KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-1883 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2008, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar

) § 158 lg 1, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (

RS) § 152 lg 1 teise lause ja ehitusseaduse (EhS) § 6 lg 2.

§ 158

lgst 1 ja

RS § 152 lg-st 1 tulenevalt on omanik kohustatud taluma tema kinnisasjale enne 01.04.1999 püstitatud tehnovõrku või -rajatist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu või -rajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Kostjate vastuväited Kostjad Jane Kutsar ja Urmas Zahharov vaidlesid hagile vastu. Pärnus Xxxxx xx elamumaa kinnistamisel said kostjad kinnistul asuvate tehnovõrkude ja -rajatiste (vee- ja kanalisatsioonitrassi) omanikeks, kuna maaga püsivalt ühendatud vee- ja kanalisatsioonitrass on kinnisasja oluline osa. Seega puuduvad hagejal asjaõigused nimetatud rajatisele. Kostjad asusid seisukohale, et

§ 158

lg 1 ja

RS § 152 lg 1 järgi on õigus nõuda teise kinnisasja omanikult tehnovõrkude ja -rajatiste talumist ainult tehnovõrkude ja -rajatiste omanikul, kelleks hageja ei ole. 26.03.2007 jõustunud

RS § 152 lg 1 sõnastuse järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma tehnovõrke ja -rajatisi, mis püstitati enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.

1. Xxxxx xx krundi esmakinnistamine toimus 14.04.
2. Seega hageja nõudel puudub õiguslik alus. Kostjad ei nõustunud lubama Xxxxx xx kinnistut läbiva kanalisatsioonitrassi ümberehitamist ja renoveerimist, kuna Xxxx xxx xx kinnistu eelmise omaniku algatatud detailplaneeringu koostamise käigus selgus, et Xxxx xxx xx asuva kinnistu omanikul on kõige otstarbekam temale kuuluvatelt Xxxx xxx xx ja Xxxx xxx xx kinnistutelt läbi juhtida kanalisatsioonitrass, koormamata sealjuures Xxxxx xx kinnistu asjaõigusi. Kinnisasja omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjal ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi üksnes juhul, kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Hagejale kuuluva Xxxx xxx xx 2 kinnistu detailplaneeringust nähtub, et vee- ja kanalisatsioonitorustiku teise kohta rajamine ei ole kulukam ja on hagejale otstarbekam kui Xxxxx xx kinnistut läbiva vee- ja kanalisatsioonitorustiku renoveerimine. Kostja Reio Mägi teatas 25.05.2007 kirjalikus vastuses hagile, et reaalse ja tõendatud vajaduse korral ei tee ta hagejale takistusi kinnistut läbivate ühisvoolsete vee- ja kanalisatsioonitorustike teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalike tööde tegemisel. 05.12.2006 ja 25.01.2007 kohtuistungitel selgitas Reio Mägi, et tuleks üle vaadata settekaevud ja teha kindlaks lekke koht, alles siis on võimalik vee- ja kanalisatsioonitrassi parandada. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt välja Jane Kutsari kasuks õigusabikulud (enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 alusel). Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejale kuuluv kinnistu Pärnus Xxxx xxx xx ja kostjatele kuuluv kinnistu Xxxxx xx on naaberkinnistud, mida avalik-õigusliku seadusjärgse kitsendusena läbib kanalisatsioonitrass. Xxxx xxx xx kinnistu on kanaliseeritud läbi Xxxxx xx kinnistu Liiva tänaval asuvasse kaevu nr
3. Kinnistud Xxxx xxx xx ja Xxxx xxx xx on veega varustatud Liiva tänava veetorustikust kaevust nr 517 (tl 202,
4. kd). Vee- ja kanalisatsioonitorustik on ka reaalselt kasutusel. Vee- ja kanalisatsioonitorustiku puhul on tegemist tehnorajatisega

§ 158lg 1 mõttes.

Pooltevahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada

RS § 152 lg 1 alates 26.03.2007 jõustunud redaktsioonis, sest see reguleerib talumiskohustuse tekkimist ja kehtimist juba olemasolevatele, enne käesoleva redaktsiooni kehtima hakkamist ehitatud tehnovõrkudele ja -rajatistele.

