(8)3-07-2175 valestiarvestatud lõpparvest puudujääv summa kanda kaebaja pangakontole. Rahuldamata jäeti nõue kohustada muutma vaidlustatud käskkirja ja taotlus välja mõista saamata jäänud lõpparve lähtudes kaebuses toodud puhkusehüvitise arvestusest ja kanda saamata jäänud lõpparve osa kaebaja arveldusarvele. Lääne Politseiprefektuurilt mõisteti välja 8,37 kr menetluskulu Ü. Kaasi kasuks. Otsust põhjendati järgmiselt:

1. a)avalike teenistujate puhkuse kestuse ja korralduse, sh tööaasta mõiste, puhkusetasu maksmise ning kasutamata puhkuse hüvitamise alused sätestab puhkuseseadus, mitte avaliku teenistuse seadus. Kaebuse esitaja vaidlustatud ajavahemikul teenistusülesandeid ei täitnud. Kaebuse esitaja ei olnud ajutiselt vabastatud ei seaduse alusel ega kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel. Avaliku teenistuse seaduses ega puhkuseseaduses ei ole sätestatud, et tööandja on kohustatud arvestama ametnikule puhkusetasu juhul, kui ametniku teenistus on peatunud uurija määruse alusel;
2. b)kaebaja keskmine päevatasu puhkusehüvitise suuruse arvutamisel oli 298,29 kr. Kontrollides puhkusehüvitise suuruse arvestust palga- ja maksukalkulaatori abil ning märkides palgafondiks 1073,44 kr, tuli arvestuse tulemusel töötaja pangakontole kanda 800,75 kr. Kuna kohtul puuduvad andmed kaebuse esitajale väljamakstavatelt summadelt võimalike kinnipidamiste osas, tuleb vastustajal kontrollida 02.10.2007 käskkirja nr 950p punkti 2 alusel väljamakstava puhkusehüvitise arvestust ja valestiarvestatud lõpparve puudujääv summa kanda kaebaja pangakontole;
3. c)Riigikohtu 17.04.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 leiti, et neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Samuti oldi seisukohal, et sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamisega kahju tekitamine võib olla õiguspärane või õigusvastane. Juhul, kui tehakse kindlaks ametikohalt kõrvaldamise õigusvastasus, võib isik nõuda saamata jäänud töötasu ja hüvitiste väljamõistmist õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel;
4. d)kaebajal ei ole õigust nõuda saamata jäänud puhkuse hüvitist pikema ajavahemiku eest, kui on märgitud vaidlustatud käskkirjas. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele kaebaja nõuded kasutamata jäänud puhkusepäevade arvestamise osas ja sellest tulenevalt puhkusehüvitise ümberarvutamiseks ja väljamõistmiseks;
5. e)asjaolu, et nõude esemeks on rahasumma tasumine, ei tähenda, et tegemist on kahju hüvitamise nõudega. Sellise kohustuse täitmise võimalikuks vormiks on vastustaja poolt haldustoimingu tegemine, mis seisneb nõutud raha maksmises. Kui kohustamiskaebuse esemeks on toimingu tegemine rahasumma makseks, tuleb tasuda riigilõivu 80 kr. Kaebaja eesmärk oli lõpparve ümberarvestamine kaebaja kasuks 68 642,93 kr (62 223,39+5 458,70+960,84). Kohus leidis, et kaebaja nõue puhkusehüvitise maksmiseks 02.10.2007 käskkirja nr 950-p alusel 960,84 kr (1073,84113,00) on põhjendatud ja see moodustab kogunõudest 1,4%. Kaebaja tasutud kohtukuludest – 80 kr riigilõivu ja 5 900 kr õigusabi – 1,4% moodustab 8,37 kr, mis kuulub kaebuse esitajale hüvitamisele. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Ü. Kaasi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebuse nõuded: muuta Lääne Politseiprefektuuri 02.10.2007 käskkirja nr 950p punkti 2, määrates puhkusehüvitis 226,9 päeva eest (208,6+18,3); välja mõista saamata jäänud lõpparve osa summas 68 642,93 kr (62 223,39+5 458,70+960,84) Ü. Kaasi kasuks ja kohustada tasuma see 10 päeva jooksul; välja mõista Lääne Politseiprefektuurilt Ü. Kaasi kasuks menetluskulud. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 3

