← Eesti

3-06-365/56

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 23.november 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-365 Haldusasi OÜ Mark Invest kaebus Tal

§ 25

lg 2 p 1 kohaselt on Muinsuskaitseameti loata kinnismälestise kaitsevööndis keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd. Kaebaja on seisukohal, et vastavat luba ei sisaldu detailplaneeringu materjalides. Kaebaja leiab, et eeltoodust lähtuvalt on detailplaneeringu lahendus vastuolus MuKS § 25 lg 2 p 1, mis välistab detailplaneeringu vastuvõtmise õiguspärasuse. Kaebaja selgitab, et ta on nimetatud asjaoludele detailplaneeringu varasema menetluse käigus korduvalt tähelepanu juhtinud, kuid tulemusteta. Ühe näitena toob kaebaja välja 4.08.2005 kirja (I tl. 39), milles ta juhtis Tallinna Linnavalitsuse tähelepanu keelule ehitada kultuurimälestise kaitsetsoonis. Kaebaja leiab, et vastustaja seisukoht, justkui oleks mälestise kaitsevööndi ulatust kitsendatud Muinsuskaitseinspektsiooni 29.03.2000 käskkirjaga nr 13-A kinnitatud riigi kaitse all oleva kinnismälestise kaitsekohustuse teatisega nr 176, on asjatundmatu ja meelevaldne.

  1. Kaebaja leiab, et 25.09.2000 kaitsekohustuse teatises nr 176 on mälestise kaitsevööndiks määratud krunt Maakri tn
  2. Kaebaja märgib, et vastava aadressiga krunt eksisteeris nn esimese Eesti Vabariigi ajal. Kaebaja hinnangul ei ole taasiseseisvumise järgselt sellise aadressiga krunti moodustatud, vaid muuhulgas kaebajale kuuluva hoone aluse maa näol on tegemist reformimata maaga, mis maareformiseadusest (edaspidi: MRS) tulenevalt loetakse jätkuvalt riigi omandis olevaks. Kaebaja on seisukohal, et SAPA 23.11.2001 kirjast nr Vz-9/4507 ning sellele lisatud skeemist nähtub täiendavalt, et kaebajale kuuluv hoone aadressiga Maakri tn 28 ning hooned aadressiga Maakri tn 28B, Maakri tn 28C ja Maakri tn 30 asuvad kõik ühel ja samal krundil aadressiga Maakri tn
  3. Kaebaja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on ilmne, et detailplaneeringuga hõlmatud ala on sisuliselt täies ulatuses määratud kaebajale kuuluva hoone, kui arhitektuurimälestise, kaitsevööndiks. Kaebaja leiab, et Maakri tn 28 hoone kui arhitektuurimälestise kontekstis on asjakohatud vastustaja viited Tallinna Muinsuskaitseameti 19.05.2000 kirjale nr IV-3/168 (I tl. 80) ja Muinsuskaitseinspektsiooni 22.05.2000 kirjale nr HAR406 (I tl.81-83). Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 3 on jätnud arvestamata asjaoluga, et kõnealused kirjad on koostatud enne MuKS-i uue redaktsiooni jõustumist 01.04.
  4. Kaebaja leiab, et kuivõrd MuKS § 25 lg 1 sätestas imperatiivselt kinnismälestise kaitsevööndi ulatusega 50 meetrit (st kitsendus tuleneb seadusest), ei saanud seda piirata varasemalt antud haldusakt. Kaebaja märgib, et vastustaja poolt vastuse lisana esitatud dokumentidest nähtub Maakri tn 28 hoone kaitsevööndi ulatusena 50 m (I tl. 96 märkus Maakri tn 28 piirangute osas).
  5. Kaebaja on seisukohal, et Muinsuskaitseameti detailplaneeringule antud kooskõlastus ei ole käsitletav loana MuKS § 25 lg 2 tähenduses. Kaebaja selgitab, et detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse eelnõu seletuskirja lehekülje 3 lõigu 3 viimase lausega (I tl. 44) kinnitab Tallinna Linnaplaneerimise Amet, et kultuurimälestise kaitsevööndis ehitamine ei ole välistatud, vaid see võib toimuda Muinsuskaitseameti loal. Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsus käsitleb Muinsuskaitseameti detailplaneeringule antud kooskõlastust viimase loana MuKS § 25 lg 2 tähenduses. Kaebaja viitab MuKS § 25 lg 1 sättele, mille kohaselt kinnismälestise kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud kitsendusi ja milles tehtavad leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisse. Kaebaja selgitab, et kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Kaebaja viitab MuKS § 25 lg 2 p 1 sättele, mille kohaselt on Muinsuskaitseameti loata kinnismälestise kaitsevööndis keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla-ja ehitustööd. Kaebaja on arvamusel, et kõnealustele MuKS sätetele on viidatud ka detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse eelnõu seletuskirjas. Kaebaja on seisukohal,

§ 25

lg 2 sätestatud Muinsuskaitseameti loa puhul on tegemist haldusaktiga, mis oli detailplaneeringu vastuvõtmise otsuse vastuvõtmise eelduseks. Kaebaja leiab, et kooskõlastusi tuleb HMS § 16 lg 1 eesmärgist tulenevalt käsitleda kui asutustevahelist asjaajamist, mitte kui menetlusosalisele suunatud (eel-)haldusakte. Kaebaja hinnangul tuleb eristada olukorda, kus haldusakti andmise eelduseks on teise haldusorgani kooskõlastus või arvamus ning seda kui haldusakti andmise eelduseks on eelhaldusakti või mõne muu haldusakti olemasolu. Kaebaja leiab, et samas küsimuses on korduvalt väljendanud oma seisukohta ka Riigikohus (vt. Riigikohtu otsuseid haldusasjades nr. 3-3-1-3-01 ja 3-3-1-41-03). Kaebaja on seisukohal, et kui detailplaneeringu alusel soovitakse teha MuKS §-s 25 lg 2 sätestatud tegevusi, siis on Muinsuskaitseameti luba kui haldusakt detailplaneeringu vastuvõtmise eelduseks. Kaebaja hinnangul ei olnud Tallinna Linnavalitsusel õigust detailplaneeringut sellisel kujul vastu võtta kuna käesoleval juhul puudus selline luba. 4. Kaebaja ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku poolt avaldatud seisukohaga, mille kohaselt piisab detailplaneeringu vastuvõtmiseks Muinsuskaitseameti kooskõlastusest PlanS § 17 lg 2 p 3 tähenduses ning puudub vajadus MuKS § 25 lg 2 sätestatud loa taotlemiseks. Kaebaja märgib,

on eriseadus võrreldes planeerimisseadusega (edaspidi: PlanS) sätestades erinõuded mälestise kaitsevööndisse ehitiste püstitamisele ning MuKS-ist tulenevate kitsenduste leevendamiseks. Kaebaja viitab Muinsuskaitseseaduse § 12 lg 5, mis sätestab, et mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kaebaja selgitab, et Vabariigi Valitsuse 10.09.2002. aasta määrusega nr 286 on kehtestatud „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord“ (edaspidi: Kord). Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole Maakri tn 28 arhitektuurimälestiseks olemist lõpetanud Korra § 5 lg 1 ja 2 alusel. Kaebaja leiab,

-i eelnõu seletuskirjas märgitakse, et: „/../eelnõu §-des 23, 24 ja 25 nimetatud lubade taotlemine ja nende väljastamise menetlemine peaks toimuma täna Riigikogu menetluses olevas „Haldusmenetluse seaduses“ sätestatud korras, millele on ka eelnõus viidatud eeldusel, et see jõutakse seadusena vastu võtta enne käesoleva eelnõu vastuvõtmist seadusena/../“. Kaebaja on seisukohal, et kinnismälestise kaitsevööndisse ehitiste püstitamiseks Muinsuskaitseametilt loa taotlemise näol on tegemist planeerimismenetlusest eraldiseisva haldusmenetlusega, mida ei asenda planeerimismenetluse raames rutiinse kooskõlastuse taotlemine planeeringulahen- 4 dusele. Kaebaja on arvamusel, et planeerimismenetluse raames Muinsuskaitseametilt kooskõlastuse taotlemine ei ole samaväärne loa taotlemisega MuKS § 25 lg 2 tähenduses. Kaebaja hinnangul nähtub antud asjaolu üheselt nimetatud õigustoimingute kardinaalselt erinevates tagajärgedes. Kaebaja viitab PlanS § 17 lg 5, mille kohaselt loetakse kooskõlastamiseks esitatud planeeringulahendusele antud vaikimisi juhul, kui adressaat ei anna kooskõlastust ühe kuu jooksul, st kooskõlastus PlanS-i tähenduses kannab endas rohkem isiku seisukoha väljaselgitamise eesmärki. Kaebaja leiab, et seevastu MuKS § 25 lg 2 regulatsioon välistab imperatiivselt mälestise kaitsevööndisse mistahes ehitiste püstitamise ilma Muinsuskaitseameti vastavasisulise loata, st loa taotlemisel ei ole vastamata jätmist võimalik käsitleda vaikiva nõusolekuna kaitsevööndisse ehitise püstitamiseks.

