3-08-430/8

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-430 Otsuse kuupäev 19.mai 2008 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Raivo Paas kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 25.01.2008 käskkirjade nr 1-3.13-5/34 p 1.68 ja nr 1-3.13-4/50 p 1.9 tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 29.04.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Raivo Paas, esindaja Anari Paas Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Veiko Bergmann Resolutsioon Edasikaebamise kord

1. Rahuldada kaebus.
2. Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Infomatsiooni Ameti peadirektori 25.01.2008 käskkirja nr 1-3.13-5/34 punkt 1.68 ja nr 1-3.13-4/50 punkt 1.9 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud Kaebuse esitaja Raivo Paas taotles aastatel 2004, 2005 ja 2006 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt ( edaspidi PRIA) ühtset pindalatoetust, ebasoodsamate piirkondade toetust ning mahepõllumajandusliku tootmise toetust 59,87 hektari ulatuses. PRIA poolt toimus taotluste rahuldamine ja toetuste väljamaksmine. 01.02.2007 esitas Raivo Paas PRIA-le taotluse, milles teatab, et loobub edaspidi võetud viieaastasest kohustusest.
3. jaanuaril 2008 andis PRIA peadirektor käskkirja nr 1-3.13-4/50 “Põllumajandusliku keskkonnatoetuse ja mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse lõpetamine ja tagasinõudmine“, mille punkt 9 järgi nõutakse Raivo Paasilt tagasi makstud toetus summas 208 289,03 krooni. 25.jaanuari 2008 käskkirja nr 1-3.13-5/34 „2007.a. ebasoodsamate piirkondade toetuse rahuldamata jätmine ja tagasinõudmine“ punktiga 68 nõutakse Raivo Paasilt tagasi makstud ebasoodsamate piirkondade toetused summas 65 535, 51 krooni. 1 Makstud toetuste tagasimaksmiseks anti aega 30 päeva, mille järgimata jätmisel lisandub viivis 0,1% iga viivitatud kalendripäeva eest ning sellele lisandub intress alates käskkirja kättesaamisest vastavalt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 67 lg
5. märtsil 2008 esitas Raivo Paas Tartu Halduskohtule kaebuse nr 3-08-430, kus palus peatada PRIA peadirektori
6. jaanuari 2008 nr 1-3.13-5/34 ja nr 1-3.13-4/50 käskkirjades maksekohustuste osa kuni kohtulahendini ning tühistada PRIA peadirektori
7. jaanuari 2008 käskkirjad nr 1-3.13-5/34 ja nr 1-3.13-4/
9. märtsi 2008 kohtumäärusega peatas Tartu Halduskohus PRIA peadirektori
10. jaanuar 2008 nr 1-3.13-5/34 ja nr 1-3.13-4/50 käskkirjade täitmise kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Kaebuse taotlus ja põhjendused Kaebaja märgib, et vaidlustatud käskkirjades toodud nõue on alusetu ja rikub tema õigusi. 2004 aastal võttis ta kohustuse 60 hektari peale. Kõikidel aastatel on PRIA teostanud kohapealset kontrolli ning kontrollimiste alusel korrigeeriti andmeid ning maksti toetust vastavalt kontrolli tulemustele. Toetust maksti faktiliselt tehtud tööde eest ja ulatuses, milleks oli tal õigus. Tulenevalt sellest ei ole tagasi nõutud ka toetuse põhiosa - ühtset pindalatoetust. Tema väidete õigsus on tõestatud PRIA poolt teostatud kohapealse kontrolliga. Saadud toetuste summade tagasinõudmine rikub tema õigusi, kuna nõutakse tagasi raha, mida ta sai õigustatult ja tegelikult tehtud tööde eest. Teiseks tekitaks PRIA peadirektori
11. jaanuar 2008 nr 1-3.13-5/34 ja nr 1-3.13-4/50 käskkirjade maksekohustuste osa rakendamine
