) §-s 24 lg 1 toodud õiguslik alus makstud elatise maksustavast tulust mahaarvamiseks. Perekonnaseaduse (PkS) § 60 lg 1 ja lg 2 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise tõttu ülal pidama. PkS § 61 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja kasuks. Elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes vanema varalisest seisust ja lapse vajadustest. Seega on tegemist elatise saaja, mitte lapse maksustatava tuluga. PkS § 63 lg 1 määrab, et elatise Perekonnaseaduse §-s 60 nimetatud täisealisele isikule mõistab kohus vanemalt välja selle isiku nõudel, lähtudes sama seaduse §-s 61 sätestatust. Kui vanem täidab ülalpidamiskohustust muul viisil, s.o. vabatahtlikult, siis ei ole tegemist elatisega PkS § 61 ega 63 tähenduses.
§-s 19 lg 1 on viide Perekonnaseadusele, mis näitab ära isikute ringi ja kohustuslikud nõuded.
kohaselt saab tulust maha arvata elatise, kui see kuulub maksustamisele kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt PkS §-s 61-64 sätestatule. Kui ülalpidamiseks makstakse raha ilma
lg 1 nimetatud aluseta, siis ei ole makstud raha saaja tulu ega kuulu tulust mahaarvamisele. Kaebuse kohaselt on maksuotsus ebaõige, põhinedes elatise mõiste kaebajast erineval ja vääral tõlgendamisel Maksu- ja Tolliameti asutuse poolt, olles lõppkokkuvõttes kollisioonis ka Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga. Elatise maksustamise ja sellega kaasneval võimalusel arvata makstud elatis maha elatise maksja tulust on kaebaja arvates mitu eesmärki: Esiteks aitab see vältida topeltmaksustamist. Kui elatise saajale on see maksustatav tulu ja elatise maksja saab makstud elatise oma tulust maha arvata, on topeltmaksustamine välistatud. Teiseks ja mitte vähemtähtsaks eesmärgiks on lubada perekondlikult seotud vähemkindlustatud isikutel kasutada maksuvaba miinimumi summeeritud maksukoormuse vähendamisel, abistades nimetatud isikuid toimetulekuprobleemide lahendamisel. Kui elatise saaja tulu jääb ka pärast elatise saamist alla tulumaksuvaba miinimumi tal elatise saamisega maksuskohustust ei teki. Samas ei pea elatiselt tulumaksu tasuma ka elatise maksja, sest ta saab tasutud elatise oma maksustavast tulust maha arvata.
lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse elatis, mida füüsiline isik saab kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt PkS §-dele 23, 61-64 või
lg 1 ja § 24 on aga oma koosmõjus osaliselt Põhiseadusega vastuolus, nimelt osas, millega viidatud normid oma koostoimes kohtlevad ebasoodsalt isikut, kes täidab vabatahtlikult oma kohustust laste ülalpidamiseks võrreldes isikuga, kes ei soovi nimetatud kohustust täita ega kuulu seetõttu kohaldamisele. Avaldaja on konstrueerinud järgmise näite: täiskasvanud õppimist jätkav isik saab nõuda vanemalt elatist PkS § 60 lg 2 ja § 63 lg 1 koosmõjus juhul, kui vanem vabatahtlikult ei täida Põhiseadusest, headest kommetest ja PkS § 60 lg 2 tulenevat kohustust. Elatise maksja saaks sellisel juhul oma tulust elatise maha arvata, elatise saaja – täisealine õppur, kellel muu sissetulek reeglina puudub, ei pea aga tulenevalt tulumaksuvaba miinimumi mitteületamisest tulumaksu maksma. Eeltooduga analoogilisi näiteid saaks tuletada ka juhul, kui üks lapsevanem tasub alaealise lapse kasuks elatist teisele lapsevanemale, kellel muu sissetulek puudub. Seega tekib perekonnaliikmetel summeeritult juhul, kui elatise maksja ei soovi oma kohustust pereliikmeid abistada täita, väiksem maksukohustus kui abistamiskohustuse vabatahtlikul täitmisel. Ülalpidamiskohustust mittetäitva isiku eelistamine õiguskuulekale kodanikule ei saa omada mõistlikku põhjendust mis ongi sätte kohaldamata jätmist tingivaks asjaoluks vastuolu tõttu Põhiseaduse §-s 12 fikseeritud võrdse kohtlemise printsiibiga. Põhiseaduse § 12 tuleb sisustada koosmõjus §-ga 14: õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuse kohustus. Võrdusõigust tuleb mõista igaühe õigusena mitte olla diskrimineeritud seadusandja, täitevvõimu või kohtuvõimu poolt ning § 12 toodud loetelu ei ole ammendava vaid näitliku sisuga. Seda seisukohta mitteammendava loetelu osas toetab