KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 27.12.2006.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-119 Haldusasi E.E kaebus ÕVVTK Tallinna Lin

§ 3

lg 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi käigus. ORAS § 7 lg 1 sätestab isikute loetelu, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanikena või nende pärijatena õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 3 (jõustus 02.03.1997.a.), kohaselt Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara 6 tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Sellist lepingut käesoleva ajani sõlmitud ei ole. Vastustaja on seisukohal, et kuna ORAS § 7 lõige 1 on üldsäte ja sama paragrahvi lõige 3 on erisäte, siis tulenevalt üld- ja erisätte vahekorrast tuleb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute suhtes kohaldada erisätet, so § 7 lg

1. Selliste isikute puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas neil
2. juunil 1940.a. oli Eesti Vabariigi kodakondsus või mitte (RKL 3-31-6-99). Seega ei oma antud asjas tähendust asjaolu, et G.E´l ja S.D'l oli
3. juunil 1940.a. Eesti Vabariigi kodakondsus. Samuti ei oma tähendust asjaolu kas vara õigusvastane võõrandamine toimus enne või pärast ümberasumist. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Valitsuse ja Saksamaa Valitsuse vahel 10.01.1941.a. sõlmitud kokkuleppe kohaselt lahkusid ümberasujatena Saksamaale saksa kodanikud ja saksa rahvusest isikud Läti ja Eesti Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide territooriumilt. Seega ei olnud lahkumisel obligatoorseks tingimuseks Saksa kodakondsuse omamine nagu seda väidab kaebaja. G.E ja S.D olid lepingus märgitud rahvuselt sakslased. Vastustaja leiab, et on tõendatud, et Xxx tn xx asuv majavaldus natsionaliseeriti 1940.a. ning, et S.D ja G.E lahkusid Eestist 10.01.1941.a. Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Seega olenemata sellest, et S.D ja G.E pärijad olid vara tagastamist õigustatud nõudma ORAS § 7 lg 1 alusel ning, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks avalduse esitanud E.E puhul on tegemist vara tagastamist õigustatud nõudma isikuna ORAS § 7 lg 1 p 3 ja § 8 mõttes, ei lahendata selliste isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi ORAS alusel. Seega ei saa ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tunnistada E.E omandireformi õigustatud subjektiks ning S.D ja G.E vara tagastamise taotlused tuleb ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätta. Eelpool viidatud Riigikohtu lahendis on Riigikohus muuhulgas märkinud: Saksamaale ümberasunud isiku pärijatel, s.o. ORAS §-s 8 sätestatud isikutel, ei ole vara tagastamisel või kompenseerimise rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Seega ei saa ka ümberasujate pärijate taotlusi lahendada Omandireformi aluste seaduse alusel. Vastustaja leiab, et ümberasumine sisuliselt hõlmas repressiooniohtu ja et lahkumine ümberasumise korras oli põhjustatud reaalsest repressiooniohust. Sellisele seisukohale on asunud ka kohtupraktika. Seega ei oma antud asjas tähendust kaebaja viidatud asjaolu, et G.E ja S.D põgenesid Eestist reaalse repressiooniohu tõttu, mitte vabatahtlikult. Vastustaja märgib, et kaebaja on viidanud K.A.H 27.09.2005.a. pöördumisele justiitsministri poole ja Justiitsministeeriumi 20.10.2005 vastusele nr 3304/
4. Justiitsministeeriumi vastuses seisab: "Oma kirjas tunnete huvi nendele inimestele vara tagastamise vastu, kelle vara 1940nda aasta juunis natsionaliseeriti ja kes peale seda Eestist põgenesid (ilma, et nende Eestist lahkumist oleks reguleerinud mingi riikidevaheline leping). Teie kirjast ei ole võimalik ühtegi konkreetset küsimust välja lugeda. Kuid Teie poolt kirjeldatud isikute suhtes ORAS § 7 lg 3 ei kehti ning nende suhtes vara tagastamine tuleb lahendada üldistel alustel." Vastustaja on seisukohal, et Justiitsministeeriumi kirjast nähtub selgelt, et isikud kelle vara natsionaliseeriti ja kes peale seda Eestist põgenesid, ilma et nende lahkumist oleks reguleerinud mingi riikidevaheline leping, ORAS § 7 lg 3 ei kehti ning nende suhtes vara tagastamine tuleb lahendada üldistel alustel. Seega kaebaja teistsugune tõlgendus ei ole õige. 7 Vastustaja on seisukohal, ÕVVTK 15.09.1997.a. otsus nr 9247 on kooskõlas omandireformi aluste seaduses sätestatuga ning on antud selle seaduse alusel ja täitmiseks. Käesolevas asjas puuduvad tõendid ja õiguslikud alused, mis tingiksid ÕVVTK linnakomisjoni 15.09.1997.a. otsuse nr 9247 muutmise ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.2005.a. otsuse nr 12782 tühistamise. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et Riigikohtu üldkogu otsusega nr 3-4-1-5-02 on ORAS § 7 lg 3 tunnistatud vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg 2-ga ja § 14 nende koostoimes. Riigikohtu otsus kohustas seadusandjat viima see säte kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Üldkogu asus seisukohale, et kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist. Samas möönis riigikohus, et taoline ebamäärane olukord jätkub, kuni seaduseandja ehk riigikogu ei anna selle kohta õiguslikku regulatsiooni. Riigikohtu üldkogu arutas 14.02.2006.a. Eestist Saksamaale ümberasunute vara tagastamise või kompenseerimise probleeme. Üldkogu peab andma hinnangu ümberasujate vara tagastamise või kompenseerimise küsimuses seaduseandja tegevusetuse vastavuse kohta põhiseadusele ning omandireformi aluste seadusele. Vastustaja leidis kohtuistungil, et senised seisukohad ei ole muutunud. Vastustaja jättis õigustatult rahuldamata 08.08.05.a. ja 16.11.05.a. taotlused ja muutmata komisjoni otsuse
5. Ka käesolevaks ajaks ei ole võimalik nende avalduse alusel asuda uuesti lahendama vara tagastamise taotlust, kuna puuduvad rakendusaktid ja president ei kuulutanud välja uut seadust ja menetlus on hetkel peatatud. Riigikohtu otsus ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise kohta ei oma tagasiulatuvat jõudu. Vaidlustatud otsuse motiveerivast osast tuleneb, et uuesti vaadatakse kaebaja vara tagastamise taotlus läbi, kui riik annab välja rakendussätted. 2005.a. otsus ei võtnud seisukohta isikute subjektiks tunnistamise kohta. Kohtukulude osas, et kohtueelsed kulud ei peaks kuuluma antud kulude hulka, kuna need ei kuulu HKMS tulenevalt väljamõistmisele. 2005.a. alates tehtud kulud ei kuulu käesoleval juhul kohtuväliste kulude juurde HKMS mõttes. Vastustaja on seisukohal, et 23.03.2005.a. arve ei kvalifitseeru kohtuvälisteks kuludeks. 09.08.2005.a. arvet palub mitte arvestada, kuna isikul on alati võimalik tutvuda toimikuga maaametis ja seda ei olnud vajalik paljundada. 21.11.2005.a. arve ei ole kohtukulu, see on kohtueelne kulu, mis ei kuulu väljamõistmisele. 23.01.2006.a. arve osas leiab vastustaja, et selles on ülepaisutatud komisjoni otsusega tutvumine. Kaebuse koostamisele 4 tundi ei vaidle vastu. 17.08.2006.a. arvele 01.09.2006.a. arvele ei ole vastuväiteid. 18.12.2006.a. arve on tasumata ja seega ei ole kohtukulu selles osas kantud. Palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. 1.Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja taotluse ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.2005.a. otsuse tühistamisnõude osas. Kohus leiab, et kaebaja on ebaõigesti tõlgendanud vastustaja seisukohti osas, mis puudutavad G.E ja S.D rahvust või kodakondsust. Vastustaja ei ole teinud järeldusi, et need isikud olid 8 Eestist lahkumisel välisriigi kodanikud. Vastupidiselt on vastustaja jätnud nende isikute puhul märkimata, et nad olid Saksa riigi kodanikud. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja on ebaõigesti leidnud, et märgitud isikud lahkusid Eestist NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti leidnud, et need isikud lahkusid kokkuleppe alusel, mida kinnitavad enne vaidlusaluse otsuse tegemist Venemaa arhiivist 09.11.05.a. saadud tõendid ja mis asuvad vara tagastamise toimikus II kd tlk 164-
6. Kuna isikud olid kantud Saksamaale ümberasujate nimekirja ja nimekirjade kinnitamine on toimunud ettenähtud korras, siis oli vastustaja õigustatud märkima, et vara tagastamise taotluse lahendamisel rakendub ORAS § 7 lg
