KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht
- september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-416 Haldusasi Ivo Viilukase kaebus Viimsi Vallavalitsuse 08.02.2008 korralduse nr 62 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Tallinna Halduskohtu 02.05.2008 otsus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Viimsi Vallavalitsuse apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja – Ivo Viilukas, esindaja adv Toivo Viilup Vastustaja – Viimsi Vallavalitsus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Viimsi Vallavalitsuse apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 02.05.2008 otsus. Teha uus otsus, millega jätta Ivo Viilukase kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Ivo Viilukas on Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusregistri registriossa nr 3004302 kantud kinnisasja aadressil xxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx, Xxxxxxx xxx xx omanikuna. 21.03.2003 väljastas Viimsi Vallavalitsus individuaalelamu ehitusprojekti koostamiseks. kaebajale projekteerimistingimused Viimsi Vallavolikogu 15.04.2003 otsusega nr 56 otsustati algatada detailplaneering Viimsi vallas Pärnamäe külas Pärnamäe tee ja Vehema tee vahelise tiigiga piirneva ala 3-08-416 tsoneerimiseks. Kaebaja omandis olev kinnisasi asub nimetatud detailplaneeringuga hõlmatud maa-alal. 14.10.2004 esitas kaebaja vastustajale taotluse ehitusloa saamiseks. Viimsi Vallavalitsuse 22.11.2004 kirjaga nr 10-7/3349 informeeriti kaebajat, et 20.10.2004 on projektide läbivaatamise komisjon vaadanud läbi kaebuse esitaja taotluse üksikelamu püstitamiseks ning esitati formaalse iseloomuga täpsustavaid küsimusi ja märkusi kaebuse esitaja taotluse suhtes. Lisaks teavitati kaebuse esitajat, et lõpliku hinnangu ehitusprojektile saab anda üksnes peale detailplaneeringu kehtestamist. Vastustaja 04.01.2005 kirjaga nr 10-7/21 (kirjas ekslikult märgitud aastaarvuks 2004) informeeriti kaebajat, et Viimsi Vallavalitsuse 26.11.2004 korraldusega nr 791 kinnitati lähteülesanne detailplaneeringu koostamiseks. Viimsi Vallavalitsuse 16.11.2004 kirjaga nr 10-7/3289 informeeriti kaebuse esitajat ajutise ehituskeelu kehtestamise kavatsusest põhjendusel, et detailplaneeringuga võidakse täpsustada piirkonnas maakasutus- ja ehitustingimusi. Viimsi Vallavalitsuse 22.03.2005 kirjaga nr 10-7/722 teavitati kaebajat ehituskeelu kehtestamisest. Kirjale oli lisatud Viimsi Vallavalitsuse 15.03.2005 korraldus nr 151, mille p 2 kohaselt kehtestati detailplaneeringu alal ehituskeeld alates 15.03.2005 kuni detailplaneeringu kehtestamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks aastaks. 21.07.2005 esitas kaebuse esitaja vastustajale pretensioonid seoses ajutise ehituskeelu kehtestamisega ja algatatud detailplaneeringuga. Kaebuse esitaja märkis, et detailplaneeringu eskiisi kohaselt planeeritakse kinnistut kasutada 10 meetri laiuse tiigiäärse tee ehituse jaoks, mis muudaks kinnistu elamiskõlbmatuks. Kaebuse esitaja lisas, et seoses viivitusega kaebuse esitaja taotluse alusel ehitusloa väljastamisel (mis oli esitatud vastavalt projekteerimistingimustele) on kaebuse esitajale tekitatud kahju. Viimsi Vallavalitsuse 07.09.2005 kirjaga nr 10-7/1858-1 informeeriti kaebuse esitajat, et pretensioone arutati Viimsi Vallavalitsuse 23.08.2005 istungil ning et detailplaneeringu eskiislahendus ja lähteseisukohti tutvustav arutelu toimub Viimsi vallamajas 21.09.2005 algusega kell 09.
- 21.09.2005 esitas kaebuse esitaja vastustajale järjekordsed pretensioonid seoses detailplaneeringuga, milles nõudis taotletud ehitusloa väljaandmist ning kordas, et läbiviidud haldusmenetlus on tekitanud olulist kahju. 21.03.2007 esitas kaebaja vastustajale taotluse 14.10.2004 esitatud ehitusloa taotluse sisuliseks lahendamiseks seoses ajutise ehituskeelu tähtaja lõppemisega märkides, et tulenevalt Viimsi Vallavalitsuse 15.03.2005 korraldusest nr 151 kehtestati ajutine ehituskeeld kehtivusega kuni kaks aastat ning et nimetatud tähtaeg on möödunud. Viimsi Vallavalitsus kaebuse esitaja ehitusloa taotlust sisuliselt menetlema ei asunud. 29.06.2007 kirjaga nr 10-7/2231 teavitas Viimsi Vallavalitsus vastavalt Planeerimisseaduse (PlanS) § 15 uue ajutise ehituskeelu kehtestamise kavatsusest detailplaneeringuga hõlmatud alal, kuna detailplaneeringuga võidakse täpsustada piirkonnas maakasutus- ja ehitustingimusi. 2
(11)3-08-416 Kaebaja esitas 25.07.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks kaebuse esitaja ehitusloa taotluse lahendamiseks. Tallinna Halduskohtu 28.12.2007 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-07-1523 rahuldati kaebuse esitaja kaebus täies ulatuses ning tunnistati Viimsi Vallavalitsuse poolt kaebuse esitaja 14.10.2004 ehitusloa taotluse lahendamisega viivitamine õigusvastaseks. Lisaks kohustas Tallinna Halduskohus Viimsi Vallavalitsust lahendama kaebuse esitaja ehitusloa taotluse 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Halduskohtu 28.12.2007 kohtuotsus jõustus 28.01.