ka Eesti kohtupraktika (RHKO RT III 2000, 18, 191). Suundumust võrduspõhiõiguse üha laialdasema kasutamise poole näitab ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga liitunud riikidele 04.11.2000 avatud uus lisaprotokoll nr 12. Ebavõrdne kohtlemine kui piirang üldisele võrdsusõigusele peab omama objektiivset ja mõistlikku põhjendust. Samuti on oluline, et see piirang oleks demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgiga. Vastustaja pole selgitanud, mis on tegelik põhjus kaebuse esitaja diskrimineerimiseks, võib vaid oletada, et see on mingil määral seotud maksude administreerimise hõlbustamisega. Viidates advokaadibüroo Hansa Law Office advokaadi Vahur Kivistiku arvamusele toonitab kaebaja põhiseadusliku legaliteediprintsiibi ülimuslikkust ja maksumaksja õigust vähendada tema poolt maksta tulevaid makse või vältida neid viisil, mis on seadusega lubatud. Täiendavate kaebeväidetena toob avaldaja esile, et makstud elatis on saaja poolt reaalselt maksustatud ning vaidlustatud maksuotsusega topeltmaksustamise sisulist teostamist. 3 Ka on maksuhaldur kehtivate tuludeklaratsioonide alusel juba teostanud enammakstud summade tagasimaksed avaldajale. Kohtuistungil esitas kaebaja Justiitsministeeriumi vastuse selgitustaotlusele elatise mõiste sisustamiseks. Vastuse kohaselt on elatis perekonnaseaduse tähenduses ülalpidamist saama õigustatud isikule makstav elatusraha, mis peaks tagama õigustatud isiku toimetuleku või parema toimetuleku. Elatise mõistega on hõlmatud nii elatusraha, mida makstakse kohtuotsuse alusel kui ka elatusraha, mida maksab kohustatud isik vabatahtlikult või notariaalse kokkuleppe alusel. Samuti leidis kaebaja oma kaasuse pinnalt, et Eestis napib õigusriiklikku lähenemist probleemsete juhtumite lahendamisel Vastustaja kaebusega ei nõustu. Rahasummad, mis kaebuse esitaja oma lastele maksab, ei ole elatis Perekonnaseaduse mõttes millele
Lapsevanemal on põhiseaduslik kohustus oma alaealisi lapsi ja abi vajavaid töövõimetuid täisealisi lapsi ülal pidada ning seda kohustust täidetakse oma maksustava tulu arvelt ning üldjuhul vabatahtlikult ja neid kulutusi ei saa pidada lapse tuluks. Elatis on igakuine elatusraha, mida makstakse alaealist last kasvatavale vanemale või abivajavale töövõimetule täisealisele lapsele, seejuures lähtudes mõlema vanema varalisest sisust ja lapse vajadustest. Makstud elatist võib tulust maha arvata ainult Tulumaksuseaduses sätestatud tingimustel ja korras ning muid ülalpidamiseks tehtud kulutusi maksustatavast tulust maha arvata ei saa. Perioodil 01.01 – 01.02.2005 puudus kaebajal vastav notariaalne kokkulepe, seejärel sõlmitud kokkuleppest aga nähtub, et taolise elatise maksmise eesmärk on maksudest kõrvalehoidumine ehk tulumaksu ümberjaotumine praeguste ja endise pereliikmete vahel. Tallinna Ringkonnakohus on juba eelmises analoogilises asjas nr 3-05-533 asunud seisukohale et selline siht ei saa tuleneda
§-dest 24 lg 1 ja 19 lg 1. Kaebeväiteid 2002 aastal 14 aastase M ja 16 aastase G kuulumisest eraldi leibkondadesse peab vastustaja ebatõenäoliseks ning esitatuks ainuüksi eelmise kontrollperioodi menetluse raames tehtud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist asjas nr 3-05-533 ajendatuna. Kaebuse esitaja kui elatise maksja ja tema alaealised lapsed kui elatise saajad on oma 2004 ja 2005 aasta tuludeklaratsioonides nimetanud endi elukohaks ja postiaadressiks R…. Sama aadress on fikseeritud 01.02.2005.a. sõlmitud elatise maksmise kokkuleppes. Maksuhaldur osundab MKS §-le 92 lg 1 mille kohaselt ta määrab tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud maksudeklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Seetõttu on Maksu- ja Tolliameti vastaval asutusel õigus kontrollida ka peale tagastamisotsust aegumistähtaja piires deklaratsioonides esitatud 4 andmete õigsust ning vajadusel määrata maksusumma, mille võrra on isik alusetult maksusoodustust saanud. Riigikohus on korduvalt avaldanud sama seisukohta, leides, et enammakstud maksusumma tagastamine on välista maksuhalduri hilisemaid nõudeid. Tagastamine ei tähenda, et maksuhaldur on tunnistanud maksukohustuslase taotluse õiguspäraseks või, et selle taotluse aluseid ei tohiks enam edaspidi kontrollida. Kaebuse esitajale ei saanud tekkida veendumust oma käitumise õiguspärasuses. Väite kohta Isikuandmete kaitse seaduse rikkumisest pangakontode väljanõudmisega leiab vastustaja, et MKS § 61 on maksuhaldur järginud seadusega ettenähtud võimalusi tõendite kogumiseks kuna kaebuse esitaja keeldus maksumenetluse raames ise neid esitamast. Et