  1. Kaebaja hinnangul on arusaamatu ning ebaõige vastustaja väide, justkui ei välistaks MuKS § 25 lg 2 absoluutselt ehitise püstitamist mälestise kaitsevööndisse, vaid vastav piirang peaks olema sätestatud kaitsekohustuse teatises. Kaebaja on seisukohal, et muinsuskaitseseaduse eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et kehtiv seadus sätestab, et kinnisasja kaitsevööndis kehtivad kitsendused märgitakse kaitsekohustise teatises. Lähtudes eeltoodust on kaebaja seisukohal, et seega ei olnud seaduses nimetatud kitsendusi toodud. Kaebaja leiab, et eelnõus on kaitsevööndis kehtivad kitsendused sätestatud ning analoogselt kinnismälestisega on nendes kitsendustes Muinsuskaitseinspektsiooni loal tehtud leevendused märgitud kaitsekohustuse teatisesse. Kaebaja hinnangul on kehtivas MuKS-s kaitsevööndis kehtivad kitsendused toodud imperatiivselt ning neist võib kõrvale kalduda vaid Muinsuskaitseameti loal kaitsekohustuse teatisesse märgitud ulatuses. Kaebaja hinnangul ei saa võimalik detailplaneeringu kooskõlastamine tuua kaasa õigusvastast tagajärge, st selle tulemusena ei saa väheneda MuKS-is sätestatud mälestise kaitsevöönd ning see ei saa õigustada MuKS-i sätete rikkumist planeerimismenetluse käigus.
  2. Kaebaja on seisukohal, et Muinsuskaitseameti ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastused ei ole antud vaidlusalusele detailplaneeringule, vaid ainult selle ühele täiendusele. Kaebaja on arvamusel, et detailplaneeringu kooskõlastuste koondtabeli punkti 16 kohaselt on Muinsuskaitseamet andnud 22.09.2005 kooskõlastuse Maakri 28B ja 28C kinnistute hoonestusõiguse muutmise ettepanekule, mitte aga detailplaneeringule tervikuna. Kaebaja leiab, et antud asjaolu nähtub vaidlusaluse detailplaneeringu teostaja OÜ R-Konsult poolt esitatud seisukohast koondtabeli viimases veerus: „/../kooskõlastus on võetud Maakri 28B ja 28C kinnistute hoonestusõiguse muutmise ettepanekule vastavalt ... ettepanekule/../“. Kaebaja on arvamusel, et sellest nähtub üheselt, et Muinsuskaitseamet ei ole andnud kooskõlastust detailplaneeringule tervikuna. Detailplaneeringu kooskõlastuste koondtabeli (I tl. 47-50) punkti 16 kohaselt on Muinsuskaitseamet andnud 22.09.2005 kooskõlastuse Maakri 28B ja 28C kinnistute hoonestusõiguse muutmise ettepanekule, mitte aga detailplaneeringule tervikuna. Sama kehtib ka Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastuse kohta punktis
  4. Kaebaja on arvamusel, et Muinsuskaitseametilt luba taotlemata detailplaneeringu vastuvõtmine on käsitletav sedavõrd olulise menetlusveana, mis välistab lõpphaldusakti õiguspärasuse, kusjuures detailplaneeringu vastuvõtmine rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kaebaja leiab, et enne kui Muinsuskaitseamet ei ole lõpetanud vaidlusaluse asja mälestiseks olemist ega ole andnud välja haldusakti, millega oleks lubanud kaitsevööndis keelatud tegevust, ei ole lubatud toimingute sooritamine, mille eesmärgiks on MuKS § 25 lg 2 p 1 sätestatu (maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd). Kaebaja on seisukohal, et detailplaneeringu vastuvõtmisega on MuKS regulatsiooni oluliselt rikutud ning on kujunenud olukord, mille tulemusena on välistatud käimasoleva planeerimismenetluse tulemusena õiguspärase haldusakti vastuvõtmine. Kaebaja leiab, et Muinsuskaitseameti loa puudumise näol ei ole tegemist puudusega, mida saab vajadusel hiljem kõrvaldada. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 13.10.2005 lahendile nr 3-3-1-44-05, milles kolleegium leidis, et: „/../mõistlik on eelda- 5 da, et avaliku huvi väljaselgitamine toimub enne detailplaneeringu algatamist/../“. Kaebaja viitab samuti Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2007 lahendile nr 3-3-1-12-07, milles kolleegium leidis et: „/../oluline on, et avalikule huvile vastavad lahendused sobitatakse planeeringusse juba selle koostamise käigus, mitte ei tuleks arvessevõtmisele alles planeeringu vastuvõtmise otsuse langetamisel/../“. Kaebaja on seisukohal, et enne detailplaneeringu vastuvõtmist oleks pidanud saama Muinsuskaitseametilt vastavasisulise haldusakti selle kohta, kas kaitsevööndis on lubatud ehitustegevus või mitte.
  5. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Maa-amet on andnud tingimusliku kooskõlastuse, millise tingimuse täitmine on teadmata. Kaebaja selgitab, et detailplaneeringu kooskõlastuste koondtabeli punkti 20 kohaselt on Tallinna Maa-amet andnud 23.12.2005 kirjaga nr. 4-13/7673 tingimusliku kooskõlastuse, mille kohaselt Maakri tn 28, 28Bja 28C kruntide moodustamise eelduseks on nende ehitiste kaasomanike notariaalselt sõlmitud kokkulepe kaasomandi lõpetamise ja ehitiste reaalosadeks jagamise kohta. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud kokkulepe peab olema sõlmitud enne detailplaneeringu kehtestamist. Kaebaja selgitab, et tema poole ei ole Tallinna Linnavalitsus pöördunud, et teada saada tema kui ehitiste ühe kaasomaniku seisukoht kokkuleppe sõlmimise võimalikkuse kohta. Kaebaja leiab, et kokkuleppe sõlmimiseks vajalike eelduste puudumisel on detailplaneeringu vastuvõtmine ennatlik ja põhjendamatu. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalust kokkulepet kaasomandi lõpetamiseks ja ehitise jagamiseks reaalosadeks, mis on krundi piiride muutmise eelduseks, ei ole käesoleva ajani sõlmitud ning antud asjaolu kinnitab veelgi, et Maa-amet ei ole vaidlusalust detailplaneeringut kooskõlastanud. Kaebaja leiab, et arvestades nimetatud detailplaneeringu puudust kogumis eelpool märgitud puudustega, on ilmne, et detailplaneeringu vastuvõtmine on toimunud ennatlikult ja rajaneb eeldustel, mille täitumine ei ole tõenäoline. Kaebaja leiab, et seetõttu ei saa detailplaneeringu vastuvõtmine tuua kaasa õiguspärast haldusakti (õiguspärast detailplaneeringu kehtestamise otsust), vaid põhjustab menetlusosalistele üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 toodud tähenduses.
  6. Kaebaja selgitab, et detailplaneeringu lähteülesande kinnitamisest kuni detailplaneeringu vastuvõtmiseni möödus viis ja pool aastat, mille jooksul kooskõlastusi anti alates maist 2001 kuni jaanuarini
  7. aastal. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud perioodi jooksul on korduvalt muudetud detailplaneeringu plaane, mida kinnitavad kooskõlastuste koondtabeli punktide 16 ja 17 kohta RKonsult poolt esitatud seisukoht: „/../kooskõlastus on võetud Maakri 28B ja 28C kinnistute hoonestusõiguse muutmise ettepanekule vastavalt ... ettepanekule/../“. Kaebaja selgitab, et jättes kõrvale küsimuse, mis seos on hoonestusõigusel kui piiratud asjaõigusel detailplaneeringuga määratava ehitusõigusega, nähtub üheselt, et hoonestamise ettepanekuid on olnud mitu ja neid on vahepealsel perioodil muudetud. Kaebaja on seisukohal, et seega ei ole kõik kooskõlastused antud ühele ja samale detailplaneeringu lahendusele (hoonestamise ettepanekule). Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 9.06.2004 kohtuotsuse nr 3-3-1-28-04 punktile 20, milles kolleegium märgib, et: „/../Tuleb arvestada, et vahepeal möödunud aja tõttu võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses, kuid kes soovisid avaldada nüüd oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes. Samuti võivad vahepeal olla muutunud ka teised asjaolud. Seetõttu on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse endiselt 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, kusjuures siis jäi detailplaneering poolthäälte puudumise tõttu kehtestamata, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Käesolevas haldusasjas ei ole tuvastatud, et uus planeerimismenetlus oleks läbi viidud/../“. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuigi kõnealuses otsuses on Riigikohus käsitlenud planeeringu kehtestamist, kuuluvad kaebuse esitaja arvates samad põhimõtted kohaldamisele ka detailplaneeringu vastuvõtmise osas. Tulenevalt nimetatud kahest asjaolust ja eelpoolviidatud Riigikohtu lahendist oleks 6 kaebaja hinnangul Tallinna Linnavalitsus pidanud koguma veelkord kõik nõutavad kooskõlastused vahetult enne detailplaneeringu vastuvõtmist. Kaebaja leiab, et seda planeerimismenetluses toimunud ei ole.
  8. Kaebaja leiab, et detailplaneeringu 25.05.2000 lähteülesanne on minetanud oma aktuaalsuse ega arvesta asjakohaste nõuetega Maakri kvartali hoonestamisele. Kaebaja viitab Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr 35 kinnitatud „Tallinna linna ehitusmääruse“ § 14 lg 20, mille kohaselt kui kahe aasta jooksul detailplaneeringu algatamise korralduse vastuvõtmisest arvates ei ole detailplaneeringut ametile menetlemiseks esitatud, tuleb taotlejal soovi korral detailplaneeringu algatamist uuesti taotleda vastavalt sama paragrahvi lõikele