7. Kaebajal ei ole tõendeid, mis kinnitaks, et nimekiri ei ole õige. Kaebaja esitas kohtule tutvumiseks omapoolse tõlke ja tõlgenduse Saksa-nõukogude kokkuleppest 10.01.1941.a. ümberasujate kohta Läti ja Eesti NSV-st ja leidis, et oli välistatud nende saksa rahvusest isikute väljarändamine, kes ei olnud Saksa riigi kodanikud, kuid kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tõlgete erinevus ei anna alust väita, et kaks riiki välistasid nende isikute lahkumise Eestist riikidevahelise kokkuleppega, kui isik ei olnud saksa kodakondsuses. Kohus nõustub järeldustega, et saksa rahvusest isikud said koos perekonnaga või muudel põhjustel lahkuda Eestist ja selle tõttu on nad ka lülitatud Saksamaale ümberasujate nimekirja. Kuna kaebajal ei ole esitada vastupidiseid dokumente, siis tuleb usaldada 04.02.1941.a. ja 30.01.1941.a. kinnitatud nimekirja, mille andmetega ei ole vastuolus ka muud asjas kogutud tõendid, mis kinnitavad, et G.E ja S.D ei olnud välisriigi kodanikud, kui nad lahkusid Eestist. Justiitsministeeriumi 20.10.05.a. antud vastuses ( varatagastamise toimiku II kd lk 163) märgitakse, et kaebaja esindaja hr Heilmanni kirja alusel ei saa ministeerium välja lugeda ühtegi konkreetset küsimust ehk ministeerium ei võta seisukohta riikidevahelise lepingu osas. Küll aga on vastustaja ja kohus nõus, et ministeerium märgib ära,

§ 7

lg 3 kirjeldatud isikute suhtes ei kehti ja vara tagastamine tuleb lahendada üldistel alustel. Viimane seisukoht ei ole aga vastustajale siduv. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsusega nr 9247 15.09.97.a. otsustati lugeda tõendatuks, et Xxx tn xx endisel kinnistul nr 148 asunud hooned ja krunt suurusega nr 959 ruutmeetrit on omandireformi objektiks, majavaldus on natsionaliseeritud 1940.a. ja maa 23.07.1940.a. Loeti tõendatuks, et muuhulgas kuulus vara selle võõrandamise ajal G.E`le ja S.D`le, kes lahkusid Eestist NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingu alusel. Otsuse p –ga 3 leiti, et taotlused „vara osas“ tuleb jätta rahuldamata ORAS § 7 lg 3 alusel. Tagastamise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seda kokkulepet sõlmitud ei ole. Samas tühistati ka varasema otsuse nr 7966 p-id 3 ja 5 ehk omandireformi õigustatud subjektiks ei jäänud varasema otsuse alusel E.E ning tühistati ka otsustuse osa, millega olid esitatud andmed endiste omanike ja vara registrisse kandmise kohta. Tühistati ka otsus nr 9099 täies ulatuses, mis jättis vara endiste omanike pärija taotluse tunnistada ta omandireformi subjektiks rahuldamata. Selle otsusega oli samas tühistatud mitmed varasemad linnakomisjoni otsused. Otsuse nr 9099 tühistamise põhjusena on märgitud, et otsuses on viidatud kehtetule õigusaktile. Otsuses oli viidatud ORAS § 7 lg 2 ja EV Omandireformi aluste seaduse rakendamise seaduse p-le

1. Vastustaja selgitustest järeldub, et õigusvastaselt võõrandatud varana käsitletud hoone ja maa tagastamise taotluse esitanud kaebaja taotlust ei saa lahendada enne, kui on selgunud, kuidas riik lahendab uue seadusega nende isikute vara tagastamise taotluste lahendamise küsimuse. Vaidlusaluses otsuse nr 12782 05.12.05.a. alusel ei ole arusaadav, kas vara on endiselt arvel endiste omanike vara registris. Ühteaegu on otsusega nr 9247 loetud vara omandireformi objektiks uuesti, kuid samas on tühistatud vara arvele võtmine. Kuna vaidlusaluse varaga teostatakse tehinguid ja arvestades, et otsuse nr 7966 p 5 on tühistatud, tuleb järeldada, et 9 märgitu tõttu ei kohaldata sellele varale ORAS § 18 sätteid. Seda kinnitab ka asjaolu, et vastustaja on seisukohal, et vara tagastamise küsimust ei võimaldanud lahendada ORAS § 7 lg
2. Kohus leiab, et kaebaja pöördus komisjoni poole otsuse nr 9247 tühistamiseks mitte üksnes põhjusel, et ta vaidlustas isikute kodakondsuse küsimuse. Kaebaja palus otsus ümber vaadata ka põhjusel,

§ 7lg 3 ei saaks kohaldada ja asja tuleks uuesti lahendada ORAS üldises korras.

