KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 26.10.2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-1319 Haldusasi U.R.’i kaebus Tall

§ 23

lõike 2 esimesele lausele, mis näeb ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on 10 ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Kolmas isik on seisukohal, et nimetatud sättest ei tulene õigustatud subjekti õigus ja kohustus vaidlustada eraldi valla- või linnavalitsuse tegevust maa ostueesõigusega erastamisel selleks, et kiirendada maa tagastamise menetlust. Kolmas isik märgib, et kohus, võttes seisukoha selles osas, kas maa tagastamistaotluse menetlemisel on olnud põhjendamatu viivitus või mitte, kontrollib muuhulgas ka seda, kas on olnud tagastamise menetlust takistavaid või pikendavaid asjaolusid (sealhulgas alus maa ostueesõigusega erastamiseks, ostueesõigusega erastamismenetluse läbiviimise aega jne). Seetõttu puudub kolmanda isiku hinnangul kaebuse esitajal vajadus ja põhjendatud huvi eraldi vaidlustada ostueesõigusega erastamise menetlust. Kolmas isik märgib, et kaebuse esitaja on esitanud erinevates kohtumenetlustes vastuolulisi väiteid selles osas, kas Mõigu polder on ehitis MaaRS § 6 lõike 3 mõttes. Kolmas isik viitab kaebaja 22.05.2006 kirjalikus seisukohas sisalduvatele väidetele (haldusasja nr 3-05-1319 toimik I köide lk 148 viimane lõik ja sama toimiku lk 149 alt kuues lõik). Kolmas isik märgib, et haldusasjas nr. 3-07-1070 on U.R. kaebuse punktis 4 „Tallinna Linnavalitsuse 04.04.2007 korraldus nr. 618-k rikub kaebuse esitaja õigusi osas, mis käsitleb Mõigu tiigi säilitamist endises suuruses“ viimases, allakriipsutatud lõigus märkinud, et: „/…/ kaevatav Tallinna Linnavalitsuse 04.04.2007 korraldus nr 618-k osas, millega korralduse lisaks oleva variantlahenduse C1 lühikirjelduse alusel on arvestatud Mõigu tiik säilitada senises suuruses, /…/ rikub U.R.i õiguspärast ootust maa tagastamiseks võimalikult suures ulatuses /…/“. Kolmas isik on seisukohal, et nimetatud väide on oluline seetõttu, et MaaRS § 7 lõike 1 kohaselt linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil. Lähtudes eeltoodust on kolmas isik seisukohal, et seega saab Tallinna Linnavalitsuse 04.04.2007 korraldus nr. 618-k rikkuda kaebuse esitaja õigusi üksnes juhul, kui sellega määratakse kindlaks Mõigu poldritiigi kui ehitise teenindamiseks/vajadusteks vajaliku maa suurus. Vastupidisel juhul ei saa tiigi suuruse kindlaksmääramine mingil moel takistada kaebuse esitajale maa tagastamist, mistõttu Korraldus ei saa rikkuda ka kaebuse esitaja õigusi. Kolmas isik on seisukohal, et vaidlus puudub selles, et vaidlusalusel maatükil asub Mõigu polderala, mille koosseisus on omavahel ühendatud poldritiik (kehtiva aadressiga Tartu mnt 113, endine aadress Tartu mnt 97), poldripumbajaam (aadressiga Kanali tee 4) ning osaliselt Vaskjala-Ülemiste kanal, mis ühendab Ülemiste järve ja Pirita jõge (kanal ühineb Pirita jõega Rae vallas Vaskjala küla juures).

