§-st 41 tuleneb, et kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Ka Riigikohus on leidnud, et hea halduse põhimõtte kohaselt tuleb isikule anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetluse käigust (otsus nr 3-3-1-33-04). Vastustaja ei ole informeerinud kaebajat tema taotluse lahendamise tõenäolisest ajast ega ole menetluse käigus teinud ka teatavaks põhjuseid, mis on takistanud tal tähtajast kinnipidamist. Vastustajal puudus vajadus nõuda kaebajalt keskkonnamõju hindamist, mistõttu haldusakt (või toiming), millega kaebuse esitajalt keskkonnamõju hindamise läbiviimist nõuti, on õigusvastane. Samuti kohtles vastustaja kaebuse esitajat oluliselt ebasoodsamalt kui kaebuse esitaja peamist konkurenti AS WeeRec, kelle puhul OJKL taotluse menetlemisel keskkonnamõju hindamist ei nõutud. KeHJS § 6 lg 2 punkti 11 kohaselt oli vastustaja kohustatud analüüsima KeHJS § 6 lõikes 3 nimetatud kriteeriumite alusel, kas kaebaja poolt kavandatud tegevusel on oluline keskkonnamõju või mitte. Vastustaja 13.12.
Veelgi enam, vastustajal ei olnudki võimalik menetluse põhjendamatust venimisest kaebuse esitajale tulenevaid negatiivseid tagajärgi kaaluda, kuna vastustaja ei teinud midagi, et nimetatud negatiivsete tagajärgede olemasolu, iseloom ja ulatus välja selgitada. Kaebaja toob esile, et 17.07.
lg 4 kohaselt pidi taotluse läbi vaatama viivituseta,
kohaselt oli vastustaja kohustatud viivituseta teatama haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja, näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse, kui seda ei saa teha ettenähtud tähtajal. Haldusmenetlus ei saanud teadmata ajaks soikuda, puuduste kõrvaldamata jätmisel tulnuks taotlus tagastada. Keskkonnaministeeriumiga vahetatud e-kirjad kinnitavad, et 7.08.06.a. kaebaja juhatuse liige A.Parts pöördus spetsialisti poole ja küsis, kas peab esitama veel dokumente. Jäätmeosakonna spetsialist T.Lindemann teatas, et taotlus on menetluses ja kui on veel vaja dokumente ja selgitusi, siis antakse teada. Seega ei olnud menetlus peatunud ega vormilisi või sisulisi etteheiteid. Vastustaja ei ole 5 väljastanud informatsiooni, mis kiirendanuks OJKL väljastamise menetlust, kuigi kaebaja seda palus. E-kirjavahetus perioodist 09.10.06-11.10.06 kinnitab, et 09.10.06.a. e-kirjaga edastas vastustaja ametnik Komisjoni 29.09.06.a. koosoleku protokolli. 11.10.06 palus kaebaja selgitusi, millised puudused tuleks kõrvaldada; samal päeval kinnitati meili kättesaamist, kuid vastust ei esitatud. Selle tõttu on ainetud vastustaja etteheited, et menetlus venis kaebaja süül. Seda kinnitab ka
Ebaõiges on vastustaja väited, et viivitus OJKL väljastamisel viibis selle tõttu, et kaebaja taotlus oli puudustega ja mida kaebaja ei kõrvaldanud. E-kirjavahetus 06.10.06 kinnitab, et kaebaja palus saata küsimused, mille vastamisega loetakse puudused kõrvaldatuks, kuid sama päeva vastus kinnitab, et seoses Proba Koala juhtumiga ei ole vastustaja suutnud taotluse menetlemisega tegeleda, see dokument tõendab, et menetlusei veninud kaebaja süül, vaid haldusorgani hõivatusega muude tegevustega. Seega nähtub, et OJKL menetlus ei olnud peatunud 28.09.07.aastani, so peale KMH aruande esitamist, vastustaja oli kinnitanud, et tema taotlus oli puudusteta ning OJKL menetlus käib, samuti teatati, et menetlus viibis kuna prioriteediks on olnud muud ülesanded. KMH algatamine oli õigusvastane. Seisukoht, et kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, kuna sellega võib kaasneda müra, tolm, pinnase ja õhu saaste, on ebaõige ning KMH algatamine sellel alusel on õigusvastane. 27.10.06.a esitas litsenseeritud keskkonnaekspert S.Kerge arvamuse KMH vajalikkusest, kuid hoolimata sellest eksperdi seisukohast Komisjon põhjendamatult jättis selle kõrvale. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kavandatava tegevuse tehnoloogiline tase pidi olema teada ning vastustaja väited, et koostöös TTÜ teaduritega väljatöötatud monitoride lõikeliin on ehituslikult uudne ja tundmatu, on asjakohatud. 10.09.06 oli kaebaja esitanud OJKL komisjonile selle poolt 07.09.06 koosolekul nõutud selgitused, asjakohase info, et hinnata tehnoloogilist taset. Ka 27.10.08 OJKL komisjonile esitatud S.Kerge seisukoht andis komisjonile vajalikku teavet. Puudub õigusnorm, millest tulenevalt tuleks kohustus võrrelda taotlejal kasutatava tehnoloogia taset parima võimaliku tehnikaga; taotluse esitaja ei pea teadma, millist tehnikat käsitleb vastustaja parima võimaliku tehnikana, seega seda nõuet täita ei saanud. Vastav info saab olla vaid vastustajal endal, kes võib uurimisprintsiibist tulenevalt ise vastava analüüsi läbi viia. Üldteadaolevat on lasertehnoloogia abil materjali lõikamine olemuselt uudsem, seetõttu väited, justkui lõikekettaga monitoride lõikamine võrreldes laseriga oleks uudne, pidada asjakohatuks. AS-le WeeRec väljastati OJKL ilma KMH algatamata. Teabenõude vastus kinnitab, et konkurendi taotlus vaadati läbi 20.04.06 ja litsents väljastati 14.06.06.a., st 85 päevaga. Väidetavad puudused ei saanud olla aluseks KMH algatamiseks. Seisukoht, justkui ei oleks saanud kaebaja esitatud materjali põhjal välistada olulise keskkonnamõju tekkimise ohtu, ei ole eesmärgipärane. Viitab
Kui taotluses olid puudused, ei olnud proportsionaalne kõrvaldada neid KMH läbiviimisega, saanuks küsida infot selgesõnalises kirjalikus vormis. Kokkuvõttes- alusetu on väita, et KMH määramise tingis juba kavandatava tegevuse suhtes asjaolu, et tehnoloogiline tase ei olnud teada; et tegevusega võinuks eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju. Otsitud on põhjused nagu ei oleks olnud teada tehnoloogiline tase või et taotlus oli puudustega. Kui pidada KMH õiguspäraseks, peatus taotluse väljastamise tähtaja kulg KMH hindamise ajaks. KMH algatamise kuupäevaks on 13.12.06.a. 23.08.07 esitas kaebaja KMH aruande. Määruse § 4 sätestatu kohaselt on OJKL taotluse menetlustähtaeg peatatud KMH ajaks, so ligi 8,5 kuuks, e 252 päevaks. Kui OJKL menetlus kestis 560 p ja võis peatuda 42 p, on menetlus peatunud veel 252 päevaks ehk kokku 294 p. Kuivõrd OJKL väljastamise tähtajaks on 3 kuud, siis vastustaja oli viivituses litsentsi väljastamisega 176 p (560-42-252), 6 Nõustuda ei saa vastustaja avaldatuga, et menetlus oli KeHJS § 11 lg 1 kohaselt peatunud kuni KMH aruande heakskiitmiseni, so kuni 29.10.07 ehk 322 päevaks. Ei ole õige, et menetlus peatus KMH aruande heakskiitmiseni, so ka ajal mil taotluse esitaja on endast kõik oleneva teinud, mil ta menetlusse ei saa sekkuda, seega saab järeldada, et litsentsi andmise menetlus jätkub. Kui nõustuda vastustajaga, et menetluse peatamise tähtaja lõpetas aruande heakskiitmine 19.10.07, on ikkagi tegemist õigusvastase viivitusega litsentsi väljastamisel. Kuivõrd seisukohtade lahknevuse vahe on 70 päeva (322-252), on viivituse kestvus vähenenud 106 päevale, mis on olulise kestvusega viivitus. Vastustaja viivitas ka KMH programmi heakskiitmise otsuse tegemisel. Kui juhinduda vastulausest 06.08.08, mille kohaselt registreeriti KMH programm 22.02.07.a. ja 30 p tähtaeg hakkas kulgema 23.02.07 langedes laupäevale 24.03.07, siis tööpäevast 26.03.07.a arvates viivitati programmi heakskiitmisega 7 p, kuna väljaminev post kinnitab heakskiitmist 02.04.07.a. Vastustaja viivitas OJKL väljastamisel. OJKL komisjoni istung toimus 29.10.07, kuid OJKL väljastati 7.01.08, so 70 p hiljem. Hilinemine on aset leidnud haldussuutmatuse tõttu, mille eestei saa kaebaja vastutada. AS WeeRec taotlust menetleti 54 p. Viivitus on toimunud hoolimata sellest, kas OJKL peatus kuni 23.08.08 või 19.10.08 nagu seda väidab vastustaja. Litsents väljastati ebamõistlikult pika viivitusega. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 4) Kaebus on põhjendamatu. Kaebaja esitas 23.08.2007. a KMH aruande, mille kohta vastustaja avaldas 23.08.2007. a vastavasisulise teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. 19.10.2007. a kiitis vastustaja KMH aruande heaks ning 29.10.2007. a toimunud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi komisjoni koosolekul otsustati keskkonnaministrile teha ettepanek, anda kaebajale ohtlike jäätmete käitluslitsents. 22.08.2006. a avaldas Keskkonnaministeerium elektroonilises väljaandes Ametlikud Teadaanded teate Infokaitsesüsteemide OÜ ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotlusest. Vastavalt
Rec, kelle ettepanekud edastati tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks kaebajale. Teistelt kaebuse punktis 1.7 nimetatud võimalikelt asjast huvitatud isikutelt ettepanekuid ja vastuväiteid ei laekunud. Antud juhul oli ettepanekute esitajaks samal tegevusalal tegutsev ja turul konkureeriv ettevõte AS WeeRec, kelle majanduslikke huvisid oleks puudutanud kaebajale väljastatud tegevusluba. Seetõttu leiab vastustaja, et AS-i WeeRec tuli käsitada huvitatud isikuna
mõttes. KeHJS § 11 lõige 11 sätestab põhimõtte, mille kohaselt kavandatava tegevuse KMH algatamise korral peatub tegevusloa taotluse menetlus KMH aruande heakskiitmiseni. Seega ei ole Vabariigi Valitsuse
Vastustaja möönab, et kaebaja on vaidlustanud Keskkonnaministeeriumi tegevuse avalik-õiguslikus suhtes, ent KMH algatamise otsus ei ole käsitatav haldusaktina
lõike 1 ja HKMS § 4 lõike 1 tähenduses, kuna KMH algatamise otsusega ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ega kohustusi. Käesoleval juhul oleks haldusaktiks Keskkonnaministri poolt väljaantav ohtlike jäätmete käitluslitsents. Seega on kaebaja vaidlustanud menetlustoimingu, KMH algatamise otsuse, haldusakti (ohtlike jäätmete käitluslitsentsi) andmise menetluses. Samuti ei ole KMH algatamise otsus käsitatav toiminguna.
lõike 1 kohaselt on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes.