12. päeva möödudes olukorra, kus kaebuse esitaja perekonnal puuduksid nii elatusvahendid ja arvete arestimisel ka võimalus kuskile pöörduda, seda enam, et kaebaja ülalpidamisel on viis kooliealist last ja kolm koolieelset last. Samuti ei näe käskkiri ette võimalust selle kohta vaide esitamiseks. Tulenevalt PRIA poolt jagatavatest brošüüridest „Abiks taotlejatele“ ning PRIA poolt avaldatud andmetest, lähtus kaebaja teadmisest, et pärast järjestikku kolmeaastast kohustuse täitmist on võimalik võetud kohustusest loobuda. Lähtuvalt sellest teadmisest on kõik olnud reeglitepärane ning loobumine võimalik ja õiguspärane. Vastustaja vastuväited Vastustaja on seisukohal, et vastavalt põllumajandusministri 20.04.2004 määruse nr 51 „Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 51) § 3 lg 1 p 3 ja põllumajandusministri 20.04.2004 määruse nr 49 „Ebasoodsamate piirkondade toetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord“ (edaspidi määrus nr 49) § 2 lg 6 kohaselt võtab toetuse taotleja mahepõllumajandusliku tootmise toetuse ja ebasoodsamate piirkondade toetuse esmakordsel taotluse kohustuse järgida nimetatud tegevuse nõudeid ning ühtlasi keskkonnanõudeid viis aastat kohustuse võtmise aastal kindlaks tehtud põllumajandusmaa pindala osas, millele taotleja taotleb toetust. Antud juhul võttis kaebaja
13. aastal ebasoodsamate piirkondade toetuse kohustuse ning mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse 59,87 hektarile. 2 Seega peab kaebaja täitma võetud kohustusi 59,87 ha-l kuni 31.12.2008.a. Võetud kohustuse kinnituseks peab taotleja kohustuse võtmisele järgneval neljal kohustuseaastal esitama PRIAle nõuetekohase pindalatoetuste taotluse koos lisadega, millel märgib mahepõllumajandusliku tootmise toetuse ja ebasoodsamate piirkondade toetuse taotlemist kohustusealustele pindadele. Seda kohustust kaebaja täitnud ei ole. Määruse nr 51 § 81 lõike 3 ja lõike 5 ning määruse nr 49 § 14 lõike 3 kohaselt nõutakse eelmistel aastatel makstud toetus tagasi selle maa osas, mille osas taotlejal väheneb kohustusperioodi jooksul üle 30% põllumaa pindala, mille kohta ta kohustuse võtmise aastal võttis kohustuse, välja arvatud juhul, kui toetuse saaja tõestab, et ta ei saa jätkata võetud kohustuse täitmist vääramatu jõu tõttu. Käesoleval juhul on olemas jõustunud kohtulahend 307-999, mis kinnitab, et kaebajal ei olnud õigust oma kohustusest loobuda tema poolt toodud alustel. Sõnaselgelt ei ole kuskil kirjas, et tuleb kõik eelnev tagasi nõuda, kuid PRIA tõlgendab seda nii, et toetuse mitteküsimine tähendab tootmise vähenemist üle 30 %. Kuna kaebaja ei esitanud
14. aastal enam pindalatoetuste taotlust, siis antigi PRIA peadirektori poolt välja
15. jaanuar 2008 nr 1-3.13-5/34 ja nr 1-3.13-4/50 käskkirjad, millega nõutakse kaebajalt tagasi eelnevatel aastatel saadud ebasoodsamate piirkondade toetus ning mahepõllumajandusliku tootmise toetus seoses kohustuse mittejätkamisega vastavalt määruse nr 51 § 29 lg 2 ja määruse nr 49 § 4 lg 2 kohaselt. Kaebaja ei ole arvatavasti aru saanud, et seoses sellega, et ta jättis
