3-03-100/20

3-03-100 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.

1. a Tallinn Haldusasja number 3-03-100 (end nr 3-2170/2003; 3-580/2004; 3-1467/2005) Haldusasi E.P. kaebus Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) komisjoni 16.05.1997.a otsuse nr 10883 tühistamiseks ja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni asja uueks läbi vaatamiseks kohustamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 15.06.2007.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja E.P., esindaja vandeadvokaat Alar Neiland Vastustaja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon, esindaja Kaire Vingel Kolmas isik I.K., esindaja vandeadvokaat Küllike Namm RESOLUTSIOON Jätta E.P. kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 05.02.1997.a otsusega nr 10587 loeti endises Kõnnu vallas (Kolga-Kõnnu mõis), praegu Loksa vallas asuv maaüksus Kuusimäe A-39 (kinnistu 12378) pindalaga 3,34 ha loeti omandireformi objektiks ning maa suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks I.K. ja E.P. kumbki ½ osas oma isa pärijatena (kd I, tl 4, 68).
3. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsusega nr 10883 annuleeriti 05.02.1997.a otsus nr 10587 ning võeti vastu uus otsus - praegu Loksa vallas asuv maaüksus Kuusimäe A-39 (kinnistu 12378) pindalaga 3,34 ha loeti omandireformi objektiks ja maa suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks I.K. kogu maa osas oma ise pärijana (kd I, tl 5, 66).
4. E.P. esitas 17.11.2003.a Tallinna Halduskohtule Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsusele nr 10883 kaebuse (kd I, tl 2-3). Tallinna Halduskohtu 08.12.2003.a ja 02.02.2004.a määrustega jäeti kaebus selles esinanud kõrvaldatavate puuduste tõttu käiguta (kd I, tl 13, 24-25). E.P. esitas 10.03.2004.a kaebuse täpsustuse, milles taotles tühistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsus nr 10883 ning teha Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus (kd I, tl 28-29). Tallinna Halduskohtu 22.03.2004.a määrusega võeti kaebus menetlusse, tunnistati vastustajaks Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon ja kaasati protsessi kolmanda isikuna I.K. (kd I, tl 30-31).
5. Tallinna Halduskohtu 30.05.2005.a määrusega jäeti kaebuse esitaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetati haldusasja menetlus (kd I, tl 82-83). Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2005.a määrusega haldusasjas nr 2-3/906/05 Tallinna Halduskohtu 30.05.2005.a määrus tühistati ja asi saadeti halduskohtule menetluse jätkamiseks (kd I, tl 115117).
6. Tallinna Halduskohus kohustas 22.11.2005.a vastustajat esitama kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta ja kõik vaidluse lahendamiseks vajalikud dokumendid (kd I, tl 124). Samal kuupäeval pöördus kohus seisukoha saamiseks kaebuse kohta (kd I, tl 125). Vastustaja esitas vastuse kaebusele 09.01.2006.a ja kolmas isik 13.02.2006.a (kd I, tl 127-128, 132-133). Kohtuistungid toimusid 26.06.2006.a, 30.06.2006.a, 09.11.2006.a, 05.02.2007.a, 11.04.2007.a, 14.06.2007.a ja 15.06.2007.a (kd I, tl 184-185, 190-191, 223-237; kd II, tl 6-7, 29-43, 49-51, 77 – 80). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2
