lg-st 1 tulenevalt kannavad kinnipeetavad üldjuhul vangla riietust ning lg-st 2 tulenevalt võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda ka isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab ise riiete puhastuse ja korrashoiu. Tartu Vanglas lubatud isiklike riideesemete kasutusse saamiseks tuleb R.Kaldal esitada kontaktisiku kaudu vastavasisuline taotlus näidates ära soovitud esemed ja nende kogused. Kaebuse põhjendused R. Kalda palub kohtule esitatud kaebuses Tartu Vangla direktori käskkirja 22.06.2007 nr 1-3/65 tühistamist, kaebajalt 05.07.2007 riiete äravõtmise õigusvastaseks tunnistamist ning Tartu Vangla kohustamist tagastama tema riided. Kaebaja leiab, et käskkiri on õigusvastane, kuna on antud volitusi ületades, on ebamõistlik ja ebaproportsionaalne ning motiveerimata. Õiguse teooria kohaselt peab täitevvõimu üldakti andmiseks olema seaduses vastavasisuline delegatsiooni- ehk volitusnorm. Selles normis täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. Viidatud
lg 2 sätestab: Vangla direktor võib lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Eeltoodud norm sätestab selgelt eeldused, millal võib kinnipeetavale oma riietust lubada. See on siis kui:
§-st 43, mis sõnaselgelt sätestab eesmärgiks saavutada kinnipeetava riietuse puhastus, korrashoid ning reeglipärane vahetus kinnipeetava oma kuludega. Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 55 kohaselt peavad haldusaktist nähtuma põhjused, miks selline otsus tehti. Rakendatud piirangud peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed, faktiline ja õiguslik motivatsioon omavahel loogiliselt seotud nii, et see aktiga tutvujat veenaks selle õiguspärasuses. Ka vaidlustatud käskkiri peaks heitma 2 valgust, milliseid eesmärke soovitakse aktida saavutada ning millistel asjaoludel sellised piirangud kehtestatakse. Vaidlustatud käskkirjas motiivid puuduvad. Riigikohtu määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-07 märgitakse muuhulgas, et isikul tuleks oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks koos üldkorraldusega vaidlustada ka toiming või haldusakt, mida üldkorralduse alusel on kaebaja suhtes kohaldatud. Konkreetsel juhul võeti kaebaja suhtes ette toiming mis seisnes selles, et 05.07.07 võeti kaebajalt ära kõik tema isiklikud riided. Kui kaebaja pöördus taotlusega riided tagastada, selgitati kaebajale vastuskirjas 07.2007 nrV1-3541, et 22.06.2007 välja antud käskkiri nr 1-3/65 loetleb isiklikud riideesemed ja nende koguse, mida kinnipeetav võib Tartu Vanglas kambris omada ning et kaebaja võib nimetatud esemete omamist taotleda. Kaebaja leiab, et kui talle enne vaidlustatud üldkorralduse vastuvõtmist ning riiete äravõtmist olid oma riided lubatud, siis oma riiete äravõtmiseks pidi olema mingi legitiimne põhjus. Vastuskirjast võib järeldada, et riiete äravõtmist põhjendati vaidlustatud üldkorralduse vastuvõtmisega. Kaebaja leiab, et nii nagu vaidlustatud üldkorraldus, nii ka selle alusel tehtud riiete äravõtmise õigustoiming on ebamõistlik, ebaproportsionaalne ja motiveerimata. Kaebaja leiab, et õiguste efektiivsemaks kaitseks on vaja Tartu Vanglat kohustada kaebajale oma riided tagastama. Vastustaja vastuväited Tartu Vangla leiab, et Romeo Kalda kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Vaidlustatud käskkiri on antud välja pädeva organi poolt ning seaduse volituse alusel.
lg 2 annab vangla direktorile õiguse lubada kinnipeetaval kanda isikliku riietust, kui kinnipeetav oma kuludega kannab riietuse puhtuse, korrashoiu ja reeglipärase vahetuse eest. Antud sättest tuleneb vangla direktorile just nimelt õigus aga mitte kohustus, lubada kinnipeetavatel isiklike riiete kandmist. Seega, kuna üldnorm ei näe kinnipeetavale ette õigust kanda vanglas oma isiklikke riideid ja erinorm annab direktorile volituse selle lubamiseks, on tegemist kinnipeetava suhtes soodsama olukorra loomise võimalusega. Eelnevast tulenevalt on kaebaja ekslikult tõlgendanud kinnipeetavatele osade isiklike asjade lubamist, teiste asjade kasutamise keeluna, kuna
lg 1 ütleb, et kinnipeetav kannab vangla riietust, kui seadusest ei tulene teisiti. Tartu Vangla direktori 22.06.2007.a käskkirja nr 1-3/65 väljaandmisega on loodud kinnipeetavatele soodusolukord, mis annab neile õiguse isiklike riiete kasutamiseks. Samuti on ekslik kaebaja tõlgendus, et vangla direktoril ei ole õigus otsustada, milliseid riideesemeid ning kui suures koguses kinnipeetavatel kasutada lubada.
