← Eesti

2-05-24373/11

2-05-24373 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 10.10.2008, Tallinn Tsiviilas

§ 30lg-st 1 on 03.02.2003 antud võlatunnistus nr 01-2/2003 iseseisev võlakohustus 2

(5)ning puudub vajadus tõendada, millisel alusel võlatunnistuses nimetatud võlgnevus on tekkinud.
  1. Kohus leidis, et kohustuse solidaarse täitmise eeldused on täidetud ja kostjatel tuleb võlg solidaarselt tasuda.
  2. Kohus ei nõustunud kostja avaldusega, et viivisesumma on ebamõistlikult suur ning et selle arvestuslikud alused on arusaamatud. Hageja on kohtu arvates piisava põhjalikkusega selgitanud viiviste kujunemist ja vähendanud arvestatud viiviseid 49 662,01 kroonini. Vähendatud viiviste nõue ei ületa põhinõuet.
  3. TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 sätestatud aluseid hagi läbivaatamata jätmiseks kohus ei tuvastanud. Apellatsioonkaebuse põhjendused
  4. AS Laifan palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  5. Kohus kutsus kostjat Vjatšeslav Kitajevit kohtuistungile Ametlike Teadaannete kaudu, kuigi AS Laifan viitas kohtule, et temale teadaolevalt viibib Vjatšeslav Kitajev väljaspool Eestit, kas Venemaal või Lätis ning talle ei ole võimalik Eestis kutset kätte toimetada.
  6. Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 30ja § 80.

Isegi, kui vaidlusalune kokkulepe on leping kolmanda isiku kasuks

§ 80

mõttes, ei saa võlausaldaja sellise lepingu järgi nõuda lepingu täitmist endale, v.a § 80 lg-s 8 sätestatud juhtumil, s.t kui kolmas isik on loobunud talle lepinguga antud õigusest, võib võlausaldaja määrata tema asemele uue õigustatud kolmanda isiku või nõuda kohustuse täitmist endale. Ei ole tõendeid, et OY Loadmasters LTD oleks loobunud kokkuleppes nr 01-2/2003 kokkulepitust. 18. Kostja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et tulenevalt

§ 30

lg-st 1 on 03.02.2003 kokkulepe võlatunnistus, s.t iseseisev võlakohustus, ning puudub vajadus tõendada, millisel alusel võlatunnistuses nimetatud võlgnevus tekkis. Kohus ei võtnud motiveeritud seisukohta, kas 03.02.2003 kokkuleppes sisaldus konstitutiivne või deklaratiivne võlatunnistus. Sisuliselt on tegemist kompromissilepinguga ning kohus ei saa eeldada, et igasugune võla tunnistamine on sõltumatu põhikohustusest.

  1. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-127-03, et pooltevahelise suhte õiguslikuks kvalifitseerimiseks tuleb kohtul analüüsida poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kohus jättis poolte tahte välja selgitamata, jättes ebaõigesti rahuldamata ka kostja taotluse võtta asja juurde kokkuleppe aluseks olevad arved.
  2. Kohus ei põhjendanud, miks on poolte 03.02.2003 kokkulepe käsitletav võlatunnistusena, mille järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus. Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-21-06 seisukohale, et igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne,

§ 30ei reguleeri kõiki võla tunnistamise vorme.

Võimalik on ka deklaratiivne võlatunnistus, millega kinnitatakse olemasolevat kohustust. Poolte kokkuleppele õigusliku tähenduse andmisel pidi kohus m.h välja selgitama kokkuleppes sisalduva kolmandale isikule graafikujärgsete maksete tegemise õigusliku tähenduse.

§ 80

lg 1 ja

§ 30lg 1 samaaegne kohaldamine esitatud asjaoludele ei ole õiguslikult korrektne.

Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-10104, et

§ 30

järgi kohustatud isiku poolt kirjalikult võla tunnistamine, millega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, ei nõua õigustatud isiku samas võlatunnistuses väljendatud kirjalikku nõusolekut ja õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses sisalduvaga võib seisneda nõude esitamises kohustatud poole vastu.

§ 80

lg 7 kohaselt võib võlgnik kolmanda isiku vastu esitada samu vastuväiteid, mida ta võib esitada võlausaldaja vastu. Hageja ja AS Laifan vahel sõlmitud kokkulepe ei saa olla iseseisvat võlakohustust loov võlatunnistus

§ 30

lg 1 mõttes ja leping kolmanda isiku kasuks

§ 80mõttes samaaegselt. 3

(5)21. Maakohus märkis, et antud juhul ei sätesta kolmanda isiku nõudeõigust seadus ja seda pole ka lepingus ette nähtud ja seetõttu kolmanda isiku kasuks sõlmitud leping ei välista võlausaldaja õigust esitada hagi oma õiguste kaitseks.

§ 80

lg 8 sätestatust tulenevalt ei ole kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul võlausaldajal õigust nõuda täitmist endale, vaid täitmist saab nõuda kolmandale isikule. Kui tegemist on ehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks, on nõudeõigus ka kolmandal isikul endal. Seega esitas kostja maakohtus põhjendatud vastuväite, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 1 või 2 alusel, kuna hagejal ei ole õigust nõuda 03.02.2003 kokkuleppe täitmist endale. Kohus jättis nimetatud menetlusnormi ebaõigesti kohaldamata.