lg 1 koosmõjus § 24 ei ole Põhiseadusega vastuolus on tuvastanud juba Tallinna Ringkonnakohus sama kaebajat ja situatsiooni puudutavas haldusasjas nr 3-05533. Kohtu seisukoht Antud asjas, nii nagu ka eelnevas, 2005.a. esitatud kaebuses (haldusasi nr 3-05-533) taotleb avaldaja, lähtudes oma õiguskäsitlusest, maksustamisele kuuluva tulu korrigeerimist selliselt, et tulust oleks võimalik maha arvata oma lastele makstud igasugune rahaline toetus, olgu see siis mõeldud elamiskulude katteks või kasvõi taskurahaks. Sellise arutluse kandev mõte väljendub advokaadibüroo Hansa Law Office advokaadi V. Kivistiku USA kohtupraktika pinnalt kaebaja tarbeks antud seisukohas, et „ei saa kahelda maksumaksja õiguses vähendada tema poolt maksta tulevaid makse või vältida neid täielikult viisil, mis on seadusega lubatud”. Konkretiseerides kaasust Eesti oludele toonitabki avaldaja oma punktuaalsust õigusnormide järgimisel: „Mina, elatise maksjana olen deklareerinud elatise maksmise vastavalt seadusele, normatiividele ja maksuhalduri kehtestatud normidele. Minule teadaolevalt on elatise saajad samamoodi deklareerinud elatise saamise.” (tl. 18). Ajendatuna eesmärgist vähendada ja vältida tulumaksu tasumist ongi kaebaja leidnud enda arvates tee, kuidas saavutada selline eesmärk kehtiva õiguse raames.
lg 1 sätestab, et residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata maksustamisperioodil makstud elatis, mis maksustatakse § 19 lõike 1 või § 29 lõike 9 kohaselt.
lg 1 järgi aga tulumaksuga maksustatakse elatis, mida füüsiline isik saab kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt PkS §-dele 23, 61-64 või 69. Seetõttu maksustatavast tulust lastele antava toetuse mahaarvamise legaliseerimiseks on kaebaja sõlminud notariaalse kokkuleppe nendele elatise maksmiseks, mis oli vajalik 5 selleks, et saavutada lastele makstava toetuse, erinevalt tuhandete teiste lapsevanemate poolt antavast, lugemine elatiseks toetusraha maksmise asjakohase vormi valiku kaudu. Siiski, hoolimata tehtud pingutustest, ei ole kaebaja väljamaksed lastele elatiseks transformeerunud. Kui elatise mõistete defineerida ainult Perekonnaseaduse järgi, siis on see rahasumma, mida ülalpidamist saama õigustatud füüsiline isik saab kohtuotsuse järgi (tuletatud PkS §-dest 61 ja 63), arvestades aga, et Tulumaksuseadus (§ 19 lg 1) võimaldab maksustatavast tulust maha arvata ka vastavate kokkulepete alusel tehtud väljamakseid võib elatist määratleda rahana, mida ülalpidamist saama õigustatud füüsiline isik saab kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel. Lisaks kokkuleppe vormile iseloomustavad elatist ka mõned teised Perekonnaseadusest tulenevad tunnused. PkS § 61 lg 1 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eeskosteasustuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Seega ei maksta elatist lapse kätte ja see ei ole ka tema vaid hoopis elatise saaja, kes lapse heaolu eest vastutab ja elatise arvel lapsega soetud kulutuste tegemist igapäevaselt otsustab, maksustatav tulu. Perekonnaseadus sätestab veel võimaluse mõista elatis välja täisealiseks saanud lapsele (§ 63). Seda võidakse teha juhul, kui põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppiv laps saab täisealiseks ja jätkab neis õppimist. Näeme, et elatise saamiseks on siin oluline koolitüüp, milles taotleja õpib. Kaebuse esitaja poolt lastele väljamakstud rahasummad elatise mõiste sisule ei vasta. Esiteks ei saanud elatise saajaks olla kontrollitaval maksustamisperioodil alaealine M A (s 04.08.1988) ning kuni 06.01.2004 alaealine G A. See on oluline erinevus kuivõrd elatis saanuks olla mitte lapse vaid selle saaja, antud juhul siis tema ema maksustav tulu. Et alates 01.02.2005 on sõlmitud notariaalne kokkulepe elatise maksmiseks G. Aile, kes oli sellal juba täisealine kuid gümnaasiumis õppimise tõttu kuulus ülalpidamisele (PkS § 60 lg 2), siis formaalselt alates sellest kuupäevast kuni kontrollitava perioodi lõpuni võiksid G. Aile kaebaja poolt makstud rahasummad olla vaadeldavad elatisena. Seda aga ainult juhul kui sõlmitud kokkulepe sisuks oleks elatise maksmine. Elatis väljamõistmine eeldab situatsiooni, kus vanem ei täida oma ülalpidamiskohustust (vt PkS §-d 61, 63) ning see tingimus on kehtiv ka kohtuotsust asendavate