- 29.01.2008 pöördus kaebuse esitaja esindaja kirjaga nr 128 Viimsi Vallavalitsuse poole taotlusega ehitusloa väljastamisega viivitamisega tekitatud varalise kahju summas 1 200 618 krooni hüvitamiseks ja avaldas lootust, et Viimsi Vallavalitsusel on lõpuks võimalik sisuliselt lahendada ka kaebuse esitaja 14.10.2004 ehitusloa taotlus ning ehitusluba väljastada. Viimsi Vallavalitsuse 14.02.2008 kirjaga nr 10-7/456 edastati Viimsi Vallavalitsuse 08.02.2008 korraldus nr 62, mille kohaselt keeldus Viimsi Vallavalitsus kaebuse esitajale ehitusloa väljastamisest, tuginedes muuhulgas ehitusseaduse (EhS) § 24 1g l p-le l , sest kaebaja ei olnud kõrvaldanud 22.11.2004 kirjas esile toodud puudusi. 10.05.2004 jõustunud looduskaitseseaduse kohaselt on kuni 10 ha suuruse veehoidla (Pärnamäe veehoidla) kaldal ehituskeeluvööndi suuruseks 25 meetrit. Kavandatav üksikelamu jääks osaliselt ehituskeeluvööndisse ka 10 m laiuse ehituskeeluvööndi puhul. Avalikes huvides on vallaelanikele mitmekülgsete vabaaja tingimuste loomiseks tagada Pärnamäe veehoidla ümber kergliiklustee olemasolu.
- I. Viilukas esitas 25.02.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palutakse tühistada Viimsi Vallavalitsuse 08.02.2008 korraldus nr 62 täielikult ning teha Viimsi Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata I. Viilukase 14.10.2004 esitatud ehitusloa taotlus uuesti läbi 14 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kaebuse põhjendused: Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt heidab vallavalitsus kaebuse esitajale ette asjaolu, et kaebuse esitaja on jätnud kõrvaldamata Viimsi Vallavalitsuse projektide läbivaatamise komisjoni 20.10.2004 protokollis nr E-702 osundatud väidetavad puudused ehitusprojektis. Viimsi Vallavalitsuse 22.11.2004 kirjas nr 10-7/3349 kirjeldatud ehitusprojekti väidetavad puudused ei ole sisulist laadi, vaid puudutavad projektdokumentatsiooni vormistuslikku külge ning nende kõrvaldamata jätmine ei takista ehitusloa taotluse sisulist lahendamist. Juhul, kui vallavalitsus oleks väidetavatele puudustele kaebaja tähelepanu juhtinud ning selgitanud, et nende kõrvaldamine on vastustaja hinnangul ehitusloa väljastamise eelduseks, siis puudunuks kaebuse esitajal mistahes takistused nende viivitamatuks kõrvaldamiseks. Vastustaja seda ei teinud ning kaebuse esitajat ehitusloa menetluse raames ära ei kuulanud. Antud juhul on asjaoludest ilmne, et kaebuse esitaja ärakuulamine haldusmenetluse raames oleks võimaldanud kaebajal vallavalitsuse poolt esiletoodud väidetavad puudused ehitusprojekti asjatute viivitusteta kõrvaldada, mistõttu on vastustajapoolne menetlusviga vaidlustatud haldusakti andmisel faktiliselt mõjutanud haldusmenetluse lõpptulemust ning viinud kaebajale negatiivse haldusakti tegemiseni. See menetlusviga on iseseisvaks aluseks vaidlustatud haldusakti tühistamisele. Vaidlustatud haldusaktis viidatud õigusnormidest ehitusloa andmisest keeldumist võimaldab põhjendada üksnes EhS § 24 lg 1 p
- Viimsi Vallavalitsus ei ole haldusaktis selgitanud, kas kaebuse esitaja poolt esitatud ehitusprojekti loetakse mittevastavaks ehitusprojektile 3
(11)3-08-416 esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele ning milles selline võimalik mittevastavus seisneb. Seega on vastustaja tuginemine EhS § 24 lg 1 p-le 1 arusaamatu ning faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata. Vaidlustatud haldusaktis sisalduvad viited LKS ja Viimsi valla ehitusmääruse sätetele jäävad kaebajale tervikuna arusaamatuks, kuna varasema haldusmenetluse raames ei olnud vastustaja kordagi osundanud asjaolule, justkui oleks kinnistu hoonestamine välistatud tingituna LKS-s sätestatud ehituskeeluvööndi ulatusest või muudest analoogilistest asjaoludest. Kaebuse esitaja selgitab, et formaaljuriidiliselt on vallavalitsuse viited nimetatud õigusnormidele asjakohatud, kuna need ei kuulu antud juhul rakendamisele. Kaebajale