaduslikest ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi - PS) §-des 34 ja 35 sätestatud õigustest liikumis- ning Eestist väljasõidu vabadustele. Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. 2 KMA lähtub pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlemisel
-s sätestatust. N.D. ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks
-s sätestatud tingimustele. Välismaalane saab lähtuda oma elu korraldamisel õigustest, mis talle on antud, mitte õigustest, mis tal tulevikus tekkida võivad. KMA ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud HMS-st tulenevaid põhimõtteid. Haldusorganile ei ole antud
-s võimalust diskretsiooni teostamiseks, hinnates isiku vastavust
Kaebajat ei ole ilma jäetud PS §-des 34 ja 35 sätestatud õigustest. N.D. on VF kodanik, kellele on Vabariigi Valitsuse 11.07.1996 korraldusega antud tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks kehtivusega kuni 11.07.
lg 1 p 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.
tuleneb tingimus, millisel juhul loetakse välismaalase Eestis elamist püsivaks, kuid pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks on vajalik välismaalase Eestis pidev viibimine ning vastavalt
lg 1 p 4 loetakse pidevalt Eestis elamise perioodi hulka Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Seega antud juhul ei oma tähendust asjaolu, et N.D. vastab
sätestatud tingimusele, pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks peab kaebaja vastama
N.D. pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbivaatamisel ilmnes, et kaebaja ei ela pidevalt Eestis. Piirivalveameti andmetel on N.D. viibinud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist Eestist eemal kokku üle kümne kuu. N.D. eemalviimine moodustab kokku 792 päeva.
seab pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimuseks isiku pidevalt riigis viibimise, seega ei oma tähendust asjaolu, mis riiki ja mis põhjusel on isik Eestist lahkunud. Oluline on tuvastada isiku reaalne viibimine Eestis, mis
lg 1 p 4 tulenevalt ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. KMA on seisukohal, et Piirivalveameti andmete alusel on võimalik üheselt tuvastada, kas isik on riigis pidevalt viibinud või mitte ning seega on KMA põhjendatult tuginenud pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetluses Piirivalveameti andmetele. Tallinna Ringkonnakohus on 07.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-1813 märkinud, et taotleja
lg 1 p 1 sätestatud tingimustele vastavuse hindamisel ei ole seadusandja pidanud oluliseks seda, kas taotleja eemalviibimine Eestist on seotud mõne pakilise vajadusega või mitte. Isiku pikaajaline viibimine mõnel pakilisel perekondlikul, tööalasel vm põhjusel välisriigis näitab üldjuhul pigem seda, et isikul on selle riigiga säilinud sellised sidemed, mis vähendavad tema vajadust Eesti pikaajalise elaniku elamisloa järgi.
lg 1 p 4 kohaselt keeldutakse välismaalasele pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kui isik ei vasta
-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Kuna N.D. ei ela pidevalt Eestis, siis oli KMA-l kohustus keelduda kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest.
-s 01.06.2006 seadusemuudatusega kehtestatud pikaajalise elaniku elamisloa tingimused ei ole käsitletavad N.D. õiguste piiranguna. Tallinna Ringkonnakohus on 07.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-1813 leidnud: “Et seadusemuudatusega mitte halvendada nende isikute olukorda, kes alalise elamisloa taotlemise ajal vastasid alalise elamisloa saamise tingimustele, on seadusandja ette näinud vastava üleminekusätte. 19.04.2006 vastu võetud ja 01.06.2006 jõustunud
ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 17 lg 1 sätestab, et enne selle seaduse jõustumist esitatud alalise elamisloa taotlus vaadatakse läbi taotluse 3 esitamise ajal kehtinud tingimustel ja korras. Välismaalasele alalise elamisloa andmisel kohaldatakse välismaalase suhtes
sätestatut ja tema pikaajalise elaniku elamisloa andmed kantakse isikutunnistusele.“ Seega leiab vastustaja, et kuna N.D. esitas 22.05.2007 taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks, menetles KMA kaebaja taotlust õiguspäraselt lähtuvalt antud hetkel kehtivast
