3-08-522/3

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-522 Otsuse kuupäev

1. mai 2008 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Aleksandr Dorožko kaebus Tartu Vangla toimingu (viivitamatult teise kambrisse mittepaigutamine) õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud 13.02.2008 paigutati Aleksandr Dorožko Tartu Vanglas Tallinna Vanglast saabudes kambrisse 2111, kus viibis juba üks kinnipeetav. Kaebuse esitaja pöördus samal päeval valvuri poole sooviga kambrit vahetada. Järgmisel päeval esitas A.Dorožko vangla direktorile taotluse ümberpaigutamiseks teise kambrisse, samuti pöördus ta samas küsimuses suuliselt ja telefoni teel mitmete vangla ametnike poole. 17.02.2008 ja 18.02.2008 esitas A.Dorožko vaided teise kambrisse mittepaigutamise peale. Vaided tagastati Justiitsministeeriumi poolt 29.02.2008 vaide esitamise õiguse puudumise tõttu. A.Dorožko paigutati kambrist nr 2111 ümber 18.02.2008.a. Kaebuse põhjendused Halduskohtule esitatud kaebuses palub A.Dorožko tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming (tegevusetus) - kaebaja viivitamatult mitteümberpaigutamine kambrist, kus 1 probleem tekkis ning sinna jätmine viieks ööpäevaks. Toiming seisnes vanglapoolses tegevusetuses ning selles, et Tartu Vangla ei võimaldanud kaebajal koheselt vahetada kongi, kuhu ta oli 13.02.
2. aastal paigutatud, vaid tegi seda viie päeva pärast. Kaebaja väitel põhjustas kongikaaslase käitumine kongis oldud ajal ohtu tema tervisele ja julgeolekule ning käitumine alandas kaebajat. Kaebaja palus ennast teise kongi viia, selgitades korduvalt asjaolusid, kuid seda viie päeva jooksul ei tehtud. Kaebaja väitel rikkus see tegevusetus tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja märgib, et tulenevalt Vangistusseaduse § 66 lg 2 ning Justiitsministri 01.04.
3. a määruse nr 23 § 4 punkt 5-st on vangla viivitamatult kohustatud rakendama kõiki vajalikke abinõusid, et vältida ohtu vangi julgeolekule ja tervisele. Kinnipeetaval, st kaebajal, on õigus võrdsele ja väärikale kohtlemisele ning julgeoleku tagamisele. Teda hoiti põhjendamata kinnises kambris, üheskoos kambrikaaslasega, kus olid ohus ka tema julgeolek ning tervis. See oht osaliselt ka realiseerus tuuletõmbusest saadud seljavalude näol ning mõjutas psüühiliselt. Julgeolek oli ohus, kuna kamber nr 2111 asub
4. blokis, kuhu paigutatakse vangid, keda ei sallita ning kes kõige tihedamalt satuvad teiste kinnipeetavate isikute rünnete alla. Kohe alguses tekkis probleem, kui kambrikaaslane nõudis, et kaebaja käiks paljajalu kambris. Alandav kohtlemine seisnes kasvõi selles, et kui kambrikaaslane võttis kaebaja leivanormi endale ja kui kaebaja avaldas pahameelt, siis kaaslane viskas leiva lauale. Teiseks mängib kambrikaaslasel televiisor ja seda ka siis kui kaaslane ise raamatut loeb ning kuna ta teab, et see kaebajat häirib siis kohati jätab selle kõvasti mängima ka meelega. Põhiseaduse § 13 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus riigi kaitsele. Antud juhul on riigiks Tartu Vangla, mis ei ole üksnes kohustatud õiguserikkumistele reageerima vaid peab looma ka tingimused nende rikkumiste ennetamiseks. Vastustaja vastuväited Justiitsministri 06.12.2001.a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus" § 9 kohaselt on vangla julgeolekuosakonna peamiseks ülesandeks ennetada ja avastada õiguserikkumisi. Sellest tulenevalt tegeleb kinnipeetavate isikute vanglasisese paigutusega julgeolekuosakond. Kinni peetavate isikute vanglasisesel paigutamisel lähtutakse vangistusseaduses sätestatud eraldihoidmise printsiibist. Julgeoleku tagamiseks tehakse kõigi vahistatute ja kinnipeetavate vanglasse saabumisel kindlaks nende turvarisk, s.o oht enda või teiste isikute või vangla julgeolekule ning saadud teavet analüüsides majutatakse ta kokku teiste kinnipeetavatega, kellega ta antud olukorras sobida võiks. Justiitsministeerium oma 29.02.
