3-08-808/13 | Europaius

ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 31.oktoober 2008.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-08-808 Haldusasi J.P kaebus Justiitsministeeriumi 26.03.2008 haldusakti nr.xx punkti 4 tühistamiseks Menetlusosalised kaebuse esitaja J.P, vastustaja Justiitsministeerium Menetlusvorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Justiitsministeeriumi 26.03.2008 haldusakti nr.xx punktiga 4 otsustati paigutada edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglast Viru Vanglasse kinnipeetav J.P. 25.04.2008 esitas J.P Tallinna Halduskohtule kaebuse, millest nähtuvalt paigutati ta edasiseks karistuse kandmiseks Tallinna Vanglast Viru Vanglasse. Kaebaja viitab vangistusseaduse (edaspidi VangS) §-le 23 ja leiab, et 3-08-808 vangla peab soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist ja kontakte perega. Üleviimine Tallinna Vanglast Viru Vanglasse takistab kaebaja suhtlemist perega, sest tema elukaaslane ja tütar elavad Viljandis ning Viljandist Jõhvi sõitmine kokkusaamistele ei ole materiaalselt võimalik. Pärast tutvumist Justiitsministeeriumi seisukohaga kaebuse kohta esitas J.P 07.10.2008 kohtule täiendava seisukoha käesolevas haldusasjas, milles leidis, et vastustaja on tõde moonutanud. Nimelt leiab kaebaja, et Ida-Eesti ja Viljandi vahel puudub bussiühendus, mis võimaldaks tema lähedastel käia teda külastamas. Autot peres ei ole ning ülal on vaja pidada kahte alaealist last. Kaebaja märgib, et korduvalt isiku individuaalset täitmiskava täites on ta alati märkinud, et tema pere on Viljandis, aga ta ise üüris korterit Tallinnas. Töö tõttu sai ta perega koos olla ainult nädalavahetustel. Kaebaja arvates peab vangla arvestama isiku individuaalse täitmiskavaga ning käesoleval juhul käitus vangla kaebaja arvates sõnamurdlikult. Kaebaja viitab ka asjaolule, et kõik registrites olevad andmed peavad olema tõesed ja kontrollitud ning talle on arusaamatu, kuidas on tema elukaaslasel ja tütrel erinevad aadressid, kuigi nad elavad ühes korteris. J.P märgib, et tema elukaaslane külastas teda ühel korral 05.08.2008 ning see jääb ka sellel aastal viimaseks külastuseks, sest kaebaja elukaaslase töökoht ei võimalda sagedamini töölt ära käia. Kaebaja arvates ei tohi vangla luua olukordi, kus sotsiaalsed sidemed lähedaste vahel katkevad. Vastustaja Justiitsministeerium ei pea J.P kaebust põhjendatuks. Oma seisukohta põhjendab vastustaja järgnevaga: Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ sätestab p-des 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Eeltoodust vastustaja järeldab, et ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks andma kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Samuti viitab vastustaja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Bastone v Italia, milles on samuti asutud seisukohale, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetav võidakse paigutada eraldi tema perekonnast, on isiku karistamise paratamatu tagajärg. Isiku perekonnaõigusesse sekkumiseks saab lugeda tema paigutamist vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks. Eesti mastaapidega ning geograafiliste iseärasustega arvestades saab asuda seisukohale, et kinnipeetavate omastel on kerge igast Eesti regioonist erinevatesse vanglatesse kohale tulla. Vastustaja märgib, et justiitsministri 25.03.2008 määrus nr.9 „Täitmisplaan“ sätestab detailsema kinnipeetavate ümberpaigutamise regulatsiooni. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal sisaldus sellekohane regulatsioon vangla sisekorraeeskirjas (§ 19 lg 3). Vastustaja viitab ka 2008 aasta kevadel massilistele kinnipeetavate ümberpaigutamistele seoses Viru Vangla avamisega. Viru Vangla avamine tähendas ligikaudu 1 000 isiku paigutamist sinna. Samaaegselt on mitmeid vanglaid suletud. Järelikult põhjustavad suuri kinnipeetavate ümberpaigutamisi ka organisatsioonilised muudatused vanglasüsteemis. Vangiregistri andmete kohaselt on kaebaja sündinud Tapal ning ka tema elukoht on Tapal. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavatel oleks subjektiivne õigus kanda karistust mingis konkreetses vanglas. Eeltoodu alusel vastustaja leiab, et kaevatav otsus ei saanud rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning ainuüksi sellepärast tuleb jätta kaebus rahuldamata. Siinkohal viitab vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lg-le 1, mille kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi ja HKMS § 10 lg 2 p-le 4, millest nähtuvalt peab kaebaja märkima kaebuses, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub või milliseid tema vabadusi piirab. Samuti märgib vastustaja, et kinnipeetava ümberpaigutamine teise vanglasse võib küll teatud juhtudel mõnevõrra halvendada perekondliku suhtlemise võimalusi, kuid kuna kaebaja enne vangistust oli seotud pigem Kesk-Eesti regiooniga, siis arvestades territoriaalsuse printsiipi, on põhjendatud tema paigutamine Viru Vanglasse. Vangiregistri andmetel külastas J.P-d tema elukaaslane 05.08.2008. Eeltoodu alusel vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusakt, st 2

