3-08-2361 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 01.12.2008.a Tallinn Haldusasja number 3-08-2361 Haldusasi M.R kaebus Vabarii

§ 56

) alusel ilmse motiveerimisveaga, kuna 20.11.2008.a korralduse resolutsioon ei tugine korralduse andmise aluseks olevatele faktilistele asjaoludele. PS § 36 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 452 lõike 1 kohaselt otsustab kaebuse esitaja väljaandmise Vabariigi Valitsus. Kaebuse esitaja viitab, et 1923.a lepingu art 4 sätestab, et kellegi üle ei tohi kohut mõista ühegi muu kuriteo ega süü eest, kui üksnes selle eest, mille pärast ta välja on antud. Seega lähtub USA küsimuses – millise süütegude osas kaebuse esitaja USA-le välja anti ning milliste kuritegude osas on üldse USA-s võimalik kaebuse esitajat süüdistada – 1923. a lepingu art 4 alusel üksnes vastustaja korraldusest ning eelkõige selle resolutsioonist. Vastustaja 20.11.2008.a korralduse tõttu võib võimalikuks saada olukord, kus vaatamata asjaolule, et Harju Maakohus tunnistas altkäemaksu võtmise, rahapesu edendamise ja rahapesu varjamisega seonduvate süütegude osas kaebuse esitaja USA-le väljaandmise õiguslikult täielikult lubamatuks, ei laiene kaebuse esitajale 1923.a lepingu art-s 4 sätestatud menetluslikud garantiid, kuna vastustaja 20.11.2008.a korralduse resolutiivosa ei määratle ära, milliste süütegude osas kaebuse esitaja USA-le välja antakse. 1923.a lepingu art 4 kaitseb USA-s kaebuse esitajat selle eest, et USA ei hakkaks menetlema kaebuse esitaja suhtes süütegusid, mille osas kaebuse esitaja väljaandmine on õiguslikult lubamatu või mille osas pole väljaandmist taotletudki. Seega on 2 vaidlustatav vastustaja 20.11.2008.a korraldus selgelt õigusvastane ning

§ 56alusel täielikult motiveerimata.

Veelgi enam, kaebuse esitaja arvates on vastustaja 20.11.2008.a korralduses asunud PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõtet täielikult eirates ümber hindama Harju Maakohtu 13.11.2008.a kohtumääruse resolutsioonis sätestatut. 6.3 Vaidlustatud korraldus on

§ 56ja Kr

MS § 452 lõige 3 alusel täielikult motiveerimata. Korraldus on kaalutlusvigadega, kuna vastustaja pole kaalutlusõigust ärakuulamisõiguse ilmse rikkumise tõttu teostanudki. 1923.a lepingu art 8 sätestab, et käesoleva lepingu määruste järele ei ole kumbki kõrgetest lepinguosalistest kohustatud oma enese kodanikke välja andma. Järelikult on kodaniku väljaandmise otsuse puhul tegemist selge kaalutlusotsusega, kust peavad nähtuma Eesti Vabariigi kodaniku väljaandmise kaalutlused ning kaebuse esitaja erinevate õiguste ja huvide kaalumine. Ainuke põhjendus, miks kaebuse esitaja USA-le välja antakse, on 20.11.2008.a korralduse punkti 2 viimane lõik: „M.R-i ei saa Ameerika Ühendriikides ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta...“. Muid põhjendusi-kaalutlusi, miks peaks Eesti Vabariik kaebuse esitaja kui Eesti Vabariigi kodaniku USA-le välja andma, vastustaja 20.11.2008.a korraldusest ei nähtu.