RS § 152 lg 1 kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

1. aasta
2. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Väikeelamumaa asukohaga Pärnus Xxxxx xx, pindalaga 920 m2 (ehituskrunt nr 125) on esmakinnistatud 14.04.1999 (kinnistusregistri andmed – tl 8, katastriüksuse plaan – tl 15, I kd). Xxxxx xx katastriüksuse plaanile on kantud kitsendusi põhjustava objektina kinnistut läbiv kanalisatsioonitrass. Selle talumise kohustus läks üle kinnisasja igakordsele omanikule. Seega kanalisatsioonitrassi osas on kostjatel talumiskohustus olemas. Asjas puudub vaidlus, et Xxxx xx xx kinnistut läbiva veetorustiku omanikuks ei ole hageja, veetorustiku kuulumine vee-ettevõtjale ei ole tõendamist leidnud ning hageja ei ole esile toonud muid seadusest tulenevaid asjaolusid, miks maaomanik on kohustatud veetorustikku taluma.

§ 158

lg 1 kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi, kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Kohtu arvates ei saa kohaldada

§ 158

lg 1, kuna käesolevas asjas ei vaielda uute tehnorajatiste püstitamise üle, sest torustikud on püsivalt sihtotstarbelisel kasutusel. Rajatiste rekonstrueerimist reguleerib ehitusseadus. Asjaolu, et kostjad on rikkunud tehnorajatise talumiskohustust, peab tõendama hageja. Kohus asus seisukohale, et kostjad on täitnud tehnorajatise talumiskohustust ja hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kostjad on kanalisatsiooni- ja veetorustiku asumist ja nende sihtotstarbelist kasutamist kinnisasjal talunud väljakujunenud olukorra tõttu ja on nõus seda tegema seni, kuni torustikud on eesmärgipäraselt kasutatavad. Kohtuistungitel väitsid kostjad, et kui nende kinnistul asuvas torustikus on rike, tuleb selle asukoht kindlaks teha ja rike kõrvaldada. Kostjad ei ole 3 remonditöödeks takistusi teinud, kuid riket ei ole Xxxxx xx asuval kinnistul. Hageja ei ole esile toonud ühtegi konkreetset juhtumit, kui kostjad oleks teinud takistusi torustike remontimiseks või ei oleks lubanud torustikes takistuste kindlaksmääramist. AS Pärnu Vesi 31.10.2007 tõend (tl 11, 2.

1. kd)kinnitab, et kostjad on tellinud 20.07.2007 Xxxxx xx kinnistul torustiku ummistuse likvideerimise. Seega on tõendatud, et kostjad on hoidnud nende kinnistul asuva kanalisatsioonitorustiku töökorras. Hageja selgitas, et ta ei ole oma kinnistul asuva kanalisatsioonitorustiku korrasolekut kunagi kontrollinud (tl 204, 1. kd). Seega kostjate seisukoht, et hageja peab tagama ka oma kinnistul asuva kanalisatsioonitorustiku töökorras oleku, on õige. AS Pärnu Vesi 19.11.2007 vastusest hageja järelepärimisele (tl 17, 2.
2. kd)selgub, et AS Pärnu Vesi ei pea Pärnus Xxxx xxx xx väikeelamu- ja ärimaal paikneva kanalisatsioonitorustiku puhastamiseks survepesu rakendamist ohutuks ja otstarbekaks ilma eelneva torustike video- ja/või digitaaluuringuta. Kohus on hagejale poolte nõusolekul andnud aega teha kindlaks torustike remondivajadus (kaamerauuring – tl 204, 1. kd, torustiku läbipuhumine –tl 259, 1. kd), kuid hageja ei ole seda teinud. Väitest, et tema kinnistul olev settekaev nr 165 ajab üle, hageja loobus asja arutamiseks määratud 30.11.2007 kohtuistungil. Seega puuduvad tõendid torustike rekonstrueerimise vajaduse kohta ning asjas ei ole tõendamist leidnud ka asjaolu, et kostjad oleksid talumiskohustust rikkunud ja takistanud sellega hagejal oma kinnisasja vallata ja kasutada. Tulenevalt esitatud tõenditest ei ole võimalik hinnangut anda sellele, kas vee- ja kanalisatsioonitorustike remontimine on vähemkulukas kui teistsuguse või pikema lokalisatsiooniga uute trasside ehitamine. Kuivõrd kohus on juba ülalmärgitud põhjustel hagi rahuldamata jätnud, siis see hinnang ei oma ka sisulist tähendust. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Pärnu Maakohtu otsuse ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt on esimese astme kohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 230, § 232, § 436 lg 4, § 442 lg 8), kuna on hinnanud asjas esitatud tõendeid ebaõigesti ja tuvastanud neile tõenditele tuginedes ebaõigesti asjaolusid. Maakohus on jätnud kaevatava otsuse olulises osas põhjendamata ja on jätnud rakendamata kohaldamisele kuulunud materiaalõiguse normi, mis on viinud asjas põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni. TsMS § 436 lg 4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Maakohus ei ole kohtuotsuses argumenteerinud