(4)3-08-808 Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja 26.03.2008 otsus nr.11-5/4201on sisuliselt õiguspärane ning välja antud kõiki pädevusnorme korrektselt järgides. KOHTU PÕHJENDUSED VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnitab justiitsminister. Kinnipeetava ümberpaigutamist reguleerib justiitsministri 25.03.2008 määruse nr.9 „Täitmisplaan“ § 7. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtis vastav regulatsioon vangla sisekorraeeskirjas. 26.03.2008 haldusakti nr.11-5/4201 on allkirjastanud Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja. Vastavalt justiitsministri 15.01.2003 käskkirja nr.10 alusel vastu võetud “Justiitsministeeriumi asjaajamiskord“ § 37 lg 3 p-le 5 on vanglate osakonna talituse juhataja oma talituse pädevuse piires volitatud alla kirjutama haldusaktidele, millega tehakse asjas sisuline otsus. Vangla sisekorraeeskirja VI peatüki I jao § 11 kohaselt loetakse ümberpaigutamiseks kinnipeetava saatmist VangS §-des 19, 20 ja 21 nimetatud eesmärkidel p 1 kohaselt ühest kinnisest vanglast teise, p 2 kohaselt ühest avavanglast või kinnise vangla avavangla osakonnast teise, p 3 kohaselt kinnisest vanglast avavanglasse või kinnise vangla avavangla osakonda ja p 4 kohaselt avavanglast või kinnise vangla avavangla osakonnast kinnisesse vanglasse. Vangla sisekorraeeskirja § 13 kohaselt kinnipeetav paigutatakse ümber selle vangla direktori taotluse alusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Taotluse rahuldamise otsustab Justiitsministeerium. Vangla sisekorraeeskirja § 16 sätestab, millised toimingud teostatakse Justiitsministeeriumis taotluse menetlemisel, §-s 17 loetletakse, millised andmeid peab sisaldama otsus ja § 19, millised toimingud tehakse vanglas pärast vastava otsuse saamist. Sama korra § 19 lg 3 sätestab, et põhjendatud juhul võib otsustada kinnipeetava ümberpaigutamise selles korras ette nähtud menetlust järgimata. Vastustaja viitab vastuses J.P kaebusele justiitsministri 30.11.2000 määruse nr.72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 19 lg-le 3, mis andis Justiitsministeeriumile õiguse põhjendatud juhtudel otsustada kinnipeetava üleviimine selleks ette nähtud menetluskorda järgimata. Vastustaja põhjendab vangla sisekorraeeskirja § 19 lg 3 kohaldamist 2008 aasta kevadel toimunud massiliste kinnipeetavate ümberpaigutamistega seoses Viru Vangla avamisega. Vastustaja vastusest kaebusele nähtub, et antud kaasuse puhul oli vajalik rakendada eriregulatsiooni, sest sellel hetkel toimus ulatuslik kinnipeetavate liigutamine vanglate vahel seoses vanglate sulgemisega/liitmisega (Viljandi Vangla sulgemine, Ämari Vangla liitmine Murru Vanglaga), uue vangla avamisega (Viru Vangla) ning olemasolevate vanglate kinnipeetavate kontingenti muutmise ja vanglate spetsialiseerumusega (Viru Vangla, Murru Vangla). Ümberkorralduse eesmärgiks vanglasüsteemis on samm-sammult võtta kasutuselt maha vanad, st ühiselamu tüüpi vanglad ning minna üle kambersüsteem vanglatele. Eelpoolnimetatud ümberkorralduste tõttu oli kaebaja ümberpaigutatavate kinnipeetavate nimekirjas. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses Bastone v Italia on asutud seisukohale, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetav võidakse paigutada eraldi tema perekonnast, on isiku karistamise paratamatu tagajärg. Isiku perekonnaõigusesse sekkumiseks saab lugeda tema paigutamist vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks. Seega on oluline, et võimud abistaksid sellisel juhul isikul hoida perekonnaga kontakti. Arvestades Eesti Vabariigi mastaapidega, ei saa vanglakülastused olla kinnipeetava omastele 3

(4)3-08-808 ülejõukäivad või võimatud. Kohus nõustub vastustaja väitega, mille kohaselt kehtivatest õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetaval oleks subjektiivne õigus kanda karistust mingis konkreetses vanglas. Järelikult ei olnud J.P-l seadusest tulenevat õigust valida, millises konkreetses vanglas ta karistus kannab. Käesoleval juhul arvestati J.P ümberpaigutamisel Viru Vanglasse muuhulgas ka asjaoluga, et tema elukoht on Tapal ning enne vangistust oli ta seotud Kesk-Eesti regiooniga. Rahvastikuregistri andmetel oli J.P elukoht kuni 16.10.2001 Tapa linnas ning alates 17.10.2001 Põlvamaal Saverna külas (t.lk.45). Kohus leiab, et vaatamata eeltoodud faktile ei ole J.P subjektiivseid õigusi rikutud, sest õigusaktidest ei tulene kaebaja õigust kanda karistust tema poolt valitud vanglas või vanglas, mis on tema kodule kõige lähemal. Samuti ei ole eiratud ka VangS § 23 lg-t 1, mille kohaselt kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks keelatud kokku saada oma perekonnaliikmetega kooskõlas VangS §-ga 24. Samuti on ühistransport Eesti Vabariigis korraldatud selliselt, et see võimaldab liikumist kogu Eestimaa piires. Kaebuse rahuldamata jätmisel tugineb kohus HKMS § 26 lg 1 p-le 6. Mare Krull Kohtunik Kohtuotsus jõustus edasikaebamata 02.12.2008 Mare Krull Kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.