(8)3-07-2175

1. a)kaebuse esitaja taotlused olid: muuta Lääne Politseiprefektuuri 02.10.2007 käskkirja nr 950p punkti 2, määrates puhkusehüvitis vastavalt kaebuse põhjendustele; välja mõista saamata jäänud lõpparve osa ja kohustada kandma see 10 päeva jooksul Ü. Kaasi kontole. Kohus võib teha haldusorganile ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu ja kahjustaks sellega kaebaja huvisid (HKMS § 26 lg 3). Halduskohtul puudusid eeldused viidatud sätte kohaldamiseks. Palgavaidlustes mõistetakse reeglina tasud ja hüvitised brutosummas. Kaebuse esitaja esitas 5 458,70 kr väljamõistmise nõude. Kohus ei pidanud tuvastama, millised kinnipidamised sellest summast on kohustuslikud, kuid kui kohus pidas seda tähtsaks, oli tal võimalus kohustada vastustajat vajalikku teavet andma. Ü. Kaas ei esitanud kohustamiskaebust. Seega rikkus kohus HKMS § 19 lg-s 8 sätestatud nõuet, mille kohaselt vaid kaebaja võib muuta kaebuses esitatud taotlust. Kaebuse esitaja ei soovi oma esialgse kaebuse taotluse muutmist. Kaebaja taotleb saamata jäänud lõpparve väljamõistmist lähtudes kaebuses toodud puhkusehüvitise arvestusest, kuna ka puhkusehüvitis on lõpparve osa. Puhkusehüvitist tuli määrata 230,5 (208,6+18,3+3,6) päeva eest. Lõpparve summa on ebaõige puhkuseseaduse § 25 rikkumise tõttu, kuna ei sisalda puhkusehüvitist nelja aasta eest ja ajavahemiku 20.05.2002 – 26.11.2002 eest;
2. b)PuhkS § 8 lg 2 kohaselt hakkab puhkuse kasutamist takistavate asjaolude tekkimisel kulgema kasutamata jäänud puhkuse osa aegumistähtaeg pärast takistavate asjaolude äralangemist. Seoses teenistussuhte peatamisega ei ole 20.05.2002 – 26.11.2002 kasutamata jäänud puhkus aegunud, kuna aegumistähtaeg hakkas kulgema alles 01.10.2007, mil kaebaja ennistati tööle. Puhkusehüvitis selle perioodi eest on 18,3 p x 298,29 kr = 5458,70 kr. Arusaamatuks jääb, miks ei ole võimalik kohaldada ATS § 108 p 10 sätteid. Ka PuhkS § 4 lg 1 p 5 sätestab üheselt, et lisaks tegelikult töötatud ajale arvatakse tööaasta hulka ka muu aeg, mil töötaja on seaduse või muu õigusakti alusel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. Teenistussuhe peatati uurimise ajaks, KrMK §-s 129 sätestatu täitmiseks, kuna ametikohalt kõrvaldamist vastavalt seadusele ei ole võimalik teostada ilma täiendavate konkreetsete otsusteta: uurija määruseta kriminaalasjas ja teenistussuhte peatamiseta vahetu ülemuse käskkirjaga. Teenistussuhte peatumise aeg tuleb arvestada tööaasta hulka, mille eest arvestatakse puhkusehüvitis, kuna Ü. Kaas oli vabastatud teenistusülesannete täitmisest seaduse alusel;
3. c)ebaõigesti on kohaldatud HKMS § 92 lõiget 2 menetluskulude jaotamise osas. Kohus jättis rahuldamata kaebuse taotluse nr 1 ja on osaliselt rahuldanud taotluse nr 2, tunnistades kaebaja õigust saada puhkusehüvitist suuremas summas. Kuna kohus hakkas lahendama kohustamiskaebust, mis ei ole rahasumma väljamõistmine, siis ei olnud kohtul õigus lähtuda menetluskulude osas proportsioonist nõutud ja õigustatud summa vahel. Kahest esitatud taotlusest rahuldas kohus ühe ja jättis teise rahuldamata. Seega tuli menetluskulud jagada pooleks. Kuna kaebuse esitaja taotleb kaebuse rahuldamist täies ulatuses, tuleb menetluskulud jaotada vastavalt HKMS § 92 lg-le 1. 5. Lääne Prokuratuuri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel:
4. a)käesoleva vaidluse esemeks on saamata jäänud puhkuse osa pikkuse ja väljamaksmisele kuuluva puhkusehüvitise suuruse kindlaksmääramine. Lääne Politseiprefektuur esitas enda poolse arvutuse koos õiguslike aluste äranäitamisega. Halduskohus tuvastas, et puhkusehüvitise suuruse kindlaksmääramisel 3,6 puhkamata päeva eest on tekkinud viga ja kohustas prefektuuri selle üle kontrollima ja kõrvaldama. Prefektuur kandis puuduoleva summa Ü. Kaasi arveldusarvele. Kohus ei ole HKMS § 19 lg 7 järgi seotud kaebuse sõnastusega. Kohus leidis, et nõuet ei ole võimalik rahuldada esitatud kujul, kuid tuvastas siiski kaebuse esitaja kahjuks tehtud 4