jääb arusaamatuks, millistel kaalutlustel on vastustaja vaidlustatud haldusaktis tuginenud Viimsi Vallavolikogu 14.04.2003 otsusega nr 56 algatatud detailplaneeringu lähteülesandes sätestatud piirangutele. Ehitusloa väljastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud EhS § 24 lg-s 1 ning kohalik omavalitsus ei või siduda ehitusloa väljastamist meelevaldsete lisatingimustega. Lisaks leiab kaebaja, et avalikes huvides vabaaja veetmise võimaluste laiendamise väidetav vajadus ei õigusta kaebajale ehitusloa väljastamisest keeldumist. Kaebajale jääb arusaamatuks, millistele õigusnormidele tuginedes leiab vastustaja, et tal on õigus väidetavates avalikes huvides vallaelanike vabaaja veetmise võimaluste mitmekesistamiseks kehtestada kitsendusi kaebajale kuuluva kinnistu hoonestamisel. Kaebaja märgib, et õigusliku regulatsiooni muutumine haldusmenetluse kestel ei võimalda kohaldada kaebajale ebasoodsamat regulatsiooni. Kaebaja leiab, et faktiliselt ei ole õiguslik regulatsioon muutunud, kuna kinnistu projekteerimistingimustes sätestatud ulatuses hoonestamine oli lubatav ranna ja kalda kaitse seaduses (RanKS) sätestatud regulatsiooni valguses ning on jätkuvalt lubatav ka LKS-ist tulenevalt. Kaebaja viitab HMS § 5 lg-le 5 ning märgib, et haldusmenetlust reguleerivate õigusnormide muutumise puhul menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Samuti on kaebajale arusaamatu vastustaja seisukoht, et kaebajal ei saa olla tekkinud ülemäärast ootust ehitusloa väljastamiseks. Seda seisukohta vastustaja vaidlustatavas haldusaktis põhjendanud ei ole. 3. Viimsi Vallavalitsuse vastuses palutakse jätta I. Viilukase kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused: Kaebajat on korduvalt ära kuulatud. Pooled on varasemalt avaldanud oma seisukohad haldusasjas nr 3-07-1523 ning mõlemad pooled on jäänud I. Viilukase ehitusloa taotluse lahendamise probleemistiku osas oma seisukohtade juurde. 25.01.2008 kutsus Viimsi abivallavanem Jan Trei kaebaja Viimsi vallamajja, et üritada saavutada kokkulepet, mis võimaldaks ehitusluba väljastada, kuid kokkuleppele ei jõutud, sest I. Viilukas oli jätkuvalt seisukohal, et Viimsi Vallavalitsusel puuduvad takistused talle ehitusloa väljastamiseks. Vastustaja hinnangul on 08.02.2008 korraldus nr 62 piisavalt põhjendatud ning korralduses toodud asjaolud ja viited õigusaktidele on omavahel seotud ning piisavalt arusaadavad. Samuti võib kaebuse sisust järeldada, et need olid kaebajale ka tegelikult arusaadavad. Viimsi Vallavalitsus ei jaga kaebaja seisukohta, et kõik puudused on formaalsed. EhS § 19 lg 1 p 2 juures kuuluks rakendamisele ka PlanS § 9 lg 10 p 2, mille kohaselt kooskõlastatakse projekteerimistingimused naaberkinnistute omanikega, kuid üheks puuduseks ehitusprojekti läbivaatamisel oli just piirinaabri (Tiigi I maaüksuse) omaniku kooskõlastuse puudumine. Vastustaja arvates tuleb kaebaja taotluse osas lähtuda EhS § 19 lg 1 p-st 1. Samuti ei tohiks 4
(11)3-08-416 olla viited LKS-le arusaamatud, kuna need on piisavalt lahti seletatud. Viimsi valla ehitusmäärus on seevastu üldsäte, millele viidatakse alati ehituslubade väljastamise otsustamisel. Vastustaja leiab, et vaidlustatavas korralduses on piisavalt põhjendatud seisukohta, miks kaebajale ei ole võimalik ehitusluba väljastada ja viidanud asjaomaste õigusaktide sätetele nende kogumis. Vastustaja leiab, et 08.02.2008 korraldus nr 62 ei ole õigusaktidega vastuolus ja selle andmisel ei ole kohaldatud rakendamisele mittekuuluvaid õigusnorme. Kaebuse esitaja väide, et menetletav detailplaneering ei näe ette suurema kui 10 meetri laiuse ehituskeeluvööndi kehtestamist kaebaja kinnistul, ei vasta tõele. Vastustaja märgib, et detailplaneering ei saakski olla seadusega vastuolus ning kohaliku omavalitsuse taotlusel saab ehituskeeluvööndit vähendada vaid keskkonnaminister ja sedagi mitte kitsamaks kui veekaitsevöönd, milleks on 10 meetrit.