lõige 2 näeb ette, et toimingu suhtes sätestatut ei kohaldata menetlustoimingule. Menetlustoimingutele kohaldatakse haldusmenetluse üldpõhimõtteid ning konkreetselt nende kohta kehtivaid sätteid, seega tuleb antud juhul lähtuda eelkõige KeHJS sätetest. HKMS § 4 lõike 2 kohaselt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Seega ei ole võimalik käsitada KMH algatamise otsust ka toiminguna
ja HKMS tähenduses, vaid tegemist on üksiku menetlustoiminguga ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andmise menetluses. KMH algatamise otsuste käsitamine menetlustoimingutena selgitab ka nende vormistust, kuivõrd menetlustoimingule haldusakti vormistusnõuded ei laiene. Vastustaja ei ole püüdnud keskkonnamõju hindamist algatada selleks ebapädeva organi poolt. Vastavalt eelpool selgitatule on ohtlike jäätmete käitluslitsentsi komisjon keskkonnaministri poolt keskkonnaministeeriumi põhimääruse" § 14 punktide 4 ja 13 alusel moodustatud nõuandva funktsiooniga komisjon, kelle otsused ja ettepanekud ei ole keskkonnaministri jaoks siduvad. Komisjoni 11.10.
lõike 2 kohaselt algab tähtaeg järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Käesoleval juhul on KeHJS § 18 lõikes 2 sätestatud tähtaja kulgemist alustavaks sündmuseks programmi saamine (22.02.2007). Seega algas 30-päevase tähtaja kulg programmi saamisele järgnevast päevast so 23.02.
alusel hoiatatakse, et taotlus võidakse läbi vaatamata jätta ja tagastada kui nõutu jääb täitmata. Kohus uuris vastavalt WeeRec OJKL materjale, et saada ülevaade kahest taotlusest ja sellel foonil mõista paremini, millest võisid tekkida kaebaja probleemid. 14.06.06 käskkirjaga nr 723 väljastas vastustaja litsentsi ja selle andmise õiguslik ja faktiline alus kinnitab, et jäätmekäitluskoht vastab JS nõuetele; ettevõtja tunneb piisavalt vajalikke nõudeid ja omab kvalifikatsiooniga kaadrit; KeHKS § 6 lg 3 tulenevalt ei kaasne olulist keskkonnamõju, tulekahju tekkimise võimalus on viidud minimumini, paigaldatud on tulekustutussüsteemid; võimalik keskkonnareostus on välistatud, sest käitlus toimub ruumis sees; müratase väljaspool objekti piire peab jääma sotsiaalministri määrusega kehtestatud normi piiresse. Lähtudes eeltoodust ei algatatud KMH, sest puuduvad sellised negatiivsed mõjud. OJKL protokoll 01.06.06.a. kinnitab, et tegevuse planeeritav II etapi KMH on hetkel tegemisel, mille käigus hinnatakse taotluses kirjeldatud tegevuse keskkonnamõju; WeeRec peab esitama omapoolse kinnituse, et taotluses esitatud seadmed 2006 14 augustikuu jooksul kohale tarnitakse ja seadistatakse. Ettevõtte tagatise alusel teeb komisjon ministrile ettepaneku väljastada OJKL. WeeRec esitatud materjalides käsitletakse üldist korraldavat tegevust, seal on ka käsitluse tehnoloogiline skeem ning selle lühikirjeldus, mis ei ole oluliselt detailsem kui kaebajal. Järgneb võimaliku keskkonnamõju ja õhtu, vee ning pinnareostuse vältimise meetmete rakendustöö (töö on aastast 2005), mis on koostatud varem, st seotult kavandatava elektroonikaromude käitluskoha avamisega Kuusalu vallas. AS WeeRec vajas tegevuseks hooneid, mis rekonstrueeriti tema tegevuse tarbeks. Kirjeldatakse ümbrust, pinnase omadusi, järgneb kavandatava tegevuse kirjeldus; keskkonnamõju hindamine toob esile kavandatava tegevuse vastavuse arengudokumentidele, mis seondub Kuusalu valla tegevusega; kavandatud jäätmekäitlus toob välja, et osad elektroonikaseadmed kuuluvad ohtlike jäätmete hulka. Kirjeldatakse, et on jõutud järeldusele, et romu tuleb suunata taaskasutusse, et seaduse kohaselt on elektri ja elektroonikaseadmed ja osad probleemtoodeteks ja tootjad peavad koordineerima kogumist, kineskoope loetakse ohtlikuks jäätmeteks, tavaprügilas nad purunedes võivad kaasa tuua plii nõrgvee väljaleostumise. Kirjeldatakse, kus saab kasutada kineskoobi klaasi, metallilisi osi ja et eristatavad on erinevad materjalid, mis suunatakse taaskasutusse, märgitakse missugused osad leiavad taaskasutuse ja missugused mitte. Romudest saadav materjal tuleb pakendada nii, et oleks välistatud selle keskkonda sattumine selle edasise transpordi käigus, oluline on see pliid sisaldava klaasi ja luminofoori puhul. Kavandatav on positiivse keskkonnamõjuga tegevus, kuna allutatakse ohtlikud ühendid või osad vastavale käitlusele et suunata valdav osa taaskasutusse. Mõju välisõhtu kvaliteedile- negatiivne mõju avaldub välisõhu kvaliteedile saasteainete emiteerimisel kineskoopide laserlõikamisel. Emissioone õhku on uurinuid Saksamaa konkreetne ettevõte ja ettevõte on analoogne kavandatavale suuruse poolest. Esitatakse tuulteroos Harju MK-s; saasteainete piirväärtused tuuakse välja keskkonnaministri määruse alusel, kuid märgitakse, et määrus kõiki saasteaineid ei kasutata. Esitatakse orienteeruvad kogused, mis ei ole seotud konkreetselt ühegi ettevõttega. Märgitakse, et eelnevast tulenevalt ei tohi laserlõikusel välisõhu paisatavate saasteainete kontsentratsioonid ületada kehtestatud norme. Kuna tegemist on uue tööstuse rajamisega tuleb arvestada välisõhu kaitse seadus e § 14, 22, 28, 62, jne, tsiteeritakse nende tekst. Seejärel esitatakse saasteainete heitkoguste määramine Saksamaa ettevõttes, mil mõõtmine toimus ainult laserlõikamise ajal. Tuuakse ära keskkonnaministri määruse kohased saastekogused, seega kohapealset mõõtmist ei ole tehtud. Saastetaseme määramine- kirjeldatakse et lähedal ei ole elamuid jne, valdavad tuulesuunad, saaste hajumist takistavaid objekte lähedusse ei jää, elamud asuvad u 140 m kaugusel, 6 m saasteainete väljumiskõrgus on piisav, saasteainete hajumisarvutused on tehtud nõrga tuulega ja saadi saasteainete saastetaseme väärtused. Järeldatakse, et ühegi uuest tööstusest emiteeritud saasteainete kontsentratsioon ei ületa saastetaseme piirväärtust. Kõige lähemal on normatiivsele tasemele kvartstolmu ja peente tahkete osakeste kontsentratsioon. Ülejäänud ei moodusta saasteallika mõjutsooni. Kvartstolmu puhul on mõjupiirkond 80 m ja peentolmu puhul 60 m saasteallikast, elamud sinna ei jää. Maksimaalsed kontsentratsioonid tekivad 15 m kaugusel saateallikast ja ei ulatu väljapoole tootmisterritooriumi. KV märgitakse, et iseloomulikult madalale saateallikale tekivad selle lähiümbruses suhteliselt kõrged saasteainete kontsentratsioonid, mis suhteliselt kiirelt hajuvad. Väljumiskõrguse tõstmine annaks paremad hajumistulemused. Saaste mõju on lokaalne ja asula üldist õhukvaliteeti olulisel määral ei mõjuta. Elamud ei jää saateallika mõjupiirkonda ning elanike tervis ei ole ohustatud. Vee kasutamine ja kaitse- kuivtehnoloogia; vett kasutatakse laseri jahutamiseks, jahutusvesi on kinnises vooluringis, jahutusvee heidet ei toimu. Seadmed ja tootmisruumid puhastatakse kuivalt. Olmevesi töötajate vajaduseks, kinnine süsteem. Põhjavesi on kaitseta, selle tõttu leevendavad meetmed pinnase ja veereostuse ohu minimeerimiseks. Kirjeldatakse, et keskkonnaministri määruse kohaselt peab olema romude kogumiskoht ilmastikukindla katusega, vedelikukindla pinnakattega, varustatud vedelike kogumisseadmega ning vajadusel dekantrite ja õlipüüduritega, varustatud peavad olema kohad seadmete reovee puhastamiseks. Pinnasesse võivad nad sattuda, kui hooletult laadida romusid. Kavandatavas kohas – demonteerimine toimub 15 siseruumides ja ka demonteeritud osade ja materjalide ladustamine toimub üksnes hoones, kuna on kuivtehnoloogia, siis heit- ja sadevete reostumist eralduda võiva saastega ei ole oodata. Reoveepuhastite olemasolu ei ole oluline, kui laadimine toimub hoonesiseselt. Mõju sotsiaalmajanduslikule keskkonnale- suurenev transpordi koormus, kuid elamualasid see ei ohusta, tuleb kasutusele võtta puhverala rajamine leevendava vahendina. Ka ei mõjuta see arheoloogiamälestiste seisundit. Kuna on käsitsitöö, siis saab rakendada kohalikke elanikke tööle ja demonteerimisel ei ole vaja üldjuhul ala töökogemust, väljaõpe kohapeal Tehakse järeldused. Seega on tegemist puhtalt käitlusliini käitluskoha valiku uuringuga. VII. osa annab elektroonikaromude nimistu vastavalt jäätmeseadusele, sh ohtlike jäätmete nimistule ja kogusele ning jäätmekäitlustoimingud. Siin on esitatud kogumis jäätmeliigi kogused, teistele ettevõtjatele üleantavad jäätmed, mis tekivad ohtlike jäätmete käitlusel ja kuhu nad üle antakse. VIII.osa käitlusprotsessi tulemusena tekkivate elektroonikaromude liikide nimistu, kogused, edasine käitlemise viis või teistele üleandmine; taotlejate kvalifikatsiooni ja haridust tõendavad dokumendid ning varem tehtud töödkohtule ei esitatud; X.osa on käitluskoha asupaiga andmed, kaart, asendiplaan, keskkonnakaitse suhtes olulised tingimused, dokumendid, mis kinnitavad õigust seda kasutada. Avarii või õnnetusjuhtumi korral rakenduv ohutusabinõude kirjeldus, tegevuskava, vahendid- see on kõik inglisekeelne. Kinnitus rahalise tagatise või kindlustuse olemasolu kohta JS § 100 lg 2 alusel (pole kohtule esitatud). Tõlget nõuti 28.04.06 ja 09.05.06 see ka esitati. Märgitakse tööriistade kasutamine, käsitsitöö iseloom, töö kahel eraldi liinil, esitatakse joonis ruumidest, antakse nimed, kes vastutavad jäätmekäitluse eest, iseloomustatakse, mis seminaridel on olnud vastutav töötaja (infopäevad probleemtoodetele ja ohtlike jäätmete litsentsi omanikele). Hoone põrand tuleb betoonist, töötajate ruumide põrand plaatidest, hoone ümber on asfalt. Õhureostuse kaitseks tuleb rakendada täiendavaid meetmed, millele juhtis tähelepanu Harjumaa keskkonnateenistus. Järgneb hoone eelprojekt, millest saab andmeid ruumide tehniliste näitajate kohta. Keskkonnakaitse- prügi ja jäätmete paigutamiseks on prügikonteinerid ja sõlmida tuleb vastavad lepingud. Äkkolukord on esile toodud- kui mingil põhjusel juhitakse laserkambrist heide kottfiltritest mööda otse tehase ventilatsioonisüsteemi, siis saab kohe tööprotsessi katkestada. Mehhaaniliste protsessidega et teki probleeme seiskamisel. Täiendav selgitus on antud 05.05.06.a. Seal on CRT käitlemise üldnõuded (ülevaade, rakendatavus, ladustmine, märgistamine, puitunud materjali koristamine, saatmine; materjali vastuvõtmine kirjeldab