Kohus leiab, et kaebaja eesmärgiks on saavutada olukord, milles vara nii tagastatakse, kui ka see säiliks ajaks, mil riik lahendab küsimuse, kuidas käituda varaga, mis jäi Eestisse, kui isik lahkus riikidevahelise lepingu alusel. Kohus on ülalpool leidnud, et vastustaja lahendas õigesti kaebaja probleemi, kas kaks märgitud isikut olid lahkunud riikidevahelise lepingu alusel või mitte. Seega ei ole kaebaja vastupidine väide õige. Otsus nr 9247 oli selle tõttu tehtud selle tegemise aja seisuga 15.09.97.a. õigesti viitega õiguslikule alusele ORAS § 7 lg 3, kuna sellel ajal ORAS § 7 lg 3 kehtis ja normi ei olnud keegi tunnistanud ka Põhiseadusele mittevastavaks. Kaebaja uus pöördumine komisjoni poole oli tehtud ajal, mil Riigikohtu üldkogu 28.10.02.a. otsusega nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks PS-ga. Riigikohtu üldkogu tunnistas 28.10.2002.a. ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 2 kohaselt jõustub Riigikohtu otsus kuulutamisest. Kuna Riigikohtu 28.10.2002.a. otsusel puudus tagasiulatuv jõud, siis oli otsus nr 9247 jätkuvalt kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3, kuid et kaebaja uue taotluse ajaks läbi vaadata küsimus uuesti oli riigikohus normi vastuolu PS-ga tunnistanud, tekitas PS-se vastase normi kasutamine küsitavusi. Keeldumine küsimus uuesti läbi vaadata tehti 05.12.05.a. ehk ajaks, mil oli teada,

§ 7lg 3 ei ole vastavuses PS-ga.

Riigikohus andis täiendava aja, et riik lahendaks küsimuse. Kohus leiab, et vastustaja ei ole tegelikult peatanud taotluse läbivaatamist ehkki oli tekkinud õigusselgusetus või puudusid rakendusaktid, kuidas talitada edasi. Vastupidiselt lahendas komisjon kaebaja kaks pöördumist ning jättis need rahuldamata ning vaidlustatud linnakomisjoni otsuse nr 9247 muutmata. ORAS § 7 lg 3 tunnistati Riigikohtu üldkogu poolt kehtetuks 12.04.2006.a. ja otsus selles osas jõustus 12.10.2006.a. Riigikohus märgib oma otsuse p-s 27 ja 29,

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941.a.

sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb läbi vaadata ja et nimetatud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimustes võimalike lahendusvariantide vahel tuleb valik teha eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Seega tulenevalt Riigikohtu 12.04.2006.a. otsusest tuli kohalikel omavalitsustel ära oodata uues olukorras tegutsemiseks selge õiguslik regulatsioon. Samuti tuleb sellest vastustaja kohustus kaebaja avaldus tulevikus uuesti üle vaadata. Seega leiab kohus, et kaebaja esitatud taotlused on lahendatud õigesti osas, milles lahendati küsimus, kas isikud lahkusid riikidevahelise lepingu alusel või mitte. Vastavalt Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega lähtudes eeltoodust leiab kohus, et 05.12.2005.a. seisuga oli vaidlustatud ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsus õiguspärane ja kaebaja taotlus ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.2005.a. otsuse tühistamisnõude osas tuleb jätta rahuldamata. Kuid kohus leiab, et kaebaja 10 avaldustes sisaldus ka taotlus lahendada kaebaja esitatud varatagastamise taotlus uuesti lähtudes muutnud olukorrast. Selle tõttu leiab kaebaja, et osaliselt on tema avalduste sisu lahenduseta, kuna vastustaja ebaõigesti leiab, et ei ole tekkinud muutunud olukorda. 2. Teiseks esitas kaebaja kohustamisnõude, milles palub kohustada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni uuesti läbi vaatama kaebaja taotlused ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 15.09.1997.a. otsuse nr 9247 muutmiseks või vaadata vara tagastamise taotlus uuesti läbi lähtudes tekkinud olukorrast ning ORAS üldistel alustel. Sisuliselt on kaebaja seisukohal, et kui ei ole võimalik või vajalik muuta otsust nr 9247 selle tõttu, et kohus ei tühista otsust 05.12.05.a. nr 12782, on kaebajal õigus nõuda vara tagastamise avalduse uut läbivaatamist lähtudes tekkinud olukorrast ehk kaebaja eesmärgiks oli saavutada olukord, et tema esitatud taotlust hakatakse menetlema. Kohus leiab, et kaebaja taotleb jätkuvalt küsimuse lahendamist, mis tagab objekti-subjekti otsuse tegemise ja selle kaudu vara säilimise küsimuse lahendamise kuni selle tagastamise võimalikkuseni või kui seadusega otsustatakse, kas vara hoopis kompenseeritakse. Kohus leiab erinevalt vastustajast, et vara tagastamise taotluse läbivaatamine on võimalik ilma komisjoni nr 12782 tühistamiseta. Kuigi kaebaja nõuab seejuures otsuse nr 9247 muutmist läbi otsuse nr 12782 muutmise, on selline formulatsioon eksitav. Kohus leiab, et kaebaja kohustamisnõude sisuks on, et vastustaja asub lahendama vara tagastamise taotlust ilma, et kaebaja peaks esitama veel mingi taotluse või et vastustaja ootaks ära täiendava seaduse regulatsiooni, kuivõrd kaebaja oli juba taotlenud küsimuse lahendamist. Kohtuasi lükatigi edasi, et saada selgus, kas vastustaja ise asub menetlema kaebaja vara tagastamise taotlust, või on see ilmselgelt võimatu. Peale kohtuasja lahendamise edasilükkamist on vastustaja praegune esindaja jäänud seisukohale, et kohustamisnõude täitmiseks puudub endiselt alus. Vastustaja palub jätta nõue rahuldamata. Kohus tuvastas eelmises otsuse punktis, et 12.04.2006.a. Riigikohtu üldkogu otsusest nr 3-3-163-05 tulenevalt tuli vastustajal ära oodata selge õiguslik regulatsioon. Riigikogu võttis Riigikohtu üldkogu 12.04.2006.a. otsuse täitmiseks 14.09.2006.a. vastu ORASe § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse, mille Vabariigi President jättis 20.09.2006.a. välja kuulutamata. 27.09.2006.a. võttis Riigikogu nimetatud seaduse muutmata kujul uuesti vastu. Vabariigi President esitas 04.10.2006.a. Põhiseaduse § 107 alusel Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks 27.09.2006.a. vastu võetud ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus. Seega ei ole nimetatud seadus jõustunud. Kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12.04.2006.a. otsusest tulenevalt kehtetu alates 12.10.2006.a. 06.12.2006.a. tegi Riigikohtu üldkogu otsuse nr 3-3-1-63-05, mille p-s 5 asus seisukohale,

