← Eesti

3-03-100/35

Obsah (4)§ 408§ 431§ 229§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2008, Tallinn Haldusasja number 3-03-100 Haldu

) § 251 lg 1 sätestab, et tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellel võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud. Tunnistajana võib üle kuulata ka kaebaja sugulase. Pole oluline, kas kaebaja elab tunnistajaga koos või mitte. HKMS § 16 lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu.

§ 408lg 1 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel tõendeid hindama.

Kuna kohus ei pidanud tunnistajate L. R.u ja V. R.u ütlusi usaldusväärseteks, ei analüüsinud ta ka nende antud ütlusi. Samas on tunnistajad andnud ütlusi, mis oluliselt puudutavad kaebuse esitamise asjaolusid. Kohus on nimetatud tunnistajate ütluste sisulise hindamata jätmisega rikkunud menetlusnorme (

§ 431lg 1).

V. R. ei ole käesolevas haldusasjas menetlusosaline ja tema tunnistajana ülekuulamine ei ole seoses kaebaja abistamisega kaebuse koostamisel takistatud. 3) Kohus on märkinud, et tunnistajate R. Kaugeranna ja A. Pärteli ütlused olid omavahel vastuolus, samas ei ole need vastuolud esile toodud. R. Kaugeranna ütlused erinevad tema poolt 24.10.2003 antud kirjalikust asjaolude selgitusest, mis on tõendatud Loksa linnasekretär A. Pärteli poolt. Seda vastuolu ei ole kohus hinnanud, vaatamata sellele, et

§ 229lg 2 kohaselt on tõendiks ka viidatud dokumentaalne tõend.

Kohus märkis, et R. Kaugerand ja A. Pärtel sündmusi vajaliku täpsusega ei mäletanud, kuid jättis arvestamata, et olukorras, kus kohtuistung toimus kolm ja pool aastat hiljem, kui oli R. Kaugerannalt võetud kirjalik selgitus, võis varasem seletus olla täpsem. Usaldusväärseks ei saa lugeda R. Kaugeranna kohtus antud ütlusi, et tema poolt 24.10.2003 antud asjaolude selgitus ei vastanud tõele, kuna see olevat antud V. R.u survel. Selline surveavaldus pidi aset leidma tööpäeval Loksa linnasekretär A. Pärteli juuresolekul. R. Kaugeranna ütluste õigsuse seab kahtluse alla ka 23.04.1997 avaldusele paigutatud pitsati asukoht, allkirja tõestuse paiknemine ülalpool tõestatavat allkirja. Jättes andmata sisulise hinnangu tunnistajate R. Kaugeranna ja A. Pärteli ütlustele ja hindamata dokumentaalsed tõendid, rikkus kohus

§ 229lg-t 2.

4) Tunnistaja A. Paomehe ütluste kohaselt ei pöördunud kaebaja pärast

  1. a maid enam tema poole ning tunnistaja arvates oli see tingitud sellest, et kaebaja ei olnud enam õigustatud subjekt. Kohus ei peaks hinnangu andmisel tuginema tunnistaja arvamusele. 5) Kaebaja väide, et ta ei olnud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997 otsusest nr 10883 teadlik, ei ole millegagi ümber lükatud. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud aja, millal kaebaja sai vaidlustatud otsusest teada.
  2. Ilme Kotkas palub jätta E. Potorotša apellatsioonkaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Kaebaja viide Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määruse nr 487 p-le 2 ei ole põhjendatud, kuna nimetatud määruse sätted reguleerivad õigustatud subjekti võimalust muuta oma soovi tagastamise või kompenseerimise osas. Kaebaja esitas avalduse maa tagastamisest loobumiseks. 6

(12)3-03-100 Nimetatud avalduse tegemiseks ei näinud ORAS ette tähtaega, mistõttu kaebaja väited Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni õigusvastasest käitumisest on alusetud. 2) Kohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud. Halduskohus on otsuses põhjendanud, miks ta tunnistajate L. R.u ja V. R.u ütlusi tõenditena ei arvesta. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks jätnud nimetatud tõendid tähelepanuta ning tuginenud ainult vastustaja ja kolmanda isiku poolt esitatud tõenditele, mistõttu puudub kaebaja väidetel menetlusnormi rikkumise kohta alus. Kuna kohus luges tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks, puudus kohtul kohustus ja vajadus nende tõendite edasiseks analüüsiks. 3) Kohus jättis põhjendatult arvesse võtmata tunnistajate R. Kaugeranna ja A. Pärteli ütlused, kuna vastuolusid nende ütluste vahel ei suudetud kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, et vastuolusid kõrvaldada. Kohus ei rikkunud