RS § 152 lg 1 alates 26.03.2007 jõustunud redaktsioonis kohaldamise vajadust. Maakohus ei ole pooltega arutanud asjaolusid, mille alusel ta luges Xxxxx xx läbiva kanalisatsioonitrassi kitsendust põhjustavaks objektiks, samas kui ei lugenud selleks veetrassi. Maakohus ei ole põhjendanud järeldust, mille kohaselt

§ 158

lg 1 reguleerib üksnes kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või rajatise omaniku suhteid uute tehnovõrkude või -rajatiste ehitamisel. Kohus on jätnud tähelepanuta, et EhS § 2 lg 6 järgi loetakse ehitamiseks ka ehitise rekonstrueerimist ja ehitise tehnosüsteemide muutmist. Hageja hinnagul kuulub

§ 158lg 1 käesolevas vaidluses kohaldamisele.

Maakohus on jätnud dokumentaalsete tõenditena tähelepanuta AS Pärnu Vesi 13.06.2006 ja 19.11.2007 kirjad, mis kinnitavad hageja väidet, et Xxxxx xx kinnistut läbivad vee- ja kanalisatsioonitorustikud, arvestades nende ehitamise aega, vajavad kahtlusteta remonti, kuna isegi nende puhastamine survepesuga võib asjatundja hinnangul torustikud purustada. Kohus ei ole arvestanud, et ilma kõnesolevate torustike survepesulise puhastamiseta ei ole läbiviigul põhinevat kaamerauuringut (video- või digitaalsalvestus) võimalik teostada. Kohus rikkus hageja õigust tõendite esitamiseks, kui keeldus tunnistajana üle kuulamast AS Pärnu Vesi tehnikadirektorit L. M.. 4 Antud tunnistaja ütlustega soovis hageja tõendada vaidlusaluse vee- ja kanalisatsioonitorustiku tehnilist seisundit, avariiohtlikkust, vee- ja kanalisatsioonitorustiku ebarahuldava funktsioneerimise põhjust, remondivajadust ning remondikulude eeldatavat suurust võrreldes teistsuguse ja/või pikema lokalisatsiooniga trasside ehitamise kuludega. Kohus ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud, et kostjad on väga selgelt väljendanud oma keeldumist lubada hagejal Pärnus Xxxxx xx asuval kinnistul vee- ja kanalisatsioonitorustikku remontida selle lahtikaevamise teel, kuna asjas kogutud tõendite ja kindlakstehtud asjaolude põhjal ei ole muul tehnilisel viisil torustiku remontimine võimalik. AS Pärnu Vesi 31.10.2007 tõendis, millele kohus otsuse tegemisel tugines, ei räägita midagi 20.07.2007 toimunust. Ka ei saa Xxxxx xx kinnistul asuva torustiku ummistumist kinnitavast tõendist teha järeldust, et antud torustik ei vaja remonti. Hageja ei ole väitnud, et tema kinnistul asuv settekaev ei ole kunagi üle ajanud, vaid on selgitanud, et settekaev ajab üle aeg-ajalt. Kohus ei ole võtnud arvesse, et asja arutamise käigus on kostjad võtnud õigeks, et hageja kinnistu veega varustamine ja sellelt heitvee ärajuhtimine on takistatud. Neil asjaoludel on maakohtu poolt põhjendamatu hinnangu andmata jätmine sellele, kas vee- ja kanalisatsioonitorustike remontimine on vähemkulukas kui teistsuguse või pikema lokalisatsiooniga uute trasside ehitamine. Vastused apellatsioonkaebusele Kostjad Jane Kutsar ja Urmas Zahharov peavad maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vastustajad ei vaidlusta seda, et apellandile Pärnus Xxxx xxx xx kuuluva kinnistu veega varustamine ja sellelt heitvee ärajuhtimine võib olla ebarahuldav ning apellandi kinnistul asuv ja vastustajate kinnistut läbiv veeja kanalisatsioonitorustik on amortiseerunud ning võib olla avariiohtlik. Samas ei ole apellant esimese astme kohtu menetluses tõendanud remontimise vajadust ning remonditava koha paiknemist torustikus. Vastustajad on alates esimesest vastusest hagile tuginenud väitele, et apellandil ei ole seadusest ega tehingust tulenevat õigust võõral kinnisasjal kaevamise teel otsida remonti vajavat torustikku, milline samuti talle ei kuulu. Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise tagamiseks oma kinnistul peab apellant pöörduma vee-ettevõtja AS Pärnu Vesi poole. Selles mõttes on naaberkinnistu omanikud ebaõiged kostjad. Kostja Reio Mägi vaidleb vastu apellatsioonkaebusele ja leiab, et hageja ei ole esile toonud ühtegi juhtumit, kus kostjad oleksid teinud takistusi torustike remontimiseks. Samuti ei ole esitatud objektiivseid tõendeid, mis kinnitaksid, et vee- ja kanalisatsioonitorustikud on avariilises seisundis. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, kuulanud ära asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu kaevatav otsus on lõppjäreldustes õige, mistõttu selle tühistamiseks ei ole alust. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Hageja tugines nõude õigusliku alusena hagi esitamise ajal kehtinud