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebaja taotlus S.D´le ja hiljem G.E´le, kelle pärijaks on kaebaja, kuulunud vara küsimuses uue otsuse tegemist, mis jäeti rahuldamata 11 tuginedes ORAS § 7 lg 3, sest nimetatud säte nägi otsuste tegemise ajal ette, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja ema G.E oli vaidlusaluse kinnistu nr 148, Xxx tn xx üks võõrandamisaegne omanik. Kaebaja/pärija taotlus on jäetud aga rahuldamata põhjendusel, et vara endised omanikud S.D ja G.E lahkusid Eestist 10.01.1941.a. Saksa riigiga sõlmitud lepingu lausel ning nende taotluse lahendamisel tuleb lähtuda ORAS § 7 lg

1. Seega kaebaja arutlused oma ema ja vanaema kodakondsuse üle on antud asjas asjakohatud, sest vaidlustatud otsustest ei nähtu, et kaebaja taotlused oleksid jäetud rahuldamata seetõttu, et kaebaja ema ja vanaema, ei omanud seisuga 16.06.1940.a. Eesti kodakondsust, mistõttu kohus ei analüüsi siinkohal nimetatud küsimust. Kuna käesoleva vaidluse lahendamise ajaks on jõustunud Riigikohtu üldkogu 12.04.2006.a. otsus, millest tulenevalt on ORAS § 7 lg 3 kehtetu alates 12.10.2006.a., ning on jõustunud Riigikohtu üldkogu otsus 06.12.06.a., mille kohaselt ei saa keelduda enam küsimuse lahendamisest ORAS § 7 lg 3 alusel, siis ei vasta enam käesoleval hetkel kehtivale õigusele keeldumine lahendada vara tagastamise küsimus. Selles osas on tekkinud muutus ning ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele ORAS sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. See tähendab muuhulgas ka varale ORAS § 18 kaitse rakendumise õigust, mis kaebajale ei ole vähetähtis. Jätkuv keeldumine asuda vara tagastamise avaldust lahendama, toob kaasa olukorra, mil kaebaja vara omandivormi praktiliselt muudetakse ehk vara õiguslik seisund on kaitseta. Kohus leiab, et kaebaja kohtukaebuse eesmärgiks on saada lahend küsimuses, kas vara lugeda omandireformi objektiks, et selle suhtes oleks võimalik võtta hiljem vastu ka vastavalt kas tagastamise või kompenseerimise otsus. Kuna kaebaja sooviks on, et enam ei oodataks ära riigi poolt kohustuse täitmist, et muuta seadust ja on võimalik lähtudes riigikohtu lahendist 06.12.06.a. nr 3-3-1-63-05 teha järeldus, et kui vara tagastamise taotluse menetlusse võtmine on kas seiskunud või tagasi lükatud ORAS § 7 lg 3 alusel, et siis pidas riigikohus võimalikuks teha lahend, mille kohaselt tuleks vara tagastamise taotlused võtta menetlusse. Kohus leiab, et lähtudes Riigikohtu viimatimärgitud lahendist ( p 9) saab järeldada, et kui vara tagastamise menetlust ei ole alustatud põhjusel, et keeldumine tugines ORAS § 7 lg 3 ehk kehtetuks tunnistatud õigusnormile, siis on tekkinud alus, mis võimaldab hakata menetlema vara suhtes esitatud taotlusi. Kohus leiab, et juba käesoleval ajal saab vastustaja jätkata menetlust kaebaja esitatud vara tagastamise taotluse suhtes, kuna keeldumist ei saa põhistada ORAS § 7 lg 3 alusel ning vastustaja saab lähtudes riigikohtu lahendi juhistest teha otsustuse ORAS üldistel alustel. See tagab vara suhtes ORAS § 18 rakendumise, mis on kaebaja üheks eesmärgiks, kuivõrd ta esitas vahetult taotluse kohaldada esialgset õiguskaitset. Hetkel ei ole vara omandivormi muutmine võimatu, mida kinnitavad kaebaja esitatud andmed ning vastustaja seisukoht, et vara tagastamise küsimust ei olegi saadud otsustada, kuna vara tagastamise taotlused ei kuulu lahendamisele ORAS alusel. Kohus leiab, et objekti-subjekti otsuse tegemiseks ei pea enam ära ootama ka muid rakendusakte. Vastupidiselt otsustades muutub ainetuks Riigikohtu lahenditega saavutatu, samuti moonduks omandireformi eesmärk ega rakenduks ORAS §
2. Riigikohus pidas võimalikuks 12 teha haldusasjas 3-3-1-63-05 otsus, mis ei kohalda ORAS § 7 lg 3 tulenevat takistust objektisubjekti otsuse tegemiseks. Haldusorganil tuleb ümber vaadata keeldumine lahendada vara tagastamise küsimus ja teha juba praeguses olukorras ise kaebaja vara tagastamise taotluse alusel uus subjekti-objekti otsus, mis üheselt selgelt tagab vara omandivormi säilimise muutumatult kujul. Seega kuulub kaebus ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni kohustamiseks kaebaja vastav taotlus uuesti läbi vaadata rahuldamisele. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonil tuleb vaadata kaebaja taotlus Xxx tn xx asuva vara tagastamiseks uuesti läbi lähtudes nii käesolevast kohtuotsusest kui ka Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-3-1-63-05 toodud motiividest, mille kohaselt Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Kas vastustaja annab selleks välja uue otsuse või muudab senist otsust, jääb vastustaja otsustada.