§ 229

lg 2, sest käsitles tunnistajate ütlusi tõenditena, kuid leidis, et neid ei saa otsuse tegemisel arvesse võtta. 4) Kohus ei ole oma seisukohta kujundades tuginenud vaid tunnistaja A. Paomehe ütlustele. Kohus on hinnanud nii kaebaja poolt esitatud avalduse mõju tema õigustele kui ka kaebaja enda käitumist pärast avalduse esitamist. Nimetatud seisukohta on kohus oma otsuses ka väljendanud. 5) Tagastamise avaldusest loobumise korral ei ole oluline, millal sai kaebaja teada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997 otsusest, kuna ta oli juba avaldusest loobunud, seega loobunud õigustatud subjekti staatusest ning õigusest nõuda maa tagastamist. 6) Kaebaja motiivid veetrassi ehitamise koosolekul osalemiseks on teadmata. 6 aasta jooksul huvi puudumisega maa tagastamise vastu on ta veenvalt näidanud, et tema tegelik tahe oli kooskõlas maa tagastamisest loobumise avaldusega. 9. Ilme Kotkase apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata kolmanda isiku taotlus kohtukulude väljamõistmiseks, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja kohtukulud kogusummas 25 960 krooni.

§ 5kohaselt tehakse menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

Kohtuotsus tehti 29.06.2007, seega tuleb menetluskulude jagamisel lähtuda alates 01.09.2006 kehtivast regulatsioonist, mille kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-12-07 on oluline põhjus kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmata jätmiseks valdava osa kulude kandmine enne 01.09.2006, kuid käesolevas haldusasjas kandis kolmas isik enne 01.09.2006 veidi üle kolmandiku menetluskuludest. Kohtuprotsess on kestnud pikka aega ja asjas on toimunud 7 kohtuistungit, millest 5 on toimunud pärast 01.09.

  1. Enamik menetluskulusid on seotud kohtuistungite toimumisega ja nendeks ettevalmistumisega. Seega ei ole menetluskulud ebaõiglased ja põhjendamatud.
  2. Elna Potorotša palub jätta I. Kotkase apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus on otsuse tegemisel selgelt lähtunud alates 01.09.2006 kehtivast HKMS § 92 lg 10 regulatsioonist, lugedes kaebajalt kolmanda isiku esinduskulude väljamõistmise äärmiselt ebaõiglaseks. Kohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-12-07, mille kohaselt kaebuse esitamisel ei pidanud kaebaja nägema ette seaduse hilisemat muudatust. Õigusemõistmise üheks eesmärgiks on, et kohus lahendaks asja mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Käesoleva asja menetlemist alustas kohus
  3. aastal. Kolmas isik I. Kotkas ei ole kordagi kohtusse ilmunud. 7