7. Kaebuse esitaja vaidlustab Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsuse nr 10883 alljärgnevatel põhjendustel. Esialgse avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks sai esitada taotleja E.P. isiklikult ja sealjuures kuulus ka avalduse lisa täitmisele tema juuresolekul. Peab asuma seisukohale, et ka selle avalduse tühistamise avaldus ei saaks olla esitatud ananüümsena või näiteks lihtsalt R. k. poolt. Hilisem tühistamise avaldus ei peaks oma vorminõuetelt erinema esialgsest avaldusest. Kõnesoleva tehingu ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 91 lõige 1 sätestab, et pooled võivad kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha. Sama paragrahvi lõige 4 nägi aga ette, et tehinbgut saab muuta samas vormis, milles tehing on tehtud. TsÜS § 93 lõige 1 sätestab, et kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõetsmise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine. Seega kaebaja leiab, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsus nr 10883 on tühine tulenevalt vastuolust seadusega. Asjaolu, et linnasekretär ei tuvastanud isikut, kes kõnesoleva dokumendi allkirjastas, on 16.05.1997.a otsuse tühistamise aluseks. Tehingu tegemisel on oluline isiku tahe. Kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et E.P. ei omanud tahet tühistada enda varasem avaldus, mille alusel oli ta tunnistatud ½ maa osas oma isa pärijana omandireformi õigustatud subjektiks. Tunnistajate ütlustest nähtub, et E.P. kaebuses esitatud asjaolud 23.04.1997.a avalduse koostamise kohta on usaldusväärsed. Kaebuses esitatud asjaolud on samuti tõendatud maa tagastamise toimiku nr 30045 materjalidega. Siinjuures märgib kaebaja eraldi, et ka Turboneeme külavanema veiko Ponni tõendist nähtub, et kaebaja oli osalenud külakoosolekul, kus arutati veetrassi ehitamist. Juhul, kui kaebaja oleks maast loobunud, puudunuks selleks vajadus. Kaebaja väiteid 23.04.1997.a avalduse koostamise asjaolude kohta tõendab samuti kõnesolevala avaldusele paigutatud pitsati asukoht. Allkirjatõestus paikneb ülalpool tõestatavat allkirja. Vaidlust ei ole selle üke, et maareformi seaduse (MaaRS) § 19¹ lõike 3 kohaselt on maa nõudeõiguse loovutamine tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Kui aga asuda seisukohale, et 23.04.1997.a avaldus ei olnud käsitletav nõudeõiguse loovutamisena, ei tuleks sellist avaldust tõestada nii nagu seda pidi tegema R. K. Kui 23.04.1997.a avaldust käsitleda varasema avalduse tühistamise avaldusena, siis tulnuks selle vastuvõtjal avaldus muul viisil registreerida ja tuvastada isikusamasus. 3
8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. Kaebaja väide, et 23.04.1997.a avaldus ei ole tema poolt kirjutatud, ei ole asjakohane. Ükski õigusakt ei sätesta, et avaldus tulnuks isikul algusest lõpuni kirjutada omakäeliselt. Väide, et kaebaja kirjutas allkirja tühjale lehele, on paljasõnaline. Komisjonil puudus alus kahelda E.P. avalduse ehtsuses. E.P. allkirja ehtsuse avaldusel on tõestanud Loksa Linnavalitsuse linnasekretär Riina Kaugerand. Notariaaltoimingu tegemisel on notariga võrdsustatud isik, antud juhul linnasekretär, kohustatud järgima seadust. Komisjon ei ole vastutav notariaaltoimingu teinud isiku tegevuse eest. Samas ei olnud 1997.a-l avaldusel allkirja notariaalne tõestamine nõutav. Vastava nõude sätestas maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduses 2000.a tehtud täiendus. Kaebaja käitumine näitab üheselt, et ta ei tundnud huvi maa tagastamise vastu, mis on kooskõlas tema 23.04.1997.a avalduses väljendatud loobumissooviga. On ilmne, et kaebaja soovis 2003.a loobuda oma varasemast loobumisavaldusest, kuna ta 1997.a loobudes tagastamisest ei näinud ette milliseks võib kujuneda nimetatud maaüksuse väärtus aastate pärast. Kaebuse esitaja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna ta muudab neid vastavalt olukorrale. Nii on ta halduskohtule esitatud kaebuses, kui ka 02.10.2003.a Loksa Vallavalitsusele esitatud avalduses märkinud, et komisjoni 05.02.1997.a otsuse on ta kätte saanud. Kohtumenetluses on ta aga asunud seisukohale, et ta ei ole 05.02.1997.a otsust kätte saanud.