- Tallinna Halduskohtu 24.03.2008 istungil esitas kaebaja esindaja muuhulgas kinnistu eelmise omaniku Marge Aroni eramu ehitusprojekti asendiplaani, millel Harju Rajooni RSN Täitevkomitee 04.09.1990 allkirjata märge ehitusmontaažitööde alustamise lubamise kohta, ehitamise tähtajaga 7 aastat. Vastustaja leiab hilisemates esitatud vastuväidetes, et vana ehitusluba ei kehti, sest seda ei ole käsitletud ei haldusasjas nr 3-07-1523 ega ka käesolevas menetluses enne 24.03.2008 ning see ei saanudki kehtida kauem kui 16.05.
- Viimsi Küla Rahvasaadikute Nõukogu Volikogu 25.09.1990 otsusega peatati ehitus ja anti likvideerimisaeg.
- Tallinna Halduskohtu 02.05.2008 otsusega rahuldati I. Viilukase kaebus ja tühistati Viimsi Vallavalitsuse 08.02.2008 korraldus nr 62 ning tehti Viimsi Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata uuesti läbi kaebaja ehitusloa taotlus kahe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu põhjendused olid järgmised: Vaidlustatud korraldus ei ole õiguspärane. Haldusakti motiveerimine on haldusakti õiguspärasuse oluline eeldus. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et viited I. Viilukase soovimatusele aktsepteerida seni kehtestamata detailplaneeringu hüpoteetilisi piiranguid ei selgita ehitusloa mitteväljastamist. Kohtu hinnangul on vastustaja tunnistanud, et üks projekti puudusi oli autorsuse nõue. Kohus leiab, et autorsuse nõude osas oli vastustajal võimalus uurimisprintsiibist tulenevalt kaebaja ära kuulata ning lasta teha vajalik korrektuur. Vastustaja aga menetles ehitusloa taotlust edasi ning ei andnud ühtegi tähtaega puuduse kõrvaldamiseks, mistõttu on ebaõige väita, et ehitusluba märgitud põhjusel ei saanud ega saa väljastada. Kohtu arvates ei takistanud märgitud puudus ehitusloa väljastamist, kuna EhS § 24 lg 2 võimaldab puuduse kõrvaldada 5 tööpäeva jooksul ehitusloa väljastamisest keeldumise aluse selgumise päevast. Ehitusloa andmisest keeldumist ei selgita ei vaidlusalune haldusakt ega ka selle hilisem selgitus osas, mille kohaselt on kaebaja jätnud kõrvaldamata projekti väidetavad puudused. Haldusaktis esile toodud põhjused ehitusloast väljastamise keeldumiseks on vastuolus vallavalitsuse enda senise tegevusega. Viimsi Vallavalitsus algatas 15.04.2003 otsusega nr 56 detailplaneeringu tiigiga piirneva ala tsoneerimiseks ja kehtestas ajutise ehituskeelu aladel, millega oli hõlmatud ka kaebaja kinnistu. Vastustaja on ise tegutsenud väidetavalt pikka aega kompromisside saavutamiseks, mille kohaselt tuleks kaebajale ehitusluba anda ja lahendada tema taotlus positiivselt, vastavat tegevust kinnitab ka projekteerimistingimuste väljastamine. Projekteerimistingimuste väljastamisel ei leidnud vastustaja, et ehitamist takistavaks asjaoluks on ehituskeeluvööndi olemasolu, vastupidiselt ei oleks saanud väljastada neid tingimusi ja puudus ka vajadus algatada detailplaneerimine nn kaebaja huvides. Kohtu hinnangul ei selgita 5
(11)3-08-416 kujunenud asjaolud ehitusloa väljastamisest keeldumise tegelikku põhjust. Kohus leiab, et vaidlusalust haldusakti ei põhjenda ehitusloa väljastamisest keeldumise aluse suhtes ka viited Tallinna Halduskohtu 28.12.07. jõustunud kohtuotsusele nr 3-07-1523 ja tegutsemisele selle otsuse alusel. Kohus leiab, et kergliiklustee ehitamise soov ei põhjenda kaebaja krundile ehitamise tõkestamist. Kaebajal on õigus väita, et kaebaja jäeti ära kuulamata ehitusloa keeldumise tegemiseks, kuna nähtub, et 22.11.2004 seisuga võrreldes ei olnud vastustaja huvitunud, kas tema poolt esiletoodud põhjused on kõrvaldatud ning puuduste avastamisel ei antud ka aega nende kõrvaldamiseks. Kohtumenetluse käigus avaldas vallavalitsus, et talle ei olnud projekti autorsusega seotud muutunud asjaolud teada. Seetõttu järeldab kohus, et täitmata on jäänud uurimisprintsiibist tulenev kohustus välja selgitada, kas kunagi esiletoodud põhjused on endiselt jõus. Kohus nõustub ka seisukohaga, et rikutud on haldusakti põhjendamise nõuet HMS § 56 sätestatud viisil, kuna põhjendused on vastuolulised ja selle tõttu on viidatud õigusnormidele, mis tegelikku keeldumise põhjust ei selgita ja jätab selle põhjuse ebaselgeks. Haldusakti veaks ei saa lugeda viitamist Viimsi valla ehitusmääruse § 3 lg 3 p-le 1, millega vastustaja on märkinud ära vallavalitsuse pädevuse ning kohus nõustub, et märgitud sättele viitamine sarnaste otsuste tegemisel on asjakohane ega riku kaebaja õigusi ega muuda haldusakti ebaselgeks. Vastustaja vana ehitusloa osas antud selgitustega kohus ei nõustunud. Sõltumata, kas ehitusloa kohta esitatud seisukohad on seotud omandireformi vaidlusega või mitte, on ehitusloa kehtivusele esitatavad nõuded tulenevalt seadusest ühesugused nii omandireformis kui ka muudes vaidlustes ning ehitusluba kehtib ehitise valmimiseni. Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja ei ole varasemalt välja toonud asjaolu, et kinnistul asub vundament ning et ta ei ole ära märkinud, et ehitusluba on välja antud ning soovitakse ehitada olemasolevale vundamendile. Haldusorgan uurimisprintsiibist tulenevalt pidi ise välja selgitama, kas kinnistu on hoonestatud või mitte ning missugused ehitusload on varasemalt väljastatud. Seejuures on kaebaja selle asjaolu välja toonud, kuid see on jäetud alusetult tähelepanuta. Kohtule ei ole usutav, et vastustaja ei ole teadlik, et looduses asub kinnistul vundament, mis on kantud ka asjakohastesse dokumentidesse. Kohus leiab, et vastustaja ei ole õigesti järeldanud, et ehitusluba, kui see on välja antud kodanik Aronile, ei ole kehtiv. Kui ehitusloale märgitakse tähtaeg või selle pikendus ja tähtaeg möödub, siis ei kaota ehitusluba kehtivust. Antud juhul esitatud andmetel ei ole ehitusluba tühistatud, seejuures ei ole teada asjaolu, et ehitamist ei alustatud ettenähtud tähtajal. Ehitamist kinnitab antud ajal vundamendi olemasolu, mille üle vaidlus puudub. Kohus ei nõustu vastustajaga, et ehitusluba ei ole kaebaja kinnistu osas välja antud ning ehitamisega alustatud. Kaebaja soovis sisuliselt ehitamist jätkata, kuna ta kasutab ehitamiseks sama vundamenti ning taotles sisuliselt projekti muudatust kaasaegsemate tingimustega ja et hoone suurust vähendada. Kohus leiab, et vastustaja oli või pidi olema teadlik, et M. Aronile oli antud ehituskrunt ehitamiseks ja et kaebaja hakkas ehitama vanale vundamendile. Ehitusloa kehtetuks tunnistamist ei saa järeldada vallavalitsuse esitatud dokumentidest, kuna nähtub, et ehitusluba on hoopiski pikendatud ning puuduvad andmed, et ehitamise peatamisele järgnes likvideerimise kohustus mingi tähtajaga. Vastustaja ei ole haldusmenetlust läbi viinud piisava hoolikusega ega uurinud ehitusloa kehtivuse küsimust. Kuna vastustaja ei olegi väidetavalt kaalunud, kas ehitusluba kehtib varasemast ajast, siis jääb kohtule põhjendatud kahtlus, et vallavalitsus ei ole ka kontrollinud, kas ehituskruntide eraldamisel reale isikutele tiigi/veehoidla kaldale järgiti veekogude ehituskeeluvööndit või mitte. Välistatud ei ole, et ehituskeeluvööndi osas on ka vajalikud kokkulepped pädevate isikutega. Detailplaneering või seda asendav dokument pidi olemas 6
(11)3-08-416 olema, kui elanikele eraldati krundid ehitamiseks. Ehitusloa küsimuse lahendamise ajal I. Viilukase taotluse alusel pidi vastustaja olema need küsimused välja selgitanud, et asuda tsoneerima tiigi/veehoidla äärset ala ning vastavalt tuli esitada ka põhjendused, miks ehitusluba väljastada ei saa, kui isik soovib muuta senise ehitusloaga hõlmatud ehitamise tingimusi. Vastustaja vaidlustatud korraldus nr 62 ei sisalda asjakohaseid kaalutlusi, pealegi nähtub, et osa asjaolusid on jäetud välja selgitamata või üldse käsitlemata, mistõttu on kaebajal õigus väita, et haldusakt on motiveerimata. Isegi kui eeldada, et vastustaja on vastavalt selgitustele andnud haldusakti EhS § 24 alusel, jääb ebaselgeks, missugused põhjused puudutavad EhS § 24 märgitud õiguslikke aluseid. Vastustaja ebalevatest vastustest nähtub, et põhjused peituvad muudes regulatsioonides, mille tingimused ei ole kompleksset ja täielikku käsitlust leidnud. Vastustaja tegevus on olnud vastuoluline ning haldusakt, mis on asjakohaselt motiveerimata ega sisalda olulisi kaalutlusi, rikub kaebaja õigusi, sh põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 tulenevat põhiõigust omandi vabale kasutamisele. Haldusakt ei muutu õiguspäraseks selle hilisema motiveerimisega väljaspool haldusmenetlust, samas nähtub, et vastustaja on ise pidanud tunnistama, et ta ei ole kaebaja väiteid arvestanud, sh puudub haldusaktis vastustaja seisukoht varem antud ehitusloa küsimustes. Kohtumenetluses jättis vastustaja seisukoha võtmata, kuna esindaja haiguse tõttu istungile ei ilmunud ning väidetavalt olid kohtu poolt märgitud asjaolud üllatuseks vastustajale, mis kinnitab, et olulistes küsimustes tuleb vastustajal seisukoht alles võtta. Selle tõttu on haldusakt motiveerimata ega vasta HMS § 54, 56 lg 1 ja HMS § 56 lg 3 nõuetele ja kuulub tühistamisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Viimsi vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 02.05.2008 kohtuotsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. EhS jõustus 01.01.2003 ja seega ei ole kohtu viide EhS § 25 lg-le 2 kohane. Apellandile jääb arusaamatuks kohtu järeldus planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 53 lg 4 osas, et ehitusluba kehtis ehitise valmimiseni. Toimiku materjalidest nähtub, et M. Aroni ehitusluba pikendati kuni 16.05.2002 ning pärast seda kaotas see kehtivuse. Ehitusluba oleks muutunud tähtajatuks, kui see oleks kehtinud EhS jõustumise hetkel tingimusel, et ehitamist alustati kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jätnud osa neist hindamata. Kohus on jätnud seisukoha võtmata Viimsi Vallavalitsuse 20.03.2008 kohtule esitatud seisukohas toodud argumentide osas, et haldusasja nr 3-07-1523 menetlemise käigus on käsitletud I. Viilukase ehitusloa taotluse lahendamise probleemistikku ning mõlemad pooled on jäänud selles küsimuses oma seisukohtade juurde. Arusaamatu on, miks kohus jättis arvestamata Viimsi Vallavalitsuse dokumendid vana ehitusloa osas. Apellandi arvates ei ole hinnatud ka Viimsi Vallavalitsuse tõendeid selle kohta, et Pärnamäe veehoidla ja Vehema tee vahel puudub väljakujunenud ehitusjoon, millele kaebuse esitaja järjekindlalt viitab. Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2006 kohtuotsus haldusasjas nr 3-04-338 käsitleb ehitusloa kehtivuse küsimust maade tagastamise kontekstis, kuid halduskohus on käesolevas menetluses pidanud seda ühte lahendit piisavaks kaebaja väidete kinnitamiseks. 7
(11)3-08-416 Viimsi Vallavalitsuse 30.05.2008 istungil otsustati esitada volikogu maa- ja planeerimiskomisjonile, keskkonnakomisjonile ning volikogu 10.06.2008 istungile volikogu otsuse eelnõu „Detailplaneeringu vastuvõtmine ja pärast keskkonnaministri nõusoleku saamist ehituskeeluvööndi vähendamiseks avalikule väljapanekule suunamine: Pärnamäe küla, Pärnamäe tee ja Vehema tee vahelise veehoidlaga piirneva ala detailplaneering“. Seega on Viimsi Vallavalitsus asunud reaalselt ellu viima I. Viilukase kinnistule seaduslikul teel ehitusõiguse andmist. Kohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Viimsi Vallavalitsuse lepinguline esindaja Gunnar Kender ei osalenud 01.04.2008 kohtuistungil seoses haigusega. Vastava töövõimetuslehe nr 00029708 ärakiri saadeti kohtunikule toimikusse lisamiseks. Kuigi Viimsi Vallavalitsus informeeris kohtunikku e-kirja teel oma esindaja haigestumisest ja pidas võimalikuks asi võimaluse korral lahendini viia ilma oma esindaja kohaloluta, esitati istungil kaebaja poolt kohtule terve rida dokumente. Kohus võttis need dokumendid toimikusse. Viimsi Vallavalitsusel ei olnud seetõttu võimalik kasutada HKMS § 15 lg 1 ettenähtud õigusi. Samuti viitas kohus HKMS § 19 lg-le 7, mille kohaselt halduskohus vaatab asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses, kuid sellisel juhul oleks kohus pidanud lahendama kaebuse sisuliselt, mitte viitega korralduse nr 62 motiveerimatusele. Viimsi Vallavalitsus ei saanud kohtuistungil kaebaja menetluskulude osas oma seisukohta avaldada, kuid leiab, et väljamõistetud menetluskulud on liiga suured. 7. I. Viilukase kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta Viimsi Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata. I. Viilukas leiab, et Tallinna Halduskohus ei ole ehitusloa nr 182/90 kehtivust analüüsides kohaldanud ebaõigesti mistahes asjakohaseid õigusnorme, vaid on enda järeldusi igakülgselt motiveerides ning olemasolevale kohtupraktikale tuginedes õigesti leidnud, et nimetatud ehitusluba on jätkuvalt kehtiv ning et apellant ei ole vastava asjaoluga vaidlustatud korralduse andmisel põhjendamatult arvestanud. Kohus on õigesti osundanud HMS § 40 rikkumisele apellandi poolt ning leidnud, et kõnealune menetlusviga on kogumis teiste kohtulahendis tuvastatud asjaoludega aluseks vaidlustatud haldusakti tühistamisele. Samuti on kohus kohtulahendis igakülgselt ja täielikult analüüsinud kõiki menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja seisukohtasid ning kujundanud nende osas oma seisukoha. Asjaolu, et apellant kohtulahendi järelduste ja põhjendustega osaliselt ei nõustu, ei anna iseenesest alust süüdistada kohut menetlusnormide rikkumises. Vastustaja loobus teadlikult enda menetlusõiguste kasutamisest, kui loobus asja arutamisest osavõtmisest. Kaebuse esitaja on veendunud, et ehitusloa nr 182/90 kehtivuse tuvastamiseks eraldiseisva nõude esitamiseks puudub objektiivne vajadus, kuna tegemist on faktilise asjaoluga. Muuhulgas on kaebuse esitaja veendunud, et vaidlusalune korraldus on motiveerimata ning menetluskulude vähendamiseks puudub alus. Kaebuse esitaja leiab, et Viimsi Vallavolikogu 10.06.2008 otsuse nr 49 materjalide juurde võtmiseks puudub alus, kuna see dokument ei oma antud vaidluses mistahes õiguslikku tähendust. Kaebuse esitaja märgib, et puudub objektiivne vajadus taotleda keskkonnaministrilt nõusolekut mistahes olematute piirangute vähendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8