3. Kaebuse esitaja taotleb kohtukulu väljamõistmist summas 40 884 krooni ja 50 senti (sh käibemaks), millest on tasumata 7080 krooni, kuid millises summas on väljastatud arve ( tlk 99). Nimetatud summa tasumise tõendamiseks on kohtule esitatud Advokaadibüroo Concordia arved: 1) 23.03.2005.a. arve nr 23475 summas 4425 krooni. Arve selgituseks on märgitud: Kesklinna Valitsusele kirja koostamine, kohtumised kliendiga ning tutvumine materjalidega, kohtumine kliendiga, U.A-ga, kohtumine kliendiga ning materjalidega töö. Kokku 2.5 tundi. 2) 09.08.2005.a. arve nr 23828 summas 8129,50 krooni. Arve selgituseks on märgitud: tutvumine toimiku materjalidega (köide II, erastamise toimik), konsultatsioon kliendiga ning tegevuse arutamine, täiendav tutvumine Tallinna Maa-Ametist saadudu toimikute materjalidega ning taotluse koostamine menetluse uuendamiseks, kohtumine kliendiga. Kokku 4,5 tundi. Lisaks on märgitud arhiividokumentide kopeerimine Tallinna MaaAmetis. 3) 21.11.2005.a. arve nr 24105 summas 3097,50 krooni. Arve selgituseks on märgitud: kirjavahetusega tutvumine ning taotluste koostamine Maa-Ametile kliendilt saadud informatsiooni/dokumentide põhjal. Kokku 1,75 tundi. 4) 23.01.2006.a. arve nr 24287 summas 9302,50 krooni. Arve selgituseks on märgitud: ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsusega tutvumine, kaebuse koostamine Tallinna Halduskohtusse. Kokku 5,25 tundi. 5) 17.08.2006.a. arve nr 24778 summas 2655 krooni. Arve selgituseks on märgitud: Tallinna Linnavalitsuse vastus kaebusele halduskohtusse, konsultatsioon, kohtumine kliendiga. Kokku 1,5 tundi. 6) 01.09.2006.a. arve nr 24814 summas 6195 krooni. Arve selgituseks on märgitud: valmistumine kohtuistungiks ning istungil osalemine. Kokku 3,5 tundi. 7) 18.12.2006.a. arve nr 25116 summas 7080 krooni. Arve selgituseks on märgitud: kohtuistung, osalemine ning ettevalmistus ja vara käsutamise keelumärke seadmise taotlus esialgse õiguskaitsena. Kokku 4 tundi. Nende maksmise tõendamiseks on kaebaja esindaja esitanud Advokaadibüroo Concordia arvelduskonto väljavõtted va 18.12.2006.a. arve nr 25116 osas. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust tuleneva vaidluse lahendamisel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 13 HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. HKMS § 83 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Asja läbivaatamise kulud on: 1) tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud; 2) dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud; 3) vaatluse kulud, muu hulgas sellega seotud vajalikud kohtu sõidukulud; 4) menetlusdokumentide kättetoimetamise, edastamise ja väljastamise kulud; 5) väljaandes Ametlikud Teadaanded või ajalehes kutse või teate avaldamise kulud. Kohtuvälised kulud on: 1) menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud; 2) menetlusosaliste sõidukulud; 3) menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek; 4) menetluskulude kandmisel menetlusabi taotlemise avalduse menetlemise kulud. Kaebaja taotleb nii kohtumenetluse kui ka kohtueelses menetlusest tehtud kulude hüvitamist. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ning leiab, et kohtueelses menetluses kantud kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna HKMS § 83 lg 4 p 1 on esindaja kulude all silmas peetud ainult kohtumenetluses kantud esindaja kulusid. Seega ei kuulu väljamõistmisele kaebaja poolt esitatud 23.03.05.a. arve nr 23475 summas 4425 krooni 09.08.05.a. arve nr 23828 summas 8129,50 krooni ning 21.11.05.a. arve nr 24105 summas 3097,50 krooni kokku summas 15 652 krooni. Samuti ei kuulu väljamõistmisele 18.12.2006.a. arve nr 25116 summas 7080 krooni, kuna nimetatud arve ei ole tasutud ning seega ei ole kulu kantud. Nimetatud summade mahaarvestamisel taotletud menetluskulude kogusummast jääb menetluskulude suuruseks 22 732 krooni. Kuna aga kohus rahuldas kaebuse osaliselt, siis kuuluvad vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele kaebaja poolt kantut kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ehk kokku summas 11 366 krooni. Kuna kaebaja ei esitanud kohtule arveldusarve numbrit ja muid vajalikke rekivisiite ning kohtul ei olnud võimalik seotult pühadega kätte saada kaebaja esindajat, siis tuleb kaebajal endal esitada koheselt arve number kas kohtule või vahetult vastustajale, kes saab sellisel juhul asuda oma kohustust täitma. Kuna kaebaja esitas vahetult enne kohtuotsuse tegemist esialgse õiguskaitse taotluse, siis lahendab kohus taotluse määrusega, kuid leiab, et kaebaja kaebuse eesmärgiks on saavutada olukord, et tema vara tagastamise taotlust hakatakse menetlema viivitamatult, kuivõrd nähtuvalt esialgse õiguskaitse taotlusest ja asja materjalidest ei ole vara omandivormi säilivus tagatud ja võivad tekkida kahjunõuded. Kohus leiab, et antud olukorras on õige lähtudes HKMS § 99 lg 2 p 2 tuleb vastustajal kaebaja taotlus vaadata läbi viivitamatult, kuna otsuse täitmisega viivitamine võib tekitada olulist kahju isikule, kelle kasuks kohtuotsus tehti. Selle tõttu kohus paneb kohustuse lähtudes kohtulahendi viivitamatu täitmise sättest lähtudes ja tõlgendab kaebaja esitatud taotlust HKMS § 99 lg 2 nõudena. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1, § 99 lg 2 p 2 ja § 31 kohus OTSUSTAB:
4. Rahuldada kaebaja kaebus osaliselt.
5. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tühistada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.2005.a. otsus nr
6. 14
7. Kohustada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni uuesti läbi vaadata viivitamata E.E nõue, milles ta taotleb vara tagastamiseks esitatud avalduse menetlemist.
8. Mõista välja E.E kasuks kantud õigusabikulu summas 11 366 krooni. Vastustajal tuleb nimetatud summa kanda E.E arveldusarvele kohtuotsuse jõustumisest ja andmete esitamisest hiljemalt 1 kuu jooksul. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut. Karin Kalmiste Kohtunik Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht
9. november 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-119 Haldusasi E.E kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
10. detsembri
11. a otsuse nr 12782 tühistamiseks ja sama komisjoni
12. septembri
13. a otsuse muutmiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
14. detsembri
15. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja E.E Vastustaja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon RESOLUTSIOON
16. Rahuldada apellatsioonkaebus.
17. Tühistada Tallinna Halduskohtu
18. detsembri
19. a otsuse p-d 3 ja
21. Jätta kaebus kohustamisnõude osas rahuldamata.
22. Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu 80 krooni. Ivo Pilving Silvia Truman 15 Ruth Virkus