RS § 152 lg-le 1, millest tulenevalt on omanik kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne

1. aasta
2. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte, kusjuures omanik peab võimaldama teha tehnorajatiste teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Alates 26.03.2007 kehtestati uus

RS § 152 lg 1 redaktsioon, millest tuli kohtul vaidluse lahendamisel ka juhinduda (pealegi oli varasem redaktsioon tunnistatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 otsusega 3-4-1-3-04 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks). Nimetatud sätte järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma tehnovõrku või rajatist, mis on püstitatud enne 5 maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

1. aasta
2. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Kuna Xxxxx xx krundi esmakinnistamine toimus 14.04.1999, s.o pärast 01.04.1999, siis tuli kohtul kontrollida

§ 1581

lg-st 1 tulenevate eelduste või muu talumiskohustuse olemasolu.

§ 158

lg 1 ei reguleeri enne maa esmakinnistamist püstitatud tehnovõrgu ja rajatise talumiskohustust.

§ 1581

lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma avalikes huvides rajatud tehnovõrku või -rajatist. Käesolevas lõikes sätestatud talumiskohustus tekib kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega. Nimetatud sättest tulenevat sundvaldust kostjate kinnisasjale üldistes huvides seatud ei ole (sundvõõrandamise seaduse § 6 lg-d 1 ja 2). Kuigi