  9. Kaebaja viitab täiendavalt Tallinna Linnavalitsuse 03.09.2002 kirjale nr 20-1/02/4855, milles on sõnaselgelt märgitud, et detailplaneeringu lähteülesande kehtivus on kaks aastat ning et lähteülesanne on koostatud puudulikult. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus märgib kõnealuses kirjas, et: „/../kogu Maakri tn - Lennuki tn Kuke tn kvartal vajab uut hoonestuse perspektiivlahendust ja tuleks käsitleda tervikuna/../“, mistõttu „/../on mõistlik planeeringu ala laiendada/../“. Lähtudes eeltoodust leiab kaebaja, et seega on vastustaja juba 2002 sügisel möönnud detailplaneeringu lähteülesande puudulikkust ning asjaolu, et linnaehituslikult aktsepteeritava lahenduse saavutamine eeldab Maakri kvartali käsitlemist tervikuna, millist põhimõtet on rõhutatud muuhulgas Tallinna Linnavolikogu 04.03.2004 otsusega nr 42 algatatud teemaplaneeringus „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“.
  10. Kaebaja on seisukohal, et detailplaneeringu vastuvõtmise otsusega ei ole tuvastatud detailplaneeringu kehtestamise eeldused. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsuse 27.12.2000 korraldusega nr. 5111-k algatati detailplaneering planeerimis-ja ehitusseaduse (edaspidi: PES) kehtivuse ajal. Kaebaja viitab PES § 17 lg 2 p 3, mille kohaselt tuli detailplaneering kooskõlastada riigi vastava ameti või inspektsiooniga, kui planeeringualal asuvad riikliku kaitse all olevad mälestised. Kaebaja on seisukohal, et seega oli igal juhul vajalik saada Muinsuskaitseameti ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastused detailplaneeringule, mis aga puuduvad. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002 kohtuotsuse nr 3-3-1-8-02 punktile 9, milles kolleegium on märkinud, et: „/../otsusega planeeringu vastuvõtmise kohta annab planeeringu menetleja (detailplaneeringu puhul kohalik omavalitsus) hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis. Samuti tuvastatakse vastuvõtmise otsusega sellised planeeringu kehtestamise eeldused, nagu PES §-s 17 nimetatud vajalike kooskõlastuste olemasolu/../“. Kaebaja on seisukohal, et seega on käesoleval juhul täitmata detailplaneeringu vastuvõtmise ülesanne - tuvastada detailplaneeringu kehtestamise eelduseks olev asjaolu, milleks on kõigi seadusega nõutud (PES § 17) ja täiendavalt kohaliku omavalitsuse poolt nõutud kooskõlastuste olemasolu. Samuti on täitmata teine tähtis tingimus - Muinsuskaitseameti luba ehitamise lubamiseks arhitektuurimälestise kaitsevööndis. Riigikohtu halduskolleegium on oma 10.10.2002 kohtuotsuses nr 3-3-1-42-02 märkinud, et: „/../ planeeringu menetlemine võib lõppeda ka planeeringu vastuvõtmise staadiumis, ilma et avalikku väljapanekut üldse korraldataks ning et põhimõtteliselt võib detailplaneeringu koostamise staadium lõppeda ka sellega, et planeering jääb vastu võtmata/../“. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsusel puudus kohustus detailplaneering vastu võtta olukorras, kus eelpoolnimetatud mitmetele puudustele planeeringumenetluses oli korduvalt tähelepanu juhitud.
  11. Kaebaja leiab, et enamuse planeerimismenetluses antud kooskõlastuste andmisest on möödunud enam kui 6 aastat, mis tähendab, et asjaolud ja õiguslik raamistik, millest lähtuti kooskõlastuste andmisel, on vahepeal oluliselt muutunud, seega oleks kaebaja hinnangul tulnud läbi viia uus planeerimismenetlus. Kaebaja selgitab, et Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaameti 29.10.
  12. aasta kooskõlatuse andmise järgselt on Tallinna Linnavolikogu 16.11.
  13. aasta otsusega nr 329 võetud vastu Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-2014 ning nimetatud otsuse 7 punktis 4 on toodud välja uus parkimisnormatiiv. Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavolikogu viidatud otsuse punkt 4.2.
  14. näeb ette, et parkimisnormatiivi tuleb rakendada kõigi vööndite puhul vähima lubatava väärtusena, mida poolte (Tallinna Transpordiameti ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti) ühisel kokkuleppel võib suurendada. Kaebaja leiab, et juhul, kui parkimiskohtade arvu suurendamise kokkulepet ei saavutata, tuleb igal juhul tagada tabelis 2 toodud normatiivne parkimiskohtade arv. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse detailplaneeringu juures ei ole tagatud käesoleval ajal kehtestatud parkimisnormatiiv, eelkõige Maakri tn 30 planeeritud 70 korteri osas (I tl 96). Kaebaja leiab, et probleeme seoses liikluslahendusega on tunnistatud ka detailplaneeringu materjalides sisalduvas Tiit Metsavahi ekspertarvamuses „Maakri tn 28 ja 30 kruntide detailplaneeringu liikluslahenduse ja sellest tuleneva eeldatava liiklussageduse kohta“, milles märgitakse, et: „/../parkimiskohtade vajadus vaadeldavates kvartalites kujuneb oluliselt suuremaks, kui sinna parkimiskohti tohib kavandada ja kavandatakse, kuid hetkel puudub selgus, kuhu need täiendavad parkimiskohad kavandatakse/../“ ning et „/../kahju, et linn ei ole võimeline täitma talle pandud kohustusi ja tellima detailplaneeringuid loogiliste tervikutena ning tagama nendest planeeringutest kinnipidamise/../“.
  15. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tellimusel detsembris
  16. a. valminud OÜ E-Konsult töö nr El038 „Kõrghoonete rajamisega kaasneda võivad negatiivsed mõjud“ (edaspidi: Eksperthinnangu) kohaselt peab kõrghoonete planeerimisega konkreetsesse asukohta kaasnema keskkonnamõju hindamine. Kaebaja selgitab, et käesoleval juhul keskkonnamõju hindamist nõutud ei ole ning seda ei ole detailplaneeringu koostajate poolt ka läbi viidud. Kaebaja märgib, et eksperthinnangus on täiendavalt rõhutatud, et juhul, kui detailplaneeringuga soovitakse saada kvartali keskmisest suuremat ehitusõigust, siis määratakse detailplaneeringu alaks kvartal. Kaebaja on seisukohal, et analoogne põhimõte on kajastatud ka Tallinna Linnavolikogu 04.03.2004 otsusega nr 42 algatatud teemaplaneeringu „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ seletuskirja tööversioonis (seisuga 13.02.2007.). Kaebaja selgitab, et käesoleval juhul on detailplaneeringu kohaselt näiteks moodustatava Maakri tn 30 krundi hoonestustiheduseks detailplaneeringuga kavandatud täies mahus elluviimise korral 16,7 (krundile plaaneritud maapealse hoonestuse suletud brutopind 12 060 m2 / krundi pindala 722 m2), samas kui eelpool viidatud teemaplaneeringu seletuskirja kohaselt on Kuke, Maakri ja Lennuki tänavatega piiratud kvartali maksimaalseks hoonestustiheduseks kõigest 4,
  17. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et ei ole ei mõistlik ega õiguslikult võimalik menetleda detailplaneeringut vastuvõetud mahus, vaid vajalik on alternatiivselt vähendada planeeritava hoonestuse mahtu ligikaudu neli korda või muuta planeeringuala haarates detailplaneeringuga kogu Kuke, Maakri ja Lennuki tänavatega piiratud kvartali. Kaebaja hinnangul oleks mõlemal juhul oleks vajalik uue detailplaneeringu algatamine. Kaebaja selgitab, et lisaks teemaplaneeringu „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ on käesoleval hetkel menetlemisel Kesklinna ehitusmäärus, mis reguleerib Tallinna kesklinnas (sh Maakri kvartali osas) kõrghoonete tihedust, samuti liikluse, parkimise, haljastuse, hooneid ümbritseva avaliku ruumi lahendamist kvartalite kaupa. Kaebaja hinnangul tuleks detailplaneeringu koostamisel vaadelda Maakri kvartalit tervikuna ning detailplaneering koostada kvartali kui terviku arengut silmas pidades. Üksikuid krunte planeerides toimub planeeringuala piiresse jäävate kruntide väärtuste suurendamine teiste antud kvartalis maad omavate isikute arvelt. Kaebaja selgitab, et Maa-ameti 29.03.2005 kirjas on rõhutatud, et olemasoleva hoonestusega kvartalis ei saa üksikule krundile naabritest oluliselt kõrgema korruselisusega hoone planeerimisel lähtuda pelgalt ühe-kahe vallas- või kinnisvara omaniku soovist, kui kavandatavaga kaasneb naaberkinnisasjade väärtuse vähenemine.
  18. Kaebaja palub kohtul rahuldada esitatud kaebus ja tühistada Tallinna Linnavalitsuse 25.01.2006 korraldus nr 133-k „Maakri tn 28 ja 30 kruntide detailplaneeringu vastuvõtmine“ täies ulatuses ning jätta kõik menetluskulud Tallinna Linnavalitsuse ja OÜ Lewis Invest kanda ning mõista Tallinna Linnavalitsuselt välja kõik OÜ Mark Invest menetluskulud summas 22 302 krooni. 8
  19. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
  20. Vastustaja on seisukohal, et igal konkreetsel juhul tuleb eraldi käsitleda situatsiooni, kas menetluse raames tehtud menetlusviga on niivõrd ulatuslik, et sellise menetluse tulemusel antav haldusakt (detailplaneeringu kehtestamise korraldus) ei saa olla õiguspärane. Vastustaja hinnangul peaks antud asjaolu tähendama seda, et menetluse käigus tehtud viga ei saa või ei ole võimalik kõrvaldada. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-44-05, milles kolleegium selgitas et: „/../lähtudes eelnevast on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et detailplaneeringu algatamise ja munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse, on võimalik erandjuhtudel vaidlustada siis, kui on kahtlus, et planeeringu algatamise eesmärk saavutada maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele/../“. Vastustaja arvates tingis selles lahendis Riigikohtu seisukoha (lubada eelhaldusakti vaidlustada) asjaolu, et algatati detailplaneering maa munitsipaliseerimiseks, mida aga põhimõtteliselt munitsipaliseerida ei saa, seega tekkis olukord, et viiakse läbi planeerimismenetlus eesmärgiga mida ei saa realiseerida.
  21. Vastustaja leiab,