§6lg 3, mille kohaselt hoone või rajatis Maa

RS tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras välja antud ehitusluba. Kolmas isik viitab Ehitusseaduse (ES) § 2 lõikudele 1 – 3, mille koosmõjust tulenevalt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, kusjuures ehitised jagunevad hooneteks (katuse, siseruumi ja välispiiretega ehitised) ja rajatisteks (ehitised, mis ei ole hooned ja milleks loetakse muu hulgas mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanalit). Lähtudes eeltoodust on kolmanda isiku arvates selge, et poldripumbajaam on hoone ES § 2 lõike 2 mõttes ning et Ülemiste-Vaskjala kanal on rajatis sama paragrahvi kolmanda lõike mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. 06.2006 kohtuotsuse nr. 3-1-1-44-06 punktis 9 asunud seisukohale, et: „/../Järgides tõlgendatava seaduseteksti üldkeelelist tähendust, leiab Riigikohus, et ka kividele püstitatud aiamaja võib olla ehitis ES § 2 lg 1 mõttes, sest selle koht on omaniku poolt kindlaks määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei muuda. Taolise ehitise püstitamine on vaieldamatult ehitamine ES § 2 lg 6 mõistes. Seetõttu Riigikohtu kriminaal-kolleegium leiab, et ehitisena ES § 2 lg 1 mõttes tuleb mõista inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta selle omanik 11 ei suuda omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades/../“. Kolmas isik viitab ka ehitisregistri andmestiku väljatrükile 17.04.2004, millest nähtub, et poldritiik on kantud ehitisregistrisse nimetuse all „veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga“. Lähtudes eeltoodust on kolmas isik seisukohal, et ka ehitisregister tunnistab, et tegemist on ehitisega. Kolmas isik selgitab, et seoses küsimusega poldritiigist kui ehitisest tuleks vaadata Eesti Keele Instituudi poolt koostatud „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 1999“ mõistele „polder“ antud tähendusele, mille kohaselt „polder“ on allpool mere- või naaberveekogude pinda olev tammistatud maa-ala. Lähtudes eeltoodust eeldab poldritiigi tekkimine kolmanda isiku hinnangul eesmärgipärast inimtegevust, s.o. vee tammistamist ja selle poldrialalt eemalhoidmist. Kolmas isik selgitab, et kaebaja poolt kohtule esitatud dokumendi „Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus“ nähtub, et 19.09.1972 on asjaomane komisjon võtnud kasutusse Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala ehitus-montaažitööd, mille aluseks oli Tallinna TSN TK
2. detsembri 1970.a. korraldusega nr. 708-k kinnitatud projekt ning mis teostati ajavahemikul 1971.a. kuni 1972.a. Kolmanda isiku selgituste kohaselt on Kanali tn. 4 asuva Mõigu polderpumbamaja ja poldritiik omavahel funktsionaalselt ja ruumiliselt seotud ning et mõlema objekti puhul viidi ehitustööd läbi suhteliselt samaaegselt (polderpumbamaja puhul algas töö 1970.a. ja lõppes detsembris 1971.a. ning poldritiigi puhul algas töö 1971.a. ja lõppes 1972.a.), kusjuures mõlemad on osa Pirita-Vaskjala (või ülalkäsitletud dokumentide kohaselt „Pirita-Ülemiste“) kanalikompleksist. Kolmas isik viitab ehitisregistri andmestiku väljatrükile
4. 2004., millest nähtub, et poldritiik on kantud ehitisregistrisse nimetuse all „veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga“. Järelikult tunnistab ka ehitisregister kolmanda isiku hinnangul, et tegemist on ehitisega. Kolmas isik märgib, et ES § 2 lõike 3 teine lause, mille kohaselt rajatiseks loetakse muu hulgas mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanalit, on selgitava iseloomuga ega välista teiste samalaadsete objektide rajatisteks lugemist. Lähtudes eeltoodust on kolmanda isiku hinnangul põhjendatud lugeda poldritiiki analoogia korras ehitiseks ES ja seeläbi MaaRS mõttes. Seega on kolmanda isiku hinnangul põhjendatud väita, et Mõigu poldritiik on rajatis ES ja MaaRS mõttes ning Mõigu poldriala on poldritiigist, poldripumbamajast