§ 1581

lg 1 järgset ühest talumiskohust kostjatel ei lasu, tugines maakohus siinkohal põhjendatult maakatastriseadusele, millest võib tuletada talumiskohustuse objektide suhtes, mille asukoht on kantud katastriüksuse plaanile. Väikeelamumaa Pärnus Xxxxx xx, pindalaga 920 m2 (ehituskrunt nr 125) on esmakinnistatud 14.04.1999 (kinnistusregistri andmed – tl 8, katastriüksuse plaan – tl 15, I kd), kusjuures katastriüksuse plaanile on kantud kitsendusi põhjustava objektina kinnistut läbiv kanalisatsioonitrass. Veetrassi katastriüksuse plaanile kantud ei ole. Maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega tõendite ebaõige hindamise ja asjaolude väära tuvastamise kohta. Hageja esitas kostjate vastu nõude kohustamaks neid mitte tegema takistusi Xxxxx xx kinnistut läbivate vee- ja kanalisatsioonitorustike teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalike tööde tegemisel. Hagiavalduse täpsustatud terviktekstis (tl 141-145) rõhutab hageja asjas tähtsust omava asjaoluna muuhulgas seda, et arvestades sedalaadi torustike ekspluatatsiooniiga, ei ole kahtlust selle remondivajaduses. Seega ei hõlma hageja nõue niivõrd torustiku teenindamiseks (remontimiseks) tehtavaid töid, kuivõrd soovi torustik rekonstrueerida, so. välja vahetada (hageja 28.01.2005 kiri Jane Kutsarile - tl 12, I köide). Kostjad on menetluse algusest peale kinnitanud, et nad ei vaidle vastu töödele, mis on vajalikud torustiku parandamiseks või ummistuse kõrvaldamiseks, kuid ei ole nõus, et konkreetset remondivajadust kindlaks tegemata alustatakse nende kinnistul ulatuslike kaevetöödega. Seetõttu ei ole õige kaebuses sisalduv seisukoht, et kohus ei ole arvestanud hageja esitatud tõenditega, millest nähtuvalt on torustik oma ea tõttu halvas seisundis. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjad on vee- ja kanalisatsioonitorustiku asumist oma kinnisasjal ja selle sihtotstarbelist kasutamist talunud väljakujunenud olukorra tõttu ja on nõus seda tegema kuni torustikud on eesmärgipäraselt kasutatavad, märkides seejuures, et AS Pärnu Vesi poolt on Xxxxx xx kinnistule väljastatud tehnilised tingimused uute torustike rajamiseks. Nimetatud asjaolu kinnitab apellandi väidet, et olemasolevad trassid vajavad rekonstrueerimist (torustikud vajavad väljavahetamist). Käesolevas vaidluses ei ole hageja sellele asjaolule tuginenud, vaid soovinud kõrvaldada olemaolevates torustikes paiknevaid takistusi, lubades samas teha kindlaks nende asukohad. 25.01.2007 eelistungi protokollist nähtuvalt palus hageja aega korrektsete plaanide esitamiseks („plaanid on ebaselged“) ning lisas, et „võime esitada ka plaanimaterjali, kus on märgitud vee- ja kanalisatsioonitorustikus varustuse ja äravoolu takistused“ (tl 204, I köide). Kuigi kohus andis hagejale selleks aega, hageja täpsustusi ei esitanud. Kostjad olid jätkuvalt seisukohal, et vajadusel taluvad nad torustiku remontimist (kostjad olid tööde teostamisega nõus eeldusel, et tehakse kindlaks konkreetne remonti vajav koht). 19.11.2007 istungil palus hageja kohtult veelkord aega torustike uuringute teostamiseks, saamaks teada täpne takistuse asukoht. Kohus sellega enam ei nõustunud. Õige ja kooskõlas asja materjaliga on maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud torustike avariiohtlikkust ega asjaolu, et kostjad oleksid teinud hagejale takistusi avarii kõrvaldamiseks. Pealegi on hageja ise öelnud, et ta ei ole oma kinnistul paikneva kanalisatsioonitorustiku osa korrasolekut kunagi kontrollinud. Kohus tugines järelduste tegemisel ka kostjate esitatud AS Pärnu Vesi 31.10.2007 tõendile (tl 11, II köide), mille kohaselt on kostjate tellimusel kahel korral kõrvaldatud kanalisatsioonitorustiku ummistus (2007.a, ühel korral oli ummistunud 6 tänavatrass, teisel kinnistu torustik). Kaebuse väide, et kohus keeldus põhjendamatult rahuldamast hageja taotlust tunnistaja L. M. ülekuulamiseks, ei ole õige. Asja materjalist nähtuvalt on hageja loobunud tunnistajate ülekuulamisest (29.10.2007 istungi protokoll tl 259), lisades, et L. M. tunnistajaks esitamise osas ta veel mõtleb. Järgmisel kohtuistungil tunnistaja ülekuulamise taotlust hageja ei esitanud. Eeltoodud põhjustel jättis maakohus õigesti hageja esitatud kohustushagi rahuldamata. Asjas ei ole tõendatud, et kostjad oleksid teinud hagejale takistusi vee- või kanalisatsioonitorustiku teenindamiseks vajalikele töödele. Torustike ümberehitamisel (renoveerimisel), nii nagu ka rajamisel, tuleb juhinduda muuhulgas ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusest ning detailplaneeringust. Kuna hageja kinnistu piirneb avalikult kasutatava alaga, siis ühendused ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga tehakse reeglina avalikult kasutatavalt alalt. AS Pärnu Vesi 07.02.2006 kirja kohaselt on Aare-Enn Palmi taotlusel koostatud 27.08.2003 liitumise eeltingimused ja tehnilised tingimused, kehtivusega kaks aastat, milles nähti ette kanalisatsiooni juhtimine Riia mnt kanalisatsioonitorustikku ning olemasoleva ühenduse sulgemine kinnistul Xxxxx xx, samuti on kooskõlastatud detailplaneering (tl 91, I köide). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabikulude väljamõistmisel arvestatakse ka TsMS §-s 61 sätestatut. Kuna ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäetakse apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Vastustajate Urmas Zahharovi ja Jane Kutsari taotluse kohaselt on nad apellatsioonimenetluses teinud õigusabile kulutusi 7670 krooni, samuti kandnud sõidukulu 1285 krooni ning Jane Kutsaril on kohtuistungil osalemise tõttu jäänud saamata töötasu 1739, 82 krooni. Kuna sõidukulu ei ole tõendatud, jätab kohus selles osas taotluse rahuldamata. Ülejäänud kulud tuleb apellandil hüvitada. Seega mõistab ringkonnakohus apellandilt Jane Kutsari kasuks välja menetluskulud summas 9409, 82 krooni. Ü. Jänes G. Kivinurm M. Klaar 7