KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-06-13209 Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2008, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi AS Kohtla-Järve Soojus hagi O R´i va

§ 154kohaselt aegusid 01.01.2006 kõik nõuded, mis tekkisid enne 01.01.2003.

Seega, selle sätte kohaselt on aegunud punktis 2 toodud nõuded summas 1 261,74 krooni. Kolmeaastane aegumistähtaeg algas 01.07.2002 ja lõppes 30.06.2005 nõuetel, mis senikehtinud seaduse järgi ei olnud uue seaduse kehtimahakkamisel veel aegunud. Selle sätte järgi oli hagi esitamisel aegunud punktis 1 märgitud hageja nõuded summas 9 464,43 krooni. 2

§ 149

kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Hageja jääb hagiavalduses toodud nõude juurde ja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 17 817,77 krooni. ASJA KÄIK Kohus saatis menetlusosalistele teated, milles teatas, et lahendab asja kirjalikus menetluses, avalduste ja dokumentide esitamiseks andis kohus tähtaja. Menetlusosalised kohtule vastuväiteid ega täiendavaid tõendeid ei esitanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja õiguseellane sõlmis 01.03.1994.a. AS-ga EKME lepingu nr 1303 soojusenergia kasutamises kaugkütte veega (tl 101-106). Lepingu lisa kohaselt (tl 107) varustas hageja soojusenergiaga ka elamut xxx. Lepingu p.10 kohaselt hoonetes paiknevate eluruumide (korterite) poolt kasutatud soojusenergia eest arveldab hageja vahetult nende ruumide (korterite) üürnikega. Lepingu p. 16 kohaselt arved kasutatud soojusenergia eest kuuluvad tarbijate poolt tasumisele hiljemalt iga kuu 25-ks kuupäevaks eelmise kuu eest. Kohus tuvastas, et O R oli korteri asukohaga xxx omanik kuni 16.02.2004.a (tl 7). AS KohtlaJärve Soojus esitatud arvete kohaselt võlgneb kostja hagejale tarbitud soojusenergia eest 17 817,77 krooni (tl 9, 78-79). Võlaperiood hõlmab ajavahemikku 12.1999 kuni 30.10.2002 summas 9 198,52 krooni ja 07.11.2002 kuni 07.01.2004 summas 8 619,25 krooni (t lk 9-12,7894) Kostja palub võlgnevuse suhtes kohaldada osaliselt aegumist ja osaliselt arvestada, et hagi on esitatud vale kostja vastu. 3

) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

§ 146

lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumis-tähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutmisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest; lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, sest seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest ning korteriomanikust kostja kohustus tasuda korterile kütte eest tulenes seadusest. Hageja juhindub oma nõudes AÕS § 26 ja KOS § 13. Kohus leiab, et hageja viited AÕS §-le 26 ja KOS §-le 13 on ekslikud. Kuni 30.06.2002.a kehtinud AÕS § 26 lg 1 kohaselt peab asjast kasu saamiseks õigustatud isik kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused. KOS § 13 järgi tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. AÕS § 26 viidatud redaktsioon ei loo alusetu rikastumise kõrvale iseseisvat lepinguväliste suhete liiki, vaid kordab TsK § 477 lg 1 regulatsiooni. KOS § 13 on kohaldatav vaid korteriomanike omavahelistes suhetes. Kostja oli korteri asukohaga xxx omanik kuni 16.02.2004.a (tl 7). Kuna hageja on kulutanud kostja korteriomandi reaal-ja mõttelise osa normaalseks säilimiseks vajalikku soojusenergiat (vajalikud kulutused), nõustub kohus hageja arvamusega, et mingil määral võib hageja nõuet vaadelda ka seadusest tuleneva nõudega. Samas on kohus arvamusel, et hageja nõude võib esitada ka tehingust tuleneval alusel. Hageja ise on hagiavalduse täpsustuses viidanud, et hagejal tekkis kohustus kütta elamut asukohaga xxx, Kohtla-Järve linnas, kus asus ka kostja korter, hageja ja elamu haldaja AS EKME vahel sõlmitud lepingu alusel. Lepingu kohaselt elamus paiknevate korterite poolt kasutatud soojusenergia eest arveldas hageja vahetult tarbijatega, esitades neile arveid.