registreerimist, väljasaatmine samuti; töötajate koolitus; dokumentide säilitamine. CRT-de käitlemise soovitatavad head tavad: kui monitor on purunenud, siis panna kartongkarpi, konteinerisse, kuid mitte alusele. Purunenud CRT hoidmine- adekvaatsetesse konteineritesse (plastik). Transpordil jälgida, et oleks välditud purunemine ja sattumine keskkonda, kui veetakse avatud veokitega, siis soovitav koorem katta presendiga AS WeeRec puhul piisas seadmete olemasolu hilisemast kinnitusest.Keskkonnainvesteeringute keskus kinnitas rahalist osalust projektis ja märgitakse, et ITL liikmeskonda kuuluvad ettevõtted on võrdsustatud tootjatega, kellel on vastutus keskkonnasõbraliku elektroonikaromude käitluse korraldamise eest. Ülaltoodu valguses nähtub, et vastustajal oli kaebaja litsentsitaotluse ajal mõningane informatsioon monitoride käitlemisest ja võimalikest probleemidest ja kuigi oli tegemist laserlõikamisega, kinnitasid teise ettevõtja esitatud andmed, et äkkolukordades on saastemõju võimalik, kvartstolmu ja peentolmu mõjupiirkond oli teada WeeRec tegevuse puhul, so 80 m ja 60 m. Nähtus ka, et kineskoop kui ohtlik jääde purunemisel võib eritada keskkonda väljaleotist. Kaebaja taotlust uurides ilmselgelt tekkis vastustajal küsimusi ning kahtlusi, kuivõrd keskkonnamõju ei olnud välistatav, samas on osad elektroonikaseadmed ohtlike jäätmete hulka kuuluvad, keskkonna suhtes on ohtlik plii,luminofoor; see taust ehk selgitab kaebajale, miks vastustaja kaalus KMH algatamist. Kaebaja märkis, et U.M.esitas 06.09.06.a. peale taotlusmaterjalidega tutvumist 16 tähelepanekud, mis ei märgi, keda ta esindab, kui teeb oma märkused. Kohus nõustub, et sealt ei nähtu, kas tegemist on WeeRec esindajaga, kuid menetluses vastustaja on käesolevalt kinnitanud, et M. oli sellel ajal juba tööl AS-is WeeRec ning ei töötanud enam ametnikuna. Tema märkuste osas muuhulgas on esile toodud, et ei nähtu, kuidas käideldakse pakendit ja psühhotroopseid ravimeid. Vihjatakse lubamatule tegevusele; märgitakse, et on arusaamatu, kust tekib elektroonikast vedelikke. Kohus märgib siinkohal, et samas nähtub eelnevalt WeeRec poolt esitatud materjalidest, et vedelike teke on võimalik ja selles kontekstis on M. küsimus tõepoolest arusaamatu. Püstitatakse küsimus mürast, tehakse etteheiteid koolitatud kaadrile. Järgneb rida arusaamatuid küsimusi ja kommentaare, juhitakse tähelepanu skeemile, kuidas separeeritakse lõiketolm ja fosforkiht, lõikejoone täpsuse määramine, CRT küsimus. Tehnoloogiate valikul tuleb lähtuda BAT. Loeb miinuseks tehnoloogiale, et see ei suuda tagada täpset lõikamist, et frit line jääks millimeetrise täpsusega kokku plii klaasiga. Klaasitolmu tekke probleem. Turgude osas tehakse märkus. Märgitakse et lõpptootja ostab vaid toodangut, mis on täielikult puhas grafiidikihist. Viidatakse, et Kuusalus alustab töötamist septembri lõpus WeeRec lasertehnoloogial põhinev käitlustehas (BAT) parim võimalik tehnoloogia, mis vastab kõige kõrgematele CRT tootjatehase nõuetele. Kohus siinkohal märgib, et WeeRec taotlus, niisuguses ulatuses, nagu see esitati kohtule, ei nimeta samuti konkreetseid veovahendeid, vajalikke seadmeid veel ei ole kummalgi, kuid selles osas piisanuks kinnitusest liini soetamise kohta. Ka WeeRec esitas üldise võimaliku keskkonnamõju kirjelduse õhu, vee ning pinnasereostuse vältimiseks ning seotult osalemisega konkreetses projektis lisas sellekohase töö. Muuhulgas nähtub, et WeeRec osas toodi välja, et keskkonda paiskub ohtlikke aineid; äkkavariilist situatsiooni ei välistata ning siis võib olla kohatine kontsentratsioon hoone lähedal kõrge, millele on leevendused. Tervisekaitseinspektsiooni kinnitus osutus vastustaja selgitusel kaebaja suhtes menetlust mittetakistavaks asjaoluks. Jäätmeliikide nimistu on WeeRec esitanud. Kaebaja osas märgiti, et tema oma sisaldab tavajäätmeid, millele ei ole vaja litsentsi taotleda. Kohtuistungil selgus, et küsimus oli selles, et kaebaja esitas kogu tegevuse ülevaate saamiseks kõigi tekkivate jäätmete nimistu, tähistades eraldi ära ohtlikud jäätmed. Kohus leiab, et see ei saanud olla puuduseks, kuivõrd keskkonnaohutust käsitlevate seaduste mõttest loebki välja, et kui käitlemine toimub ühes hoones, nii nagu see kaebaja puhul plaaniti, tulekski välja tuua see tegelik olukord, see on fooni mõttes oluline ära tuua, kuid ühtlasi viitab töökeskkonnale, milles uus kasutatav tehnoloogiline liin hakkab toimima. Selliselt aga saab prognoosida, kas esineb täiendavaid ohte, so kumulatiivsust, kooslusi. Kaebaja tegeles jäätmekäitlusega pikki aastaid ning majandustegevuse ja olemasoleva olukorra kirjelduse nõudele esitatu vastas. Kaebaja ei plaaninud oma tegevust mingis iseseisvas nn steriilses keskkonnas. Kohus ei nõustu, et kaebajal puudusid käitlusprotsessi tulemusena tekkivate jäätmete liikide nimistu, kogused ja edasine käitlemisviis määral, mida ei saanuks üle küsida, ka andmed teistele ettevõtetele üleandmine kohta, et selle väljaselgitamisele tulnuks asuda KMH menetluse kaudu. Muuhulgas täpsustati Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse 01.01.0731.03.07.a. redaktsioonis § 20 lg 1 p 6, et vajadus on uurida mõjusid vastastikustes mõjudes, see nõue jäi ka edaspidiseks kehtima. Muus osas seaduse nõuded kaebaja taotluse esitamisest kuni menetluse lõpuni tingimustes muutusi ei toonud. Seega ei ole vastustaja etteheide kaebajale kohtu arvates õigustatud. AS WeeRec viitab partneritele, kuid mitte selles tähenduses, kuhu ta oma jäätmed viib ning samuti nimetab üldistavalt, et need antakse üle vastavalt kehtivale korrale. Kuivõrd kaebajale heideti ette, et osa ettevõtjaid ei omanud lubasid ning tekkis kahtlus, et ta ei tunne seadust või annab jäätmeid üle keelatud korras, siis oli see viga kõrvaldatav ja ka kõrvaldati ilma KMH-seta. Kaebaja oli samas korduvalt kinnitanud, et ta annab jäätmed üle isikutele, kes on selleks seadusega õigustatud. Vastavalt tulevad ka nõuded Jäätmeseadusest, et enne üleandmist tuleb veenduda loa olemasolus. Kui aga loeti, et taotluse võib ebapädevuse tõttu tagasi lükata, tulnuks seda vastavalt ka teha. Hilisemalt seda 17 probleemi ei tõusetunud, ka mitte litsentsi väljastamise otsustamisel. Mingil ajahetkel firmade nimekiri aegub, nimekirja olemasolu ei taga edasise tegevuse edu, kui pidevalt ei kontrollita, kellele jäätmeid antakse, seega kohustus ja vastutus tuleneb firmadele endile seadusest, kuid ka jäätmete üleandmisel kontrollitakse kehtiva loa olemasolu, sõltumata kas keegi on mingis nimistus. Samas on rida märkusi, mida kaebaja sai kõrvaldada, so spetsialisti kvalifikatsioonid. ADR vedude sertifitseeritud isikute dokumendid sai ka esitada, kohus ei näe, kas WeeRec esitas need dokumendid, kuna ilmselt on kohtule esitatud dokumentatsioon puudulik. Märkus, et puuduvad andmed ladude pindade, mahutavuse, tootmisliinide paigutuse kohta, oli koheselt kõrvaldatav, kuid nähtub, et ka WeeRec esitas vaid eelprojekti ehitisele, mis küll mainis pinna suurused, ei olnud aga seotud konkreetselt liinide jms asukohaga, kuivõrd kaebajalt nõuti liinide asukoha või skeemide esitamist. Kuivõrd kaebaja tegutses hoones jäätmekäitlusega ja tingimustes, mis olid pädevate spetsialistide kontrollitud ja ta tootmispinda ei suurendanud, siis oli see ära märgitud, kuid see ka ei tekitanud täpsustavate andmete esitamisega raskusi. Ohutusabinõude rakendamise osas spetsiifilises valdkonnas on kohtu arvates kaebajal esitatud abinõude plaan, ka WeeRec ei esitanud midagi täpsemat, kuid see viga sai kõrvaldatud. Kinnitus avarii ja õnnetusjuhtumi puhuks märgiti ära, et selles osas ei piisanud kindlustusfirma kirjast, kuid edaspidiselt sellest probleemi ei ole tekkinud. Kohus märgib, et jääb arusaamatuks, missugune tähtsus on sellel, kas vajalik tehnoloogiline liin on juba soetatud; kohtu arvates litsentsi taotlemise suhteliselt pikka menetlusprotsessi arvestades ei ole see puuduseks, kui isikud seda teevad aegsasti ja on teada, missugune liin kasutusele võetakse ja antakse kinnitus, et litsents taotletakse sellisele liinile, mis soetatakse. Hiljem ei saa võtta kasutusele teistsugust liini ja see on tagantjärgi arvatavasti ka eraldi kontrolli all. Antud juhul mõlemale ettevõtjale oli tehtud märkus, et pole näidatud, kas liin on olemas ja WeeRec pidi kinnitama liini soetamist ja käikulaskmist. Samatasemelised on üldiste töövõtete kirjeldused, monitoride lahtimonteerimise töötsükli kirjeldus, lõikamise kohta esitatud üldandmed, jooniste lisamine, keskkonnaspektide hindamise mudeli esitlus, tööõnnetuste ja tegevusprotsesside ning mõju kirjeldused. Kaebaja esitas juhtumite tõenäosushinnangu, aspekti tõsiduse astme, mõjutamise võimalused. Esitati täpsustatud käideldavate jäätmeliikide nimistu, kavandatavad kogused kalendriaastas. Vastustaja sai teha võrdlusi, kuna WeeRec oli esitanud samal ajal oma taotluse materjali, üldnõuded ei erinenud. Kaebaja esitas ka klaasi lõikamisel tekkiva tolmu kogumise ja käitlusprotsessi; lisas väljavõtte rendilepingust, millest nähtus ka ruumide suurused. Avariiolukorrad mängiti läbi ning näidati, et vahetu mõju on töökeskkonnas, vahendid avariiliste olukordade korral olid nimetatud. Seega võis suurel hulgal üldistavate või umbmääraste etteheidete osa viia algselt kaebaja segadusse. Taotleja jäätmekäitluse võimaliku keskkonnamõju ja õhu-, vee – ning pinnasereostuse vältimiseks rakendatavate üldmeetmete selgitus on samaväärne, mis WeeRec. Esiletoodud 29.06.06.a. märkuste pinnalt kaebaja esitas täpsustusi ja ning lisas neid veel ka hilisemalt, kui temalt midagi küsiti, kuid kohus leiab, et kaebaja soovides soodustust, pidi esitama nõutele vastava taotluse koheselt, selleks ei pea haldusorgan rakendama uurimisprintsiipi tähenduses, et kogub puuduoleva teabe või materjali ise, seega kaebaja sellekohane etteheide ei ole õige. KMH on aga ühine tegutsemise meede eesmärgil selgitada välja avalikes huvides tehnoloogia ohutus, selle käigus vajas kaebaja selgeid juhiseid, kuivõrd juba programmi kontrollimine ja selle täpsustamine eeldab selget koostööd vastustajaga. Kaebaja nõustus, et