ja kanalist koosnev (ehitus)kompleks. Seoses kaebuse esitaja viitega Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 28.11.2005 kirjale nr. 1/3-1/05/4803, kus linnaametnik Märt Ilus on esitanud väite, et polder kui maa-ala ei ole ehitis ES mõttes, märgib kolmas isik, et tegemist on seisukohaga õiguslikus küsimuses. Kolmas isik viitab et Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lõike 7 (Halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lõike 3 kaudu), mille kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Lähtudes eeltoodust on kolmas isik seisukohal, et tegemist on lihtsalt ühe isiku arvamusega (märgime, et nimetatud arvamuses ei ole viidatud ühelegi käesoleva haldusasja materjalide hulka kuuluvale dokumendile), millel ei ole kohtu jaoks siduvat tähendust. Kolmas isik märgib, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lõike 1 esimese lause kohaselt, kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleli-olev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisiti. Kolmas isik leiab, et poldritiigi, poldripumbajaama ja kanali ja nende teenindamiseks vajaliku maad ei ole tänase päeva seisuga kantud kinnistusraamatusse, samuti ei ole tehtud otsust asjaomase maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise kohta. Kolmas isik märgib, et kaebuse esitaja ei ole esitanud väidet selle kohta, et poldritiik, poldripumbajaam ja kanal oleksid püstitatud ilma õigusliku aluseta. Kolmas isik viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004 otsuse punktile 13 haldusasjas nr. 3-3-1-43-04, milles Riigikohus leidis, et: „/../Müügipaviljon-kioski kasutamine kaubandustegevuseks aastakümnete vältel avaliku võimu teadmisel tähendab seda, et avalik võim on tunnustanud müügipaviljon-kioski olemasolu seaduslikkust ja nimetatud ehitist ei ole võimalik ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada 12 ebaseaduslikuks. Avalik võim on sellise tunnustamisega välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Kolleegiumi arvates võib asjaolusid arvates ehitise ekspluatatsiooni akti asendada ka avaliku võimu tegevus, millega sisuliselt tunnustatakse valminud ehitis nõuetele vastavaks ja lubatakse ehitist kasutada vastavalt kavandatud otstarbele/../“. Kolmas isik selgitab, et käesoleval juhul on nii poldritiik, poldripumbajaam kui ka kanal rajatud hiljemalt 1972.aastal, millest tulenevalt – kui nende püstitamist käsitlev dokumentatsioon peakski olema mõnevõrra puudulik – on avalik võim nende olemasolu talunud ja tunnustanud sellise ajavahemiku jooksul, mis muudab nende püstitamise õiguspäraseks. Järelikult on poldritiik, poldripumbajaam ja kanal kolmanda isiku arvates hetkel ehitised kui vallasasjad, mistõttu nende suhtes kohaldub vallasasjade kohta sätestatu. Kolmas isik viitab AÕS § 90 lõike 1, mille kohaselt loetakse vallasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kolmanda isiku kinnitusel valdab ja kasutab ta poldritiiki, poldripumbajaama ja kanalit enda, kui vee-ettevõtja staatusega seonduvate kohustuste ja ülesannete täitmiseks, muuhulgas selleks, et: alandada Mõigu poldrialal veetaset, vältides ala üleujutamist Ülemiste järve kõrge veetaseme korral; koguda kokku ja juhtida ära sademevett Mõigu poldrialast, samuti sellega piirnevatelt aladelt Rae vallas, sealhulgas Raeküla elamupiirkonnast; koguda kokku ja juhtida ära sademevett Tallinna Lennujaama maa-alalt ja Suur-Sõjamäe piirkonnast; ühtlustada sademevete hetkevooluhulgad tasemele, mis võimaldab nende ärajuhtimist merre linna sademeveesüsteemi kaudu; ühtlustada kiire lumesulamise vee vooluhulgad tasemele, mis võimaldab nende ärajuhtimise linna sademeveesüsteemi kaudu. Tõendamaks nimetatud rajatiste kasutamist enda poolt viitab kolmas isik muuhulgas AS-i Tallinna Vesi poolt 25.02.2005 Tallinna Ettevõtlusametile saadetud kirjale nr. 6/1330 ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt 06.