(12)3-03-100
  1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon nõustub I. Kotkase apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega ning palub jätta E. Potorotša apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Vaidlustatud haldusakt tugineb kaebuse esitaja allkirjastatud 23.04.1997 dateeritud avaldusel, millega ta loobus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldusest. Haldusakti õiguspärasus oleneb sellest, kas 23.04.1997 avalduse arvesse võtmine oli õige. Selle küsimuse lahendamiseks peatub ringkonnakohus 23.04.1997 avalduse tähtaegsusel (I), vastavusel seaduses nõutud vormile (II) ja kaebuse esitaja tahtele (III). Seejärel lahendab ringkonnakohus Ilme Kotkase apellatsioonkaebuse (IV) ning otsustab apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (V). I
  3. Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määruse nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“ p 1 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektil, kes on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, on õigus avalduses märgitud soovi muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist, teatades sellest kirjalikult vara asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Õigustatud subjektil, kes on kätte saanud subjektiks tunnistamise otsuse enne selle määruse kehtestamist, on õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni
  4. märtsini
  5. a, teatades sellest kirjalikult vara asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Sama määruse p 2 sätestab, et tulenevalt „Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse“ (RT I 1996, 36, 738) § 16 lg-st 2 on õigustatud subjektil, kes on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa täielikuks või osaliseks tagastamiseks ja kelle suhtes ei ole langetatud maa tagastamise otsust ning kelle jaoks on möödunud määruse punktis 1 sätestatud tähtaeg, õigus oma avalduses väljendatud soovi muuta ja asendada see kompensatsiooni määramise sooviga või võtta esitatud avaldus kuni
  6. jaanuarini
  7. a. tagasi. Taotlus avalduses väljendatud soovi muutmiseks või avalduse tagasivõtmiseks esitatakse kirjalikult maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele.
  8. Määrus nr 487 ei reguleeri üksnes maa tagastamise avalduse muutmise, vaid ka selle avalduse tagasivõtmise avalduse esitamist. See ilmneb ka määruse p-st 2, kus nimetatakse otsesõnu maa tagastamise avalduse tagasivõtmist.
  9. Kaebuse esitaja ei vasta määruse nr 487 p-s 2 sätestatud tingimustele selles, et tema jaoks polnud 23.04.1997 seisuga (mil Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni seisukoha järgi (I kd tl 6-7, 59-60) on esitatud vaidlusalune avaldus komisjonile) määruse p-s 1 nimetatud tähtaeg möödunud. Määruse p 1 kohaselt hakkas avalduse esitamise kuuajaline tähtaeg kulgema subjektiotsuse kättesaamisest. Kaebuse esitaja tunnistati õigustatud subjektiks Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 05.02.1997 otsusega nr 10587, seega hiljem, kui lõppes määruse p-s 2 sätestatud avalduse esitamise tähtaeg (15.01.1997). Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et kaebuse esitaja on 05.02.1997 subjektiotsuse saanud kätte varem kui kuu aega enne 23.04.1997 avalduse esitamist, seda ei väida kaebuse esitaja ka apellatsioonkaebuses. Kuna 23.04.1997 avaldus on Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni poolt sisuliselt läbi vaadatud, tuleb eeldada, et avaldus esitati tähtaegselt. Seega tuleb 23.04.1997 avaldus lugeda esitatuks 8
(12)3-03-100 määruse nr 487 p-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ja sellele avaldusele määruse p-s 2 sätestatud tähtaeg ei laienenud. II