9. Kolmas isik vaidleb kaebuse vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. Kaebuse esitaja on erinevates menetlusdokumentides ja kohtus avaldanud alljärgnevaid seisukohti, mis ei ole üksteisega kooskõlas ja see annab kohtule suhtuda kaebuse esitaja seletustesse ja erinevates menetlusdokumentides esitatud väidetesse kriitiliselt. Kuna kaebuse esitaja on kohtus väitnud, et tema andis allkirja tühjale paberile, siis on ebausutav, et kaebuse esitaja kohtueelses menetluses ja kaebuse koostamisel kohtule järjepanu annab allkirju tühjale lehele ajal, mil ta teab, et tema avaldust on vaja maa tagastamise kiirendamiseks. Mõistlikkuse põhimõte eeldab, et sellisel juhul oli isikul ka võimalik kirjutada avaldusele tekst „Palun kiirendada maade tagastamist“ või lasta õel koostada avalduse tekst ja seejärel avaldus allkirjastada. Seega ei ole kaebuse esitaja seletused kooskõlas tegelikult toimunuga, et isik ei pöördu 6 aastat saama selgust, millised maa tagastamise toimingud on toimunud. Juhul kui kaebuse esitaja tõepoolest kirjutas alla tühjale paberile, siis möönis ta igasuguse teksti 4 kirjutamise võimalust sellele paberile ja seega puudub alus väitel, et tekst ei ole kooskõlas tahtega. Käesoleval juhul ei olnud menetlusosaline esitanud tõendeid, millised oleksid tõendanud, et kohaliku omavalitsuse ametiisik oleks käitunud õigusvastaselt ja see tegevus tõi kaasa ebaõige haldusakti väljaandmise. Vastavalt 1997.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 61 on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele ja tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Käesoleval juhul oli vastustajal olemas kaebuse esitaja tahteavaldus, mille vastavust tahtele eeldati. Haldusmenetluses tuleb eeldada ka ametiisikute õiguspärast käitumist. Seega sai haldusakti väljaandmisel lähtuda, et tahteavaldus vastab tahtele ja see on tõestatud vastavalt sellel ajal kehtinud notariaadiseaduses sätestatule. Vajab märkimist, et kaebuse esitaja on meelevaldselt ajanud segi nõude õiguse loovutamise (mida ei toimunud) ja maa tagastamise nõudeõigusest loobumise (mis toimus), mistõttu tuleb kaebuse esitaja väited nõudeõiguse loovutamisest jätta kui asjakohatud tähelepanuta. Vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korras sätestatule, alustatakse vara tagastamise menetlust vara tagastamiseks esitatud avalduse alusel. Kuna kaebuse esitaja on tagastamise avalduse tühistanud, siis on igati põhjendatud ja õige Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsus nr 10883, millega õigustatud subjektiks Kuusimäe A- 39 talu maadele tunnistati I.K., sest I.K. oli ainus isik, kes esitas avalduse Kuusimäe A- 39 talu tagastamiseks. Kolmas isik palub arvestada Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis 3-3-1-41-02 toodud seisukohaga olukorras, kus ajavahemik haldusakti väljaandmise ja kohtusse pöördumise vahel on pikk, tuleb leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Kohus peab arvestama kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üle kolmanda isiku õiguse võimalik õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima. Käesoleval juhul on haldusakt kehtinud üle 10 aasta ja tema tühistamine ei ole kooskõlas kolmanda isiku õiguspärase ootusega, kes mingil määral ei ole sekkunud käesolevasse menetlusse ja kellele maade tagastamine peatati seoses käesoleva kaebuse esitamisega. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5 9.1 Asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle. Loksa vallas asuva maaüksuse Kruusimäe A39 (kinnistu 12378) pindalaga 3,34 ha suhtes esitasid avaldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta I.K. ja E.P. (kd I, tl 70-73). Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 05.02.1997.a otsusega nr 10587 loeti nimetatud maaüksus omandireformi objektiks ning I.K. ja E.P. tunnistati selle maa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks kumbki ½ osas oma isa pärijatena (kd I, tl 4, 68). E.P. allkirjaga 23.04.1997.a avalduse alusel, milles tühistati oma esialgne Loksa vallas asuva maaüksuse Kruusimäe A-39 (kinnistu 12378) suhtes esitatud avaldus (kd I, tl 11, 67, 244), Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon 16.05.1997.a otsusega nr 10883 muutis oma varasemat otsust (05.02.1997.a otsus nr 10587) ja tunnistas omandireformi õigustatud subjektiks kogu kõnealuse maa suhtes I.K.e (kd I, tl 5, 66). E.P. pöördus 02.10.2003.a avaldusega Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni poole, milles teatas, et 23.04.1997.a avaldus ei ole kirjutatud tema poolt ja palus lugeda selle õigustühiseks ning palus arvestada otsuse vastuvõtmisel tema esialgse avaldusega maa tagastamiseks Kruusimäe A-39 osas (kd I, tl 62). 9.2 Asjas on vaidlus nimetatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile 23.04.1997.a suunatud avalduse üle, milles tühistati esialgne Kruusimäe A-39 maaüksuse suhtes esitatud avaldus. Kaebuses leitakse, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon 16.05.1997.a otsus nr 10883 kuulub tühistamisele, kuna on tehtud võltsitud avalduse alusel (kd I, tl 3). Kaebaja väitel tema õde I.K. kasutades kaebaja poolt allkirjastatud tühja paberilehte, kirjutas avalduse, milles kaebaja väidetavalt loobus oma osast tagastatavast maast (kd I, tl 2, 224). Kaebaja esindaja rõhutab, et kaebaja ei omanud tahet tühistada enda varasemat avaldust (kd II, tl 65). Vastustaja ja kolmas isik kaebajaga ei nõustu. Vastustaja esindaja on seisukohal, et kaebaja väide, et ta kirjutas allkirja tühjale paberilehele on paljasõnaline ja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonil puudus alus kahelda 23.04.1997.a avalduse ehtsuses (kd II, 70). Kolmanda isiku esindaja on seisukohal, et kaebaja poolt tühjale paberilehele allkirja andmine on ebausutav ja kaebaja sellekohane väide on tõendamata (kd II, tl 73). 9.3 Toimikus olevast vaidlusalusest dokumendist (kd I, tl 11, 67, 244) nähtub, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile on esitatud 23.04.1997.a avaldus järgmise tekstiga: „Mina, E.P., elukoht XXXXXXX tühistan oma esialgse avalduse Loksa vallas Turbuneeme külas asuva maaüksuse Kruusimäe A-39 kinnistu 12378 osas”. Avaldusel on templijäljend järgmise informatsiooniga: „”23”aprill 1997 aastal. Mina, Kaugerand Eesti Vabariigi Harjumaa Loksa Linnavalitsuse linnasekretär tõestan kod. E.P. poolt minu juuresolekul kirjutatud allkirja ehtsust. Allakirjutanu isikusamasus on tuvastatud, ning tema teovõime kontrollitud. Registreeritud registris nr 87 all. Riigilõivu sisse nõutud 10 kr – senti. Linnapea /läbikriipsutatud/: linnasekretär 6 /allkiri/”. Avalduse alumises osas on allkiri. Kaebaja kinnitusel on avaldusel tema allkiri (kd I, tl 224). Kohus nõustub poolte esindajatega, et kõnealuse dokumendi näol ei ole tegemist Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16¹ sätestatud nõudeõiguse loovutamise lepinguga. Kohtu hinnangul on 23.04.1997.a avaldus kvalifitseeritav maa tagastamise nõudest loobumise avaldusena, milline võimalus tulenes ORAS § 16 lõikest
11. Õigustatud subjektil oli ORAS § 16 lõike 4 kohaselt õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldust muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kätte saamist. Kui isikul oli ORAS § 16 lõike 4 alusel õigus esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldust muuta, siis järelikult oli tal ka sama sätte alusel õigus maa tagastamise nõudest üldse loobuda. Käesolevas asjas pole tuvastatud millal kaebaja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 05.02.1997.a otsuse nr 10587 kätte sai. Kaebaja väitel pole talle nimetatud otsust saadetud. Oluline on veel märkida, et kõnealuse maa tagastamise nõudest loobumisavalduse koostamise ajal ei olnud selle notariaalne tõestamine seaduse järgi nõutav. Vastava nõude