5. 2004 AS-ile Tallinna Vesi saadetud kirjale nr. 30-6-1/2709-2, millest nähtub rajatiste kasutamine AS-i Tallinna Vesi poolt. Seega on AS Tallinna Vesi kolmanda isiku hinnangul kõnealuste poldritiigi, poldripumbajaama ja kanali kasutaja ja valdaja, seega ka nende omanik AÕS § 90 lõike 1 mõttes. Kolmas isik rõhutab, et nii 31.12.1971 Mõigu polderpumbamaja kasutusse võtmise aktis kui ka 19.09.1972 PiritaÜlemiste kanali kompleksi Mõigu polderala kasutusse võtmise aktis viidatakse otsesõnu, et asjaomased objektid on ehitatud Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse tellimusel. Kolmas isik selgitab, et Tallinna Linnavolikogu 29.05.1997 otsusega nr. 68 kujundati Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõte ümber aktsiaseltsiks ärinimega AS Tallinna Vesi, kes on Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte õigusjärglane temale üleantava Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte vara ja sellega seotud lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste osas ning kelle aktsiakapitali moodustab üleantav Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaal-ettevõtte vara. Seega on kolmanda isiku arvates nii tema enda kui ka kaebuse esitaja poolt esitatud dokumentidega piisavalt tõendatud see, kuidas tema (s.o. AS Tallinna Vesi) on saanud kõnealuste rajatiste – poldritiigi, polderpumbajaam ja kanali – omanikuks.

§ 23

lõikele 2, mille kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Kolmas isik selgitab, et viidatud põhimõtet on korduvalt rõhutanud ka Riigikohtu halduskolleegium (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.12.2001 otsuse nr 3-3-1-55-01 punkt 2). Kolmas isik on seisukohal, et kaebajale ei ole võimalik tagastada maad enne, kui AS-i Tallinna Vesi maa ostueesõigusega erastamise avaldus on lahendatud. Kolmas isik leiab, et Tallinna Linnavalitsus on Tallinna Halduskohtule esitatud vastuses piisavalt selgitanud ja põhjendanud, millest on tingitud viivitus Maatüki tagastamisel. Seetõttu on kolmanda isiku hinnangul põhjendamatud kaebuse esitaja väited justnagu oleks Tallinna linn õigusvastaselt viivitanud kaebuse esitajale Maatüki tagastamisega. Kolmas isik märgib, et kohustamiskaebuse rahuldamine eeldab, et kaebuse 13 esitaja kaebuses väljendatud taotlus on varasemalt haldusorgani poolt rahuldamata jäetud. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses väitnud ega esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks enne kohtusse pöördumist esitanud Tallinna Linnavalitsusele taotluse lahendada maa tagastamise taotlus. Lähtudes eeltoodust leiab kolmas isik, et U.R.i kaebus on kõigi taotluste osas põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja ning kaasatud kolmanda isiku kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, hinnanud haldusasjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub osaliselt rahuldamisele järgnevatel kohtu motiividel: U.R.´le on käesoleval ajal tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt ning osaliselt on kompenseeritud. Tallinna Linnavalitsuse 04.02.2004 korraldusega nr 187-k „Endise „Saluoja nr. 83“ maa osaline kompensatsiooni määramine“ määrati Kesklinna linnaosas, endisel Harjumaal, Kurna vallas, Mõigu mõisast eraldatud maaüksus „Saluoja nr. 83 endisel kinnistul nr 89 asuva 11 285 m2 (üldpindala 246 100 m2 ) suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks 56 425 krooni ja määrati ülalnimetatud maa eest kompensatsiooni U.R.’le 9/10 mõttelises osas summas 50 782 krooni ja K.R.’ile 1/10 mõttelises osas summas 5643 krooni. Antud korralduses märgiti samuti, et endise kinnistu nr 89 maa tagastamise taotlus 130 816 m2 suuruse maa osas lahendatakse järgnevates Tallinna Linnavalitsuse korraldustes. Esmakordselt pöördus U.R. Tallinna Linnavalitsuse poole maa tagastamise küsimuses 08.02.