5. aasta kirjas nr 11-7/724 on seisukohal, et kehtivatest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust valida kambrit ega kambrikaaslasi. Vanglale ei tulene õigusaktidest kohustust paigutada kinnipeetav taotluse esitamisel teise kambrisse ning kinnipeetaval puudub õigus nõuda enda teise kambrisse paigutamist. Seega puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda vanglalt vastava toimingu sooritamist ja vangla ei rikkunud kaebaja õigusi, kui ei paigutanud teda koheselt peale sellekohase soovi avaldamist teise kongi. Tartu Vangla julgeolekuosakonnale ei ole käesoleva ajani teada ühtegi sellist asjaolu, mis oleks olnud takistuseks kaebaja ja tema kambrikaaslase viibimisele ühises kambris. Selliseid asjaolusid ei ole ka kaebaja vanglale avaldanud ega märkinud kohtule esitatud kaebuses. Justiitsministeeriumile esitatud vaides on kaebaja oma nõudmist põhjendanud sellega, et kambrikaaslasel oli komme kambri õhutamiseks akent avada ja telerit sisse lülitada. Veel on kaebaja oma teatises avaldanud rahulolematust sellega, et hommikusöögi ajal võttis kambrikaaslane toidujagajalt vastu kogu leiva ning „viskas" kaebaja osas selle lauale. 2 Kaebaja oli 14.02.2008.a esitanud vanglale toidust loobumise avalduse, seega ei pidanudki ta vanglalt toitu saama ning kambrikaaslase talitusviis ei olnud kaebaja asi, seda enam, et leiva lauale panemist ei saa mõistlikult pidada au ega väärikust alandavaks. Vastustaja leiab, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa olla kellegi viivitamatuks ümberpaigutamise põhjuseks ja kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda enda viivitamatut ümberpaigutamist sellistel põhjustel. Vaatamata sellele, et vanglal ei olnud kohustust ümberpaigutamiseks, rahuldati A.Dorožko taotlus esimesel võimalusel ning paigutati ta teise kambrisse 18.02.2008.a, s.o neli päeva peale vastavasisulise taotluse esitamist. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja jätta Aleksandr Dorožko kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kinnipeetava paigutamine vanglas toimub Vangistusseaduse § 11 lg 1 järgi täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Kinnipeetavate eraldihoidmise printsiip on sätestatud VangS §-s 12, mille lõike 1 kohaselt hoitakse vanglas eraldi mehi ja naisi, alaealisi ja täiskasvanuid, kinnipeetavaid ja vahistatuid, ning isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. VangS § 12 lg 2 kohaselt võib vangla paigutada erandkorras kinnipeetavaid eraldi ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel. Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vangla jättis õigusvastaselt teda ümberpaigutamata kambrist nr 2111 mõnda teise kambrisse. Kaebaja selgituste kohaselt rikkus tema subjektiivseid õigusi 1.bloki maine, kus kamber 2111 asus ning kambrikaaslase käitumine, mis alandas tema inimväärikust ning oli ohtlik kaebaja julgeolekule ja tervisele. Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla ametnikud ei ole rikkunud kaebuse esitaja õigusi ega pole eiranud vangistust reguleerivaid õigusnorme, jättes koheselt rahuldamata kaebaja taotluse tema ümberpaigutamiseks teise kambrisse. Kohus nõustub vastustaja poolt antud, samuti Justiitsministeeriumi vaide tagastamise otsuses antud seisukohaga, et ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetava õigust valida omale sobivat kambrikaaslast või sobivat kambrit. Vastustaja ei ole rikkunud VangS § 12 lg-1 sätestatud kinnipeetavate eraldihoidmise printsiipi. Vanglal ei ole kohustust paigutada kinnipeetavat kambrisse vastavalt tema soovile ning kinnipeetaval puudub õigus nõuda teise kambrisse paigutamist. VangS § 12 lg 2 annab vanglale õiguse paigutada kinnipeetavaid eraldi ka muudel alustel ehk ka muude tingimuste olemasolu korral, kui see on välja toodud VangS § 12 lõikes
6. Üheks eraldi paigutamise aluseks võivad olla ka kinnipeetava julgeoleku kaalutlused. Seega saab selline ümberpaigutamine toimuda erinevate asjaolude hindamise tulemusena ehk tegemist on kaalutlusotsusega. Antud juhul ei ole kaebaja välja toonud, millised olid need konkreetsed asjaolud või tingimused, mis olid takistuseks tema paigutamiseks kambrisse
7. Kaebaja väitel esitas ta taotluse ümberpaigutamiseks koheselt kambrisse nr 2111 paigutamisel, see on ajal, kui ei saanud veel olla tekkinud mingeid probleeme kambrikaaslasega ( akna ja WC ukse avatult hoidmine, tuuletõmbe tekitamine, televiisori mängimine). Seega ei olnud eeltoodud põhjendused tegelikult ümberpaigutamise taotluse aluseks. 3 Vastustaja on vastuses märkinud, et Tartu Vangla julgeolekuosakonnale ei ole käesoleva ajani teada ühtki sellist asjaolu, mis oleks olnud takistuseks kaebaja ja tema kambrikaaslase viibimisele ühes kambris. Seda ei ole kaebaja märkinud ka kohtule esitatud kaebuses. Nähtuvalt Tartu Vangla 13.03.2008 vastusest kaebaja märgukirjale, vestles julgeolekuosakonna peaspetsialist kaebuse esitajaga sel teemal 14.02 ja 15.02.2008, mille käigus aga kaebaja ei olnud avaldanud ühtegi objektiivset põhjust turvalisuse ohustamise osas. Seetõttu ei saa kohus ka hinnata, kas vastustaja, jättes kaebuse esitaja taotluse tema ümberpaigutamiseks koheselt rahuldamata, hindas kõiki faktilisi asjaolusid õiguspäraselt ja kas tegi ainuvõimaliku otsuse, paigutades kaebaja ümber alles viie päeva pärast. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt 18.02.2008 vaides esitatud asjaolud – kambrikaaslase poolt tuuletõmbe tekitamine, teleri pidev mängimine, leiva lauale viskamine, ei ole sellised asjaolud, mis oleks ohustanud kaebaja tervist ja julgeolekut ega saa lugeda tema au ja väärikuse alandamiseks ega saanud olla ümberpaigutamise taotluse tingimusteta täitmiseks. Eda Muts Kohtunik 4