§ 152

lg 1 kohaselt kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele

9.peatükis 2.jaos sätestatut (tehingust tuleneva nõude aegumine). Hagi on kohtule esitatud 24.05.

1. a. Võlaperiood hõlmab ajavahemikku 12.1999 - 30.10.
2. a (9 198,52 krooni) ja 07.11.2002-07.01.2004 (8 619,25 krooni). Kostja palub kohaldada aegumist enne 01.07.
3. a tekkinud võlgnevuse 9464,43 krooni ja ajavahemikus 07.11.2002 – 31.12..2002 tekkinud võlgnevuse 1261,74 krooni suhtes. Kostja võlgnevus on osaliselt tekkinud ajavahemikul, mis eelneb 01.07.
4. a. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit
5. a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Võlgnevuse, mis eelneb 01.07.
6. a, osas kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele enne 01 07.2002 kehtinud TsK § 477 lg 1, mille kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Enne
7. juulit
8. a kehtinud

§ 113lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat.

Alates

1. juulist
2. a kehtiva

§ 151

lg 1 järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem.

§ 151lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi 1. lõikes 4

§ 151lg 1.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 01. juulil 2005. a (

§ 135). Kuna kohtule on hagi esitanud 24.

mail 2006. a, on hageja võlgnevuse osas, mis tekkis enne 01.07.2002, aegunud. Lähtudes tehingute suhtes kohaldatavast kolmeaastasest aegumistähtajast, tuleb aegunuks lugeda ka kõikidest nendest tasumata arvetest tulenevaid nõudeid, mis olid kuni 31.12.2002.a. muutunud sissenõutavaks (

§ 147lg 3).

Hageja ei ole tõendanud ega kohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Seega kohtul puudub alus kohaldada

§ 146lg 4 sätestatud 10 aastast aegumistähtaega.

Riigikohus on kohtumäärusega tsiviilasjas 3-2-1-8-07 märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et seoses aegumise kohaldamisega kuulub hagi kuni 31.12.2002.a esitatud arvete kokku summas 10300,72 krooni (9198,52 + 480,65+621,55) osas rahuldamata jätmisele. Perioodi 07.01.2003 -07.01.

1. a on kostjale arvestatud tarbitud soojusenergia eest kokku 8274 krooni (tl 9), millest on tasutud 756,95 krooni. Seega on võlgnevus 7517,05 krooni. Kostja korter asukohaga xxx võõrandati enampakkumise akti alusel OÜ-le Eesti Internet ja omandiõigus läks üle 16.veebruaril
2. Kostja leiab, et aegumata osas on nõue esitatud vale kostja vastu, kuna nõue on lahutamatult seotud korteriomandiga ning sellest tulenevalt on kohustatud isikuks korteriomanik. KOS ei sätesta, et korterimandi võõrandamisel lähevad eelmise omaniku kohustused üle uuele omanikule. KÜS § 7 lg 3 sätestab: korteriomandi võõrandamisel või pärimisel on korteriomandi omandaja kohustatud korteriühistule tasuma korteriomandi võõrandaja või pärandaja poolt tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Eraõiguses eristatakse ehtsat kohustuse üleminekut ehk kohustuse vabastavat üleminekut (VÕS § 175 lg 1) ja kohustusega ühinemist ehk kohustuse kumulatiivset üleminekut (VÕS § 178). See annab alust arvata, et kui seadusandja oleks vaidlusaluses sättes silmas pidanud ehtsat kohustuse üleminekut, oleks kasutatud fraasi „majandamiskulude ja muude maksete eest tasumise kohustus läheb üle“ või üleminekule viitavat. Sellist väljendit on näiteks kasutatud sama seaduse §-s
3. Et §-s 7 lg-s 3 seda tehtud ei ole, võib sätte literaalsel tõlgendamisel pigem asuda seisukohale, et korteriomandi võõrandaja oma kohustusest ei vabane. 5