1. 29.11.1999 teavitas Tallinna Linnavaraamet U.R.’i Mõigu poldri maa munitsipaliseerimise küsimusest. 02.12.1999-28.02.2000 pidas Tallinna Linnavaraamet ja U.R. kirjavahetust seoses 24.03.1994 Tallinna Linnavolikogu otsuse nr 45 „Veekogude ja veekogude aluse maa munitsipaalomandisse taotlemine“ seaduslikkuse küsimuses. 03.08.2001 saatis Maa-amet AS-le Tallinna Vesi ja U.R.’le kirja, milles märgitakse, et Harju maavanem tagastas munitsipaliseerimise taotlused ning paluti AS-l Tallinna Vesi esitada omapoolsed tingimused, mis tagaksid poldrisüsteemi säilimise juhul, kui maa tagastatakse. 13.08.2002 saatis Maa-amet U.R.’le ja AS-le Tallinna Vesi kirjad nr 6-7/4322 ja nr 6-7/4323, millega tehti kirja adressaatidele ettepanek Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala aluse maa tagastamise küsimuse lahendamiseks. U.R. vastas eelnimetatud kirjale 21.10.2002 sooviga siiski vaidlusalune maa tagasi saada, kuna poolte vahel kokkulepet ei saavutatud. 18.11.2002 saatis Maa-amet U.R.’le kirja, milles selgitatakse, et enne maa tagastamist tuleb ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määrata. 22.11.2002 saatis U.R. Maa-ametile kirja, milles soovitakse teada, millal on AS Tallinna Vesi esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse ja ühtlasi soovitakse avalduse koopiat. 04.12.2002 saatis Maa-amet U.R.’ile kirja, millega teatatakse AS Tallinna Vesi poolt esitatud erastamise avalduse aeg ja edastatakse ka viimase koopia. 14 09.12.2002 pöördub U.R. Maa-ameti poole täiendavate küsimustega maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta. 13.01.2003 vastas Maa-amet U.R.’i järelepärimisele, milles antakse ülevaade maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigust. 14.01.2003 pöördub U.R. Maa-ameti poole, milles ta ei nõustu 13.01.2003 kirjas esitatud seisukohtadega. 31.01.2003 vastab Maa-amet U.R.’i järelepärimisele. 19.01.2004 pöördus U.R. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti poole küsimusega, kas endisel maaüksusel „Saluoja 83“ paikneb õiguslikul alusel püstitatud ehitisi. 23.01.2004 teatab Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet, et Tartu mnt 115 ei asu õiguslikul alusel püstitatud ehitisi. 12.02.2005 esitas K. ja U.R.’i volitatud esindaja Andres Shapura teabenõude Maa-ametile „Saluoja nr 83“ endise kinnistu nr 89 maa tagastamise küsimuses. 20.05.2005 vastas Maaamet nimetatule. 11.08.2005 esitas K. ja U.R.’i esindaja A. Shapura Tallinna linnapeale Tõnis Palts’le avalduse maa tagastamise viivitamise küsimuses. 24.08.2005 esitas K. ja U.R.’i esindaja Andres Shapura Harju maavanema kohusetäitjale avalduse järelevalve alustamiseks Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse osas maa tagastamismenetluse läbiviimisel. 12.09.2005 esitas Tallinna Maa-amet selgituse Andres Shapura’le ja Harju Maavalitsusele tagastamise avalduse viivituse kohta leides, et viivitus on tekkinud, kuna Maa-amet on pöördunud ekspertarvamuse saamiseks Tallinna Kommunaalameti poole Mõigu poldri ja selle juurde kuuluvate hüdrotehniliste rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse osas, kuna sellest sõltub kui palju on maad võimalik tagastada või kompenseerida. 20.09.2005 vastas Harju maavanema kohusetäitja K. ja U.R.’i esindajale Andres Shapura’le, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses tekkinud viivitus on seaduslik. Kohus on seisukohal, et ülalmärgitud pikk kirjavahetus ei põhjenda U.R.´le ülejäänud osas130 816 m2 maa tagastamisega viivitust. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2001 otsuses nr 3-3-1-42-01 leidis kolleegium: „/../Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne vallavõi linnavalitsus kuue kuu jooksul arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ning kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuvatel põhjustel nimetatud tähtajaks tagastamist otsustada, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud säte jõustus
2. jaanuaril 1998 ning sellest hetkest alates tekkis valla- või linnavalitsustel kohustus otsustada kuue kuu jooksul maa õigustatud subjektile tagastamine või informeerida teda maa tagastamisega viivitamise põhjustest/../“. Käesoleval juhul peale eelviidatud sätte jõustumist tekkis linnavalitsusel kohustus informeerida subjekti kuue kuu jooksul arvates 30.01.1998 maa tagastamise viivitamise põhjustest. Nagu nähtub haldusasja tõenditest linnavalitsus seda kohustust U.R.´i osas ei täitnud. U.R. ise pöördus Tallinna Linnavalitsuse poole maa tagastamise küsimuses 08.02.