16. aastal toetustaotluse üldse esitamata ja sellega oma kohustuse jätkamise kinnitamata, nõutakse temalt eelnevalt makstud toetus tagasi selles osas, mille võrra on kohustus vähenenud ehk siis antud juhul täies ulatuses. Kaebuse esitaja poolt osundatud brošüüre antakse välja igal aastal. . Neis ei ole seaduse tekst üks ühele ümber kirjutatud. Brošüüris antud sõnastuses võib see olla taotlejale eksitav. PRIA tõlgendab seadust nii, et võetud kohustusest ei saa loobuda ka peale 3 aastat. Kuna alla 3 aastase lapse kasvatamine ei olnud vääramatu jõud, siis kohustusest loobuda ei saa. Kohtu seisukoht ja põhjendused Raivo Paasi poolt vaidlustatud PRIA käskkirjadega nõutakse kaebuse esitajalt tagasi aastatel 2004, 2005 ja 2006 saadud mahepõllumajandusliku tootmise toetus ja ebasoodsamate piirkondade toetus põhjusel, et kaebuse esitaja ei esitanud 2007 aastal nõuetekohast toetustaotlust, vaid esitas avalduse võetud kohustustest loobumise kohta. Kaebuse esitaja leiab, et ta on võetud kohustusi kolme aasta jooksul nõuetekohaselt täitnud, mida on PRIA poolt igal aastal kontrollitud, samuti on PRIA enda poolt välja antud brošüürides toodud selgituste kohaselt õigus peale 3 aastast tegevust tootmine lõpetada ilma kahjulike tagajärgedeta. Kohus on seisukohal, et kaebus vaidlusaluste käskkirjade tühistamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Käskkirjad on põhistamata, neist ei selgu, millistel kaalutlustel ja milliste asjaolude pinnalt tehti konkreetsed otsused kaebuse esitaja suhtes. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Vaidlustatud käskkiri, lähtudes selles toodud viidetest õigusaktidele, ei võimalda üheselt aru saada, milliseid sätteid kohaldati just kaebuse esitaja suhtes. HMS § 56 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud, 3 haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Antud juhul nõutakse kaebuse esitajalt tagasi summad, mis on kunagi soodustusena antud, seega riivatakse kaebaja õigusi eriti intensiivselt. Mida intensiivsemalt isiku õigusi riivatakse, seda põhjalikumalt peab olema haldusakt motiveeritud. HMS § 58 sätestab, et vorminõuete rikkumine ei ole haldusakti tühistamise aluseks, kui see rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et antud asjades ei võimalda haldusakti vorminõuete rikkumine vajalikul määral kontrollida selle õiguspärasust. Nimelt on käskkirjaga nr 1-3.13-4/50 tagasinõutud mahepõllumajandusliku tootmise toetust 10 toetuse taotlejalt ning käskkirjaga nr 1-3.13-5/34 ebasoodsamate piirkondade toetust 126 toetuse taotlejalt. Mõlema käskkirja puhul on tehtud viited nii Euroopa Komisjoni määrustele ja vastavatele põllumajandusministri käskkirjadele, kuid ei ole selge, kas ja mil määral üks või teine õigusakt või selle õigusnorm konkreetse isiku puhul kohaldamisele tuli. Haldusakti motiveerimise vajadusele seoses PRIA toetuste määramisega, samuti sellele, et haldusakti põhjendamist kohtumenetluses ei saa üldjuhul pidada piisavaks, on Riigikohtu halduskolleegium tähelepanu juhtinud mitmes otsuses (nr 3-3-1-93-06, 3-3-1-26-07). Raivo Paasi poolt vaidlustatud PRIA käskkirjadega nõutakse kaebuse esitajalt tagasi aastatel 2004, 2005, ja 2006 saadud mahepõllumajandusliku tootmise toetus ja ebasoodsamate piirkondade toetus põhjusel, et kaebuse esitaja ei esitanud 2007 aastal nõuetekohast toetustaotlust, vaid esitas avalduse kohustustest loobumise kohta. Kaebaja leiab, et ta on võetud kohustust täitnud 3 aastat, mida on vastustaja poolt ka igal aastal kontrollitud, ning PRIA enda poolt välja antud brošüürides toodud selgituste kohaselt on õigus peale 3 aastast tegevust tootmine lõpetada ilma kahjulike