§ 25

lg 2 ei välista absoluutselt ehitise püstitamise mälestise kaitsevööndisse, vaid see peab olema märgitud kaitsekohustuse teatisesse. Vastustaja selgitab, et Muinsuskaitseinspektsioon on väljastanud 25.09.2000 „Riigi kaitse all oleva kinnismälestise kaitsekohustuse teatise“ nr 176 ning teatise viienda osa punkt 1 nähtub, et mälestiseks tunnistamise akti alusel on mälestise kaitsevööndiks krunt Maakri tn

  1. Vastustaja on seisukohal, et järelikult on käesoleval juhul ehitamine võimalik ligemal kui 50 m, sest piirangud on teatisega ette nähtud üksnes Maakri tn 28 krundi piires. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebaja kaasomandis olev hoone asub Maakri tn 28 krundi piirist ligemal kui 50 m, siis on võimalik ka tulevikus hoone ligemale püstitada. Vastustaja selgitab, et kaebaja poolt märgitud 24korruseline hoone asub aga naaberkrundil see on Maakri tn
  2. Vastustaja leiab, et Tallinna Muinsuskaitseamet on 19.05.2000 kirjaga nr F/-3/68 täpsustanud mitu hoonet mälestisest nõukogudeaegsel krundil asub ja 22.05.2000 kirjaga nr HAR406 on Muinsuskaitseinspektsioon selgitanud, et mõlema hoone (E. Lenderi Gümnaasiumi tänavapoolne ja hoovipoolne hoone) kaitsevööndiks on vastav krunt, samale kirjale on lisatud ka mälestise ja kaitsevööndi plaan. Vastustaja on seisukohal, et nimetatult plaanilt ei nähtu, et kaitsevööndiks on 50 m kaitsemälestise väliskontuurist, vaid Muinsuskaitseinspektsiooni poolt on tähistatud krundi piir.
  3. Vastustaja hinnangul võimaldab lisaks MuKS § 25 lõikele 1 sama paragrahvi lõige 2 punkt 1 ehitise püstitamise Muinsuskaitseameti loal. Vastustaja arvates selgitati sama Muinsuskaitseameti kirjas viidetega muinsuskaitseseadusele, et kinnismälestiste kaitsevööndis ei tohi Muinsuskaitseameti loata muuhulgas ehitist püstitada. Vastustaja leiab, et märgitud säte kehtestab, et Muinsuskaitseameti loata on kinnismälestise kaitsevööndis keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd. Vastustaja hinnangul, jättes siinkohal kõrvale kaitsevööndi ulatuse, saab sellest sättest järeldada, et ehitist on võimalik ja saab püstitada Muinsuskaitseameti loal. Vastustaja leiab, et ülalkirjeldatust lähtudes saab eeltoodu põhjal asuda seisukohale, et Muinsuskaitseameti loa puudumine (vastustaja arvates oli see olemas) ei ole selliseks detailplaneeringu menetlusveaks, mis tingiks kindlasti detailplaneeringu kehtestamise õigusvastasuse. Vastustaja on seisukohal, et isegi kui Muinsuskaitseameti luba on puudu, siis on seda võimalik küsida peale detailplaneeringu vastuvõtmist, ehk tegemist on menetlusveaga mida saab hiljem vajadusel kõrvaldada. Järelikult ei ole vastustaja arvates praegusel juhul tegemist olukorraga, kus saaks eelhaldusakti vaidlustada. Vastustaja leiab, et eelhaldusakti vaidlustamise ajal ei saa järeldada, et Muinsuskaitseameti loa puudumise juhul on tegemist sellise menetlusveaga, millega kaasneks lõpliku haldusakti sisuline õigusvastasus. 9
  4. Vastustaja arvates on ebaõige kaebaja seisukoht, et Muinsuskaitseameti ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastused on antud üksnes vaidlustatud detailplaneeringu täiendusele, mitte aga kogu detailplaneeringule. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud detailplaneeringu koostaja OÜ RKonsult on tellinud arhitektuuriajaloolaselt Liivi Künnapult ehitusajaloolise ülevaate Maakri tn 28 ja 30 kinnistute detailplaneeringu koostamiseks. Vastustaja leiab, et need, Maakri tn 28/30 ehitusajaloolise ülevaate ja arhitektuurilised eritingimused, on 17.04.2001 kirjaga nr IV-3/345 kooskõlastanud Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, olles eelnevalt konsulteerinud Muinsuskaitseinspektsiooniga. Vastustaja on seisukohal, et seega oli nii Tallinna Kultuuriväärtuste Ametil kui ka Muinsuskaitseinspektsioonil olemas ettekujutus detailplaneeringu alal olevatest mälestistest. Vastustaja selgitab, et Muinsuskaitseamet on andnud 7.08.2002 kooskõlastuse nr 173 ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet 6.08.2002 kooskõlastuse nr 5-9/02/17, millega nad kooskõlastasid Maakri 28 ja 30 detailplaneeringu, viitega arhitektuuribüroo R- Konsult 2001 koostatud tööle. Vastustaja selgitab, et kooskõlastus on antud märkega, et enne mistahes mulla- ja ehitustööde alustamist tuleb kruntidel teha arheoloogilised uuringud ja need kooskõlastada Tallinna Kultuuriväärtuste Ametiga. Vastustaja hinnangul on detailplaneering ilma ühegi sisulise nõudmiseta mõlema ameti poolt kooskõlastatud. Vastustaja leiab, et lisatud märkus puudutab juba kehtestatud detailplaneeringu järgset aega (ehitustööde alustamist) ehk ehitusprojekti elluviimist ning seetõttu tuleb detailplaneeringu menetlemisel tähelepanuta jätta. Vastustaja leiab, et seega ei saa kuidagi sellest järeldada, et Muinsuskaitseamet ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ei ole tervikuna detailplaneeringuga tutvunud või seda üldse näinud. Vastustaja selgitab, et detailplaneeringu koostamisel planeeriti esialgselt Maakri 28B ja 28C kinnistutele 2 korruselise (maapealne) hoone püstitamist, kuid planeeritaval kinnistul, Maakri 28B, asuva ehitise (endine)omanik P.V. palus aga vastustajale 20.06.2005 saabunud kirjas võimaldada ehitusmahu suurendamist seniselt planeeritud 2 korruselt hoonelt, minimaalselt 4 korruselise hoone püstitamiseks. Vastustaja selgitab, et antud asjaolu tõttu muudeti detailplaneeringu lahendust selliselt, et nimetatud kruntidele (samal maa-alal) nähti ette 2 maa-aluse ja 4 maapealse korrusega hoone püstitamine. Vastustaja selgitab, et P. V. koos kolmanda isiku volitatud esindajaga edastas muudatustega detailplaneeringu Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile kooskõlastamiseks. Vastustaja leiab, et antud põhjusel kooskõlastasid nimetatud amet ja lisaks veel Muinsuskaitse Amet üksnes detailplaneeringu muudatused, mis kajastati ka kooskõlastuste koondtabelis. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd mõlemad ametid olid eelnevalt juba detailplaneeringu kooskõlastanud, siis pididki nad septembris 2005, pärast vastavat taotlust, kooskõlastama detailplaneeringu muudatused, seega nad nõustusid ja kiitsid heaks detailplaneeringu muudatused.
  5. Vastustaja viitab PlanS § 17 lg 2 p 3, mis sätestab, et enne planeeringu planeerimisseaduse § 18 kohast vastuvõtmist kooskõlastab planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus detailplaneeringu – vastava riigiasutusega või kaitseala valitsejaga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa ala või üksikobjekt. Vastustaja selgitab, et sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, loetakse planeering kooskõlastatuks, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja vastuväidetele. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et vastavatelt asutustelt on kooskõlastus võetud ning kooskõlastused (augustis 2002; septembris 2005) on antud ilma viideteta vastuolule seadusega või muude õigusaktidega. Vastustaja viitab PlanS-e § 17 lg 3 p 2, mis nõuab kohalikult omavalitsuselt detailplaneeringu kooskõlastamist vastava riigiasutusega, mitte ei nõua, et vastav riigiasutus annaks välja mingi loa kui haldusakti. Vastustaja leiab, et vastasel juhul oleks, see ka niimoodi planeerimisseaduses sätestatud. Vastustaja on seisukohal, et järelikult tuleb niisugust kooskõlastust käsitleda, kui ühte asjaajamise dokumenti haldusmenetluses (HMS § 16) mitte kui haldusakti HMS § 51 lg 1 tähenduses. Vastustaja on seisukohal, et tegemist on haldusmenetluse seaduse tähenduses kooskõlastusega ning antud asjaolule viitab ka PlanS § 17 lg 5, mis sätestab, et kui kooskõlastust ei ole antud ühe kuu jooksul planeeringu kooskõlastajale väljasaatmise päevast arvates, arvestab planeeringu koostaja, et kooskõlastajal ei ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid. Vastustaja leiab, et juhul kui tegemist oleks haldusaktiga, siis on mõeldamatu, et haldusakti 10 andmata jätmisele vaatamata loetakse see siiski antuks. Vastustaja leiab, et järelikult tuleb käesoleval juhul lugeda, et detailplaneeringu menetlemisel on nõuetekohane kooskõlastus antud. Vastustaja on seisukohal, et juhul, kui Muinsuskaitseamet ei oleks detailplaneeringus pakutud lahendusega terviklikult või osaliselt nõus, siis oleks ta saanud kasutada PlanS § 17 lg 4 ette nähtud õigust ning viidanud vastuolule seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga.