3. Alles 29.11.1999 teavitas Tallinna Linnavaraamet U.R.’i Mõigu poldri maa munitsipaliseerimise menetlusest. AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Maa-ametile 18.12.1997 ja 19.12.1997 endisel kinnistul nr 89 maadel asuva Mõigu poldertiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks. Käesoleva ajani on nimetatud erastamisavaldused läbi vaatamata ning erastamismenetlus ei ole lõpule viidud. Erastamismenetluse venimise tõttu on 15 jäänud 130 816 m2 maa tagastamise küsimus lahendamata ning ootab erastamismenetluse lõpuleviimist. Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsus on ebamõistlikult kaua viivitanud tagastamismenetluse lõpuleviimisega pikaleveninud erastamismenetluse tõttu. Seadus näeb ette, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse peale erastamismenetluse lõppemist ehk siis kõigepealt lahendatakse erastamisavaldus ning alles siis saab lahendada tagastamistaotluse. Kohtu arvates erastamismenetluse venimise tõttu ei pea õigustatud subjekt ebamõistlikult pikka aega ootama õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Kohus möönab, et osaliselt on U.R.´le maa tagastatud ning kompenseeritud, kuid see ei õigusta ülejäänud maa osas otsuse vastuvõtmisega venitamist. Tallinna Linnavalitsus peab esitatud erastamisavaldused läbi vaatama, selle lahendus sõltub aga haldusorgani diskretsioonist. Kohtul puudub pädevus sekkuda diskretsiooni teostamisse või seda piirata, kohus võib vaid kontrollida diskretsiooni piiride ületamist, kuid seda vaid juhul, kui haldusorgan on oma otsuse vastu võtnud. Käesoleval ajal on erastamismenetlus alles käimas ning erastamise kohta otsust ei ole vastu võetud ning erastamisküsimus on jäänud lahtiseks, mis tähendab, et linnavalitsus ei ole käesoleva ajani vastu võtnud otsust erastamisavalduste rahuldamiseks või rahuldamata jätmiseks. Seega sellises olukorras ei ole võimalik rääkida õiguste rikkumisest, mis on tulevikku suunatud. Kohus möönab, et kaebaja õigusi võib rikkuda erastamisavalduse rahuldamine ja tagasitaotletava maa erastamine, kuid sellekohast otsust ei ole tehtud ning lahendust veel ei ole. Kaebaja poolt tõstatatud omandiküsimused, st kas AS Tallinna Vesi on tagasitaotletaval maal asuvate ehitiste (rajatiste) omanik või mitte, peab haldusorgan tuvastama erastamismenetluse käigus. Erastamisavalduse esitamine ei tähenda veel selle igal juhul rahuldamist, selleks peavad olema täidetud seaduses ettenähtud tingimused. Üheks oluliseks tingimuseks on ehitise (rajatise) kuuluvuse (omandiõiguse) tuvastamine, mis tähendab, et erastamisavalduse esitaja peab tõendama omandiõigust rajatistele, mille alust maad soovitakse erastada. Kui omandiõigust ei ole võimalik esitatud dokumentide alusel tuvastada, langeb ära takistus õigustatud subjektile ülejäänud osas maa tagastamiseks. Kohus kordab, et vaidlus omandiõiguse üle võib tõusetuda siis, kui linnavalitsus võtab vastu otsuse erastamise kohta. Praegu sellist otsustust ei ole vastu võetud ning erastamisavalduse lahendamise tulemus on veel lahtine. Kohus märgib, et sellega venitamine ei ole õigustatud ning takistab mõistliku aja jooksul asja lahendamist. Hea halduse