-st ning seejuures ei pidanud KMA arvestama tingimustega, mis kehtisid välismaalasele alalise elamisloa taotlemisel. Lisaks eeltoodule peab KMA vajalikuks märkida, et N.D. ei ole esitanud KMA-le taotlust alalise elamisloa saamiseks, mistõttu on põhjendamatu käsitleda pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsuse tühistamise alusena asjaolu, et N.D.l oli väidetavalt õigus saada alaline elamisluba. Asjaolu, et N.D. väidetavalt alalise elamisloa saamiseks ühele
-s sätestatud tingimusele vastas, ei tähenda, et ta oleks alalise elamisloa ilmselgelt saanud. N.D. ei ole alalist elamisluba taotlenud ning KMA ei ole ka vastavat taotlust menetlenud, mistõttu on käesoleval juhul alusetu väita, et N.D.le oleks väljastatud alaline elamisluba. Alalise elamisloa saamiseks olid
-s ette nähtud tingimused, millele kogumis pidi välismaalane vastama, mistõttu ainuüksi asjaolu, et N.D. viibis väidetavalt riigis 183 päeva aastas, ei tähenda, et N.D.l oli õigus alalise elamisloa saamiseks. Kui N.D. oli veendunud, et tal on õigus alalise elamisloa saamiseks, oleks kaebaja võinud esitada alalise elamisloa saamiseks vastava taotluse. Tallinna Halduskohus on 30.10.2007 otsuses haldusasjas nr 3-07-1774 õigesti märkinud, et kaebuse esitaja poolt väidetud teadmatus sellest, et Eestist eemalviibimine omab tähtajalise elamisloaga isikule tema õiguste realiseerimisel tähendust, ei tingi KMA otsuse sel põhjendusel õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Kaebuse esitajale on väljastatud tähtajaline elamisluba ja tema ootused said seisneda nimetatud elamisloast tulenevate õiguste realiseerimises. 01.06.2006 jõustunud
muudatustega sätestati pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused ja kaebuse esitaja tähtajalisest elamisloast tulenevaid õigusi nendega ei kitsendatud ega rikutud muul moel. KMA menetleb pikaajalise elaniku elamisloa taotlusi
-s sätestatud alustel ning kuna vaidlust ei ole selles, et N.D. on vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist viimase viie aasta jooksul viibinud Eestist eemal kokku üle kümne kuu, jättis haldusorgan õiguspäraselt isiku taotluse
Samas eelnimetatu ei välista, et N.D. ei võiks tulevikus uue taotluse esitamisel pikaajalise elaniku elamisloa saada, kui ta vastab selleks
-s sätestatud tingimustele. Direktiiv 2003/109/EÜ eeldab seda, et Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas Eesti võtab direktiivis märgitud põhimõtted üle selliselt, et kehtestab reeglid oma õigusaktides. Seega direktiiv ei ole otsekohaldatav ning pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused on siseriiklikult sätestatud
-s. Samuti on märkinud Tallinna Ringkonnakohus 28.08.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-2058, et Euroopa Liidu direktiivid ei ole põhimõtteliselt vahetult kohaldavad ja kohaldamiseks on vaja need siseriiklikku õigusesse sisse viia. Kuna direktiivid on liikmesriikidele siduvad üksnes direktiivide eesmärkide osas ning liikmesriigid võivad määrata vahendid, vormi ja meetodi siseriikliku õiguse direktiiviga ühtlustamiseks ja direktiivi rakendamiseks, ei tulene direktiividest reeglina üksikisikule õigusi ega kohustusi. Lisaks eeltoodule on Tallinna Ringkonnakohus eelnimetatud otsuses õigesti märkinud, et direktiivi art 4 ei ole otsekohaldatav, sest jätab liikmesriikidele mänguruumi muuhulgas seadusega oma äranägemise järgi otsustamiseks selle üle, kas teha erandeid või jätta erandid tegemata.
muudatuste eelnõu juures olevast seletuskirjast nähtub, et Eesti riik on direktiivi harmoniseerimisel ja pikaajalise elaniku staatuse andmist puudutava regulatsiooni siseriiklikul sätestamisel käsutanud talle antud diskretsiooniõigust ja kaalunud riigivõimule pikaajalise elaniku staatuse andmisel kaalutlusõiguse jätmist, kuid on jõustanud seaduse ilma riigivõimule kaalutlusõigust jätmata.
muudatuste eelnõust ega selle eelnõu Riigikogus arutamist kajastavatest istungite stenogrammidest ei nähtu, et siseriiklikust õigusest oleks 4 kaalutlusõiguse sätestamise säte expressis verbis välja jäetud põhimõttel, et kaalutlusõigus tekib riigivõimul direktiivi alusel. Riigivõimuorganil võib tekkida kaalutlusõigus vaid otsekohaldatava direktiivi alusel.