§ 3

kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega (süstemaatiline tõlgendamine). Korteriühistuseaduses ei ole sätteid, mis vabastaksid võõrandaja majandamiskulude ja muude maksete eest tasumise kohustusest. On mõistlik arvata, et kui seadusandja oleks soovinud võõrandajat tema kohustustest vabastada, oleks see selgesõnaliselt seaduses sätestatud. Seega võib järeldada, et võõrandaja kohustus majandamiskulud ja muud maksed tasuda jääb kehtima ka korteriomandi võõrandamisel. Esmapilgul võib tunduda, et vaidlusalusesse suhtesse puutub KÜS § 51, mis sätestab, et korteriühistu olemasolul lähevad korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. Seega tekib küsimus, kas KÜS § 51 peab silmas ka tasu soojusenergia eest nõuet korteri omaniku/võõrandaja vastu? Kohtu arvates tuleb asuda seisukohale, et KÜS § 51 muude maksete nõuet silmas ei pea. Korteriühistuseaduses tuleb eristada ühistu liikme ühinguõiguslikel ja võlaõiguslikel õigustel ja kohustustel.

§ 6

lg 1 sätestab, et tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. See tähendab, et mõned ühistu liikme õigused ja kohustused saavad kuuluda ainult ühistu liikmele. Ühinguõiguslikud õigused ja kohustused on sellised, mida tuleneval juriidilise isiku organisatsioonist saab teostada ainult selle juriidilise isiku liige, mistõttu need õigused ja kohustused ei ole üleantavad. Võlaõiguslikud kohustused seevastu on üleantavad, näiteks võib ühistu müüa endale kuuluva varalise nõude mõne korteriomaniku vastu. Selline nõue võib olla ka näiteks korteriühistule teenuseid osutanud liikme tasu nõue ühistu vastu. Samamoodi on võlaõiguslik nõue ja seega üleantav ühistu majandamiskulude nõue korteriomaniku vastu. Ebaloogiline oleks olukord, kus korterimandi võõrandamisel lähevad omandajale üle ka kõik võlaõiguslikud nõuded. Seega tuleb asuda seisukohale, et KÜS § 51 alusel võlaõiguslikud nõuded üle ei lähe ja KÜS § 51 peab silmas vaid ühinguõiguslikke õigusi ja kohustusi. Võttes aluseks KÜS § 2 lg 1 ei saa väita, et KÜS § 7 lg 3 eesmärgiks on kehtestada regulatsioon, mille kohaselt majandamiskulude ja muude maksete võlgnevus „käib korteriga kaasas“. Seaduse eesmärgiks

§ 3mõttes võib olla sotsiaalse suhte ühe poole kaitse.

Kui asuda seisukohale, et KÜS § 7 lg 3 eesmärgiks on ühistu huvide tagamine, ei saa samal ajal asuda seisukohale, et võõrandaja oma kohustustest vabaneb. VÕS § 175 lg 2 sätestab üldise põhimõtte, et kohustus võib üle minna vaid siis, kui võlausaldaja sellega nõustub. Ilma võlausaldaja nõusolekuta võlgnik võlasuhtes vahetuda ei saa, sest võlausaldaja on huvitatud sellest, et võlgnik oleks majanduslikult võimeline oma kohustusi täitma. Kostja kohustuse tasuda korterile tehtavad kulud aja eest, mil ta oli korteri omanik, sätestab KÜS § 15 1 lg1 , mille kohaselt peab korteri omanik tasuma korteri majandamiskulude, veevarustuse, kanalisatsiooniteenuse ja soojusenergia eest ning maksma maamaksu. Sega tuleb asuda seisukohale, et KÜS § 7 lg 3 kohaselt korteriomandi võõrandamisel ei vabane võõrandaja vastutusest korteriomandi võõrandaja poolt tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Korteriomandi võõrandaja jääb võõrandamisel võlausaldaja ees vastutavaks solidaarselt omandajaga. Võõrandaja ja omandaja omavaheline suhe reguleeritakse võõrandamislepingu või selle puudumisel seadusega (VÕS § 65 lg 4). Tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt ajavahemikus 07.01.2002. kuni 07.01.2004 esitatud arvete tasumata jätmisega tekkinud võlgnevust summas 7517,05 krooni. 6