§ 4

lõige 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Olukorras, kus kaebuse esitaja USA-le väljaandmise otsus on kaalutlusotsuse alusel langetatav otsustus, ei selgu vastustaja 20.11.2008.a korraldusest mistahes põhjendused või kaalutlused, miks on vastustaja otsustanud kaebuse esitaja USA-le väljaandmise kasuks. Isegi kui vastustaja 20.11.2008.a korraldusest nähtuv vastustaja seisukoht, et USA ei saa ilma vastustaja nõusolekuta Eesti Vabariigi kodanikku kriminaalvastutusele võtta, on mingi kaalutlus, siis on vastustaja teostanud diskretsiooniõigust vastolus 1923.a lepingu art-st 8 nähtuva diskretsiooni eesmärgiga. 1923.a lepingu art 8 eesmärgiks on võimaldada väljaandmistaotluse saanud riigil kaitsta oma kodanikke, andes väljaandmistaotluse saanud riigile seaduslik ja välisriigi poolt täielikult aktsepteeritav alus keelduda oma kodaniku väljaandmisest. PS § 13 lõige 1 sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Seega peaks vastustaja 1923.a lepingu art-t 8 ja PS §§ 13 lõiget 1, § 36 ning muid vastustaja põhiõigusi silmas pidades kaaluma eriti mõjuvaid põhjuseid, miks peaks Eesti Vabariik oma kodaniku välisriigile välja andma, mitte aga keelduma kodaniku välisriigile väljaandmisest. Vastustaja on PS §-s 13 sätestatu ning kaebuse esitaja põhiõigused täielikult „unustanud“ ja kaalumata jätnud. Kaebuse esitaja on omandanud Ameerika mainekas ülikoolis kõrghariduse, kaebuse esitajal on Eestis alaline elukoht ja kuni vahistamiseni oli ka hästi tasustatud töökoht mainekas audiitorfirmas, kusjuures kaebuse esitaja ülalpidamisel on ca 6 kuu vanune Eesti kodanikust laps, kes kaebuse esitaja väljaandmise korral võib USA-s süüdimõistmise korral ees ootavat karistusähvardust (80 aastat vangistust tähendab sisuliselt eluaegset vangistust) silmas pidades sisuliselt isata jääda. Karistusseadustiku § 7 lõike 1 punkt 2 sätestab, et Eesti karistusseadus kehtib väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo toimepanemist või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja. Viidatud sättest ilmneb, et Eesti Vabariigil on samuti võimalik menetleda kaebuse esitaja poolt USA-s väidetavalt toimepandud süütegusid. Kui Eesti Vabariigil on 20.11.2008.a korraldusest nähtuvalt niivõrd suur huvi kaebuse esitaja suhtes kohtupidamise ja kriminaalvastutusele võtmise üle, võib Eesti Vabariik seda ise teha, keeldudes 1923.a lepingu art 8 alusel (seejuures täiesti õiguspäraselt ja seaduslikult) kaebuse esitaja USA-le väljaandmisest. Kaebuse esitaja viitab, et 20.11.2008.a korraldusest ei selgu, miks loobub Eesti Vabariik oma suveräänsest karistusvõimust ning annab kaebuse esitaja USA-le välja. 3 6.4 Vaidlustatav korraldus on materiaalselt täielikult õigusvastane haldusakt, kuna puuduvad 1923.a lepingus sätestatud kaebuse esitaja USA-le väljaandmise alused. Kaebuse esitaja esindajad on vaidlustanud Harju Maakohtu 13.11.2008.a kohtumääruse.

1. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning esitab sellele järgmised vastuväited. 7.1 Käesolevas asjas saab halduskohus vaid kontrollida haldusakti välja andnud isiku pädevust ning kas haldusakti väljaandmisel on järgitud seaduses ettenähtud menetlustoimingute korda. Eesti kodaniku väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus vastavalt KrMS § 452 lõikele
2. Asjas puudub vaidlus, et vaidlustatud haldusakt on välja antud pädeva isiku poolt. 7.2 Kaebaja süüdistused tema ärakuulmata jätmise kohta on alusetud. Kaebajal on olnud võimalus olla ära kuulatud kahel korral, seda nii väljaandmisvahistuse arutamisel kui ka väljaandmise õigusliku lubatavuse arutamise. Olgu märgitud, et kaebaja on esitanud ka varasemalt väljaandmise vastuväidetena nii tema mainekas ülikoolis omandatud hariduse, kindla töökoha kui ka 6 kuu vanuse lapse ülalpidamiskohustuse. Vaatamata eeltoodule ning kontrollinuna kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, jõudis kohus järeldusele, et puuduvad objektiivsed takistused kaebaja väljaandmiseks ning väljaandmise üldtingimused on täidetud. Seega kohus ei leidnud, et kriminaalmenetluse läbiviimiseks kuritegude toimepanemises kahtlustatava (süüdistatava) väljaandmise otsustamisel omavad tähtsust isiku haridus, tema perekondlik seis jms. Seadus ei sea piiranguid ega välista väljaandmist perekonnasuhetest või muudest subjektiivsetest asjaoludest lähtuvalt. Seaduses on loetletud üksnes objektiivsed õiguslikud alused, mis piiravad või välistavad isiku väljaandmist välisriigile seoses kriminaalmenetlusega. Täiendav Vabariigi Valitsuse poolne ärakuulamine ei ole vajalik ega põhjendatud ning praktikas ei tehta seda seetõttu, et väljaandmise otsus tuleb teha viivitamata ning enne väljaandmise otsuse tegemist on kohus juba andnud asjale juriidilise hinnangu. 7.3 Vastustaja ei ole rikkunud haldusakti andmisel ka muid seaduses ettenähtud menetlusnorme. Kõnealune haldusakt on motiveeritud. Eesti on täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel, kui isiku suhtes on taotletavas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või kui jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud talle karistuseks vangistus. Valitsuse otsuse tegemisel kontrollitakse väljaandmise eeldusi ning seda, et tegemist ei oleks poliitilise ega sõjaväelise kuriteoga. Viimast on 20.11.2008.a korralduse punktis 2 ka käsitletud. Vabariigi Valitsusel ei ole õigust sekkuda õigusemõistmisesse, seega puudub tal ka õigus hinnata kohtulahendeid. Harju Maakohtu otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Vabariigi Valitsus sai vaid sisuliselt otsustada kahe võimaluse vahel, kas isik välja anda või mitte. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et 20.11.2008.a korralduses on jäetud märkimata, milliste süütegude osas kaebaja Ameerika Ühendriikidele välja antakse ning seeläbi hinnanud ümber Harju Maakohtu 13.11.2008.a kohtumääruse resolutsioonis sätestatu. Samuti ei nõustu vastustaja sellega, et on väidetavalt rikkunud Eesti ja Põhja-Ameerika Ühisriikide vahel sõlmitud kurjategijate väljaandmise lepingu art 4 alusel kaebaja kaitseks sätestatud menetluslikke garantiisid. Vastustaja märgib, et 20.11.2008.a korralduse punkti 1 viimases lõigus viidatakse Harju Maakohtu 13.11.2008.a määrusele. Lõigus on välja toodud nii süüteod, millede puhul kohus pidas väljaandmise õiguslikult lubatavaks kui ka süüteod, millede puhul kohus pidas väljaandmise õiguslikult lubamatuks. Samuti on 20.11.2008.a korralduse punkti 2 viimases lõigus märgitud, et kaebajat ei saa Ameerika Ühendriikides ilma Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muu enne väljaandmist toime pandud kuriteo eest, välja arvatud need, mille suhtes kohus luges väljaarvamise õiguslikult lubatavaks. Eelnimetatud punktis 2 sisaldubki õiguslik garantii, et isikut tohib kriminaalvastutusele võtta vaid kohtu poolt õiguslikult lubatavaks tunnistatud kuritegude eest. Seega asjaolu, et 20.11.2008.a korralduse punktis 3 ei ole täpsustatud milliste konkreetsete kuritegude eest kaebaja välja antakse, ei jäta kaebajat lepingust tulenevast garantiist ilma. Kuivõrd kohus tunnistas õiguslikult lubamatuks kaebaja väljaandmise 4 teatud kuritegudes, siis keeldus ka Vabariigi Valitsus nendes kuritegudes kaebaja väljaandmisest. Seega on käesolevas asjas järgitud seadust. 7.4 Otsusega anda kaebaja välja Ameerika Ühendriikidele, ei ole tegemist Eesti Vabariigi poolt kergekäeliselt karistusvõimust loobumisega. Ameerika Ühendriikides toimepandud kuritegusid ei ole võimalik sealsete seaduste alusel Eesti kohtutel menetleda. Ameerika Ühendriigid ei anna kriminaalmenetlusi teistele riikidele üle ega võta teiste riikide menetlusi enda menetleda. Seetõttu annavad nad enda kodanikke teistele riikidele välja. Seda, kas kaebaja on Ameerika Ühendriikides kuritegusid toime pannud, saab selgitada ainult Ameerika Ühendriikides läbiviidav kohtueelne uurimine. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. 9.1 Asjas puudub vaidlus, et Vabariigi Valitsus otsustades M.R väljaandmise Ameerika Ühendriikidele tegutses diskretsiooni alusel. Vastustaja on õigesti leidnud, et tal oli Ameerika Ühendriikide taotlust lahendades võimalus otsustada kahe võimaluse vahel: kas M.R Ameerika Ühendriikidele välja anda või mitte välja anda (tl 94p, 207). Isiku välisriigile väljaandmise puhul on seega tegemist otsustuskaalutlusega. Kui haldusorgan tegutseb diskretsiooni alusel, kontrollib halduskohus HKMS § 19 lõike 5 kohaselt muuhulgas seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatuid põhimõtteid (RKHKo nr 3-3-1-42-03).