  6. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et Maa-amet ei andnud 23.12.2005 kirjaga nr 4-13/7673 mitte tingimuslikku kooskõlastust, vaid tegi ettepaneku (vt kirja esimene lause).Vastustaja leiab, et samuti on oluline märkida, et Maa-Ameti ettepanekul tuleb sõlmida leping, kaasomandi lõpetamise ja ehitise reaalosadeks jagamiseks, enne detailplaneeringu kehtestamist, mitte enne detailplaneeringu vastu võtmist. Vastustaja on seisukohal, et seega ei ole lõplikult välistatud võimalus, et enne detailplaneeringu kehtestamist Maa-Amet oma ettepanekut muudab või sootuks sellest loobub. Vastustaja selgitab, et praeguseks on detailplaneeringu tellija, kolmas isik OÜ Lewis Invest, kui Maakri tn 30 krundi omanik vastustajale teadaolevalt omandanud Maakri tn 28B ja tõenäoliselt omandab ka Maakri tn 28C krundi. Vastustaja leiab, et järelikult on vähemalt nende kruntide osas kaasomandi kokkuleppe sõlmimise vajadus ära langenud või langemas, sest need kuuluvad ühele isikule. Vastustaja hinnangul võib initsiatiiv sõlmida leping kaasomandi lõpetamiseks ja ehitise reaalosadeks jagamiseks tulla muuhulgas kaebajalt, mitte ilmtingimata just Tallinna Linnavalitsuselt.
  7. Vastustaja selgitab, et kaebaja on tuginedes Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2004 otsuse nr 3-3-128-04 punktile 20 teinud järelduse, et põhimõtted, mida selles kajastati (detailplaneeringu kehtestamine), kuuluvad kohaldamisele ka planeeringu vastuvõtmise staadiumis. Vastustaja hinnangul käsitles Riigikohus viidatud lahendis olukorda, kus planeeringut esimesel arutamisel kohaliku omavalitsuse poolt poolthäälte puudumise tõttu ei kehtestatud, vaid seda tehti alles kuus kuud hiljem, toimunud oli avalik väljapanek ning seega olid kõik huvitatud isikud juba oma seiskohad kohalikule omavalitsusele edastanud ja neid oli ka ettenähtud korras menetletud. Vastustaja selgitab, et antud kaasuse kohaselt kehtestati alles 6 kuud hiljem detailplaneering. Vastustaja leiab, et käesoleval juhul toimus alles detailplaneeringu vastuvõtmine, mis võib enne kehtestamist veel muutuda, s.t. isikutel on veel võimalus omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid kohalikule omavalitsusele edastada. Vastustaja on seisukohal, et kui vahepealse aja jooksul on tekkinud veel täiendavaid isikuid kelle huvisid või õigusi on nende arvates rikutud või detailplaneeringu niisugusel kujul kehtestamisel võidakse rikkuda, saavad nad neid ilma kohtusse pöördumata (esitades avalikul väljapanekul vastuväited või ettepanekud) kaitsta.
  8. Vastustaja on seisukohal, et planeerimisseadus ei sätesta tähtaega mille jooksul peab detailplaneering selle algatamisest olema vastu võetud. Vastustaja leiab, et tähelepanuta ei saa jätta, et planeeritaval alal on erineva õigusliku staatusega isikuid, kelle erinevaid omanike huvisid on keeruline ühendada või nendevahelist kompromissi leida, nt. plaanitava maa-ala omanik on kaebaja, kolmas isik, Tallinna Linn (Kesklinna Valitsus), Eesti Vabariik (Maa-Amet) jt. Vastustaja on seisukohal, et kinnisvaraturu kiire arengu tõttu on kasvanud mitmete lähiala krundi omaniku soov oma kinnistule kõrghoone püstitada ning seetõttu tuleb neid kõiki huvisid paratamatult arvestada (nt võimalike uute teede planeerimine). Vastustaja leiab, et seega ei ole planeerimismenetlus vastustajast otseselt sõltumatutel asjaoludel läbi viidud nii kiiresti kui kaebaja soovinuks ning ainuüksi menetluse kiiruse kriteerium ei saa saada otsustavaks kõikide isikute õiguste ja huvide arvestamisel. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pole esile toonud ühtegi argumenti või põhjendust, mis tingiks vastuvõetud detailplaneeringu tühistamise.
  9. Vastustaja palub jätta OÜ Mark Invest tühistamiskaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda.
  10. Kolmas isik OÜ Lewis Invest palub jätta esitatud kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust alljärgnevalt: 11
  11. Kolmas isik on seisukohal, et detailplaneeringu vastuvõtmine on toimunud kooskõlas õigusaktidega. Kolmas isik leiab, et vastavalt PlanS § 17 lg 2 p 3 enne detailplaneeringu vastuvõtmist kooskõlastab planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus detailplaneeringu vastava riigiasutusega või kaitseala valitsejaga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt. Kolmas isiku hinnangul on Tallinna Linnavalitsuse 25.
  12. 2006 korralduse nr. 133-k seletuskirja kohaselt detailplaneering Muinsuskaitseameti ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ametiga kooskõlastatud. Kolmas isik on seisukohal, et kooskõlastuste olemasolu tunnistab ka kaebaja. Kolmas isik leiab, et seega on planeerimisseadusest tulenev kooskõlastamise kohustus täidetud ning detailplaneeringu vastuvõtmise eeldused täidetud.
  13. Kolmas isik on seisukohal, et seadusest ei tulene, et arhitektuurimälestist hõlmava ala detailplaneeringu vastuvõtmise staadiumis on lisaks Muinsuskaitseameti kooskõlastusele ka planeeringu vastuvõtmise kohustuslikuks eelhaldusaktiks muinsuskaitseseaduse § 25 lg-s 2 sätestatud Muinsuskaitseameti luba ehitiste püstitamiseks. Kolmas isik leiab, et vastavalt PlanS § 17 lg-le 4 loetakse planeering kooskõlastatuks, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja vastuväidetele. Kolmas isik leiab, et Muinsuskaitseameti luba on vajalik ehitusloa menetluse käigus pärast planeeringu kehtestamist. Kolmas isik viitab Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti Muinsuskaitse osakonna peaspetsialisti Oliver Orro 25.05.2007 elektroonsele vastusele (I tl. 156) vandeadvokaat. Ü. Talviste 24.05.2007 päringule (I tl. 155), millest nähtuvalt MuKS § 25 lg 2 p 1 sätestatud Muinsuskaitseameti luba (mida on tulenevalt Muinsuskaitseameti ja Tallinna linna vahelisele halduslepingule õigustatud andma Tallinna Kultuuriväärtuste Amet) ei ole detailplaneeringu vastuvõtmise vältimatuks eelduseks. Nimetatud luba väljastatakse üldjuhul pärast detailplaneeringu kehtestamist ja kavandatava ehitise eelprojekti kooskõlastamist. Tulenevalt eeltoodust ei ole kolmanda isiku arvates detailplaneeringu vastuvõtmise käigus tekkinud niivõrd olulist menetlusviga, mis erandlikult annaks õiguse detailplaneeringu vastuvõtmise eelhaldusakti eraldi vaidlustada.
  14. Kolmas isik on seisukohal, et tulenevalt PlanS § 20 lg 1 on igal isikul õigus avaliku väljapaneku ajal esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta, s.h. väide, et planeeringu menetlemisel ei ole täidetud seaduse nõudeid. Kolmas isik leiab, et kui kohalik omavalitsus ei arvesta ettepanekuid ja vastuväiteid, esitatakse planeering koos vastava informatsiooniga maavanemale, kui järelevalve teostajale, kes kontrollib planeeringu õigusaktidele vastavust. Kolmas isik leiab, et tulenevalt PlanS § 26 lg 1 on igal isikul õigus lõplikuks haldusaktiks oleva planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks kohtus ühe kuu jooksul arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest ja juhul, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.
  15. Kolmas isik on seisukohal, et isiku õigus esitada vastuväiteid ning detailplaneeringut vaidlustada on tagatud täies ulatuses pärast detailplaneeringu vastuvõtmist ning käesoleval juhul ei ole kaebajal takistusi oma õigusi kooskõlas planeerimisseadusega kaitsta. Kolmas isik märgib, et kaebaja on olnud kaasatud detailplaneeringu menetlemisse ning kaebaja on saanud oma õigusi teostada. Kolmas isik selgitab, et kaebaja on detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus esitanud Tallinna linnale oma protesti ning sellele ka vastuse saanud. Samuti on kaebaja esindaja osalenud detailplaneeringu avalikul arutelul
  16. aprillil 2006 Tallinna Kesklinna Valitsuses (protokoll III t.l. 78-81a).
  17. Kolmanda isiku selgituste kohaselt on vale kaebaja väide selle kohta, et Muinsuskaitseameti ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastused on antud ainult detailplaneeringu ühele täiendusele. Kolmas isik on arvamusel, et OÜ R-Konsult poolt koostatud detailplaneeringu kooskõlastuste 12 koondtabeli punkt 12 kohaselt on kogu detailplaneeringu kooskõlastanud Muinsuskaitseamet ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ning punktides 16 ja 17 nimetatud kooskõlastused puudutavad ainult Detailplaneeringu muudatusi.
  18. Kolmas isik OÜ Lewis Invest palub jätta esitatud kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda.
  19. Kolmas isik Maa-amet palub esitatud kaebus rahuldada, toetab kaebaja esitatud väiteid ja põhjendab oma taotlust täiendavalt alljärgnevalt:
  20. Maa-amet on vastavalt seadusele keskkonnaministri volitatud asutusena osalenud vaidlusaluses planeeringumenetluses ja esitanud Tallinna Linnaplaneerimise Ametile korduvalt oma vastuväiteid ja ettepanekuid. Ta ei ole Maakri tn. 28 ja 30 kruntide detailplaneeringule reformitud riigimaa ja reformimata riigimaa planeerimise osas omaniku esindajana heakskiitu andnud. (II.t.l. 83). Põhiliste teda mitterahuldavate puudustena detailplaneeringus toob Maa-amet välja järgmised asjaolud: a. planeeritavatel kruntidel asuvate enamiku ehitiste teenindamiseks vajalik maa on käeoleva ajani õiguslikul alusel määramata, erastamata ja kinnistamata. Samuti tekitab talle küsimusi, millest lähtudes on määratletud enne erastamist maa sihtotstarve Maakri 28C ja Maakri 28 krundi osas. b. riigi omandisse jäetavat maad väärtustatakse eraomaniku maast väiksema ehitusõiguse andmisega oluliselt vähem kui eraomanikule (OÜ Lewis Invest) kuuluvat maad. Hoonestuse planeerimisel on lähtutud ainult eraomaniku huvist ja jäetud kaalumata teiste planeeringuala maaomanike huvid. c. planeeringu vastuvõtmise eelnõu seletuskirjast ei selgu, millistelt maaomanikelt saadud kooskõlastustest lähtuvalt on teatatud, et Maakri 32A maale parkimishoone katusele rajatav haljasala ja Maakri tn 28 haljasala moodustavad „ühtse kvartalisisese puhkenurga, kuhu on võimalik ehitada ka laste muruväljakuid“. Ühist krunti või avaliku ruumina kasutada taotletavat maakasutuse kitsendust ei ole planeeritud ega maaomanikega seadusekohaselt kooskõlastatud. d. Tallinna ühe kalleima kinnisvarapiirkonna arendamine ilma ühtse tervikkontseptsioonita on põhjendamatu.
  21. Maa-amet on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada.
  22. Menetlusse arvamuse andmiseks kaastaud isik Muinsuskaitseamet on oma 02.08.2007 antud arvamuses nr. 02.08.2007 nr 1.1-7/1880 (III tl. 67) detailplaneeringu maa-alal asuvate arhitektuurimälestiste kaitsetsoonide täpse ulatuse ja võimaluse kohta väljastada ehitusluba detailplaneeringus ettenähtud ehitise ehitamise kohta leidnud, et detailplaneeringu alal asub 2 kultuurimälestist aadressiga Maakri 28 ja 28A, mille kaitse alla võtmise õigusaktis on mälestiste kaitsevööndiks märgitud krunt, aga kaitse alla võtmise ajal olid mõlemad mälestised vallasasjad. Tänaseks on Maakri 28A asuva mälestise juurde moodustatud krunt katastritunnusega 78401:104:0001 ja see on registrisse kantud 7.01.
  23. Maakri 28 on siiani vallasasi ja 13.07.2007 seisuga on krundi ja sellest tuleneva kaitsevööndi piirid määramata. Sellest tulenevalt on senist praktikat järgides kaitsevööndi piiridena käsitletud looduses jälgitavaid ning ajalooliselt kujunenud krundi piire. Muinsuskaitseamet on andnud Maakri 28 ja 30 detailplaneeringute kehtestamiseks vajaliku kooskõlastuse ja peab võimalikuks planeeringuga ette nähtud ehitusmahtude rajamist mälestiste kaitsevööndisse. Mulla-, ehitus- ja haljastustöödeks mälestiste ja muinsuskaitseala kaitsevööndis vajaliku loa saamiseks põhimõttelisi takistusi ei ole, tingimusel, et kõik selle eelduseks olevad kooskõlastused on saadud ja arheoloogilised eeluuringud teostatud. KOHTU PÕHJENDUSED 13
  24. OÜ Mark Invest on vaidlustanud Tallinna Linnavalitsuse
  25. jaanuari 2006 korralduse nr 133-k „Maakri tn 28 ja 30 kruntide detailplaneeringu vastuvõtmine“. Planeerimisseaduse § 26 näeb ette igaühe õiguse vaidlustada kehtestatud detailplaneering. Antud kaebuse puhul on tegemist mitte kehtestatud detailplaneeringu, vaid selle vastuvõtmise korralduse vaidlustamisega. Riigikohus on oma 18.02.2002 kohtuotuses haldusasjas nr. 3-3-1-8-02 punktis 9 öelnud :“…Otsusega planeeringu vastuvõtmise kohta annab planeeringu menetleja (detailplaneeringu puhul kohalik omavalitsus) hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis. Samuti tuvastatakse vastuvõtmise otsusega sellised planeeringu kehtestamise eeldused, nagu PES §-s 17 nimetatud vajalike kooskõlastuste olemasolu.“. Detailplaneeringu vastuvõtmine ei tähenda seda, et planeering samal kujul või üldse kehtestatakse. Ajavahemikus detailplaneeringu vastuvõtmisest kuni selle kehtestamiseni võib toimuda mitmeid olulisi sündmusi, mis võivad mõjutada detailplaneeringu kehtestamist. Nii võib avaliku väljapaneku ja hilisema menetluse käigus ilmneda, et eelneva menetluse käigus on tähelepanuta jäetud asjaolud, mis välistavad detailplaneeringu vastuvõtmise või muudavad sellega määratavaid ehitusõigusi. Samuti võib seadusandlus muutuda nii, et detailplaneeringu kehtestamine ei oleks enam õiguspärane. Haldusmenetluse ja planeerimisseaduse mõttega on kooskõlas, et neid asjaolusid arvestatakse ja vajalikud muudatused viiakse planeeringusse sisse ka pärast selle vastuvõtmist või isegi loobutakse planeeringu kehtestamisest, kui muutunud asjaolud seda enam ei võimalda. Seega ei ole enamasti detailplaneeringu vastuvõtmise etapis veel teada, kas planeering hakkab tulevikus isiku õigusi rikkuma või mitte ja kaebuse esitamine on selles planeeringu staadiumis reeglina ennatlik. Alles planeeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise haldusaktis annab kohalik omavalitsus põhjaliku ja lõpliku ülevaate kaalutlusõiguse teostamisest, põhjustest, miks üks või teine planeerimislahendus aksepteeriti või tagasi lükati, miks meneteluse käigus esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid arvestati või arvestamata jäeti jne. Riigikohus on sama haldusasja punktis 5 märkinud:“…Erandlikult on menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.“ Seda seisukohta kordas Riigikohtu halduskolleegium
  26. juuni
  27. aasta otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-53-03 ja
  28. oktoobri 2005 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-44-
  29. Nimetatud otsused selgitavad ka, et planeerimisseaduse eesmärkide ja mõttega on kooskõlas, et planeeringu vastuvõtmise otsust kui haldusakti HKMS § 4 lg 1 mõttes saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane.
  30. Eelltoodust tulenevalt kontrollib kohus käesoleva kaebuse lahendamisel kõigepealt, kas kaebaja subjektiivseid õigusi on detailplaneeringu vastuvõtmisega rikutud sõltumata menetluse lõpptulemusest. Seejärel uurib kohus, kas menetluse käigus on vastustaja teinud menetlusvigu, mille tõttu võib jõuda järeldusele, et menetluse lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane.
  31. Kaebaja on oma subjektiivse õigusena, mida vastustaja on rikkunud ära toonud peamiselt õiguse võrdsele kohtlemisele ja HMS § 5 lg 2 toodud õiguse efektiivsele ja eesmärgistatud ning üleliigseid kulusid vältivale menetlusele. Riigikohus on oma otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-54-05 selgitanud võimalust vaidlustada halduse siseakti või toimingut hea halduse põhimõtte rikkumisest tulenevalt järgmiselt: „
  32. Nii menetlustoimingu kui ka halduse siseakti vaidlustamine on võimalik vaid erandlikel asjaoludel. Seadusest või hea halduse põhimõtetest tulenevalt võib siseakt teatud juhtudel olla huvitatud isikute poolt vaidlustatav.“ Kaebaja näeb oma õiguste rikkumist võrdse kohtlemise põhimõtte järgimata jätmises. Riigikohtu halduskolleegium leiab eelpoolmainitud otsuses haldusasjas nr. 14 3-3-1-54-05, et võrdse kohtlemise põhimõte laieneb kõigile haldussuhetele, mille üheks subjektiks on haldusväline isik. Seetõttu on halduse tegevus selles osas hinnatav võrdse kohtlemise aspektist. Samas sõltub võrdse kohtlemise nõude konkreetne sisu õigussuhte iseärasustest. Käesolevas asjas saab võrdse kohtlemise põhimõte avalduda eelkõige planeerimismenetlust reguleerivate õigusaktide ühetaolises kohaldamises. Kohus on seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtte alusel ei saa käesolevas asjas hinnata, kas OÜ Lewis Investi taotlust on menetletud vastavuses seadusega, selle eesmärgipärasust ja põhjendatust. Selle välistab seadusega kohalikule omavalitsusele planeeringumenetluses omistatud diskretsiooni eesmärk ja ulatus. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt saaks kaebajale kuuluvad subjektiivsed õigused olla rikutud juhul ja menetluses, mis on algatatud põhjusel, et sarnastel asjaoludel keeldub linnavalitsus tema vastava planeeringutaotluse menetlemisest. Käesolevas asja menetlemisega ei ole rikutud kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Samuti ei ole ühtegi tema planeeringuga seotud õigust rikutud pöördumatult, sest kaebajal on endiselt õigus ja võimalus esitada planeeringumenetluses vastuväiteid ja ettepanekuid vastuvõetud detailplaneeringule.
  33. Kaebaja on leidnud, et käesoleva planeeringu menetlus on käesoleval juhul muutunud vastuolus olevaks haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 väljendatud põhimõttele viia läbi haldusmenetluse eesmärgipäraselt ja efektiivselt ning isikutele üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi vältides. Kohus nõustub siinkohal osaliselt kaebaja väitega, et vaidlusalune planeerimismenetlus on kestnud tavapärasest pikema aja jooksul (6 aastat), kuid ei leia, et see oleks olnud täiesti põhjendamatu. Kaebaja ise tunnistab, et planeeritava maa-ala omanikel on vaidlusaluse detailplaneeringu suhtes erinevad seisukohad. Need vajavad igakülgset kaalumist ja omavahel tasakaalustamist. Samuti nähtub toimiku materjalidest, et mitmeid kordi on muutunud maa-alal paiknevate hoonete omanikud, mis omakorda on kaasa toonud menetluse pikenemise. Kaebaja on välja toonud, et Tallinna Linnavolikogu on algatanud