esimene taotlus ei vastanud nõuetele. Kohus leiab, et täpsustatud taotlust asuti menetlema, seega ta vastas ja vastustaja muud väited ei vasta tegelikkusele. Iseküsimus oli otsustuse kaalumine, kas on vaja läbi viia KMH. Samas ei nõustu kohus kaebajaga selles, et tema taotluse puhul KMH määramiseks ei jäänud ülesse küsitavusi ja et ta ei oleks spetsialistina, kes soovib tegeleda spetsiifilises valdkonnas, pidanud taipama, mis tagaks taotluse edukuse ja ei tooks kaasa vajadust määrata KMH. 18 Kohus nõustub vastustajaga, et esinesid mõjuvad põhjused, miks tuli määrata KMH. Seejuures märgib kohus, et U.M. tehtud märkustes sisaldub sisuliselt märksõnu, mis tähelepanelikul uurimisel oleks andnud võimaluse asjakohasteks täpsustusteks igal taotluse lahendamise etapil. Sõltumata, missugustel põhjustel need märkused esitas U.M. leiab kohus, et vastuvõetud otsustuste eest on vastutav keskkonnaminister, Komisjoni otsustuste eest aga komisjon, mistõttu tuleb pädevate isikute otsustusi uurida nii nagu need organid oma otsustused tegid ja isegi kui nad formuleerisid oma seisukohad sarnaselt teiste isikute arvamusega, ei ole sellel KMH määramise seisukohalt iseseisvat tähendust. Kaebaja ei esitanud kaebust, milles ta paluks tuvastada WeeRec tegevuse õigusvastasust, ta ei ole vaidlustanud WeeRec suhtes tehtud otsust ning ei ole esitanud tuvastamisnõuet, milles tuleks hinnata otsustusprotsessi üle võimaliku korruptsiooni või muul sellisel põhjusel. Kohus ei nõustu ka kaebajaga selles, et KMH oleks pidanud väärama ainuüksi sellel põhjusel, et ekspert S.Kerge oli esitanud seisukohad, et ta ei näe ohtu keskkonnale. Ka ei nõustu kohus, et KMH alusetust saab järeldada juba sellest, et S.Kerge esialgne arvamus jäi samasuguseks ka KMH tulemusel. See ei muuda KMH määramist alusetuks/õigusvastaseks. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et ta ei saanud reaalset abi, kui ta küsis seda Komisjoni liikmelt Viisimaalt parima võimaliku tehnika kirjeldamiseks, kuid see ei olnud taotluse esitamise etapis. M.Viisimaa kinnitas kohtule istungil 08.09.08.a., et ta lubas otsida ülesse vajalikud lingid (08.09.08.a. protokolli lk 9) ja selgitas, et ta ei olnud ise uurinud linke täpsemini, ta kinnitas, et sealt sai leida üldisi nõudeid parimast võimalikust tehnikast, jäätmekäitlustegevus on ulatuslik ning tehnoloogiat ei pruugi sealt igaüks ülesse leida. Tehnoloogia võrdluseks andmete saamise raskust kinnitab ka kohtule vastustaja poolt Riigikontrolli tegevust kajastav aruanne. Kuna vastustaja jättis 13.12.06.a. kirja 1211/8011-8 kohtulikul uurimisel ekslikult selle enda kätte ja jättis kohtule ilmselt ekslikult Riigikontrolli seisukohtade toimiku, kuigi kohus soovis jätta endale taotlusega seotud dokumendid, siis kohus uuris Riigikontrolli seisukohtade toimikut, millest oli samuti kohtuistungil juttu ja vastustaja tõi sealt näiteid, kuid muus kontekstis. Muuhulgas luges kohus sealt, et Riigikontroll oli soovitanud koostada eestikeelse juhendi või soovitas tõlke tegemist BREF dokumentidele, kuid see ei olnud ministeeriumi arvates võimalik (lk4). Kuna Viisimaa märkis, et ta edastas lingid, sealt sai edasi viiteid vaid võõrkeelsetele dokumentidele, siis nähtub, et taotlejal on tõepoolest raske leida võrdlusi, seda enam, et ka need pidid olema üldised, sest spetsiifilist ja olulist võrdlusmaterjali kaitstakse ärisaladusega. Kuid kõik see selgitab, kuivõrd keeruline on ettevõtlusega tegelemine, mis aga ei tähenda, et litsentsi taotluse esitamine on võimatu; samuti ei tähenda see seda, et taotluse koostamise nõudeid ei selgitataks välja. Seda sai teha aegsasti, sh uurida näiteks, mis teised on vormistanud. Vajadusel aga võtta koostamisel konsultatsioone või abiks spetsialiste. Kaebaja märkis, et ta kavandas tegevuse juba varakult. S.Kerge, kui hiljem appi võetud spetsialist, muuhulgas hilisemalt suutis leida ülesse ühe TRIP dokumendi. Seega oli võimalik ette valmistada korrektne taotlus vältimaks KMH –d varasema suure ettevalmistustööga; esitajal oli kohustus saada selgus, mida taotlusmaterjal peaks sisaldama. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja uurimiskohustuse täitmata jätmine põhjustas temale taotluse esitamisel ebasoodsa olukorra. JS § 29 lg 3 taotluse esitamise kehtinud redaktsioonis pani kohustuse kasutada parimat võimalikku tehnikat. KeHJS kõik redaktsioonid taotluse esitamise perioodist kuni vajaliku tegevusloa andmiseni rõhutasid § -is 6 lg 3 p 2 tehnoloogilise taseme uurimise vajadust. Selles mõttes kohtu arvates ei olnud kaebaja teadmatuses, mis võiks vastustajale olla oluline, kui ta hakkab arutama KMH vajadust. Kui kaebaja leidis, et lasertehnikaga mingit täpsemat võrdlust, kui ta seda tegi, ei olnud võimalik esitada, sest võrrelda ei saa sedavõrd erinevaid tehnoloogiaid ja ilmselgelt uudseim tehnoloogia oli laseriga monitoride töötlemine, siis ei olnud sellise seisukoha avaldamine sugugi väär. Taotluse esitamisel pidi kaebaja lähtuma küsimusest, kuidas ta tõendab ja selgitab, et ta võtab kasutusele parima 19 tehnika. Seaduste hilisemad täpsustused ei ole kunagi muutnud seda põhimõtet, et hakati välja selgitama parima tehnika küsimust, so ühtlasi keskkonnaga seotud küsimus. Kuidas kaebaja sõltumata ehk eksitavatest sõnadebattidest püstitas iseseisvalt probleemi asetuse, see oli määrav. Seaduse mõtteks ei olnud piirata asuda kasutama tehnikat, mis oli parim kaebajale, see ei kohusta kõiki käitlejaid asuma kasutama lasertehnikat ning samas ka ei piira võtta kasutusele muud sobivat tehnikat. Selles mõttes on õigustatud taotleja/kaebaja järeldused, et võrdluses on laser uudsem tehnoloogia, kuid ka sellel on omad majanduslikud küsitavused ja kui kaebaja tõi selle esile, siis oli see õigustatud. Kohus leiab, et kaebaja on mõistnud vääralt vastustaja käsitlust sellest, kas tema kavandatu oli uudne või mitte ja on sellest tuletanud ainetu probleemi. Vaatamata erinevatele eksitavatele küsimuste püstitusele ja sõnastustele pidi ta aru saama, et tal tuleb püüda viia taotlus usutavaks ja kontrollitavaks. Kuivõrd vastustaja selgitas, et juhinduda tuli Määruse nr 121 nõuetest, so § 10, siis soovitud viisil alternatiivide võrdlust seal otsesõnu tõepoolest ei nõuta, samas nähtub, et ka WeeRec ei teinud üksikasjalist võrdlust, kuid ta üritas tuua näite Saksamaal tehtud sama tehnoloogia kasutamisel saadud tulemustest, mis andis võimaluse võrdluse tegemiseks; veelgi enam, ta sai viidata, et ta võtab kasutusele kontrollitud tehnoloogilise liini, kuna ta ostis selle välismaalt, see andis talle paraku objektiivsed eelised. Vastustaja tegevusest ei sõltunud need asjaolud, et kaebaja konkurent sai rahalist toetust konkreetse programmi raames, samuti asjaolud, et kaebaja ja WeeRec astusid ühel ja samal ajal turule. Samas nähtub, et AS WeeRec kavatses kasutusele võtta tehnoloogia, mis oli EL-is toodetud, selle keskkonnanõuetele vastavus ning kasutamise lubatavus oli pädevalt kontrollitud ning vastustaja ei oleks kuidagi saanud KMH läbi takistada sellise tehnika kasutuselevõttu, mis vastas parima tehnika nõuetele. Eraldi kontrollimise vajadus siin puudus, kui WeeRec tõendas, et ta soetab ja võtab töösse justnimelt sellise tehnika. Kaebaja ei esitanud kohtule nõudeid seotult WeeRec kohta esitatud dokumentidega, ta ei vaidlustanud küsimust, et WeeRec osas pole kasutusele võetud parimat tehnikat ja et see jäi vastustajale tõendamata. Kohtudokumentidega ta sai tutvuda, taotlusi lisadokumentide esitamiseks ei avaldanud. Kohus märgib siinkohal, et sama põhimõtet toetab Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduses § 11 lg 6 toodu, mis kinnitab vastustaja seisukohta, et puudus vajadus korrata AS WeeRec osas sellist ulatuslikku kontrolli mis oli tema poolt kasutusele võetud tehnoloogia osas EL maades kontrolli läbinud. Seega ei saa antud kontekstis järeldada, et vastustaja oleks saanud lugeda WeeRec taotlust põhjendamatuks ja isegi kui ka seal taotluses oligi puudusi, ta pidi vältimatult lõppastmes asjaolude ja tõendite kogumis tunnustama, et kontrollitud tehnoloogia oli parim kasutusele võetav tehnoloogia ka EV-is. Seejuures WeeRec tõi ka esile, et ta ei vaja kompleksluba, kuna vastavaid koguseid ta ei töödelnud ning sealt nähtub kinnitus, missuguses koguses ta jäätmeid toodab ning et kuivõrd muu jäätmetegevus temal puudus, on loogiline järeldada, et samades ruumides ja tingimustes liini töötamisel EV-is ja muudes EL maades ei saanud tekkida erisusi ja vastuolu keskkonnanõuetega. Selles kontekstis kohus nõustub kaebajaga, et lasertehnoloogiaga ei olnud otsest ainest teha võrdlust, et tõendada kaebaja kavandatu paremust, va majanduslik põhjendus, mida kaebaja ka tegi. See oli asjakohane põhistus. Samas aga tekkis vastustajal vältimatult rida küsitavusi kaebaja kavandatu osas. M.Linnupõld kinnitas kohtule, et tööprotsessi osas ei esitanud ta spetsiifilist informatsiooni, seda ei soovitud avaldada, tegemist oli ärisaladusega, sj konkurent soovis teavet TTÜ teadlaste poolt tema kasutuselevõetava tehnoloogia uuenduste osas. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kaebaja ei teinud neid asjaolusid kontrollitavaks temast tuleneval põhjusel, sest ärisaladuse avaldamise vajadusel tulnuks see ikkagi esitada, kuid näidata ära, milline osa ei kuuluks avalikustamisele. Kohus selgitab lisaks, et kaebaja oleks võinud jätta avaldamata ehk kasutusel oleva tehnoloogia nn uuendusliku spetsiifilisema osa, mida avaldada ei tahetud ja mida üritatakse konkurentide eest varjata, kuid ta sai ja pidi kirjeldama usutavalt ja kontrollitavalt, kuidas see liin töötab, kuhu ta paigutatakse, kuidas ta ühildub muude tööprotsessidega töökeskkonnas, liini kirjeldus tööolekus selle üksikute tööprotsessi etappidena. Samas, kuivõrd TTÜ töötajad muutsid tuntud tehnoloogiat veelgi paremaks, saanuks tuua 20 võrdluse kasutusel olnud senise tehnoloogiaga, ning näidata, et sellest on tema kavandatu parem. See tähendabki võrdlusi, järjestusi, mida vastustaja soovis otsustamisel aluseks võtta, ka selline võrdlus oleks näidanud, et klaasi lõikamisel on tema tehnika parim. Nähtus, et kaebaja soovis purustit kasutada ohtlike ja tavajäätmete purustamisel. Seega tulnuks kirjeldada ja analüüsida, tuua võrdlusandmeid, missugused jäätmed puutuvad kokku, segunevad kui juhtub nii, et näiteks hooletusest jääb purusti puhastamata, kuhu liiguvad jäätmed, mis võivad olla kokku segunenud; kuidas seda on võimalik avastada vms. Teised isikud ei saa interpreteerida seda olukorda, kuna nad ei ole töökeskkonnaga tuttavad, ei tea kavandatu andmeid, selle tõttu nad ei saagi esitada konkreetseid küsimusi või abistada kaebajat muud moodi suunavalt, kui seda üritati teha. Kui ikkagi märgiti ära näiteks, et puudub tehnilise varustuse kirjeldus koos vajalike skeemide või joonistega, siis ilmselgelt ei soovitud teavet tasemel, kas monteerimisel kasutatakse kruvikeerajad või heeblit. Kuna puudub kirjeldus monitoride klaasilõikamisliini kohta, selle tehniliste ja keskkonnakaitseliste parameetrite kohta, küsiti edasi muid küsimusi, mõjude küsimusi objektile suunatult ja objektist tulenevalt. Kuivõrd kaebaja väidab, et selline tehnoloogia on laialt kasutusel kogu maailmas, saanuks võtta võrdluseks mingi konkreetse maa tehnoloogia ja teha võrdluse kavandatud tegevusega või klaasilõikamisel üldse. Sealt edasi interpreteerida andmed, mis juhtub, kui lõigatakse monitore ja oletada kõigi avariilisemad olukorrad, esitada need näitajad. Kui kaebaja sai aru, et uudne on monitori siseklaasi ja välisklaasi eraldamine lõikekettaga, mille kiirust vms on muudetud, see tuli „üksnes kokku panna“, siis tulnuks esile tuua see etapp seotult muude etappidega, st näidata kogu selle liini tegevus, võrdlusi saanuks teha ka üksikute osade ja terviku kohta. Tehnoloogiliste protsesside tulemusel eraldus tolm, selles vaidlust ei ole, siit saab järeldada, et saastekogused tööprotsessis olid prognoositavad; välja oleks võinud tuua ka arvutused, missugused maksimaalsed prognoositavad kogused saastet paiskub õhku, kui tekib äkkolukord. Usutavalt tuli välistada võimalus, et lõikamisel ei teki olukorda, kus lõiketera lõikab ohtlikku klaasi ja missugused tagajärjed on sellisel juhul, kui tekib avariiline olukord ja ta siiski lõikab ohtlikku osa jne. Kui näiteks avariilises olukorras tekiks võimalus, et siiski lõigatakse näiteks pliid sisaldavat klaasi osa, siis missugused on tagajärjed; missuguses etapis võivad veel tekkida erinevad avariilised olukorrad. Kaebaja kinnitas korduvalt, et lõikama ei hakata ohtlikku klaasi, kuid kohus selgitab, et tegevuse kavandatav eesmärk oli loogiline, mitte lõigata ohtlikku klaasi, see aga ei abista teabe saamisel, kui tuleks uurida, mis saab siis, kui tekib kohtu kirjeldatud äkkolukord. Kaebaja ei teinud kontrollitavaks, mis tagab ja kuidas on tagatud lõikejoone täpsus, ilmselgelt selles osas pidi olema võrdlusmaterjale, mis kinnitanuks, et lõikejoon tagatakse parimal viisil justnimelt nii ja mitte teisiti sellesama kettalõikuse meetodil ning seejärel tuua välja, et tema meetod on siiski parim. Kuipalju erinevaid avariilisi olukordi veel esineb kogu tööprotsessi kestel, missugused on hetkevigastused ümbritsevatele töötajatele, töökeskkonnale, väliskeskkonnale vms; missugused kogused aineid paiskub õhku, töökambrisse, töökeskkonda või mujale; kas koguste tõttu on vajalik saateloa hankimine. Klaasitolmu osas tekkis samuti küsitavusi ning litsentsi väljastamise ajaks oli KMH neile küsimustele vastused andnud, sealt nähtub prognoositav kogus klaasitolmu ja ettevaatusabinõuna, et territooriumil ei oleks korraga rohkem kui 0,5 T ja luminofoortolmu rohkem kui 5T. Avariiolukordade puhuks tuleks paigutada filtrite ruumi ümber filtertekstiilist sein, et tolm ei leviks käitlusruumi. Ohtlikke jäätmeid sisaldavaid osi saabus tema käitisesse vältimatult, seega tuli läbi mängida olukorrad, millal ohtlike jäätmetega tekivad erinevad ohuolukorrad, kui suured kogused erinevaid aineid paiskuvad siseõhku, välisõhku, ruumi põrandale, väljapoole hoonet, sõidukitesse vms. Litsentsi taotlemise menetluses tuli vastustajal välja selgitada olulise tähtsusega asjaolud, seadus viitas nõuetele, mille alusel vastustaja teeb otsustuse ja annab hinnangu, seega sai kaebaja samadest põhimõtetest järeldada, mis peab olema tema poolt esile toodud, et hindaja saaks veendumuse tehnoloogia vastavusest seadusest tulenevatele kriteeriumidele. Eeldatavate positiivsete või negatiivsete mõjude juures võis esile tuua eksperdi hinnanguid, muid tõendeid, võrdlusi, majanduslikke analüüse, praktika kogemusi, et vähemalt hinnata mõjusid kasvõi ligikaudseltki. See oligi kaebaja ülesanne, et vastustaja saaks hinnata tegevuse mõju keskkonnale, isikutele ja selliselt saab kahtlused kõrvaldada. Keskkonnariskide vältimine toimub avalikes huvides. 21 Lähtumine tegevuse iseloomust eeldab, et uuritakse tegevusega kaasnevaid tagajärgi, müra, vibratsioon, tolmu teke, ohtlike jäätmete langemine töökeskkonda. Kavandatava töö osas tuli prognoosida, miks tööd oma mahu, laadi, asukoha tõttu, töökeskkonna tõttu ka avariilises olukorras ei too kaasa mõjutusi. Kokkuvõtteks kohus leiab, et vastustajal oli õigus järeldada, et kaebaja taotlusmaterjalis puudus kontrollimiseks ja võrdlemiseks vajalik täpsus, ta oli selle esile toonud. Vastavalt ei saanud jälgida, kas on vajalik kasutada nn leevendavaid meetmeid jne. Vältimatult tuli kaebajal näha märksa rohkem vaeva, kui seda isikutel, kes soetavad valmis liinid ja millel on kaasas ohutust kinnitavad garantiikirjad. Müra osas jäi ülesse küsitavusi ning kohus näeb, et vastustaja ei saanud piisavat teavet müra küsimuses ja õhu saastes, kuivõrd kineskoopide lõikamisel tekkis tolm, kineskoobi purunemisel ei ole välistatud mürgiste ainete sattumine töökeskkonda või mujale, purustamisel ei saanud vältida müra. Õhu saaste osas märkis kaebaja ehk õigesti, et lõikamisel tekkiva tolmu töökeskkonda ja õhku paiskumine on välditav, käitlustoimingud sai katkestada ning avarii olukordades satub see töökeskkonda, so suletud ruumidesse jms; müra osas kaebaja esitles, et ta eeldab müra jäämist tootmisruumide piiresse, kuid see võib ületada töökeskkonnas 85 db. Ta ei saanud mõõtmisi teha, kuna ilma litsentsita ei ole lubatud seadet kasutada. Kuid kohus märgib, et kaebaja ekslikult lihtsustab olukorda, kui väidab, et saaste või müra küsimus on üksnes töökeskkonna küsimus. Inimese tervis on nii töökeskkonna küsimus kui ka taotletava tegevuse raames uuritav küsimus. BREV dokumentidega seotuse teema oli hilisem ning KMH programmi ja aruande koostamisel oli mõttekas see küsimus läbida, kuivõrd keskkonnaalane õigus arenes edasi. Seega tuli leida alternatiive muude maade praktikast või nad konstrueerida usutavalt, et teha võrdlus ja saada otsustaja jaoks võrdlusandmed. Kohus möönab, et 10.09.06.a. selgitas kaebaja komisjonile osa ülatoodud asju suuliselt, kuid vastustaja õigesti märkis, et ta vajas seda protsessi nägemust ühe konkreetse dokumendina, et seejärel Komisjon ja vastustaja saaksid hinnata, kas KMH on vajalik. Et kaebaja saanuks juba taotluse esitamist ette valmistada pikka perioodi enne taotluse esitamist, siis ei olnud võimatu teha selgeks, kuidas tuleb taotlus vormistada ja ette valmistada. Kaebaja arusaamist probleemidest kinnitab, et ta formuleeris ka küsimused 27.10.06.a., mis tulnuks taotluses või alusmaterjalis selgelt esitada (tlk 47 I kd). KMH vajaduse juhud on esitatud KeHJS. Seadus sätestab eeldatava keskkonnamõju hindamise õiguslikud alused ja korra. Keskkonnamõju hindamine on korralduslik vahend, see on mõeldud otsusetegija abistamiseks, et kõik osapooled suudaksid hinnata otsuste tagajärgi. Kohus nõustub kaebajaga, et KMH eesmärgiks ei ole korrastada taotluse dokumente, KMH ei saa määrata ka karistusena, kuivõrd heideti ette, et kaebaja ei tunne seadusi. Vaidlust ei ole küsimustes, et vastustajal oli seadusest tulenev õigus kaaluda, kas KMH algatada või mitte ja et loetelud seaduses ei ole ammendavad, mil see algatada. Keskkonnamõju hindamise vajaduse eelhinnang taotluse materjalide põhjal andis kaebaja suhtes tulemuse, mil ei välistatud keskkonnariske. Sageli ei aita eelhinnangu käigus saavutada selgus ka ekspertarvamus. KMH võimaldab uurida kavandatava tegevuse eesmärkide saavutamise vahendeid, integreerida ekspertide arvamused, avalikkuse hinnangud, reaalsed alternatiivid keskkonnamõju kohta, esitada need tulemused otsustajale ja avalikkusele. Seega on KMH oluliselt laiem protsess, kui uurida üht või teist protsessi eksperdi arvamuse või pelgalt mingi konkreetse ühe tootmisprotsessi osa suhtes tehtud eksperimendi andmete alusel. Kuivõrd kaebaja ei saanud esitada alternatiivide baasil võrreldavaid ja kontrollitavaid andmeid, keskkonnamõju avaldumise olulisus ei olnud välja selgitatav taotluse alusel, siis oli KMH vältimatu vahend, et saada kinnitus, et kasutusele võetakse parim tehnika. Negatiivse keskkonnamõju puudumine tulnuks teha taotlejal kontrollitavaks, võrreldavaks, mis jäi antud juhul puudu, seejuures ei ole ju vaidlust, et monitoride lõikamisel tekib ohtlikke jäätmeid. Mingi asja esmakordsel rakendamisel ei ole KMH läbiviimine katastroof, vaid sageli objektiivne paratamatus. Teistel on kaebaja KMH tulemusel ilmselt 22 efektiivsem kavandada oma tegevust ja kasutada alternatiivina kaebaja KMH tulemusi. Kaebaja oli taotluse esitlusel teinud vale valikuprotseduuri. Vastustaja tõepoolest toimingute tähtaegade kommenteerimisel püüdis väita, et kaebaja taotlus ei saanudki korda enne kui 2007 aastal, mis on väärväide juba põhjusel, et KMH ei määrata taotluse suhtes, mis ei ole menetletav, kuid see on üksnes vastustaja poolt nii kohut kui kaebajat tarbetult eksitav selgitus ning läbiviidud menetluse ebaselgus koormas kohtuprotsessi ning eksitas kaebajat ilmselt ka litsentsi taotlemisel. Antud juhul kaebaja taotlust menetleti, seda ei tagastatud ja muud vastustaja väited on ainetud. Kohus märgib, et kaebaja ei asunud ka ise tollel ajal tõrjuma kohtulikult KMH-d, kui toimingut, mis võib juba selles tegevusperioodis kahjustada tema olukorda sedavõrd, et lasta kontrollida vastustaja tegevust.