Ig-st 2 direktorile tulenevat õigust tuleb tõlgendada selliselt, et vangla direktoril on lisaks otsusele, kas lubada isiklike riiete kandmist, õigus ka otsustada mida, kellele ja kui palju lubada. Järgida tuleb seejuures võrdse kohtlemise printsiipi, mille kohaselt tuleb sarnastel asjaolude esinemise korral kohelda isikuid võrdselt. Kaebaja poolt viidatud Põhiseaduse § 11 ütleb, et piirangud peavad olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Ülaltoodud selgitustele 3 tuginedes on aga selge, et vangla direktor käskkirja nr 1-3/65 väljaandes ei loonud kinnipeetava jaoks täiendavaid piiranguid vaid vastupidiselt andis kinnipeetavatele täiendava soodustuse, mis seisneb käskkirjas loetletud isiklike riiete kasutamise õiguses. Soodusolukorra loomist ei saa mingil juhul tõlgendada kaebaja seisukohalt ebamõistliku ning ebaproportsionaalsena. Direktori poolt väljaantud käskkiri on kinnipeetavate jaoks soodustav ning haldusmenetluse seadus ei nõua soodustava haldusakti põhjendamist. Seega ei ole põhjendatud kaebaja nõue, et soodustust andev käskkiri peaks sisaldama motiveeringut. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Tartu Vangla direktori 22.06.2007 käskkirjaga nr 1-3/65 määrati isiklikud riideesemed, mida Tartu Vangla avatud sektsioonide kinnipeetavad tohivad omada elukambris ja neid kasutada vastavalt kodukorra nõuetele. Nimetatud käskkirjast tulenevalt võeti 05.07.2007 kaebajalt ära direktori käskkirjas nimetamata isiklikud riided. R.Kalda taotleb vaidlustatud käskkirja tühistamist. Kaebaja leiab, et isiklikud riided ei ole keelatud esemed, mida vanglas ei tohi omada. R.Kalda soovib endise olukorra taastamist, ehk õigust kasutada isiklikku riietust ilma mingite piiranguteta.
(VangS) § 46 lg 1 sätestab, et kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Kinnipeetav on kohustatud kandma riietusel nimesilti. Seega on
ga üheselt määratud, et reeglina kannavad kinnipeetavad vangla riietust. Sama paragrahvi lg 3 annab justiitsministrile õiguse määrata vanglad või selle osad, kus kinnipeetavad kannavad isiklikku riietust. Millistes vanglates või vangla osades kannavad kinnipeetavad isiklikku riietust, on justiitsminister määranud Vangla sisekorraeeskirjades. Vangla sisekorraeeskirjade § 81 lg 1 (jõustunud 11.02.2007) on määratud, et isiklikku riietust kannavad Harku, Tallinna, Murru, Viljandi ja Ämari Vangla kinnipeetavad. Alates 01.02.2008 on sama sättega nähtud ette, et isiklikke riideid kannavad Harku, Murru ja Viljandi vangla kinnipeetavad. Justiitsministri poolt ei ole Tartu Vangla kinnipeetavatele nähtud ette isiklike riiete kandmist. Seega kehtib Tartu Vangla suhtes VangS § 46 lg 1, mille kohaselt kannavad Tartu Vangla kinnipeetavad vangla riietust, mis tähendab, et ka R.Kaldal tuleb
kohaselt kanda võrdselt teiste kinnipeetavatega vangla riietust. Kinnipeetaval puudub seaduslik õigus nõuda Tartu Vanglas täielikult isiklike riiete kandmise õigust. Asjaolu, et enne direktori 22.06.2007 käskkirja lubati isiklikku riietust kanda, ei tähenda, et vanglal puudub õigus
ja Vangla sisekorraeeskirjade nõuete järgimiseks. Kuni 11.02.2007 kehtis Vangla sisekorraeeskirjade § 58 , milles oli loetletud kinnipeetavatele lubatud isiklikud riideesemed ja jalatsid. Alates 11.02.2007 on see säte kehtetu, mis tähendab, et alates 11.02.2007 reguleeris kinnipeetavate riietust ainult Vangistusseadus.
