) § 232 lg l sätestatud tõendite igakülgse ja objektiivse hindamise nõuet. Kohus on leidnud, et eelnimetatud avaldus ei ole hagejale teatavaks saanud enne 17.01.2008 toimunud kohtuistungit ning seetõttu kehtetu kohtuistungi toimumise ajal. 04.02.2008 tagastas postiasutus tähtkirja selle hoiutähtaja möödumise tõttu. Kirja ümbrikul olev postitempel tõendab, et tähtkiri saabus hageja elukohta 16.01.2008. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitab kostja tähtkirja ümbriku. Tõendit ei saanud varem esitada, sest see sai kostjale kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Et hageja 16.01.2008 kirja vastu ei võtnud ja selle tagastada lasi, ei muuda kostja poolt edastatud tahteavaldust kehtetuks, sest TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaselt loetakse tahteavaldus eemalviibijale kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta. Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja viibis isiklikult 17.01.2008 toimunud kohtuistungil, kus kostja tegi talle eelnimetatud müügilepingust taganemise avalduse veelkord nii suuliselt kui ka kirjalikult. Seega ei ole põhjendatud kohtu järeldus, mille kohaselt taganemisavaldus on kehtetu, kuna ei ole hagejale teatavaks tehtud. Samuti ei ole kohus põhjendanud seisukohta, millisele õigusnormile tuginedes pidi notariaalne taganemisavaldus olema hagejale kättetoimetatud enne kohtuistungit. Maakohus jättis kindlaks tegemata, kas kostja ei olnud juba enne notariaalset taganemisavaldust oma käitumisest tulenevalt teinud järelduslikku taganemisavaldust. Nii hagiavaldusest, kohtuotsusest ja kohtuistungite protokollidest on näha, et kostja andis selgelt oma käitumisega hagejale mõista, et on võlaõiguslikust müügilepingust taganenud. VÕS § 117 annab lepingupoolele võimaluse taganeda lepingust ka siis, kui teise poole kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks ja ta ei ole lepingut rikkunud, kui on ilmne, et ta seda edaspidi teeb. Lepingu rikkumise ilmseteks asjaoludeks on teise poole eeldatav maksujõuetus. Kostjal oli põhjust kahelda hageja maksevõimes. Hageja keeldus otseselt maksmast tehinguga kokkulepitud hinda ja ei ilmunud kokkulepitud ajaks (28.03.2006) notari juurde asjaõiguslepingut sõlmima, olles eelnevalt nõudnud ebamõistlikult kinnistule piirdeaia ehitamist ja haljastuse rajamist veebruarikuus. Samuti nõudis hageja kostjaga 16.01.2006 sõlmitud lihtkirjaliku töövõtulepinguga 001 võetud lepingupoolte kohustuse lisamist võlaõiguslikule müügilepingule. Maakohus jättis arvestamata, et isegi, kui pooled olid müügilepingus kokku leppinud tingimused, mida ei saa tulenevalt aastaajast või kolmandate isikute tegevusest või tegevusetusest täita, tuleb lähtuda lepingusuhtes mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest. Samuti jättis kohus välja selgitamata hageja võimaliku võlaõiguslikust müügilepingust tulenevate õiguste kuritarvitamise, kui ei kohaldanud VÕS 6 lg 2 ja TsÜS § 138 lg 2 tulenevat, kuigi oleks pidanud asjaoludest tulenevalt õigusnormi kohaldama.
esimese lause kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Müügilepingu järgne kinnisasja hind on 2 300 000 krooni. Järelikult tuli hagi esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele maksta riigilõivu 60 500 krooni mitte 53 500 krooni. Hageja on maksnud riigilõivu 10 000 krooni vähem. Hageja ei saanud üheaegselt hinda alandada ja kahju hüvitamist nõuda, kuna need nõuded välistavad teineteist. Hinnaalandamise funktsioon on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal lepingupoolte kohustuste vahel juhul, kui kahjuhüvitusnõude esitamine ei ole mingil põhjusel võimalik. Kahjuhüvitamise nõude maksmapanekuks ei piisa, erinevalt kujundusõigusest, hageja tahteavaldusest kostjale, selleks oleks tulnud esitada hagi kohtusse nõudes hüvitise väljamõistmist, mida hageja teinud ei ole. Järelikult ei saa tuvastushagi esitamisel riigilõivu suurust määrata alandatud tehinguväärtuselt.
§-st 7 tuleneva poolte võrdsuse printsiibi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 22.02.2008 otsus tuleb tühistada olulise menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja saata uueks arutamiseks samale kohtule Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning
§-s 438 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, kas asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
lg 1 sätestatu kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus ei hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid, kui jättis tähelepanuta kostja poolt 17.01.2008 kohtuistungil esitatud vaidlusalusest müügilepingust taganemisavalduse (t.l. 326330). Nähtuvalt 17.01.2008 toimunud kohtuistungi protokollist (tl 336) on kohus võtnud kostja poolt esitatud taganemisavaldus asja juurde. Samuti on samal istungil hageja esindaja avaldanud, et kohtul tuleks võtta seisukoht ka taganemisavalduse suhtes. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et taganemisavaldus muutub kehtivaks selle teatavakstegemisega ning lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Samas ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et kohtuistungi 17.01.2008 toimumise ajaks ei olnud hageja taganemisavaldust kätte saanud nagu märgitakse otsuses. Hagejale sai taganemisavaldus teatavaks kui mitte varem siis 17.01.2008 toimunud kohtuistungil kooskõlas VÕS §-iga 188 lg 1, mis ei nõua eraldi kätteandmist. Kolleegium leiab, et taganemisavaldust ei ole maakohus menetlenud. Maakohus ei ole välja selgitanud hageja seisukohta taganemisavalduse osas, samuti ei ole lahendanud küsimust, kas taganemisavalduse kui tahteavalduse esitamine oli lubatud antud ajahetkel. Taganemisavalduse osas tuleb maakohtul võtta seisukoht. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on järeldanud taganemisavalduse kehtetust. Maakohus on otsuses selgesõnaliselt leidnud, et kohus ei anna taganemisavaldusele hinnangut (otsus lk 9). Kuna asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule, siis teistele sisulistele apellatsioonkaebuses toodud väidetele kolleegium hinnangut ei anna. Apellandi poolt esitatud väited riigilõivu väiksemas summas tasumise osas ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Maakohus on hagi menetlusse võtmisel hinnanud ka hagihinda ja hagiavalduse menetlusse võtnud. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. R. Allikvere U. Loonurm U. Reinola 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.