  34. märtsil 2004 oma otsusega nr 42 Tallinna üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks teemaplaneeringu „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ (II t.l. 193-228), mille üheks põhieesmärgiks on määrata kindlaks Tallinna kõrghoonete paiknemise võimalikud asukohad ja nende püstitamise keelualad. Sellest tulenevalt tuleks kaebaja arvates kuni nimetatud planeeringu kehtestamiseni kõik menetlused peatada ning alles seejärel otsustada nende lõpuleviimine või uute, terveid kvartaleid käsitlevate, planeeringute algatamine. Samuti on toimunud Maakri kvartali arhitektuurivõistluse I etapp (lõpp-protokoll III t.l. 23-28) ja kavandatud selle II etapp saamaks piirkonnale arhitektuurilist terviklahendust, mis tõendab veelgi kvartali tervikliku planeerimislahenduse koostamise otstarbekust. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et viimasel tuleb arvestada ka juba menetluses olevate detailplaneeringutega seotud isikute huve. Sellises olukorras on võimalik ja mõistlik menetleda neid detailplaneeringuid paralleelselt nimetatud teemaplaneeringu ja arhitektuurikonkursiga. Teemaplaneeringu viimases osas, mis käsitleb selle rakendamist on selgelt väljendatud, et „Algatatud, kuid vastuvõtmata detailplaneeringu ja teemaplaneeringus sätestatud tingimuste vastuolu korral kaalub ja analüüsib Tallinna Linnaplaneerimise Amet planeeringulahenduse sobivust keskkonda igal üksikjuhul, arvestades seejuures nii õiguskindluse põhimõtet kui ka õiguspärast ootust, samuti avalikku huvi ning esitab vastava õigusakti eelnõu linnavalitsusele või linnavolikogule kehtestamiseks (II t.l. 227). Just selline menetlemine võimaldab antud olukorras vähemalt teoreetiliselt kiireima ja avalikkuse ning osalejate huve kõige paremini tasakaalustava otsuse langetamise menetluses olevate detailplaneeringute kehtestamise suhtes.
  35. Kohus peab ka asjakohatuks kaebaja väiteid, et planeerimismenetluses osalemine põhjustab talle liigseid kulutusi ja ebameeldivusi pannes talle kohustuse esitada oma vastuväiteid planeeringule. Planeerimisseaduse üheks eesmärgiks ongi kohtu arvates planeeringust huvitatud inimestele võimaluse ja õiguse andmine planeerimismenetluses osalemiseks. Selleks õiguse realiseerimise tagamiseks kohustab seadus kohalikku omavalitsust mitmesugusel viisil avalikkust ja planeeringutest huvitatud isikuid informeerima ja kaasama planeerimismenetlusse. Nii näeb PlanS § 16 ette mitmesuguseid 15 kohaliku omavalitsuse informeerimis- ja konsulteerimiskohustusi planeeringu koostamise etapis. PlanS § 19 ja 21 aga näevad otseselt ette vastuvõetud planeeringu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise ning huvitatud isikute individuaalse informeerimise nendest. Kohus on seisukohal, et seadusest tulenevat ei nõua nimetatud üritustel osalemine ning vastuväidete ja ettepanekute esitamine eriliste kulutuste tegemist. Lisaks sellele ei nõua oma vastuväidete ja ettepanekute esitamine planeerimismenetluses kõrgspetsialistile omaseid teadmisi, sest kohalikul omavalitsusel on tulenevalt HMS § 6 kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks ise tõendeid. See tähendab, et ka tavakeeles esitatud ettepanekud ja vastuväited tuleb eelkõige kohalikul omavalitsusel „tõlkida“ erialakeelde ja nende mittearvestamisel anda otsusele ammendav põhjendus. Samuti ei saa eelpoolkirjeldatud üritustel osalemist käsitleda juhul, kui nimetatud arutelude sagedus ei ole ebatavaliselt suur, HMS § 5 lg 2 väljendatud ebameeldivusena. Oma huvide väljendamine on kohtu arvates eelkõige õigus, mitte ebameeldiv kohustus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole käesoleval juhul rikkunud HMS § 5 lg 2 toodud haldusmenetluse põhimõtteid.
  36. Järgnevalt käsitleb kohus küsimust, kas detailplaneeringu vastuvõtmiseni viidud menetluse käigus on tehtud sedavõrd olulisi menetlusvigu, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane. Kaebaja on põhilise veana välja toonud, et detailplaneeringule ei ole enne selle vastuvõtmist saadud selleks vajalikku Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 2 nimetatud Muinsuskaitseameti luba. Ilma vastava loata ei ole aga omakorda täidetud eeldused, mis on vajalikud detailplaneeringu vastuvõtmiseks.
  37. Vastavalt planeerimisseaduse § 17 lg 2 p 3 kooskõlastab detailplaneeringu koostamist korraldav omavalitsus selle vastava riigiasutuse või kaitseala valitsejaga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et planeeringu maa-alal asuvad kaks riiklikut kaitstavat mälestist: a) E. Lenderi Gümnaasiumi tänavapoolne hoone, Maakri tn. 28, kultuurimälestise alaliigiga, reg. Nr. 8493, vana nr.503k, praegune aadress Maakri tn.28A ja b) E.Lenderi Gümnaasiumi hoovipealne hoone, reg. Nr. 8494, kultuurimälestis arhitektuurimälestise alaliigiga, vana nr. 503k, praegune aadress Maakri tn.
  38. Mõlemad hooned on mälestiseks tunnistatud kultuuriministri
  39. mai 1997 aasta määrusega nr. 21 „Kultuurimälestiseks tunnistamine”. Samuti asub detailplaneeringu maa-alal arheoloogiamälestis nr.
  41. Vaidlust ei ole ka selles, et Muinsuskaitseamet on andnud kooskõlastuse detailplaneeringule 02.08.2003 ja kooskõlastanud ka selle muudatuse 22.09.2005 ning viimase on kooskõlastanud ka Tallinna Kultuuriväärtuste Amet 23.09.2005 ning hilisemad kooskõlastused, mis eelnevad tühistaksid, puuduvad. Kaebaja leiab oma kaebuses ja menetluse käigus esitatud dokumentides, et nimetatud kooskõlastused ei ole oma olemuselt Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 2 p 1 esitatud loaks, ilma milleta on keelatud kinnismälestise kaitsevööndis ehitamine ja seega ei ole täidetud eeldused detailplaneeringu vastuvõtmiseks ja see ei ole õiguspärane. Kaebaja leiab, et nimetatud loa väljaandmiseks tuleb läbi viia eraldi haldusmenetlus ja anda eelhaldusakt (luba), sest juhul, kui soovitakse teostada Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 2 sätestatud tegevusi, on vastava loa olemasolu detailplaneeringu vastuvõtmise eelduseks. Kaebaja hinnangul puudus vastustajal õigus detailplaneeringut vastu võtta kuna puudus seaduses ettenähtud luba. Lisaks leiab kaebaja, et Muinsuskaitseameti kooskõlastused on antud ainult vaidlustatud detailplaneeringu täiendustele.
  42. Kohus ei nõustu kaebaja arusaamaga, et Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 2 ettenähtud loa olemasolu ehitamiseks kaitsetsooni tähendab, et vastav luba tuleb saada juba detailplaneeringu menetlemise käigus ja et see on eelduseks detailplaneeringu kehtestamisele. Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 2 p 1 näeb sõnasõnaliselt ette, et Muinsuskaitseameti loata on kinnismälestiste kaitsetsoonis keelatud „ maaharimne, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitus- 16 tööd;”. Kohus leiab, et lähtudes nii nimetatud normi sõnastusest kui ka eesmärgist, on nimetatud norm suunatud mitte planeerimismenetluse, vaid ehitusloa taotlemise menetlusele. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku poolt menetluse käigus väljendatud seisukohtadega ja leiab, et selles viidatud seadusesättes toodud loa väljastamise nõuet ei ole loogiliselt võimalik rahuldada planeerimismenetluses sel lihtsal põhjusel, et puudub ehitise projekt, milleta on võimatu hinnata kavandatava ehitise tegelikku mõju kaitsealusele objektile. Seega leiab kohus, et detailplaneeringu menetluse käigus on Muinsuskaitseametil võimalik väljastada oma arvamus planeeringulahenduses ette nähtud hoonestuse püstitamise võimalikkuse suhtes kooskõlastuse andmise või andmata jätmise näol planeeringule, kuid tal puudub võimalus välja anda ehitusloa väljastamise eelduseks olevat eelhaldusaktiks olevat luba ehitamiseks, sest planeerimismenetlus ei näe ette ehitusprojektide esitamist. Käesoleval juhul ongi Muinsuskaitseamet ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet vastava kooskõlastuse andnud ja pidanud võimalikuks, et vastav luba hilisemalt ehitusloa taotlemise menetluse jooksul väljastatakse. Seega on vähemalt planeerimisseaduses toodud kooskõlastuste mõttest tulenevalt täidetud eeldus detailplaneeringu vastuvõtmiseks. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei ole asjakohased ka kaebaja viited Riigikohtu otsustele haldusasjades nr. 3-3-1-3-01 ja 3-3-1-41-
  43. Samuti ei oma kohtu arvates otsustavat tähendust kaitsevöööndi ulatus, sest seadus ei välista mitte ilma loata planeeringu kehtestamist, vaid ehitamist kaitsevööndis. Kaebaja väited ainult detailplaneeringu täienduste kooskõlastamisest on selgelt ümber lükatud Muinsuskaitseameti poolt 02.08.2007 kohtule antud arvamuses (II t.l. 67).
  44. Kohus peab siinkohal vajalikuks eraldi märkida veel asjaolu, et isegi kui asuda seisukohale,