järgi tuleb Tartu Vangla kinnipeetavatel kanda 4 vangla riietust. Vangla sisekorraeeskirja § 58 kehtetuks tunnistamine ei tähenda, et kinnipeetavate riietuse osas oleks kohaldunud Vangla sisekorraeeskirja § 57, ehk et kinnipeetava isiklikke riideesemeid saaks lugeda lubatud asjade hulka. Kinnipeetava riietuse osas on olemas eraldi regulatsioon. Vaidlusaluse käskkirjaga on vangla direktor määranud riideesemed, mida avatud sektsioonide kinnipeetavad võivad oma elukambris omada ja kasutada. Käskkirja andmise aluseks on märgitud
Antud säte annab vangla direktorile õiguse lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhtuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Antud käskkirja puhul on tegemist üldkorraldusega, millega on reguleeritud kõikide avatud sektsioonide kinnipeetavate isikliku riietuse omamine ja kandmine. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et antud käskkiri ei riku kaebuse esitaja õigusi. Nagu märgitud, peavad
järgi Tartu Vangla kinnipeetavad kandma vangla riietust. Direktori 22.06.2007 käskkiri on soodustav üldkorraldus, millega antakse kõikidele avatud sektsioonide kinnipeetavatele õigus kanda teatud isiklikke riideid, ilma selleks vastavat taotlust tegemata. Vaidlustatud käskkiri teeb
üldnormist erandid, ja seda kinnipeetavate õigusi laiendades, mitte piirates. Õige on vastustaja väide, et sooduskorra loomist ei saa mingil juhul tõlgendada kaebaja õigusi piiravana, ebamõistliku või ebaproportsionaalsena. Kuna direktori käskkiri kaebuse esitaja õigusi ei riku, ei hinda kohus ka seda, kas
R. Kalda on vaidlustanud ka vangla toimingu, millega võeti temalt 05.07.2007 ära kõik isiklikud riideesemed, mis ei olnud loetletud direktori 22.06.2007 käskkirjas. Kaebaja leidis, et nii nagu vaidlustatud üldkorraldus, nii ka selle alusel tehtud riiete äravõtmise toiming on ebamõistlik, ebaproportsionaalne ja motiveerimata. Kuna kohus leidis, et direktori 22.06.2007 käskkiri ei rikkunud kaebaja õigusi, siis ei saanud rikkuda kaebaja õigusi ka kaebajalt käskkirjas loetlemata isiklike riideesemete äravõtmine. Kaebuse esitajal ei ole
st tulenevalt õigus kasutada Tartu Vanglas piiramatult isiklikku riietust, seega ei saa ta neid esemeid oma kambris omada ja nende äravõtmine on õiguspärane. Seega puudub alus ka vanglale riiete tagastamiseks ettekirjutuse tegemiseks.
lg 2 annab vangla direktorile õiguse, mitte aga kohustuse, lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrushoiu ning reeglipärase vahetuse. Antud säte tähendab, et vangla direktor võib kinnipeetava konkreetse taotluse alusel lubada kanda tal isiklikku riietus, kui on täidetud samas sättes loetletud tingimused. Nähtuvalt R.Kalda poolt 05.07.2007 esitatud taotlusest, on ta soovinud
lg 2 alusel lubada kanda isiklikke riideid, mis talt ära võeti, kinnitades, et ta kindlustab oma kuludega riietuse korrashoiu. Sellele taotlusele on Tartu Vangla vastanud juulis 2007 (kuupäev puudub), selgitades, et kui kaebuse esitaja soovib oma kasutusse saada Tartu vanglas lubatud isiklikke riideesemeid, siis tuleb tal kontaktisiku kaudu esitada vastavaisuline taotlus näidates ära soovitud esemed ja nende kogused. Kohus on seisukohal, et antud vastus on ebaõige ja eksitav, mida tunnistas kohtuistungil ka vastustaja esindaja. Kuid nimetatud eksimus ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. 5 Vaidlustatud käskkirjas, kus on loetletud isiklikud riideesemed, mida kinnipeetav võib avatud elusektsioonis kanda, ei ole ette nähtud, et selleks peab veel eraldi taotluse esitama. Direktori 22.06.2007 käskkirjas märgitud riietuse omamiseks ei pea direktorile taotlust esitama, nende isiklike riiete kandmiseks, mida käskkirjas loetletud ei ole, tuleb esitada eraldi taotlus vangla direktorile. Vangla direktori tehtav otsus on kaalutlusotsus, direktor võib anda loa veel täiendavalt isiklike riiete kandmiseks ja võib ka seda mitte lubada. Kui kaebuse esitaja soovib oma kasutusse saada täiendavalt isiklikke riideid, tuleb vastava taotlus vangla direktorile esitada. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt menetluskulud summas 5439,66 krooni. Vastavalt HKMS § 92 lg 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebuse esitaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Tartu Vangla ei ole menetluskulude osas taotlust esitanud. Eda Muts kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.