sätestas 13.06.2000.a vastuvõetud ja 16.07.2000.a jõustunud teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, millega muudeti ja sõnastati ümber maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõige 3³. Nimetatud lõike uue sõnastuse kohaselt maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil on kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Sama lõike teise lause järgi notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avaldused esitatakse valla- või linnavalitsusele. Seega sõltub 23.04.1997.a avalduse koostamise asjaoludest selle avalduse kehtivus ja sellest omakorda kaevatava Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsuse nr 10883, millega selle avalduse alusel varasemat otsust muudeti, seaduslikkus. 9.4 Kohus on vaidlusaluse 23.04.1997.a avalduse koostamise asjaolude selgitamiseks korraldanud kaks istungit (09.11.2006.a ja 11.04.2007.a), mille käigus kohus kuulas ära ilmunud menetlusosaliste selgitused, kuulas üle kohtusse kutsutud tunnistajad ning uuris asjas kogutud ja menetlusosaliste poolt kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid. Veel on kohus kohtumenetluse kestel andnud menetlusosalistele korduvalt võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks (kd I, 191; kd II tl 43). Kohtuistungil 14.06.2007.a leidsid menetlusosalised üksmeelselt, et asja sisulise arutamise võib lõpetada (kd II, tl 51). 7 Kohus leiab, et asja kohtulikul uurimisel ei ole kaebaja väited 23.04.1997.a avalduse koostamise asjaolude kohta, sh selles, et ta andis kolmandale isikule tühjale paberilehele oma allkirja, mida viimane kasutas tema tahetele mittevastava loobumisavalduse koostamiseks, leidnud usaldusväärset tõendamist. Vaatamata menetlusosaliste taotletud tunnistajate põhjalikule ülekuulamisele kohtuistungil, ei ole 23.04.1997.a avalduse koostamise asjaolud üheselt ja vaieldamatult selged. Ülekuulatud tunnistajatest pooled on menetlusosalistele isiklikul tasandil lähedal seisvad isikud – kaebaja kasuks ütlusi andnud tunnistajad L. R. ja V. R. on vastavalt kaebaja tütar ja kaebaja tütre abikaasa (kd I, tl 232; kd II, tl 40) ning kolmanda isiku kasuks ütlusi andnud tunnistaja K. K. – kolmanda isiku tütar (kd I, tl 235). Kohtuistungil selgus, et tunnistajad L. R. ja V. R. on käesoleva vaidlusega seotud kaebaja asjaajamise ja tema huvide kaitsmisega vahetult aktiivselt tegelenud (kd I, tl 233-234; kd II, tl 40-42). Kusjuures kohtuistungil selgus ka asjaolu, et tunnistajad L. R. ja V.R. elavad kaebajaga koos (kd II, tl 40). Eeltoodud põhjustel pole eelnimetatud tunnistajate ütlused kohtu hinnangul siiski kõige usaldusväärsemad. Veel vähem saab aga otsustavaks kujuneda selliste tunnistajate arv. Ülejäänud tunnistajatest kahe – Riina Kaugeranna ja Anti Pärteli ütlused on omavahel olulises vastuolus ja neid vastuolusid pole võimalik olnud kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada. Samuti ei haaku olulises osas kummagi ütlustega tunnistaja V. R. ütlused, kes enda väitel nendega vallavalitsuses seoses 23.04.1997.a avaldusega suhtles. Endised Loksa Vallavalitsuse linnasekretärid Riina Kaugerand (ametiaeg tunnistaja väitel aastatel 1981 - 2003) ja Anti Pärtel (ametiaeg tunnistaja väitel aastatel 2003 - 2004) kõnealused sündmusi vajaliku täpsusega enam ei mäletanud. Tunnistaja Riina Kaugerand andis ütlusi ka selle kohta, et tema 24.10.2003.a avaldus, milles kinnitas, et 23.04.1997.a E.P. isiklikult allkirja kinnitamise juures ei viibinud (kd I, tl 10), ei vasta tõele, kuna kirjutas selle E.P. väimehe surve alla (kd I, tl 230). Tunnistaja Riina Kaugerand kinnitas kohtus, et kuigi ta enam kindlalt ei mäleta, pidi see isik, kes 23.04.1997.a avaldusega tema juurde allakirjutanu isikusamasust tõestama tuli, olema E.P., kuna isiku juuresolekuta selliseid tõestusi ei tehtud (kd I, tl 230). Sellist praktikat kinnitas ka tunnistaja Andres Paomees, kes töötas aastatel 