  1. Hageja ei väitnud ja kohus ei tuvastanud, et pooled oleksid tahtnud 03.02.2003 kokkuleppega lõpetada mingid varasemad lepingud täielikult. Samas, arvestades kokkuleppe p-s 1.4 sätestatut, võib järeldada, et pooled soovisid lisaks kokkuleppe sõlmimisele säilitada ka kokkuleppes nimetatud arvetest (nende aluseks olevatest lepingutest) tulenevad õigused ja kohustused. Sel juhul on kostjal õigus esitada vastuväiteid ka kokkuleppes nimetatud arvetele ja nende aluseks olevatele asjaoludele. Kohus jättis kokkuleppes viidatud arved ebaõigesti asja materjalide juurde võtmata ja analüüsimata. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta kaebuse rahuldamata.
  3. Kostja Vjatšeslav Kitajev apellatsioonkaebuse osas seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  5. Esmalt peab kolleegium vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu kostja vastuväitele, mille kohaselt ei saa hageja võlgnevuse tasumise kokkuleppe alusel nõuda kohustuse täitmist endale. Maakohus on õigesti pidanud kõnealust kokkulepet kolmada isiku kasuks sõlmitud lepinguks ja leidnud, et selles ei ole sätestatud kolmanda isiku iseseisvat võlgniku vastu nõude esitamise õigust. Seejuuures on kohus aga jätnud tähelepanuta, et kostja vastuväide ei keskendu mitte sellele, kas kolmas isik võib ise kostja vastu nõuet esitada, vaid küsimusele, kas hageja võib kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu alusel nõuda kohustuse täitmist endale. Kostja on õigesti juhtinud tählepanu sellele, et sõlmitud lepingust tulenevalt võiks hageja täitmist nõuda endale vaid siis, kui esinevad

§ 80

lg-s 8 sätestatud asjaolud, s.t kolmas isik on loobunud talle lepinguga antud õigusest või kui tema õigus lõpeb või ei kehti. Teiste sõnadega – olenemata sellest, et kolmandale isikule ei ole lepinguga antud isesesisevat nõudeõigust, ei saa võlausaldaja kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu korral lepingust või seadusest tuleneva teistsuguse regulatsiooni puudumisel ilma

§ 80lg-s 8 sätestatud asjaoludeta nõuda võlgnikult kohustuse täitmist enda arvele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada, millistele asjaoludele tuginedes hageja kohustuse täitmist enda kasuks nõuab ja võtta seisukoht, kas hageja nõue praegusel kujul on põhjendatud. 27. Lisaks sellele on apellant õigesti märkinud, et maakohus on ekslikult jätnud tähelepanuta asjaolu, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust, et lihtsustada võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Deklaratiivse võlatunnistuse 4

(5)kehtivus on seejuures seotud põhikohustuse kehtivusega, s.t võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). 28. Maakohus on jätnud tuvastamata poolte tahte sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkuleppes ja alusetult eeldanud, et igasugune võla tunnistamine on põhikohustusest sõltumatu. Kohus on kohaldanud

§-i 30, ilma et ta oleks seda põhjendanud. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja ei ole menetluses väitnud, et sõlmitud võlgnevuse tasumise kokkulepe näol on tegemist abstraktse võlatunnistustega, vaid viidanud üksnes sellele, et põhivõlgnik ei ole võlatunnistuse sõlmimise aluseks olnud asjaolusid seni vaidlustanud. Sõlmitud kokkulepet tuleb poolte tahte tuvastamiseks hinnata tervikuna, m.h selgitada võlatunnistuse iseloomule kokkulepe p 1.1 mõju, mille kohaselt tuleneb apellandi võlg neljast tasumata arvest. Kui kohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et pooled ei ole sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse lepingut, saab kostja esitada sellele võla puudumise kohta käivaid vastuväiteid. Viimasel juhul võivad osutuda asjakohaseks kostja poolt esitatud, kuid maakohtu poolt seni põhjenduseta tagasilükatud võlasuhte aluse kohta käivad tõendid ja selgitused (tl 157). 29. Samuti juhib kolleegium esimese astme kohtu tähelepanu võlgnevuse käendusega seotud asjaoludele. Tuleb silmas pidada, et käenduslepingu on sõlminud käendajana füüsiline isik. Sellise asjaolu pinnalt tulnuks kontrollida, kas tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga, mille kehtivusele seab raamid

§ 143lg 2.

Nimetatud sätte kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimummääras. Kohtule tõendina esitatud käenduslepingus käendaja vastutuse rahalist maksimummäära ei nähtu. Käenduse kehtivusega seotud asjaolude väljaselgitamisel tuleb muuhulgas tähele panna, et tarbija mõiste ei ole universaalne igasuguste lepingute jaoks ning igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Kuigi Vjatšeslav Kitajev ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, tuleb kostjate vastu suunatud nõuete seotust arvestades kolleegiumi arvates kooskõlas TsMS § 656 lg-ga 4 tühistada kogu otsus. 30. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu poolt menetlusnormide rikkumisest tingitud puudust kõrvaldada ning asuda vaidluse lahendamiseks vajalikke asjaolusid esimesena tuvastama ja neile sisulist hinnangut andma. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele kuulub ühtlasi otsustamisele ka menetluskulude jaotus. Iko Nõmm Malle Seppik Ande Tänav 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.