§ 25

ettenähtud luba tuleb saada enne detailplaneeringu vastuvõtmist, ei oleks siinkohal tegemist nii olulise menetlusveaga, mida oleks hiljem võimatu parandada ja mis muudaks võimatuks detailplaneeringu hilisema õiguspärase vastuvõtmise. Nimetatud luba on võimalik taotleda sel juhul ka enne detailplaneeringu kehtestamist.

  1. Kaebaja on põhistanud oma kaebust ka asjaoluga, et Tallinna Maa-amet on detailplaneeringule andnud ainult tingimusliku kooskõlastuse oma 23.12.2005 kirjaga nr.4-13/7673 (I t.l. 51). Selle kohaselt on Maakri tn 28, 28B ja 28C kruntide moodustamise eelduseks nende ehitiste kaasomanike notariaalselt sõlmitud kokkulepe kaasomandi lõpetamise ja ehitiste reaalosadeks jagamise kohta. Selline kokkulepe tuleb kaebaja ja Tallinna Maa-ameti seisukohtade järgi sõlmida enne detailplaneeringu kehtestamist. Detailplaneeringu vastuvõtmise hetkeks ei ole kaebaja väitel Tallinna Linnavalitsus tema poole kokkuleppe sõlmimise võimalikkuses seisukoha saamiseks pöördunud. Kaebaja leiab, et kogumis teiste detailplaneeringu puudustega on ilmne, et detailplaneeringu vastuvõtmine on toimunud ennatlikult ning rajaneb eeldustel, mille täitumine ei ole tõenäoline. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga ja põhjendab seda järgmiselt. Esiteks on kohus leidnud, et kõik kaebaja väited „muude eelduste“ täitmata jätmisest ei ole osutunud tõendatuks. Teiseks näeb detailplaneeringu vastuvõtmisele eelnevaid kooskõlastusi käsitlev PlanS § 17 kohustusliku kooskõlastusena kooskõlastusi riigiasutustega, kui detailplaneeringu maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt. Kolmandaks ei ole Tallinna Maa-amet oma eelpoolmainitud kirjas väitnud, et nimetatud kooskõlastus tuleb tingimata saada enne vastuvõtmist, vaid seal on selgelt kirjas, et nimetatud kaasaomandi jagamise lepe tuleb saavutada enne detailplaneeringu kehtestamist. Vastustaja viitab oma arvamuses ka sellele, et Maakri 30 omanik OÜ Lewis Invest on omandanud juba Maakri tn. 28C ja tõenäoliselt omandab ka Maakri tn 28C, mis nende osas kaasomanike kokkuleppe vajaduse muudab. Seega ei ole siinkohal tegemist tingimusega, mille täitmine oleks Tallinna Maa-ameti arvates kohustuslikuks eelduseks planeeringu vastuvõtmiseks, või mille täitmine oleks edasise protsessi raames võimatu ja kaebaja sellekohane väide on asjakohatu.
  2. Kaebaja on kaebuse põhjendusena välja toonud, et detailplaneeringu menetlemise ajal on Tallin- 17 na Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr. 329 vastu võtnud Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006-
  3. Viidatud otsuse p. 4.2.
  4. näeb ette, et parkimisnormatiivi tuleb rakendada kõikide vööndite puhul vähima lubatud väärtusena ja igal juhul tuleb tagada tabelis 2 toodud normatiivne parkimiskohtade arv, mida kaebaja seisukoha järgi Maakri 30 planeeritud 70 korteri osas ei ole tagatud. Ka Maa-amet on oma arvamuses 12.09.2007 nr. 4.1-1/7000 viidanud parkimisega seotud küsimuste täpsema määratlemise vajadusele (II t.l. 86). Kohus on seisukohal, et parkimisega seotud küsimused ei pidanudki detailplaneeringu vastuvõtmise hetkel olema vastavuses kaebaja poolt viidatud arengukavas toodud normatiividega, sest seda ei olnud sel ajal vastu võetud. Kohtu arvates ei oma nimetatud asjaolu käesoleva asja lahendamisel tähtsust, sest parkimisega seotud probleemid saab lahendada ja planeeringu uute normatiividega vastavusse viia planeeringu edasisel menetlemisel.
  5. Kohus peab asjassepuutumatuks kaebaja ja Maa-ameti väiteid, mis käsitlevad kogu kvartali kohta ühe detailplaneeringu koostamise eelistamist. Vastavalt planeerimisseadusele on kohalikul omavalitsusel planeerimismenetluse korraldamisel suur otsustusvabadus. Käesoleval juhul on vastustaja pidanud erinevalt kaebaja ja Maa-ameti nägemusest otstarbekaks jätkata juba 2000 aastal algatatud detailplaneeringu menetlust iseseisvana ja asunud arvestama vahepeal muutunud olukorda ning muutma vastavalt sellele menetletavat detailplaneeringut. Sellist käitumist ja diskretsiooniõiguse kasutamist ei saa õigusvastaseks pidada ja eeldada, et vastustaja valitud detailplaneeringu menetlemisviis viib paratamatult õigusvastasele tulemusele. Samuti ei riku see kohtu hinnangul kaebaja poolt kaebuse põhjenduses välja toodud subjektiivseid õigusi.
  6. HKMS § 92 lg 1 näeb ette menetluskulude väljamõismise poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg. 7 näeb ette menetluskulude hüvitamise kolmandale isikule samade reeglite alusel, kui hüvitab menetluskulud tema poolele vastaspool.
  7. isik OÜ Lewis Invest esines käesolevas kohtumenetluses vastustaja poolel ja esitas kohtule õigeaegselt menetluskulude taotluse. Kaebaja vaidles kolmandale isikule menetluskulude väljamõistmisele vastu ja põhjendades seda asjaoluga, et HKMS versioon, mis võimaldab kolmandale isikule menetluskulusid välja mõista, jõustus
  8. septembril 2006 s.o. peale kaebuse esitamist ja menetlusse võtmist. Kaebaja ei saanud sellist seadusemuudatust ette näha ja arvestada sellise kohustuse tekkimisega. Seega puudub alus menetluskulude väljamõistmiseks kolmandale isikule. Riigikohus on oma otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-12-07 asunud põhimõtteliselt seisukohale, et tulenevalt menetluse algamisest enne uue HKMS jõustumist ei saanud menetlusosalised ette näha kohustust hüvitada kolmanda isiku menetluskulud ja kuna need on konkreetses asjas enamuses kantud enne menetluse lõppu, siis oleks nende väljamõistmine kaebajalt „...äärmiselt ebaõiglane..” ja jättis need HKMS § 92 lg 10 alusel kolmanda isiku enda kanda. Käesoleval juhul on OÜ Lewis Invest esitanud taotluse mõista kaebajalt välja menetluskulud summas 196 530,80 krooni. Nähtuvalt esitatud arvetest ja nende tasumist tõendavatest dokumentidest (III t.l.108-117) on kõik kulutused tehtud peale
  9. septembrit
  10. Samas ei nähtu esitatud arvetest tegeliku õigusabi andmise aeg. Lähtudes käesoleva protsessi keerukusest ja mahukusest, selle läbiviimise sisulise osa langemisest suures osas ajale pärast 2007 aasta algust ja võttes arvesse, et enamik menetluse käigus esitatud dokumente on koostatud peale
  11. septembrit 2006, kui uus HKMS oli jõus, peab kohus põhjendatuks kaebajalt kolmanda isiku kasuks kohtukulude osalist väljamõistmist. Kaebaja pidas oma vastulauses kohtukulude väljamõistmisele siiski ka võimalikuks, et kohus võib seda teha (III t.l. 171) ning palus kohtukulude väljamõistmisel arvestada kohtukulude suuruse määramisel tema enda poolt 28.05.2007 toimunud kohtuistungil tehtud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks (I t.l. 157-160) summas 22302 krooni. Kohus peab seda taotlust põhjendatuks. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja pärast asja menetluse uuendamist toimunud menetlusest peab kohus põhjendatuks kohtukulude vähendamist ning nende väljamõistmist kaebajalt OÜ Lewis Invest kasuks summas 30 000 krooni.
  12. Kohus on menetluse käigus teinud kohtukuludena kulutusi 230 krooni ulatuses menetlusdoku- 18 mentide paljundamiseks, mis lähevad kohtukuludena HKMS § 83 lg 3 p 4 alla. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus mõistab lähtudes HKMS § 93 lg 3 kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskuludena 230 krooni.
  13. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Daimar Liiv Kohtunik 19

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.