(8)3-07-2175 arvutusvea. Kohus kontrollis rahalise kompensatsiooni väljamaksmiseks vajalike õiguslike aluste olemasolu ja arvutuste õigsust;

1. b)tegemist on õigusliku vaidlusega, kuidas tõlgendada ATS § 107 lg 1 ja PuhkS § 3 ja § 4. ATS § 107 lg 1 kohaselt tähendab ametniku teenistussuhte peatumine ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada ametnikule töö. ATS § 107 lg 2 järgi teenistussuhte peatumise ajaks säilitatakse ametnikule seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse hüvitust. Antud juhul sellist kohustust kuni 31.05.2004 kehtinud KrMK § 129 või alates 01.07.2004 kehtima hakanud KrMS § 141 lg 1 ette ei näe. PuhkS § 1 lg 1 ja § 2 lg 1 kohaselt antakse puhkust asutusega töösuhtes olevale asutuse heaks reaalselt tööd teinud ametnikule tööaasta eest (PuhkS § 3). Kui teenistussuhe oli isikuga peatatud, vabanes tööandaja kohustusest kindlustada ametnik tööga. Puhkust ei ole võimalik anda ega puhkusehüvitist maksta perioodi eest, mil teenistussuhe oli peatatud ehk tööd ei tehtud. Asjaolu, et piirang lõpetati, ei tee olematuks fakti, et perioodil 26.11.2002 – 12.09.2007 Ü. Kaas reaalselt ei töötanud. Puhkusenõue 20.05.2002 - 26.11.2002 perioodi eest, kokku 18 päeva, on aegunud. Ü. Kaas võeti teenistusse 20.05.2002, mitte 02.10.2002, nagu kaebuses väidetud. Puhkusenõude aegumise korral ei ole oluline, kas nõutakse puhkuse võimaldamist või kasutamata puhkuse rahalist hüvitamist töö- või teenistussuhte lõppemise korral;
2. c)teenistussuhte peatumise aluseks oli menetleja määrus, mitte seadus. Seega ei saa kohaldada PuhkS §-s 4 sätestatud aluseid arvestamaks tööülesannetest vabastatud aega tegeliku tööaja hulka. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Asjas käib vaidlus kasutamata jäänud puhkuse hüvitise nõude üle kolmel perioodil. Esimene periood kestis 20.05.2002 kuni 26.11.2002 ning puhkusenõue selle aja eest oli 18,3 päeva ja hüvitise nõue 5458,70 kr. Nimetatud osas asusid vastustaja ja halduskohus seisukohale, et puhkusenõue on aegunud. Teine periood kestis 26.11.2002-12.09.2007, mil apellant oli kriminaalmenetluse ajaks uurija määrusega teenistusest kõrvaldatud. Puhkusenõue nimetatud perioodi eest oli 208,6 päeva ning puhkusehüvitise nõue 62 223,39 kr. Kolmanda perioodi kestusega 3,6 päeva pikkuse üle vaidlus puudub, kuid apellandi arvates määrati hüvitis selle perioodi eest liiga väike, so. 1073,84 kr asemel 113 kr. Samuti käib vaidlus menetluskulude jaotuse õigsuse üle. 7. Mis puudutab perioodi 2002. a maist kuni novembrini, siis selles osas asus halduskohus seisukohale, et hüvitise nõude osas kuulub kohaldamisele PuhkS § 25, mis lubab nõuda nelja aasta kasutamata puhkuse hüvitamist. Kohus leidis,