1993 – 2000 Loksa Vallavalitsuses abivallavanemmaanõunikuna (kd I, tl 228). Tunnistaja Andres Paomees puutus seoses maaküsimusega E.P.ga küll korduvalt kokku, kuid ta ei mäetanud enam, kes talle vaidlusaluse 23.04.1997.a avalduse, mille ta koos toimikuga Harju Maavalitsusele edastas, tõi. Oluline on asjas aga kohtu arvates tunnistaja Andres Paomehe väide, et peale 1997.a maid ei pöördunud E.P. enam tema poole (kd I, tl 228). Tunnistaja arvates oli see 8 tingitud sellest, et uue otsusega (Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsus nr 10883) polnud E.P. enam õigustatud subjekt. Kohtu hinnangul viitab tunnistaja Andres Paomehe esile toodud asjaolu, et peale 1997.a maid E.P. maaküsimuses enam tema poole ei pöördunud pigem sellele, et kaebaja oli siiski Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon 16.05.1997.a otsusest nr 10883 teadlik ja et see otsus oli tema tahtega kooskõlas. See asjaolu, seab kahtluse alla ka kaebaja väited selles, et ta sai nimetatud otsusest teadlikuks alles 2003.a septembris. Kohus leiab, et olukorras, kus E.P. kaebuse põhiväited ei ole leidnud kohtuliku uurimise käigus usaldusväärset tõendamist pole võimalik kaebust rahuldada ja seeläbi olemasolevat olukorda muuta. Kohus asub kõike eelpool toodut arvestades seisukohale, et kuivõrd Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 16.05.1997.a otsus nr 10883 on tehtud E.P. 23.04.1997.a avalduse alusel, milles tühistati oma esialgne Loksa vallas asuva maaüksuse Kruusimäe A-39 (kinnistu 12378) suhtes esitatud avaldus, oli Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 05.02.1997.a otsuse nr 10587 muutmine selliselt, et omandireformi õigustatud subjektiks kogu kõnealuse maa suhtes tunnistati I.K., kooskõlas E.P. tahtega ja seega õige.
12. Järgnevalt lahendab kohus menetluskulude küsimuse. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (kd II, tl 53-59) tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kolmas isik on esitanud taotluse tema poolt käesolevas asjas kantud õigusabikulude summas 25 960 krooni kaebajalt väljamõistmiseks (kd II, tl 60). Taotlusele on lisatud Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ 01.06.2006.a arvekviitungi nr KW3 9440 krooni tasumise kohta E.P. kaebuse vastuse koostamise ja esinduse eest Tallinna Halduskohtus; sama advokaadibüroo 07.05.2007.a arve nr 7162 esinduse eest Tallinna Halduskohtus ja pangaväljavõte selle arve tasumise kohta 10.05.2007.a summas 16 520 krooni (kd II, tl 61-62). Alates 01.09.2006.a kehtiva HKMS § 92 lõike 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Enne 01.09.2006.a HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Kohus leiab, et kuivõrd kohtumenetlus algas enne 01.09.2006.a, ei pidanud kaebaja halduskohtule kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2007.a otsus asjas nr 3-3-1-12-07). Kohus arvestab ka asjaoluga, et kolmas isik on üle kolmandiku menetluskuludest kandnud enne 01.09.2006.a, seega ajal, mil seadus veel ei võimaldanud halduskohtumenetluses kolmanda isiku menetluskulusid poolelt välja mõista. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebajalt 9 oleks äärmiselt ebaõiglane ning jätab need seetõttu HKMS § 92 lõike 10 alusel kolmanda isiku enda kanda. Indrek Paukštys Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 29.08.2008 OTSUSE RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Halduskohtu 29.06.2007 otsus haldusasjas nr 3-03-100 osas, milles halduskohus jättis kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Teha selles osas uus otsus, millega mõista E.P.lt I.K.e kasuks välja menetluskulu summas 10 000 (kümme tuhat) krooni. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. Jätta E.P. apellatsioonkaebus rahuldamata. Rahuldada I.K.e apellatsioonkaebus osaliselt. Mõista E.P.lt I.K.e kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu summas 3 000 (kolm tuhat) krooni. 10