põhimõttele vastab haldusmenetlus, mis viiakse läbi mõistliku aja vältel menetlusosalisi liigselt koormamata. Ebamõistlikult pikk menetlusaeg on menetlusosalistele ilmselgelt koormav. Kohus nõustub kaebuse esitajaga väitega, et linnavalitsuse viivitus erastamis-ja tagastamisavalduste menetlemisel on olnud ebamõistlikult pikk, mis on vastuolus hea halduse põhimõttega. Vastustaja oleks juba võinud temale esitatud tõendite põhjal, mida on kogutud hulgaliselt, otsustada, kas erastamisavaldus on põhjendatud või mitte, sh kas see on esitatud õigustatud (kohase) isiku poolt jms. Vastustaja oleks pidanud nii pika aja jooksul vähemasti kindlaks tegema erastamisavalduste esitaja omandiõiguse rajatistele, mille alust maad erastada soovitakse. Kohus kontrollis seisuga 24.10.2007 ehitisregistri kannet Tartu mnt 113 asuva ehitise (rajatise) osas, tuvastades, et AS Tallinna Vesi ei ole käesoleva ajani registrisse omanikuna märgitud, sellekohane märge puudub. Samas kohus kordab ja rõhutab, et käesolevas asjas kohus ei anna hinnangut erastamismenetlusele, mis ei ole veel lõppenud. Kohus käesolevas asjas ei anna sisulist hinnangut erastamismenetluse läbiviimise, omandiküsimuste jms kohta, kuna menetlus veel käib ning haldusorganil on õigus teostada 16 oma diskretsiooni otsuse langetamisel, seda funktsiooni ei saa kohus üle võtta või siis mingilgi määral kaalutlusõigust piirata. Kaebuse esitaja on erastamisega seotud toiminguid etteulatuvalt vaidlustanud, kui erastamismenetlus ei ole veel lõppenud ning otsust ei ole vastu võetud (otsus võib tulla kaebajale positiive, kaebajale negatiivset otsust aga võib eraldi menetluses kohtus vaidlustada). Kohus ülalöeldu põhjal on jõudnud järeldusele, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kaebuse esitaja on esitanud kohtukulude hüvitamise taotluse, milles palub hüvitada kantud kohtukulud kokku 56 640 krooni (37 760 krooni + 18 880 krooni). Kohus leiab esitatud kuludokumentide põhjal, et käesolevas asjas on kohtukulud kantud kokku 37 760 krooni, mis on tõendatud maksekorraldusega 29.05.2007 ja kassa sissetuleku orderiga nr 15 18.09.2007 ning arvetega nr 127 ja
4. Samas kohus leiab, et 04.05.2007 arvel nr 127 p-s 2 näidatud summa 18 880 krooni (16 000 krooni + käibemaks ) ei ole seotud käesoleva kaebusega ning kajastab kulutusi teises U.R.´i kaebuses, mis puudutab registrikannet ning selles osas kohtukulud esitatakse eraldi kohtuasjas nr 3-07-
5. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, seega hüvitatav summa oleks 18 880 krooni. Kohus leiab, et vastustajalt kuulub kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele 18 880 krooni kantud kohtukulude eest. Kohtukulude hüvitamist taotleb ka kolmas isik, kelle kulu suuruseks on 9 735 krooni. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 7 kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Käesoleval juhul vastaspool peab kandma kulud poole ulatuses. Seega kolmandale isikule kuuluvad hüvitamisele kulud samuti poole ulatuses, so 4 867 krooni. Kohus leiab, et kaebuse esitajalt kuulub väljamõistmisele kolmanda isiku kasuks 4 867 krooni kantud kohtukulude eest. Elle Kask Kohtunik 17