(8)3-07-2175 Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 55 sätestab mitmed alused töösuhte peatumiseks, mis ei ole aga kõik käsitletavad puhkuse kasutamist takistavate asjaoludena PuhkS § 17 lg 1 kohaselt. Nii näiteks on võimalik puhkuse kasutamine ajal, mil töötaja on ajateenistuskohustuse täitmisel, teenib asendusteenistuses või võtab osa õppekogunemisest (TLS § 55 p 7), samuti ajal, mil töötaja oli arestis või vahi all (p 9) ja ajal, mil töötaja oli seadusega selleks volitatud riigiorgani või ametiisiku poolt töölt kõrvaldatud (p 11). Viimasena nimetatud juhuga on võrreldav ka ametniku teenistusest kõrvaldamine prokuröri määruse alusel KrMK § 129 alusel. Avalik teenistus ei ole seejuures võrreldes töölepingu alusel töötamisega eripärane ning seetõttu pole alust asuda ka seisukohale, et ametnik ei peaks saama kasutada puhkust ajal, mil teenistussuhe oli peatunud prokuröri määruse alusel kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise tõttu. ATS § 107 kohaselt tähendab ametniku teenistussuhte peatumine ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada ametnikule töö. Puhkuse andmise kohustusest vabanemist ametiasutusele säte ette ei näe. Seega ei ole ka PuhkS § 8 lg 2 kohaldamine käesoleval juhul võimalik, sest selles nimetatud puhkuse kasutamist takistavad asjaolud puuduvad. Halduskohus jättis kaebuse selle perioodi kasutamata puhkuse hüvitise nõudes õigesti rahuldamata. 8. Kriminaalmenetluse ajaks teenistussuhte peatamise ajal tekkinud puhkusenõuet põhjendab apellant PuhkS § 4 lg 1 punktiga 5, mille kohaselt lisaks tegelikult töötatud ajale arvatakse tööaasta hulka muu aeg, mil töötaja on seaduse, muu õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. Apellandi väitel on üheks selliseks aluseks ka kriminaalmenetluse ajaks teenistussuhte peatamise aeg. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kriminaalmenetluse ajaks ei peatu ametniku teenistussuhe automaatselt. Ametist kõrvaldamise ajal kehtinud KrMK § 129 sätestas, et ametiisikule süüdistuse esitamisel peab uurija otsustama, kas süüdistatav tuleb kõrvaldada uurimise ajaks ametikohalt. Ametikohalt kõrvaldamine toimub uurija motiveeritud määrusega, mille sanktsioneerib prokurör. Määrus saadetakse täitmiseks süüdistatava töökohta. Seega oli ametist kõrvaldamise puhul tegemist kaalutlusotsusega. Kuigi ka nimetatud viisil teenistussuhte peatamise korral vabaneb ametnik tööülesannete täitmisest seaduses sätestatud alusel, pole PuhkS §4 lg 1 punktis 5 peetud silmas juhtumit, kus ametnik vabaneb tööülesannete täitmisest kriminaalmenetluse ajaks. Viidatud sättes peetakse silmas lühikese kestusega juhtumeid, kus seaduse või muu õigusaktiga on ette nähtud isikule muu kohustuslik tegevus, mille täitmise ajaks isik töösuhetest tulenevate kohustuste täitmisest vabaneb. Kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamine ei kuulu nende juhtude hulka, mida PuhkS § 4 lg 1 punkti 5 kehtestamisel on silmas peetud. Sellist tõlgendust toetab ka asjaolu, et kriminaalmenetluse kestel ei ole teenistusest kõrvaldatud ametnikul otseselt seadusest tulenevaid teenistusväliseid kohustusi, mille täitmiseks ta teenistusülesannetest vabaneb ning ta saab seda aega kasutada suuremas osas oma äranägemise järgi, ning teenistussuhte peatamine ei ole põhjustatud ka ametiasutuse enda tegevusest. Sellised tingimused on nõutavad muudel PuhkS § 4 lõikes 1 nimetatud juhtudel. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et halduskohus jättis perioodi eest 26.11.200212.09.2007 esitatud kasutamata puhkuse hüvitamise nõude õigesti rahuldamata ja apellatsioonkaebus selles osas rahuldamisele ei kuulu. 6