võimaldab esitada kaebusi ka toimingute peale eraldiseisvalt lõpptulemusest. Seega ta pidas siiski ilmselt ka ise õigustatuks vastustaja argumentatsiooni, et kontrollitavaks ei osutunud kaebaja väited, et puuduvad keskkonnamõjud.Vastustaja esindaja komisjoni liige märkis, et ei saanud hinnata „mittetegemist“. KMH võimaldas jõuda keskkonnamõju sisulise tulemuseni, mil võrreldi kavandatav tegevus ning alternatiivid ja selgitati paremusjärjestused. Kohus nõustub, et KMH on töömahukas ning koormav protsess, kuid lõppastmesd see ei algatatud valedel argumentidel/eeldustel. KMH ongi vahendiks, mille alusel hinnatakse menetluskõlbulikku taotlust, eesmärgiga väljastada vajalik tegevusluba või jätta see kontrollitud andmetel ja kaalutlustel väljastamata. Menetluskõlbulik taotlus ei välista aga KMH määramist. Eelhinnangute andmisel, st küsimuses, kas algatada KMH, kulgeb diskussioon. Selle käigus tuleb esitada vältimatult küsimusi, et saada teavet, seal võibki sisalduda oletuslikke momente, millest osa taandub väärargumentideks, kuivõrd kavandatava tegevuse suhtes ei ole vajalikku infot. Küsimus taandub pigem probleemile, kas KMH edukaks läbiviimiseks olid esitatud märksõnad, millest formuleerida selged KMH eesmärgid ja ulatus. KMH otsustati läbi viia küll ka silmas pidades ettevaatusprintsiipi nagu seda märkis vastustaja, kuid komisjoni liige siiski täpsustas, et ümberlükkamaks või kinnitamaks taotluse sisulist vastavust seaduse nõuetega, tuli see kontrollida läbi ainuvõimaliku mehhanismi, so KMH. Kohus leiab, et kui on vaja veenduda, et tegemist on parima tehnika kasutuselevõtuga, oli sarnaste ettevõtete või tegevuste ja tehnoloogiate uurimine võimalikuks viisiks seda teha KMH kaudu. Muid alternatiive ei pakkunud ka kaebaja, vähem koormavaid kontrollimehhanisme ei leitud. Kohus juba eelnevalt märkis, et välistatud ei olnud mõju töökeskkonnale, mis on selge viide, et tegu on mõjuga inimestele. Keskkonnamõju selgitamine ei tähenda, et mõjud peaksid avalduma üksnes väljapoole töökeskkonda või puudutama looduskeskkonda, kohus ei näe võimalust, et mõjude vaateväljast peaks välja jääma vahetu mõju töötajatele ja isikutele, kes on kokkupuutes kavandatava tegevusega erinevates tööprotsessides töökeskkonnas, ka see on tegevuskoha keskkonnataluvus. Kuna kaebaja välistas olulise mõju olemasolu ebapiisavate argumentidega, kaebaja taotluse alusel ei saanud selgemini piiritleda eriti tundlikke objekte, siis ka selle ring tuli välja selgitada ja kontrollida. Kohus leiab, et KMH ei saanud sellistel tingimustel piiritleda täpsemini. Otsustaja pidi saama piisava ülevaate, et anda luba parimale tehnikale, mis tähendab ka keskkonnaohutuse kriteeriumi täitmist. Lõppastmes vaadeldigi kõikide alternatiivsete mõjude osa eraldi, st normaalse olukorras tegevust, hädaolukorras tegutsemist ning kui üldse kavandatavat tegevust ei toimuks. Kohus eeldab, et lõppotsustus on tehtud seaduse nõudeid järgides. Igatahes nähtub, et nii eksperdi kui KMH hindajate ja arendaja ning üldsuse huvid said rahuldatud, sest arendaja pakutud tegevuse keskkonnamõju sai hinnatud reaalsete tegevusalternatiivide keskkonnamõjuga ning sai anda soovituse, et tegemist on parima tehnikaga/tehnoloogiaga. 23 Kohus leiab, et vahend oli proportsionaalne ja kaebaja ei tõendanud vastupidist. Muuhulgas sai kaebaja teabe, missugustes töölõikudes saab võtta tarvitusele leevendavaid vahendeid. Kohtulik kontroll diskretsioonilise otsuse korral on piiratud, kuid kaebaja esiletoodud põhjusi uurides kohus ei tuvastanud, et oleks ületatud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse või võrdse kohtlemise põhimõtteid. Kuivõrd kaebaja leidis, et KMH selle õigusvastase määramise korral tõi litsentsi väljastamisel alusetu viivituse, siis märgib kohus, et KMH määramine oli õiguspärane ja selles osas ei rikutud kaebaja õigusi. Kohus käsitleb viivituse küsimust järgnevas otsuse punktis eraldi. 7) Menetlusosalised ei vaidle selles, et 21.06.06.a. esitas kaebaja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi (edaspidi OJKL) taotluse koos materjalidega, et alustada tegevust elektrooniliste jäätmete (kasutatud monitoride) kogumiseks, käitlemiseks ja muude kaupade kogumiseks, käitlemiseks. Taotlus registreeriti 26.06.06.a. 29.06.06.a. anti 3 nädalane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, seega tuli puudused kõrvaldada 20.07.06.a. Taotluse esitamise teade avaldati Ametlikud Teadaanded (edaspidi AT) 22.08.06.a. Menetlusosalised lähtusid taotluse lahendamisel haldusmenetluse läbiviimise põhimõtetest, samuti JäätS § 103, mis näeb ette OJKL andmisel, muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel korra, sh menetluse käigus läbiviidavate menetlustoimingute tähtajad, arvestati ka Vabariigi Valitsuse määrusega nr 121 26.04.04.a. „Ohtlike jäätmete käitluslitsentsi andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise menetluse käigus läbiviidavate menetlustoimingute tähtajad, litsentsi taotlemiseks vajalike andmete loetelu ja litsentsi vorm“ (edaspidi Määrus); juhinduti Keskkonnamõju hindamise ja Keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest (edaspidi KeHJS). Määruse § 3 lg 1 näeb ette, et OJKL taotlus vaadatakse läbi ning antakse litsents või keeldutakse selle andmisest 3 kuu jooksul arvates taotluse registreerimisest. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et puudub täielikult tehnilise varustuse kirjeldus koos vajalike skeemide või joonistega. Näiteks puudub kirjeldus monitoride klaasilõikamisliini kohta, selle tehniliste ja keskkonnakaitseliste parameetrite kohta. oli vastustaja kätte saanud kaebaja OJKL taotluse ja ametnik teatas 27.06.06.a. e-kirjaga selle kättesaamisest, kui kaebaja oli teinud vastava järelpärimise. Menetlusosalised leiavad, et vastustajal oli õigus anda tähtaeg taotluse puuduste kõrvaldamiseks arvestades üldist 3 kuulist tähtaega nii, et selle tähtaja raames oleks võimalik tal läbi viia ettenähtud menetlus ilma alusetuid viivitusi põhjustamata. Kaebaja nõustus sellega, et ta oli esmasel taotluse esitamisel eksinud, kui lähtus taotluse vormistamisel ekslikult jäätmeloa taotlusest, mistõttu tuli taotlus ümber vormistada ja et selleks määrati temale tähtaeg 3 nädalat, seda tähtaega loeb kaebaja põhjendatud taotluse menetluse peatumise ajaks. Hilisemalt on kaebaja oma seisukohtades teinud mööndusi, mis on kohut eksitavad, kuivõrd kaebaja seisukoha järjepidevusetus ei võimalda väita, milline on tema lõplik seisukoht. Kaebaja jätab lahendamiseks alternatiivid. Vastustaja selgitas, et kaebajale anti kokku taotluse korrastamiseks täiendavaid tähtaegu puuduste kõrvaldamiseks kahel korral, so 29.06.06.a. ning 22.11.06.a. ja mõlemal korral 3 nädalat ehk kokku 6 nädalat (so 42 päeva). Veel leidis vastustaja, et taotlus sai korrastatud alles 28.09.07. Keskkonnaministeerium vastutab õigusloome eest, korraldab ohtlike jäätmete käitlussüsteemi loomist, väljastab OJKL ja määratleb allasutuste ülesanded ja vastutusala. Ohtlikke jäätmeid käitleval ettevõttel peab olema ohtlike jäätmete käitluslitsents, mida saab taotleda Keskkonnaministeeriumilt. Ministeeriumit abistab tema tegevuses ohtlike jäätmete käitluslitsentside komisjon, kes koosneb asutuste ja ministeeriumi esindajatest. Komisjon hindab ohtlike jäätmete käitluslitsentsi taotlusi ja teeb 24 vajadusel ettepaneku algatada KMH. Komisjoni otsuste tegemise ajaga seaduses märgitud toimingute tegemise tähtaegu ei seota. Kuna vastustaja vastustest võib aru saada, et litsentsi andmise otsustamisel teeb keskkonnaminister koostööd komisjoniga, siis põhjendab vastustaja mitmel korral tähtaja andmist või toimingute sooritamisel tekkinud erinevat ajakulu võrreldes õigusnormidega seotult komisjoni tööga. Kohus sellega ei nõustu, et eraldi tuleks tähtaegu lugeda ka Komisjoni otsuste tegemise ajast, eriti, kui need on hilisemad kui otsustaja toimingud ja otsustused. Kuna põhimõttelist vaidlust ei ole küsimuses, kuidas peaks vastustaja oma töökorralduse seadma ning et keskkonnaminister võib arvestada ettevalmistava tegevusena komisjoni tööd, siis ei pea ka kohus vajalikuks eraldi analüüsida, kas keskkonnaminister tegi otsused omal kaalutlusel või arvestas komisjoni ettevalmistavat tegevust. Seaduses märgitud tähtaja suhtes ei oma iseseisvat tähendust, kas minister langetas otsuse sõltuvalt komisjoni tegevusest või mitte. Seega ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et komisjoni töökorraldust arvestades võis määrata tähtaegu oluliselt erinevalt, kui see tuleb Määrusest ja KeHJS, JäätmeS märgitud õigusnormidest või
-ist. Oluline on, et vastustaja tagab seaduses märgitud tähtaegade järgimise ega sea selle järgimise võimalikkust sõltuvusse komisjoni tegevusest. Materjalid komisjoni ja ministri vahel peavad liikuma nii, et taotluste lahendamine toimuks seaduses märgitud tähtajal ja viisil, materjali liikumise korraldus on sisepädevuse küsimus. Kuigi vastustaja mitmel korral väitis, et Komisjoni töökorraldus ei võimalda igal ajal kokku tulla, oli puhkuste aeg, kooskõlastused võtavad aega, otsustamine toimub kvoorumi alusel, märkis kaebaja, et see ei ole takistanud näiteks As WeeRec taotluse lahendamist efektiivselt, mis leidis ka kinnitust. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja esitatud selgitused ei ole piisava selgusega jälgitavad ning komisjoni tegevus oli kaebajat eksitav, mistõttu kohus ei tuvastanud, et kaebaja tegevus põhjustas menetluses viivitusi. Vastustaja ei toonud välja, et OJKL menetluse kestel või KMH menetluses tekkis viivitusi kaebaja süül. Kohus peatub veelkord viimatimärgitul edaspidise analüüsi käigus. Kaebaja kaebus ei ole ajendatud üksnes küsimusest, kas KMH määramine oli õiguspärane. Kaebaja püstitas küsimuse, et kogu OJKL taotlemise menetlus viidi läbi ebamõistlikult pika aja jooksul, seejuures menetluse erinevates etappides esines viivitust, millele kaebaja ei leia põhjendusi. Kaebaja tõi esile viivitatud päevade arvu tehes mehhaanilised tehted, mis kohtu arvates ei võimalda jälgida, kas mingil menetlustoimingul toimus alusetu viivitus. Kohtu arvates on oluline uurida viivituse sisu ja põhjusi. Samas nähtub, et kaebaja tõi esile toimingud, mille õigusvastasus tuleb samuti tuvastada, seega tunnustab ta vajadust jälgida menetluse käiku nii nagu selle toimingute osa normeerivad ära Määruse ja KehJS normid ja normeerimata osas põhjendavad