§-s 19 lg 1 nimetatud kokkulepete puhul. Antud juhul on notariaalse kokkuleppe sisuks soov jaotada tulumaks perekonnaliikmete vahel ümber. Seda kinnitavad kokkuleppe p-d 1.1. ja 1.2, mille kohaselt need osapooled, kelle sissetulek on suurem maksuvabast tulust, on maksnud ja maksavad elatist nendele osapooltele, kelle sissetulek on väiksem maksuvabast tulust, ning mille p 1.2 näeb ka ette, et juhul, kui elatise maksjate maksuvaba tulu ületav tuluosa on väiksem, kui elatise saajatele maksmisel kuuluv summa, kuulub elatise saajatele võrdsetes osades tasumisele elatis, mis vastab elatise maksjate maksuvaba tulu ületavale tuluosale. Seega on kokkulepe loodud realiseerimaks kaebaja isiklikku käsitust elatise maksustavast tulust mahaarvamise võimalusest kui vahendist mille sihiks on „lubada perekondlikult seotud vähekindlustatud isikutel kasutada maksuvaba miinimumi summeeritud maksukoormuse vähendamisel”.
ja 19 lg 1 eesmärgiks ei saa 6 aga pidada perekonna sees tulumaksu ümberjaotamise võimaldamist. Tegemist on tehnilise iseloomuga maksuvabastusega sihiga vältida kahekordset maksustamist. Erinevalt avaldajast on kohus arvamusel, et kaebuse laadi iseloomustav klammerdumine seaduse sätte külge ei ole iseloomulik õigustloovate aktide tõlgendamise tehnikale õigusriigis. Ennemini oli selline lähenemine omane varemalt domineerinud normativistlikule mõtteviisile mille täienduseks on kujunenud seaduse mõtet otsiv väärtusjurisprudents. Õige on ka vastustaja seisukoht mille kohaselt Maksukorralduse seaduse § 92 lg 1 p 2 alusel määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud maksudeklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Seetõttu saigi Lääne maksu- ja tollikeskus määrata maksusumma ka peale tagastamisotsuse tegemist. Tagastamine ei tähendanud, et maksuhaldur oleks kinnitanud deklaratsiooni õigsust. Kaebaja leiab, et seadusandja on pannud põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda isikud, kes maksavad elatist ning isikud, kes täidavad ülalpidamiskohustust vabatahtlikult kuna
annab erinevad õigused neile, kes hoolitsevad laste eest vabatahtlikult ning neile, kes seda ei tee. Võrdsuspõhiõigus tuleneb Põhiseaduse § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdsetes olukordades olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhimõtte riive kontrollimiseks tuleb kõigepealt määratleda kõiki võrreldavaid isikuid iseloomustavad olulised tunnused, leides niiviisi lähima ühise soomõiste ning järgnevalt ebavõrdset kohtlemist kirjeldada. O. A eelmist analoogilist kaebust käsitlevas otsus asjas nr 3-05-533 Tallinna Ringkonnakohus juba leidis, et vähima ühise soomõiste alla ei saa panna elatise maksjaid ning ülalpidamiskohustust vabatahtlikult täitvaid isikuid koos mistõttu pole põhjendatud võrrelda
kohaldamist elatise maksjate ning vabatahtlikult ülalpidamiskohustust täitvate isikute vahel ning järelduvalt puudub ka vajadus kontrollida, kas väidetav ebavõrdne kohtlemine on õigustatud. Isikuandmete kaitse seaduse sätete väidetavale rikkumisele osundades pole kaebaja näidanud, kuidas tõi see kaasa ebaõiguse maksuotsuse tegemise, mistõttu rikkumise kontrollimine ei kuulu käesoleva menetluse raamidesse. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Sel põhjusel O. A taotlus vastustajalt dokumentaalselt tõestatud kantud kohtukulu (tasutud riigilõiv) väljamõistmiseks ei rahuldata. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 7 1. Jätta O. A kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.