  1. Määruse nr 487 p 1 kohaselt piisab vara tagastamise või kompenseerimise avalduses väljendatud soovi muutmise avalduse puhul lihtkirjalikust vormist. Notariaalse vormi nõuet 23.04.1997 avaldusele ei tulenenud, sest kaebuse esitaja viidatud MRS § 191 lg 3 ei ole sellele avaldusele kohaldatav, kuna käsitleb hoopis maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingut, mida ei saa samastada maa tagastamise avalduse tagasivõtmisega.
  2. Kuna 23.04.1997 avalduse puhul ei olnud notariaalne vorm nõutav, ei saa selles avalduses väljendatud tahteavaldust pidada vorminõuete rikkumise tõttu tühiseks ka eeldusel, et avaldusel kaebuse esitaja allkirja ehtsust kinnitanud linnasekretär rikkus selle toimingu tegemisel notariaaltoimingute tegemiseks ettenähtud korda. III
  3. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997 otsuse nr 10883 faktiliseks aluseks oli E. Potorotša allkirjastatud avaldus maa tagastamise nõudeõigusest loobumiseks. Otsuse nr 10883 õiguspärasus – so haldusakti õiguslike ja faktiliste aluste olemasolu - sõltub tahteavalduse vastavusest seaduse nõuetele. 23.04.1997 kehtinud TsÜS § 61 lg 3 sätestas, et tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele ja tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Jätelikult tuleb selgitada, kas asjas esineb piisavaid tõendeid selle eelduse ümberlükkamiseks. Kaebuse esitaja väitel allkirjastas ta tühja paberilehe tahtega koostada avaldus maa tagastamise menetluse kiirendamiseks.
  4. 23.04.1997 avaldusel on kinnitusmärge, millega Loksa linnasekretär R. Kaugerand kinnitab tema juuresolekul kirjutatud allkirja ehtsust ja märgib, et allakirjutanu isikusamasus on tuvastatud ja teovõime kontrollitud (I kd tl 11, 63, 67, 142). Märke kohaselt on kinnitus registreeritud registris nr 87 all. Esmalt vajab lahendamist küsimus, kas selle kinnitusmärkega võib kaebuse esitaja väidet, et ta ei ole selle avalduse tekstile alla kirjutanud, ümber lükata.
  5. R. Kaugerand on allkirjastanud 24.10.2003 dokumendi (I kd tl 10, 140), milles kinnitab, et 23.04.1997 esitatud avaldusel E. Potorotša allkirja kinnitamiseks E. Potorotša isiklikult selle toimingu juures ei viibinud. Tunnistajana (I kd tl 230-231) kinnitab R. Kaugerand allkirja andmist 24.10.2003 dokumendi tekstile, ent ütleb, et tema poolt antud selgitus ei vasta tõele. Samas ei ole R. Kaugerand selle kohta, miks ta 24.10.2003 allkirjastas sisult ebaõige selgituse, milles tunnistas enda töökohustuste rasket rikkumist, andnud mõistlikku seletust („Olin nõus, sest mulle käidi nii palju peale, et neil on seda tarvis. Ma ei oska selgitada, miks ma alla kirjutasin. Noormees survestas mind oma sõnadega, käis peale. Ta ei ähvardanud mind kuidagi. /…/ Sel momendil ei mõelnud, et ennast kahjustan sellega, et alla kirjutan.“). Pealegi ütleb R. Kaugerand 23.04.1997 avalduse kohta, et ta ei mäleta asjaolusid, sest see oli 10 aastat tagasi, ning seda, kas isik, kes käis, oli E. Potorotša, ning järeldab E. Potorotša kohalviibimist tõestamistoimingul sellest, et isiku kohalolek oli nõutav. Halduskohus märgib, et tunnistajate R. Kaugeranna ja A. Pärteli (II kd tl 34-36) ütlused on omavahel olulises vastuolus ning neid vastuolusid pole võimalik kõrvaldada. Samas ei ilmne kohtuotsusest, milles seisnevad nende ütluste vastuolud, millist tähtsust need vastuolud omavad ütluste usaldusväärsuse hindamisel ning kuidas kinnitavad need R. Kaugeranna 24.10.2003 kirjaliku selgituse ebaõigsust. Halduskohus märgib ise, et tunnistajad enam kõnealuseid 9