§ 4

lõike 2 kohaselt tuleb kaalutusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

§ 56

lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud akti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusorgan peab arvestama konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ja alles seejärel langetama otsuse (RKHKo nr 3-3-1-35-02; 3-3-1-51-02). Diskretsiooni korras isiku suhtes negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud (RKHKo nr 3-3-1-49-02). Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum, seda põhjalikum peab olema motivatsioon (RKHKo nr 3-3-162-02). Haldusakti põhjendus peab veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (RKHKo nr 3-3-1-4202; 3-3-1-62-02). Väljaandmise otsuse põhjendamise kohustus tuleneb muuhulgas ka KrMS § 45 lõikest 3. Kaevatavas Vabariigi Valitsuse korralduses pole esitatud motiive õiguste ja huvide kaalumise kohta. Korralduses on viidatud Harju Maakohtu 13.11.2008.a kohtumäärusele asjas nr 1-08-12140, millega tunnistati kaebaja väljaandmine Ameerika Ühendriikidele seoses seal 2003.a kuni 19.08.2005.a toimepandud internetikelmuse ja suures ulatuses kelmusega Ameerika Ühendriikide vastu õiguslikult lubatavaks. Kaalutluste puudumine ja tuginemine sisuliselt üksnes Harju Maakohtu 13.11.2008.a kohtumäärusele, viitavad sellele, et kaalumist toimunud ei ole. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt lähtutigi üksnes Harju Maakohtu seisukohast ning täiendavalt väljaandmisele kuuluva isiku huve ei kaalutud (tl 238). Seega pole ei kaevatavast korraldusest ega ka vastustaja seletusest nähtuvalt nõutavat iseseisvat kaalumist toimunud. Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kaebajaga, et vastustaja pole tema väljaandmisel kaalutlusõigust kasutanud. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on kaalutlusviga, mistõttu kaevatav Vabariigi Valitsuse korraldus on materiaalselt õigusvastane ning kuulub kaebaja õiguste rikkumise tõttu tühistamisele (HKMS § 26 lõike 1 punkt 1). Kuna korraldus kuulub kaalutusvea 5 tõttu tühistamisele, puudub vajadus käsitleda poolte muid kaevatava haldusakti õiguspärasusega seonduvaid väiteid. 9.2 Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu kaevatava korralduse resolutiivosale, mis on järgmine: „Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes „Kriminaalmenetluse seadustiku” § 452 lõikest 1ning „Eesti ja Põhja-Ameerika Ühendriikide vahelisest kurjategijate väljaandmise lepingust” anda M.R välja Ameerika Ühendriikidele”. Seega on vastustaja kirjalikus vastuses kaebusele ebaõigesti leidnud, et Vabariigi Valitsus on kuritegudes, milles kohus tunnistas kaebaja väljaandmise õiguslikult lubamatuks (süüdistus altkäemaksu võtmises ja rahapesus), keeldunud kaebaja väljaandmisest keeldunud. Resolutiivosast nimelt ei nähtu, et Vabariigi Valitsus oleks teatud süütegude osas M.R välja andmisest Ameerika Ühendriikidele keeldunud. Väljaandmiskorralduse resolutiivosast peab selgelt ja üheselt nähtuma, milliste süütegude osas on isik välisriigile välja antud.

§ 55lõike 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav.

Sama seaduse § 60 lõike 2 esimese lause kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Sama lõike teise lause kohaselt on haldusakti resolutiivosa haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Sama lõike kolmanda lause kohaselt haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjendustes tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seega kujutab endast langetatavat otsust just haldusakti resolutsioon ning asjakohatud on vastustaja kirjalikus vastuses kaebusele sisalduvad viited kaevatava korralduse põhjendavale osale, sh viide haldusakti punkti 2 viimasele lõigule, milles on märgitud, et „M.R-i ei saa Ameerika Ühendriikides ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muu enne väljaandmist toime pandud kuriteo eest, välja arvatud need, mille suhtes kohus luges väljaandmise õiguslikult lubatavaks”. Seega on vastustaja otsustanud kaebaja Ameerika Ühendriikidele välja anda kõigi süütegude osas, sh ka nende osas, mille osas Harju Maakohus leidis, et väljaandmine on õiguslikult lubamatu. 10. Menetluskuludest. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud on menetluskulude nimekirja kohaselt 58 275 krooni ja 80 senti ning koosnevad riigilõivust 80 krooni ja esindajakuludest summas 58 195 krooni ja 80 senti (tl 230-231). Kulud on kantud (tl 74, 234), kuid kohtu arvates on esindajakulud põhjendamatult suured. HKMS § 93 lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ja mahtu, on põhjendatud menetluskulude väljamõistmine summas 25 000 krooni. Indrek Paukštys kohtunik 6