kehtestab tingimused, millele vastates on võimalik välismaalasele pikaajalise elaniku elamisluba väljastada.
lg 1 p 1 sätestab üheselt, et isik peab enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist olema elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Seejuures ei anna
pikaajalise elaniku elamisloa taotluse hindamisel erandi tegemise võimalust isikutele, kes on Eestist eemal viibinud seoses töölähetusega. Tallinna Halduskohus on 15.12.2006 otsuses haldusasjas nr 3-06-2058 samuti märkinud, et kohtu hinnangul ei ole
-s antud KMA-le kui pikaajalise elaniku elamisloa andmist otsustavale haldusorganile volitust diskretsiooni teostamiseks, hinnates kaebuse esitaja vastavust
lg 1 p 1 tingimusele.
määratleb üheselt selgelt ja mõistetavalt, kuidas teha kindlaks Eestis pideva elamise aeg ning selles osas kaalutlusõigust ette nähtud ei ole. Direktiivi 2003/109/EÜ art 26 näeb liikmesriikidele ette tähtaja direktiivis sätestatud nõuete sisseviimiseks siseriiklikku õigusesse.
01.06.2006 jõustunud muudatustega harmoniseeris Eesti direktiivis sätestatud nõuded ning sätestas pikaajalise elaniku staatuse andmist puudutava regulatsiooni siseriiklikus õiguses, kehtestades pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks vastavad tingimused. Tallinna Ringkonnakohus on 28.08.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-2058 märkinud, et pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks on riigi territooriumil seaduslikult ja pidevalt elamise kestus, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud.
sätete kohaselt ei katkesta äraolekuajad riigi territooriumilt pikaajalise elaniku staatuse saamiseks vajalikku elamisperioodi tingimustel, et äraolekute kestus on vähem kui kuus järjestikku kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.
-s sätestatud regulatsioon tagab nii isiku püsivad sidemed Eesti riigiga kui ka võimaldab isikul riigist ajutist lahkumist. KMA-l puudub kaalutlusõigus hinnates isiku vastavust
taotluse menetluses diskretsiooni teostada. Eeltoodust lähtuvalt ei ole KMA tegevus vastuolus HMS § 4 lg 2 tulenevaga. KMA rõhutab, et välismaalasel puudub absoluutne õigus pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks. Antud õiguslik hüve eeldab riigi poolt seadusega kehtestatud tingimuste täitmist. N.D. taotluse menetluse käigus on tuvastatud, et kaebaja ei vasta käesoleval juhul pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimustele, mistõttu on kaebaja taotlus jäetud rahuldamata. Otsuse tegemisel on KMA arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. KMA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud. KMA-le jääb arusaamatuks, mil viisil pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine N.D. PS § 34 ja 35 tulenevaid õigusi rikub. PS § 34 esimese lause kohaselt on igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida ning PS § 35 esimesest lausest tuleneb, et igaühel on õigus Eestist lahkuda. KMA märgib, et N.D.l on kuni 08.08.2010 seaduslik alus Eestis viibimiseks, mistõttu on kaebajal võimalik jätkuvalt Eestis elada ning samuti töötada ametikohal, mis eeldab ametilähetustes viibimist. Tallinna Halduskohus on 30.10.2007 otsuses haldusasjas nr 3-07-1774 märkinud, et kaebuse esitajalt ei ole võetud vaidlustatud otsusega võimalust töötada ametikohal, mis eeldab välislähetustes viibimist, samuti ei pea kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa taotlemiseks iseenesest loobuma tööst, mis eeldab välislähetustes viibimist.