(12)3-03-100 sündmusi vajaliku täpsusega ei mäletanud. R. Kaugeranna ja A. Pärteli ütlused erinevad ringkonnakohtu hinnangul selles, et R. Kaugeranna ütluste põhjal toimus 24.10.2003 selgituse koostamine selliselt, et ta kutsuti linnasekretäri poolt kabinetti, kus nõustus allkirjastama linnasekretäri poole pöördunud noormehe (V. R.) dikteeritud teksti, A. Pärteli selgitusest võib järeldada, et selgituse teksti ja palvega kinnitada R. Kaugeranna allkiri sellel tekstil pöördus A. Pärteli poole R. Kaugerand ise ja ilmselt peale seda, kui oli rääkinud noormehega, kes oli eelnevalt pöördunud A. Pärteli poole väitega, et allkirjatõestus, mis on tehtud eelmise linnasekretäri R. Kaugeranna poolt, ei ole tehtud korrektselt, kuna ei ole kantud notariaaltoimingute registrisse ja on tehtud inimese tahte vastaselt. A. Pärtel ei mäleta, kas allkirja kinnitamise ajal oli kabinetis peale tema ja R. Kaugeranna veel kedagi, ja märgib, et ei ole R. Kaugerannalt küsinud, kas on tõsi, et R. Kaugerand kinnitas E. Potorotša allkirja viimase juuresolekuta. A. Pärteli ütlused 24.10.2003 selgituse koostamise asjaolude kohta ei lükka ümber 24.10.2003 selgituse usaldusväärsust. Tunnistaja L. R. (I kd tl 232-234) käis küll V. R.uga 24.10.2003 linnasekretäri juures, kuid isiklikult R. Kaugeranna allkirja kinnitamise juures ei viibinud, väites, et 24.10.2003 selgituse koostamise juures oli V. R., V. R.u seletus (II kd tl 4042) allkirja võtmise asjaolude kohta sarnaneb R. Kaugeranna ütlustele. L. R.u (II kd tl 232-234) ja V. R.u väitel selgitanud R. Kaugerand mõlemale suuliselt, kuidas toimus E. Potorotša allkirja kinnitamine – tema juurde tuli I. Kotkas kahe paberilehega, millest ühel oli E. Potorotša allkiri ja teisel kirjas avalduse tekst. L. R. ütleb, et R. Kaugeranna väitel kirjutas viimane avalduse teksti allkirjaga paberilehele ning „tal ei olnud kahtlust, et tekst ei ole Potorotša avaldus“ (millest saab järeldada, et R. Kaugerand uskus, et tekst vastab E. Potorotša tahtele). Viimatinimetatud tunnistajate ütluste sisu on kooskõlas R. Kaugeranna 24.10.2003 avalduse sisuga. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et R. Kaugeranna poolt E. Potorotša allkirja kinnitamine 23.10.1997 avaldusel ei tõenda avalduse teksti allkirjastamist E. Potorotša poolt ja teksti vastavust E. Potorotša tahtele.
  1. Järgnevalt tuleb selgitada, kas võib pidada tõendatuks seda, et 23.10.1997 avalduse tekst ei vastanud E. Potorotša tahtele.
  2. Tunnistaja L. R.u väitel andis tema ema E. Potorotša ühel aastal aprillikuus tunnistaja lapse sünnipäeva tähistamise ajal Ilme ja Rein Kotkase ettepanekul tühjale paberilehele allkirja, et kirjutada valda avaldus maa tagastamiseks, I. Kotkas öelnud, et vallas kirjutatakse sinna täpne tekst. Vestlus toimunud enne tunnistaja pere lahkumist ja vestluse juures viibisid I. ja R. Kotkas ning tunnistaja ja V. R.. See on kooskõlas kaebuse esitaja seletusega (I kd tl 224-
  3. v. a. selles, et kaebuse esitaja väitel olid allkirjastamise hetkel tema kõrval I. ja R. Kotkas ning L. R.). V. R.i ütlused neid asjaolusid ei kinnita ega ole nendega ka vastuolus, tema väitel on ta kuulnud abikaasa ja E. Potorotša käest, et I. Kotkas jättis E. Potorotša maast pettusega ilma.
  4. Halduskohus on L. ja V. R.u ütluste kohta märkinud vaid, et need pole „siiski kõige usaldusväärsemad“. Ütluste analüüsi otsus ei sisalda. Õige on see, et L. R.u kui kaebuse esitaja tütre ütlustele eraldi võetuna ei saa omistada määravat tähtsust. Kuid neid tuleb hinnata koostoimes asjas kogutud muude tõendite ja tuvastatud asjaoludega.
  5. Kolmas isik on võtnud omaks, et allkirjastas 24.10.2003 avalduse, mille kohaselt ta on nõus Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 05.02.1997 avaldusega, milles tunnistatakse õigustatud subjektideks Kruusimäe maaüksuse suhtes tema ja E. Potorotša kumbki ½ mõttelises osas. I. Kotkas pole andnud täpsemaid selgitusi avalduse koostamise eesmärgi ja sisu kohta, kuid tema esindaja märgib (I kd tl 132-133), et I. Kotkas palub jätta väited selle avalduse allkirjastamise kohta tähelepanuta, kuna see avaldus ei väljenda kolmanda isiku tegelikku tahet, ta poleks sellele avaldusele alla kirjutanud, kui E. Potorotša, tema tütar ja tütre abikaasa ei oleks 10