printsiibid. Vastustaja on vastuväidetes avaldanud seisukoha, miks ta loeb toimingud õiguspärasteks ning tähtaegseteks, kuid üksikasjaliselt ei ole lahti seletanud, millest selline seisukoht, sama möönis menetluse kestel kohtus, et toimingutes esineb viivitusi. Vastustaja ka ei selgitanud, kuidas ta oli plaaninud läbi viia KMH, so millise ajakavaga ja ta ka ei kinnitanud, et ta teatas kaebajale, millise ajaga tuleks arvestada. Seega sai kaebaja oodata menetluse läbiviimist üldiste toimingute tähtaja piires. Kohus leiab, et nii Määruse § 4 lg 1 kui ka KeHJS § 11 lg 1 märgitud litsentsi taotluse menetlustähtaja peatatud aja all saab mõista üksnes seadusega kooskõlas olevat peatumist, vastupidiselt ei oleks seaduses märgitud toimingute tähtaegu. Kohus leiab, et kuivõrd KeHJS sätestab menetlustoimingute tegemise ja tähtajad, siis tuli neist ka kinni pidada, see ei olnud sõltuvuses kaebaja tegevusest, samas nähtub, et vastustaja ei andnud tähtaegu, millest tulnuks kaebajal kinni pidada ja mida ta oleks rikkunud nii, et menetlus veninuks temast tulenevatele põhjustel. Kaebaja märkis, et menetluse kiiruse põhjustas asjaolu, et loataotluse iseloomust tulenevalt tuleb kaaluda, missugused tagajärjed võivad järgneda, kui taotletav luba antakse välja viivitustega, mis ei ole vajalikud. Kohus nõustub märgituga, 25 kuivõrd kaebaja soovis alustada tootmist, turule tuleku ajast sõltus võimalus käidelda monitore, teada oli, et töötlemise aeg on piiratud ning tööd alustas AS WeeRec, siis oli tema huvi suunatud tähtaegsetele toimingute läbiviimisele, kuid vastustaja ei selgitanud kohtule, kuidas ta neid asjaolusid arvesse võttis või kas ta üldse võttis. Kohus eristab toiminguid, mis tehti kaebaja loataotluse saabumisel kuni menetlusse võtmiseni, edasi KMH vajaduse otsustamist, KMH toiminguid ning sellele järgnevalt loa väljastamiseks vajalikke toiminguid. Otsus KMH hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta käivitab KMH toimingud. Skeemi kohaselt otsustaja teatab KMH algatamisest 14 p jooksul arvates KMH otsuse tegemisest arvates, millega antakse samas ka võimalus mingil tähtajal sellega tutvuda. Pärast KMH algatamise otsust koostab ekspert koos arendajaga programmi; otsustaja korraldab programmi avaliku väljapaneku, mille järel arendaja korraldab programmi tutvumiseks avaliku arutelu. Selleks otsustaja teatab arendaja kulul KMH programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust 14 päeva jooksul arvates programmi saamisest. Avaldab ka avalikustamise teate, milles märgib ära ettepaneku tegemise aja ja avaliku arutelu aja, selle aja kestel on võimalik esitada küsimusi ja saada vastus; KMH programmi heakskiitmata jätmine või heakskiitmine: arendaja esitab peale avalikku arutelu selle heakskiitmiseks hindamise järelevalvajale; otsustaja teeb otsuse KMH programmi heakskiitmise või heakskiitmata jätmise kohta 30 p jooksul dokumentide saamisest arvates; Kui see jäetakse heaks kiitmata, siis tuleb programm uuesti avalikustada KeHJS §-des 16-17 sätestatud korras; Prigramm esitatakse uuesti ja otsustaja avalikustab selle 14 p jooksul programmi saamisest arvates, määrab arutelu aja ja vastuväidete esitamise aja, peale arutelu tähtaega esitatakse see järelevalvajale ning heakskiitmise või kiitmata otsus tehakse programmi saamisest arvates 30 päeva jooksul; Järelvalvaja teatab 14 p jooksul KMH programmi heakskiitmisest AT-s arvates programmi heakskiitmise otsusest arvates; Ekspert koostab programmi alusel KMH aruande; see avalikustatakse ja tulemusi arvestatakse seaduse § 16-17 sätestatud korras. Seega avalikustatakse aruanne AT-s 14 päeva jooksul aruande/programmi saamisest arvates ja määratakse avaliku arutelu aeg ning vastuväidete tegemise aeg; KMH aruande heakskiitmiseks esitab ekspert või arendaja tulemused/aruande heakskiitmiseks otsustajale. Kui seda heaks ei kiideta, siis see tagastatakse arendajale ja uuesti korratakse avalikustamist seaduse § 16-17 sätestatud korras. Üldjuhul ei tohiks ka märgitud toimingutes esineda viivitusi. Vastustaja ei märkinud, et ta oleks nende toimingute raames andnud arendajale tähtaegu, mida viimane oleks rikkunud. Selle konstrueeritud skeemi abil tahab kohus illustreerida, et enne KMH määramist ja KMH käigus on erinevaid toiminguid, mille kestel võib esile tulla viivitusi, mis lõppastmes samuti võivad mõjutada OJKL taotluse esitamisest kuni selle väljastamiseni kuluvat aega. Ka peatamise instituut ei kinnita, et nende toimingute sees seadusega määratud tähtaegade ületamine oleks õiguspärane, seega saab õiguspärase peatamise aeg tähendada menetluse efektiivset läbiviimist nii, et ka peatatud ajal ei oleks ebamõistlikku viivitust. Kaebaja kaebus viivituse motiivil puudutab erinevaid etappe, sh tuleb uurida ka tegevust enne KMH määramist. Vastustaja saades taotluse, andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks 3 nädalat, seega võeti taotluse suhtes seisukoht ja sellele vastamise tähtajal saadud vastuse alusel pidi vastustaja otsustama seaduses märgitud küsimused. Kui 26.06.06 anti taotluse täiendamise ja korrastamise tähtajaks 3 nädalat, siis nähtub, et 29.06.06.a. (tlk 20 I kd) võttis vastustaja seisukoha kaebaja taotluses, märkis ära puudused, tegi ka hoiatuse, et puuduste kõrvaldamata jätmisel võib jätta taotluse läbi vaatamata. Määruse § 1 näeb ette taotluse registreerimise kohe pärast selle kättesaamist ja kohustab taotlust kontrollima selle vastavusest Jäätmeseaduse ja Määruse nõuetele. Määruse § 1 lg 3 alusel anti kaebajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuna leiti, et taotlus ei vasta nõuetele. Kaebaja ei pea 3 nädalast tähtaega ülemääraselt pikaks. Vastustaja tegi puudused kindlaks 29.06.06, so sisuliselt viivituseta ja andis tähtaja kuni 20.07.06.a. Kaebaja vastas enne märgitud tähtaega ja vastustaja sai 26 selle kätte 24.07.06.a. Kuna vastustaja pidi Määrust rakendades juhinduma § 1 lg 4, siis vastustaja ka märkis, et vastuseta ta ei jäänud, kuid leidis, et puudused olid kõrvaldamata. Kaebaja leiab, et antud juhul, kui tõepoolest leiti, et puudused on kõrvaldamata, tulnuks taotlus tagastada läbi vaatamatult arvates puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist, mitte aga jääda tegevusetuks kaebajale nõuete esitamisega. Kohus nõustub selle seisukohaga, kuivõrd õigusnormiga on sätestatud põhimõte, et vastustaja on pädev ja suuteline etteantud tähtajal jõudma veendumusele, kas taotluse puudused takistavad selle menetlemist ning vastuse saamisel koheselt kaaluma, kas esineb taotluse tagastamise alus; seda selgitab OJKL taotluste läbivaatamisele seatud lühike (so 3 kuuline) otsustustähtaeg. Antud juhul väidab vastustaja, et ta lähtus uurimisprintsiibist ega saa aru, kuidas uue tähtaja andmine kahjustab kaebajat. Kohus nõustub kaebajaga, et antud juhul õigusnorm reguleeris selle küsimuse, kuid arvestades ka loataotluse lühikest menetlusaega, oli see ühtlasi distsiplineeriv vahend, mis kõrvaldab ebaselgused menetluses. Tagantjärgi ei ole võimalik kindlaks teha, kuidas kaebaja oleks saanud talitada, kui ta oleks saanud taotluse tagasi. Kuid taotluse menetlusse võtmise aja määramisel jäi ülesse selgusetus, kuna vastustaja ei määratlenudki istungil üheselt ära, millal ta loeb, et taotlus võeti menetlusse. Vastustaja leidis, et taotlus sai lõplikult korda alles 28.09.07.a. (kirjalik vastulause 06.08.08.a.). Sellele vaidles kaebaja vastu õigustatult. Selline lähenemine on ekslik ning toob esile, et menetlus muutus ebaselgeks mitte kaebaja tegevusest, vaid komisjoni ja vastustaja tegevuse ebaselgusest. Kui eesmärgid olid määratletud ebaselgelt, pole võimalik saavutada adekvaatset käsitlust eesmärgi saavutamiseks. Eesmärgiks sai olla efektiivne OJKL taotluse menetlus. Kuivõrd litsentsi taotlemise teade esitati AT-tes 22.08.06.a., võis kaebajal jääda arusaam, et taotlust ei tagastatud ja seda saab menetleda, st ta nõudis selle menetlusse võtmist ehk menetlemist. Vastustaja ei ole muuhulgas üheski edaspidises dokumendis sõnaselgelt määratlenud kuupäeva, millal ta loeb, et taotlus võeti menetlusse. Suulised selgitused kohtuistungil viisid arutelu tulemusel vastustaja möönduseni, et KMH algatamine ei olnud siiski tingitud taotluse puudusest, vastavalt on see ära märgitud ka vastulauses kohtule, kuid samal ajal on vastustaja endiselt ja korduvalt rõhutanud ikkagi, et taotlus sai korda alles 28.09.07.a., mis ei ole edaspidiste KMH toimingute tegeliku läbiviimise tõttu loogiline. Vastustaja väitele, et kuna puudusi ei kõrvaldatud ning komisjoni küsimused jäid vastamata, märgib kohus, et komisjoni küsimustele vastuste esitamine või mitteesitamine, ei ole otseselt määruse nõude küsimus, kuivõrd komisjon tegi sisuliselt eelhinnangut, kas taotluse lahendamiseks tuleb algatada KMH või mitte, mis oli aga menetlusjärjekorras järgmine lahendamist vajav küsimus. Taotlust, mis ei ole võetud menetlusse, ei saa viia KMH määramisele ja läbida selle etappe, aga antud juhul taotlus oli menetluses, selle alusel sai otsustada, et KMH on vajalik. Komisjoniga suhtles kaebaja küsimustes, kas KMH on vajalik ja esitas nn täiendavaid taotlusi, vastustaja omistab pealkirjade alusel dokumentidele sisu meelevaldselt. Seejuures kaebaja märkis, et nn täiendatud taotluse 28.09.07.a. pidi ta esitama ametniku palvel, kuna materjal oli muutunud mahukaks ja raskesti jälgitavaks, sellele selgitusele vastustaja vastu ei vaielnud. Kohus järeldab, et taotluse alusel saadi teha otsustus –määrata KMH. Seega oli taotlus komisjoni ja otsustaja arvates siiski menetluskõlbulik ja mitte vastupidi. Seejuures märgib kohus, et kuigi vastustaja tegi kaebajale märkuse, et kaebaja taotluse esitamine, so lähtumine jäätmeloa taotlusest ja mitte OJKL taotlusest näitas, et kaebaja on ebarahuldavate teadmistega, ei jäänud selline nn puudus takistavaks, et kaebaja taotlust ei menetleta; see ka ei takistanud puuduste kõrvaldamist ja kõrvaldamisel taotluse tunnustamist. Hilisemalt ei ole kordagi mainitud, et taotlust ei saanud menetleda, kuna tekkis kahtlus kaebaja kompetentsi küsimuses. Seega kohtuistungil esiletoodud põhjus kaebaja ebakompetentsusest on asjakohatu, seda enam, et litsents on ka väljastatud. 