regulatsioon tagab püsivad sidemed Eesti riigiga, samas võimaldab isikul ajutist riigist lahkumist. 5 N.D. on pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetluses tuvastatud asjaolude kohaselt saanud tähtajalise elamisloa alusel vabalt liikuda ja elukohta valida, samuti on N.D. saanud vajadusel Eestist lahkuda. KMA 31.07.2007 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega ei ole kaebaja eelnimetatud õigusi piiratud, mistõttu N.D. väited KMA poolsest PS §-de 34 ja 35 rikkumisest on alusetud. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega ei võta KMA kaebajalt seaduslikku alust Eestis viibimiseks, samuti ei võeta N.D.lt õigust taotleda uuesti pikaajalise elaniku elamisluba, kui isik vastab selleks
-s sätestatud tingimustele. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaieldavad faktilised asjaolud, mis on toodud eelpool kohtuotsuses ja poolte kirjalikes seisukohtades. Ka ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud KMA 31.07.2007 otsust nr 20071288 põhjusel, et selle oleks andnud mittepädev isik või et otsus ei vastaks formaalselt vorminõuetele. Lähtudes N.D. kaebuses märgitust (kaebaja viibimine Eestis vastab
sätestatule;
muudatus -
p 4 - jõustus 01.06.2006 ning kaebaja ei saanud varem aimata seaduses pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks uute tingimuste kehtestamist; vastavalt rahvusvaheliselt üldtunnustatud õigusnormidele ei oma seadus tagasiulatuvat jõudu; seadusekuuleka elanikuna täitis ta seni kehtinud seaduse kõiki nõudeid ja piiranguid Eestist ajutise eemalviibimise kohta. N.D. ajutine eemalviibimine oli seotud ametilähetustega, kuid see ajutine eemalviibimine ei ületanud 183 päeva aastas; otsuse tegemisel rikkus KMA HMS § 4 lg 2 tulenevat põhimõtet jms) on kohus seisukohal, et vaidlus on eelkõige õigusnormi kohaldamise üle. Kaebaja leiab, et selle tagajärjel, st õigusnormi väära kohaldamise tõttu, pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega on ta täiel määral ilma jäetud PS §-des 34 ja 35 sätestatud õigustest. Kaebuse põhjendatuse kontrollimisel peab kohus seega võtma seisukoha, kas seadusandja on üldse jätnud KMA-le
-s võimaluse diskretsiooni teostamiseks, kui jah, siis kas KMA on kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Samuti peab kohus võtma seisukoha selles, kas
on vastuolus Direktiiviga 2003/109/EÜ, kas nimetatud direktiiv on N.D. suhtes otsekohaldatav ning kas KMA on kohaldanud kaebaja suhtes ebaõigesti tagasiulatuvalt õigusnormi. 2. Enne Riigikogu poolt 19.04.2006 „Välismaalaste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse “ vastuvõtmist nägi
lg 1 ette kahte liiki elamisluba: tähtajaline elamisluba, mis antakse kehtivusajaga kuni viis aastat, ja alaline elamisluba. 01.06.2006 jõustunud seadusmuudatusega jäi alles küll tähtajaline elamisluba, kuid alalise elamisloa asemele tuli pikaajalise elaniku elamisluba. 19.04.2006 seaduse rakendussätte § 17 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud alalise elamisloa taotlus vaadatakse läbi taotluse esitamise ajal kehtinud tingimustel ja korras. Välismaalasele alalise elamisloa andmisel kohaldatakse välismaalase suhtes
§-s 237 sätestatut ja tema pikaajalise elaniku elamisloa andmed kantakse isikutunnistusele.
käsitleb alalise elamisloa alusel Eestis viibivaid välismaalasi ja muu hulgas sätestab, et alalist elamisluba omav välismaalane loetakse pikaajalise elaniku elamisluba omavaks välismaalaseks. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et N.D.l on kehtiv tähtajaline elamisluba ning tal ei ole olnud ega ole ta ka kunagi taotlenud alalist elamisluba. 22. mail 2007, st ligi aasta pärast kõnealuse seadusmuudatuse jõustumist, esitas ta KMA-le taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks. Eelviidatud rakendussättest nähtub selgelt seadusandja tahe kohaldada taotluse esitamise ajal kehtinud seadust (tingimusi ja korda) üksnes enne seadusmuudatuse jõustumist esitatud alalise elamisloa taotluse suhtes. Kuivõrd kaebaja taotles pikaajalise elaniku elamisluba, 6 mille väljastamise võimalus tekkiski alles alates 01.06.2006, siis neil asjaoludel ei ole võimalik tema suhtes kohaldada varemkehtinud seadussätteid ja alusetu on rääkida seaduse tagasiulatuvast jõust. Järelikult tuli KMA-l kaebaja taotluse läbivaatamisel lähtuda
01.06.2006 jõustunud redaktsioonist ning ta ei pidanud arvestama tingimustega, mis kehtisid välismaalasele alalise elamisloa taotlemisel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui N.D. oli veendunud, et tal on õigus alalise elamisloa saamiseks, oleks kaebaja võinud esitada alalise elamisloa saamiseks vastava taotluse. 3.