(12)3-03-100 teda selleks õigusvastase ähvarduse alusel sundinud, õigusvastase ähvarduse tõttu ei ilmunud kolmas isik ka Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni istungile, kus arutati E. Potorotša taotlust subjektiotsuse ümbervaatamiseks. Kuigi see ei ilmne otseselt avalduse sõnastusest, viitab väide, et kolmas isik poleks sellisele avaldusele alla kirjutanud, kui teda poleks selleks sunnitud, sellele, et ka kolmanda isiku arvates sisaldab avaldus omaksvõttu, et E. Potorotša 23.10.1997 avaldus ei väljendanud viimase tegelikku tahet. Kolmanda isiku esindaja väitel on kolmas isik talle öelnud, et eaka inimesena kartis ta füüsilist vägivalda. Tunnistaja L. R. ütleb selle sündmuse kohta, et peale Loksa Linnavalitsuses R. Kaugerannalt 24.10.2003 avaldusele allkirja võtmist sõitsid nad edasi I. Kotkase juurde. I. Kotkas „tiris tema ema majja, lükkas teda ja abikaasat välja“. Nad läksid autosse ema ootama, kes tuli I. Kotkase allkirjastatud avaldusega ja oli kokku lepitud, et I. ja R. Kotkas tulevad Loksale esmaspäeval allkirja ametlikult kinnitama, kuid seda nad ei teinud. Ema ja V. R. läksid siis I. ja R. Kotkase juurde, kus emale öeldi, et temaga ei soovita sel teemal rääkida. V. R.u ütlused on samasisulised. On usutav, et kolmas isik oli sel hetkel surve all, arvestades ka seda, et kaebuse esitajal oli kaasas R. Kaugeranna samal päeval allkirjastatud avaldus.
  1. Kaebuse esitaja
  2. a. tahte sisu väljaselgitamisel tuleb hinnata ka kaebuse esitaja hilisemat käitumist. Kolmas isik ja vastustaja on esile toonud, et kaebuse esitaja ei ole väidetavast maa tagastamise menetluse kiirendamise avaldusest saadik tundnud aastate jooksul huvi maa tagastamise menetluse käigu suhtes, ei ole tegelenud maamõõtmisega, samuti on kolmas isik tasunud maa eest maamaksu. L. R. väidab, et „ema ei teinud maamõõtmist, sest I. Kotkas ütles, et kõik on korras“, L. R. küsinud I. Kotkase käest, kas on vaja maksta maamaksu, too öelnud, et ei ole. L. R.u ütlustest selgub, et vaidlusalust maad on kasutanud I. Kotkase kõrval ka kaebuse esitaja, kes on mais 2000 paigutanud maale vagunelamu. Maa kasutamist näitab ka asjaolu, et E. Potorotša tegeles tagastatavale maale veetrassi paigaldamise küsimusega. Olukord, kus kaebuse esitaja kasutab aastate vältel vaidlusalust maatükki koos õega kuid peab loomulikuks asjaolu, et maamaks on üksnes õe kanda, on vastuolus sellega, nagu oleks kaebuse esitaja pidanud ennast selle aja jooksul maa suhtes õega võrdseid õigusi omavaks. Maamaksu tasumine kolmanda isiku poolt võib olla seletatav ka sellega, et tema kasutab maad intensiivsemalt kui kaebuse esitaja (hooneregistri
  3. a tõendist nähtuvalt asub maaüksusel elamu, mis on olnud I. Kotkase kasutuses, E. Potorotša selgitas ringkonnakohtu istungil, et kasutab maad üksnes suviti), kuid ka see asjaolu räägib jällegi selle kasuks, et kaebuse esitaja võis
  4. aastal loobuda maa tagastamise nõudeõigusest maad alaliselt kasutava õe kasuks, kuna tal olid suhted õega head ja õde lubas ka temal maad kasutada. See on kooskõlas tunnistaja K. Kotkase ütlusega (I kd tl 236), et E. Potorotša on tema ja tunnistaja vanemate juuresolekul, aprillis 1997 või 1998, ütelnud Tallinnas Lasnamäel enda korteris, et ei soovi maid tagasi, kuna elab ise Tallinnas, ning tunnistaja sai aru, et E. Potorotša pidi vallavalitsusse sellekohase avalduse tegema. Kolmanda isiku esindaja tõi esile, et Johannes Lahel, maa omanikul selle õigusvastase võõrandamise ajal, oli ühtekokku 10 last, endises talukohas elas üksnes kolmas isik ning kõik ülejäänud elusolevad lapsed (E. Potorotša väitel oli maa tagastamise avalduse esitamiseks õigus 8 inimesel, I kd tl 225) olid loobunud vara tagastamise avalduse esitamisest. Eelnimetatud asjaolusid ning K. Kotkase ütlust koosmõjus hinnates on usutav, et kaebuse esitajal võis olla