(8)3-07-2175

1. 3,6-päevase perioodi eest hüvitise väljamõistmise taotluse halduskohus rahuldas, kohustades vastustajat arvutama väljamakstav summa õigesti ning kandma puudujääva summa kaebaja pangakontole. Apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus selles osas tühistada ja kohtul endal hüvitise suurus välja arvutada, arvestades, et menetlusosaliste vahel puudub summa suuruse üle vaidlus. Vastustaja kirjalikust vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et summa on kaebajale tasutud. Selle kohta kohtule tõendeid pole siiski esitatud. Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 26 lg 3 kohaselt on kohtu poolt väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks vastustajale ettekirjutuse tegemine seotud kahe üheaegselt esineva tingimusega: rahasumma kindlaksmääramine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu ja kahjustaks sellega kaebaja huve. Apellandi seisukohta, et selle sätte kohaldamiseks ja vastustajale ettekirjutuse tegemiseks on vajalik kaebaja sellekohane taotlus ning kohus ei saa omal algatusel rahasumma suurust HKMS § 26 lg 2 alusel jätta välja arvutamata, kolleegium ei jaga. Kohtu jaoks kuluvat rahasumma suuruse arvutamisega seotud ajakulu saab hinnata vaid kohus ise ning sätte eesmärki silmas pidades peab summa kohtu poolt välja arvutamise ja vastustajale sellekohase ettekirjutuse tegemise vahel valimine olema kohtu otsustada. Halduskohus põhjendas HKMS § 26 lg 3 kohaldamist asjaoluga, et kohtul puuduvad andmed kaebajale väljamakstavatelt summadelt võimalike kinnipidamiste kohta. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja huve kindla summa väljamõistmise asemel vastustajale sellekohase ettekirjutuse tegemine kolleegiumi arvates ei kahjusta. Vastustaja on ise vastuses kaebusele selgitanud hüvitise suuruse aluseks olevaid asjaolusid ega pole kaebaja täpsustatud nõudele vastu vaielnud. Ka apellatsioonimenetluses pole kaebaja väitnud, et vastustaja poolt talle kohtu ettekirjutuse alusel makstud summa oleks ebaõige suurusega. Ringkonnakohtu arvates pole seetõttu alust halduskohtu otsuse tühistamiseks viimast perioodi puudutavas osas.
2. Apellant peab halduskohtu otsust ebaõigeks menetluskulude jaotamise osas, kuna kohus mõistis menetluskulud vastustajalt välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamise osale, võttes seejuures proportsiooni määramisel aluseks summa suuruse, mida kaebaja välja palus mõista, apellant peab aga õigeks lähtumist rahuldatud taotluste arvust. Ringkonnakohus apellandi seisukohta ei jaga. Proportsiooni määramisel võttis halduskohus õigesti aluseks kaebaja eesmärgi saada kasutamata puhkusepäevade eest hüvitist ja hindas kaebuse rahuldatud osa proportsiooni vastavalt makstava hüvitise suurusele. Asjaolu, et kohus ei arvutanud välja makstava hüvitise täpset suurust, ei tähenda, et vastustajalt tuleks välja mõista pool kaebaja menetluskuludest. Siiski tuleb välja mõistetud menetluskulude suurust muuta. Esiteks, RLS § 22 lg 1 kohaselt ei võeta riigilõivu palga nõudmise kaebuse läbivaatamise eest. Saamata jäänud puhkuse hüvitis on käsitletav palgana ning seetõttu on käesolev kaebus riigilõivuvaba. Pole alust riigilõivu väljamõistmiseks vastustajalt. Nagu halduskohus õigesti selgitas, saab tasutud riigilõivu HKMS § 84 lg 4 p 1 alusel tagastada. HKMS § 84 lg 7 kohaselt tagastatakse riigilõiv määruse alusel isiku nõudel. Kaebajal on võimalik esitada taotlus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks. TsMS § 150 lg 5 kohaselt riigilõivu tagastamise nõue riigi vastu lõpeb kolme aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal nõue tekkis, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Teiseks on kaebaja poolt tasutud ja halduskohtu poolt vajalikuks ja mõistlikuks peetud menetluskuludest summas 5900 kr kaebuse rahuldatud osale (1,4%) vastav osa 83,72 kr. Kohtuotsust tuleb selles osas muuta ja nimetatud summa vastustajalt välja mõista. 7

(8)3-07-2175

1. Eelnevast lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata, välja arvatud menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Apellatsioonimenetluses ei ole pooled kohtule menetluskulude nimekirju esitanud.
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel järgmist. Halduskohus selgitas, et kaebajal on õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, kui teenistusest kõrvaldamine toimus õigusvastaselt. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud 21.05.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-1430 ja 27.10.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-1129, et teenistusest kriminaalmenetluse tõttu kõrvaldatud ametnik võib töötasu saamata jäämise tõttu nõuda varalise kahju õiglast hüvitamist RVastS § 16 alusel. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 8