tagajärgedeta. Kohus on seisukohal, et kaebus vaidlusaluste käskkirjade tühistamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vaidlustatud käskkirjadega on kaebuse esitajalt nõutud tagasi mahepõllumajandusliku tootmise toetus ja ebasoodsamate piirkondade toetus põhjusel, et kaebuse esitaja teatas 2007 aastal, et loobub edasisest põllumajanduslikust tegevusest ehk võetud kohustuse täitmisest. Seetõttu ei esitanud ta 2007 aastal ka vastavate toetuste saamiseks taotlust ega jätkanud 2004 aastal võetud kohustuste täitmist. Mõlemas käskkirjas on toetuste tagasinõudmise aluseks märgitud kõikide kolme aasta osas – makstud toetus nõutakse tagasi selle maa või loomade arvu osas, mille võrra on kohustus vähenenud võrreldes kohustuse võtmise aastaga, aluseks on märgitud „määrus 49 § 14 lg 3 või määrus 51 § 81 lg 3 , lg 5“. Millist määrust või millist lõiget konkreetselt ühe või teise taotleja puhul kohaldati, on jäetud isiku enda lahendada. Määruse 49 § 2 lõigete 4, 5 ja 6 koostoimest tuleneb, et ebasoodsamate piirkondade toetuse saamiseks võtab taotleja kohustuse tegeleda põllumajandusega kohustuse võtmise aastal kindlaks tehtud põllumajandusmaa pindala ulatuses viis aastat alates esimesest toetuse väljamaksest. Ka määruse 51 § 3 p 3 kohaselt saab mahepõllumajandusliku tootmise toetust isik, kes võtab toetuse saamise nõuded täitmisele viie aasta jooksul kohustuse võtmise aastal kindlaks tehtud põllumajandusmaa pindala osas. Seega on mõlema toetuse esmakordsel taotlemisel võtnud kaebaja kohustuse täita toetuse saamise nõudeid viis aastat ja seda kogu põllumajandusmaa osas, mille kohta toetust taotleti. Kuna kaebaja võttis kohustused ebasoodsamate piirkondade toetuse saamiseks ja mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamiseks 2004 aastal, pidi ta võetud kohustust täitma 2008 aasta lõpuni. 4 Kaebaja on võetud kohustusi täitnud 2004, 2005 ja 2006 aastal, ehk kolmel järjestikusel aastal. Selles osas vaidlust ei ole, nendel aastatel on ta toetusi taotlenud ja toetused on ka määratud ja välja makstud. Antud juhul on küsimus selles, kas toetuse taotlejal on viieaastase kohustuse kehtimise ajal õigus loobuda kohustuste täitmisest ja kas kohustuste edasisest täitmisest loobumine toob kaasa varem saadud toetuste tagasimaksmise kohustuse. Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (edaspidi Seadus) § 44 lg 2 kohaselt määrab põllumajandusminister maaelu arengu toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra, taotluse vormi, toetuse vähendamise alused ja eraldi määrad iga toetusliigi kohta ning kehtestab taotluse rahuldamata jätmise alused. Sama seaduse § 45 lg 2 sätestab, et maaelu arengu toetust vähendatakse Euroopa Komisjoni määruses 796/2004EÜ ettenähtud ja sama seaduse § 44 lõikes 2 nimetatud alustel. Toetusraha tagasinõudmist käsitleb seaduse § 66, mille lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult või et seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saanud isikult tagasi Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel. Komisjoni määruse 796/2004 artikkel 73 käsitleb alusetult makstud toetussummade tagasimaksmist. Selle artikli punkt 1 sätestab, et alusetult tehtud väljamakse korral peab talupidaja kõnealuse summa koos lõike 3 kohaselt arvutatud intressiga tagasi maksma. Millal on toetussummad alusetult väljamakstud, seda kõnealune