lg 1 järgi välismaalasele antakse pikaajalise elaniku elamisluba, kui tema puhul on täidetud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused ja välismaalase elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse. Tulenevalt
lg-st 1 pikaajalise elaniku elamisloa võib anda välismaalasele, kes vastab järgmistele tingimustele: 1) ta on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist; 2) tal on kehtiv tähtajaline elamisluba; 3) tal on püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks; 4) ta on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses; 5) ta on täitnud integratsiooninõude ja 6) tema puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 sätestatud pidevalt Eestis elamise perioodi hulka loetakse Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.
lg-s 1 on loetletud juhud, mil välismaalasele ei anta pikaajalise elaniku elamisluba, sh p 4, mille järgi pikaajalise elaniku elamisluba ei anta välismaalasele, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Just viimatinimetatud sätte alusel ongi KMA jätnud N.D. pikaajalise elaniku elamisloa taotluse rahuldamata, kuna otsuse kohaselt on kaebaja puhul täitmata
4. Eelviidatud sätetest tuleneb, et isik loetakse Eestis elamisloa alusel pidevalt elanuks sel juhul, kui tema Eestist ajutised eemalviibimised ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Kaebaja ei sea kahtluse alla asjaolu, et tema ajutised eemalviibimised ületavad kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Piirivalveameti andmetel on N.D. viibinud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist Eestist eemal kokku 792 päeva /tl 61-72/, seega enam kui kaks aastat. N.D. oma kaebuses õigustab tekkinud olukorda sellega, et
jõustus 01.06.2006 ning kaebaja ei saanud enne seda aimata selliste tingimuste kehtestamist. Samuti selgitab ta, et tema ajutine eemalviibimine oli seotud ametilähetustega, kuid see ajutine eemalviibimine ei ületanud 183 päeva aastas. Ekslik on N.D. väide, et KMA on rikkunud HMS § 4 lg-s 2 sätestatud nõudeid. Nimetatud sätte kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vastavalt HMS § 4 lg-le 1 kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kohus on seisukohal, et seadus ei anna antud juhul KMA-le pikaajalise elaniku elamisloa taotluse andmisel kaalutlusõigust. Esiteks,
lg 4 sõnastusest ei tulene KMA õigust ega kohustust hinnata eemaloleku põhjuseid. Sättest tuleneb, et sõltumata ajutise eemalviibimise põhjustest loetakse pidevalt Eestis elamise perioodi hulka üksnes niisugust ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie 7 aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Et kaebaja eemalviibimised ületasid oluliselt kokku 10 kuud, siis on KMA õigesti asunud kaevatud otsuses seisukohale, et kaebaja puhul täitmata
Teiseks, ka
lg 1 p 4 sätestab imperatiivselt, et pikaajalise elaniku elamisluba ei anta välismaalasele, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Siinkohal on sobilik võrrelda kasvõi
eri lõigete sõnastust: imperatiivse normi näited on lg 4 (Tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele…) ja lg 9 (Tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui…), kaalutlusõigust võimaldavate normide näited aga lg 21 (…antakse tähtajaline elamisluba ja seda pikendatakse juhul, kui välismaalane ei ohusta Eesti riigi julgeolekut), lg 5 (…võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui…) ja lg 10 (Välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest või pikendamisest võib keelduda, kui…). Ka
lg 2 näeb ette kaalutlusõiguse teostamise vaid teatud juhtudel: pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise korral käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2 ja 3 sätestatud alusel kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Seega sama paragrahvi lg 1 p-de 1 ja 4 puhul seadusandja KMA-le diskretsiooni ei võimalda. Seadusega on pandud KMA-le kohustus hinnata välismaalase vastavust pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele ja kui KMA tuvastab isiku vastavuse nõuetele, annab ta elamisloa, vastasel korral jätab aga elamisloa andmata (keeldub selle andmisest). Kohus peab vajalikuks ka rõhutada, et on kaks erinevat asja nagu püsiv Eestis elamine vastavalt
§-le 42 (Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas) ja pidevalt Eestis elamine
Seega ei oma kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisel tähtsust tema väidetav vastavus