27 Kuna vastustajal oli kindel ülesanne- hinnata vastavalt taotlus kas siis sobilikuks või see tagasi lükata, seda tagasi ei lükatud. Komisjon arutas 20.07.06.a. taotlust, seal osales M.Linnupõld ning vaidlust ei jäänud küsimuses, kas ta seal oli või mitte. M.Linnupõld kinnitas kohtuistungil, et ta seal viibis ning ei ole soovinud seda varjata nagu eksitavalt märgib vastustaja oma vastuses 06.08.08.a. Komisjon ise taotlust tagasi ei lükanud. Seega sai minister samamoodi taotlust lahendada, seda ei pidanud ilmtingimata tegema läbi komisjoni koosoleku. Veelgi enam, nähtub, et komisjoni koosoleku sisuks oli küsimus, kas määrata KMH või mitte. Komisjon arutas ka 29.09.06.a. saabunud taotlust ja materjale ning leidis jätkuvalt, et dokumentatsioon on puudulik ja et taotlusmaterjalide põhjal ei ole võimalik kinnitada kasutatava tehnoloogia ja seadmete vastavust PVT-ga, mistõttu pole välistatud tegevuses oluline keskkonnamõju. Komisjon ka esitas seisukoha KMH vajalikkuses 11.10.06.a., mis kinnitab, et komisjon sai taotlusest aru ning hindas juba küsimust KMH vajalikkuses. Hinnang KMH vajalikkuses ei ole küsimus taotluse puudulikkusest. Vastustaja on seejuures ise korduvalt kinnitanud, et komisjon selgitas välja KMH algatamise vajaduse ja veel 11.10.06 saatis kirjaga seisukoha KMH küsimuses. Sellele vastas kaebaja 27.10.06.a., millele oli lisatud S.Kerge arvamus seotult KMH võimaliku algatamisega. Muuhulgas märgib vastustaja oma vastuskirjas 06.08.08.a. kohtule p 3.3.3 c, et KMH algatamine ei olnud tingitud mitte kaebaja taotlusmaterjalide ja täiendavalt esitatud dokumentatsiooni puudustest, vaid et nende põhjal ei saanud välistada olulise keskkonnamõju tekkimise ohtu ja selle tõttu tuli rakendada ettevaatusprintsiibi põhimõtet ja asuda seisukohale, et tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ja seda ebaselgust asuti kõrvaldama. Kuivõrd ka sellest vastulausest loeb kohus välja, et küsimus ei olnud taotluse puudustes, siis sai taotluse menetlusse võtta. Veelgi ebaselgemaks muutub vastustaja positsioon aga endiselt väitest, et ta loeb, et kaebaja taotlus oli menetlemiseks sobiv alles 28.09.07.a. Kuigi vastustaja selgitas olukorra muutudes lisaks, et ei ole välistatud, et taotluse vead ilmnevad ka hiljem, ei ole see enam kohtu arvates küsimus sellest etapist, kus pidi olema selgunud, kas taotlus võtta menetlusse või tagastada. Nn igaks juhuks või heategevuslikul eesmärgil ei saanud ametnik seda KMH määramise menetlusse suunata. Vastustaja selgitus, et taotlusmaterjalide sisuliseks läbivaatamiseks ja hinnangu andmiseks on moodustatud komisjon, kelle ülesandeks on ministrile ettepanekute tegemine, komisjon saab töökorras koguneda harva ning taotluse läbivaatamiseks kulub vältimatult pikem aeg. Kohus jääb seisukohale, et asjaolu, et taotlusmaterjalide vastavust kontrolliv ametnik teeb koostööd komisjoniga, ei saa põhjustada viivitusi. Ekistavad seletused kohtuistungil ei kõrvaldunud. Kohus leiab, et tegelikult tuleb käsitleda OJKL taotluse menetluskõlbulikuks tunnistamisena teate avaldamist ST-s 22. august 2006. Vastustaja avaldas pärast kaebaja poolt esmakordset puuduste kõrvaldamist litsentsi andmise menetluse algatamise kohta vastavasisulise teate AT-s. Eelmärgitu koos kohtu poolt esiletooduga ja kohtuistungil saadud selgitustest tulenevalt ei saanud kohut kuidagi veenda, et nõuetekohane taotlus esitati alles 28.09.07.a. Sellisel juhul tekiks absurdne olukord ning menetlustähtaegu tuleks hakata lugema arvates 28.09.07.a., mida vastustaja ei tee. Vastustaja on ise määranud KMH oma otsusega detsembrist 2006, so siis selle loogika kohaselt ammu enne taotluse korrastamist. Seega ei nõustu kohus väitega, et alles täiendatud taotlused olid tähtaja kulgemisel olulised ning et kaebaja ise oma tegevusega ei võimaldanud tähtaegadest kinnipidamist. Kohus leiab, et tähtajad olid vastustajale teada, ta pidi need kaebajale vastamisel ette dikteerima ning ka ise neist kinni pidama. Sõltumata komisjoni tegevusest nähtub, et litsentsi taotlemisteate 22.08.06.a. ajaks ei saanud olla puudusi, kuivõrd puuduste kõrvaldamise tähtaja saabumisel tulnuks taotlus puuduste korral tagastada, seda aga ei tehtud. Sellest lähtudes on vastustaja selgitused, et KMH sai otsustaja määrata alles detsembris 2006, alusetud. 28 Et kõlbuliku taotlusena sai ja tuleb käsitleda 20.07.06.a. esitatud taotlust, kinnitab ka asjaolu, et AT teate avaldamine käivitas protsessi, milles sai avalikkus esitada avaldusi ja küsimusi justnimelt kaebaja esitatud OJKL taotluse suhtes. Kõiki huvitatud isikuid teavitati sellest, et nad saavad esitada litsentsi andjale keskkonnaministeeriumile omapoolseid kirjalikke seisukohti või nõuda enda ärakuulamist. Vastustaja ametnik oli ise sellise teate avaldanud, see ei saanud olla teadmata ka Komisjonile. Samas teavitati veel, et käitluslitsentsi materjalidega saab tutvuda. Seega oli avatud kõigile võimalus astuda menetlusse, mida ka kasutas eelkõige AS WeeRec, kes saatis oma küsimused ning oli esitanud 17.07.06.a. taotluse litsentsi saamiseks sarnase tegevuse kohta. Sama teate tekst kinnitab lisaks, et haldusmenetluse läbiviimisel oli jõutud etappi, mis eeldas, et oli saabunud selgus taotluse menetluskõblikkuses. Isegi kui komisjon ei olnud teadlik märgitud tegevusest, ei muuda see järeldusi, et taotlus oli menetluseks kõlbulik ja ka menetlusse võetud hiljemalt 22.08.06.a., komisjonil oli õigus tegeleda juba KMH määramise vajalikkuse küsimusega. Selgusetuks jäigi miks tehti KMH määramise otsus alles detsembris 2006. Edasi nähtub, et KMH määramise otsustamiseks oli Komisjon sisuliselt oma töö teinud ning ära otsustanud juba 26.09.06.a., et KMH on vajalik. Komisjoni tegevuse taha ei saa vastustaja tegevus pidama jääda. Kohus jääb seisukohale, et komisjoni eelmärgitud tegevus tõendab vahetult, et taotlust sai menetleda, sai ka võttaseisukoha, et KMH on vajalik, sellisest hinnangust ei kaldunud hilisemalt, so 13.12.06.a., kõrvale ka keskkonnaminister. Ka viimati nimetatud ametnik ei oleks saanud otsustada KMH vajadust, kui taotlus oleks olnud senimaani menetluseks puudulik ning komisjon uut otsust ei vormistanud. Vastustaja ka ei märgi eraldi ära, et taotluse puudused kõrvaldati näiteks 13.12.06.a. ja et selle tõttu 13.12.06.a. KMH määramise otsus sisaldab ka samal ajal taotluse menetluskõlbulikuks tunnistamist. Kuivõrd ühes otsuses ei võetud seisukohta kahes küsimuses, siis kinnitab ka see asjaolu lisaks, et menetlust ei mõjutanud arvates 24.07.06.a. kaebaja tegevus või nn taotluse puudus või komisjoni tegevus ja vajadus küsida täiendavat informatsiooni. Isegi juhul, kui õigustada vastustaja positsiooni, et taotlus ei olnud menetluseks kõlbulik, mida kohus eelmärgitud asjaolude ja tõendite kogumis ei tuvastanud, ning kaebajale anti lõplik tähtaeg seniks, kuni ta ise peab vajalikuks esitada vastus, ka siis nähtub, et perioodist 27.10.06.a., mil kaebaja esitas viimase kirja enne 13.12.06.a. otsust, on samuti ebamõistlikult pikk aeg, et oodata OJKL taotluse menetluse algatamist Määruse § 2 mõistes. Vajadus määrata KMH oli selgunud ammu enne ning vastustajal ei olnud otsustamiseks vajalik veel 47 päeva viimase vastuse saamisest. Vastustaja märgib, et komisjon võttis eksperdi seisukohad teadmiseks, edastas KMH vajalikkuse osas 11.12.06.a. kaebajale täiendavad selgitused ning 13.12.06.a. algatas minister KMH. Seega nähtub vastustaja selgitusest, et 22.08.06.a. AT taotlemisteate avaldamise ajaks oli taotlus sisuliselt menetlusse võetud ja mitte vastupidiselt. Muu kirjavahetus puudutas küsimust, kas on piisavalt tõendeid, et jätta KMH algatamata. Kokkuvõttes järeldab kohus, et vastustaja on esitanud ebaõigeid seisukohti ning ta teostas Määruse § 2 toimingu hilinemisega, kuna selleks ei läinud vaja 26 päeva, vaid pidi minema 2 tp pärast taotluse vastavaks tunnistamist ja kuivõrd vastustaja ei määranud ise ära sellist päeva, algas tähtaja kulgemine arvates täpsustatud taotluse registreerimisest, so 27.07.06.a. Seega tuli toiming teha 29.07.06.a. ja mitte 22.08.06.a., seega hilinemisega 24 päeva. Vastustajal kulus ka komisjoni otsusest algatada KMH ebamõistlikult pikk periood. Kuivõrd vastustajal on õigus pidada nõu komisjoniga või võtta arvesse tema soovitusi, siis nähtub, et komisjon oli otsustanud juba 26.09.06.a., et KMH on vajalik, sellest ei taganetud, kuigi kirjavahetuses kaebaja 29 püüdis komisjoni ümber veenda. Kaebaja sai komisjoni otsusest teada 11.10.06.a. kirjaga, mida ta pidas eksitavaks ja esitas ka oma sellekohased vastuväited. Kaebajal ei lasunud kohustust selgitada vastustajale, et Komisjon ei ole pädev otsustama KMH määramist ning kui ta seda oli sunnitud ebaselge menetluse tõttu tegema, sest see takistas tal palkamast spetsialisti, siis ei saa väita, et kaebaja tegevus põhjustas viivitusi menetluses. Toimingute
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.