  5. a tõepoolest tahe maa tagastamise nõudeõigusest loobuda ning ta võis õele vastava eesmärgiga anda allkirja, et viimane saaks vallavalitsuses vastavad dokumendid vormistada.
  6. Eeltoodud põhjendustel ei ole E. Potorotša maa tagastamise nõudeõigusest loobumise avalduse mittevastavus E. Potorotša tolleaegsele tahtele tõendatud. Seetõttu ei saa Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997 otsust nr 10883 pidada õigusvastaseks ning kaebust ja E. Potorotša apellatsioonkaebust rahuldada. 11
(12)3-03-100 IV
  1. Kolmas isik taotles halduskohtus menetluskulude summas 25 960 krooni väljamõistmist. Kuludokumentidest nähtuvalt seisnesid menetluskulud esindajatasus. Taotlusele (II kd lk 60) on lisatud Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ 07.05.2007 arve nr 7162 summas 16 520 krooni (II kd tl 61), advokaadibüroo 01.06.2006 arve-kviitung sularahamakse kohta I. Kotkaselt summas 9 440 krooni ja pangaväljavõte, mille kohaselt R. Kotkas on 10.05.2007 tasunud arve nr 7162 alusel 16 520 krooni. Eeltoodud andmetel võib nende menetluskulude kandmist kolmanda isiku poolt käesolevas menetluses pidada tõendatuks.
  2. Alates 01.09.2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Enne seda kuupäeva HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Ainuüksi see, et kaebuse esitamise ajal ei olnud võimalik kolmanda isiku menetluskulude kandmise kohustust ette näha, ei välista kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist kõigi tema menetluskulude osas. Kaebuse esitamisega ei kaasnenud vahetult menetluskulude kandmise kohustust. Kaebuse esitajal oli võimalik vältida kolmandal isikul pärast seaduse muutumist tekkinud menetluskulude kandmist kaebusest loobumisega. Seega peab ringkonnakohus võimalikuks HKMS § 92 lg 7 alusel nende menetluskulude väljamõistmist, mis on kantud pärast viidatud sätte jõustumist. Selleks on arve nr 7162 alusel 10.05.2007 tasutud 16 520 krooni. Haldusasja menetlus on ka 01.09.2006 kuupäevale järgneval perioodil olnud suhteliselt mahukas - toimunud on mitu kohtuistungit ning kuulatud üle 6 tunnistajat. Ringkonnakohus peab, arvestades HKMS § 93 lg-s 5 sätestatud menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse tingimust, võimalikuks kaebuse esitajalt kolmanda isiku esimese astme kohtumenetluse menetluskuludena välja mõista 10 000 krooni.
  3. Seega kuulub halduskohtu otsus tühistamisele osas, millega jäeti rahuldamata kolmanda isiku taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab kaebuse esitajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 10 000 krooni. Kolmanda isiku apellatsioonkaebus, milles taotleti kaebuse esitajalt 25 960 krooni väljamõistmist, rahuldatakse osaliselt. V
  4. Kuna kaebuse esitaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, on kolmandal isikul HKMS § 97 lg 7 alusel õigus nõuda apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamist. Apellatsiooniastmes taotles kolmas isik esindajatasu 8 850 krooni väljamõistmist. Kuludokumentidena on esitatud Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ 03.06.2008 arve nr 162 summas 5310 krooni ja 07.11.2007 arve nr 7439 summas 3540 krooni ning advokaadibüroo kassa sissetuleku orderid 5310 ja 3540 krooni tasumise kohta I. Kotkase poolt. Seega on menetluskulude kandmine kolmanda isiku poolt tõendatud. Arvestades ringkonnakohtus toimunud menetluse mahtu, peab ringkonnakohus HKMS § 93 lg 5 kohaselt põhjendatuks kaebuse esitajalt 3 000 krooni väljamõistmist.
  5. Kuna kaebuse esitaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka tema taotlus apellatsiooniastme menetluskulude (esindajatasu 3000 krooni) väljamõistmiseks. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Lauri Madise Ivo Pilving Viive Ligi 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.