komisjoni määrus välja ei too.. Seda, et kaebuse esitajale oleks aastatel 2004, 2005 ja 2006 toetus määratud alusetult või et ta ei kasutanud toetust sihipäraselt, vastustaja poolt välja toodud ega põhjendatud ei ole. Lisaks lõikes 1 toodule määrab seaduse § 66 lg 11 veel 4 juhtu, millal lisaks lõikes 1 märgitule tuleb makstud toetus tagasi nõuda. Kuid käskkirjades on tehtud viide seaduse §-le 66 tervikuna, täpsustamata, milline lõige või milline konkreetne punkt selles paragrahvis kaebaja puhul kohaldamisele tuli või kas seda paragrahvi kaebaja suhtes üldse kohaldati, kuna käskkiri anti välja paljude taotleja osas. Määruse nr 51 lg 3 kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata ja eelmistel aastatel makstud toetus nõutakse tagasi selle maa või loomade arvu osas, mille osas taotlejal väheneb kohustusperioodi jooksul 30% põllumajandusmaa pindala või ohustatud tõugu loomade puhul loomade arv, mille kohta ta kohustuse võtmise aastal võttis § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustuse, välja arvatud kui toetuse saaja tõestab, et ta ei saa jätkata võetud kohustuse täitmist vääramatu jõu tõttu. Määruse 51 § 81 lg 5 sätestab, et kui toetuse saaja ei esita kohustusevõtmisele järgnevatel kohustuseaastatel PRIA-le § 29 lõikes 2 nimetatud dokumente, lõpeb võetud kohustus ning eelmistel aastatel makstud toetus nõutakse tagasi. Määruse nr 49 § 14 lg 3 kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata ja eelmistel aastatel makstud toetus nõutakse tagasi selle maa osas, mille osas taotlejal väheneb kohustusperioodi jooksul üle 30% põllumajandusmaa pindala, mille kohta ta kohustuse võtmise aastal võttis § 2 lõigetes 4 ja 5 nimetatud kohustuse, välja arvatud juhul, kui toetuse saaja tõestab, et ta ei saa jätkata võetud kohustuse täitmist vääramatu jõu tõttu. Vastustaja selgituste kohaselt toimus toetuse tagasinõudmine põhjusel, et kaebuse esitajal vähenes kohustusperioodi jooksul põllumaa pindala, mille osas taotleja oli viieaastase kohustuse võtnud, üle 30%, ehk kogu kohutuses märgitud pindala ulatuses. PRIA loeb pindala vähenemiseks ka seda, kui toetust ei taotleta üldse ja loobutakse edasisest põllumajandustootmisest. 5 Nagu märgitud, on toetuste tagasinõudmise aluseks märgitud määruse 49 § 14 lg 3 või määrus 51 § 81 lg 3 , lg
17. Kuid ükski neist sätetest ei reguleeri olukorda, kui toetuse saaja kohustuse täitmise kestel esitab avalduse põllumajanduse lõpetamise kohta. Nii määruse 49 § 14 lg 3 kui määruse 51 § 81 lg 3 käsitelevad juhtu, kui isik on toetuse saamiseks taotluse esitanud, kuid taotlus jäetakse rahuldamata ning koos sellega nõutakse eelmistel aastatel makstud toetus tagasi. Kaebuse esitaja ei esitanud 2007 aastal toetuse saamiseks taotlust. Kuna ta esitas avalduse põllumajanduse lõpetamise kohta, siis ei saanud ta ka esitada dokumente toetuse saamiseks (määruse 51 § 81 lg 5). Kaebuse esitaja väitel oli ta 2007 aastal põllumajandusest loobumise avalduses lähtunud PRIA brošüüris antud selgitusest, et kohustusest võib loobuda peale kolmeaastast järjestikust kohustuse täitmist. Kolmeaastasest kohustuste täitmisest räägib ka määruse 49 § 14 lg