(11)3-08-416
- Vastavalt HKMS § 34 lõikele 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Lähtuvalt eeltoodust peab ringkonnakohus käesolevas asjas kontrollima, kas 04.09.1990 väljastatud ehitusluba on kehtiv (I), kas vastustaja teostas nõuetekohaselt ärakuulamise põhimõtet (II), kas täidetud on ehitusloa väljastamise tingimused (III), kas halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme (IV). Viimaks tuleb võtta seisukoht menetluskulude jagamise osas (V). I
- Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viited 04.09.1990 ehitusloale ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Väited, nagu sooviks kaebaja asuda ehitama vana ehitusloa alusel vanale vundamendile, esitati alles käesolevas kohtumenetluses. Ka vana ehitusloaga seotud dokumentatsioon esitati alles kohtumenetluse käigus. Kaebaja esitas taotluse uue ehitusloa saamiseks. Seega ei pidanud vastustaja võimaliku vana ehitusloa olemasoluga taotluse menetlemisel arvestama. Võrreldes projekteerimistingimuste juurde lisatud skeemi ning 04.09.1990 ehitusloa asendiskeemi, ei ole võimalik kindlalt väita, et kaebaja soovib teostada just 04.09.1990 ehitusloaga antud ehitusõigust. Hoone väliskuju on küll sarnane, kuid erinevus on ehitusaluses pinnas ning visuaalne erinevus on ka hoone asukohal krundil. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui maareformi vaidlustes maa erastamisega seonduvalt oli oluline üksnes küsimus, kas ehitusluba oli välja antud ning kehtiv, siis käesolevas asjas saab kaebaja vana ehitusloa kehtivusele tugineda üksnes eeldusel, et ta soovib selle kehtivast ehitusloast tulenevaid õigusi kasutada (jätkata alustatud ehitust). Kui kaebaja eesmärgiks on aga samale krundile uue, esialgsest erineva ehitusõiguse saamine, on vanale ehitusloale tuginemine alusetu. Kui kaebaja leiab, et tal on olemas kehtiv ehitusluba, võib ta asuda selle alusel ehitama. Vaidlused vana ehitusloa kehtivuse üle on võimalik lahendada menetluses, mis võib tekkida seoses vastustaja seisukohaga ehitusõiguse puudumise üle. II
- Korraldus nr 62 on antud Tallinna Halduskohtu 28.12.2007 kohtuotsuse täitmiseks. Nimetatud otsusega tunnistati kaebaja 14.10.2004 ehitusloa taotluse lahendamisega viivitamine õigusvastaseks ning kohustati vastustajat ehitusloa taotlust lahendama 14 päeva jooksul. Ringkonnakohus möönab, et vastustajal oli piiratud aeg taotluse lahendamiseks. Eeltoodu aga ei tähenda, et võib teha menetlusvigu, mis võivad mõjutada hilisema haldusakti õiguspärasust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisuga, et vastustaja ei saanud probleeme projekti autorsusega ning piirinaabri kooskõlastusega tõlgendada kaebaja kahjuks. Kaebaja tähelepanu nimetatud puudustele juhiti 22.11.2004 kirjaga, samas ei antud kaebajale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, vaid sama kirjaga teavitati kaebajat võimaliku ajutise ehituskeelu kehtestamisest ning asjaolust, et lõplik hinnang projektile antakse pärast detailplaneeringu kehtestamist. Kui vastustaja pärast halduskohtu 28.12.2007 otsuse jõustumist oli jätkuvalt veendumusel, et kaebaja poolt esitatud ehitusprojektis on 22.11.2004 kirjas viidatud puudused, oleks kaebajale tulnud anda uus konkreetne tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. III 9
(11)3-08-416
- Apellatsioonkaebuses on välja toodud 5 tingimust, mis peavad vastustaja hinnangul olema täidetud selleks, et ehitusluba saaks väljastada: 1) vallavolikogu peab olema nõus viima menetletavasse detailplaneeringusse sisse muudatuse ja vähendama kaebaja kinnistul ehituskeeluvööndit; 2) keskkonnaminister nõustuks volikogu taotlusega vähendada ehituskeeluvööndit; 3) vallavalitus otsustab detailplaneeringu kehtestamise eelnõu heaks kiita ja volikogule esitada; 4) vallavolikogu kehtestab detailplaneeringu; 5) vallavolikogu eelnimetatud otsust ei vaidlustata.
- Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et ehitusloa andmise sidumine poolelioleva planeeringumenetlusega ei ole põhjendatud. Planeerimismenetluse läbiviimine ei tähenda, et menetluse ajal on igasugune ehitustegevus planeeringualal välistatud. Kui selline oleks seadusandja tahe, peaks see olema selgelt PlanS-s väljendatud. Vastustaja on juba kasutanud PlanS §-s 15 sätestatud võimalust ajutise ehituskeelu seadmiseks. Samuti nõuab EhS § 24 lg 1 p 1, et taotletav ehitusluba peab olema kooskõlas juba kehtestatud detailplaneeringuga. Planeering, millele vastustaja tugineb, võeti vastu Viimsi Vallavolikogu 10.06.2008 otsusega. Tallinna Halduskohtu 28.12.2007 jõustunud kohtuotsusega on halduskohus eeltoodule juba vastustaja tähelepanu juhtinud.
- Vastustaja on täiendavalt viidanud LKS §-le 38, mille lg 1 punkti 5 kohaselt on kuni 10 ha suurusel veehoidlal ehituskeeluvööndi laiuseks 25 meetrit. Lõike 4 kohaselt ei laiene keeld tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele. Eelviidatud regulatsioon jõustus 01.05.
- Arvestades LKS § 40 lg 3, võib ehituskeeluvööndit läbi detailplaneeringu menetluse keskkonnaministri nõusolekul vähendada. Viimsi Vallavolikogu 10.06.2008 otsusega nr 49, millega veehoidlaga piirneva ala detailplaneering kehtestati, otsustati muuhulgas taotleda keskkonnaministrilt ehituskeeluvööndi vähendamist 10 meetrini, kuid vastava planeeringuga on kaebaja kinnistu märgitud haljasala maaks. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata kaebajale projekteerimistingimuste väljastamisest, ei saa kohalik omavalitsus anda ehitusluba, mis on vastuolus seadusega. Antud juhul kehtib kaebaja kinnistul Pärnamäe veehoidla poolses osas 25 meetri ulatuses ehituskeeluvöönd. Kaebaja ei ole vastu vaielnud, et kavandatav ehitis jääb selle ehituskeeluvööndi alasse. Ehitusõiguse saavutamiseks peab kaebaja esmalt läbi detailplaneeringu menetluse taotlema ehituskeeluvööndi vähendamist või võimalusel paigutama ehitise krundil väljapoole ehituskeeluala. LKS-ga vastuolus olevat ehitusloa taotlust ei saa kohalik omavalitsus rahuldada. Kui kaebaja on seisukohal, et on sattunud ebasoodsasse olukorda kohaliku omavalitsuse viivituse või muu ebaseadusliku tegevuse tagajärjel, võib kaebaja taotleda kohalikult omavalitsuselt kahju hüvitamist. IV
- Apellatsioonkaebuses on leitud, et vastustajal ei olnud võimalik kasutada kõiki HKMS §-s 15 ettenähtud õigusi, sest kohus võttis enne asja arutamise lõpetamist vastu uusi dokumente kohtuistungil, kus vastustaja esindaja haigestumise tõttu osaleda ei saanud. 10
(11)3-08-416 Ringkonnakohus leiab, et menetlusnorme ei ole rikutud. Kuigi haigus on seaduslik takistus kohtuistungile mitteilmumiseks, oli vastustaja esindaja nõus asja läbivaatamisega ilma tema osavõtuta. Asja läbivaatamine kohtuistungil vaid ühe menetlusosalise osavõtul ei välista uute tõendite toimikusse lisamist ning asja sisulise arutamise lõpetamist. Andes nõusoleku vaadata asi läbi ilma oma osavõtuta, loobus vastustaja teatud HKMS § 15 lg-s 1 nimetatud õigustest. TsMS § 243 lõike 3 kohaselt ei takista kohtusse kutsutud menetlusosalise puudumine kohtuistungilt tõendite uurimist. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et uute dokumentide esitamine ning vastustajal võimaluse puudumine neid kohtuistungil vaadelda, oleks pannud vastustaja kaebajast ebasoodsamasse olukorda. Kaebaja poolt esitatud tõendid on vastustajale edastatud ning vastustajal oli võimalik neile apellatsioonkaebuses vastu vaielda. 15. Asjakohane ei ole viide HKMS § 19 lg-le 7, millele tuginedes vastustaja leidis, et halduskohus oleks pidanud asja lahendama sisuliselt, mitte aga üksnes viitega korralduse nr 62 motiveerimatusele. V 16. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse. Õigusabikulud jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaire Pikamäe Oliver Kask Viive Ligi 11
(11)