§le 42. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et KMA on kaebaja taotluse läbivaatamisel ja kaevatud otsuse tegemisel järginud nii talle
, selle seaduse § 1413 lg 1 p 1 alusel Vabariigi Valitsuse 18.05.2006 määrusega nr 114 kehtestatud „Pikaajalise elaniku elamisloa andmise, taastamise ning kehtetuks tunnistamise korra“ kui ka HMS-ga pandud kohustusi ja tingimusi. Otsus on nii õiguslikult kui ka faktiliselt motiveeritud ja vastab muudelegi vorminõuetele. 5. Poolte viidatud Direktiivi 2003/109/EÜ preambula lõike 6 kohaselt pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks peaks olema liikmesriigi territooriumil elamise kestus. Elamine peaks olema seaduslik ja pidev, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud. Selgelt ja täpsemalt on nimetatu leidnud sätestamist direktiivi art 4 lg-s 1, mille kohaselt liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Seega nii Direktiivi 2003/109/EÜ kui ka
kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa taotluse põhjendatuse kontrollimisel ei hinnata mitte riigis elamise kestust üldiselt (kaebaja on elanud väidetavalt üle 20 aasta), vaid nimelt pideva seadusliku elamise aega. Direktiivi 2003/109/EÜ art 4 lg-s 3 on sätestatud, et äraolekuajad asjaomase liikmesriigi territooriumilt ei katkesta lõikes 1 osutatud perioodi ning neid võetakse selle arvutamisel arvesse tingimusel, et nende kestus on vähem kui kuus järjestikust kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud lõikes 1 osutatud perioodi jooksul. Kohus leiab, et
Erinevalt Euroopa Liidu määrustest, mis on pärast jõustumist kõikides liikmesriikides vahetult kohaldatavad ning tekitavad ka nende kodanikele vahetult õigusi ja kohustusi, ei ole Euroopa Liidu direktiivid põhimõtteliselt vahetult kohaldatavad ja nende kohaldamiseks on vaja need 8 põhimõtted siseriiklikku õigusesse sisse viia. Seega sätestab direktiiv üldised põhimõtted, millest riigid peavad oma seadusandluse harmoniseerimisel arvestama, kuid liikmesriikidele on jäetud otsustuspädevus, kuidas direktiivis nimetatud põhimõtteid konkreetselt reguleerida. Kaebaja on õigesti märkinud, et EL liikmed oma rahvusliku seadusandluse vastuvõtmisel (rakendamisel) võivad leevendada üksikuid selle nõudeid. Samas ei tulene kõnealusest direktiivist kohustust seda teha. Seega, kuigi eelmärgitud direktiivi art 4 lg 3 tõepoolest sätestab, et konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida esimeses lõigus ettenähtust pikemaid äraolekuaegu, mis lõikes 1 osutatud perioodi ei katkesta ning erandina teisest lõigust võivad liikmesriigid lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel arvesse võtta äraolekuaegu, mis on seotud töölähetusega, sh piiriüleste teenuste pakkumine, ei ole need soovitused konkreetses riigis otse kohaldatavad. Et Eesti seadusandja ei ole pidanud vajalikuks
-s nn soodsamaid tingimusi pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks/saamiseks kehtestada, siis ei saa KMA neid soodsamaid tingimusi ka kohaldada. Järelikult on KMA kohaldanud kaebaja suhtes õigesti ja õigeid õigusnorme. 6. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebajat ei ole ilma jäetud PS §-des 34 ja 35 sätestatud õigustest. Tegelikult jääb kohtule arusaamatuks kaebaja sellekohane väide. Nimetatud sätetest tuleneb Eestis seaduslikult viibiva isiku põhiseaduslik õigus vabalt liikuda ja elukohta valida ning igaühe õigus Eestist lahkuda. Kuivõrd N.D. viibib Eestis seaduslikult kehtiva tähtajalise elamisloa alusel ning on siiani saanud neid põhiõigusi realiseerida (vt kasvõi arvukad ja sagedased välislähetuste tõttu toimunud piiriületused), siis on põhjendamatu ja ühtlasi mõistetamatu väita, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloast ilmajätmisega rikutakse eelmärgitud põhiseaduslikke õigusi. Õige on ka KMA väide, et välismaalane saab lähtuda oma elu korraldamisel üksnes nendest õigustest, mis talle on antud, mitte õigustest, mis tal tulevikus tekkida võivad. Samadel põhjustel on alusetu ka kaebaja poolt kohtuistungil esitatud täiendav väide tema ettevõtlusvabaduse (PS § 31) rikkumisest. Et kohus on eelnevalt teinud kindlaks, et N.D. ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks
-s sätestatud tingimustele, KMA on õiguspäraselt keeldunud N.D.le pikaajalise elaniku elamisloa andmisest ja vastustaja õiguspärane haldusakt ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, siis on N.D. kaebus alusetu ja jääb rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. KMA ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.