18. Selle kohaselt ei nõuta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi, kui toetuse saaja on täitnud võetud kohustustest vähemalt kolme järjestikuse aasta kohustused ja komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artikli 36 kohaselt lõpetab põllumajandusliku tegevuse. Komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artikkel 36 sätestab, et toetust ei nõuta tagasi kui toetusesaaja annab kohustuse kehtivusajal kogu oma põllumajandusettevõtte või osa sellest üle teisele isikule. Sellist üleandmist antud juhul ei ole toimunud. Kuid sama artikli teine lõige sätestab, et liikmesriigid võivad tagastamist mitte nõuda, kui toetusesaaja on täitnud märkimisväärse osa võetud kohustustest ja lõpetab põllumajandustegevuse, mistõttu selle kohustuse ülevõtmine õigusjärglase poolt ei ole võimalik. Saab järeldada, et põllumajandusminister on määranud, et võetud kohustused on täidetud märkimisväärses osas kui need on täidetud kolmel järjestikusel aastal. Kaebuse esitaja täitis võetud kohustused kolmel järjestikusel aastal, samuti lõpetas ta 2007 aastal põllumajandustegevuse, mille kohta esitas ta vastustajale vastava avalduse. Seega peaks olema täidetud määruse 49 § 14 lõikes 2 toodud alused, millal toetust võib jätta tagasi nõudmata. Kuigi komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artikli 36 kohaldamisele viitab ainult määrus 49, kohaldub see ka kõikidele teistele maaelu arendamise toetustele, sealhulgas mahepõllumajandusliku tootmise toetusele. Sama lahendus on sisuliselt kirjas ka PRIA poolt jagatavas brošüüris, millele tugines ka Hr Paas ning mis ütleb, et pärast 3 aastat on võimalik võetud kohustustest loobuda. Võetud kohustustest loobumise õiguse annab ka Komisjoni määruse (EÜ) 796/2004 sissejuhatava osa punkt 28, mis sätestab, et talupidajatel tuleks lubada oma abitaotlusi täielikult või osaliselt tagasi võtta igal ajal, tingimusel et pädev asutus ei ole talupidajat veel teavitanud abitaotluses leiduvatest vigadest ega ka kohapealsest kontrollist, mille käigus avastataks vigu osas, mida tagasivõtmine mõjutab. Seega tulenevalt eelnevatest analüüsidest võiks öelda, et loobuda võib võetud 5 aastasest kohustusest ka juhul, kui ei ole põhjuseks vääramatu jõud tingimustel, kui on täidetud märkimisväärne osa võetud kohustustest ehk siis kõik võetud kohustused seoses maaga on tehtud järjestikuse kolme aasta jooksul. On lõpetatud põllumajandustegevus, mistõttu ei saa ega pea kohustust üle andma õigusjärglasele. Vastasel juhul kui põllumajandustegevust ei lõpetata, kuid soovitakse kohustusest loobuda, siis tuleb kohustus üle anda õigusjärglasele. Ning kui makstud toetus ei ole makstud alusetult, siis makstud toetuste summat ei saa tagasi nõuda ning kohustustest on võimalik loobuda. Eelnevast tuleneb, et otsus varem välja makstud toetuste tagasinõudmiseks on diskretsiooniotsus, kus tuleb välja tuua need faktilised ja ka õiguslikud asjaolud, mis tingivad konkreetse isiku suhtes just sellise lahendi. Vaidlustatud käskkirjad on sisuliselt motiveerimata ja pole kontrollitavad. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-152-02 märkinud, et diskretsiooni kohaldamise juhtudel, kui seadus näeb ette diskretsiooni, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks 6 negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Antud juhul on tegemist negatiivse otsusega. Arvestades eeltoodut tühistab kohus PRIA 25.01.2008 käskkirjad nr 1-3.13-4/50 ja nr 1-3.135/34 kaebuse esitajat puudutavates punktides. Kohtukulude väljamõistmist kumbki pool ei taotlenud. Eda Muts kohtunik 7